No see tuba siin olümpia hotellis on ilmselt teie lemmiktuba Te, olete siin juba õige, mitmendat korda seal sama tuba alati ja ma tunnen ennast hästi kodus. No see vaade on haruldane, ma näen, mille kogu linna ja peaasjalikult just oma kodude poole, see kohtu tänav seal Toompeal kõik on nagu, nagu laval kohe. Teil on olnud üle 50 kodu, täpselt ei teagi, kui palju neid kodusid on olnud. Kui te nüüd mõtlete nende kodude peale, millise koduaknast on olnud niisugused teie jaoks ilusad ja meeldejäävad vaated? Ma mäletan, et ma ühes raamatus kirjutasin oma Nõmme kodu, et lastetoast vaatasin üle nende pikkade n-ide ja see oli niisugune turvalisus. Ja vanaema süütas ahju ja siis ma lamasin seal ja ei tahtnud kooli minna. Niisugune hea tunne oli. Aga minu, kusjuures kodus on jumalik vaade, ma, ma olen tõesti palju kolinud ja kuidagi ei ole mingi koduga täiesti rahul. Ma lugesin šopääni kohta, et ta olevat kole palju kolinud, tegi sisustas jumalikud, suured korterid ja siis jättis nad. Ja tema oli ju põgenik nagu mina. Nii et ta ei saanud kunagi tagasi oma koduturvalisusesse Poola, eks ole. No mina olen siia tagasi saanud, aga see võttis aega, eks ole. Nii et mul on sama tunne, et see ei ole justkui minu kodu, tähendab Ma olen nii kosmopoliit või, või niimoodi, et mul on igal pool hea olla. Ma olen Šveitsis mul mõned kohad, kus ma seal väga õnnelik olen. Ja New Yorgis mul on lemmikkohti, kus ma hea meelega elaksin, üks aeg. Aga mul ei ole niisugune tunne, et kui ma reisil olen ja KuMul kontseid uned. Ma igatsen kodu. Just seda kohta oma inimeste järgi ja oma perekonna järgi, aga nüüd mul on niisugune tunne, mul oleks väga ilus korter kah väga kõrgel ja vaatega üle üle vee ja üle vanalinna. Ja õhtul on tuled linna tuled ja ma armastan seal ringi käia korteris ja seal on igast aknast tulevad linna tuled, nii see natuke tuletab New Yorki meelde. Mul see meeldib. Ma elasin ükskord ühes katuse niisukese ateljeekorteris, kus olid katuseaknad. Kuupaiste oli näha ja Filved ja kõik väga ilus. Aga ma ei näinud tänavat, ma ei näinud inimesi ja mul hakkas nii närvide peale käima. Nii et ma sellepärast kolisin tõesti. Ja siis ma kuulsin ühelt psühhiaatrilt, et, et see on väga kardetav, see isol isolatsioon tähendab, et kui sul ei ole kontakti inimestega, vaatad välja ja on taevas, aga nüüd ma vaatan väga tihti välja, ma ei istu justkui akna ees ja ei ei mediteeri niimoodi, aga mul on hea tunne, kui ma hommiku vara välja vaatan, seal minu all seal niukse kanal, tares jooksevad inimesed, eks ole, ja ja need, kes hommikul jogeenis teevad, nii et see on niisugune, et ei ole üksinda maailmas ja eks see inspireerib ka, inspireerib absoluutselt ja mõtted tulevad, see on niisugune vaade, on väga tähtis. Kui te korterit vahetate, kas te kõigepealt vaatate, kuhu panete oma nii-öelda ekstra lapsed olete klaverit nimetanud ekstra lapseks, kas te vaatate kõigepealt, kuhu see laps ära mahub? Täiesti kindlasti üks tuba, kuhu ta peab hästi sisse sulama ja kus on ka hea akustika Käia sõnaga, et justkui tal oma koht on see suur klaver siis on mul üks väike instrument veel. Niisugune digitaalklaver, millel harjutusi teen, ütles, mitte kedagi segada või tähendab minu majas on kõik, ole armsad, nad ütlevad, et ta ei kuule mind, veed, nad tahavad rohkem kuulda. Aga see on üks kole tunne, kui sa, kui sa tõesti harjutusi sõrmeharjutusi teed ja siis tead, et keegi kuuleb, nii et mul on see, mis on, aga saan täitsa tasaseks panna või kõrvaklappidega kuulata. Seda ma küll kunagi. Aga nii, et need kaks instrumenti mul tähtsad, ma tahaksin ükskord elus veel, aga no ma ei tea, ühte suuremat tuba, saadiku, soska klaverit, kaks tiibklaverit kõrvuti. Kas mõni naaber on teid kunagi ka kohtuga ähvardanud? Teate ühes korteris see katusekorter ateljee, kui ma sinna sõidukiomanduse kohta ja ma olin just ühe maja ära müünud ja tahtsin sinna sisse kolida. Ainuke formaliteed oli, et, et need, kes on selles selles ühingus, peavad mind aktsepteerima ja ma olin nii kindel, et kõik niimoodi. Ja siis helistati, et meie aktsepteeri tädi oli. Sest te olete pianist. Ma ütlesin aga. Aga, aga kui ma ei oleks Pianist mängib siiski ja siis võiks, et meil on niuke reegel, ei tohi oma oma elu kutset selles korteris tehase arstid, vastuvõtu ei tohi olla nii. Lõpuks nad ehitasid mulle keldrisse ühe oma stuudio, kus mul oli kaks klaverit kõrvuti, eks ma andsin tunde. See oli mul viimase aastani veel käes, ma olgugi, et ma kolisin, siis stuudiuma jätsin endale. Aga nüüd mul on nii, nii hea võimalus kodus tunde anda või, või mängida, kui ma tahan. Nii et seda probleemi, jumal tänatud, seda enam ei ole. Aga samas ma vaatan, et inimesed jäävad küllaltki ükskõikseks kui kaubamajas üürgav muusika. Kui lennukis hülgab muusika, siis keegi nagu ahju, jah, las olla. Ega siis ma ei lähe nüüd kellelegi ütlema. See on minu kõige suurem piin see muusika, mis igalt poolt kõlab, see segab minu inimesed enam ei kuula seda, mina kuulan, sest see on minu elukutse kuulata, eks ole, kuulata tähelepanelikult. Ma käisin täna siin jõusaalis, siin