Tere päevast, ütleb saatesarja toimetaja maris Johannes kes oma, kes võõras. Sellega pidi meie kauge esivanem arvatavasti aegade algusest kokku puutuma selleks et ellu jääda, alles jääda püsima jääda. Mis nad tulevad siia meie õue peale kaklema mõmises eesti talupoiss, enne kui kirikumõisa noorhärradele mudase mätta äsas. Nagu kirjandusklassikast mäletame. Tänaseks on meie õu õige palju suuremaks saanud. Aga selleks, et iseendaks jääda, selleks vajame ikka seda sama oma ja võõrakategooriat. On see siis vastandus meie ja nemad psühholoogide kõnepruugis või kultuurilise teise mõiste. Ja kes on siis esimene? Loomulikult me jäise. Täna olen stuudiosse kutsunud etnoloogi Artleete, kes on uurinud Obiugrilaste ja neenetsi, site elulaadi ja maailmapildi muutusi. Ja teine mees stuudios on Andres Herkel. Meie tunneme teda kui poliitikut, aga eesti orientalistika ringkonnas hinnata, tahaks teda ka kui India psühholoogia ja mütoloogia uurijat. Niisiis ühelt poolt vana ja auväärne kõrgkultuur, mis juba mitu sajandit enne Kristust sünnitas oma eepased teisalt eurooplase jaoks metsiku mõtlemisega külm kant ja teisalt rahvad, kellel pole oma pika kirja kultuuritraditsiooni, pole riikigi. Paneme oma sallivuse ja empaatiavõime proovile ja tegeleme põgusalt selle kultuurilise teise temaatikaga. Kui palju me 11 mõistame ja kas dialoog on üldse võimalik ja milline on siis meie roll? Kas me María Hansi jaoks oleme kauge sugulasrahvas Euroopas edukas sugulasrahvas ja kes me oleme ise, kes me oleme näiteks prantslase silmis metsiku mõtlemisega mees metsast ja kui mitte mees metsast, siis vähemalt endisest Nõukogude Liidust mis arvatavasti ühe Provaatslase siin, mis tähendabki just sedasama selleks, et saaksite testida oma võimet kultuurilise teise mõistmisel. Selleks ole tänasesse saatesse valinud ka tekstikatkendeid vanast india eeposest Mahab haarata. See on Linnart Mälli tõlkes ja Jaan Toominga esituses salvestusaasta 1980. Oktoobris kordame seda Linnart Mälli koostatud kava täies ilus vikerraadio kesköises kirjandussaates, mis eetris kolmapäeviti. Aga nüüd jutujärjega stuudiosse. Seekord niimoodi, et Andres Herkeliga oleme Tallinnas ja Artleete sekkub meie vestlusesse Tartu stuudiost. Eks see vaatepunkt pul kaugelt jälgida, kui meie vaatame, see on tähistaevast ja kuul öösel, siis on see üks pilt, aga kui neile objektidele teleskoobiga lähemale minna, siis avaneb sootuks teine pilt. Ja nii on rahvaste omavahelistes suhetes ka see, mis on kaugelt vaadates lihtne. See lähedalt vaadates on väga heterogeenne ja see on vastupidi. Täpselt samamoodi. Me oleme harjunud rääkima väga üldistatud teooriates, tihti orientaalne maailmapilt, aga seal on ju niivõrd palju erinevaid sisuliselt erinevaid religioone õpetusi. Võtame konstruktsionismi, budismi, rääkimata islamist, mis radikaalselt erinev ja omakorda, kui, kui räägitakse mingisugusest vanaindia mõttesüsteemist, siis vanaindia filosoofiline kive. Kusagil keskajal oli ka vähemalt sama suur. Švei, aga vot ütles, ei jõua tegevusetuseni see, kes jätab teod tegemata. Ei jõua täiuseni see, kes üksnes eraldub. Sest keegi ei saa hetkegi olla tegevuseta. Loomujoonte tõttu tehakse tegusid tahtmatult. Tee vajalikke tegusid. Sest tegevus on tegevusetusest parem. Isegi keha liigutamine on tegevus. Minul küll ei ole kolmikilmas midagi vaja teha ega midagi vaja saada. Kuid ometi jätkan tegutsemist. Kui ma lõpetaks väsimatu tegutsemise siis kõik inimesed järgiksid minu eeskuju. Kui ma ei tegutseks, siis langeksid kokku, need ilmad. Minu osutuksin, segunemise