Mägi laskumise hooaja avapäev 2001. aastal langes laupäevale 24.-le novembrile. Olin seda päeva nii kaua oodanud, lähimad suusakeskused olid juba avatud, kuid ma ei tahtnud oodata pikkades tõstukijärjekordades, et pääseda nõlvadele, kus ma juba sadu kordi olin käinud ja kus rahvast oli kui murdu. Tahtsin uutesse paikadesse uuele, puhtale lumele. See tähendab, et minna tuli mõnda kõrvalisemasse paika ja mäkke ronida omal jõul ja nõul. Kavatsesin minna ühte oma lemmikpaika kämp nööri maantreenerinõlval kaskaadides, Washingtoni osariigis. Seal oli puutumatu loodus, polnud karta, lumelaviini. Olin kavatsenud minna üksikuid. Helistasin siiski ka oma vanale sõbrale kooriambusta maanteele. Kes sest otsekohe tuld võttis ja kaasa tahtis tulla. Tore, mõtlesin. Olime temaga varemalt koos mägedes käinud korda 40 vähemalt. Panin seljakoti kompassi esmaabivahendid küllaldaselt toitu ja riideid juhuks, kui peaksime mingil põhjusel mägedes ööbima jääma. Otsisin välja väikese labida piipari lumesondi juhuks, kui lumelaviin peaks meid üllatama. Jumal hoidku selle eest. Pipar on väike mobiiltelefoni suurune raadioseade, mis kinnistatakse rihmadega keha külge. Kui inimene lume alla jääb, saadab see välja signaale, mis juhatab tavat päästjad abivajaja juurde pooleteise meetrise täpsusega. Lumes on on kolme meetri pikkune kokkupandav alumiinium rit, millega otsijad Lund kombivad, et laviini ohvrini jõuda. Kaarti ma kaasa võtma ei hakanud, sest olen mägedega sina peal koolipoisi ajast peale, mil tegin läbi oma esimesed ellujäämise kursused. Olin kindel, et tulen välja mistahes olukorrast, mis mägedes ette võib tulla. Teele asusime varakult juba kella nelja paiku hommikul. Üsna pea selgus aga, et paljud paikkonna teed on lume tõttu suletud. Tundsime end õnne seentena, kui Lommeeriv väravad viimaks kella kaheksa paiku avastada, eriti kui me parkimisplatsil oma kraami autost maha laadisime. Korja pisukese ehmatusega olen piipari maha jätnud, ei tea, kas riskime ilma selleta minna. Tühiasi, mõtlesin. Olin endagi oma üksnes selle pärast kaasa võtnud, et keegi võib meie abi vajada. Tühja sellest, vastasin pikemalt mõtlemata. Hakkame astuma. Rada oli mõlemale tuttav, kummalgi ei tulnud pähe tagasi pöörata. See oli esimene viga. Kuna olime mäel esimesed, pidime panema alla lühikesed suusad ning tallama sisse omaenda raja. Taevas olid kirkalt sinine, ainult tuul oli vinge. Üks kõvaiil paiskas meid isegi korra paari meetri jagu allamäge tagasi. Mõtlesin, et kui juba siin all on nii vinge tuul, siis seal, kus mets ära lõpeb, peab see olema veelgi vingem. Kõigele lisaks oli viimase ööpäeva jooksul sadanud maha ohtrasti värsket lund. Oleksin pidanud oskama pöörata tähelepanulaviini ohule. Tuul võib 10 sentimeetri paksuse lumekihi kiiresti poole meetri kõrguseks hangekskeerub dada. Vanakatuseta hüti juures napi kilomeetri kaugusel sihtkohast. Otsustasime teha pea tuse. Tuul oli nii kõva, et pidime kummardama peaaegu maani, et edasi pääseda. Komberdasime hüti kaitsvate seinte varju, kus jätkuv tuisk kogu meie varustuse ühe hetkega enda alla mattis. Pärast lühikest hingetõmbepausi jätkasime teed. Olin sidunud villased tagavarasukad tuule kaitseks näo ette, kuid sõlmetsaid nii suured, et kuube ei läinud enam korralikult eest kinni. Kirusin mõttes ennast, et polnud maski kaasa võtnud, rühkis gaasi. Umbes 50 meetri pärast kohtasime mäelt laskuvaid ronijaid. Nadolid ööbinud kahe ja poole kilomeetri kõrgusel telkides ning ütlesid, et neil oli olnud tunne, nagu oleksid nad oma laagri lume duši alla üles löönud. Otsustasime koorijaga, et ei lähe enam edasi, vaid alustame laskumist sealtsamast, kus olime. Lumi tundus olevat kõva ja kandis hästi. Seepärast ei hakanud kontrollima, kuidas alumiste lumekihtidega lood on. See oli teine viga. Esimesed laskumised