Tere kõigile, kes te praegu raadiote juures olete MINA, OLEN Vello Salumets ja algamas esimene saade pikemast rokkmuusika ajalugu käsitlevas saatesarjast, mis kannab pealkirja rokk, krapsoodia. Olen oma praktikas juba kogenud, et taolise mammutseriaali tegemisel on kaks rasket punkti alustamine ja õigel ajal lõpetamine. Arvatavasti on semul eelmistel kordadel õnnestunud ning loodan, et seegi kord pole erand. On veel kolmaski pähkel, mida tuleb iga kord puruks hammustada. Saatesarja pealkiri, nagu ütles üks mu tuttav, on tabav nimi juba ise pool võitu. Tal võib õigus olla ise, aga loodan, et tulevaste saadete sisu on 50-st protsendist rohkem väärt. Paar aastat tagasi rääkides ansamblist The Beatles sai mööda minnes vihjatud, et ehk tulevikus võiks Eesti rahvale tutvustada ka teisi rokkmuusika suurkujusid. Seedisin kaua, seda lubadust on rokkmuusika ajaloo tutvustamine üks kuratlikult raske ja isegi ohtlik ettevõtmine. Sest kui muusikanäiteid veel leiaks, siis kirjaliku materjaliga eriti kiidelda ei saa. Kui piitult seeria tegemiseks tuli läbi lugeda üle 30 raamatu kuulata läbi sadu plaate siis võite ette kujutada, mida rääkida ja missugust muusikat mängida. Kui ainuüksi roki algaastatel oli mõjukaid soliste ja ansambleid sadu ja sadu. Et kogu seda projekti realiseerida, pean paratamatult tegema valiku. Seda juba puht füüsilises plaanis. Jätan endale õiguse tutvustada teile roki suurkujusid selle järgi, missugust kirjanduslikku materjali ma lugenud olen, missugune solist või ansambel isiklikult mulle või siis eesti rokkmuusika arengule teatavat mõju avaldanud. Või siis lihtsalt seepärast, et minu kätte on sattunud mõned küllaltki huvipakkuvad artiklid. Ma annan endale täielikult aru, et see on vaid jäämäe veepealse osa valgustamine. Kuid loodan, et kui mina sinna vee alla ei sukeldu, siis teeb seda kindlasti tulevikus keegi teine. Kuna nii maailmas kui ka Eestis on viimasel ajal moes 60.-te aastate Kambek siis pühendan suurema osa saatesarjast just sellele aastakümnele. Loomulikult üritan tutvustada staarega 50.-test, tänu kellele üldse rokkmuusika kuldne, 60. võimalik oli. Samas ei taha ma ennast raamida ainult rokkmuusika algusaegadega. Paid teen lisaks suvalisi hüppeid nii 70.-tesse 80.-tesse kui ka tänapäeva. Selle valiku tingib eelkõige minu enda sümpaatia teatud kindlate artistide või ansamblite vastu. Meenutan tihti muigega neid inimesi, kes siin Eestis 60.-te keskel ennustasid nii kitarri, tunnistajate kui kogu rokkmuusika kiiret kadumist. Ajalootolmu kadusid nemad rokkmuusikutest ja rokkmuusikast on aga saanud maailma kultuuri lahutamatu osa. Ehk parafraseerides tuntud ütlust, las koerad hauguvad, raks show must go on. Sissejuhatus on need läbi. Edasi peaks minema juba libedamalt. Niisiis sisenedes rock n roll'i kuningriiki, pole vist mingit kahtlust, kellega esimesena tahaks kokku saada. Teil on õigus, see on kuningas. Rock n rolli kuningas Elvis Presley väärib kahtlemata ise pikka saatesarja kuid kuna loen ennast ebapädevaks tutvustama teile seda suurkuju, siis piirdun vaid kahe saatega. Olen kindel, et Elvis Presley elukäiku tutvustavad teile põhjalikult Eesti Elvis klubi liikmed kellele ma tahan pühendada need kaks esimest saadet. Muinasjutud algavad tavaliselt nii ühel maal seitsme mäe ja mere taga elaseks kuningas ja muinasjutud lõpevad nii. Ja kui ta surnud pole, siis elab ta õnnelikult seal edasi. Minu lugu nii ei alga ja nii õnnelikult ei lõpe. Ma jätan kõrvale kuninga eluloo kirjelduse ja võtan vaatluse alla tema 24 viimast tundi. Selleks ajendas mind alles hiljaaegu ilmavalgust näinud joogikirjandusprofessori ja rokkkriitiku Albert Gold mani tohutut kõmu tekitanud raamat Elvis läästvantifoor hauas ehk Elvise 24 viimast tundi. 