Kolmandal sajandil enne meie aja arvamist loodud pagavad kiita on mahult üsna väike osa india suureipusest maha haarata kuid kirjeldab eepose kõige kriitilisemalt hetke. Kuru väljale on kogunenud kaks hiigelmalevat. Ühe eesotsas on kuningas Drytarastra pojad Kauravad. Teist juhivad Tritter astrovenna pandu pojad pandavad. Oravad on aastakümneid kiusanud pandavaid taga võtnud neilt riigi ja vara. Seegon sõda pandavate seisukohalt õiglane, kuid üks pandavatest Ardjuna kõhkleb võitlusse astumast. Vastas malevas on ju lähedased sugulased, kuidas tohib neid tappa. Meelemasenduses pöördub tooma sõjavankri juhi Krišna ehk nagu teda austavalt nimetatakse Shariipaga vati poole küsimusega. Mida teha, kas võidelda või lahkuda lahinguväljalt. Krišna oli aga jumal Višnu kehastus ja see, mida ta argionale rääkis, moodustab pagavad, kiita põhisisu ja aluseks paljule India hilisemas kultuuriloos. Järgnevad katkendid on võitud pagavad kiita teisest, kolmandast, neljandast, 14.-st 16.-st ja 18.-st peatükist. Varblane ütles Krišna, kuidas ma küll tõstan lahingus ribuchiš mäed Roona vastu. Nad väärivad vaid austust. Parem maistasin ilmas kirja toitu kui tappa üliaulike õpetajaid sest õpetajaid tappes isegi kui nad on omakasupüüdlikud, maitseme verega määritud toitu. Kas võita või olla võidetud? Meie ees seisavad triither aastra pojad, neid tappes kaob ka endal soov elada. Mu südant piinab haleduse häbiplekk. Emmussugestunud meel ei taipa seadmest, mis on parem. Vasta mulle, et ei jääks kahtlust, olen õpilane ja otsin sinus varjupaika, õpeta mind. Sest ma ei näe, sest ma ei näed mure, mille käes mu võimet kohtuvad. Hajus ka siis, kui võidaksin maa peal jagamatu kuningriigi. Või isegi kui saaksin jumalate ülemvalitsejaks Free pagavat ütles. Kuigi sa teed tarku sõnu, tunned ometi muret nende pärast, kelle pärast pole vaja muret tunda. Teadjad ei tunne muret elavatega surnute pärast sest kunagi pole olnud nii, et pole olnud mind ja sind ja neid valitsejaid ja ei tule ka nii, et meid tulevikus ei ole. Nagu kehastuja selles kehas läbib lapsepõlve nooruse ja vanaduse. Nõnda oktaga uued kehad. Tark ei kahtle selles. Kokkupuuted piirata tekitavad sooja ja külma õnne ja õnnetust. Need tulevad ja lähevad ning ei ole püsivad rallu neile Ardjule. Sest vaid tark isiksus, keda nad ei kõiguta. Kes suhtub võrdselt nii õnne kui õnne. Tusse väärib surematust. Pole nii, et olematu saab olevaks pole nii, et olev saab olematuks. Mõlema piirid on selgelt sellele, kes näeb tõelust. Tea hävimatu unto, kes selle kõik on laiali laotanud. Keegi ei saa hävitada kadumatut. On öeldud, et igavese hävimatu mõõtmatu kehastuja kehad on lõplikud. Seepärast võitle Arensiona. Kes teda arvab tapjaks, kes teda peab tapetuks. Need kumbki ei tea, et ta ei tapa ega tapeta. Ta ei sünni ja ta ei sure kunagi. Juba olevana ei ole tal vaja enam olevaks saada. Too sündimatu, igavene muutumatu, ürgne, ei hävi. Kui hävivad kehad. Kes tunneb hävimatut, igavest sündimatut, kadumatut, kuidas isik kedagi tapab või sunnib tapma. Nagu inimene heidab sellest kulunud rõivade riiete puudesse. Nõnda kehastuja heitnud kõrvale kulunud kehad siseneb