üleval, seal on väga head need harjutuse instrumendid, aga kogu aeg oli see muusika käimas. Lõpuks, ma mõtlesin, et no nüüd ma teen midagi, Nad tapavad mind ära, ma panin kinni. Mis näos apteegid, need teised, palju inimesi ei olnud, aga see seal midagi hullu taksodes kah, isegi ma pean paluma ja paluma, et nad paneksid kinni, siis nad ei saa aru sellest. Üks kirjanik ütles ühes intervjuus, et kui ta kirjutab, ta ei saa kunagi akent lahti hoida, sest teda häirivad kõikvõimalikud lõhnad. Isegi lillelõhn häirib teda. Kuidas teil on, kas te olete lõhnade suhtes nii-öelda allergiline lõhnad on minul üks suur nauding. Ma mäletan lõhnasi, lõhnad on minul niisugused. Mälestuse abilised. Kui ma mingisugust lõhna mäletan, siis mul tuleb seen meelde oma elust kohe tervest perioodid tulevad ühe lõhnaga meelde. Nii et ma armastan lõhnas hirmsal kombel. Kahjuks on nüüd roosid ilma lõhnata, ainult suvel on need paksud rasvased lopsakad roosid, mis lõhnavad lõhn, kõigi jumalikud sireli lõhn, see on KM, midagi suur nauding. Ei, seda ma, ma võtan suvel, kui ma, kui ma seal saarel olen, siis ma võtan ikka sirelioksi, hobused, Nad närtsivad ruttu ära lauale, et siis justkui ma kirjutan või nii, et on seda, seda ilusat lõhna. Mul oli üks lõhn mälus alati ja see oli pääsusilmad ja see oli, kui me suvel lastena, kus me olime, siis noh, mitmes kohas, aga Kohilas olime tihti ja seal olid väljakud kohe kõik täis neid neid pääsusilmi ja kõik õitsesid ja seal on eriline lõhn, väga tugev lõhn. Otsisin igalt maalt ja küsisin, et nii nad näevad välja, meie keeles on pääsusilmad ja ei leidnud kuskilt. Ja lõpuks üks juunikuu jalutasin seal oma tütrega, foor saarel, kus ma olen suveti ja tema äkki ütles, et kuule, vaata, mamma, kas ei ole see, mis sa kirjeldad, pääsusilmi oli? Pistsin ühe terve buketi ja siis ta jah, me otsisime seda, seda ei ole igal pool Rootsis seal, mõnel saarel, selle nimi on siis mai viiva mais hakkab ta õitsema, siis ma sain, aga mujal ma ei ole kuskil näinud, aga see oli kohe niisugune igatsus lapsepõlve järgi. Mis lõhnad, nõmme, kodu meelde tuletavad männilõhn männiokkad, mis, mis lõhnavad nii mõnusalt liimiga. Niisugune hea oli. No nüüd ei ole seda enam, eks ole, truktuaalid on tehtud ja niimoodi siis oli veel liivased trotuaalid muidugi väga tolmune, aga aga kõik need noh, lapsepõlve mälestused on minul väga tähtsad. Kas te olete nõmme kodu käinud nüüd vaatamas ka? Oi, ma olen käinud ja mul on väga hea meel. Ma sain ju selle tagasi oma koos oma õega ja, ja siis ja müüsime siis ära ja nüüd on sellest kohvik tehtud, eks ole. Ja ma käin seal väga hea meelega, ma mõtlen, et võib-olla homme lähen sinna sööma istuda oma oma vanas Toas, muidugi kõik on ümber tehtud ja ma ei kujuta ette, mismoodi see ei ole läbi vaadanud veel seal, aga aga väga hea tunne oli, kui ma sinna tulin, siis olid, ootasid mind roosid ja omanikud tahtsid, et ma seal ühe nurgakese teeksin oma fotodega sellest ajast, seda ma võib-olla teen. Kes teie raamatuid on lugenud, see teab, et teil on eriline suhe merega meri pakub lohutust, annab energiat ja inspiratsiooni ja ma otsin ikka neid kohti mere ääres. Ja mul on lemmikkohti olemas muidugi. Võib-olla selle tõttu, et ma jälle lastena olime Pärnus või siis jälle Leetses, olime viimane suvi, enne kui okupandid toon, tuli. Need jumalikud suved on mul muidugi niuksed, soojad mälestused. Aga siis mul on üks koht Itaalias, mida ma väga armastan. Kuhu ma võtsin oma perekonna, kui mul teinekord lahutus oli ja ei teadnud, kuhu minna, ei tahtnud samale saarele minna, kus ma oma mehega olin. Ja siis leidsin ühe ühe koha. Üürisin slaselt ühelt sõbralt sakslastelt ja sinna tulid siis minu lapsed ja mu ema ja mu õde ja tuttavad ja ma siis seal kirjutasin raamatuid ja, ja ma ei tahtnud kellelegagi üksi olla, et siis peab juttu ajama kogu aeg, siis ma võtsin alati niimoodi, et oleks üks seltskond olemas, et mina siis omaette seal laman kuskil katusel ja, ja vaatan üle mere ja siis kirjutan ja seda ma tegin, seal oli üks väga suur nauding tõesti. Merel on 1000 nägu, öeldakse, milline nägu teile kõige rohkem meeldib. Kõik näod, kõik näod, torm ja niisugune ähvardav pime, tume öine meri mis muidugi paljudele väga halvad assotsiatsioonid annab, aga minul on see dramaatiline äi keele me, oi, see võib ju nii haruldane olla, kui välgud sulavad ühte, nii et kõik on valge, eks ole, osooni õhk. Ja siis muidugi päike. Paadid ja vis loksutavad ja purjepaatidega ma olen sõitnud palju. Nii et igas vormis meri mere kaldal käia, paljajalu, liivas seal just kus kõva liiva. See on üks väga sensuaalne tunne. Te tulite siia lennukiga, mitte laevaga, miks? Oh, lihtsalt aega ei ole ja ma ei, ma olen niisugune inimene, kellel on raske magada alati nendest vooditest. Ma olin, oleneb sellest, et on üks hea lai voodi, seda ei olegi kajutit olemas. Nii et päeval ma võiks laevaga tulla, aga just see reis on siis ma üldse ei maga, siis ma olen halvas tujus, järgmisel päeval kogu päev kaduma. See läheb nii ruttu, lennukiga, niidi, mugav. Te olete esinenud väga paljudes maailma linnades. Kas