Tere kõigile raadiokuulajatele MINA OLEN Vello Salumets ja algamas kuues saade saatesarjast rokk, krapsoodia. Täna pühendan kogu saate oma lemmikule rock n rolli ja bluusimaailmast pühendanud mehele, kellest on saanud legend. Elav eeskuju tuhandetele rokkmuusika üle mehele, kes annab kahtlemata sära ka tänapäeva kontserdilavadel. Selle legendi nimi on Charles Eduard peri ehk lihtsalt Chuck Berry. Chuck Berry tähtsust rock n rollile ei saa üle hinnata tooli sillaehitaja musta pluusi, grillimanud bluusi ja rocki vahel. Peri sobis üsna hästi ka valgete noorte lemmikuks sest temagi oli pärit suhteliselt heast keskkonnast nimelt mustade keskklassist. Seega ei laulnud Chuck Berry enam puuvillapõldudest orjadest jumalast ja saatanlike naistest vaid autodest järelmaksuga kaubast, koolist, tütarlastest ja Ameerikast. Tema stiili ei kuulunud üksnes pluus. Ta oli kuulanud ka palju kantrit ja tegelikult oli ta Elvis Presley mustanahaline koopia. Seal, kus Elvist peeti algul mustanahaliseks, liikus Perry kaua valge kantrilauljana. Rokkkriitikute arvates oligi Perry peamine tähtsus selles, et ta ei sidunud enam muusikat niivõrd rassiga, kuivõrd põlvkonnaga. Charles Edward peri sündis Saint Louisis Missouri osariigis 18. oktoobril 1931. aastal. Pereisa oli puusepp ja perekonnas oli kuus last. Tšaki vanemad olid patistliku kiriku liikmed, poiss aga pandi käima kiriku juurde. Pühapäevakooli. Muuseas pole Chuck Berry kunagi avaldanud oma täpset sündimisaega, öeldes, et see on tema eraasi. Ja see, mida inimesed temast ei tea olevat sama tähtis kui see, mida teatakse. Kitarrimängu hakkas tšak õppima juba koolipäevil kuid mitte tõsiselt. Suurem kiindumus pilli vastu tuli siis, kui ta sai kohalikult ridu manud pluusi alusepanijat youšermanilt kingituseks tõelise kitarri. Chuck Berry tüüned noorukiaastad ei saanud aga kaua kesta sest süüdistatuna röövimises suunati ta kolmeks aastaks reform kooli. Sealt naastes töötas peri mõnda aega firmas General Motors ja 1947. aastal hakkas tööle juuksuriäris. Huvi muusika vastu aga püsis ja 50.-te algul läks ta koos oma naise ja kahe lapsega Chicagosse. Põhjus oli selles, et Saint Louisis ei huvitanud instrumentaalpluusid eriti kedagi kuigi oli mängitud koostrioga, kuhu kuulusid peale peri veel klaverimängija Johnny Johnson ja trummar Eby haading. Nii aiapidudel kui ka kohalikes klubides. Samas, saades aru, et vääri tippu jõudmiseks on vaja tohutut viimistlust ja professionaalset tegutsemist. Hakas tšak peri oma muusikat Ananžeerima pluusidel ja lisaks võttis ta repertuaari muusikat pluusidest kuni nätskinkowli ballaadideni ning kantrimehe Hank Williamsi menupalad. Omaloodud muusikat nimetas ta puugivuugiks, sest sõnarock n roll polnud siis veel leiutatud. Chuck Berry vastu hakkas huvi tundma kuulus bluusiisa madi Waters kes oli sisse võetud Perry kitarrimängust ja tema omapärasest stiilist. Vortes võttis peri käe kõrvale ja viis Chessi plaadifirmasse, et tutvustada seda noort mustanahalist plaadifirma bossile Leonard tsessile. Madi Vortes aimas, et Chuck Berry on tulevikushow business'is kuigi too oli nii muusikaliselt stiililt välimuselt jaga temperamendilt otsersile täiesti erinev. Plaadifirma boss sõlmis tšak Berryga lepingu pärast seda, kui peri oli talle ette mänginud ühe