olid võimelised. Lumevaip oli tõeline lume lauduri unistus. Pärast mõnda käänakut jätkasime koorio näidatud nõlvakud mööda. Tahtsime laskuda nii, et oleks võimalikult vähem käimist, et saaksime võimalikult suurema osa maast läbida laual. See oli kolmas viga. Pealegi, kui arvestada seda korje, oli ühes kohas märganud laviini jäänukeid, suuri hatuseid, lumekamakaid. Aga meie olime oma võimetes ja oskustes nii kindlad. Pidime seda hiljem kibedasti kahetsema. Nap kilomeeter parkimispaigast kõrgemal, alustasime laskumist, gurus, mida ääristas. Jäätunud mägiojasäng. Kõige peas silmasime endi ees midagi sellist, mis sundis meid peatuma. Tupikojasäng muutus kitsamaks kuru seinad järsemaks, moodustades ahta renni taolise lohu. Kui tuul siin lund üles keerutama hakkab, mattub lasku ja korrapealt lumme. Märkasin ohutumalt rada, mis kulges põiki üle 30 meetri laiusi järskude seintega logu. Peame siit kaduma, ütlesin korjele ja lükkasin lumelauale hoo sisse. Mul ei tulnud mõttessegi heita pilku ülespoole. Tegin sellega oma neljanda vea. Kui oleksin üles vaadanud, oleksin märganud kaugel eemal lumevaalu, mille tuul oli kogunud järsule kallakule. Just sellistest kohtadest saavad alguse laviinid. Kuid ma olin liiga kindel, et mingit ohtu ei saa olla. Liiga ülemeelik, et sellele tähelepanu pöörata. Alustasin laskumist põiki üle kumera kallaku. See oli viies viga. Kaalusin varustusega koos oma paarsada kilo. Lõikusin kogu selle massi jõuga kallakut katvasse lume välja, mis oli juba niigi valmis alla sööstma. Laviin, karjatas koorio. Lumeväli meie ees oli hakanud libisema. Seisin lumesaarel, mis aegamisi mööda nõlva alla libises. Sedakorda ei pöörelnud valge lumemass, hiiglasliku lumepallina libises rinnakut mööda alla täies tükis ühtse kihina nagu plaat. Paanikat minus ei tekkinud, laviin oli väike lumeplaat, õhu liikus aeglaselt, olin kindel, et suudan kihutada sellest kiiremini. Tegin välkkiire pöörde. Samal hetkel tajusin, et sööst viib mind otse samasse pikusse, mida ennist vältida olime püüdnud. Olukord oli räbal laskumiskursustel teadsin, et maksku mis maksab, vabanema lumelauast seljakotist, sest need võivad mind oma raskusega tõmmata. Lume alla ilma raske kanda mitte. Võin käsi jalgu kasutades tõmmata end otsekui ujudes lume pinnale ja sõita lumelaineharjal kallakust alla. Paraku ei teinud ma seda. Ja see oli kuues viga. Uskusin, et suudan täbaras olukorrast välja tulla ka teisiti. Esialgu tulingi, aga siis tuli uus lumelaine esimese laine poolt lahti tõmmatud, teine lumeda veel, sööstis kallakust alla mulle selga, paiskas mu kõhuli ja viis enesega kaasa. Järgmisel hetkel veeres minust üle kahe meetri kõrgune lumemüür. Olime lõksus, säilitasime ikka veel rahu ega tundnud vähimatki hirmu allapoole libisedes katsusin kinni saada lumelauast ja selle lahti Teehaakida. Paraku asjatult. Sel hetkel taipasin, et ujudes ma siit välja ei pääse. Katsusin tõsta käed näo ette, et tekitada õhutaskut. Sain aga ainult parema käe sobivasse asendisse. Lumelaine kandis mind ojasängi mööda allapoole. Paarikümne meetri järel libisemine katkes. Tundsin, et olen mattunud jääkülma pimedusse mida haaras hirm. Seejärel kordasin endale ule rahulik, ära rabeles, säästa. Mõne hetke suutsin olla rahulik. Järgmisel haaras mind aga õud. Katsusin ennast liigutada, aga ei saanud. Mul oli peale langenud, arvata võib, et. Tonni jagu lund. Laviini lumi pole kerge ja rabe, vaid märg ja tihe, peaaegu jää tardus paigale. Keha oli täies pikkuses välja sirutatud, lumelaud ankurdas jalad paigale ja seljakott tiris keha allapoole. Pean kaevama parema käega näo ette väikese õhutasku. Vasem käsi oli lumes kinni. Tajusin, et leban kõhuli. Paar korda üritasin tõugata end ülespoole lume alt välja, kuid tundus, nagu oleks mind betooni valatud. Iga kord, kui üritasin ennast