Täna peetakse Rakvere Teatris pidu teatri 50 viiendat sünnipäeva. Sellesse aega on jagunud nimi, jätku loorbereid. Rakvere teatri esimene hiilgeaeg, esimene aeg meil Rakvere teatri poole huviga vaadati oli seotud Kulno Süvalepa nimega. Need olid aastad 1954 kuni 61. Järgmine teatrijuht, kes pikemat aega Rakveres tööd tegi, oli Mai Mering. Aastad Rakveres oli 1964 kuni 68971 77. Kunstide valitsuse juhataja Markus, kes peale ta käis, mul oli nii, kui ma oma nina pistsin 58. aastal ja hakati rakule lugu peale siis ma mõtlesin, et no tõepoolest proovin, võib-olla tuleb välja. Võib-olla üle, millised olid teie aastad Rakvere teatris? Mina olen olnud Rakvere teatri peanäitejuht ühtekokku üheksa aastat. Naljaga pooleks, aga minu käes on ajaline rekord. Järgneb Raivo Trass, kaheksa aastat siis Kulno Süvalepp seitse aastat. Teised on seda tööd teinud lühemat aega. Esimene periood oli 1964 kuni 1968, kui teie sinna läksite, Rakveres on, kas siis oli seal mingi selline noh, niuke Süvale paja taga ihaldamine või niuke eelmine periood oli jätnud mingi tuntava jälje, kui teie alustasite? Oi, ei tundnud seda. Vähemalt keegi ei näidanud mulle seda välja ja ma ütlen, seal oli siis need noored Ükskülad ja Valter ja Amissepjes seal Dolores Hoffmann ja see oli palju norin. Ja kõik tahtsid ikka kõige paremini teha. Mai Mering, palju teatrist pidite tegema aastast avastusi, mitte teie konkreetselt, aga üldse teater välja. Alguses oli kaheksa. Ma pressisin seitsmeile, aga kui ma teistperiood oli, siis, siis ma pressisin reel lõpupoole saime kuue lavastuse peal. Aga sõita tuli ju palju sellepärast, et kui on 365 etendust aastas see arv pidime ikka iga aasta teha ühe tüki, kus oleks koos terve top ja et ta mitte ei läheks laiali. Oli sellel ajal, kui teie seal olite ka mingeid väliseid survemehhanism või kuidas suhtesse kujunes repertuaar, mis suunas seda, kes suunas seda tuli, ministeeriumis oli ette nähtud nii et pooled pididele minu tagasihoidlik. Aga oma valikus olite te siis edaspidi juba mõnda asja? Ei lubatud. No näiteks kurta tõlkis mulle ära Augeiase tallid, eks ole, ja leeme ei saa. Teatud piirid olid, aga see lihtsalt tuli balansseerida ja otsida niisuguseid tükke, mis kõlbasid vaadata ühes 65. aasta raadiointervjuus Ott Koolil olete öelnud, et Rakveresse tulles te tahate teha sellest teatrist komöödia ja satiiriteatri tunnistasite teile endale komöödiad väga meeldivad. Läks teil korda arvamusi, asja, aga keegi ei tunnistanud. Publik ja tähendab meie ajal publiku probleeme ei olnud Rakvere teatris? No ma ei tea, üks teatud probleemid ikka olisi, aga meie publikuarv siiski kasvas. Me ei saavutanud muidugi niisugust taset, nagu oli Pärnus, kus oli suurem linn ja nii edasi aga minu arusaamise järgi nii Rakvere teatrioludes ei olnud meie publiku protsent. Olite te nagu rändteater või te tegite oma statsionaaris oma etendusi? Statsionaari etendused toimusid laupäeval ja pühapäeval ja pressisime siis niimoodi, et me hakkasime mängima ka kolmapäeviti, nii et kolm korda nädalas ja kui siis lastetud ka oli, siis isegi pühad kaks etendust teha. Aga, aga muidugi väljasõidud olid, olid iga õhtul ja näitlejatel oli meeletu koormus. Sellepärast hommikul proovis G5 väljasõit õhtul kell 12 tagasi hommiku jälle kell 11 pruurid. Siin oli juttu ka sellest, et teil oli Rakvere teatris nii-öelda kaks etappi, mis põhjustas, seleta sealt ükskord läksite ja siis jälle tagasi tulite. No esimene etapp oli see, kui ma läksin, siis mind, Ilmar Tammur kutsus draamateatrisse