Olematus võiks ka olemata olla. Ja stuudios on Paul-Eerik Rummo. Artur Alliksaarest rääkides teda meenutades tuleb ikka pähe kõigepealt see, et temaga on seotud paljude paradokse. Paradoks võiks olla praegu seegi, et ma peaksin Alik sellest rääkima. Põhjalikku juttu umbes 10 minuti piirides. Ja samas, kes mäletavad Alliksaart oma eluajast, teavad, kui pikk ja põhjalik jutt, tekkis jää kujutleda rääkimas Artur Alliksaart mis tahes teemal piirdudes 10 minutiga on peaaegu võimatu. Aga sellega ma ei taha öelda seda, et mina suudaksin rääkida isegi niivõrd värvikas fenomenist nagu Artur Alliksaar üle 10 minuti tee niisama vaimukalt kvartalisse rääkis mistahes teemal. Niisiis nüüd Alliksore luulest rääkides, tõepoolest on võimalik sujuvalt alati üle minna tema isikust isiku meenutamiselt tema luulest rääkimisele, sest need on väga ühte nägu ja väga tihedalt seotud omavahel. Ja kui ma ütlesin, et, et ta oli üks puhul, on alati tegemist mingite paradoksid, ega siis üks peame ütlema. Kurb paradoks on ka see, et, et ühelt poolt Alliksaar oma õige lühikeseks jäänud elu jooksul jõudis kirjutada, jõuts luua väga palju. Ja, ja samal ajal ta ei jõudnud ära näha ühtegi. Need on mu luules kogu ilmumist peame isegi, ütleme, rohkem ta peaaegu ei jõudnud ja just eriti paljude oma luuletuste ilmumist ajakirjanduse sky. Küll aga sai ta päris head tagasisidet võrdlemisi haigetelt lugejate linkidelt, sest tema, tema luuletuste käsikirjalised variandid levisid õnneks siiski vägagi laialt. Alliksaar jõudis, seal on näha oma näidendi ilmumise Loomingu raamatukogus, ilmus mõni kuu enne surma 1966. aastal ja ta jõudis ära näha ka mitut Jessenini luulevalimikku, milles oli alati võrdlemisi palju tema tõlkeid. Jessenini-ist Ta oma luuletustest. Vaatamata nendele kuludele, kus oli võrdlemisi selgelt näha, et varvastel kunagi õnnestub või nii nähtavas tulevikus õnnestuks oma luuletuskogu välja tähendab neil aastatel sellegipoolest suure hoolega ja suure tõsidusega, koostas ise ühte luuletuskogu. Selle pealkirjaks sai tuul, käib tantsimas Sarapu saludes. Ja see pidi sisaldama võrdlemisi varasid luuletusi seal 1009 48.-st aastast alates kuni 64. aastani välja. Ta tegi seda mitu korda ümber, aga ilmumata see jäigi. Just natuke aega tagasi juhtusin üle, vaatame läbi kuulama oma märkmeid, salvestusi kaasaegsete mälestustest Alik saare kohta. Ja muuhulgas on seal siis jah, sellise tartus populaarse isikuna kuur Openil sahtlis. Mälestused sellest, mismoodi Tartu Kirjanike Majas kaljuga äriettevõttel taas ükskord arutati, seda Kanykse lule, tus kogu käsikirja nii-öelda taset siis ja võimalusi, kuidas seda võiks avaldada saada. Ain Kaalepi kutsel viibis seal siis ka lihtsalt siis, kui, kui nii-öelda avalikkuse esindaja kui mitte kirjandusringkondade esindavat siis laia avalikkuse esindaja, kuna ta ei olnud kunstnik, kirjanik medarston, Neist sahtlisse sättis, kuidas, kuidas muuhulgas siis üksjagu nimi nimetamata, muidu väga igati kena tolleaegne noorem naisluuletaja hakkas rääkima sellest, et teda võiks, selle luule kuulub ikkagi pigem psühhiaatria valdkonda kui kui kunstivaldkonda Mutaolisse selle peale, siis võttiski siis avalikkuse kunstilembes avalikus esindajana sõna ja ütles, et selle luuletajana seisukoht omakorda kuulub pediaatriavaldkonda või tähendab, et ta lihtsalt lapselik või lapsik. Ja