liigutada, hakkasin pingutusest hingeldama. Ja kulutasin palju hapnikku. Hüüdsin koorium kooriu, kuid ka see oli asjatu. Sundisin end lõdvestuma rahulikult hingama. Oma jõududega ma siit välja ei pääse, olin sunnitud tõdema. Ainuke pääsemislootus oli koorio. Peas keerles kümneid küsimusi, teadsin, et kooriol pole Piipparid kaasas, aga lume ees on, kas see on tal kaasas? Kui ei ole, on mäng mängitud. Kui ta hakkab, peakski mu üles leidma, ei suuda ta mind välja kaevata nii kiiresti kui Tarmis. Üks kord hulk aega tagasi juhtusin Alaskal viibima paigas, kus äsja oli üle veerenud laviin ja proovisin seal lund kaevata. Aja oleks läinud jäälõhkuja. Mis siis, kui ka kooria jäi lume alla, käis peast läbi uus mõte. Tema hüüatuse peale olin lumelauaga järsu pöörde teinud, et laviini eest minema pääseda. Ja rohkem ma teda ei näinud. Minul või õigemini kooriol on vahest ehk 15 minutit aega, et mind lume alt välja päästa. Laviini ohvrid surevad enamasti lämbumise tagajärjel, kuna kehasoojus ja hingeaur sulatavad lume nende näo ümbert ära ning sellest moodustub tihe jäine koorik. Kui neid õigel ajal lume alt välja ei saa, saab hapnik otsa ning inimene lämbub. Nihutasin vasema käe näole lähemale ja tõmbasin samas kogemata, õhutas, kui ja suul lund täis. Mind haaras paanika. Kas see on lõpp, kas ma niiviisi peangi surema? Ma ei suutnud mõelda millelegi muule kui perekonnale, naisele ja lastele. Suunasin oma endal lollust, kuidas ma võisin nii kui noreerida kõiki ohumärke. Nüüd tuleb saarel üksi lapsed üles kasvatada. Kui koorio mind täna ei leia, läheb lumevaip paksemaks ning vend leitakse, alles kevadel püüdsin veel korrakoor ja seejärel märkasin, et hingeõhk on sulatanud lume. See hakkas mu näo ümber jäätuma. Olin kaotanud igasuguse lootuse. Prillid olid vist jäätuma hakanud, sest ma ei näe enam kuigi hästi. Mõtlesin jälle Saarale ja lastele, mõtlesin, et see ei saagi neid õpetada mägedes liikuma, loodust armastama. Uskusin omal viisil jumalat ning pöördusin palves tema poole. Nai palunud enda vaid lasteaia Saara pärast. Siis kuulsin summutatud häält, see tulid kusagilt kaugelt kaugelt, mitme meetri tagant. Liugluuk hüüdis keegi. Tajusin, et kooria seisab otse minu kohal. Kohe, kui mind tabas teine lumelaine oli koorile tõtanud ohutumasse paika, võtnud välja labida, venitanud lumesondi täies pikkuses välja ning asunud mind otsima. Ta alustas sealt, kus oli mind viima, et ei näinud ning liikus mööda ojasängi allapoole. Ta mõistis, et aeg jookseb halastamatult oma rada. Parkimisplatsil on küll maja ja seal inimesi, aga kui ta oleks läinud sealt abi otsima, oleks sinna ja tagasikäimisele kulunud vähemasti 20 minutit, et selle aja peale oleksin ma tõenäoliselt juba surnud. Ainuke võimalus oli hakata mind ise otsima kompinud lund, umbes neli minut. Nüüd märkas koorio kolme meetri kauguselt mündi suurust musta plekki. See oli minu suusasidemeis lume seest välja paistis korja, tormas kohale ja hakkas kaevama. Viie minutiga sai ta mu näo lumest välja. Need mu kopsudesse voolas õhku imelist värsket õhku. Ahmisin õhku ja karjusin, sab, päästsid mu elu. Koori osa päästsid mu elu. Oht aga polnud veel kaugeltki möödas. Koorio kaebas raevukalt edasi, olime paigas, kuhu tõenäoliselt suundub järgmine laviin. Kulus veel minut, kuningorio mu lumelauani jõudis ja selle mul jalast keskus. Seda tehes kühveldasid ta mulle kogemata lund näkku, niiet mul hing hetkeks kinni. Ei, ma ei saanud lund ära pühkida, sest mu käed olid ikka veel lumes kinni. Hirm võttis jälle võimust kinni, mu näkku, mu nägu karjusin. Abitus oli mind täiesti halvanud. Peagi märkasin, et mu prillid polnud üldsegi härmas. Tõenäoliselt oli nägemise hämardumine tingitud hoopiski hapnikupuudusest. Mõne minuti möödudes olid mu õlad pea ja mõlemad jalad lumest väljas. Kuigi peaaegu