vana instrumentaalpala nimega aida viid peri, laulis lugu oma tekstiga, mis rääkis sellest, et aidaa istub autos ja kihutab uljalt ringi. Taoline asi meeldis Leonard tsessile. Ta soovitas muuta laulu nime ja siis lugu plaati mängida. Chuck Berry pani loole pealkirjaks Meybeliin. Ühed andmete järgi oli see juuksepalsami nimi, mida Chuck Berry juuksurina kasutas. Teise versiooni kohaselt aga ühe kaupluse nimi Saint Louisis. Perry ise on öelnud, et see oli ühe lehma nimi. Mine võta nüüd kinni. Pala lindistati üsna kiiresti ja üks koopia anti dist Chockile alan Friidile, et see saaks meile liini raadios reklaamida. Plaat ilmus müügile 1955. aasta juulis ja nelja nädala pärast oli see USA Top Ten tipus. Üllatavalt hästi läks peri muusika peale valgetele noortele. Eks siin oli omajagu teenet ka, elan Friidil. Chess Vikoonilisi boss oli rahul ja miks ta ei oleks pidanud olema? Oli ju Chuck Berry üks esimene mustanahaline bluusimees, kes valgetele meeldis. Teisel septembril esines Chuck Berry koos teiste tuntud artistidega Alan Friidi shows Paktus kuul. See oli esimene kord, kui peri väljaspool kesklääne bluusiringkonda esines. Noored olid imestunud ja vaimustuses, nähes seda mustanahalist juuspeente vuntsidega ja hoolikalt viimistletud lokk soenguga trapperii pintsaku ja ülikitsaste pükstega. Kubeme kohal kõlkuva kitarriga, mis vahepeal mängija kehast vasemale ja paremale poole liikus. Ja muidugi firmamärgiks kujunenud poolkükkasendis pardi kombel mööda lava paterdava Perry. Erinevalt teistest pluusi meestest oli Chuck Berry esinemisstiil eriti visuaalne ja meeldejääv. Järgmise nelja aastaga kirjutas ja plaadistas Perry terve rea niisuguseid hiljem rock n roll'i klassikasse jäävaid hitte millest teised heliloojad ainult unistada võiksid. 1956. aasta mais ilmus Perilt pala, mida Ameerika teismelised juba ammu olid oodanud. See näitas noortele, et neil on nüüd midagi ühist jääd nende võitluslipuks on rock n roll. See oli manifest ja sõjahüüd. See oli otsene käsk raadiojaamadele, et need võtaksid oma kavast maha klassikalise muusikasaated ja asendaks need rock n rolliga. Sorri laul mis rääkis sellest, et teismeline olla okei et neil on olemas oma muusika ja mitte keegi ei saa neile dikteerida, missugune muusika on hea ja missugune halb. See oli laul, mis läks hiljem paljude kuulsate ansamblite tantsurepertuaari ja mida niisugused kuulsused nagu Beatles ja Electric Light Orchestra ei pidanud paljuks isegi oma plaatidele sokutada. Niisiis Chuck Berry ja Roll Over Beethoven 1957. aastal esines Chuck Berry kahes filmis. Rokk, rokk, rokk ja mister rock n roll. Sama aasta suvel ilmus Chuck Berry sulest pala, mis äratas koolipinkidest kogu noorsoo. Loo eellugu oli lihtne. Perry loetleb seal koolide, vaevasid lühikeste katkendlike lausetega ja punkteerib iga rea automaadivalanguga, mida tulistab tema kitarr. Koolitöö on muutunud Perry laulus ängistavaks ja lämmatavaks nagu palgaorjatööõpetaja on vastik. Ja sul pole kohta, et istuda. Kas siis kooli kohvikus, õpilased sinu selja taga tüütavad sind, sa unistad sellest, et kell saaks kolm ja sa pääseksid koolist tulema, et pääseda kiiresti plaadimasina juurde, visata sinna münt ja tantsida rock n roll-i koos sellega, kes sulle meeldib. Oli selge, et paljud noored