põhjustajaks, hukutaksin olendid, rumalad teevad tegusid, kindlamalt, padja aga tehku kindumata. Tehku maailma kõiksuse tarvis. Loomujooned teevad kõiki tegusid. Kuid isekusest sõge, arvab mina olen tegija. Tõetundjaga, kes mõistab loomujoonte tegude erinevust, mõtled loomujooned, toimivad loomu joonidesse ja Eigi hindu. Loomujoontest sõgestatud, kinduvad loomujoonte tehtud tegude külge. Kõikteadja ärgu häiregu nuhid, vähe teadjaid, pühenda, kõik teod minule. Hoia meeles, kõrgeim mina, vabanen lootusest isekusest astu võitlusse. Olles jätnud keevalisuse kes uskudes tõrkumata minu õpetust, järgivad need vabanevad isegi tegude läbi tõrguvad ega järgi minu õpetust. Tea, et need on meeletud kelles kogu teadmine on pahupidi pööratud. Jääd hukkuvad. Artlejate, kui te olete käinud oma ekspeditsioonidel seal kaugel põhjarahvaste juures, siis kuidas on suhtutud teisse, kui teie olete seal nende juures, see nii-öelda see teine ja võõras, võib-olla kirjeldaksite. Raske niimoodi öelda kohe üldiselt aga Handid ja neenetsi, kes Lääne-Siberis elavad nende jaoks selline tsiviliseeritud, teine on eelkõige venelane ja neil ei olegi nagu mingit muud sõna teiste tähistamiseks ja nad isegi ütlevad, et jah, me teame, et sa ei ole venelane, aga me ikkagi nimetame sind venelaseks. Et nende jaoks on see ikkagi lihtsalt venelane ja selgelt ei ole väga positiivne seni imago, mida selle kaudu saab ilmselt teise nimetus kujunenud kunagi varem, kui nende jaoks põhiline, see kultuuriline, teine oli just see venelane, kes nad alistas, kes neid maksukogus ja just see nii-öelda ametnike ülemus ja vaimulik, võib-olla kõik see, et kunagise on kujunenud niimoodi. Aga samas on ikkagi väga vajalik see oma mina tunnetamine, muidu me nagu lahustume siin, et mis on siis see minu ja teise selle vastanduse põhiline alusel, milleks inimlikul tasandil vajalik on? Mina põhjarahvaste uurimise seisukohast võin öelda seda, et kui muidu eestlased ilmselt on harjunud ennast pidama väikeseks rahvaks kuna kõik meie ümber on justkui suuremad. Aga kui jälle võrrelda põhjarahvastega või üldse väiksemate selliste etniliste gruppidega, siis võib ka eestlasi vaadata kui suurt rahvast, sest meid on ikkagi tohutult palju rohkem, kui on paljusid Siberi rahvaid, et võib, võib ka sedapidi vaadata plusse, et on see tunnetus sugulasrahvastest mis siis juba sajand või paar on, on olnud mingil määral olemas, et ka neid väikseid idapoolseid põhjarahvaid uurides. Oletades seda, et selline mõte on olemas, et kas meil on tuld, siis idast või lõunast aga et me oleme nendega kuidagi seotud ja et samas me kokku oleme mingi suurem selline kogum, sellist tunnetust tuleb sealtpoolt. Aga no meie poolt on jälle see tunne, et me oleme nagu paremad, kui nemad. No kuidas võtta? Ma provotseerin muidugi esindaja ise seda mõttelaadi, aga üsna üsna tavaline või levinud seisukoht, et noh, et kohkus, meie, kuhu me kõik jõudnud oleme, mis nemad seal Mingis mõttes jääb, meil on ikkagi riik olemas ja neil seal ida pool on eriti nagu midagi ei ole. Et nende olukord on kahtlemata kurvem. Aga ma ei tea, kas nüüd sellepärast paremad see kindlasti ei ole midagi, mis mul peas Girleks. Räägime väikestest põhjarahvastest, nendega võrreldes oleme meie suured, meil on oma riik, meil on oma rahvuskultuur ja, ja me võime siin nii-öelda pisut upsakust ilmutada, siis siis samas kas vanaindia kultuuri taustal me oleme ju ikkagi sellised prügikalad või et siin tundub meie positsioon selline pisut niru, kui me võtame kõrvale näiteks näiteks selle India maailma. Viru midagi, see