Eks liibris? Täna meie ees 1971. aastal ilmunud luulevihik Närvitrükk ja stuudios on Jürgen Rooste. Jah, Joel Sang, Jüri Üdi, Toomas Liiv, Jonny Isotamm, lapsisid siukseid teose kakku, eesti kirjanduski lahtisest tärkamist lainetena. Et ma ütleksin, 71 70.-te algus oli üle eelviimane tärkamine, et kui praegu toimub midagi hullumeelset ja 80.-te lõpus olid silohallid ja muud rühmad siis see seitsmenda 10.-te algus oli enne seda viimane suur tulemine ja minu arust Närvitrükk on nagu eriti oluline märk selles. Närvitrikk ei ole kassett, minu arust on liiga kerge realiselt teda pandud lihtsalt kassettide lõppu või viimaseks kassetitaoliseks asjaks. Taastus. Tegelikult on ikkagi pisut tihkem, asjad sobivad hulka paremini omavahel need mehed on, ma ei tea, kas nad istusid maha ja rääkisid sellest, kuidas raamatut kokku panid. Aga siin tekib isegi mingi narratiiv, mingi lugu. Raamat on ühiskondlik, Eda mehelik, ta katkestab mingis suhtes kaks asja kõigepealt arbujaliku, järelromantilise ja sümbolistlikult struktuuri. Mingis mõttes ta on palju julgem, palju ehedam. Ja teisest küljest Ta lõhub natuke kassettide maailma, sest et ta vastandub just nimelt erilise vormi katsetusega ütleme või kassetid olid võib-olla tõesti selle vormi klassikalise lõhkumine siis närvitrükk taastab selle kõik nagu nihkega. Ja eelduseks, mõtleks, on, ma arvan, Siurulik, maailma lähenemine. Jaht võtaks ilusti järjekorras, nagu nad on, Joel Sang esimene meist siin raamatus. Ja tegelikult, et need tekstid siin võib-olla ei ole see, mille järgi Joel Sanga tean ka siin ei ole seda lastekirjanduse uuenduslikku momenti veel, mille peale ta hiljem sattus, tema hilisemad asjad lõhkusid seda klassikalist aru saama, milline peab üks lasteluuletus olema. Võtaks siit ette ühe teksti, mis ei ole selles tsüklis siin ja üldse minu arust sanga kohta klassikaline, ega see tekst avaldas kunagi mulle päris kõvasti mõju. Seifi kabinetis vastu kolmat päeva klaverist ma hoidsin eemale kaugemale karnituurist Karafinist telefonist kuud ei olnud, oli, kuid ei paistnud. Sisming järsku selja tagant rabas raskenahkne diivan, rebis jalad vaibast, haaras kaissu, neelates ja üle pääle ei kaku. Nüüdsest pääle iga kord tean tema mustast kõhust ümber vedrud lollilt sirgu. Aga mis see minu asi, mina ajan ennast püsti, mina kohe välja astun, seisvam seisvam seesamune. Kuidas ta nüüd oligi? Seesam Seesam enam ei avane keegi, istused vedrud, vägiseme. Tegelikult, mis siin rohkem sangalik on, selles kogus on Tallinna õrn erootika. Mitte sugugi julge, rebestavaidsin pehme, maalähedane. Sest eks näide palava päevaga käes maas ei au ega häbi mitte üks laas ümber lõõtsutab aas lõhnavat unerohtu, ärkame uinuma, taasvikat käis südamest läbi. On õhtu, kas keegi meid nägi? Järgmine mees on selline legend, eesti kirjanduse alustala, tegelikult närvitrükist kõige mõjukamaks kujunenud autor Jüri Üdi muidugi, et. Ma ei tea, kes temast peab üldse väga palju rääkima. Aga ma meelsasti läkski temalt mõne teksti, sest kaua pole neid raadiost kuulnud isegi, et. Kinkis mulle karabiini ja daatse, neli padrunit, jäätis, Tõi meremiini ja veli, neli pagunit karmanni samba Lum ja karmaniska aatompomm. Ma sekkun igaühe ellu, ehk küll ei sekkunud Tamm kulda, päike cewattiisid, lind laulab sinitaeva all. Riigimeestel pikateesid neist pooled musta mantli all. Et neeger viksime. Peab kingi ajalehti hõikama, siis mingem tapma Martin kingi ja mingem rukkist lõikama. Sellest tsüklist