kolmveerand minu kehast oli vaba, ei jaksanud ma omal jõul lume seest välja ronida. Corio kaebas edasi, Kunima lumest lõplikult välja sain. Haarasin temast kinni ja pomisesin, kaome siit. Mu pea käis hapnikupuudusest ringi, jalad ei kuulanud sõna, liikusin edasi nagu 100 aastane häält. Corio leidis ohutu kaljunuki. Ronisime selle taha, vajusime rampväsinuna maha ja ahmisin õhku. Poole tunni pärast olime parkimisplatsil auto juures tagasi. Koduteel vaikisime mõlemad. Meenutasin varasemaid kordi, mil mu elu oli rippunud juuksekarva otsas. Olin mägedes mitmeid kordi üsna õnnetult kukkunud. Ühel korral olin jalgrattaga sõites auto alla jäänud. See aga, mis siin juhtus, olid kahtlemata kõikidest juhtumitest. Kõige tõsisem. Saara tavatseb mulle nüüd ikka öelda, et olen nagu kass, kellel on üheksa elu. Võib-olla tal ongi õigus. Võib-olla on mõni nendest eludest veel alles. Pärast seda, mis minuga tol hirmsal novembripäeval juhtus. Kavatsen nendest, mis veel järele on jäänud. Niikaua kui võimalik 10 küünega kinni hoida. Reedel, neljandal augustil 2000. aastal sõitis ikk tööle nagu tavaliselt. Ta oli varunud endale kaks tundi sõiduaega, et õigel ajal pooltimourist eest Peterburgi jõuda kus ta veondusfirmas laaduri juhina tööd, kas ta oli valinud endale õhtuse vahetuse eest, niiviisi jäi tal rohkem aega naise ja kaheaastase poja seltsis olla. Ehk oli seda 120 kilomeetrilist teelõiku 83. magistraalteel sõitnud viis korda nädalas 12 aastat. Ta teadis, et Yorki linna lähedal võib reedeti, kui inimesed nädala lõpuks linnast välja sõidavad, ummikuid esineda. Esialgu aga oli tema roheline Chevrolet Impala liiklusvoolus kenasti edasi jõudnud. Enne kui laaduri juhiks hakata, oli 44 aastane ehk sõitnud haagisega kaugesõiduautodega ning suhtlus seepärast teel liikuvatesse raske veokitesse mõistmisega. Magistraaltee number 83 nõudis veoautojuhtidelt täpsust ja tähelepanelikkust eriti kui teel midagi erakorralist juhtus. Mõlemad teepeenrad olid kitsad. Kui liiklusmillegipärast seiskuma juhtus, oli juhile äärmiselt raske tee servas ohutut peatuskohta leida. Madal betoonvall jagas kitsa nelja sõidurajaga magistraaltee kaheks sõiduteeks. Ühel pool magistraalteed oli kõrge kaljumüür, teisel pool järsk kallas, mille all oli järv. Kell lähenes kolmele, kui EIK kiirusega 100 kilomeetrit tunnis mööda vasakpoolset sõidurada põhja poole sõitis. Temast eespool sõitis sinine haagisega Peeter pilt selle kannul mõned sõiduautod. Kui autode voor allamäge hakkas sõitma, märkas äike. Kui oli nii raske, et ei suuda järsul tõusul kiirust säilitada. Ometi ei vahetanud veokijuht sõidurada ega läinud parempoolsele rajale, et kiiremad liiklejad temast vasakult mööda oleksid võinud sõita. EIK otsustas mööduda veoautost paremalt, et mitte aeglustanud liikumise tõttu ummikusse jääda. Ta andis märku, et soovib sooritada möödasõitu. Vahetas rida, sõitis veoautost mööda ja naasis vasakule. Sõidurajale. Ülesmäge sõites oli yks sunnitud kiirust maha võtma, sest tema ees liikus temast aeglasem auto. Äkitselt tundis tõmmeksu. Eik vaatas peeglisse ja nägi suure veoauto kroomitud esivõret, mis täitis kogu peegli. Üxponud tugev. Sellegipoolest oli impele viga saanud. Tuleb veoautojuhiga kindlustuse osas läbi rääkida, mõtles ta. See asi ei meeldinud Eikile põrmugi. Kui ta jääb tööle pool tundi hiljaks, kaotab ta terve päevapalga. EIK teadis, et vasemal teepeenral polnud peatumiseks ruumi. Pahaselt vaatas ta paremale lootuses, et liiklusvooluauk tekib ja nad saavad teeserval peatuda. Paraku oli parempoolne sõidurada pilgeni autosid täis. Lõpuks avanes siiski võimalus paremale pöörata ning ikka ootas, et veoauto seda ka teeb. Kuid võta näpust, veoautojuht ei kavatsenudki seda teha. Mida ta õige mõtleb? See selgus varsti. Selja taga käis häälekas raksatus. Veoautoterasest