Kordame saadet külaline Idla tsentrist, milles Haldi Normet ajab juttu kuulsa võimlemispedagoogi Ernst Idla tütre Ingrid Idla, aga kes on oma isa elutöö jätkaja? Proua Ingrid hiigla viimasel ajal käite te päris tihti Eestimaal? Ja ma olen yhe aasta jooksul käinud kolm korda Tallinnas. See on sellest tingitud, et tuleb väljaandmisel ja minu isa monograafia. Ta saab 90 aastaseks, 1991. Loodetavasti saab selleks ajaks see raamat välja antud siis teine põhjus on see, et me tuleme grupiga siia esinema aprillikuus ja anname ka seminari ja selleks on kõik vaja ettevalmistusi teha. Kahjuks kirja teel asjaajamine on, läheb väga pikaldase Alt ja et üldse neid asju korda saada, seda ette ma Eestis on lihtsalt sunnitud siia kohale tulema. Ja ma olen kindel, et ka praegusel hetkel on meie kuulajate seas päris palju neid, kes võib-olla kahjuks ei teagi midagi erastiidlastiidla süsteemist ja mille juurde see õieti üldse kuuluma. Aga see on täiesti loomulik, et siin Eestis enam ei teata, kes ta on, sellepärast tema tegevus oli Eestis peamiselt enne 1944 on peaaegu kaks generatsiooni juure, kas on sellel ajal ja meil alguses oli, pärast siit põgenemist oli väga vähe kontakti üldse Eestiga nagu paljudelgi siit ära läks. Ja see kontakt oli alles viimastel aastatel uuesti ülesse. Ning sellepärast on see täitsa arusaadav, et siin paljud üldse ei tea, kes stiidlejagadiaga temast tööst mitte midagi. Kuid siiski on siin palju inimesi, kes võib seda veel tunnevad, vanemas generatsioonis telliti tema endised õpilased, kes veel temaga koos töötasid enne 1944, kui ta ära läks. Ja ma olen aru saanud, et siiski teatud määral on ka tema töö siin Eestis edasi elanud aga võib-olla ka oma teed edasi arendatud. Ja mis puutub üldse tema isiksus ja tema töösse, siis ta oli ju tegelikult põhjapanija, võib öelda eesti naisvõimlemisele võib-olla eesti võimlemisele üldse. Ning näiteks kui tagasi minna ajalooliselt, siis eriti viimased eesti mängud, mis toimusid 1939, kus oli ligi 40000 osavõtjat aktiivse võimlejatena, kelle kavata koostas ja neid Eesti mängusid juhatas siis oli kaudu tol ajal tema nimi väga tuntud ja teatud. Samuti juhatas ta Tallinnas raadiovõimlemist ja ta oli üks esimesi maailmas, kes hommikuti juhatas raadiovõimlemist muusika saatel. Selle muusika saatjaks oli minu ema, kes oli ka võrdlemisi nii pian jää sellel alal sellepärast, et nad töötasid välja niisuguse huvitava süsteemi, et liikumine ja muusikese nagu kasvas üles koos ja seda arendati edasi, kui me siit Eestist lahkusime ja Rootsis oma tööd uuesti algasime. See on küll huvitav fakt jah, et ta oli esimesi, kes ringhäälingus rahvast võimlema kutsus ja teie ema seejuures klaveril saatma. Ja see kahjuks lõppes varem 944, ma usun, see lõppes juba 1940, kui ma õieti mäletan. Aga siiski Eestis on neid traditsioone edasi läinud ja ma isegi siin nüüd hotellitoas olen kuulnud, vahest hommikuti ei päeviti seda võimlemistundi. Aga jah, Ernst Idla võib siis nagu selle raadio kaudu juhitava hommikvõimlemise algatada. Tahaks pidada ja seda absoluutselt ja tõese akese peale 1934 ja võib-olla ka selle raadio vaidlemise tõttu sai ta väga populaarseks üle terve maa, sellepärast väga paljudes maakohtades ei olnud inimestel üldse võimalus osa võtta, ütleme sellest tegelikust vaidlemise tööst ja ja ma just hiljuti, kui ma lugesin vanu materjale tema raamatu jaoks, siis juhtus minu kätte üks kiri, mida Hanno Kompus oli kirjutanud transtiitel tuli 1939. Kas ta kirjutas, et külge, et kas ei ole õigeaegne see raadio ilma juba maha jätta, et ta nüüd me seda mitu aastat teinud, et kas te järgmine hommikus saates ei saaks siis öeldama kuulajatele, et kui