Reino ümaru, lahkus Rakvere teatrist ja kutsuti mind tagasi. Läksid, aga nüüd võib-olla paari sõnaga sellest, kuivõrd vabade selles ajas oli, oli selles ka mingeid nii-öelda Ajadiktaati. Nendest ei olemistes seal Rakveres ükskõik tundsid oma nahal seda aja diktaati ja igaüks isemoodi. Mina tooksin ühe näite. Kui Ilmar Tammur juba Rakveres oli, hakkas ta parteikomitees küsima, miks teatrile remonti ei tehta, miks lasteraamatukogu katus läbi, miks Ginuseri Monteedi Ta ja see lõppes sellega, et mind kutsuti rajooni parteikomiteesse ja kultuurisekretär ütles, saatke see tammulsid minema. Mina, kuidas ma kunstniku teatrist minema ajan, sekretär, meil pole kunstnikku vaja, meil on rahu. Ja kuidas see lugu lõppes? Lugu lõppes sellega, et tema läks enne ja mina Takanud järele, mis aastal see juhtus? Tema tegi sääred 76. aasta teisel poolel. Ütlesid mulle ka, teeme nüüd sääred. Aga ma ei saanud, sest, et minu isa, kes mind oli kaks korda koolitanud ketsi, väikse laste näitemängu ja ma lavastasin seda ja ma pidin seal lõpule viima. Aga miks te arvate, miks üldse Rakvere teatrist minnakse? Ja miks see aeg jääb siiski suhteliselt lühikeseks? Mis voolavus puutub, siis ega ta näitlejate osas nii suur ei olnudki juba seda takistasid kõigepealt korteriolud. Aga suur on olnud Rakvere teatris peanäitejuhtide voolavus ja maid, ei oskagi sellele küsimusele vastata. Yks igaüks lahkus omal põhjusel. Mingiga väsitasid just need kõrvalmõjud ei seal teatrile katust peale ei Savina eladovibeld ja ei ole küllaldaselt raha näitlejatele palka maksta ja ja rääkimata korteri muredest ja nii edasi. Nüüd kuidas te hindate seda aega Rakvere saadud aega tagantjärgi? See asi on ju üheksa aastat minu elust ja üks aastat tööd seal koht, see pahasti ütelda. Maim ellingu vahetas teatrijuhi kohal välja Raivo Trass. Ikka küsitakse käso trass, niisugune oled siis siis kui ma Rakvere teatrile läksin 77. aastal siis oli minul täiesti selge, et ma hakkan otsima Insioneerima lavastama, tegema koostööd eesti näidenditega, eesti algupärandiga, eesti lugudega Eestis ja eesti meeste poolt või eesti keeles üles kirjutatud laavatükkidega ja seda ma kogu aeg teinud. See on päris raske, on kindlasti niisugused autorid, kellega ma ei ole osanud, kui lavastaja midagi peale hakata või kui teater tundub, et nagu see ei lähe neil või see nagu olevee asi. Kuid me oleme teinud sel ajal, kui mina olin peanäitejuht ja nüüd, kui ma olen vahepeal seal lavastaja paar aastat, siis mina olen teinud ainult eesti asja ise otsinud moneelis autoriksin olnud Tammsaare. Ma arvan, et minu ajal minu lavastamise ajal Rakvere teatrikilpe mõõk olnud siiski Tammsaare, kas siis seal Vargamäe muuseumis mängides või siis lavalaudadele. Kui teie ajale tagasi mõelda Rakvere teatris, siis minule tundub, et kõige grandioosse ettevõtmine oli Richard teine. Kindlasti kõige suurem töö võib olla toas nii palju läinud minu isiklikku energiat kui terve trupi teatrienergiat ja kahju on sellest energiast sellepärast et see ei olnud õige koht. Tegemaks niisugust lugu. Tähendab, ma mõtlen et see teater ei olnud selle lavastuse jaoks, ma pean enna kõige suuremaks veaks Rakveres oleku ajal, et ma ei olnud suurt selline looma endale niisugused abilised teatris ja ka Tallinnas ja mujal maailmas toet töötajaskond, kes oleks teinud teatrile loonud kuluaaride mainet on väga tähtis, mis vahenditega ja kelle abil luuakse teatri mainet. Suureks eeskujuks tuleb ainult lugeda seda, kuidas hiirdud oma teatrit omal ajal Vanemuises juhtis nad