tuleb arvestada kõigepealt seda, et kultuur käib lainetena ja vana kõrgkultuurid tekkisid ikka seal soojadel maadel, reeglina teine asi on see, et meie ümber on väga suured rahvad. Me oleme harjunud elama suurte rahvaste naabruses, pidama ainult küllaltki tillukeseks. Tegelikult maailmas on tuhandeid keeli ja eesti keel kuulub nende mitmekümne hulka, kellel tõenäoliselt on perspektiivi härra kaasaegses maailmas püsima ja kelle puhul on täidetud ka väga oluline hulk põhifunktsioonides. Me oleme arenenud kultuurkeeled, rahvas, kahtlemata. Iseasi on nüüd see, et meie rahvuseepos on võib-olla kunsteepos ja loodud, ütleme nüüd saame juba öelda eelmisel sajandil ja meie kirjakultuur ei ole kuigi vana. Aga kultuur lainetena ja me oleme kellelegi pärijad. Me oleme suurel määral Euroopa kultuuri pärijad, kahtlemata aga meie oma sugulussidemete tõttu soome-ugri idapoolsete rahvastega oleme kindlasti ka nendel kari. Meil on teatud moraalne kohustus, millest mul on väga hea meel, et Eestis on alati olnud neid uurijaid ja jätkuvalt ka neid poliitikuid, kes tunnevad huvi nende rahvaste kultuuride, nende saatuse vastu. Ja kummati, kui me tahame olla arenenud kultuurrahvas, siis peab meil olema ka arenenud tõlkekultuur ja mitte ainult vanaladina kreeka tekste, vaid me peame omaks võtma ja oma kultuurikeskkonda tooma endale tuttavaks, tegema ka vana iga tekste. Sanskriti vana-hiina-tiibeti. Žürii Hagavat ütles kes tunnevad rahuldust oma tegudest. Need jõuavad täiusele. Nüüd kuula, kuidas see, kes tunneb oma tegudest rahuldust jõuab täiusele. Kui austatakse teda kes on laiali laotanud kõiksuse ja kes on loonud kõik olendid siis jõutakse täiuseni parem oma seadlus. Olgu see ebatäiuslik kui hõlpsasti teostatav võõras seadmes. Loomu järgi toimides ei tähta vigu. Ära loobus sünnipärastest tegevustest isegi kui need on seotud vigadega sest vead katavad kõiki toiminguid nagu suits, tuld. Eraldudes jõuab tegevusetuse, kõrgeima täiuseni see kelle mõistus ei kiindunud millessegi ning kes seal on kõikide enda Nüüd kuula lühidalt, kuidas täiuse saavutanu jõuab draamasse. See on teadmise tipp kes puhta mõistusega, kiretult ja vaenuta end kindlameelselt ohjeldab. Hüljend, helisid ja teiste võimete vallad kes ükskõik sena viibib üksinduses, sööd mõõdukalt, valitseb kehakeelt ja meelt lingil süvenenud mõtluse joogasse. See isekusest toorest jõust, ülbusest ihast, vihast omand ja mina tundest vabanenud rahu leidnu kõlbab selleks, et saada praamaks praamaks saanud kirgastumine muretsega ihalda. Võrdselt kõigisse suhtuvana on ta mul ülimalt allunud. Andunult mõistab ta, missugune. Ning siis mind tõeliselt tundes siseneb ta minusse. Isegi kui minule toetuja viibib pidevalt igasugustes tegevustes leiab ta minu armu läbi igavese ja kadumatu kodu. Ikkagi, olles Eestis või ka liikudes sellises euroopalikus ruumis ringi, paljusid asju üldsegi ei taju mida hakkab tajuma siis siberis nende väikeste rahvaste hulgas, kuna nad on tegelikult oma meelelaadilt ja olekult ja käitumiselt tohutult erinevad, nii erinevad, et seda nagu ei oskagi enne üldse ette kujutada. Ja just see nagu vapustav eriti esimestel sellistel käikudel nende juurde, et alati pärast on selline täiesti eriline tunne tagasi tulla, et see oleks nagu teises maailmas käimile mingis mõttes. Seal on muidugi raske iseloomustada, siis on väga subjektiivne, seal tundub kõik palju rahulikum, palju rohkem selliste korrapäraste reeglite järgi toimivat noh, igaüks teab, mis toimub ja et jah, seda on raske öelda, aga see kõik on hoopis hoopis teistmoodi. Samas on seal hästi trööstitu see pilt, kui vaadata, kus on need naftatööstuse sellised ehitised ja kuidas põlisrahvad, peavad kogu aeg taanduma veel võimalikele territooriumitele. Ja noh, eriti mingit lootust ei ole, et see nagu kuidagi pöörduks nagu teistpidi see areng, et, et naftatööstus hakkaks seal taandumas, ei ole väga tõenäoline. See tundub tõesti üsna trööstitu. Aga teisalt ehk skulptuur on ka selline visa asi, et sellest, et need põhjarahvad välja surevad, on juba räägitud vähemalt 19.