tee pika elu jooksul on õnnestunud reisida, lihtsalt niisama lonkida, võtta päikest, kohtuda tuttavatega, nute? Toscanast rääkisid teha ka v? Ja no minu reisijad on väga komplitseeritud, ma olen elanud kah mitmes kohas, näiteks mul oli üks sõbranna ja petta ja noh, niisugune vanem nõuandja Stuttgardis, itaallanna kaelas Stuttgartis. Ja siis, kuna ma tema juures tihti tahtsin olla mängida ja kah päraskuma kirjutasin siis ma üürisin omale ühe väikse katusekambri seal sud kadis. Ja seal ma olin väga õnnelik, Ma juskui, põgenesin siis oma probleemidest Stockholmis, perekonna käe, kõike niimoodi sõitsin lühikesteks aegadeks, vahest ainult üks nädal aega, vahest pikemad ajad ja, ja seal oli üks väga ilus mets, just viinamarjaneed kasvavad, eks ole. Mäekünkal ja taga oli suur mets, kus ma jalutamas käisin seal selles majas, mul tulid uued sõbrad, need nagu Saksamaal on, et ei ole nagu Rootsis, et keegi ei tea, kes samas majas elab ja ei ütle, et ei räägi vaid seal hakkavad kohe abistama üks seisja joodise klaasi veini ühega ja teisega ja uusi sõpru tuli ja ma elasin justkui selle majaga siukseid harmoonilises vahekorras. Iga kord, kui ma tulin, oli niukene hea tunne, et siin ma olen vaba. Ja ma olen alati arvatavasti igatsenud kohtade järgi, kus ma kus ma sidemetest vabanen. Muidugi see on tähendanud organiseerimine nagu metsik, kes on laste juures, kuidas ja kui kaua ja kuidas neil turvaline ja. Aga see tunne, et sa siis äkki lennuki võtad ja siis kuskile mujale, seal on üks tuba, seal on üks vaade, seal on jalutuskäigud, ühesõnaga teine elu, nii et paralleelselt oma eluga, mis sa iga päev elad, siis üks mingisugune teine elu sinna ennast päästa teatud aegadeks mul väga tähtis olnud kuidagi inspiratsiooni saamiseks rahu saamiseks. Need ajad, kui ma seal Stuttgardis olin seal rokkamaares skaalas nägid audi kohe väga palju und. Ja, ja see oli kuidagi tähtis, hakkasin kohe unenägusi nägema. Sama siin, kui ma tulen siia tuppa olümpiasse, siis tulevad kohe unenevad seal mingisugune vajadus siis neid asju läbi töötada probleemid ja nii, ja sealt tuleb siis abi unenägudest. Selline unenägu on teile tuttav, olete laval, istute klaveri taga ja ei tule meelde, mida peate mängima, kuidas mängima, kus ma olen? Oi, oi, oi, no see on üks tõeline klassiline unenägu. Ma usun, et see on kõikidele artistidele, kes, kes laval esinevad. Mul on ka niimoodi olnud, et ma ma seisan kunstniku toas ja pean välja minema ja ma ei tea, mis ma pean mängima ja dirigent on seal ja ma katsun hiilida dirigendi selja taha, et vaadata, mis kuidas on. Aga dirigent on hoopis vastassuunas ja kõik niisugused komplikatsioonid. Ja need lõpevad vahest hoopis drastiliselt vahest lõppenud piinavalt vahest lõpeb ja niimoodi, et ah võtan lihtsalt oma asjad kokku, lähen sinna kuskile turule või. Niisugune pääsemine sellest situatsioonist, need on need klassilised unenäod tõesti? Elus midagi niisugust ei ole juhtunud. Ei, aga, aga sarnaseid lugusi on juhtunud. Ükskord pidin mängima partoki klaverikontserdid Lübeckis, ma mäletan väga hästi ja enne oli üks Uuer tüür või midagi, dirigent oli seal ja mina olin siis seal artisti toas. Ja mõtlesin, et kuidas teine osa peale hakkab. No mitte ei tule meelde ja katsun ja mul endal noote kunagi ei ole kaasas. Kui ma kontserdi läenson niuke ebauskudagi, et, et siis siis mul on vaja neid ja hakkan otsima seal Arzysziduaalset, kas dirigendile on partituur? Kuskil? Ei ole, lõpuks oli tema mantel rippus seal. Ja ma mõtlesin, et võib-olla taskus on taskupartituuri ja läksin tema taskutesse ja ma mõtlesin, et kui keegi aknast väljastpoolt näeb siis võtsin ta portfelli lahti, ei olnud, tal oli juba laval. Ja siis ma mõtlesin niimoodi, et nojah umbes niimoodi, et küll küll jumal aitab, või tähendab, et kui ma sinna tulen, siis ja seal muidugi täitsa loogiline, et nii kui sa esimese osa ära mängid, siis tuleb teine osa ei pruugi ette hakata. Paanikatunded on muidugi väga harilikud ja, või istun seal Liverpoolis ja ja mängin viis päeva järgi möödasama kriigi kontserti. Aeglasest osas mõtlen, et mis tooniga mani peale. Orkester mängib, orkester mängib ja ma näen välja nagu rahu ise ja vaatan natuke taevasse või lakke ja kõik mõtlevad, et niisugune rahu ja siis võtan lihtsalt huupi selle tooni ja oli õige, tuul peab usaldama oma oma muskleid ja oma mälu. Aga niisuguseid momente on küll olemas, päris palju. Kas televisioonikaamerad kontserdi ajal fotograafid häirivad teid kole-kole-kole? Mu esimesel New Yorgi kontserdil oli esimeses tükis oli Beethoveni variatsioonid igas variatsioonis maa, peaaegu läksin. Kaotasin ennast ära, sest iga kord oligi Click kuskilt. Ja lõpuks ma võtsin käed ära ja ütlesin esimesel kontserdil New Yorg'is, et palun mitte fotografeerida. Ja siis nad tulid pärast palusid vabandust tõesti. Aga seda on palju juhtunud. Ja see on väga häiriv ja televisioon, muidugi siis on valgustus kole tugev ja hakkad higistama ja see on piin. Ma olin ühel Rubensteini kontserdil, kus ta haruldaselt mängis, kõigepealt pea proovidexpraamsikaalsed ja ma ütlesin kõikidele oma