uutesse, teda ei haavarelvad teda ei põleta, tuli. Teda ei tee märjaks, vesi. Teda ei kuivata. Tuul. Ta on haavamatu. Tan põletamatu, ta märgumatu, kuivamatu. Ta on igavene, kõikjal olev, püsiv, liikumatu, ürgne. Ta ei paista tänu aimamatu. Ta on muutumatu. Sellepärast võta seda teada järe masendav. Ja isegi kui sa arvad, et ta järjest sünnib, järjest sureb ei tohiks nõnda masendusse langeda. Sest sel juhul peabki sündinu osaks olema surm. Ja surnuosaks sünd. Vältimatu ei tohiksin, masendav. Alguses olendid ei paista. Vahepeal paistavad. Ja ka surma järel olendid ei paista. Milleks muret tunda? Sai aga vat ütles ei jõua, tegevusetus oli see, kes jätab teod tegemata. Ei jõua täiuseni see, kes üksnes eraldub. Sest keegi ei saa hetkegi olla tegevuseta. Loomujoonte tõttu tehakse tegusid tahtmatult. Tee vajalikke tegusid. Sest tegevus on tegevusetusest parem. Isegi keha liigutamine on tegevus. Minul küll ei ole kolmikilmas midagi vaja teha ega midagi vaja saada. Kuid ometi jätkan tegutsemist. Kui ma lõpetaks väsimatu tegutsemise siis kõik inimesed järgiksid minu eeskuju. Kui ma ei tegutseks, siis langeksid kokku ilmale. Mina osutusin, segunemise põhjustajaks. Hukutaksin olendid. Rumalad teevad tegusid kindlamalt. Teadja aga tehku kindumata. Tehku maailma kõiksuse tarvis. Loomujooned teevad kõiki tegusid. Kuid isekusest sõge, arvab mina olen tegija. Tõetundjaga, kes mõistab loomujoonte tegude erinevust, mõtleb loomujooned, toimivad loomu joonidesse, jäigi hindu loomujoontest sõgestatud, kinduvad loomujoonte tehtud tegude külge. Kõikteadja ärgu häiringulaid, vähe teadjaid, pühenda, kõik teod minule. Hoia meeles, kõrgeim, mina, vabane lootusest isekusest, astu võitlusse. Olles jätnud keevalisuses kes uskudes tõrkumata minu õpetust, järgivad need vabanevad isegi tegude läbi. Kes aga tõrguvad, ega järgi minu õpetust. Tea, et need on meeletud kelles kogu teadmine on pahupidi pööratud. Jääd hukkuvad. Söib, aga vat ütles. On vaja teada, mis on tegutsemine. On vaja teada, mis on väär tegutsemine. On vaja teada, mis on tegevusetus. Tegudekäik on salapärane. Kes näeb tegutsemises tegevusetust ja tegevusetuse tegutsemist. See on inimeste seas mõistja, seal kõiki tegusid, tegevjoogi, Digindu tegude viljadesse. Ta on alati rahul. Ta ei tugine mitte millelegi. Kui ta teebki tegusid, ei tee ta tegelikult mitte midagi. Žürii pagavat ütles. Ja ma annan sulle nüüd teadmise mis on igast muust teadmisest kõrgel. Selle teadmisega on kõik targad leidnud ülima täiuse. Toetudes sellele teadmisele sisenevad minusse ning maailma loomisel nad ei sünni ja maailma kadumisel Nadega. Minu usk on suur Brahma. Sellesse ma paigutan seemne. Nõnda tekivadki kõik olendid mis üskades kehade sünni. Nende usk on suur praama. Ja mina olen seemnekandja isa. Tõelikus, erutus, pimedus. Need on loomujooned, mis köidavad kadumatu tehastuja keha külge. Tõelikus määrdunud ja on seetõttu selge. Terve. Ta kütkestab õnnesidemega ja teadmises sidemega. Tead, erutusin, kirglik. Ta tekib janust ja kiindumusest. Ta kütkestab kehastujat, tegudes sidemega. Hoolimatusega tuimusega loidlusega tõelikus viib õnnele, erutus viib