16. august 1977. aasta on meil tänagi painajaks miljonitele inimestele. Sel päeval oli rock n roll-i kuningas Elvis Presley otsustanud kohtuda surmaga omaenda surmaga. Niisugusele valulisele lõpptulemusele jõudis oma raamatus Goldmann kelle raport on täis kurbust ja õhus rippuvaid küsimusi millele ühelegi ei tundu olevat vastust. Ehk on kogu see jutt jama. On ju Goldman ennegi kirjutanud hirmujuttudest koosnevaid raamatuid nii Elvis Presley-ist, kuid John Lennonist. Või on siin siiski palju tõtt? Igal juhul loen teile ette katkendeid sellest raamatust ja võtke kuuldut kui ühte võimalikku varianti. Muusika, mis saates kõlab, on aidanud välja valida minu abiline nende saadete tegemisel Annely Ruubel, kes on ise suur Elvis Presley kunsti austaja ja kes kindlasti valib suurest plaadihunnikust välja just need alad, mis minu jutu vahele sobivad. Elvis klubil Eestis ja kõikidele Elvis fännidele. Soovin teha väikese kingituse selle eest, et julgen nende kapsamaale ronida. Kingituseks on haruldus, mis alles hiljaaegu lukkude tagant päevavalgele pääses. 1953. aasta lõpul ühel laupäeva õhtul külastas vastas Elvis esmakordselt San plaadifirmat mille omanik oli Sam Phillips kes pidas ülal ka ühte harustuudiot nimega Memphis. Rekording servis selle administraatoriks. Olime Kaisker just sinna stuudiosse astuski sisse kaenlas noor Elvis Presley. Ta maksis Kaiskarile neli dollarit, lindistuse eest. Laulis kitarri saatel otse kümnetollisele pehmele plastikpaadile. Kaks pala. Elvis võttis plaadi kaasa ja viis emale sünnipäevakingiks. Märi on keskel, oli Elvise häälest ja karedavõitu kitarrimängus sisse võetud ja ta lindistas plaadilt need kaks pala ka ühele pruugitud lindile. 17 aastat hiljem rääkis ta Elvise eluloo kirjeldajale Cherry Hopkins ele. Miks ta Elvise laulud lisaks plaadile veel linti võttis. Philips kordas alalõpmata, et kui me leiaks valge laulja, kellel oleks neegri feeling võiks teenida miljoneid dollareid. Ma arvan, et Telvisel oli see olemas. Ja ma tahtsin, et kassemm seda kuuleks. Märjan kirjutas üles Elvise aadressi 462 Alabama Street ja telefoninumbri öeldes Elvisele. Ärge teie helistage, me võtame ise kontakti. Seejärel mängis Kaiskel Elvise lauludzemfiilipsele ette. Samile avaldas kuuldu veidi mõju, kuid Elvist ta mingil põhjusel üles siiski ei otsinud. Mõned kuud hiljem proovis Elvis uuesti nelja dollari eest plaadile laulda kaks lugu. Ka seekord ei äratanud ta suuremat tähelepanu. Sämpiilipsile jäi siiski see pakenbardidega nooruk meelde ja 1954. aasta suve hakul kutsus Filipp siseElvise stuudiosse. Aga see on juba ajalugu. Minu kingituseks Eesti Elvis klubile on Elvis Presley kõige esimene lindistus 1953.