Tere kõigile, mina olen Vello Salumets ja algamas kolmas saade saatesarjast rokk, krapsoodia, milles püüan teile tutvustada rokiajaloo mõjukaid artiste ja ansambleid. Kahes esimeses saates rääkisin rock n rolli kroonimata kuningast Elvis Presley, st õigemini tema elu viimastest tundidest. Elvis Presley surm oli kindlasti šokiks mitte ainult oma lähedastele vaid ka miljonitele Elvise kunsti austajatele. Paljud rokkmuusika ajaloolased on püüdnud leida põhjuseid, mis tegi tervises Telvise. Ei kirjutanud ta ju ühtegi nooti. Laulis vaid teiste kirjutatud palasid, ei omanud taga erilist häälematerjali, noh nagu näiteks tom sounds või Luija Armstrong. Tema sexapilne lavaesinemine oli samuti laenatud mustanahalistele. Lisaks polnud Elvis minu arvates ka mingi ilueedi. Ometi lummas tema esinemine miljoneid. Ilmselt oli Elvises midagi niisugust, mis teistel puudus. Elvis Presley fenomen osutus nii võimsaks, et pärast tema surma hakkasid liikuma kuulujutud, nagu oleks kuningas elus ja varjab ennast nüüd maailma eest kuskil varjulises kohas. Ning et tema surm oli hästi läbi mõeldud, lavastus. Üha rohkem ja rohkem tulid inimesed välja tõenditega, et on ühel või teisel moel veel praegugi Elvisega ühenduses olnud. Taolisi jutte räägiti ka pärast John Kennedy või siis John Lennoni surma. Ilmselt ei taheta tunnistada, et ebajumalad on läinud manalateed. Kära Elvise elus olemise kohta on tõusnud nii suureks et USA valitsus otsustas asjale lõpu teha. Nimelt käesoleval aastal laseb USA välja postmargi Elvise kujutisega. Teatavasti trükib USA postiamet marke ainult nende inimeste kujutistega, kes on juba surnud. Minu arvates on ükstaskõik, kus Elvis praegu viibib, kas hauas või kuskil reservaadis. Tema fenomen elab edasi lauludes võitis iga päevaga juurde üha uusi ja uusi austajaid. Elvis Presley looming on nagu vein, mis vananedes üha paremaks muutub. Eelmises saates oli juttu sellest, et oma elu viimasel aastal rääkis Elvis üha sagedamini surmast ja sellega seonduvast. Neid märke võib kohata ka tema viimastes lauludes. Ega mudu valinud ta oma viimase kontserdi lõpetuseks pala pealkirjaga maju ei. Mille ingliskeelne tekst pärineb poolanca sulest ja mis algab sõnadega. Lõpp on lähedal, ma seisan silmitsi oma surmaga. Ehk elasin ma oma elu valesti, kuid ma tegin seda omal moel. See oli minu tee. Niisiis 1977. aasta ja Elvis Presley pihtimas oma kuulajatele. Laulus maju ei. Elvisele andsid kuninga aunimetuse nii rokkkriitikud kui ka rock n roll'i fännid. Kuid nii nagu Venemaa ajaloost on teada isehakanud saare, leidub neid ka rock n roll'i kuningriigis. Üheks niisuguseks, kes hoopis ennast kuningaks nimetas. Richard Bennimann. Maailmas rohkem tuntud Väikse Ricci ehk Little Richardi nime all. Viiendal detsembril 1932. aastal meikonis Georgias sündinud Richard Bennymann on üks nendest, keda peetakse tõmmanud bluusiartistiks Shautoriks või siis kriimariks. Ise on ta öelnud ajakirjale Rolling Stone antud intervjuus järgmist. Töötades koos plaadifirmadega, oli kogu aeg mul üks suur probleem. Kõik üritasid minust teha Reidriman bluusartisti. Olen pärit perest, kus hinnatud Rydemon bluusi, Bing, Crosby, Bennis from Heaven ja Ella Fitzgerald olid kõik, mida seal kuulati. Teadsin, et kuskil on kindlasti keegi, kes on neist kõvem kuid ei teadnud, kust seda otsida. Siis taipasin, et otsimiseks polegi põhjust. See keegi olen mina. Little Richard on pärit afroameerika keskkonnast noorukina laulnud ja mänginud orelit mitmes kirikus. 