teil on huvi, et kas te kirjutaksite ringhäälingule ja siis ma leidsin, oli hulka kirjumises inimesed olid võtnud. Ja pärast seda saadet, kus küsimus tuli esile, siis järsku katkestati ära ja oli mängiti, tähendab, oli sisse mängitud, hommikvõimlemine saadeti aga kuulajad olitest arusaamad sõitsid ja me tahame ikka sedasama onu tagasi saada, et me saime kohe aru, et te olete meid pettunud, et seansi on kuidagi enne sisse mängitud ja son grammofoniplaate, et seda me ei taha. Ja väga huvitavad üldse neid vanu dokumente, kõiki lugedest kudusite lahkus 1000 90 44 siis, kui oma isiklikke asju nii palju kaasa ei võtnud, kui ta võttis väga palju oma mälestusi oma töömaterjali. Neid on tal võrdlemisi rohkelt kaasas. Rootsis. Need olid niisugused üksikud detailid, aga kui teie tema tütrena natuke püüaksite analüüsida üldse võimlemissüsteemi olemust, millel see baseerub, mis üldse kujutab endast Ernst Idla võimlemissüsteem. Seda on väga raske nii lühidalt kokku võtta, sellest peaks terve loeng tegema, sellepärast see on ühe inimese terve elutöö, mis on kogu aeg arenenud aastast aastasse ja ta võib suurtes joontes, võib öelda, et see põhineb tegelikult puht füsioloogiliste põhialustele. Seal on mitu komponenti, mis absoluutselt peavad kaasas olema ning ta on tähendab rajatud lähtudes inimese, kas ta maine või kas ta on mees tema vanusele, tema eeldustele, võib-olla teatud kehahäiretele, nii et ühesõnaga need, kui osa võtab meie süsteemist või nendest treeningtundidest siis on ka erinev, tähendab, on eriline tunnilaad, on nendel, kes on nelja, vastasel on eriline, kes on viis kuni seitse aastat, siis järgmine on seitse kuni üheksa aastat, siis on üheksa kuni 12 aastat teismelised ja täiskasvanud ja juba vanemad inimesed. Ja sellisena me töötame ka praegu hiidlasentalis, mis puutub päris niuksed treeningrühmadesse ja ütleme, treeningtunnid ei ole kunagi nii, et üks tund on teisele sarnane vaid see on alati niisugune loovtööõpetaja ja õpilase vahel. Ja see on võib-olla see kõige suurem erinevus teistest süsteemidest, ta ei ole kunagi olnud nii kategooriline. Minu isa ta ütles, et oi, et mitte midagi muud ei ole, ei ole see õige maailmas kui tema süsteem, kui ta on tahtnud alati põhjendust saada, et kui üldse sel alal töötav, siis peab olema väga õige füsioloogiline ja, ja teaduslik alus ja mitte ainult teha seda puht ilu pärast vees, tehtika pärast või, või mingisuguse rütmide tagaajamise pärast vaid see peab olema inimesele kasuks ja rõõmuks ja terviseks. Väga loomulik võimlemissüsteemide, kõike loomulikku propageeriv kõik niisugune võlts ja ülespuhutud endale võõras. Ja seda ta on väga katsunud vältida, see on tal alati võõras olnud. Muidugi, seal tuleb elemente juurde. Kui inimene on juba täiesti treenitud ja ta on selle põhilise keha kooli läbi teinud, siis see liikumise himu ikka suureneb ja suureneb. Ja siis võib-olla on neid grupi, mis tahavad saada rohkem juba tantsulise momente ja ka selleks on meil tee olemas. Ja üldse ütleme, kui selle iidlas süsteemi järele treeningus käia või teda õppida, võiguda koolides kasutatakse, siis jätab sellise põhja, et sa võid edasi siirduda kas tantsule või, või spordile või ujumisele, annab siiski niisukese põhi väljatreeningu, mis on väga mitmekülgne. Selle, et tagantjärgi analüüsides tundub, kuivõrd rohkem niisuguseid elemente tuli juurde tema süsteemile, kuivõrd see süsteem, muutuse täiustus elades juba oma elu edasi. Rootsi kuningriik. Alguses läksime mitte ühekorraga läinud üle ühe öö nagu meil laamaga saabusime ühe saarele 23. septembril, see oli väga domine, nii nagu ma mäletan, ja mälestused tegelikult kunagi ei kao, siis Me saabusime