Tere raadiokuulaja nii vanuses kolm kuni 73. Mina olen saatejuht Harri ja minu kõrval istub helilooja ja muusik Tõnu. Meie saates kõlavad siis laulud, mis on olnud populaarsed meie lavalaudadel siis teatris, see tähendab teatri-muusika- ja nagu meie alatine kuulaja juba teab suurem jagu, me mängime ikkagi Tõnu nii-öelda repertuaari. Aga Me asume tänase saate juurde, tahaksime meiega koos õnnitleda meie kunagist kolleege EKI nukuteatrist Malle Peedot, kellel oli sünnipäev ja selleks valisime välja Tõnu, ütleb, mis laulu? Tere Me valisime Mallele spetsiaalse sünnipäevalaulu etendusest hammaskoll, mis oli Draamateatris kunagi. Ja sellega. Me loodame, et Malle jääb alati nooreks, nagu ta nagu ta on eluaeg olnud. Ja mul tuleb praegu Nende, et Malle on ise ka kolli mängima, mitte just selles tükis, aga kunagi oli niisugune. Tükk jooksis nukuteatris nagu koll, kalli, kus ta mängis kalli ema nii-öelda suurt kolli. Nii et palju õnne sulle, Malle meie poolt ja olgu siis meie poolt väikeseks kingituseks ka see sünnipäevalaule. Koolitoit algab märgid ka. Mängule meelega vooru daamile kaagile. Pille. See laul siis kõlas meie kunagisele kolleegile Malle Peedule, palju õnne sulle tagantjärgi. Ja tegu oli siis kolli sünnipäevad, nagu ma aru sain. Ja seal oli etendus, suur armas koll ja iseenesest rääkisin sihukesest ühest kollist, kes kes oli niuke heasüdamlik, ülejäänud on kõik sellised, kes käisid natukese lapsi söömas ja ja inimesi hirmutama sellega siis tema oli selline hea ja see etendus oli, mis teatris, Draamateatris, Draamateatris Ivo Eensalu lavastas, nii et lapsi siis maast madalast juba hirmutatakse igasuguste kollidega või see oli väga tore etendus, see oli nii naljakas etenduselt, paljud ei olnud nii hirmsat midagi, kuigi natukese küll inimesi sõidaga. Mäletan seda, kui oli nukuteatrisse Koll Kalli, siis oli seal fantastiline lavakujundus Priit pärnalt. Ja paljud õpetajad olid väga solvunud ja et see on kuidagi ebaesteetiline ja ikkagi niisugune kollidemaailm, kus kõik oli noh, nii-öelda heas mõttes pahupidi pööratud ja ütlesid ja see tähendas ei ja ja ühesõnaga niisugune suur sigrimigri oli. Aga üldiselt lapsed võtsid seda väga hästi vastu ja aastaid hiljem ma nägin, et isegi aabitsas on, sellest tükist on olnud mingisugused katkendid sees, nii et laste seas oli see väga populaarne. Kahju. Sina tegid sinna muusika, säilinud vist sellest muusikast eriti midagi ei ole, jah, Nadal ikka mõeldud seal kohapeal tegemiseks või seal olid mingid lindid olid ka ikkagi tegelikult, aga noh võib juhtuda, et nad arhiivis kuskil on, aga et nad ei ole mitte sellisel kvaliteedis kindlasti nagu see näiteks linna või selle draamateatri, selle tükk, mis me linnahallis lindistasime, seal. Ivo Linna ikkagi laulis väga veenvalt minu meelest. Ma vaatan selles samas kulli etenduses, nüüd, mis Draamateatris jooksis, on sul siin mingis sõjaväemarss jah, mingi kollide laul, need on kõik koorilaulud sõjamarsse kollidele, näkid, mis kolle kujutasid, need me ikkagi karjusime kõik korraga. Ja võib-olla kuulaks meie jutt aga pikaks ei veniks, siis kuulaks mõnda laulusid kollide laulu. See oli päris vägev, tuletas midagi niisugust soome uuriliku ja samas niisugust mingit algvaimu Jüri või algvaimud ja tule