mässasid kooli vastu, pakkusin kool töölislastele võõraid väärtusi, kasutas tundmatut keelt ja surus nende saba jalgade vahele. Koolis ja õpetajates nähti vaid võõrast võimu. Kuigi kool pakkus vaieldamatult võimalusi ronida kõrgemale kui nende vanemad tundus see suuremale osale töölispoistest vaid tööelu eel proovina ja selle eest ei saanud isegi palka. Löö kinni oma raamatud, hüppab püsti, pingist, jookse koridori ja sealt tänavale, kõlas Chuck Berry, kuldne nõuanne. Ja et kõigil oleks teada, mida tegema peab, lisa Chuck Berry laulu veel sellised read. Elagu elagu rock n roll, mis juhib sind välja ammustest aegadest. Rock rock rock n roll. Sellega on mu keha ja hing. Ütlen ausalt, et paremat teksti annab välja mõelda ülistamaks rock n rolli. Niisiis Chuck Berry ja tema kuulus skuldei. Paljud hilisemad rokkmuusikud võtsid oma imetluse objektideks ainult lauljaid ja silmapaistvaid esinejaid. Kuid Perry oli lisaks veel rock n rolli tunnustatud helilooja soositud viisi ja värsisepp, kes näitas noortele, et muusika võib olla täielikult oma. Perry, oli isiksus, kelle kõrval isegi Elvis Presley näis vaid lihtsa laulusolistina. Tõrje polnud uue ajastu mees ainult teemade poolest, vaid ka stiililt. Tema meloodiad ja tekstid ei hoianud südantlõhestavalt nagu pluusid vaid ta nautis ka vastuvaidlemist. Tekstid kätkesid rock n rollile tüüpilisi sõnamänge, slängi, õisi, tänavatarkusi ja pisi nilbuse. Iroonia oli laulude vürtsikas, maitseaine Perry oskas lüüa pallile tugevaid Pinte ja otsekui imeväel lendasse alati väravasse. Ta ülistas avalikult Ameerika ilu ja suurust samas poetades esitusse oma rassile üsna tüüpilist irooniat ja ninakust. Ja kuigi ta rääkis oma lauludes materiaalse elu rõõmudest, leidus neis ka vaevumärgatav kahtluseseeme, mida võib märgata alles nüüd, aastakümneid hiljem. See oli see musta kultuuritraditsioon, mis ei haihtu hetkesse, kuigi muusikavormid vahetuvad. Kes muuse Perry ikka oli, kui üks mootoriga varustatud bluusilaulja Chuck Berry ja back in juues ei? 1958. aastal nägi Chuck Berry sulest ilmavalgust hilisem hitt ja rock n rolli klassika pealkirjaga suid lill. Sikstiin Peri enda kommentaar. Loo kirjutamise ajal mina loomulikult 16 aastane ei olnud. Kuid ega ma mingi vana, et ka polnud. Selle laulu kirjutasin tüdrukust, keda märkasin ühe kontserdi ajal. Plika lehvis mööda saali ringi, siis püüdis vaheajal tungida riietusruumi, et lauljalt autogrammi saada. Ega teda kontserdil esitatav muusika eriti köitnudki, tal oli rohkem tegemist enda näitamisega ja ringis sebimisega. Taolisi noori võis kohata igal esinemisel. Rock n rolli ja ekraanikangelase Chain stiini poolt edasi kantud noor Sammess oli veel üsna ebakindel ning vaistlik mingit murde-eas meelelahutust meenutav siia-sinna rabelemine. Samas olid viiekümnendatel rõõmude kaupade, tantsu, seksi, muusika ja vabaduse leidmise aeg. Mitte veel täielik omistamine. Chuck Berry tõi palas suid lillasekstiin hästi esile selle mässu algkuju ja keskse koha. Laul pühitses kogu maailmas kõlavat Rock marseljeesi peategelane magus ja veetlev 16 aastane ei ela veel iseseisvat oma elu vaid on üsna sõltuv vanematest ja koolist. Samas on tal vastupandamatu soov käia igal võimalikul juhul kaasas rock n roll'i karusseliga. Samal 1958. aasta aprillis