sind nagu põgenikena. Me ei oskanud keeltega mitte midagi. Ning siis asusime elama põgenikelaagrisse ja seal tegevuse löök oli väga raske kõikidele seal isa nägi kohe, et siin tuleb käed kokku panna, midagi teha, eriti nooremale generatsioonile. Ja siis hakkaski isetegevus peale, ta organiseeris, tulid Eesti laulu koorida, rahvatantsurühmvõimlemine kunstnikud koondati laagritesse kassid ringi sõitma, pakkuma teistes laagrites kirevat kava ja nii edasi ja sealt siis välja. Esimene võimlemisrühm, esimene esinemine oli Stockholmi kontserdimajas 1946. Aprillis. Peale seda esinemist tõusis huvi juba rootslaste hulgas, lehedakesid kirjutama, tulid võtaažid, tulid intervjuud ja tuli huvi üldse tema töö vastu. Ta sai üürida Stockholmis ühe võimlemissaali ja seal kuulutati siis välja Eesti võimlemise kooslused. Esimesena oli kolm rootslast ainult ühes tunnis, aga kolme kuu pärast oli mitu-mitusada. Ja nii see töö hakkas pikkamööda arenema. Ja see võib olla rahvusvaheline. Läbi murdse tuli 1949 kooli lingiaadi pidustused, need on umbes nagu rootsi Sookkoli pidustused, võib öelda ja seal oli 65 rahvust esindatud ja väga laiahaardelised, seal oli füsioloogiline kongress olija ja seal ta siis sai, ülesandeks on fikseerida suure valguspeo Stockholmi olümpiastaadionil ning seal esitas ta siis ühe terve õhtuga ja kus ta kolme kuu jooksul koolitus välja, 250 eesti tütarlast, kes esinesid ning mees ris, kes oli umbes 50 ja see sai tohutu suure tähelepanu üle maailma, nii et võib öelda, et ühe öö jooksul kirjutati temast peaaegu kõikides maailmalehtedes ja sealt hakkas siis rahvusvaheline areng, peale seda kutsuti erinevates ülikondades süsteemi tutvustama. Hakkasid välismaa turneed peale esimene pikem välismaa tunneli 1954 Lõuna-Ameerikasse, kui me olime ära kolm kuud Euroopas, esimene tunne oli juba 1950 ja siis nyyd kogu aeg laienes ja laienes, laienes. Nüüd viimased aastad on iga aasta on olnud üks tunne üks pikerdunud kuskile, peaaegu iga aasta oleme külastanud Ameerika Ühendriike, olime Jaapanis, vaid see on ka ei ole alati nii kerge olnud, sest need tütarlapsed, kes on meie esindusrühmas, need on ju üliõpilasi õppima, nii amatöörid tegelikult ja ei ole nii kerge alati ennast vabaks võtta. Kui Ernst Idla ümbert võimlejaid koonduma hakkas, te ütlesite, alguses oli kaks, kolm rootslast ja mõne aja pärast juba võis sinna nullilt taha panna. Aga kohalike eestlaste hulgas, kas oli siis nagu rohkem kohe seda poolehoidu või see tekkis ka niimoodi aegapidi? Võeti väga objektiivselt vastu tähendab see nad mängida, töö taga oli midagi väga tõsist. Muidugi alati on ju olnud ühel niisugusel isikul, kellel on veidi niisugused ideed, mis oma ajast veidi ees, siis on alati olemas neid, kes on, ei saa asjast aru ja, ja on palju diskussiooni selle ümber. Aga tegelikult peab ütlema, et ega tal kerge ka ei ole olnud, sellepärast et hakkasid absoluut nullpunktist peate, mitte millegist. Aga ta oli väga rangete põhimõtetega inimene, ta ei tahtnud kuidagi seda oma tööd ja oma süsteemi millegi ökonoomsel põhjusel mingit kompromissi teha, vaid ta oli alati selle liini peal, et tal on ainult üks tee minna ja seda ta läks, põhjuseks, mis nii suur see murrang oli 1949 ling heade ajal. Ta esitas seda kui puht eesti võimlemisena ja suure vaevaga sai see eesti rismi sisse marssida Eesti lipu all, olgugi et oli palju proteste tol ajal vene saatkonna poolt ja aga Me õmblesime oma märgisele lipu peale ja kui need eesti tüdrukud 250 tükki sisse massi staadioni, siis terve see 40000 inimest tõusis püsti, aplodeerib Eesti lipule. Ja võib-olla see oli ka üks tema mõtteid, mis teda innustas väga seda lindiaadi