elemendid ja kõik asjad on seal sisse mähitud, seal. Sa kasutasid segakoor, siis seal me olime segakord, seal oli üks tüdruk, kes Kuku raadios kutsusime korrastatud laulma, kes seal kõrval oli, ta luges neid uudiseid ja siis keerasime tähelemisi üles, porgandit seal isegi falsetiga seal lõikas seal jah, ei päris sümpaatne mulje. Oota, kuigi tegu oli kollidega ja selles mõttes ongi, et nii nagu sa kalju kalligi sümpaatsed kõllid ja väga toredad siis võiks selle nüüd järgmisena kuulata seda sõjaväemarssi, sealt see oli, see oli ka selline kollide armee, kallide armee ja hästi-hästi selline lõbus loo. Ausalt öeldes, kui eelmine lugu hakkas, siis mul oli. Mõtlesin, et sa eksisid pealkirjadega, et, et see oli niisugune sõjaväemarss ei, sihuke reibas marss, aga näljaste kollide, söögiisu, äratamise laule, lihtsalt seda oli tunda ja kõht läks tühjaks ja nüüd tuleb siis õige sõjaväe sõjaväemarss, nii küll vist ei olnud isegi kollide sõjaväe ja minu meelest oli see iniminimeste ja mannetu sõjavägi, kes üritas kollide vastu saada. Veel koga. Koridori. See laul meenutas mulle oma sõjaväeaega vene sõjaväe, siis kui ma olin, siis pidime ka hommikuti marssima ja midagi kõva häälega laulma. Aga ma olin seal muusikaroodus ja seal olid Eesti poisid, olid. Siis me nagu loobusime venekeelsest repertuaarist ja hakkasime laulma sauna taga tiigi ääres, mis muidugi ohvitseridele väga meeldis. Me saime seda laulda muidugi niikaua, kui üks ohvitser tuli lõpuks ja tõlkis venelastele ära, mis see tähendab. Ja siis muidugi järgnes meile karistus. Aga, ja selle laulu võiks täiesti vabalt eesti armee võtta. Repertuaari. Jah, selline selline ta oli. Nüüd üks teine etendus, mida, mis oli nukuteatris, selle nimeks oli koerapulm ja seda ka lavastab Ivo Eensalu. Et võiksime sealt ka mõned mõned lood kuulata, see oli siuke koerte kodutute koerte varjupaigast, selline ilus armastuse lugu võiks sellise laulu, mille nimeks on aus rändur Klaus seda ja siis seda etenduses laulis näitlejaga siis pärast ma mõtlesin, et et oleks hea, kui keegi professionaalne laulja ka ülelaule klaasivariandid. Ja Tõnis Mägi siis laulab meie praeguses versioonis. Tee on pikk, kui kummipaela. Pärja. Neid laene anti Maksim maadel on veni koorem, põigatakse veel liivaonu. Laia ilmaalide loo vedas, kui olin loo don leina tänada. Ja et oleks ja lidaaneed mullimekla väiksema hästi pikk Nii meil on täna saates olnud väga nii-öelda stiilide poolest mitmekülgne ja esitajate poolest mitmekülgne, siin on olnud teatrini ütlejad laulnud ja, ja muidu kuulsat estraaditähe, et ma täna nagu rohkem pärislaager laulmiseks teatri näitlejad olid selles kooris, kes niisama ja, aga, ja ma vaatan, siin on üks muti regi siseneks pulmavalts, kumba neist kuulata. Tegeleme mõlematega järjekorras, sellest teisest, see multiregi sellest regest, jah, see on instrumentaal, et jah, ta on ta tegelikult laul, ainult et noh, et siin, nüüd nagu seda laulu laulu lauldi etendusest peale sellel laeval otse ja seal Villu Kangur kirjutas ka väga teravmeelsed sõnad. Et nad, ta oli küllalt selles liiga selles etenduses sees, seda eraldi laulame, pole mõtet teha. Kuidas sul on, kas sa küll näitleja laulab otse lavalt seda, kas sa kirjutad talle mingisugused, nagu öeldakse, pidepunktid