põrkeraud põrkas vastu Impala plastmassist põrkerauda. Eek tundis, kuidas ta suu kuivaks tõmbub. Impala eesiste tuli kinnitusest välja, paiskus taha. Eik rappus nagu kaltsunukk. Mootor seiskus. EK üritas keerata rooli. See liikus vaevalt paigast piduriteel reageerinud pedaalide survele peaaegu üldse. Veoauto teeb seda tahtlikult, taipas Kilk. Kuulis oma taga algul vingatust, veoauto, aeglustas käiku seejärel tuure tõstva diiselmootorimürinat, kui veoauto ettepoole sööstis uus löök. Raskeveoautod tõukas autot ülesmäge nagu hokimängija litrit. Kuna mootor ei töötanud, oli võimatu Impalat juhtida. Rattad jätsid teele lohistamis jälje. Näis, nagu sõidaks auto märjal betoonil. Eek pigistas vasaku käega rooli, paremaga valis mobiilil hädaabi numbrit. Suur veoauto rammib. Magistraalteel number 83 hüüdis hirmust kareda häälega telefoni. Kas te saate mind aidata? Korrapidaja Winston praam, päris helistaja asukohta, see kavatseb mind lömastada jumala tõsi, karjus Eek telefoni liikluskonstaabel säärel õlu või kuulis appikutset pealt, lähen vaatan, mis seal toimub, ütles Tabraanile. Kell oli 14 55. Rich sõitis magistraalteele number 83 nii kiiresti kui liiklus seda lubas. Eespool põhja suunduval sõiduteel. Kas ta liikluse takerdumist, veoauto ja sõiduautovahelise intsidendi tõttu oli edasiliikumine maanteel aeglustunud. Mõlemal sõidurajal ähvardas tekkida ummik. Vahejuhtum oli tõenäoliselt kestnud juba kümmekond minutit. Kas sõiduautojuht suudab vastu pidada? Iik ahmis õhku ja katsus hoida Impalat vasemal sõidurajal. Veoauto jätkas rünnakuid Jäpuskis, sõiduauto tagumist põrkerauda löögid panid sõiduauto vappuma. EIK mõistis tempale sellisele muljumisele kaua vastu ei pea. Kogu see politseinik kauaks jääb, süüdistab telefoni? EKI kiirusemõõtjaid töötanud, kuid ta arvas, et ülesmäge sõites võis kiirus olla 65 kilomeetri ringis tunnis. Tasasel maal 80 kilomeetri ringis pääsemine näis olevat võimatu. Kuhu tal minna. Paremal sõidurajal oli liiklus nii tihe, et rajavahetus ei tulnud kõne allagi. Eriti kui arvesse võtta, et empele juhtimissüsteem oli rivist välja langenud ja pidurit peaaegu olematuks muuta tunud. Samas märkasin siiski parempoolsel rajal väikest tühimikku ja kasutas selle ära. Ta keeras rooli kogu jõust paremale, auto keeras kõrvalrajale. Eek hingas kergendatult. Samas märkas ta õudusega, et ka veoauto pöördub paremale. Tundis, kuidas teda jälle tagant nügib. Ega ei mäletanudki enam, kui mitu korda oli veoauto teda ramminud, rammis mind jälle karjuste paanikast pimedaks muutunud häälel telefoni. Liiklusinspektor allrühm oli keset autode voolukotti sattunud, kuid suutis lõpuks siiski vasempoolset sõidurada ääristavale kitsale teepeenrale keerata. Patrullauto ja betoonvalli vahele jäi vaid mõni sentimeeter vaba pinda, kui ta peenart mööda põhjapoolel lengerdaks. Aju juhtum oli kestnud juba üle 15 minuti. Veoauto eesmine põrkeraud empele tagumise põrkerauad taha kinni. Veoauto hakkas teel Wongerdama väntsutades Impäälat ühest teeservast teise. Ees oli järsk, tõus, ei kees, rühkis kallakut üles. Raske haagisega veoauto. Peeter pilt tõukas teda enda ees eesmise veoauto poole. Impala oli sattunud kahe veoauto vahele lõksu, mis iga hetk sulguda võis. Ma ei pääse siit eluga, mõtles riik. Ta ei tahtnud kahe auto vahel laiaks litsutud saada, kuid ei suutnud ka välja mõelda, kuidas seda vältida. Ta heitis pilgu peeglisse. Paremal pool oli liiklus tihe. Vasem oli hetkel vaba. Iik klammerdub ukse käepidemest. Enne kui Impala vastu eesmist autot põrkab, lükkab ta ukse lahti, hüppab välja samast ajusta omamult lootusetust. Impala liigub kiirusega 65 kilomeetrit tunnis, kui ta jääkski sellest välja hüpates ellu võib veoauto temast üle sõita. Sellegipoolest oleks välja hüpates pisitilluke, nägi võimalus ellu jääda. Tiik oli kindel, et kui ta autosse jääb ei ole tal pääsu. Mida lähemale Impala eesmisele veoautole jõudis, seda suuremaks ja ähvardavamaks see Eeki silmis muutus. Eeki sõrmed klammerdusid ukse käepideme ümber. 