pidustus nii hästi läbi viima, et see tooks eesti nimi uuesti jälle rahvusvahelisele areenile, ajakirjanduses jamas meedias üldse. Ja see kodumann oli tal alati väga südamelähedane probleem ja tema töös kui tema töö Metuudis, kui sellises olid need sugemeid, tähendab eesti rahvatantsust ja Rafa ütleme kultuurist üldse olid väga tihedad. Ta kasutas väga palju rahvamuusikat ja ja peab ütlema, et siiski see oli väga tihedad sidemed, on alati olnud eesti kultuuriga. Ja muidugi, kui võrrelda näiteks tema tööd tollal, kui ta veel Eestis oli enne 1940 neljandat aastat praegu see on täitsa loomulik, et pole võib-olla üldse ära tunda mitmes suhtes sellepärast tehnile areng ja kõik on nii kohutavalt muutunud, vajadused üldse, liikumisvajadus on palju suuremaks läinud, inimesed istuvad, nad istuvad televisiooni juures, nad sõidavad autoga, igasugused uued kehahäired on null. Seljaprobleemid on väga suureks läinud, inimestel on kõigil seljad haiged, üldse liigutakse väga vähe ja liigutakse ka valesti. Ja võib-olla selles suhtes on ka niisugused moesüsteemid nagu tulnud nagu Airoovik ja, ja mis on juba Rootsis on juba peaaegu täiesti kadumas ja keti niuksed moesüsteemi. Need on väga ühekülgselt, tegelikult annavad inimesed aktsiisidest treeningud ja võib-olla et selle tõttu ma usun, et see isasüsteem tema Aegonnale sees veel õieti. Kas te kirjeldaksite pisut Idla tsentri tegevust täna? Ja hiidlased on ju olnud meil alates alles 1977.-st aastast. Nii et ühesõnaga, isa sai seal ise töötanud ainult kolm aastatel 1980 ja pärast seda on minu teesi minagi seda tema tööd jõudumööda katsume jätkata ja justkui ööd leiust täna siis praegu on meil näiteks Siidlasentalis 38 hiidle pedagoogi meil käib umbes järjekindlalt 1500 õpilast, siis on meil veel Stockholmi eeslinnades võimalused lastele Stockholmi ju väga suur linn, eeslinnad on nii, et paljud sõidavad poolteist tundi tööle, eks ole, ja Nemad lähevad väga pikaks, siis on meil laste jaoks on võimalused Stockholmi eeslinnades teenida koolides ja nii siis meil on kursused, korraldatakse seal, väljaõpe, korraldatakse, meil käib väga palju välismaa külalisi. Siis on muidugi see tunni osana, kui me nüüd Tallinnasse tuleme, aprillikuus suurtes joontes on, on see, et seal niipeaaegu käib tegelikult, kui me selle hoone leidsime, me otsisime seda kolm aastat, me ei leidnud sellist ruumimine, mis isa soovieralleks olnud tahtis saada show'le õhku ja kõrgust ja avarust ja suurust ja ja leidsime vana vabrikuhoone, mis oli seisnud tühi kolm aastat ja siis isa ise oma joonist järele näitas, kuidas sa tahad seda saadatuid arhitektid kohale. Ja siis lõpuks, kui ta valmis sai 1977, siis oli seal kaks suurt treeningsaali absoluut, mitte mingisuguseid abi, nõusi olen saalides. Need on värvivärviliselt ükson Türkoos, sinine, kollase metroopõrandaga ja vetruv põrand, oli meil hiidlased üks esimesi, mis üldse Rootsis oli betoonpõrand, on väga suur tähtsus, sellepärast et praegusel ajal inimesed enam ei käi üldse. Esiteks paljajalu kalja, nagu vanasti. Teiseks on selle vähese liikumisega on inimeste jalad jäänud väga nõrgaks üldse. Ja kui sa siis järsku tulevad treenima, siis tulevad need kahjud, mida vanasti üldse ei olnudki nii palju ja see, võib-olla see vetruv põrand aitab väga palju kaasa. Siis on meil näiteks seal kaks uut treeningsaal ja ühes on tiibklaver, teises on harilik lave. Meil on mitu sauna, meil on riietusruumid, dushiruumid. Muusikaruum, meil on oma muusikapank nii-öelda, kus on siis koondatud, kus kõik õpetajad saavad kasutada sisse mängitud kas ette ja kohandada seda oma tunni järele. Ja suurtes joontes, umbes nii näeb sihte tsentri välja