no ühesõnaga, sellised asjad toimusid seal oleks, kogu, jäigi jäigi ilmumata. Realüsaare Real ja hiljem siis juba aastaid hiljem õnnestus ta täies koosseisus liituda siis selle 74. aastal ilmunud Alliksaare luule valimikku koosseisu, kus on siis muid luuletusi ja kus siis on ka täies koosseisus sellisel näol, nagu seal seda, seda ise oli koostada, näha tahtis siis luuletuskogu tuulget tantsimise rappus aludes. Esimene raamat kompaktne raamattaliks luuletusest ilmus kaks aastat pärast oma surma. Väike vihik Loomingu raamatukogus, pealkirjaga olematus võiks ka olemata olla ja minul oli au olla selle valiku koostaja. Püüan nüüd võib-olla paari sellist koostamisprintsiipi meenutada, mis sai aluseks võetud on kõige, mõtlen muidugi, et see oli hirmus huvitav töö sest Alissa luuletuste käsikirju, tema abikaasa oli hoolega koondanud Lutheri tegelikult tõesti väga palju variante oli väga palju ja nende hulgast teha valikut. Ja see valik kuidagi üles ehitada oli keeruline, samas kogu aeg nad tahtsid hästi palju, aga väga hästi paljud ei olnud, ei olnud juba mahulisega, oluliselt on võimalik. Nii et siiski õnnestus teha läbilõige nii tema sellest, sest arbijate moodi luulest, kui siis sellest talik saare. Alliksaar paarikesel Ants, sellest 60.-te aastatel kirjutatud pikkadest suurtest vabadest assatiivsetest, suurtest pikkadest luuletustest ja ka siis nendest viimase paari eluaasta luulest, mis mingisugusel moel võib öelda, et on süntees sele väga Ossa klassikalise luule ja siis nende vabade vabade mõtte-sõna- lendude vahel. Nüüd pealkirjaga oli ka küsimus kalliks oletus, mis on ka selles vihikus sees pealkirjaga o ja terve luuletus on nagu, nagu hüüatusi märk tagasi tuled, see on üles ehitatud pikka vokaali sisaldavate sõnade mitmesugused kursi on see peal ja mul vahepeal see, et press luuets kogu pealkirjaks o, kuna, kuna Alliksaar oli selline pateetiline ja intensiivne ja niisugune loomus ja vastavalt ka tema luule. Aga leppisime siiski lõpuks kokku Ain Kaalepiga, kes oli ka selle selle töö juures väga teised tegev, et õige pealkiri on siiski jusse olematus, võiks olemata olla, mis on ühe ühe nendest pikkadest luuletustest Pealkiri. Aga mis siis võiks selles seoses pealkirjana võtta kokku just just selle ühe natuke ajaloorataste vahele jäänud, just nagu olematuks tunnistatud sellel hetkel põlvkonna saatusele kokkuvõte sellest saatusest, soov, et see olematus oleks võinud olemata olla ja samamoodi ka siis sellest luulest, mis oli trükitud kujul just nagu olemata, aga nüüd hakkas, panime võimalus, et luule hakkas ka trükitud kujul olema. See vihik on umbes võib-olla üks kuuendik Artur Alliksaare luulemahust üldse. Ja koos siis paari hilisemaga ja koos siis nüüd juba tunduvalt tunduvalt hiljem ilmunud Urmas Tõnissoni koostatud Ilmamaa kirjastuse välja antud päikesepildujatega. Nüüd võiks öelda, et koos selle päikesepildujatega on enam-vähem kogu selline tõeliselt väärtuslikum tõsisem osa Aliksale luulest välja antud. Ja ma hirmsasti loodan ja soovitan kõikidele, et ta lihtsalt loetaksest. Alliksaare luule on niisugune, mis omal ajal tundus, nagu, nagu olevat paljudel inimestel just nagu liiga moodne. Tegelikult on ta võrdlemisi ealine ja väljaspool aega seisvalt lõbus, energiline ja ka oma tõsisematest kohtades alati väga head tuju tekitav. Rääkis Paul-Eerik Rummo.