1951. aastal võitis ta Atlantas Etivan teatris noorte annete lauluvõistluse ja tänu sellele sai kutse nelja laulu plaadistamiseks. Ärssi jäi Viktor plaadifirmasse. Üks neist kandis nime get rich Vik. Kiiresti rikkaks. On selge, et niisugune soov on kõikidele artistidele, kes on alustamas oma karjääri. Kuid Little Richardile oli see kinnisideeks. Selleks olid tal ka omad põhjused. Rock n rolli algpäevadel võis tihti esinemas näha trantsles tiite ehk sugupooltevaheliste järskude piiride ähmastajaid. Kuigi rock n rolli peetakse üldiselt mehelikuks muusikaks, esines seal ka palju kõrvalekaldeid naiseks riietunud. Ennast üles mukinud mehed näitasid suurlinna sürrealismi. Polnud jälviselgi selle memmepoja näojooned mitte tugevad ja mehised vaid pigem pehmed ja naiselikud. Tema ähvardavalt rauge, kuid samas ebablev ilme meenutab nii mõnelegi tüüpilist homoseksuaalisti. Ja tema kuulus lava liikumine ei olnud sugugi mehelikum vaid vastupidi, naiselikult hüsteeriline. Selle juured olid usulise ärkamisliikumise koosolekute kummalistes, pooleldi usklikes, pooleldi maistes jampslemistes, kus sugupoolte kombelisuse piirid olid teinekord üsna ähmased ja kus peategelased olid sageli just naised. Samuti on Elvise riietusstiil laenatud tracki juhtidelt, kes omakorda olles hüljanud halli vormiriietuse võtsid omaks New Yogi, Harlemi, lõbustuskvartalite, mustanahaliste, kupeldajate ja homode riietuse kuhu kuulusid kitsad läikivas Tseedist, püksid, värvilised särgid ja rätid ning pikad pahaendeliselt põsk habemed. Võib vaid ette kujutada, millise vastuvõtu sai see riietus lõunaosariikide tõsistes jumala kartlikes linnades. Little Richard koges juba lapsena, mida tähendab olla transvestiit. Tal oli sündimisest saadik parem jalga vasakust lühem pea ebaloomulikult suur ja silmad kui teine teisest paarist. Teised lapsed narrisid veidra välimusega naiselikult õõtsuva kõnnakuga Richardit pederastiks. Kui poiss emalt seletust nõudis oma puuete kohta käskis see tal suu pidada ja nõusid pesta. Aga mul oli vaja selles asjas selgust saada, meenutab Little Richard. Little Richard unistas lapsena, et on tüdruk või et hakkab jutlustajaks, kes suudab sõimaja suu lukku panna. Kui kummastki unistusest ei paistnud asja saavat, põgenes ta kodust ja liitus tsirkusega, saades laulvaks ussi veemüüjaks. Vahepeal esines Richard Prince'i Slavooni nimelise naisena. Aga siis õnnestus tal ühendada kõikuma unelmad saades isikliku rock n rolli bändi lauljaks ja juhiks. Lapsepõlve tagasilöökidest sained hoiak. Richard riietuse kirevavärvilist Zemantlisse. Siit koti meenutavatesse pükstesse muutis pea kõrge pumpi tuur soenguga endisest suuremaks vedas kulmupliiatsiga nina alla elumehe teravad vuntsid ja värvis silmad mustaks. Ta liialdas laval õõtsuvad rünnakuga, pööritas silmi sellisel moel, mis meenutas tsirkuse transvestiit ja laulis häälega, mille peale võiksid jutlustajad kadedad olla. 1955. aastal, olles nõudepesija meikoni Kreinthound firma