10 sekundit. Üheksa. Kaheksa. Äkitselt sõitis paremalt poolt mööda vilkuritega politseiautoinspektor oli ennast ummikust välja võidelnud ja kohale kihu. Tänud ta silmas kohe rasket haagisega veoautot ja selle ees vänderdavat Impalat. Õlrg sõitis mõlemast mööda ja andis märku peatuda. Veoauto pidurdas ja sõitis teeveerde. Impala libises veel meetri jagu edasi ja peatus siis. Õlvest tuli patrullautost välja. Better pilti, mootor urises tühikäigul nagu aheldatud kiskja. Veoautoroolis istus heledate hõredate juustega kõhetu vimm mas umbes 65 aastane mees. Mis siin juhtus, küsis õlgris Šemms, Drembol värises vihast ja sähvas, seal kiilus ennast minu ette nägisindada, pisut tagant deta eest minema, läheks hiljem hõõri konstateerida, et Rainbow oli lükanud Eiki enda ees 19 kilomeetrit. Taltsutamatu raevupurse oli kestnud üle 20 minuti. Kreml läks kohtu alla süüdistatuna kahes jämedas vägivallaaktis ja mitmes liikluseeskirja rikkumises. Ta tunnistas ennast süüdi ühes vägivallaaktis ja kuues väiksemas rikkumises ka soostustaminema, kontrollima oma vaimset seisundit ja loobuma alatiseks. Elukutselise autojuhilubadest. Kreml keeldus andmast intervjuusid. Kui kohtuotsus ette loeti, väitis ta endiselt, et Eek oli kiilunud ennast tema et ja vajutanud pidurit põhja ning talle ei jäänud muud üle kui sõiduautole tagant sisse sõita. Kreml väitis ka, et oli telefonitsi abi palunud ning polnud teadnud, et iiki auto oli kaotanud juhitavuse. Kohus mõistis Dremblile kaks aastat vangistust. 83. magistraalteel kogetust hoolimata loobus Maik liik laadurijuhi ametist ja hakkas jälle veoautojuhiks. Eks mullegi ole tundunud, et teised autod ei sõida teinekord nii, nagu mulle meeldiks, ütleb ta. Aga et sellepärast omakohut mõistma hakata. No kuulge, niisugust asja. Pole mulle uneski mõttesse tulnud. I rin pöörhemm istus teleri ees, kui tema piipar närviliselt häälitsema hakkas. Naine võpatas, haaras laualt piipari, luges läbi päästejaamad korrapidaja. Lühikese teate. Sibräego järvel on kalamehed jääpangale lõksu jäänud. Rein heitis pilgu kellale, see näitas üheksa ja 15 minutit. Kogenud päästetöötajana mõistest. Nendest nappidest sõnadest, et olukord on tõsine. Kiirustades tõttas ta garaaži auto juurde. Kella viie paiku õhtul olid 26 aastane Kevin Lewis tema onu käel ja veel kaks meest praegu järve-le kalale tulnud. Poolesaja meetri kaugusel kaldast olid paak kunud jääs rohkem kui poole meetri laiune lõhe mis selle aasta jaoks oli täiesti tavaline. Hämaruse saabudes hakkasid mehed 10 sentimeetri paksusesse jäässe auke puurima. Tõusis tuul, hakkas vihma udutama. Ma ei ütleks, et siin väga mõnus olla oleks, tähendas levis kaaslastele. Kella kaheksa paiku otsustasid mehed lõpetada ja hakkasid tasakesi kalda poole kõmpima. 30 meetri jagu maast ära käinud, jäid nad jahmunult seisma. Taskulampidega teed kobades nägid nad endi ees lõppu sünkmustavetevälja, milles hulpisid mõnemeetrised, jääkamakad. Jää oli lahti murdunud ning nad olid paarikümne kilomeetri pikkusele järvele tuulte meelevalda jäänud. Vooremäepäästejaama jõudnud, istus Irina oma autost ümber. Päästeautos kihutas vilkur tulede säppides järve poole. Ta teadis, et põhilise päästetööd teevad ära osariigi kalapüügijärelvalve mehed. Tema ülesandeks oli võimalikult kiiresti hädaliste juurde jõuda. Päästeautos oli tal hädavajalik varustus alati käepärast neutreenist umbülikond, mis hoiab teda vee peal, kui ta jäisesse vette peaks kukkuma. Kui ma ning hoiab sooja ja kuivana levis ja tema kaaslased vibutasite taskulampidega ja hüüdsid appi. Kaldale ujumise peale ei maksnud mõeldagi. Neil polnud