-st sajandist, et kohe-kohe nad surevad välja, et et veel need, kes seal võiks Islandil vaatlesid, ütlevad, et jah päeva siin, seda viimast põlvkonda ja pärast pole sinna mitte midagi. Ometi on nad ka nüüd alles, et see kultuur lihtsalt kuidagi nii palju muutub ja kohandub, et ta suudab ikkagi selle ülekaaluka jõhkra teisega, kes neid ahistab, kuidagi ikka hakkama saada seal siiamaani. Nii et noh, siin on raske ennustada, et kas nad ikka kaovad kohe. Kui te seal olete, siis mis rollis võetakse teid kui võõrast ikkagi või, või, või te suudate seal nii sisse elada, et te juba olete justkui oma. Seda muidugi paljud antropoloogid armastavad rõhutada, kui kõvasti nad on selles skulptuuris sees ja noh, kuidas ei olegi enam mingit vahet tema ja nende inimeste vahel, aga noh, tegelikult muidugi kindel, see on selgelt ikkagi võõras ja ega siin midagi ei ole rääkinud, et noh, ma arvan, et see on ikkagi selge, selge olukord. Sõib Hagavat ütles. On vaja teada, mis on tegutsemine. On vaja teada, mis on väär tegutsemine. On vaja teada, mis on tegevusetus. Tegudekäik on salapärane. Kes näeb tegutsemises tegevusetust ja tegevusetuse tegutsemist. See on inimeste seas mõistja. See on kõiki tegusid, tegevjoogi, taigindu, tegude viljadesse. Ta on alati rahul. Ta ei tugine mitte millelegi. Kui ta teebki tegusid, ei tee ta tegelikult mitte midagi. Ma olen nagu kogu selle lühikese vestluse aegu rõhutanud seda vastandust ikka meie ja nemad, aga kui palju me saame üldse rääkida nii-öelda kultuuride dialoogist? Juri Lotman, neil õnneks niisugune senior sfääri mõista ja seal on selline abstraktne ruum, mis koosneb siis märgisüsteemidest kõige erinevatest ja selge see, et erineva kogemus sai ka inimestel on erinevad kombed, erinevad rahvad räägivad erinevadki. Ja siis on Lotmani oli üks niisugune tore, teised kultuuri arengu jaoks kõige olulisemad protsessid toimuvad sfääri kiiri alal. Ehk sellel alal, kus on vaja tõlkida, kus on vaja tõlkida, noh, ütleme teistsugust filosoofiat, teistsugust maailmanägemist, tihtipeale ka hoopis teistsugusestki. Ja see on see, mis rikastab, see on see, mis loob uusi kultuuritekste, mis seal tegelikult uute mõtete, uute tekstide generaator. Aga kui raske või kerge see on, ma julgeksin öelda, et seal õppimise asi aga on selle selle sfääri piiriga või kultuuride piirialaga on ka selline tore lugu, et mõnikord ka natukene valesti arusaamine, aga natukene samamoodi arusaamine läbi isikliku prisma tõlgendamine. Ka see on uue kultuuriteksti loomine ja kuna problemaatika, millega ma olen tegelenud, on budistlik kultuur Indias juba enne meie aja arvamist meie ajaarvamise esimestel hangetel mingil määral panissaarid india kirjanduse vanem kihistus, nende pärijateks tegelikult ei ole mitte tänapäeva hindu põrunud tiibetlased, kellega ma olen natukene rohkem suhelnud ja nendega pärijateks omal maal on ka budismi võrdlemisi suur mõjujõud kaasaegses Läänes ühiskonnas ja pole niisugune kaasaegne filosoofiline kooperactivistika, mis toob niisuguseid suurejoonelisi võrdlusi, nagu