Tere, kallis raadiokuulaja ja kohe hakatuseks ära ehmata ära ei ole aasta 1950 vaid on aasta 1999 ja vikerraadio stuudios on meest Harry Kõrvits ja Tõnu Raadik ja see teema, millest me räägime, on just viimasel ajal ka küllalt aktuaalne, kuna on tulnud uus muusikal välja Olav Ehala nukitsamees. Ja meil stuudios siin istub Tõnu Raadik, kes on läbi-lõhki teatrimees olnud ja kes on kirjutanud väga palju igasuguseid muusikale, nii et teema on siis teater ja muusika. See esimene lugu oli nukuteatris nii-öelda valmimisjärgus etendus, vanake Hotaabutš, mis kahjuks ei näinud nagu öeldakse rambivalgust, aga Tõnule oli muusika valmis kirjutatud ja see oli siis tõesti tegu manake Hotavitšiga nii-öelda sisse juhatada, kus, kus on suure kodumaa Nõukogude Liidu pealinn, Moskva pommi, päike, päike tõuseb, pioneer ärkab või tuleb tuppa ja nii ja naa. Nii et ma ütleksin, et see lugu oli sul väga stiilselt kirjutatud. Seal eraldi oli nagu sinu poolt või arry poolt oli ka tahetud, et kogu asja oleks natukese anekdootlik, et kõik need muusikalised intonatsioon, et sellest, kes on hästi palju siukest araabia või seal, ütleme selliste in ida pärit oledki Muhamed like neid viise ja asju ja On see kõik pidi olema, kuna kõrvetades tahab naljakas kogu aeg olema, siis ma pingutasin kõigest hingest, et see oleks naljakas, ta oli meile naljakas, ma ei ole kindel, kas ta teistele ka võib-olla sellepärast tükk välja tulnudki jah, et meie nautisin tõesti lautildi. Küll oli selle tegu nii-öelda selle Pioneeriga, kuid kuid kuigi sinna Hotavitši maailma minna, siis ma nõudsin sinult hoopis teist nii-öelda maailmatunnetust, nii ida idamõist hiljaaegu ja helbe. Teadsin, et sa oled Indias käinud, asja uurinud, nagu öeldakse, noh siin on väga palju seal instrumentaalmuusikat kirjutatud, kahjuks näitlejad ei laulnud nii-öelda linti, neid lugusid küll, aga, aga fonogramm on olemas. Nii et igal ajal, igal ajastul on oma oma stiil, omad nii-öelda väljendusvahendid ja sina taba, kas saab, veer olid ja hea pioneer, et sul need lood ja laulud nii selged on, et, et see oli, see oli no nii äärmiselt stiilne, et ma nautisin seda tükk aega. Võib-olla sa räägid oma loomingu pioneeriajast? Ei, ma olen niisugune niisama nagu nad kõik olid sedasorti pioneer ja, aga ma just et kuidas sa selle muusikasse tantsid. Tead, see nagu ei puutunud kuidagi asjasse selles mõttes, et minu meelest küllalt lopsakas on see venelaste omaaegne või nõukogude aegne selline muusika 20. aastatel oli väga palju sellist romantilist muusikat ja see oli niuke. Noh mis mul lihtsalt on kunagi ma olen seda suhteliselt palju kuulnud, tead, vaata ega seal muusikas niukesi teatavate selliste intonatsioonide või mingite sihukeste aistingute kättesaamine, aga see ei ole väga suur kunst, tegelikult seal tarvitsevad. Igal ajastul on mingid omade niuksed mingid kas viisikäigud või organisatsiooni seaded või mingid niuksed asjad, mida sa natuke sinna panen oma lukku on see värving kohe sees või siis ma siin need ida Muha meeldivatele asjadele on väga palju sellist, et kui hääl värisema läheb või kui, kui seal ühe koha peal ei püsi seal mingid natukese eksootilisemad pillid, siis ta annab tegelikult selle, selle annab selle aistingu, eks ju, aga ega ta veel ei tähenda, näiteks kui tahaks kirjutada mingit ida idamuusikat, siis seal on hästi kaugel sellest idavärgist, ta