Tere, mina olen Harry, minu kõrval istub. Tere, ma olen Tõnu Raadik ja meie viime läbi niisugust saadet nagu maskid ja muusika, mis on eetris vikerraadio lainel iga kuu esimesel reedel, meil on juba eetris olnud üks saade ja see oli siis täpselt kuu aega tagasi seal. Me rääkisime Tõnu Raadiku loomingust, millest me räägime, see on teatrimuusika, sest teatavasti on Tõnu Raadik kirjutanud palju igasuguseid lugusid. Lõbus signatuur, mis meie saate sisse juhatas, see oligi kokku miksitud. Tõnu, viimase aja heliloomingust on nii? Nojah, üldiselt mitte viimase aja, vaid ikka seal. Noh, nii palju kui seal teatris neid asju on nagu linti jäänud ja tänagi, kuidas tulime, sattus meil tegelikult fonoteegist, võtsime välja niisugused neli linti. Ja mis me näeme, see on pärineb aastast 1988 lasteetendusest Liidu näiteks siin oli kuningatütre laul, oli see niisugune sihuke pirtsakas pirtsakas, et seal ja seal uus lugu ja ma arvan, et balli pretensioonikas no väga hea ja kuulamegi seda lugu, merika tantsi, laulab. Ta laulis meile pirtsakas kuningatütar, mis sa mäletad sellest etendusest, seda ma mäletan, et ta oli tüdinud ja et ta kuidagi vaja oma tüdimust väljendada ja selles mõttes see laul seal oli selle koha peal ja ega muud ei mäleta eriti. Ma tean seda, et Pärnu teatris normetada lavastas ja ja mina lindistasime igatahes niiviisi muusikat, nii et kahjuks me jääme selles mõttes jänni, et teile sellest pikemalt rääkida küll, aga me võime teile lasta veel siit ühte lugu. Natuke vägevad näitlejad laulavad. Siin järgmises näiteks laulavad niisuguseid näitlejaid nagu Rein Laos, Margus Oop kaup. Ja neid saadab instrumentaalansambel Tõnu Raadiku juhatusel. Nii kuulame nööper lõõtberi laulu. Nii palju siis sellest Pärnu etendusest Pilli, Tiidu ja mis sa arvad, mis etenduse juurde menüüd läheksime? Ma arvan, et päris huvitav etendus oli kunagi sünnipäev esikus nukuteatris, see oli suvetükk tegelikult vabas õhus, nii et seal oli hästi palju laule ja Henno Käo tegi sõnad, tegelased olid tolmurull ja hiir kärbes ja kingalusikas, kellele vindi külla kõige ilusam oli kingalusikas. Tema oli neiu ja siis kõik seal omavahel natukese konkureerisid tolmurull ja hiir, kärbes, siis ämblikke ja siis lõpuks kõik reipalt sõprustasid ja viimasena läksid kõik viiekesi aktsiaid seda sünnipäevapidu pidama. Kingalusika sünnipäev oli. Miks te sellepärast ongi sünnipäev, isikusi? Nahest esikus? Kontseerus esikas? Ma isikust kaugemale ei jõudnud, seal kogu tegevus toimuski. Nii, lähme meie ka siis sinna sünnipäeval on kollane lugu, võiks näiteks olla see hiire melanhoolne, mõistis edevusi. Hoogne lugu võiks hiirelaul olla, mida Margus Tabor laulis ja mis iseenesest kõige naljakam. Minul oli väga huvitav teha seda muusikat, sest et ma olin parasjagu käinud jõhvis natukest aega tagasi ja käisin emal aitamas puid saagida. Ja siis vaatasin ka, kuidas saak kätt võtab, samaaegselt Parema käe ära vigastanud, nii et seal oli kõik mu sidemes ja õmmeldud ja nii edasi ja siis kogu muusika mängisin vasaku käega sisse, nii et ma olin pärast väga uhked kõik vasaku käega tehtud süntesaatori nii, ja kuulame siis hiire laulu etendusest sünniga, esikus. Linnud pesa, mesilased lehmad lauda, inimesed, hiire Liilvas teenima hiireurulillede segu või lumi. Ja kui ma ei oleks väga veega, kui ei ole ta pimeda Pimesi eri, seega kui ei ole seda musta üksinda. Aga kuna sa oled ka hooge orgu tagasi, ei saa. Pisar