aimugi, kui kaugel nad kaldast olnud võiksid, ent isegi 100 meetrit ujumist jäises vees tähendanuks kindlat surma. Jälgides, kuidas vesi halastamatult jääpanga serva sööb, teadsid mehed, et nende ainuke pääsemislootus on see, kui keegi näid sellel hõredalt asustatud järve kaldal näeks, kuuleks kuja Errin järve äärde, jõudis, seisis kaldal tropp inimesi ja vaatas mustava järve poole kus oli näha harvu valgusesähvatusi. Seni, kuni hätta sattunud taskulampide patareid vastu peavad, on vähemasti nende asukoht teada mõtlase Airi. Paraku kujutasid valguse sähvatused endast vaid tillukesi valguse täppe. Järelikult on mehed kaugel, tegi ta järelduse. Loodetavasti saab see olema siiski päästeoperatsioon, mitte laiba otsimine. Politseijaoskonnast teatati, et lõiming tonist on pik kutsutud hüdrokopter amfiibmootorsaan, mis on võimeline liikuma nii vees kui jääl. Tavalise paadi kasutamine oleks olnud liiga ohtlik. Kui külmast kangestunud merehädalised paati hakkavad ronima, võib jääpanga õhuke serv murduda ja hädalised kukuvad vette. Hüdrokopteri juht Bilbleik elas mõnesaja meetri kaugusel järvest. Paraku oli tema telefon kogu aeg kinni. Lewis tammus jääpangal jalalt jalale, et sooja saada ja Heilutas lootusetult taskulamp. Ta mõistis, et olukord on täbar. Keegi polnud nende märguannetele vastanud. Tema sõbratar Alisha hakkab tema pärast muretsema vast ehk alles pärast südaööd, kui ta koju pole tulnud. Sama on teiste meestega. Talle lõi kramp kõhk tooma, sest et ei näe lihtsalt enam kunagi. Kella 10 paiku jõudis Blaik lõpuks järve äärde järelkäru peal viie meetri pikkune ja kahe meetri laiune hüdrokopter. Tõstnud hüdrokopteri haagiliselt maha hüppasid play Karin ja noor energiline kalandusinspektor Maicutšovi küüti. Pleek lõi 350 hobujõulisele mootorile hääled sisse, juhtis hüdrokopteri jääle kogudes kiirust, sulpsas hüdrokopter rannajäält sujuvalt vette ja kihutas vilkuvate tulukeste poole. Süngel pilgul põrnitses Lewis musta vett ja kuulates, kuidas jääpanga küljest murrenenud jäätükid üksteise vastu kõlksuvad. Äkitselt kuuliste läbi tuulepuhangute mootorimürinat. Ta ajas end sirgu, suutmata uskuda oma kõrvu. Mehed puhkesid kergendust tundes naerma, kui hüdrokopteri mootorimürin läbi pimeduse nendeni kandus. Kohe-kohe on see õud lõppenud ja nad on pääsenud. Ettevaatlikult juhtis Blaik hüdrokopteri jääpanga servale. Häirin, kellel ainukesena oli seljas päästeülikond, kinnitas alused paarisaja meetri pikkuse köie päästeülikonna rinnaesisel oleva metallrõnga külge ja astus üle paadiserva. Jää kandis. Juhatan teid ükshaaval paati, ütles ta. Ärge kartke, mul on päästeülikond seljas, see hoiab meid vee peal, kui jääst läbi peaksime vajuma. Olen nööriga paadi küljes kinni, näitamatakse välja, kui see juhtuma peaks. Ärin ulatas meestele päästevestid. Ta haaras kinni esimese mehe, käsivarrest juhtis paati. Kui viimane mees oli paadis, andis pinge järele. Päästeoperatsioon oli korda läinud siis langes kellelegi taskulambi valgusvihk paadi põhjale. Paadi põhjas oli vesi, seda tuli aina juurde ning alus hakkas vajuma. Hüdrokopteri vindi labad tegid mõned tiiru ja jäid seisma. Kiiresti-kiiresti täitus paat veega. Hetkeks kangestusid kõik paigale, suutmata mõista, mis toimub. Kõik paadist välja karjuse pleik. Mehed sööstsid käte-jalgadega vehkides jääpangale, kellel krüpe õnnestus. Keskplärtsatused must pööris imes paadi kiiresti vee alla. Lewis, kes ikka veel paadis oli, tundis, kuidas jäine vesi pea kohal. Kui lööb päästevest, tõi ta tagasi pinnale ja hetk hiljem ahmis ta juba õhku. Kui vette kukkunud mehed jääpangast kinni said, terviseid nad Airiini abiga, kes neid tagant tõukas jääle. Tema oli viimane, kes veel vees oli. Ees äkki meenustele köis, millega ta ikka veel oli paadi küljes kinni, pagan võtaks, nöör see on ikka veel minu