budistlikud filosoofid, täna väga filosoofiline mõtlemine, relatiivsusteooria, keelefilosoofia ridade konstruktsioon, Haide käär ja mitmed teised nimed veel siis Nemad on mingil moel selle vanaaja kultuuri pärijad ju, kui mitmes prismasse nüüd vahepeal murdunud on? Kindlasti. Tšai haldavat ütles. Kartmatus. Tõeline puhtus. Teadmise joogas, püsimine, heldus, ohjeldatus, ohverdamine, askeetlikus, õppimine, Sirge, meelsus, vägi, valdsusetus, tõearmastus, vihkamise puudumine. Loobumus, Rahu salaja, kavalusetus, olenditele kaasa tundmine. Omakasupüüdmatus, leebus, tagasihoidlikkus, püsivus, säravus, kannatlikkus, kindlameelsus puhtus, vaenutus. Ülbusetus kuuluvad neile, kes on sündinud taevalikuks. Silmakirjalikkus. Ülbus, kõrkus, viha, julmus ja teadmatus kuuluvad neile, kes on sündinud teemalikuks. Eks ju Laaslaks idas koloniaalpoliitikaga ja see on tekitanud palju keerulisi probleeme. Aga juba kusagil 18. sajandi lõpus, eriti 19. sajandil tekkis väga uimane plejaad oletamiste Indoloogia Synolooge needsamad briti kolonisaatorid, kes läksid Indiasse. Nende hulgas olid esimese ringi ja klassikalise kirjanduse uurijad nüüd üleolevat suhtumist. Kahtlemata on ka alguses olnud sellest haaratud tsentristlikku hoiakut, aga kui ühte kultuuri, mis paiguti on varem ja rikkam kui meie Euroopa kultuuripärand, seda ongi india maha haarata, eepos on mitmeid kordi mahukam kui Homerose odüsseia kokku. Siis selle, selle uurimistraditsiooniga. Kahtlemata on jõutud välja selleni, et neid kultuure saa vaadelda mitte väärtusele rarhial ega kuidagi Europa tsentristlikult ennast kõrgemaks upitada vaid neid kultuure tuleb arendada erinevuse võtmes. Ja vaadeldes neid erinevuse võtmas, siis on võimalik välja tuua seda, mis on ühe kultuuri plussid ja mis on teise kontuuri plussi. Eks väga palju niisuguseid ütleme, kontseptsioone peale pandud filosoofilistel teatele nimetatud midagi nihilismiks, midagi materialismi, eks midagi realismiks, mis seda tegelikult olemuslikult ei pruugi olla. Tegemist on täiesti teistsuguste õpetustega, eks tõlkimine kestab ka sadu aastaid ja läbi erinevate tõlkijate põlvkondade. Et neile on teaduslikus maailmakäsitluses sellest Europa tsentristliku hoiakut laevatena kohta poliitilistes käsitlustes seda kohati kohta, aga ma arvan, et tänapäeva maailm on lõiguke mingisuguse Ühte vaatava punkti poole ja muutub mingis mõttes, sest tervikuks. Mina usun, et on üks asi või paar niisugust lähtuv printsiipi millest tuleks kõikide rahvaste kultuuride puhul hüvitada, need on inimõigused ja rahvaste enesemääramisrisk. Arvatakse, et taevalikus viib vabanemisele deemonliku, aga kütkesse. Ära muretse, pandava sinu osaks on taevalikus. Selles maailmas on kaht liiki olendeid. Taevalekkest on juba pikalt räägitud. Nüüd kuula teemalalikest deemonliku, et inimesed ei mõista alustada ega lõpetada. Neis ei ole puhtust, häid kombeid ega tõde. Nad väidavad, et maailmas ei ole tõde, püsivust ega jumalat. Lington tekkinud mitte vastastikuse sõltuvuse, vaid iha põhjusel. Need hukkunud, nõmedad ja kahjulikud hinged. Veendunud selles vaate kohtuses sünnivad kuriteoks ja maailma hävitamiseks. Need silmakirjalikud, ülbed ja upsakas, kes sõltuvad rahuldamatutest ihadest haaravad sõgeduses väärkujutluste järele ja elavad ebapuhtalt. Nad anduvad lõpututele kavatsustele millele vaid surm otsa teeb. Nende kõrgemaks sihiks on ihade rahuldamine ja nad arvavad nõnda peadki. Nad sõltuvad ihast ja vihast ning sipelgad 100 soovi püünisesse. Nad püüavad rahuldada, himusid ja kuhjuvad ebaõigel teel varakult. Seda