säratsin olla. Tahtnuks olla oma üksinda ja. Üksinda. Küllinud saa mesilased kaalus madu haugas, inimesed. No see oli päris ehteid, džäss, džässlugu ja Margus Tabor laulis ja seal igavene vägev etendus, sest et see oli ikka nii, et etendus lõpes sellise püsti seismise ja kõigutamisega. Sel ajal tõusti püsti viseerite kätest kinni kõigutati ja see oli selline. Nii nagu ärkamise ajal. Kas ta oli jah, Kelakeseks ärkamisaja järel, aga tegelikult sellisena ta muusika idee oli selline nagu jääda world, sest tal oli selline jahu kunagises, kus kõik mitmekesi laulavad ja kõik. Nii et liigutavad ennast muusika rütmis, käed ja pea peal. Vot järgmine lugu, näiteks, kui sa nüüd seda hiir hüppas, mõtled panna peale. Et siis see on seal, sa oled kindlasti, ma ei ole küll, olen kuulnud, aga ma vean kihla, et sa oled kindlasti kasutanud seda teemat sai rüpes. Tähendab, seal seal oligi nagu, et sõnad ongi sellest hiir hüppas, kass kargas, natukese muusika on vähekese erinev sellest, kuidas hiir hüppas ja kass kargas. No siin oli tõepoolest tunda Raadiku kätt, sellepärast et sa näitasid võimalused süntesaatori süntesaatori võimalused ära just selle uue süntesaatori saanud ja siis reeglina noh, mitte kunagi kasutanud siukseid moodsaid nippe või noh, selles mõttes, et mina nagu tegin, kirjutasin väga teistmoodi muusikat ja mängisin pilliga väga teistmoodi muusikateatris. Ometi oli võimalik kõiki neid igasuguseid. See on jälle teistmoodi muusika selles mõttes, et me küll praegu kuulasime igasuguseid pauke ja kärnite põrinat. Aga mediaan, mis laval toimub, mis seal laval toimus? Number jah, jaa, palju hüplemist, rabelemist, pükste jalga, rebimist ja muusikaasi oli seda kõike toetada ja muusikalise, nii et see oli ja uhke number lõppes alati sihukese ent kukkus kõhuli maha ja kõik publik tõusis püsti, kukkus plaksutama. Nii et lapsed, kellel on kodus süntesaator ja kes olete otsustanud ka mingisugust näitemängu teha, siin oli teil praegu hea näide, kuidas süntesaatori peal kõiki võimalusi kasutades saate teha endale vastava etenduse muusika. Nii, siin on publikulaul ja see on, see on jälle, see on selline kuuba muusika. Ma arvan, et on siukse aeglasema rütmiga, jah. Tead, kõik vastupidi, see on just väga liiga kiire kuuba sellise salsamuusika rütmidega väga-väga sassis nende selliste rütmi regulatsioonidega ei ta on, ta on just kuna Eero Spriit lavastas tükke, tema tahtis, et kõik lugu, lugu oleks ise ooperist, siis nüüd iga lugu on ka ise hoopis tähendab siis ka tähendab, kui ämblikud on juttu, siis minu silmis on just niuke aeglane, sihuke suurt kämblikesse niukene, malbe, vaikne ja siis kui see tõstab siis edasi, siis kärbest ei ole rohkem. Käsi on mula õige mitmeti. Ja igatahes. Habras Maydinudki. Ütlevad, et Louis Cuba ämblik pühivad võrgud nurgas. Mina olen muide üsna tundlik. Põrand vahel määratult silmavärvis. No see tundus küll niisugune hispaania ämblik ämblik olevat, mul tuli praegu kuulates seda lugu, mõtlesin, et sa pead väga palju igasuguseid muusikastiile teadma. Nojah, tähendab tegelikult ei pea no võib ju teha kõik asjad ühtemoodi, aga noh, mina olen nagu mõelnud seda suhteliselt huvitav on, teha asju on noh, ma olen kogu aeg nagu teatrimuusikas, mingeid asju nagu katsetanud, mingeid asju eksperimenteerinud püsida hea maitse piirides muidugi. Aga et, et noh, vaata, mul ei ole mitte kunagi võimalik Niukest kuue muusikat, noh, keegi ei taha