bussijaamas, saatis Little Richard loits Price'i õhutusel proovi lindi Los Angelesi Spessi Hality plaadifirma bossile ar trupile. Too otsustas mehe oma firmasse osta ja saatis abilise pläkwelli Richardiga kohtuma. Too meenutab. Olin maksnud stuudio üürimise eest palju raha, kuid lindistusest ei tulnud midagi välja. Oli vaid üks ülesvõte parast Aimsiast lõun lingai. Probleem oli selles, et Richard nägi välja ühtmoodi, kuid lindilt kõlas hoopis teisiti, mis omavahel sugugi kokku ei sobinud. Kui sa näed välja nagu Tarzan ja kõlad nagu Miki hiir ei tule midagi välja. Ma ei teadnud, mida teha. Ei saanud ju minna bossi juurde ja öelda, et mul pole talle pakkuda mingisugust kaupa. Tegime pausi ja läksime väikesele dringile. Q tropp kõrtsi, mis asus tänava teises otsas. Kui Little Richard kõrtsi sisenes, oli ta justkui uuesti sündinud. Seal istusid noored poisid ja tüdrukud ja ma taipasin, et Richardil oli vaja kuulajaskonda, kelle ees esineda. Ta istus kõrtsis oleva klaveri taha ja hakkas laulma Voobopulubaprocumbemm Tuuli pruuli Oluri. Just seda oli mulle vaja. Nüüd tormati stuudiosse, kus oli juhuslikult ringi lonkimas teksti nikerdaja Torophy läbostree, keda paluti veidi kohendada Richardi porist lüürikat. Ja 15 minutit hiljem võis play bäkki juba lindilt kuulda. Valik oli õige. Plaati müüdi kahe nädalaga üle 200000 ja lugu istus 20 nädalat ridva manud pluss tabelites jõudes teisele kohale. 1955. aasta novembris, seega viis kuud enne Elvis Presley esimest hitti võis Little Richard endale lubada Cadillaci. Tol ajal polnud eriti palju Kädi läkke, ainult matusebürool oli selline. Aga sellega ei saanud sõita muidu, kui ainult surnuna kuulutas Väike-Riks õnnelikult. Little Richardi laulustiili kuulsad põhijooned moodustasid omapärase kombinatsiooni jutlustajate pühast mõninast mustanahaliste, traditsioonilisest pilast, valgete härrade kulul ja seksuaalsest hälbest tulenevast raevust. Näiteks tuti, fruti, rõõmsameelne voogopo. Lubapoloppambum oli laulja enese sõnade järgi algselt protest kõike määravale bossile aga samahästi võivad selle juured viia mustanahaliste jumala Balbluste ekstaatiliste kõnelejate juurde või sellesse Crumplikusse hüsteeriasse, mida seksuaalse identsuse varajane kaotus oli põhjustanud. Hitid lindistati kosmos stuudios sama bändiga, millega That's Domina omi hitte oli plaadistanud. Bändi juht oli kuuluse Dave Bartholomew. Saksi mängijad, liia Allen ja Hälvin Reed Taylor. Trummidel ööl Paaner kitarri del Edgar Planšad ja Justin Adams bassil Frank fiils klaveril vaheldumisi Jewish, mis jamps puhke taolist bändi tulemust võib pidada märkimisväärseks. Kui võrrelda fätsi ja Richardi plaate. Täiesti erinevaid saunde ja seadeid. Plaadistanud laulu kollimis molli oli Little Richard pärast kontserti seilamas austraalia rannarites. Äkki tormas ta laeva pardale, rebis sõrmest 8000 dollarit maksnud sõrmuse ja heitis merre. Naastes USAsse läks ta labamasse uskliku seminari mis nelja aastaga koolitab välja jutlustajaid. See oli müüt number üks. Teise müüdi kohaselt oli saksimängija Joe Ladža, kes samuti Speciality firmale plaadistas Richardi pehmeks rääkinud, usklikuks hakkama. Kolmas müüt räägib sellest, et Richard hakkas kartma vene sputniku, mis lasti