-st aastast. Kuulake ja nautige. Loo pealkiri on mai häppines. Nii alustas oma muusikuteed Elvis Aaron Presley kaheksandal jaanuaril 1965. aastal. Jupolas USA-s sündinud noormees. CD oli pikk ja keeruline, täis õnnestumisi ja ebaõnne. Kuni saabus esmaspäev, 15. august 1977. aasta. Võimlikkismi pilli When You Viive Emmuuni riiv Memphis on haaranud kuumalaine, kraadiklaas näitab ilmselt uut rekordit. Aknaklaasid on tihedast aurust niisked. Siiski jätkub kõigile, vaatamata Memphise osariigis igapäevane elu. Kreislandis sammastega kaunistatud Elvise mõisas on vaikne. Kuskil pole näha mingit liikumist. Ainult vahetevahel kostub Elvise üheksaaastase tütre Liisa Marii kilkeid, kui ta sinise golfikäruga mööda õue ringi sõidab. Teise korruse magamistoas lamab praktiliselt teadvuseta Liisamari isa oma kolm korda kolme meetrises hiigelvoodis. Niisuguses olekus on ta olnud juba 10 tundi. Nüüd kell neli pärastlõunal on tal harilikult kombeks üles tõusta. Tema toas voodi all olev külmutusseade hoiab ruumi jääkülmana ööpäevaringselt. Elvis ei vaja sooja ega valgust. Tema toas olevad aknad on alati kinni ja neid katab samasugune must kunstnahk, mis on ka seintel. Ainus valgus tuleb lakke peidetud tuhmidest lampidest. Elvis peidab end päevade viisi selles eraldatud koores, mis meenutab limusiini tagaistet olles iseteadvuse ja teadusetuse piirimail. Tema seletust taolisele omapärasele käitumisele on parem olla teadvusetu, kui õnnetu. Võtmeks unustusse on erilised arstinid rock n rolli. Kuningas on juba kaua olnud arstinitest sõltuv. Ja nüüd 42 aastaselt on tema sõltuvus saavutanud taseme, mis võib juhtida ainult surma. Kogu Elvise elu on keerelnud arstinite ümber ja pole mingit võimalust, et ta kunagi neist pääseks. Kord, kui üks Elvise valvuritest keeldus täitmast Elvise soovi magada. Kolm päeva järjest haaras Elvis lauasahtlist püstoli, tulistas lakke ja karjus. Ma võiksin endale osta terve apteegi. Kui Elvis läheb magama mitte iial enne kella nelja hommikut võtab ta sisse nii palju tablette, millega võiks vabalt uinutada hobuse. Elvis nimelt kaebleb unepuudusele. Sellest ülesaamiseks on Elvise ihuarst doktor George Nikopulus ehk doktor Nick määranud eriskummalise ravikuuri millest on saanud esmajärguline rituaal kuninga õukonnas. Kui Elvis lebab voodis pea kolme padja vahel ja tema 115 kilone kere punase teki sisse mähitud on ta kui rase naine. Ta meenutab jahmatamapanevalt oma ema kleidist, kes 1958. aastal 40 kuueaastaselt suri. Elvise süsimustaks värvitud juuksed, nägu nagu täiskuu. Sügaval koopas olevat silmad mustendavate silmaalustega. Kõik see meenutab tema ema, kes end salaja alkoholiga hävitas. Nii nagu poeg praegu uimastitega. Kui Elvis on sättinud end mugavalt voodisse, käsita poetajal anda esimene rünnak. Elvis kasutab seda väljendit tunne rohtude kohta, soovides, et need teda nokka auteeriks. Põetaja võtab kätte karbi, kus on 11 tabletti ja kolm teeme rooliga täidetud ühekordset süstalt. Raviannuseid jagab doktor Nikki abiline disHenley, kes päeviti töötab arstina, vastuvõttudel. Ööd aga veedab Kreeslandi territooriumil autoelamus. Ülesandeks valvata, kuidas Elvis arstimeid tarvitab. Põetaja Annabelvisele kirjud rohukapslid, mida kuningas kutsub väikesteks kalliskivideks. Elvis neelab need alla ja lonksu allikavett peale. Kui tabletid on neelatud, võtab Elvis ära pidžaama