ilmus veel üks Chuck Berry pala mis oli peaaegu et autobiograafilise sisuga ja mida tänaseni loetakse Perry firmamärgiks. Laulu pealkiri oli Johni Biguud refräänis korduvvõitlushüüd Ko Johni Ko andis lootust kõigile neile, kes leidsid, et rock n roll oli tee mis viis neid välja viletsusest ja vaesusest ning muudest lootusetutes olukordadest. Rokkkriitik Robert Krist kool on Berit häbenemata võrrelnud teise elustiili täpse kirjeldaja marssal paavstiga. Mõlemad põimisin oma teostesse tähelepanekute ja detailide lõputut seeriat. Vahe oli vaid selles, et proua kirjutas raamatuid surevast kultuurist oma pimedas magamistoas üksi. Chuck Berry aga lõi uut kultuuri heledas valguses koos publikuga keksides sinna-tänna kui hullunud part. Lauljana ja kitarri Stina Oliveri oma heliloominguga võrdne väärselt. Meisterlik. Ta esitas laule Nasaalse läbilõikava häälega mis on mõjutanud paljude hilisemate artistide laulumaneeri. Chuck Berry kitarrimäng on aga jätnud veelgi tugevama jälje. See oli markeeriv, korrutav, kokutav ja pealetükkiv nii salmide vahel kui ka lõpus. Tõri pillimäng oli saanud mõjutusi peale pluusi veel Tšassist ja kantrist ning nüüd vingutast oma instrumenti kui joobunud Kantor. Toon oli kirgas ja karge nagu kivine mägioja. Perry kuulsad kitarrikäigud loo sissejuhatuseks ei ole vaid niisama helide jada vaid selles on kinnistunud mõtted rock n rollist, edust ja sangarlusest. See oli nagu omaette väike jutustus või aforism. Mind on alati üllatanud Chuck Berry juures see, et kuuldes mingit tema uue nimega pala, avastan, et olen seda juba varem kuulnud pärast süvenemist, aga leian, et kuigi tekst on uus, on loo meloodia ja isegi seade mingi tema eelneva laulu täpne koopia. Siit selgub Chuck Berry geniaalsus, aga samas ka kadestamisväärne enesekindlus ja julgus. Nimelt kirjutada ühele ja samale viisile mitu erineva tekstiga laulu ja siis need kõik edukalt maha müüa. Kusjuures keegi ei saa perid plageerimise pärast kohtusse kaevata. Plageerib ta ju iseennast. Siinkohal meenub vana tarkus. Kui ühte asja on võimalik juba kaks korda maha müüa, siis miks ei võiks seda teha kolmaski kord. Lisaks tunnistab Chuck Berry ise, et mis seal halba on, kui ühte head pala veidi erinevas seades uuesti linti mängida. Sest isegi erinevatel kontserditel pole ta iial ühte laulu ühte ja samamoodi mänginud. Mis siis veel rääkida plaadistustest, kus tehnika iga päevaga areneb, arenevad instrumendid ja ka pillimehed. Silmagi pilgutamata mängis Chuck Berry veel 60.-te keskel uuesti plaadile kõikuma 50.-te aastate hitid öeldes kommentaariks, et talle meeldiks neid lugusid kuulda, kui kontrabassi asemel kõlaks basskitarr. Aga ehk just taoline enesekindlus teebki tšak perist nii värske ilmingu. Raha pärast polnud Jacques Peril vaja kurta. Tänu tema populaarsusele jätkus seda krabisevat küllaga. Nii et ta otsustas osta oma perele luksusliku häärberi ja lisaks avada Saint Louisis ööklubi mille nimeks oli tšakteri klappenstanud. Kuigi peri oli üks vähestest neegritest, kes oli enda ümber kogunud tohutu hulga valgeid kuulajaid ja kelle populaarsus aina kasvas oli ta USA muusikat valitseva kliki silmis persona non kratta. Põhjuseks ilmselt see, et rohkem kui keegi teine õhutas tema manifestatsioon noori mässumeelsusele nii kooli