nautisin täna toda rahuni hamme. See asi on mul tolle asjas peagi. Selle vaenlasel on hävitanud teised isand nautija täiuslik, võimas, õnnelik, rikas heast perekonnast, kes küll minuga võrreldav külma ohverdada, anneta lõbutsen. Kui palju see Euroopa-keskne mõtlemine teeb uurijal üldse kahju ja palju ta annab nagu kasu, et võib-olla sa lähed hoopis võõra võtmega nende kaugete rahvaste kallale. Ütleme nii, et eks teadus on ikkagi igaveses sellise euroopaliku kultuuriruumi kuuluv nähtus, kui teaduslikku mõtlemist mul ei oleks, ma ei saakski teadlane olla, aga kahtlemata see vahel loob takistusi ja on ka loonud põhjarahvaste uurijatele, sest põhiline selline arvamus varasematel uurijatel olnud võib-olla paarsada aastat tagasi kindlasti ja veel ka 100 aastat tagasi et põhjarahvad, nende kultuur on nii lihtne ja need inimesed on nii lihtsad, et neid on väga hõlbus kirjeldada, et ainult korra peale vaadata ja kohe on nende olemus näha, millised nad on ja et nad ei Need põhjarahvad on nii naiivsed, nad ei suuda midagi varjata. Ja et kõik, see on väga lihtne. Noh, selline üleolev seisukoht on olnud väga elujõuline. Samas see, et ega kaugeltki ei saa põhjarahvaste kultuure pidada sellisteks lihtsateks hõlpsasti muidu uuritavateks või ega siis ainult kultuuri kõrget taset ei saa ainult eepose pikkusega mõõta, et kellel pikem eepos, see on siis rohkem kultuurne, sest ka nende põhjarahvaste juures on palju asju, mis on neil rohkem arenenud kui meil siin Euroopas mütoloogia on väga keerukas, palju jumalaid, neil on sellised Epuslikud laulud väga hästi arenenud. No võtame kasvõi teisalt kalapüügiviisid, et seal on kokku jälgitud mitusada viisi kala püüda. Kindlasti on see valdkond ka rohkem arenenud kui meil siin oleneb lihtsalt, mis kriteerium võtta ja leiab ka seda, milles on nemad rohkem arenenud. Ja siis me ei tohiks meil olla sellist põhjust ennast nagu paremini tunda, kuigi see on ilmselt väga hõlbus ikkagi nende väikeste rahvaste suhtes tekkima selline tunne ja see on ka läbi läbi sajandite kindlasti teadlastel probleemiks olnud. No ja see on olnud ka ju ikkagi valdav seisukoht see, et see ülimuslik on see niinimetatud teaduslik mõtlemine ja ja see müütiline, et seal midagi primitiivsemad kunagi kasutati, isegi nende rahvaste puhul nagu mõistet need primitiivne oli nagu täiesti täiesti kasutusel oli ju nii. Üldiselt muidugi uurides ma ikkagi jääb mul selline teadusliku mõtlemise taust iga asja vaatlemisel ju alles aga samas selleks, et mingisuguseid nähtusi paremini vaadeldav, mis seal toimub näiteks mingisugused rituaalid siis kui nendest tuleb ka osaleda, siis ei saa seda vaadata sedasi lihtsalt teaduslikult, et, et noh, kuidas seda tehnilist tehakse, ahnus siin lihtsalt midagi usuvad, vaid sellesse tuleb nagu ka teatud määral kaasa minna, sest muidu ei ole see ju tõeline. Muidu ma ju nagu päriselt ei, ei osale ei vaatle seda võib-olla nii osalevad nii hästi vaid just ning üleolekuga, kui ma jään ainult sellele teaduslikule positsioonile. Ühelt poolt te olete vaatleja ja teiselt poolt Te olete osaleja, kuidas nüüd need rollid ikkagi jagunevad? See ongi ju minu reiside mõte, et ma ikkagi eeskätt vaatlen ja püüan midagi seal teada saada ja koguda andmeid materjali, aga teisest küljest jälle inimlikult on tegelikult võib-olla isegi olulisem just see elus osalemine ja vahest justkui mingit lühikest aega kasvõi võtta osa nagu nende saatusest, isegi kui see on nagu tänapäeval selline kurvavõitu. See tunne on siin eksistentsiaalne tunne, see on päris päris huvitav. No minul on siin