ülaosa, et põetaja saaks tema vistrikulisele seljale torgata. Demedroolisesti tabletid, mida Elvis pruugib, on suuremalt jaolt rahustava toimega barbituraadid Amitaal, netutaal ja Seconaal. Need tabletid põhjustavad sõltuvust ja annuseid peab kogu aeg suurendama. Tenerooli süstid mõjuvad samuti rahustavalt ja leevendavad valusid. Seda kasutatakse morfeemi asemel, kuid põhjustab samasugust sõltuvust kui tabletid. Taoliste arstinite segamine nõuab äärmist ettevaatlikkust. Nende üheaegne tarvitamine on arstiteaduslikult eluohtlik ja vale. On ime, et Elvis üldse veel elus on. Rohkem kui kord on ta saanud üleliigse portsu ja pääsenud viimasel hetkel kuid ta ei pööra hoiatusele tähelepanu. On nii kerge surra ja nii raske elada, pobiseb ta tihti omaette. Viimasel ajal on Elvis mures juttude pärast, milles ta tuttavad annavad mõista, et ta haudub enesetapu. Kaks Elvise nõbu on teinud enesetapu. Elvis räägib vahetpidamata surmast. Oma viimases diviis õhus ütles ta. Ma ei näe ehk praegu hea välja, kuid kindlasti näen hea välja puusärgis oma pruudid, Singeri vanaisa matuste, ütles Elvis. Peagi, olen ise seal. Tema ainus idee, fix oli surra, surra, surra, meenutab David Stanley Elvise poolvend. Ta rääkis ennast surma. Ainsaks lohutuseks Elvisele on arstinid. Kuigi maailma silmis oli ta mees, kellel oli olemas kõik, tundis Elvis ennast alaväärtuslikuna. Lapse eas oli ta saanud küllalt hellitusi, kuid ta häbenes, et on pärit vaesest perest. Lisaks pilgata teda koolis kummalise riietuse ja veel kummalisema soengu pärast. Sel ajal unistas Elvis gospellauljakarjäärist. Kuigi gospel oli tookord tema lemmikmuusika, hülgas Elvis selle üsna pea, sest rock n rolliga teenis rohkem raha. Kuid juba 60.-te aastate lõpus sattus mees, keda nimetati rock n roll'i kuningaks moe kapriiside ohvriks. Ta mõjus lootusetult vanaaegsena. Elvise plaadid ei pääsenud enam tabelitesse, filmistuudiod sulgesid tema ees uksed ja üsna pea oli ta ilma rahata. Elvise varandus või õigemini see osa, mida tema mänedžer ruletilaua taga ära polnud raisanud sulas kokku autode, majade ja kallite mänguasjade ostmiseks. Nüüd, 1977. aasta kuumadel augustipäevadel hakkas Elvis kaugenema neist inimestest, kes olid olnud talle kõige lähedasemad. Oma poolvennale rikk stan leile, ütles ta. Armastan sind, mees ja olen alati sinu kõrval. Elvise noorem poolvend David meenutab. Elvis kallistas mind ja nuttis. Küsimuse peale, kas ta midagi ei vaja, vastas Elvis mulle. Ei, kõik on okei. Tahan sulle David, vaid öelda, et me enam ei kohtu. Järgmine kord näeme teineteist paremas kohas kõrgemal tasandil. Ma armastan sind. Viimastel päevadel palvetas Elvis väga tihti. Tema tuppa sisenedes võis kohata tihti põlvitavate Elvist, kes hüüdis kõva häälega. Jumal, andesta mulle, aita mind. Ma ei jõua enam. Elvise isa veerand Presley oli väga mures poja muutunud käitumise pärast. Teda vaevas kahtlus, miks Elvis nii palju aega üksi oma toas veedab. Vernon hoiatas oma nooremaid poegi. Ärge jätke teda üksi, olge talle seltsiks. Ta peab teid nägema. Juba aastaid oli Elvis Presley valvatud ööpäevaringselt. Nüüd oli selleks palgatud neli meest, kelle tööpäevad olid 24 tundi pikad keskpäevast keskpäevani. Kuna nad teadsid, et vastutavad kuninga elu pärast kutsusid