sõpradele, peame sinna minema, ta mängib, haruldaselt jäi, mängin trasti kontserdil ja ma läksin temaga rääkima ja ta ütles, et teda häiris, et ta nägi mikrofone. Et ta sai aru, et see on otsesaade. Ja ma ütlesin, aga teie peaksite sellega harjunud olema. Sest minu generatsioon ei harju sellega kunagi. Kas teil on ikka valgepatistist taskurätik klaveriäridel, kui te lähete, esinenud? Ma praegu tseerisest tulineva, ostsin uusi, neid on nii haruldasi, Rootsis ei leiagi neid. Ma olen katsunud teiste taskurätikutega, mis natuke paksemad, need kortsuvad, näevad välja nagu paber, aga see on niisugune ilus õhuke. Peab olema, äkki on, äkki on vaja, kas see traditsioon sai alguse ühel nohu, sel päeval sai alguse minu debüüdi kontserdil, siis mul ei olnud aimugi, et mis niisuguse asja kaasa võtta. Ja esimeses trükis hakkab mul nina jooksma ja vaatasin ikka kõrgemale õhku ja tõstsin pead ja ja tõmbasin sisse, kui Forte kohad olid ja ja lõpuks kriitikud kirjutasid, uhke hoiakuga, mängis Käbi Laretei lisaga on sellest saadik, ma mõtlesin diakorda kolme kaasas. Need, kes nüüd väga palju televisioonis mängivad otsekontserdid on näha, kui higi hakkab, eks ole, nina otsast tilkuma ja nad ei saa käe käsi ära võtta, mängust. See on kontsentratsioonilt väga kardetav, eks ole, sa tead, et midagi sünnib ja sa ei saa midagi teha. Kui kontserdid, Ta on lõppenud ja te lähete oma garderoobi, siis tormavad teie juurde sõbrad-tuttavad, jaga võõrad inimesed. Millised küsimused ärritavad kõige rohkem pärast kortse? Õieti ärritavad mind ainult need tähendab ärritavad ma lihtsalt olen kurb nende üle, need inimesed, kes seisavad seal ja ei ütle mitte midagi, nad tulevad sinna ja nad ei julge midagi ütelda. Ja ma olen aru saanud, et paljud tahaksid midagi öelda, aga nad ei tea, mis. Ja mina ütleksin nendele inimesed, tulge istuge, taite. Midagi muud ei ole vaja. Mulle meeldis see võimul, meeldis see, kui ei meeldi, ärgu tulgu. Aga kui midagi ei meeldi, siis ma tahaks teada, sest mina arvan kohe, et kõik läks halvasti. Tähendab väga harva niuke tunne. Nüüd sa tead, et kõik oli haruldaselt hästi. Ikka kõhklusi ikka on midagi, mis ei läinud, mida sa tahtsid, et oleks läinud. Siis on nagu, nagu palsam, tuleb siis keegi, kes, kes ütleb, et filoli ilusad. Et, et see nii vähe on vaja ja aga seda oleks kangesti vaja. Mõni võib küsida, mis sa ise arvad? Oi-oi, see on see kõige hullem. See on see kõige hullem, see, see on tõesti niisugune abitu küsimus, et mis sa ise arvad ja mis mina arvan, ma olen mänginud, ma ei arva mitte midagi. See ei ole minu asi arvata. No Eesti inimene on teadagi kiitusega kitsi, ma ei tea, kuidas Rootsis on aga kui talle ka meeldib, siis ta ütleb, polnud viga või? Oli väga hea, oli fantastiline, suurepärane, seda kuulab väga harva. Seda ma olen aru saanud ja mul see on südame peal, et ma tahaks seda öelda kohe. Kui tähtis on kiitus ühele inimesele, kes, kes esineb, eks ole, kiitus on tähtis ka teistele. Aga just see endast kiitust väljaandmine. Paljudel on niisugune tunne, et no siis ta läheb upsakaks või, või siis ta arvab, et ta on midagi või niimoodi. Osad üks, üks tõeline artist või kunstnik ei lähe kunagi kiitusest upsakaks, see ainult aitab teda veel edasi edasi minna ja edasi areneda. Kõige hullem on jussetummus, sky kitsi olemine, ma ei kannata seda, ma leian, et peab olema suur, suursugune kah, inimestega kohe üles, et miks ei ütle üks naine teisele, et kuule, kui hea sa välja näed. See teeb rõõmu, vaatavad ja siis pärast teisele ütlevad, kuule, ta oli väga ilus tõest ja niimoodi, aga miks ei ütle? Ma mõtlen, meil on kõikidel nii hirmsasti kiitust vaja. Me oleme kõik komplekside ja meil on kõik niuksed, omaenesekriitilised momendid, väljanägemise oma mängu ja omad läbikäimise kohta. Ei tea, kas sa õieti teed või kuidas riides panna. Kõik kõhklused on nii igal pool olemas, nii residentidel ja kui nende prouadele ja nii. Ja kõikidel oleks neil vaja öelda, et oh, kui ilus oli, kui ilus soeng sul on. Kui te mõtlete oma papa ja mamma peale ja oma kahe abikaasa peale, kas nemad olid kiitustega kitsid või, või jagasid kiitusi päris tihti. Mu isa oli väga selles mõttes väga laia laiajooneline väga hea meelega kiita. Ma usun, et minu emaga, aga mitte minule oma tütardele, seal ta oli kuidagi, et peab kasvatama või nii. Ja see, mul oli väga valuline just see, et ma ma kunagi ei kuulnud tema käes, et oh kui ilusad, siis sa mängid vaid alati. No sa pead ikka rohkem õpime nii tema südamemure ja niimoodi, aga nüüd kui ma, kui ta elaks praegu, siis ma ütleks talle. Ütle mulle ka, et sulle meeldib ka, eks ole. Aga, aga muidu on Meie perekond siiski oma sõpradega väga lahtine olnud ja, ja positiivne, meil ei ole niisugust piirihoidmise valvuri Niukest insinstinkti, Ingmar eriti, ta on väga kiitusega nii spontaanne ja kui me esimest korda kohtusime Pääle ühte minu kontserdi proovida oli, selles proovis mängisin Beethoveni klaverikontserdid ja siis tuli proovis minu juurde ja kohe ütles, et oi, ma olen teie televisiooniprogramme näinud, et need on nii haruldased ja mul oli kohe