on ainult meile, ütleb ta, et vot see nüüd on see elektrisüsteem ja selles mõttes, et näiteks ma arvan, et muhameedlased ei ütle see absoluutselt mitte midagi. Mulle tundub see väga siukene abitu olevat, vot selles laulus, mis me nüüd kohe kuuleme, on see, kui soovid on selle laulu nimi seal Villu Kangur ja minagi kahekesi laulsime. Ja Villu on väga hea poeet, aga ta lihtsalt, ega ta viisi ei pea. Siis nii, et selle koha peal, kus muidugi õnnestus tal niiviisi päris hästi teha, sihukest nägu nagu tuleks laul välja, aga siis mõnes kohas, kus oleks nagu tähtis on see hääle, selliseid illustuse tulevad siis neid, ma vaikselt laulsin juurde ja siis Villu jätkas jälle, nagu poleks midagi juhtunud. Üle heinamaa. Ja lae. Ta õitseb täpp ja See tormil tipus tärn saab üleöö mošeeks ning plats kopra, Valler ma sellest kõrbe teeks või muudaks siiditee. Ma paneks nulle, pea suu hästi ja end valmis ja et korda saata, imesid meil terved. Praegu sobiks hästi kuulata mingit samast etendusest pildivahetust ja Me keerame ka oma nii-öelda lehekülge, lähme teise etenduse peale, kui enne kuulame ühe pildivahetuse muusika. Vaata need pildivahetused olid ka tegelikult, kuna see võti oli nagu nimetatud pioneerid ja siis need sellised idamaised asjad siis need pildivahetused, need on nüüd siuksed, nagu vene küla pealt kaks pajanisti mängivad. Päris huvitav oli teha sihukest ehtsat lopsakat, venelasi, siukest, südamlikku muusikat. Teeme siis meiega nii-öelda pildivahetuse, aga jääme seejuures ikkagi nukuteatri juurde. Sa oled kaasa võtnud nukuteatri etenduses, saladuslik tsirkus. Jah, ja see on vist praegu mängukavas veel. Mulle tundub jah, et nad vist ei ole seda sel suvel natuke mängisid seda veel edasi. Nii, ja siin sul on ikka päris päris oma 31 muusikalist. Ja numbrid on tegelikult rohkem, aga need on erinevad. Öeldakse, et selles mõttes kolmandaks on nagu nad kordasid neid numbreid seal kahes kohas. Milles etenduse sisu on, linna tuleb tsirkus, kas tüdrukud on linad, lapsed on linnas konsulekutan ära võlutud ja siis pärast nad saavad nagu jälle hea võidab ja siis nad saavad jälle inimesteks tagasi ja seal on kuningas ja naerus majas, et iseenesest ja palju hästi palju selliseid tsirkuse olid need seal, Eero Spriit lavastas tema ja ja need tsirkuse päris tsirkuse tüdrukud tegid kaasa, nii et seal on palju sellist köiel kõndimist ja ülevalt alla lendamist ja selliseid rullidel kõndimise ja, ja kuidas ja kõik selle muusikasse panid. Noh, ma ei tea, mul tundus, et päris ilusti läks, käin seal, kas seal on ka näitlejatel soolonumbreid? Näitlejatele tähendab, siin on jälle see, et enamik siin ei ole mingeid laule, see muskan, kõik instrumentaalne, aga noh, hästi palju oli selles tükis muusikat. Nii et kõikidele kõikidele noh, alates tsirkus numbritest ja kõikvõimalikes kuningakodades. Nii et kui meie raadiokuulaja tahaks osa saada, mida sa soovitaksid kuulata? No võiks näiteks ühte ühte sellist teener näitab loomi, seal on nii, et et kus teener näitab rahvale mingipärast lahti puuri ja siis seal on erinevad loomad, kes on tegelikult moondunud tüdrukud. Aga siis need teevad omaseks paar sellist efektset numbritele tagasi sibulad loonud. Seal on kolm looma, esimene selline Peruu samamoodi see oli ahven ja siis edasi selline Ida-India selline sitaari muusika, see oli panter ja siis viimane selline