nad ennast hinge päästjateks. Need olid Elvise poolvennad rikki ja David Elvise riietehoidja Al strana ja doktor Nikki poeg tiin. Oma valvekorra ajal ei saanud nad minna kaugemale Elvise kuuldekaugusest. Tihti veetis valvur öö kuninga voodi kõrval. Kuid ka parim valvamine ei saa takistada inimest, kes iseennast tappa tahab. Terane valvamine tagas siiski selle, et kuningas ei saaks hetkelise masendushoo tagajärjel endalt elu võtta. Kui Elvis oli 15. augusti varahommikul oma tableti portsu sisse võtnud tuli tema jaoks õhtusöögiaeg. Oleks loomulikult turvalisem võtta tablette peale sööki. Kuid kogemus oli näidanud, et täis kõht nõrgestab arstimite toimet. Nii pruukis Elvis rohtusid enne sööki. Täna koosneb tema toit nagu tavaliselt lemmikroogadest kolm suurt juustu hamburgerit ja viis kuus banaanijäätiseportsu. Toit tuuakse allkorruse köögist, mis on töös 24 tundi päevas. Kui toit jahtub, tuuakse kohe uus asemele. Elvis ei tohi süües viivitada, kuna arstimeid hakkavad mõjuma. Kuna tal on kombeks söömise ajal rääkida, võib tekkida lämbumisoht. Kui Elvis uniseks jääb, hakkavad ta silmad tõmblema. Jutt aeglustub ja pea vajub ette poole longu. Hinge päästja peab nüüd hoolt kandma, et toit kiiresti Elvise eest ära haarata. Elvis pobiseb pahuralt veel midagi omaette ja kukub sisete poole. Kohe, kui ta on magama jäänud, tirib valvur Elvist jalgadest õigesse asendisse ja paneb siis teki peale. Kell kaheksa hommikul hakkab Elvis end liigutama. Ta on liialt uimane, et rääkida. Kuid ta suudab sirutada oma jala põrandale. Või siis nügib valvuri sület. Nüüd on vaja ta voodist üles saada ja tualettruumi viia. Valvur tõstab Elvise oma selga ja kannab selle 115 kilose mehe tualetti ja siis tagasi. Nüüd on teise rünnakuaeg. Valvur toob uue karbi tablettide jampullidega. Kuna Elvis on veelgi unes, ajab ta rohkem abi kui esimese rünnaku ajal. Tabletid söödetakse talle sisse ühekaupa. Seejärel keerab valvur Elvise ringi ja teeb süstid. Peagi on kuningas jälle teadvusetu. Mõne tunni pärast hakkab ta ennast liigutama. Kui valvur teda kohe tualetti ei saa, tuleb hakata linu vahetama. Siis järgneb kolmas rünnak. Õhtupoolikul ärkab Elvis lõpuks koomast. Puhkus ei ole teda virgutanud, vastupidi, tan karune. Tema ihu on hall ja rasvane. Elvis kobav käega seinalt telefonitoru ja teatab kööki, et on üles tõusnud. Köögist saabub kann Elvise lemmik kohviga, mis on paks kui tõrv. Seejärel komberdabelvis vannituppa, mida kutsutakse tema kontoriks sest seal veedab ta väga palju aega. Vastupidiselt magamistoaga on vannituba heledalt valgustatud. Elvis surub ninasse kaks ekse triini kastetud vati topi, et paar järgnevat tundi ärkvel olla. Vannitoas on ta peaaegu tunni. Kell viis pärastlõunal sööb Elvis hommikusöögi oma magamistoas. All ei käida juba ammu. Kogu oma aja veedab Elvise kas oma magamistoas või siis tütre toas sel ajal, kui tema tuba koristatakse. Elvise hommikusöögiks on pool kilo rabedaks küpsetatud peekonit, pool tosinat praetud muna. Taldrikutäis võis leotatud keeksi ja palju musta kohvi. Mõnikord lisandub sellele veel jäätis või jogurt. Siinkohal lõpetan. Jätkan Elvise viimaste elutundide kirjeldus täpselt kahe nädala pärast, täpselt samal ajal ja samal lainepikkusel. Seniks kõike head ja kohtumiseni.