mult mingit kuue muusikatakse, sest selleks on kuvamehed olemas, kes teevad seda, oleme kõik peas nagu selge, siis ootad momenti, kuhu litsuda. Aga kas lavastaja jääb sellega rahule või ütleb, et ei tee uus jah, et selles mõttes on õudselt huvitav teha just sellist teater annab võimaluse ikka hästi erinevaid muusikat teha, nagu sa näed, selles tükis on praegu need absoluutselt nurgast nurka käib see muusika. Ei ole nii, et ta valgub laiali. No see on, need ei ole minu asi, et, et ta püsiks ikkagi mingis teatavas sellises võtmes, et oleks mingis teatavas see, ütleme nüüd see sünnipäev esikus, seal, nüüd ta läks küll igast nurgast nurgas oli nagu eraldi taotlus, et oleks rahvusvaheline seltskond võimalik sünnipäevapeo laiali. Jah, aga muidu ma olen ikka katsume ikkagi mingi üks tonaalsus on mingisugune astmestik oleks üks, vaid need on mingisugune selline hingus, oleks üksik ühel tükil, et see ei oleks nii, et üks puder ja kapsa ollakse kogu aeg nii. Eelmine lugu oli meil siis nagu salsarütmis. Mis, nagu nüüd sellele vastu vastan, kärbse laulined. Mart Kampus laulis. See on moodne muusika, seal on kaasaegne ja kuidas öeldakse, kaasaegne klassikaline muusika. Kärbeste ei hooli, see on ikka täitsa, no ei, ei keera laeva rooli õiges suuruses kiitma. Praegu seda lugu kuulates tuli mul meelde, et näitlejatel oli ju ikkagi häälekoolituse, tähendab ei aja sama ei mindud lavale laulma, no mis nad hädaga tegid. Ja ma mäletan, hääleseadja oli meil Ester Lepa küll tõtta kuusi, andis vastu lõugu kogu aeg, et kõik oleks lõug oleks vaba ja et kuidas siit selle rinna hääle kätte saab ja see oli päris omaette kunst, niiet ja midagi oli ikka kasu ka, et läks nagu see hääl ikka mehisemaks ja lahti. Ja noh, vaieldamatult inimesed ikkagi õppisid kasutama häält, eks ju, nii nagu nad nagu nad oma mingit muud miimikat või mingeid muid näitleja selliseid omadusi kasutavaid lavakates lavakas õpetatakse ja samamoodi kogu aeg nagu seda laulmist ja seda tegelikult see hääletehnikat, hääle tekitamise tehnikat, see on nii keeruline asi, et seda, kui valesti räägib, et ikka ennast niiviisi vigaseks rääkida või noh, eriti laval, kus nagu kähised luues läänid, häälepaelad saavad niiviisi katkestused, sa ei saagi enam midagi teha. Ja mis puutub sellesse loosse, siis mis me äsja kuulasime, oli siin, ma ütleks näitlejal küllalt raskes olukorras selles mõttes, et niisugust saate pilli ei olnud solid küll toksinud selle viisist sinna taha. Aga ma kujutan ette, kui olla laval, möll käib, kõik karjuvad ja, ja sa pead äkki hakkama laulma, kust seda häält kätte saada, et sa oleksid õiges helistikus. Et mõnikord on ikka. Mäletan ise, et on täiesti metsa pannud, sellepärast et ei kuule mitte midagi. Tähendab, laval need ei kuule ega näe midagi, valjukad, valjukad, tööta näiteks ja kõik läheb küll ette, vaataja vaatab nagu kõik peaks korras olema. Saali poolt vaadatuna on nagu kõik korras, tegelikult näitleja ei kuule mitte midagi kabuhirmust. Paanikas ei kuule seda muusikat ja hakkab kuskilt kultuurist peale ja mul tuli praegu ja lugu meelde. Raimo Kangro kirjutas ühel. Aga see oli see väike väikesele Illimarile, kirjutas muusika ja seal on küllalt napp kaaslikud. NATOs viiulit mängivad ja, ja Malle Peebo, kes pidi seal laulma? Sai sellel laulu nagu kätte ja ta õppis raudselt ära. Poolas vist ma ei tea 1000 korda seda muusikat jätta. Nii et une pealt hell püsis helistikus ja kõik oli