asuks Stockholmi südames lõuna linnaosas. Põhiliselt on nii, et minu õde teesiam on puhtpedagoogilise tööbel, sea mina aitan, siis ütleme Atsitatiivselt ja muidugi võib-olla teeme kõiki asju mõlemad, aga siiski pearõhk on see, et minu käes on toone admistiivne töö ja tema käes on see pedagoogiline vastutus. Nii et Tallinna tuleb siis 18. aprillil nii-öelda Idla tsentrist, valikrühm. Jäämehe esindusrühm ja ja siis tuleb mu õde kaasa ja veel kaks õpetajat, kuna me läbi viime siin ka seminari, mis on avatud kõikidele, kes tahavad tutvuda stiidla tööga ja see on koostöös pedagoogilise instituudi ja Tallinnas esinemine toimub siis linnahallis, see on neljapäeval, 20. aprillil ja seminar algab siis kohe reedel, 21. on laupäeva ja pühapäeva kahjuks esmaspäeva õhtul sõidame juba koju. Töö ei luba kahjuks kauem siin olla. Aga mul on väga hea meel, et üldsuse toimetulev nagu ring saab täis, et me uuesti saame Eestisse tagasi tulla ja näidata oma tööd, mis meid vahepeal oma arenenud samuti saame ka näha, mis siin Eestis vahepeal On juhtunud, sest sellel õhtul esinevad ka siinsed rihmad, mõned see meid väga huvitav seda näha. Ja meil on üldiselt väga hea meel üldse, et see kontakt on neid üles tulnud. Ja et me saame omavahel mõtteid vahetada ja uuesti kontakti saanud sellel alal kõiki nende haruldaste inimestega, kelle mul on juhus olnud, siin kokku saanud, on ju väga suur entusiasm ja ja tõesti väga. Ma pean ütlema, palju tööd tehakse siin igal alal praegu inimesi on, on väga tegevuses ja ja üldse on, mul isiklikult on ju väga huvitav praegu sellel ajaloolisel päeval siin olla nagu 24. veebruar ja et see niimoodi juhtus. Ja ma ütlen tõesti kõigile kohed, pitsitus kõigile kätte, ütleksin õnne kaasa, et see kõik läheb samamoodi edasi. Kõik see, millega teie konkreetselt Ingrid diila tegelete, nõuab ju tohutult suurt energiat ja toimekust, pealehakkamist ja jõudu väsida ei tohigi nii tihti. Ehkki täna, kui ma teie juurde hotellituppa tulin, Te, ütlesite kohe südamest, et te olete väsinud. Samas vahepeal oli teie abikaasa kõne teil Berliinist ja noh, kuidas kodus suhtutakse nii toimekasse, naisesse. Ma ei usu, et ma olen rohkem toimekas kui keegi naised siin Eestis aga see on alati nii, et kui sa tulid teise miljöösse ja nii palju kontakte on siin tarvis teha ja, ja nii palju ringi ei käi ja kõikidel teistel inimestel on ju ka oma oma tegevus ja töö siin ja tuleb siis kuidagi nagu üks Brüssel seal Rootsis öeldakse, kokku panna. Ja fakt on see, et siin üldse see tegevus ja elu on ikka kohutavalt erinev, mis meil Rootsis on. Ja see võtab natuke aega kohaneda. Ja küllap ta siiski on võib-olla osalt väsitav, aga ääretult tore on siin olla ääretult huvitav, kas teie enda päev algab igal hommikul hommikuvõimlemisega? Minu päev algab tavaliselt hirmus vara ja lõpeb õhtu väga hilja. Ega mul aega on, siis ma olen treeningtundides kaasas, aga kodus mul küll selleks aega ei ole. Ja teiseks ma olen üldse niisugune inimene, kes, kes liigub hirmus palju käibe kiiresti. Et sa ei võiks teha, mis on tarvis teha. Aga jõudumööda ma siiski Triin ise kaasa, kui ma noorem olin kaasas esindusrühmas ja olin ise ka õpetajaga praegu selleks enam aega ei ole. Aga kõik see teie tohutu suur tarvidus liikudes on juba iseenesest nagu võimlemine ja kui teil on veel terve rida selle liikumise juures liigutusi, mida te võib-olla isegi kuskilt teadlikult teete ja oskate oma keha kogu päeva kestel valitseda, eks seegi ole ju suur asi. Ja, ja ma pean ütlema, et see, see intensiivne treeningperiood elus see on, see on tõesti andnud nii palju, et sellest jätkub vist kuni lõpuni mul paista, et, et kes energiat jätkub veel.