tegudele, teadmisi varjav pimedusega vib hoolimatusele. Kui erutuse pimedus on alla surutud, siis on ülekaalus tõelikus. Kui tõelikkuse pimedus on alla surutud, siis on ülekaalus erutus täielikkuse erutuse allasurutud, siis on ülekaalus pimedus. Kui selle keha kõik väravad löövad särama teadmise valguses, siis tea, et tõelikus saab ülekaalu, himu, toimekus, tegude alustamine, rahutuse iha, need ilmuvad siis, kui kasvab, erutus allus tuimus, hoolimatus ja sagedus. Need ilmuvad siis, kui kasvab pimedus. Kui surevas kehakandja seal ülekaalus tõelikus, siis sünnitab, puhastas maailmades, kus elavad tõelised tundjad erutusest sureb, siis sünnib tegudesse kiindunult ja kui ta pimeduses sureb, siis sünnib sõgedad seas. Heade tegude, puhast vilja nimetatakse tõeliseks erutuse filee on kannatus. Pimeduse vili on teadmatus. Tõelikkusest sünnib teadmine erutusest him. Pimeduses sügelevad hoolimatus, sagedus ja teadmatus. Tõelised jõuad kõrgele. Erutunud jäävad keskele. Halvima loomujoone mõjualused, pimedad käivad alla. Kui vaatleja ei näe muud tegijad kui loomujaled ja teab seda, mis on loomujaldest üle siis jõuab ta minu olekusse. Kuigi astuja ületab need kolm loomujoont, mis sünnitavad keha siis vabanetas sünnist surmast vanadusest ja kannatustest ning jõuab surematusesse. Arczuna ütles mis näitab, et on ületatud kolm loomujoon, dolooja, kuidas ta käitub, kuidas ta ületab kolm loomujoont. Švei pagavat ütles kirkust toimimist ja isegi sõgedusta ei põlga ära kui need olemas on, ega igatseda, aga kui neid enam ei ole. Ta on ükskõikne ega lase loomujoontest end mõjustada. Ta mõtleb, loomujooned toimivad ega lase end häirida. Tark, kes õnne ja õnnetuste võrdsena võtab, kes endas kindel all, kellele porikivi ja kull võrdsed, kes suhtub ühtemoodi meeldivasse vastu meelsesse laitusesse, kiitusesse, ausse ja häbisse, sõpradesse ja vahelastesse. See ongi loomujooned ületanud. Ja kes mind pidevalt andumuse joogaga teenib ka seal loomujooned ületanud ja kõlbab selleks saada halvaks. Sest surematu ja kadumatu branna asub minus. Jaga igavene seadlikus ja otsatu õndsus. Sorey pagavat ütles Tartmatus. Tõeline puhtus. Teadmise joogas püsimine. Askeetlik, kus õppimine Sirge, meelsus, vägi, valdsusetus, tõearmastus, vihkamise puudumine, loobums, rahu, kavalusetus, olenditele kaasa tundmine. Kannatlikkus. Kindlameelsus, puhtus, vaenutus, ülbused. Silmakirjalikkus. Ülbus, kõrkus, viha, julmus ja teadmatus. Arvatakse, et taevalikus viib vabanemisele. Teemale lükkus aga kütkesse. Ära muretse, pandava, sinu osaks on taevalikus. Selles maailmas on kaht liiki olendeid. Taevalikest on juba pikalt räägitud. Nüüd kuula teemalalikest. Deemonliku inimesed ei mõista alustada ega lõpetada. Neis ei ole puhtust, häid kombeid, tõde. Nad väidavad, et maailmas ei ole tõde, püsivust ega jumalat. Ning ta on tekkinud mitte vastastikuse sõltuvuse, vaid iha põhjusel. Need hukkunud, nõmedad ja kahjulikud hinged. Veendunud selles vaate kohtuses sünnivad kuriteoks ja maailma hävitamiseks. Need silmakirjalikud, ülbed ja upsakas, kes sõltuvad rahuldamatutest ihadest haaravad sõgeduses väärkujutluste järele ja elavad Eba