lendu 1957. aastal. Kuna ta kartis maailma lõppu, läks ta õppima usuteadust. Neljanda müüdi järgi süttis põlema lennuki mootor, milles Richard viibis. Õnneks läks kõik hästi ja pärast pääsemist lubas Richard Jumalale loobuda patusest. Bluusimaailmast. On ka viies müüt, seekord rohkem maine. Richard läks usumeheks, kuna oli kuulnud, et jutlustajad ei pea maksma tulumakse. Seega oli Little Richard müütide mees ja see tugev jutlustaja roll tegi temast tõelise soul. Artisti. Me kõik kuulume jumalale. Jumala ilu, armastuse ja rahu, jumal. Kõik Me oleme üheskoos tema lillekimbus. Ta ei ole ühe rassi jumal, ta on kõikide rasside jumal. Ma ei usu, et jumal pani meid vihkama teisi rasse. Meil ei tohi olla eelarvamusi. Kuulutas Little Richardi evangeelium. Üks Little Richardi lemmikvõtteks laulmise juures oli realõppudes pöörane hülgamine, mida ta hiljem näiteks noorele pool Makarnile õpetas. See oli veelgi tihedam kombinatsioon mustanahaliste mässust ja seksuaalsusest sest Richard arendas selle välja valgete naiste kiljumisest. Nüüd juba aastakümneid plaadimängija naelu raputanud legendaarne heliline, sest oli seega üheaegselt nii peente misside pilkamine kui ka laulja enese erootiline käärimine. See kõigutas rasside ja sugupooltevahelisi müüre. Lõhkus seda 50.-te aastate alguses rahulikku helide maailma mida väljendas ehk kõige paremini Bing Crosby või pärlikooma kombekas lõõritamine. Praeguse aja tähtis feminismiteoreetik Julia Kristeva näeks ehk Little Richardit rock n rolli raevukaima ja väljendus julgema poeedina kes oli omaks võtnud paljudele naistele tüüpilise lihalikkuse ja krampliku hüsteeria. Väike Riks oli kui üks suur rebend. Valitsevat keelt ja tervikut purustav terrorist. Enne Little Richardit ja temataolisi lauljaid oli mustade muusika jagunenud kitsalt bluusiks ja gospeliks. Pluus oli Katarsislik vorm, mille all tunti elu tusapooli, manavat üksildast, hädaldavad iroonilist ja üsna ilmalikku muusikat. Püha gospel toimis täiesti vastupidiselt, väljendas taevas ootavat õnne peaaegu orgasmilise innuga. See oli otsene kollektiivne välja ja ülespoole suundunud muusika. Gospeli, lauljad ja nende kuulajad hüplesid ning vallatlesid kirikutes. Bluusilaulja konutas. Aga nurgas. Niisugused esinejad nagu Ray Charles, James Braun ja Little Richard segasid meelevaldselt selle jaotumise. Sest nad esitasid pluuse gospeli stiilis ja vastupidi. Vanad vaimulikud laulud said ilmalikud, isegi patused sõnad ja pluusi liideti kiriklik kollektiivsus, avatus ja rõõm. See oli kui katsetamine musta maagiaga või kui puskari destilleerimine. Tulemuseks muusikavorm, mida kutsuti soliks. Sul polnud enam alistuv enesehaletsuses ja iroonias püherdav kultuur vaid uhke tunnetest ja isikupärast sitkelt kinni hoidev muusika. Lauljad justkui siirdasid vaimuliku muusikasügavuse ning tõsiduse ilmalikule poolele. Rõõm, mure, erootika ja vaba aeg said sellest täiesti uut ainet. Little Richard ja koos temaga mustade geto selgitanud enam oma lõbutsemist vaid teatasid, et neil oli selleks ka õigus ja et nad litsuvad laiaks igaühe, kes üritab neid takistada. Little Richardi lauludega on juhtunud ka naljakaid intsidente. Spesseality plaadifirma, kes Richardi loomingut plaadistas, andis