oma arusaamine ja see on umbes selline, et mütoloogiline mõtlemine ilma teadusliku mõtlemiset on võimalik. Aga teaduslik mõtlemine ilma mütoloogilise mõtlemise kõrval olemiseta hästi võimalik vist ei ole. Ja see peegeldub kas või selles, et eks ka teaduses oma müüdid ja moeteooriad ja teadlased täpselt samamoodi nagu kõik teised on, on surelikud inimesed, kes argikäitumises Te ei käitu väga ratsionaalselt. Aga mis puutub nende tekkimisse, siis jah, valdav seisukohta on see, et vanas Kreekas tekkis see Anneuropa tsentristlik seisukoht. Tihtipeale on püütud teisi halvustada kuskil tsirka, 100 aastat tagasi ilmus saksa keeles üks raamat, mille pealkiri oli kultuur, kultuur, loosem, kultuuritute kultuur. See juba iseenesest sisaldab endas teatud vasturääkivusi. Umbes samal ajal oli niisugune tooniandev teooria ühe prantslase levi pruuli arusaam, kes jagas siis kogu mõtlemise kaheks ehk et on siis olemas loogiline mõtlemine mis lähtub ka seadustest, lahendab lihtsaid logisme ja on olemas eelloogiline mõtlemine, mis lihtsate loogikaülesannetega ei saa hakkama ja see eelloogiline mõtlemine siis tema järg on omane loodusrahvastele ja traditsionaalsetele kultuuridele. Nüüd tänapäeval niisugust kahetist jaotust üldiselt ei aktsepteerita ja mitte lihtsalt sellepärast, et siin on see šovinism element, vaid kahetine jaotus on lihtsalt liiga lihtne asjad ei jagune kaheks omaks ja, ja, ja üheks võõraks võõraid lihtsalt palju ja, ja võib-olla omased on ka palju. Ja noh, siit võib seda ka niisugust teise Eesti kontseptsioonidega lihtsalt et kritiseerida, et see on ka omamoodi primitivist sissetoomine. Aga mis puutub teadusliku mõtlemise tekkimis, siis jah mis mulle Vana-Kreeka puhul on huvi pakkunud sambetaagorras? Pütaagorras tuntakse ju irratsionaalarvude avastaja naabitaagorruse teoreemi lavastajana. Matemaatika selline isaga, aga tema enda ja tema koolkonna tegelik siht oli ju otsida hingerahu ja hinge surematust ja selleks olid erinevad vahendeid. Üks neist oli universumi matemaatiliste arvuliste proportsioonide tajumine ja sedakaudu oli matemaatika religioosne harrastus. Nii et see esmane teadus tekkis täiesti sellise usulise mõtlemise rüpes ja oli väga tihedalt müüriga seotud ja selles ei nähtud mitte midagi imelikku ka. Mulle tundub, et see terav vastandumine tuleb esile kusagil renessansiajastul valgustusajastul, kui muutus aktuaalseks niisuguste arengule, takistuseks olevat ühiskonna arengule takistuseks olevate klerikaalsete dogmade lõhkumine ja see oli siis tähtis. Aga minu meelest praeguse tähtis ei ole praegu, pigem pigem tänapäeva maailma häda on selles, et usuroll on vähenenud ja kui me tame ida kultuurides tüübilt teadusliku mõtlemise teket, siis budismis tekib mitmevalentne loogika, tekivad väga üksikasjalised täpsed arutlused põhjuslikkuse olemuse kohta, mõistete olemuse ja päritolu kohta. Kõike seda võib nimetada teaduslikult mõtlemiseks. Aga samal ajal, mis on üllatav võib-olla niisugusele euroopalikule eelarvamusele, on see, et selles samas mõtlemistraditsioonis paralleelselt mütoloogiline mõtlemine mitte kuhugi ei kao vaid vastupidi, ta muutub järjest rikkamaks. Tekivad niisugused rikkalikud Budade Body sattvate galeriid, et maailmasüsteeme on palju. See, mis on meie jaoks tolmukübe, on omaette maailmasüsteem ja meie võime olla tolmukübe ühe teise maailmasüsteemi. Aga kas siis on astronoomiliselt suuri numbreid millega mõõdetakse selle erinevate maailmade kestust? Erinevates maailmades on erinevad jumalad, erinevad Budada, erinevad põri satuvad ja nii edasi ja