niuke tunne. Bergman ütleb, et minu televisiooni sihuke hea soe tunne. Et ta kohe ütleb, kui tal midagi meeldib, siis ta ütleb kohe. Aga teie esimene dirigendist abikaasa Gunnar oli väga-väga spontaanne, väga-väga nii lahtise südamega ja väga kiitev väga ja see teeb sõpruseid, see toob kontaktis õppuseid, ilma selleta sa viitad, inimesed endast eemale. Käbi Laretei, te olete esinenud sadadel lavadel tähtsates ja vähemtähtsates majades, Ameerika Ühendriikides olete esinenud lisaks suurtele lavadele ka valges majas. No võib arvata, et esinemine kaanegi hoolis on olnud teie jaoks kõige tähtsam esinemine Khani üks suur elamus, see oli niisugune legendaarne saal, kuidagi. Sama elamus oli Washingtonis Kennedy seintes oli siis uus ja ehitatud jumalikult ilus ehitus ja see saal ja kõik õudselt suured saalid, nii kui ma vaatasin känne Disentri lavalt proovis, vaatasin, ei näegi seda viimast kohta ja mõtlesin, et kas siis tõesti kannab see. Aga neil on siis rasked klaverid, neil on raske klaviatuur palju rohkem muskleid tarvitama, nad panevad rohkem tina sisse, nii et väga raske mängida seal, kus Euroopas tuled, siis on raske. Aga need on need legendaarsed saalis samuti rajal džässi õhu Londonis. Ma usun sellepärast, et justkui noorena kuuled, et oh, seal on see Horowitz mänginud ja ja seal on see dirigeerinud ja nii, eks ole, nii nagu lauljatel Milano skaala või nii. Ja see on üks suund mõnu lihtsalt sellepärast et see sa halligi hool näiteks perfektne akustiliselt. Ta ta on väga suur 3000 kohta, aga ei ole, ei ole niisugune pikk ja, ja ta on niisugune jumal, kui hea on olla eeskuju, väga-väga meeldinud, need on tõesti mälestamis, väed, kontserdid, ma mõtlen, et kuidas ma niisuguse julguse sain näiteks, et oma esimesel kontserdil New Yorgis see ei olnud ka hoolis, vaid see oli selles Linconcentes. Et kuidas ma julgesin hakata peale kõige raskematükiga, mis klaveriliteratuuris on Sebee tsooni hammas lavia sõnavat hakata, sellega see on. See hakkab tegelikult, kui see mööda läheb, no siis sa oled kohe väljas. Ja ma mõtlen niisugust julgust, kas mul nüüd oleks, ei oleks. Aga siis oli seal see nooruse julgus kuidagi mõtled, et ja mängid nii palju ja kogu aeg on asju ees, nii et ei ole aega mõeldagi. Mõtled, et oleks hea sellega peale hakata, siis kui võtad nagu kõris kinni seal publikul ja, ja siis nad on seal niisugune mingisugune ettekujutus. Praegu näiteks see, palju eta tuleb olla atraktiivne siis Sammüüdja, siis sa lööd läbi. Kui palju teie selle peale mõtlete, et ma pean olema laval atraktiivne? Mul on see atraktiivne, tähendab et ilusti kammitud olla ja ilusti riides olla. See on üks abi natukene näiteks et kui ma enne kontserti närviline olen kogu päev siis kui ma õhtul ütleme kell kuus hakkan ennast riidesse panema, kammima või tegema meiki appi ja niimoodi siis see rahustab mind seal niukseid rituaalid, eks ole. Ja siis on hea, kui kleit, mis istub hästi ja mis laseb kätel hästi liikuda, see on kõik väga tähtis ja siis mõtlen ka vahest, et mismoodi see saal on, kui ta on väga tume. No siis on parem, eks helegleid ma leian, et see visuaalne tükk kontserdist on kah tähtis, see on ükskõik, on üks kunstielamus publikule ja muidugi, neid on väga palju, need mehed, kes tulevad mustas pooloos ja mängivad ja, ja saapad jalas ja ja mängivad haruldaselt ja see on ka elamus, aga ma mõtlen, et oleks ilus, kui on peale selle veel midagi vaadata. Ma olen nihukest muusikat küll ette kandnud ka, kus peab klaveri seal sõrmedega keeli võtma ja koputama ja vilistama ja, ja kõik, mind huvitas see, et ma tahan oma ajaga kaasas käia, ma ei taha mitte niimoodi, et nüüd on see shop ja Beethoven ja Käbi Laretei sellega, eks ole. Ma tahan edasi areneda, väga palju arenenud, tähendab, kuulan uut muusikat ja see oli väga põnev see töö, mis ma ei osanud seda üldse lugedagi, nootidesse oli nii kirjutatud. Üks Ameerika George gramm makrokosmos tegi metsiku töö pool aastat sellega ja mängisin siis seda igal pool Ameerikas ka ja helilooja oli seal ise ka. See on niisugused väljakutsed, eks ole, Ajaga kaasas minna ja ma jään väga tähtis ajaga kaasas, mida noortega läbi käia samuti, eks ole, mina olen vana, aga, aga mul on nii palju noori sõpru. Et muidu ma jääks tõesti vanaks, kui oleks ainult vanadega koos. Kas teil on meeles ka näiteks niisugused asjad? Šotaanima õppisin tundma seal. Rahmaninovi avastasin ma seal. Ma mõtlen rohkem nii, et kus ma teatud asju mängisin, et minu esimene kontsert šopääni esimese klaverikontserdiga oli Stavangeris ja ja ma ei osanud seda kontserdid, see oli mulle üle jõu ja ma läksin kontserdilt jala, mul ei olnud siis raha ega läksin selle kleidiga ja mul oli sõber kaasas kah pianist Jan ja nutsin ja nutsin ja nutsin, et lihtsalt ei saanud sellega tehniliselt hakkama. Rahmaninovi on mul meeles, kui keegi orkestris selles Foogas lõpuugasse võttis vale tooni ja ma sain aru, et ma olen nendest, kas üks tahtsin ees või üks takt taga ja siis mängisin seal takti kaks korda ja siis sain aru, et vastupidi oli, et siis ma pidin ootama neli takti. Ja pärast tuli