kui valitseva korra vastu. Aga ehk oli põhjuseks ka see, et Perry oli mustanahalise jaoks liialt rikas ja edukas. Nüüd tuligi leida põhjus tema isoleerimiseks ja seega leiti. Nimelt oli peri oma ööklubist vallandanud hispaania keelt kõneleva indiaanlastest neiu, kes ei saanud oma tööülesannetega hakkama. Lisaks süüdistas Berry neiut, kes oli muuseas alles 14 aastane prostitutsioonis ja nüüd otsustati asi kohtusse anda nii solvangute kui inimõiguste rikkumise pärast. Kuigi asi tundus olevat fabritseeritud. Sellest piisas, et Perry süüdi mõista ja kohtuotsuseks oli kaks aastat vanglakaristust. Need kaks vanglas veedetud aastat mõjusid halvasti nii tema abielule kui ka karjäärile. Kui peri 1962. aastal vanglast naases, oli pilt rokimaailmas muutunud. Ülemvõim oli minemas briti ansamblite kätte ja endised kuulsad rock n Roll isad suruti tahaplaanile. Õnneks ei puudutanud Sobtšak Berit kuigi tema kui isiku populaarsus ei leidnud enam eelmiste aegade sära hakkas üha jõulisemalt elama tema muusika. Perli klassikapalad leidsid tee pea kõigi uute bändide repertuaari. Aga Perry ise jäänud vanadele loorberitele konutama vaid kirjutas ja plaadistas rea uusi hitte, nagu neid yin Juneverkantell ja nõupa Chick Julorplays, Tügov. Tee karjääriredelist uuesti üles ronimiseks oli aga liialt raske. Uued palad ei leidnud kohta hitttabelites ja see oleks pidanud mehe murdma kuid perre ei lasknud ennast heidutada. Ta püüdis kõike oma esinemistega korvata. Üldse tundus, et vanglaaastad olid Chuck Berry sedavõrd karastanud, et ta väljus sealt tugeva ja nutika business mehena. Erilise soosingu sai Chuck Berry Inglismaal. Oli ta ju kogu aeg olnud briti rokkmuusikute suureks iidoliks. 1972. aastal esines tšak tohutu eduga Wembley rokkfestivalil ja Lancesteri Aats festivalil. Seejärel ilmus topeltplaat London Sessions ja suure üllatusena sai tabeli hitiks pala pealkirjaga maid. Hinga ling. Imelik on see sellepoolest, et pala oli olnud tema kontsertrepertuaaris juba tema karjääri alguses, kuid jäänud millegipärast märkamatuks. Nüüd aga sai mandingeling noortele peaaegu et hümniks. Maid hinge ling sai niisiis tabeli hitiks mõlemal pool Atlandi. See tulemus rahuldas Berit täielikult ja ta võis sirge seljaga plaadi business ist lahkuda. Perry oli rikas ja see võimaldas tal teha, mida ise õigeks pidas. Tavas Gwentfellis maa-ala, mida nimetas peri paariks koos basseinide ja tenniseväljakutega. Samuti edutas ta igati oma tütart Ingrid Gibsoni tegelema lavashowga. Chuck Berry. Karjääri jooksul oli olnud palju tõuse ja mõõnasid. Ta teadis, mis on rokikangelasega esinemistel ja üldse elus kaasas käiv stress. Aga ta sammus julgelt nii päri kui vastutuult. Pärastsõjaaegset noorukid, kes hindavad rock n rolli, teavad hästi, mida nende jaoks tähendab Chuck Berry. Sa istud oma toas pehmel diivanil, paned Gerleva plaadi, millelt kõlab tantsiv ja kõrvetav kitarrist ning üsna veider meloodia. Sa kujutad ette pardi kõnnakuga paterdavat mustanahalist väikest saatanat, kes laulab ülistuslaulu rock n rollile ja sa tunned, kuidas su jalad hakkavad rütmis kaasa tatsuma. Su tuju muutub nii heaks, et sa tahaks kohe tantsima hakata. See oli tookord nii ja on ka praegu. Soovin teile koos tšak periga head tantsulusti. Ja kohtumiseni kahe nädala pärast.