üheksandal märtsil 1956. aastal MPC raadiole saate National Radio Fan klapp show jaoks koopia Richardi uuest plaadist slipi slaidil mille B-poole peal pala lonktolselli piimast taheti otsesaates noore publiku ees testida. Enne pidi laul aga tsensori käest läbi käima. See oli kurikuulus oma konservatiivsuse poolest. Oli ju laulus juttu onu Johnist, kes püüdis tüssata nii tädi Maryt kui Sallyt kes polnud mitte ainult pikk ja paks vaid lisaks veel kiilaspea. Ja kogu seda story't sülitas nagu leegiheitja kuulajatele näkku krigisema karjumisega. Little Richard. Tsensor kuulas loo mitu korda risti ja põiki läbi ja andis selle show produtsendile paaker kipsile tagasi kommentaariga. Kuidas ma saan seda lugu kärpida või muuta, kui ma sellest mõhkugi aru ei saa. Seest said loost väga hästi aru noored kuulajad ja nad hääletasid plaadi nädala esiknumbriks. Valik oli õige, sest üsna pea oli plaat ka tabelihitt. 1957. aastal ilmusid Little Richardi sellised palad nagu Köl käänt helpit. Missen Jenny lüssil. See polnud mitte ainult õnnelikum, vaid karrikama aeg, jutustas Richard oma eluloo kirjutajale. Üle terve maa müüdi minu hitte. Ja ma esinesin koos bändiga igal õhtul. Jõgi voolas, see oli saagi jõgi ja mina olin leetseljak selles jões. Minu õhtune sissetulek karjääri tipus oli 2500 dollarit pluss 50 protsenti igalt piletilt. Tihti lahkusime kontserdilt taskus 10 15000. Ja kõike seda ajal, kui piletihind ei küündinud üle kolme ja poole dollari. Seega saime kohutava summa, mis maksti puhtalt pihu peale. Samas plaatide pealt ei teeninud Little Richard midagi, sest oli oma plaadistamis õiguse ära andnud plaadifirma bossile arheoupile. Kuid mees niisugune asi ei heidutanud. Ta oli õnnelik, et sai esineda ja et teda igal pool tonti pärast neid pikki aastaid, mil tal tuli oma tuld vaka all hoida. Kui Little Richard pärast usulist pööret kuuekümnendatel aastatel uuesti plaadi businessi naases polnud maailmas enam kohta tema 1964. aastal ilmunud Paama laama pama luudi Pilauludele. Esimene briti buum oli biitlesi näol keerlemas Ameerikas ja valged bändi pojad olid Little Richardi relvad oma kasuks keeranud. Little Richardi ridva pluus mõjud olid briti ansamblitele tohutult suuremad kui teiste meistrite omad. Tema usuline fanatism Narsistlik soul esinemistel ning peaaegu loomalik energia on mõjutanud Elvis Presley otis Redingut, Cherylilevist, Will Heilit, Rolling Stonesi viitlusid ja teisi tähti. Enesekindlust oli Richardil kuhjaga. Andsin biitlasele esimese esinemise veel enne nende esimest plaati rääkis Richard rokiajaloo kroonikule David taoltonile. Mina viisin nad Hamburgi staar klubisse. Mina andsin Mick Jaggeril ja Rolling Stones sile esimese ringreisi. Kas tead, mina saatsin Seinsprauni show business siis kuigi ta minu nime iial maininud pole. Mina juhatasin Jimmy Hendrixit show maailma. Mängis ta ju kaks aastat enne oma esimest plaati minu bändis. Tänu minule tulid alale niisugused nimed nagu John Goei ja otis reading. Tänu minule kohtus biitlus Billy prestoniga. Little Richard on rock n roll. Ta on Redoman bluus kuid eelkõige on ta jutlustaja, kuulutaja, mees ministeeriumite maailmast lihaks saanud must muusikaline vimm ja kihk ehk kõik üheskoos soul, artistide ema.