Tuija tuju oli siuke karm Eesti kõrvu, ta ei olnud ka Eesti karvedali selline põhja rohkem põhja järgnev mängida siis noh, siin muidugi võiks välja näiteks kuulamiseks pakkuda neeger rullidel siis tuli seal tsirkusest, tuli neeger peale, hakkas siis tegema selliseid osavuse numbreid ja päris siukene suguharu muusikat. Kas see oli nüüd etenduses oli ka see instrumentaalmuusika või oli seal lauldi peale etenduses puhtalt instrumentaalne, sest et keegi seal ei joonud enam laulda sellise. Need olid nii keerulised numbrid seal. Kuulates muidugi sinu muusikat, peaksime muutma saate pealkirja ja ja uue pealkirja panema maailma rahvaste muusikat. No see oli sedasorti tükkus nagu eero tahtis, et oleks kõik väga erinevate võtmest ja siis ma nagu ja algas sellisest, noh, see, kes on nagu keskaegne, jutustas kogu saladusliku tsirkusejutustus, nii et mul on siin ka sellist päris keskaegset muusikat. Nii et aga selleks, et siukest värvikaks tekitada selleks kena, kui nad kõik sobisid. Mulle meeldib see, kuidas sa oled siia nii-öelda iga igale loole oma pealkirja pannud. Kuningatütre sisse tooma, no mine, siis on tsirkuseomanik hiilib lossi üleminek, lossi üleminek, tsirka isa ründab, Henryt õde hiilib lossi, mitte pealkirjas on see, mis nad teevad. Just. Aga tegelikult tonni ongi see, et sa pead mingisuguseid märgusõnad endale panema, muidu hiljem on sul nagu pudru ja kapsad segamini ja. Sa rääkisid Harmi naine. Eks ole, see oli selline naine, kes painutas ennast üle mõistuse rõngasse. Ta seisis pukkide peal ja siis painutas ennast tagurpidi, siis võttis hammastega maast roosi üles. Et me iga kord mõtlesin, et mul jäi süda seisma. Endale pooleks on seda tunda, keset süda seisma jääb. Muusika pidi olema selline voolav ja selline idamaine. Noh, selline Lindsa haareminaine muusikat ka, see ei ole seda sellist pingelisust olemas, mis mis tahes, nagu siis esinemises oli. Aga muusika ülesanne oligi tegelikult nagu hoide teatavat meeleolu, tähelepanu ja mitte segada, sest et temal oli nagu see painutamine küllalt, nii et hakkas sentimeeter haaval lõpuks ikka nihkuma, nii et see nagu ikka väga teravalt tõmbas tähelepanu enda peale ja muusikapidi olema. Ta on nagu märkamatu taga, aga ta annab nagu selle tunde näiteks näiteks nüüd täiesti teisse võtmesse kirjutatud asja võiks kuulatasid akrobaatika akrobaatika taustaks olev muusika Hakroidureid kaks kaks meestega, kes oli lühike iirlane ja teine, see oli suur jäme šotlane ja iirlane Rein kiire, väle ja šotlane oli aeglane, aga iga kord vihastastesti väike iirlane nagu temputas seal rohkem, need olid lukud, jäid need võitlejad kaks väga head akrobaatika. Ma arvan, et Eesti üldse kõige kõvemad akrobaadid, kes tegid lihtsalt võimatuid asju. Mis need sünkowitziol ja Toldrikuks need kõik tähendasid iga sellise sellise kolksu peal nad mingi füüsilise tegevuse tegid, midagi fikseerisid või see oli õudne sekuna number, see oli kõik ning vaated ja asendid võeti ilmselt on, pandi edasi järgmiste asjadega, järelikult otsast lõpuni professional, nii, nii et kui, kui muusikat andis seal, eks Nad sättisid sellesse rütmise, aga küllalt täpselt me kirjutasime jah välja, kuhu mingi pauk peab olema, kui pikalt tuleb pidada ja sina teadsid nende neid kombinatsioone. No me leppisime kokku, et ma teadsin, jah, tähendab lõpetuseks selle kirjutasid enne muusika, siis nemad