küljes. Hüüdis ta. Areen püüdis pannalt lahti teha, kuid kinnastes käed olid kohmakad ega kuulanud sõna. Pealegi oli pime. Nähtavust polnud ollagi. Pika pusimise peale sõidab panda lõpuks ikkagi lahti ja viskas köie otsa endast eemale. Hetk enne seda, kui balt ta enesega vee alla oleks vedanud. Kui meheta jääle olid tõmmanud, nägi ta veel, kuidas hüdrokopteri tuled järjest tuhmimaks muutusid. Lõpuks siba järve sügavustesse kadusid. Ma ikka Joy saatis kaldale raadioteate juhtunu kohta. Olukord on halb, halvem olla ei saagi. Paraku jäi märjaks saanud raadiosaatja tummaks, enne kui maika arugi sai, kas teade pärale jõudis? Häirin mõtles olukorra üle, järele. Oli ainuke, kellel oli seljas piisavalt riideid. Ta laskis pilgul üle meeste käia. Esitas neile mõned küsimused, et välja selgitada, kas mõnel neist alajahtumise märke pole. Takerdunud kõnet, vabisemist, uimast pilt, kui ma Eestis, et meestega on kõik enam-vähem korras välja arvatud Lewis, kes olid kõige kergemini riides. Pealegi oli tal läbimärg ja värises kõvasti, kuid pilk ja jutt olid selged. Kui liigutused aeglaseks jäävad, värisemine lakkab, jäsemed kangestuvad, hingamine korra päratuks muutub, on surm lähedal Maiklandis, Lewisele oma kuue mütsi ja kindad. Me saame Alishaga vorsti. Poja pillas Lewis vabisedes. Kas nimi on juba valmis mõeldud? Küsis Airein. Noa. Vastas Lewis. Nimetähenduslikkus Airiinile naeratuse huulil. Mehed hoidusid hoolega jääpanga servast kaugemale. Kõik olid vait. Vaadake, lausus üks meestest jalge alla osutades. Meeste jalgade ümber olid tekkinud lombid vesise jääpanka altpoolt ning see muutus ikka õhemaks, õhemaks ning õõtsus Metster raskuse all. Hargnege. Ärge seiske kobaras. Kas Mesureme küsis Lewis vaikse, ükskõik häälega. Kindlasti mitte, vastas Airiin. Talle tegi muret mehe ükskõikne hääl, meile tullakse järele. Jääpangaservadesse olid hakanud tekkima praod. Pangal läbimõõt kahanes iga minutiga, nüüd oli see veel ehk 50 meetrit mitte rohkem. Umbes tunni aja pärast ilmus pimedusest nähtavale nelja meetri pikkune alumiiniumpaat. Aga see polnud veel päästepaat. See tõi neile ainult pisut hädavajalikku varustust. Kui mehed sellesse ronima hakkaksid, vajuksid nad päris kindlasti läbi. Õhukeseks sulanud jääpangaserva jalgadega tõugates. Kätega rebides roomas rin jääpanga serva poole, kuni oli paadile nii lähedal, et sealt usaldati heita talle kõik, mis neil kaasas oli. Areen püüdis kinni uue raadiotelefoni paarti, ehkki seejärel roomasta tagasi. See annab sulle sooja, ütles ta Lewisele tekki ümber mähkides. Noormees oli lakanud värisemast. See oli halb märk. Ma ei tunne oma jalgu, sosistas ta tasa. Rin, mõistes, et asi on halb. Kaua ta niiviisi vastu ei pea. Kui temperatuur alla 30 kraadi langeb, võib süda seiskuda. Vahepeal oli, ma ikka ei saanud ühendust päästjatega. Uus hüdrokopter on teel kuulutaste meestele rõõmusõnumit, see peaks kohe varsti siin olema. Maicel arutles mõttes, kas abistajad jõuavad ikka õigel ajal kohale. Tuule tugevus olid kasvanud 14 meetrini sekundis. Temperatuur langes, jääpangaservad kerkisid. Veelgi halvem oli see, nende poole hiilis kogu aeg uusi pragusid, millest üks kurjakuulutavalt laienes. Mehed pidid kogu aeg kohta vahetama, et mitte läbi Urbse jää vajuda. Lõpuks kostis läbi tuule mühina hüdrokopterimürin. Kui paati pimedusest välja ilmus, oli jääpangaserv meestest veel vaid kahe auto kere pikkuse kaugusel. Libisedes kohevaks muutunud jääl hüppasid mehed üle suure prao. Jää vajus viltu ja õõtsus nende jalge all. Seal olid kõik, millele Kevin Lewis suutis mõelda. Lõpuks ometi oleme päästetud. Kevin Lewis kehatemperatuur oli langenud 31 kraadini ohtlikult lähedale, saatuslikule piirile. Aga ta oli noor ja tugev ning toibus haiglas kiiresti. Kuu aja pärast sünnitas Alishadal poja kellele pandi nimeks Noa.