Eks liibris? Raamatuaasta lehekülgi. Täna avame Egon ja Vaike Rannetti. Raamatukivid ja leib stuudios on Mall Jõgi. Perekond rännet ei kirja pandud, kivid ja leib on eesti kirjanduses kõige vastuolulisemate hinnangute osaliseks saanud teos. Raamatud on ilmunud juba neli paksu köidet ja kuuldavasti on veel lisa tulemas. Kirjandusinimesed ei ole kivisid ja leiba algusest peale päris õigeks kirjanduseks tunnistanud. Kuid rahva hulgas oli teos venelane rajal ülipopulaarne. Ja on minu suureks imestuseks ühe hiljutise küsitluse põhjal praegugi täiskasvanud eestlase üks lemmikraamatuid. Piibel, Oskar Lutsu kevade Jaan Krossi keisri hull jäävad vastajate hinnangul rännetite hiigelteosest tunduvalt tahapoole. Egon rannet pidas kivisid ja leiba oma elutööks. Ta tegeles romaani teemaga aastakümneid. Andis elu jooksul terve hulga intervjuusid, kus kõneles tööst romaani kallal. Teose teise ja koguni kolmanda osa peatsest valmimisest avaldas ka katkendeid nendest osadest. Ka kõigepealt 1956. aastal kirjutas ta populaar arse näidendi südamevalu mille laiendusromaaniks kivid ja leib õigupoolest ongi. Pärast südamevalu kujunes mõnetist kogu NSV liidus hinnatud ja palju mängitud näitekirjanik. Kivide ja leiva esimene osa ilmus paarkümmend aastat pärast näidendit 1971. Ja autor lubas kohe järgmisel aastal kirjastusele randa romaani teise osa. Muide, kivid ja leib esimene ilmus omal ajal pöörasest iraažis, mida täna jumal on isegi raske uskuda. Kaks trükikokku üle 100000 eksemplari. Aga aastad läksid, lugejad ootasid järge, ükskõik missuguse eesti kirjaniku kohtumisel lugejatega olevat inimeste põhiküsimus olnud, millal ilmub kirid ja leib. Teine. See küsimus kordus pikkade aastate vältel, sest rännet ei saa oma korduvalt lubatud ja lugejate poolt seetõttu pikisilmi oodatud elutööga kuidagi valmis. Kolleegidele oli see pärimine kaunis solvav ja häiriv sest nagu ma ütlesin, Rannetti loomingut ei hinnatud eriti mitte ainult kriitikute, ka kolleegide kirjanike hulgas. Tema ebapopulaarsus suurendas seegi, et inimesena äärmiselt ebameeldiv, rumal ja ennast täis ärkleja kade kolleegide vähimagi edu peale. Ideoloogiliselt valvas pealekaebaja kompartei keskkomitee usaldusisik. Mõni Lähed pärast teekond Rannetti surma lahvatas tõeline sensatsioon. Vaikerännet kirjaniku kena ja kuulekas abikaasa on asunud mehe kavandite põhjal romaani edasi kirjutama. Teine osa ilmus kahe autori nimega, järgmised juba ainult Rannetti nimega. Praeguseks on surnud ka Vaike rännet, kuid kuuldavasti on Temaski järelejäänud kivid ja leib seekord viies köide. Nii et kõik kordub, kõik jätkub, kivid ja leib ei lõpe vist iialgi. Vaikerännet ei puudu muidugi fabuleerimisanne, kui ta ei oleks laulatanud end nii kindlalt ühe teosega kivide ja leivaga oleks temast tõenäoliselt võinud saada menukas naisteromaanide autor. Punast ideoloogiat innukalt propageerivast romaanist kujunes Vaike rännete ja lõpuks tõeline seebiooper. Kuid tunnistagem, teatud seebiooperlikud jooned on omased ka sotsialistlikult panoraamromaanile. Millist žanri Egon Rannetti teos oma kolhoosi ja tootmisproblemaatikaga ning paljude liinidega kahtlemata esindab? Raamatu praeguse populaarsuse juures on minu jaoks kõige suurem küsimärk just see, kuidas saab esimene olgu nii purupunane lääne agentide tegevust paljastav ja kommunismi ning kolhoosikorda, ülistab raamat, olla veel tänapäeval lugejate lemmikraamat. Ka romaani viimased osad järgivad põhijoontes näidendi südamevalu süzee liini, kuid laiendavad ja täiendavad seda lõputute kõrvalliinidega. Tegevuse arendamine paljudes eri suundades on teosele iseloomulik algusest peale. Ent ideoloogiliselt on proua rannet raamatu lõpuks Eegon Rannetti maailma kätele täiesti vastupidisesse suunda keeranud. Räigelt punane propaganda on asendunud rahvusliku ja sinimustvalge retoorikaga. Aga veel romaani teises osas tuletame meelde, et see ilmus 1985 ja suures osas on selle väidetavalt kirjutanud Vaike rännet. Tegelevad kõikjale jõudvad Lääne luure agentuurid 1956. aasta Ungari sündmuste organiseerimise ja eesti kolhoosi elusa pateerimise kõrval ka sellega, kuidas mõjutada eesti kirjandust. Meie kirjandus on CIA-le niivõrd oluline, et luure agentuuri agent otsib üles välismaale sattunud eesti kriitiku ja jagab talle juhiseid, kuidas propageerida maarjamaale modernismi sürrealismi ja absurdi Smi. Praegu on see kõik üsna naljakas, kuid ma arvan, et eesti lugeja ei hinda kivisid ja leiba humoristliku romaanina. Usutavasti nauditavam mani austajad vastavate välismaa luureteenistuste tegevusest pajatavate kuid siiski kitsalt kirjanduspoliitikale pühendatud tõsimeelsete lehekülgede tahtmatult koomikat. Inimesed armastavad pikki põnevaid ja haledaid lugusid. Kivid ja leib pakub lugejale nii tundeid kui ka närvikõdi. Seda kõike palju ja kapaga. Tundub, et lõpuks ei olegi raamatus 1950.-te aastate halja vaene eesti kolhoosiküla vaid pigem kaugete maade Ameerika või Mehhiko tegelaste kirevrikas ja seiklusterohke elukivid ja leib on kahtlemata 20. sajandi eesti rahvast raamat. Kuid kui 19. sajandi rahvaraamat oli siiski normaalses mahus ja žanri piiridesse mahtuv jutustus või romaan siis kahekümnendas Islandi rahvaraamat kivid ja leib tahab endasse mahutada kõik. Olla samal ajal nii Rinaldo Rinal tiini, vaga jeenoweva kui ka kolhoosi rahva tõde ja õigus. Nii rääkis Mall Jõgi Eks liibris? Raamatuaasta lehekülgi.