tip-top. Nii et kilogramm tuli siis maki pealt ja siis tema laulis otse ja siis kuskil Bulgaarias või kust need olid? Malle kunagi rääkis mulle olitad, makk oli natuke kiiremini käinud. Tekkis seal, see lugu läks pooltooli kõrgemaks, malle püsisid täpselt oma helistikus nii teha. Kõik ütlesid väga raske lugu, aga näitleja väga hästi laulis selle ära. Nii et igasuguseid naljakaid lugusid. Nii, aga meie lähme edasi. Meil on siin, mida nüüd soovitad, siis? Võiks näiteks kuulata lugu kingalusikalaul. Ja Aita Vaher laulis selle, see on selline ooperiaaria selline ja see laulus esitatakse kindlasti sealsamas isikus ja esikus selline primadonna, traagiline, kurb, ilus, kõik aset korranud, nii et kuulamisi, isegi ilusam näitlejanna etenduses sünnipäev esikus ja ning alus ikka laulu ta muidugi ka ei ole päris selline noh, päris tõsine taga ei ole, eks natukese ikka siukest. Nalja peab ka saama. Köögis Deepsustama. Rääkimata. Nii tunneb ennast. Matil. Matil. Ma kujutan ette, et pärast selle laulu esitamist tõusis rahvas püsti ja prodeeris nõudis korrata. Lahkus lange langutatute? Ei, see on nõuab ikka täit professionaalset lähenemist, Aita Vaher ikka laulis ka ikka päris hästi, eks ju. Seal ma natukene kirjutasin liiga kõrge talle nagu ei saanud niiviisi nii üles tegelikult minna ta oleks oleks näiteks madalam, oleks kehtimalt kõlanud, aga aga mida ma täna tänaste muusika näidete põhjal olen aru saanud? 10 aastat tagasi kirjutatud lood Pilli Tiidu olid sul kõik nagu Paal, pillid, trumm, Panso, viiul, kitarr ja mis seal kõik seal olid ja nad olid nagu rohkem täis mängitud, täis komponeeritud, aga, aga hilisem looming on sul palju napim ja kuidagi meloodilisem või, või, või eksin ma? No selles mõttes, et inimene areneb ju teatavasti küll. Et teatris ei ole vaja, sagedasti ei ole teatris üldse vaja sellist noh, niisugust muusikalist nagu täitmist või sellist meeletult paksu orkestrit, sest et ta, sellega ta tegelikult segab seal noh, teatris ja on üldse väga palju. Noh, mida edasi on läinud, seda rohkem mulle meeldib niuke napisõnalisus või selline, et kui on üks selline ilus selge kujund, et ma ei pea seda uputama veel kõikvõimalikud asjad, aga sest, et noh, ta töötab ise ta iseenesest juba nagu aitab, eks ju. Aga noh, see, mis näiteks ainult ütlesid, et naturaalpillid ja selle süntesaatori see oli esiteks muidugi tingitud sellest, et siis mul ei olnud, et veel. Aga teiseks on see, et muidugi süntesaator võimaldas ikkagi minul üksinda mängida näiteks suuri orkestri partiisid, mida muidu ei jaksaks kunagi orkestrit üürida ja ei oleks võib-olla isegi mõtet, et nad on ikkagi etendusest, on teisejärguline muusika, ta ei ole nii tähtis. Ja noh, andis ka võimaluse ikka erinevaid asju proovida. Ja kahjuks meie kell näitab, et meil hakkab Meie aeg täis saama. Ma arvan, et me kohtume teiega mitte küll enam sellel aastal, vaid juba uuel aastal, nii et meie poolt teile häid jõule ilusat aastavahetust ja palju-palju jõulukingitusi ja nii edasi, ja nii edasi. Ja enne täna lõpetame. Ütles Tõnu, et mis laulu õiekese võiks laulda jah, selle või selle vanasele viiekesi. Soovitab sünnipäev esikus etendusest lõpulugu jah, lõpulugu, nii et see oli selline suur massiivne mõnus näitlejad tulevad lavale, laulavad ühise lauluga mardavad ja eesriie sulgub. No seal tööd ka rumal faasiga. Kuid meile palju samme raada, kindaal lustida. Sest torkamis, meile pakub ta onu magusa tuim.