nii edasi. See mütoloogia läheb väga mitme haruldaseks, millest mina teen järeldused. Teadusliku mõtlemise tekkides, mütoloogiline mõtlemine ei pruugi mitte kuhugi kaduda, vaid teatud puhkudel ta võib isegi edasi areneda. Ma ei söanda midagi öelda teadusliku mõtlemise olemasolukorda põhjarahvastel, arvatavasti olen seal rohkem levinud praktiline mõtlemine, aga ma tahaksin natukene maha võtta seda teadusliku müüdilise vastandus, sõdame pruugi me võib-olla liiga palju. Minule meeldib üks inglise etnoloog, kelle nimi oli Don kes räägib mitmest süsteemsest kultuurist ja tema uuris aafrika traditsionaalse kultuure ja tõi esile väga palju ühisjooni kaasaegse teadusliku mõtlemisega. Muide mõlemad kasutavad võrdlust ja keerulisem nähtuse seletamiseks mingit lihtsustavad metafoori nii edasi ja nii edasi, aga midagi, mida, mida need aafrika traditsionaalsete skulptuurides ei ole ja see on siis ortoni järg, Ki erinevad ütlemissüsteemide sallimine ühe kultuuri piires ja sealt edasi jõudis tõepoolest Vana-Kreekani. Ütleme niiviisi, et mitmesüsteemse kultuuri tekkimise aluseks olid eeskätt laialdaselt kaubandussidemed, kultuuriliselt heterogeensed rühmade teke Kreeka ühiskonnas ja kirjakultuurile. Et need kolm olid naguniisugused väga tähtsad ja, ja mis ühe kultuuri suletust hoiab avalise suletus on kindlasti ka enesekaitsena ja ei saa seda kuidagimoodi halvustada. Need on mitmesugused tabude süsteemid, just nimelt. Mis ei lase võõral liiga ligidale tulla ei või, mis ei lase võõra mõttekäikudega kaasa minna võõramaailmapilte omaks võtta. Stopp siinkohal omast ja võõrast jääb pooleli, et jätkuda nädala pärast. Teadjamehed stuudios olid täna Andres Herkel ja Artleete saatesarja toimetab maris Johannes. Ja lõpetame jällegi tsitaadiga vanast india eeposest maha haarata. Tõlkinud Linnart Mäll loeb Jaan Tooming. Tõelikus erutus pimedus. Need on loomujooned, mis köidavad kadumatu kehastuja keha külge. Tõelikus pole määrdunud ja on seetõttu selge. Terve ta kütkestab õnnesidemega ja teadmises sidemega. Tead, erutusin, kirglik, ta tekib janust ja kiindumusest. Ta kütkestab kehastujat, tegudes sidemega. Tead, kehastujatusedestav pimedus sünnib teadmatusest. Ta kütkestab hoolimatusega tuimusega loidusega. Tõelikus viib õnnele, erutus viib tegudele, teadmisi varjav pimedusega vib hoolimatusele. Kui erutuse pimedus on alla surutud, siis on ülekaalus tõelikus. Kui tõelikkuse pimedus on alla surutud, siis on ülekaalus erutus, kuid tõelikkuse erutuse allasurutud. Siis on ülekaalus pimedus. Kui selle keha kõik väravad löövad särama teadmise valguses, siis tea, et tõelikus saab ülekaaluhimu toimekus, tegude alustamine, rahutuse iha, need ilmuvad siis, kui kasvab, erutus, allus tullimus, hoolimatus ja sõgedus. Need ilmuvad siis, kui kasvab pimedus. Kui surevas kehakandja seal ülekaalus tõelikus, siis sünnitab, puhastas maailmades, kus elavad tõelised tundjad. Väga erutuses sureb. Siis sünnib tegudesse kiindunud ja kui ta pimeduses sureb, siis ellips sõgedad seas. Heade tegude, puhast vilja nimetatakse tõeliseks erutuse filee on kannatus. Pimeduse vili on teadmatus. Tõelikkusest sünnib teadmine erutusest him pimeduses sügelevad hoolimatus, sõgedus, teadmatus, tõelised, jõuad kõrgele. Erutunud jäävad keskele. Halvima loomujoone mõjualused, pimedad käivad alla. Kui vaatleja ei näe muud tegijad kui loomujaled ja teab seda, mis on loomujaldest üle siis jõuab ta minu olekusse. Kuigi astuja ületab need kolm loomujoont, mis sünnitavad keha siis vabanetas sünnist surmast vanadusest ja kannatustest ning jõuab.