puhtalt. Nad anduvad lõpututele kavatsustele, millele vaid surm otsa teeb. Nende kõrgemad sihiks on ihade rahuldamine ja nad arvavad. Nõnda peabki. Nad sõltuvad ihast ja vihast ning sipelgad 100 soovi püünisesse. Püüavad rahuldada, himusid ja kuhjuvad ebaõigel teel vara kokku. Seda nautisin täna toda rahulil homme. See asi on mul tolle asjas peagi. Selle vaenlasel on hävitanud ka teised, lisanud nautija täiuslik, võimas, õnnelik, rikas heast perekonnast, kes küll minuga võrreldav külma ohverdan, anneta lõbutsen. Atleb teadvustusesse dema mõtted ekslevad, siplevad sageduse võrkudes kiindumus ihade rahuldamisse viibladke jälgimas põrgus. Need ülespuhutud kõrgid, kes on hullud vara ja au järele ohverdavad vaid näiliselt ja silmakirjalikult, hoolimata iidsest tavadest andununa isekusele, toorele, jõule, ülbusele, ihadele ja vihale. Need kadedad ei salli mind ei endi ega teiste kehades. Neid vihkavaidi julmureid, kes on säärasel inimestest kõige tühisemad paiskama, pidevalt haalastes deemoni viskresse. Nii teemani viskas, sattudes jalats, mis sündis sõgedad ega jõua minuni. Seepärast on nende elu käituma maral. Hukutavaid põrguväravaid on kolm iha viha ja seepärast küll ka need kolm. Inimene, kes neist pimeduse väravast vabanenud. Kes aga hülgab saastajate juhtnöörid ja elab oma ihade järgi? See ei leia ei täiust, õnn ega kõrget elukäiku. Seepärast olgu šastra sulle mõõdupuuks, et teaksid, mida on vaja teha ja mida mitte. Kui tunned šastrate juhtnööre, siis pead siin tegusid tegema. Žürii Hagavat ütles kes tunnevad rahuldust oma tegudest. Need jõuavad. Nüüd kuula, kuidas see, kes tunneb oma tegudest rahuldust jõuab täiusele. Kui austatakse teda kes on laiali laotanud kõiksuse ja kes on loonud kõik olendid siis jõutakse täiusele parem oma seadlus olgusega, ebatäiuslik kui hõlpsasti teostatav võõras seadmes. Loomu järgi toimides ei tähtahiku. Ära loobus sünnipärastest tegevustest isegi kui need on seotud sigadega sest vead katavad kõiki toiminguid nagu suits, tuld. Eraldudes jõuab tegevusetuse, kõrgeima täiuseni see kelle mõistus ei kiindunud millessegi ning kes on kõikide enda hüljanud kired. Nüüd kuula lühidalt, kuidas täiuse saavutanu jõuab draamasse. See on teadmise tipp kes puhta mõistusega, kiretult ja vaenuta end kindlameelselt ohjeldab. Hüljend, helid ja teiste võimete vallad kes ükskõik sena viibib üksinduses, sööd mõõdukalt, valitseb kehakeelt ja meelt ning süvenenud mõtluse joogasse. See isekusest toorest jõust, ülbusest ihast, vihast omand ja mina tundest vabanenud rahu leidnu kõlbab selleks, et saada praamaks. Praamaks saanud kirgastunu, ei muretse ega ihalda. Võrdselt kõigisse suhtuvana on ta mul ülimalt allunud. Andunult mõistab ta Ning siis linn tõeliselt tundes siseneb ta minusse. Isegi kui minule toetuja viibib pidevalt igasugustes tegevustes leiab ta minu armu läbi igavese ja kadumatu kodu. Usaldama meeles mul kõik teod. Pea mind ülimaks. Siseneb mõistuse joogasse. Ei mõtle alati minust. Kõigi olendite südametes riv isad kes oma imeväega keerutab neid otse korraga. Ja ma olengi sulle kuulutanud teadmist mis on salajasest salajasem. Mõtle selle üle põhjal.