ka meloodias, et ta peaks viisi või toetan jahe natukese ikkagi toetan selles mõttes, et siis näitleja ei pruugi üldse nagu päriselt lauldagi, ta võib seda aga ka rääkida, kui ta näiteks ei pea või kui tal on seal liiga palju pusimist, et ei jõua teha, et siis siis muusika jookseb omasoodu ja tema nii nagu sellel päris viimasel tükil, mis vanalinnastuudios tegemist, praegu mängitakse? Kaunitarist seal Jüri Karindi, noh, tal ei tule selle viisiga nii hästi välja. Siis mina mängisin lihtsalt kogu muusika omaette, tema luges sinna peale oma juttu, tuli väga veenev seal. Aga kas sama on siin ja mutti regel jah, seal põhimõtteliselt oli ka sama asi, ainult muusika mängis omaette siis inimene tegelikult nagu luges luuletusi, nii et näiteks see kuulaja, kes teab selle lause, luubib kodus julgelt öelda, kaasa laulda. Rocket. Nii et kuulame siis mutti, räägi. Päris ilus instrumentaal luguoli oma meloodia olemas, nii et täiesti mängitav näiteks tantsupõrandatel ja võib-olla ka kuigi see ei olnud nii mõeldud, aga ei kõla päris hästi. Vahetaks nüüd nagu regi rütmidest läheks kogu Eesti rahva lemmikrütmi juurde, on valts mingi pulmavalts koerte pulma Alst kaks koera üksteise, vastan liibunud aeglaselt saan aeglane valss tegelikult ja siis aeglaselt, aga siiski päris eesti sihuke valitsus ei ole seal niisugune kõrginglise aeglane valts. Imeilusas. Ma tahtsin tegelikult eelmise loo kohta küsida, seal oli nagu suupill mängis. Selles kammiks oli see nagu päris siin oli tunda, et oli see süntesaatoriga tehtud jajaa? Ei, ta oli ikka süntesaatoriga jah, selles mõttes, et et sel ajal mul nagu need stuudiovarustust nii korralikku ei olnud, et saaks siis on mänginud suubele siukses Se pulmavalss oli kaunikesti hoogne ja ma ütleksin, niisugune oligi, pidigi olemas, korralik paneb iga koera tantsima ikka koer. Nii, meil on saate lõpuni jäänud veel mõned minutid, Tid, need kasutaks ära muusika kuulamiseks ja mis me võtame, siit veel võiks sellesama pulmavalsi teema, tegelikult on üks, üks dueti teema, et võtaks selle dueti, seda laulavad Silvi Vrait ja Tõnis Mägi. Ja sa selline armastust ott isenesest. See oli päris ilus võit oli. Hästi laulavad ka. Kui see alges, siis mul on niisugune tunne, et ma oleks kuskil Tõnismäe juubelil. Tõnis Mägi on ka kogu aeg meeldinud, mingis sisenduslikkusest hääles on see vaata Silvi, tegelikult on ikkagi vaieldamatult tipp. Ja meie saade kallis, raadiokuulaja hakkab lõppema. Nagu te aru saite, ei ole meil niisugune tavaline kuulamismuusika, vaid väga spetsiaalne seal teatrimuusikat ka ja meil jääb kuulata veel teiega veel üks lugu. Ja siis kohtume järgmises saates, mis muusikat me siis mängime, eks ikka sedasama teatrimuusikat. Ja stuudios olid Harry Kõrvits ja Tõnu Raadik ja me valisime sellest samast kolli etendusest, millega me oma saadet alustasime. Seal oli ka finaallugu ja on lõpetanud ERKI lõpetamise lugu ja, ja meie lõpetame oma saate jumalaga jätuga. Alguses paistab päike. Oleko. Alles finiidava err modes tagale kõhine missa vaatleja, lei sellest unenäost lavale läheb küngas PPA. Alle ava modest ei näe, mis saab? Neid kui ka selle une ära kalale läheb siis vaja. Ava eemale. Meeta vääraks nii mehi kui ka lähtume. Ei tohi, ka pärle pole. Lavale läheb enda PPA.