tegid oma, nende number oli tegelikult ammu olemas, on see number, mis neil on tükk aega olemas olnud, ma kuulasin konkreetse tantsijale tempo ära ja siis tegin selle, tegin selle kondikava ja siis me viisi nagu mitmekesi tegemistena. Kuulaks veel selle loo ja siis läheks meie saates täna ju ei ole veel kõlanud eriti laulu kuulaks sellist numbrit nagu luigesünd, see on selline koht, kus joodetakse tüdrukule kuningatütrele, joodetakse mürki ja ta läheb, muutub Luigeks sellel suur dramaatiline ja siis luik oli jälle see üks akropoli tüdruk, kes läks ülikõrgele. Nad luik nagu ronis, ronis mööda seina niiviisi erinevaid punkte pidi ja lõpuks kõndis peadpööritavas kõrguses niiviisi silmad kinni. Läks päris jube oli vaadata väga ilusaid suhkrut. Aastanumber on küll vahetunud ja ikkagi küsiks, et mis su viimased tööd on, kas need jäid eelmisse aastasse või on juba ta nüüd sellel aastal ka midagi teoksil? Põhimõtteliselt konkreetselt, noh, ma ei kirjuta praegu ühtegi teatritüki muusikat, küll on jah, mõned plaanid, aga viimased kaks asja, mis ma tegin, olid nüüd teatrinukuteatrile ja vanalinnastuudioteatrile. Need olid kaks kummalegi teatril nagu jõulutüki muusika ja noh, need on sellised jõulutükid tegelikult, mis mängitakse ka praegu edasi, selles mõttes, et on nagu talvest, et nukuteater, see oli, etendus on muumipere. Ta nüüd ei olegi enam muumia. Kuid sõna kasutamine keelati ära, siis need antrolli pere talveuni ehk ettevaatust, jõul oli selle nimi ja vanaema stuudio juures oli uinuv kaunitar. Ja kuulame, mida võiks mängida näiteks seda nukuteatrietendusest avalaulu. Ja see on seal, sõnade autor oli Jaan Tätte ja siis ma olen ise hirmus rahul, et mul õnnestus keelduda Jaan Tätte laulma. Et Jaan Tätte laulab avalaulu. Kõik, mis on südamepõues lõikes tema on akna taga õues mul maja ümber igeme metsa mal hulluks sügis, vihmane, hall. Kõik, mis. See oli siis meenutus viimasest jõulust ja räägime ja kuulajatele ka lühidalt sisust. No see tükk rääkis sellest, et trolli peale sättis ennast sügisel magama ja siis üks üks koperdas talvel sisse nende sellesse koopasse kukkus läbi lae sisse ja Tallinna juhuslik mööduja nagu selle muumi muumi jutustustest, aga kuna kõik muudeti trollideks, siis kõik leidsid teised nimed sinna. Ja siis talvel need olid sunnitud üles ärkama seal jõulude ajal ja nad polnud kunagi elus lund näinud ja siis kõikaksid. Kes seal metsas elasid, need kogu aeg paaniliselt rääkisid sellest, et nüüd jõulud tulevad, oi mis nüüd küll saab, oi ja need hakkasid kartma, et mis, mis nende jõuludega ikka mingi hirmus jõul kuskil tule pärast siis kõik lahenes ära ja väga ilusaks, eks see oli ilus, meloodiline lugu. Kurvavõitu ei ankur hoitud, on just selline mõtlik minu meelest. Minu meelest oli ta just mitte väga kurba võita. Nii, ja lõpetuseks kuulaks veel samast etendusest ühe laulu ja laulab ka ja Jaan Tätte ja see on tegelikult lõpulaul, mis on samal viisil antiste sõnadega selline südamlik. Nii ja meie siit stuudiost Omalt poolt lõpetame, kohtume teiega jälle kuu aja pärast. See oli siis saade maskid ja muusikastuudios oli Harry Kõrvits ja Tõnu Raadik. Ei käi meie Nadana salaja. Oli see lume all lavala kes käib nii, et jääd järele ta need näitavad. Kui on lund hakanud kinnastele sadama sätib kuskil talveks magama hall jõu, vaid peapalli hoonel on. Soovin neil kena palve.