on Jüri Üdi äärmiselt võimas ja äärmiselt rütmiline ja tugev, tähendab, siin ei ole ühtegi nõrka teksti ja vot üdis praegu rohkem ei räägikski, aga räägiks kolmandast mehest Toomas Liivist, kes praegu on minu teada üks väheseid eesti kirjanduse professoreid ja tõsiseid uurijaid ja tundjaid üldse, kes oma tööd tasemel teeb ka. Ja praegusel hetkel on Toomas Liivist saanud omamoodi luuletajana sotsiaalne dissident. Tegelikult kõik need mehed seal raamatus on mingil hetkel olnud ühiskondlikult nihkes, nad on mingil hetkel olnud dissidendid või tissidentluse juhtideks, kas siis Johnny B 60.-te lõpul 70.-te alul siis Jüri Üdi, kelle tekstid ehtisid Eesti rocki siis Joel Sang, kes lõhkus lastekirjanduse parameetreid, ja nüüd siis Toomas Liiv, kes tegelikult algusest peale on juba olnud mingeid lõhkuja ja revolutsionäär oma vormiga ja vormiuuendusega. Aga samas eriti viimases kogus Ahtung andemad, sotsiaalne nägemus, niivõrd tugev ja kõikehaarav. Ja ma võtaks Toomas Liivi kust, kus on sellist omalaadset, küünilist erootikat, mida jällegi tegelikult ma usun, et see närvitrükk oli oma alatoonidega kõige erootilise luule kogumist. Tükk aega oli ilmunud Eestis üldse laulda õhtul seistes õhtus minut tüdrukut, keda armastad, keda hellitaksid, kallistaksid, keda hoiaksid, kes sellele kõigele vaatamata ikkagi tulemata jääb. Seistes nii keset kurba õhtut, Läätse end äkki ühe kohvi seal laua taga keset suitsu, seid nägusid, avatuse siis oma huuled kollasele konjakiklaasile, vaata julgelt näkku tüdrukule, kes istub teisel pool lauda ja leiad sa äkki nii palju armastust, isegi tolle tüdruku ripsmevärvis korjates oma silmadesse südamesse isegi värvi tema lips meilt puna tema huulilt. Oled sa äkki õnnelik? Nii et neelanud on sind õhtu, mille tulemata see, keda ootasid sõidutada mäetüdrukule, teisel pool lauda suure armastuse, igavese truuduse märgiks. Mis küll võib olla mööduv, müüdav ja mahapestav Ki ent ikkagi ajutise kõrvuni konjakiklaasi suudeldes talle võõrad tüdruku varbaotsi, kes sulle kirelõõmas sosistab, et polegi olemas õhtut sellist miljard tulemata, see, keda ootad Johni, Pi kõmad temani jõudsin, kõik selle juba läbi elanud, oli veel omaette kõige võimsam. Johni piis on kõike seda, mida minu arvates peab ühes luuletekstis olevad, tal on tõesti omanit, et saab kuigi teistel meestel siin raamatus on, ka seda ei tohi unustada, temas on võimu ja väge, ta räägib ühiskonnast, armastusest, ta räägib kõigest, sellest, millest rääkimata. Olla. Kuni ärkamiseni. Oma unedes näen ja sügisest maad mudasid põlde ja poriseid teid. Varesed parvasid raibete kallal huntidel näljaseid, vilkumas silmi, inimesi, kuid igavest kevadet käin lillede vaipadel kepsu. Jalglõokese laul on täis minuteid. Õitsemist, õhk ning sireleid, peod. Oma unedes kahtan marjade varje, libuside vargaid, essantide karjaakendest hiilivad värdjatele, nõustad peldikust, loodete jäänuseid, leian inimesi kõik kaunist neidude hulgad, pruunide paljat, piiramas mind sõpradelt tugevaid käsi. Ma tunnen kõrvus vaid laulja lustilik naer. Mõnedes kardan ma pimedaid öid mõrtsuka kaigast türannidel Tõrme kõhuga, vaatan seal rippumas, käis vere Penyder Larin kannul, mul käib inimese kõik maailm on lahti siis minu soovide saarede, pilvede linnad, kosmosekaugused, merede põhjad, endagi eest ära võin minna. Peale närvitrüki ei ole need autorid välja arvatud siis Jüri Üdi just väga palju ilmutanud end. Ent sest need on kõik olnud üliolulised teosed.