dirigendi otsast, mis juhtus ja maitse on, mul ei ole aimugi. Aga vaata, mul on paar valget juust juurde tulnud. Niukseid asju jääb mällu muidugi eksale siis ka näiteks hammer, klaveri mängimine, kui ma seda harjutasin just enne New Yorki, siis manis Vardsfaldis ja ja seal iga päev läksin seda ilusat teed mööda üle nende allikate seal ja mõtlesin Schuberti peale pess, lainja, forell ja kõik need ja siis läksin majja, mis mul oli seal harjutamiseks antud üks stuudienhaus ja seal uus ei ole sedagi segamas, ainult need šartzwaldi Männad ja kuused. Seda hambaravisõna alati siis tõesti kontsentreerida, õnne, tunded, need, need kui kontsentratsioon segama tooli. Millise helilooja kohta võite te öelda, et see on mu suur armastus? Schubert, Schubert, mul väga lähedane jama. Ma olen nii vapustatud sellest kannatusest, eks ole, ta nii noorelt suri see, mida ma imetlen ja mis on justkui eeskujuks üleüldse. Ma mõtlen, et kui haige ta oli ja kui palju ta kannatas, kui üksinda ta oli. Ja siis need viimased aastad, need kõige ilusamad klaveri sonaadid ja need kõige ilusamad laulud Winter raise ja kõik need, kuidas ta jõudis neid kirjutada ja missugune niisugune suur loom, jõud oli temas. Ja siis ma mõtlen, et see on eeskujuks niimoodi, et kui sul on haigus, kui sul on peavalu, kui sul on ükspuha mis mured. Et kui tema sai kolmekümneaastasena sellest jaguna, siis mina oma elutarkusega Pean sellest jagu saama või pean lihtsalt ennast sellesse sellesse loovasse maailma sisse paigutama, et muud ei eksisteeri, valu ei eksisteeri, valuliselt mõtted ei eksisteeri, et muusika on tõesti üks suur tröösti ja Te olete öelnud, et kui oleks võimalik Sist elaksite mõnda aega Veneetsias hotellis mikser Veneetsia teeni tõmbab ja ma noh, ühes oma raamatus ma kirjutasin selles armastusloos, mis mul noore tütarlapsena oli ühe Veneetsias ja kes siis Ameerikasse sõitis ja ütles, et sa ei tohi kunagi Veneetsiasse sõita ilma minuta. Selles armastuses ei tulnud midagi välja ja ma olin väga hästi aru saanud mikspärast, kui ma nüüd hiljem temaga kokku olen saanud. Aga siis. Ma hakkasin seda raamatut kirjutama mineviku heli siis muult, tema kirjad tulid jälle ette siis, kui ta kirjutas oma oma kodudes seal Veneetsias ja siis ma lugesin raamatuid, kirjanik ja see oli Veneetsia kohta ja siis mul hakkas niisugune igatsus näha, sõitsin sinna pääle, seda ma olen mitu korda olnud temaga koos, tähendab, tema elab seal pool aastat ja poolased Californias. Ja, ja kui me käisime ringi niisuguse inimesega, kes tunneb kõiki seal selles vürtspoes või restoranis, eks ole, on üles kasvanud saaja elab niukses palatsus seal ka grand ääres läbi käia, niimoodi kohe lihtsalt nagu elakski seal siis on, siis on jumalik tunne. Itaallased on igatpidi toredad, intelligentsed ja reageerivad ja söök on hea. Ma olen seal mitmes ühes luksushotellis elanud ühe sõbrannaga, kes kes tahtis nihukeses tõelises luksuses elada ja lihtsadespantsionaatides ja ma pean ütlema, et, et settempusel selles linnas mulle meeldib ja mulle meeldib üleüldse hotellides heas hotellis elada, sest siis ei ole ise mule selleks, õed ei pruugi oma voodit teha, ei pruugi sööki sisse ostavaid, lähed kuskile valida ühe väikse restorani ja sööd midagi head. Ja lähed koju, ei ole nõusi pesta ja midagi niisugust ja siis on sul teid tulevad mõtted. No siis kui muidugi kui harjutada tahad, siis peab olema klaver kuskil, eks ole, ja seal mul oli kah klaver ühes ühes korteris, mis oli selles palatsus selle, minu hea sõbra, sugulase vennanaise või nii ja see naine oli abielus olnud filmi režissööri Antoniooniga elasid selles suures suures korteris, kus ta kaid, Antonio uniga koos elanud, nüüd olid lahus. Ja see naine oli üksinda ja tal oli üks klaver. Ja ta ütles, et ma võin tulla iga päev, ma läksin sinna ja võtsin need need prantsuse aknad selja tagant lahti, kardinat hõljusid ja see oli see Canal Grande ja kuulsin neid paate seal 70 nauding kohe, tõeline nauding. Te olete käinud ka helilooja Igor Stravinski haual ja see on ju Veneetsias sellel Sandmi keelesaarel niisugune väga sugestiivse koht, kuna maalis Savitskiga koos mitu korda, ükskord, kui ma temaga mängisin, ja ükskord, kui Ingmar tegi tema ooperietenduse, siis meil oli palju huvitavaid kõnelusi temaga ja ta naisega. Ja siis, kui Nemad surnud olid, siis ma olin just Veneetsias ja mõtlesin, et see vana ortodoksi osa sellest surnuaiast oli nii maagiline vanad ristid ja vanade püsside perekonnad, need Trubetsky ja mis nad kõik olid seal ja Diaadile Fi haud, kus oli üks, üks balletiking oli, oli seal haua peal ja nii tõeline maagiline koht. Ja siis ma kirjutasin sellise väikse luu, mis on selles vihmapiisad ja kuupaistes sees. Mis mees Igor Stravinski oli, te olete temaga koos napsitanud ja no ta lapsendas eriliselt. Ta, ta oli üle 84 aastane, ta suri siis, kui ta oli juba 90 ja minul jäi niisugune mulje. Ta elab, ta elab õieti võiskist. Ta on juba täitsa kokku kuivanud, kuidagi etalon seda viskit vaja ja muud mitte midagi, väike ja kiirus käis kepiga. Aga silmad olid niisugused uudishimulikud, noored silmad tahtis kõik teada, uulise küsis ja segase Assisse sellesse dirigendi, tema assistendi töösse ja, ja, ja oli isade pidi nii elav. Ma mõtlesin, et et need kunstnikud tõeliselt suured kunstnikud, nendel ei ole vanust nagu Picasso, eks ole, iga aasta hakkas mingisugused uued stiilid, eks ole, see see looming, mis teda siis hoidis nii kaua ja, ja Stravinski ka ja neid on teisigi, muidugi need kah need suured pianistid, Horowitz ja ruubisher mõlemad üle üheksakümneaastase ruubing, Sten mängis, viimased kontserdid, oli pime ja, ja tal olid valud ja aga mängis. Ja mulle mulle see imponeerib, see, see sisemine leek mis mees Paul hindemitoriga ja no Paul hindamine oli hoopis vastand. Ta oli ju keelatud Saksamaal, nii ta emigreeris Ameerikasse ja kirjutas jäil jõniversid disku, Stahli töötas ühe suure töö, mis on teatud mõttes nagu Bach vooltemperises klaviie niuksed, fugad ja intelluudid. Ja seda mul Rootsis pandi ülesandeks ära õppida ja mängida, kui ta ise tuleb sinna Stockholmi. Ja see oli jube töö, sai niisugune raske töö tõeliselt raske. Ja siis ta pidas loenguid ja ta dirigeeris ise niisugune väike ümmargune meheke. Ja, ja kõigil oli hirm, et ta on nii täpne, ta nõuab, et iga noot oleks niimoodi ja tema tuli niisugune joviaalne reaalne ja ütles, et oh, et see ei tähenda midagi, et pedaal siin läheb, et see peab kõlama oma nagu üks, üks purjus vaieri talumees ja niimoodi niuksed joviaalsel asjad ja kõikide noored Rootsi kompaniisid vaatasid talle otsa, mõtlesin, oi, kuidas nii. Mind ta väga julgustas, et kõik oli hästi ja avastasime mõned vead, mis mina olin avastanud ja mis olid nootides vead ja niimoodi trükivead. Ja väga kena oli ja siis ma mängisin seal söödel Juskaari hoolis. Ja, ja siis lõpuks, kui hindemit oli surnud, siis nad kutsusid mind Jeil University, kus nad tegid ühe juubeli ja seal ma pidin mängima seda tööd. Ja seal olid kõik need professorid, kes olid tema ajal, see oli kahjuks suur elamus. Eduard Tubin aga olite te väga head sõbrad. Tubin, aga me olime head sõbrad ja töötasime koos. Ma õppisin Temaius kompositsiooni, tegin fugasid ja käisin seal tunnis, kuni ma abiellusin ja siis kolisin teisse linna Jevlesse ja siis meil jäi see sõprus nii. Saime kokku jälle ja ma mängisin tema tükki, aga meil ei olnud enam seda igapäevast läbikäimist, mis oli väga kahju, ma oleks tahtnud tema ju sedasi õppida ja nii räägitakse, et oli mõnus mees olnud, väga mõnus, väga mõnus ja väga alandlik kuidagi oma oma eluga. Kas tal oli unistusi, aga ta ta ei olnud? Kaebaja ta ei olnud mitte kibeda, oli tõesti üks inimene, kes tegi, mis ta pidi tegema elus, eks ole, komponeerima elas ja töötas. Ja minul see väga meeldib, see hoiakistate diivanid, kibedust ohkuma oleks, oli Eestis siis oleks mul kõike ohku, oleks rootslased mind varem avastanud ja kui ma võitlen pool kiibestuse vastu, kus ma seda näe, inimestes niisugused kibestused teevad elu hapuks ja ma leian, et elu peab nautima. Ja nii palju on nautida, eks ole, sirelite lõhn ja vaade olümpia 24.-lt korruselt. Ilus ilm. Nii palju naudingut on hea kohvi. Te olete mänginud kohuseväga kuulsate dirigentidega, kellega kohtumine on teie kõige suuremat naudingut pakkunud. Ja see on üks huvitav küsimus mõne dirigendi ja on mul suur ja sügav kontakt olnud, kes ei ole sugugi kuulsad, et lihtsalt on nendel olnud see minu sama arvamine ühes tükis ja sama hingamine. Aga siis ma pean ütlema, et kui ma niisuguse tõelise suurusega nagu Georg Šolti mänginud, siis oli noh, väga erutav ikka väga erutas see energia, mis niisuguses inimeses suurtes dirigentide, soni üks niisugune üle energia mis nakkab, mis annab Sulle kah elu kuidagi, et sa julged äkki nii mängida, kui sa muidu iga päev võib-olla ei hakka mängima. See nakkab ja see tõeline nagu Ryan, kes ma, kellega ma kokku sain ja kelle juures mu esimene mees õppis. Ja kes oli väga hea õpetaja, aga kes minule isikuna niisuguse mulje jättis nagu välise kuulsuse ja, ja mingisuguse imidži otsimine oli tal nii tähtis, eks ole, ta pidi lennukeid juhtima, ta pidi kõige kiiremate autodega sõitma ja ta justkui kutsus välja elu ja, ja tahtis näidata, et tema on kõige parem kõige ees, eks ole. Ta mulle ei olnud sümpaatne, aga kui ma tema Neid televisioonis antakse niuke seeria, kus need vanad dirigendid neid on näha ja võrrelda siis on ikka midagi metsikut, missugune sisemine energia, tal miski temperament, missugune absoluutne nõudlikkus, eks ole, täpsust ja ja, ja Enda põletamine, eks ole, need suured kunstnikud on kõiki ennast põletanud, sest nad annavad kõik, nad ei, ei mõtled, loome ka veel kontsert ja ma pean natukene tagasi hoidma. Sellel momendil annavad kõik ja see on niisugune kah niisugune asi, mis sa õpid, lihtsalt, et kui sa siis ise mängid, siis sa mõtled, et nüüd ma unustan kõik teised asjad ära, mis mul seal on. Kas mul see triller ei lähe, äss või lihtsalt annad välja, mis sul on? Ja see puhastab ennast, see annab jõudu tagasi. Te olete ühele dirigendile märkusega teinud, et kuulge, see ei lähe nii, vot nii, tuleb minna. Ma olen häbematu olnud küll sellepärast et kuna ma olin ühe dirigendiks abielus, siis ma jälgisin tema tööd täpselt ja tema aitas mul kah väga täpselt aru saada, mis toimub, eks ole, mismoodi, kui palju aega võtab flöödi oma huuled valmis panna ja seda tooni tuua koos minuga, kes kohe reageerib oma klahvi vajutamisel ja kõik need asjad olid mulle kasuks, muidugi kui ma ise mängisin, aga tegid ka kriitiliseks, nii et kui mõni dirigent ühte asja valesti tegi, siis ma võin ütelda, et see on parem kahele lõue, mitte neljale. Ja no kui on, kui on suur dirigent, siis ta võtab selle vastu, kui on väike dirigent, siis ta kibe ja haavatud. Räägime nüüd sellest, mida te siin hotellitoas teete. Teil on valmimas järjekordne raamat, see raamat on mul juba nüüd neli aastat kirjutamisel ja ikka tuleb midagi muud vahele. Nii et mul on üks 700 lehekülge kirjutatud, aga nüüd ma ei tea, ma pean nüüd siin seda kontsentratsiooni võtma, eemal jälle perekondlikute probleemidest, et vaadata, mis seal on, mis kõlbab ja mis ei kõlba ja mis veel puudub. Jah, see on esimene raamat, mis on minu eraelus teatud mõttes. See tuli sellest, et mu poeg Taaniel, kui ta filme tegi ja äkki ühe filmiga sai kuulsaks ja siis pidi palju intervjuusid andma, ühes intervjuus oma lapsepõlvest rääkis ja ütles, et mul ei ole ema ega isa, vaid mul on kaks suurt kunstnikud ja need intevjuu, nad, nad tegid seda kuidagi. Halvaks, nad tegid tema sõnad ümber ja nii ja see tuli inski, sensatsiooniartiklina ja Taaniel helistas mulle ja ütles, et, et see ei olnud niimoodi mõeldud ja meil oli üks suur pikk kõnelus selle üle tema lapsepõlve ja seda me oleme mitu korda arutanud. Ja siis mul tuli äkki niisugune tunne, et mina tahaks kirjutada nüüd oma poole selles, et väljastpoolt tädi välja nagu nagunii nagu naa, aga nüüd ma tahaks kirjutada, kuidas minu isiklik elamus sellest oli tema lapsepõlvest mutid lapsepõlvest tähendab puna täiksel olid minu elamus ja siis ma mõtlesin, et nüüd siis ma pean kahjuks kirjutama ka Ingmar Bergmani, sest et see ei kuulu minu elu see sisse. Ja see on tükk aega mind takistanud, sest et Ma ei taha, et see raamat oleks sensatsioon, et ma nüüd räägin Ingmar Bergmani, aga ma ütlesin temale ise, kahju, et sa kuulus oled, muidu ma saaks oma elus lihtsalt kirjutada ja ta ütles, et kirjuta, mis sa tahad. Aga selles mõttes on kaunis nii avameelne, mul oli siis lõpuks niisugune tunne, et ma kirjutan selle raamatu oma lastele. Kui mind enam ei ole, siis nad saavad lugeda, mismoodi minu elamus nende lapsepõlvest ja mis seal taga oli, eks ole. Sest seda ei tea. No mõned asjad. Me oleme jutustanud, muidugi rääkinud, aga üldiselt mismoodi ma elasin, mis mu tunded olid. Miks Maniimiks mana tegin. Teie tütre isa, teie esimene abikaasa elab? Ta elab ja, ja dirigeerib veel ja, aga teises linnas. Me räägime vahest telefoniga. Ja nii pealiskaudselt võib ütelda, et meil on väga hea vahekord. Me olime sõbralikud, aga ma saan justkui aru, et mikspärast temaga elada ei saanud. Ja see on väga huvitav niimoodi, kui sa vana oled vastavalt oma elus neid punkte Veneetslane seal või siis minu esimene mees või teine mees, et miks ei saanud neid siis äkki tuleb su selgus analiseerida läbi ja näed, et muidugi sai täiesti. Matu. Ja teie esimesel abikaasal ei ole ka selle vastu midagi, kui te tema raamatusse panete? Ei, temal polnud, tema kirjutab kah oma oma mälestusi ja seal oli mina paljudes seeni sees. Ma ei tea, ma usun, aga need kohad, mis ma tema kohta kirjutanud väga sümpaatselt kirjutada, ma, ma ei ole mitte kuskil kibe ega midagi niisugust, et, et ma näitan talle ja oma tütrele näitan ka enne kui see välja tuleb, et mis, mis nad ütlevad. Kuidas teil kirjutamine läheb üldiselt. Kas olete kiire kirjutaja? Ei, ma mõtlen, et mul on visioonid, kus on väga kindel, kindlad ja kus ma siis kirjutan ja kirjutan. Kui ma hakkan töötama sellega pärast need nad natukene ainult siin siis ma näen, et tehniliselt, et ma olen väga palju edasi läinud ja, ja ma pean uuesti sellega töötama hakkama ja siis on üks peareeglitest semis fooknerites Chivionaaling surma. Ma armsaid just sulle meeldib, äkki see, see formuleering või sa üks lause on nii väga ilus, aga ta ei kuulu sinna sisse võtta ära, et mitte sentimentaalse tagada nii ilus, nii et kõike ainult kontsenteedud sellele, mis peab olema ja mitte ülearust väga raske. Kas te arvate, et selle kahe nädalaga saate siin raamatuga ühele poole? Ei, ei, ma ei saa, aga ma saan ülevaate sellest. Ma, ma leian küll, et ma siin rahusson, ülevaated, mis puudub ja mis ma pean ära kriipsutama. Ja kuidas ma edasi lähen. Aga klaver rõhutab, klaver ootab ka ja see oli väga raske kombinatsioon, eks ole, klaver peab harjutama ja kirjutamiseks oleks vaja kogu öö ja päev päev, eks ole, sest mõtted käivad sellega kogu aeg. Mul on mõned kontserdid ees, aga ma valin nüüd mängida niukseid asju, mis mul käe sa oled, mitte midagi uut sellel aastal nüüd et võta seni, kui mul see raamat valmis saab. Suur tänu teile selle mõnusa jutuajamise eest ja head sulge, aitäh väga, vajab. Keskprogrammis maast ja ilmast ajas Käbi Laretei juttu Marje Lenk.