üks asi, see, mida oli igapäevane töö ja see, mismoodi otsiti oma toetajaskonda väljaspool Eestit Moskvas, Leningradis ja maal. Oli ju niisuguseid aegu, kus me tegime rahvatükke ja emotsionaalselt erutavaid lugusid, mis köitis tervet Eestit. Ja kui nüüd publiku kõrval rääkida repertuaaris, siis Rakvere teatri nägu on ühelt poolt öelda nisugune rahvalik teiselt poolt humoorikas. Kuidas te kommenteeriksite seda väidet, et Rakvere näitlejaskond olnud imetilluke vette nagu ammendub seestpoolt, et on vaja seda? Et lihtsalt on küsimus, et geograafiliselt Eestis on tegelikult peaaegu ühel sirgel teised teatrid Tallinnast Kagu-Eestisse, väikese hälbega, Pärnu, Viljandi, Tartu, too nii edasi, Rakvere jääb teistest eemale kuskile põhja poole ja suure Peterburi maantee äärde. Peale selle Rakvere on ikka tõesti väike linn, ta on 20000 elanikku siia-sinna. Publiku on moodustanud siiski ümbruskonna inimesed, jagu on hästi popp lugu ja vaadatav lugunus hoopis kaugemalt peale selle, et Rakvere teatriajalugu on siiski noor 55 aastat. Et traditsioone niisuguseid läbi põlvede traditsioone Rakverel vähem ja midagi ei ole teha, see annab oma tegevuses tunda. Teiselt poolt on Rakvere, tead, suri lugu käinud üle kivide-kändude. Seal ei ole olnud pikka aega järjest häid tegijaid on väga palju olnud mõõnaperioode tähendab mitte ainult lavastajates, vaid ka näitlejates tõesti Rakverest pikka aega teatrit teha. Nagu iseendile tegemine, järelikult peaks olema mingisugune täiesti Q-d ka veel. Ja see muu tee seisneb selles, et teater näitab ka ennast mujal maailmas, mitte ainult Eestis. Nii et kui rääkida, et mis praegu hakkab toimuma härra jalaka käe all Rakvere teatris siis tema, see põhiidee kutsuda sellesse väikesesse Rakvere linna mujalt maailmast esinejaid ja näidata inimestele, kes tegelikult elavad aga omaette väikesel territooriumil, et see maailm on lõputult suur ja lõputult lai, lõputult põnev ja mitmekülgne. Et see idee on eakal täiet tervitatav, see on täiesti uudne, isegi, mis ta Eestis ennem on tehtud. Ainult iseasi on see, eks ole, nüüd tegija poole pealt, on iseasi, on see, kas ka sel puhul on Rakverekohv mis kannatab niisugust ideed läbi viia. Madis Kalmet oli Rakveresse 1980. aastal, lahkus sealt 1989. Mingil moel ta tundub olevat kauge, kuna nii palju on uut peale tulnud ja see elu siin praeguses linnateatris on olnud nii teha ja ka töörohkem, siis tundub tõesti, et et see Rakvere on jäänud kuhugi minevikku, minevikku. Aga quote käisin võlausaldajatega üle tüki aja Rakveres ja, ja siis on nagu tulise mälestuste nostalgia nagu uuesti peale ja Poolas, siis meenus see aeg Rakverest, sest lõppkokkuvõttes olin ma seal ju üpris pikka aega tervenisti kokku ja üheksa aastat algul näitlejana ja siis hiljem ka peanäitejuhina. Nii et ikkagi üks suur osa minu elust on jäänud sinna Rakveresse ja väga suur osa ilusaid mälestusi, ilusaid kogemusi, meeldivaid inimesi. Ja muidugi loomulikult ka seda elu teist poolt natukene, aga see oli mingil moel nooruse aeg peale lavakunstikateedrisse oli endani välja reageerimise aeg, see oli katsetamise aeg seal üldiselt väga sisukas aeg minu jaoks ja ka palju kogemusi andnud aeg. See te hakkasite lavastama, oli see teie enda? Kutsumas, või oli see olude sunnil, et seal lihtsalt ei olnud lavastajaid, eks mingi soov ennast lavastajana proovida oli juba tegelikult lavakunstikateedris koheselt, kui ma teatrisse tulin, ment tuli üpris suur punt oma lennust, siis tol ajal oli Raivo Trass peanäitejuht, kui me läksime sinna näitlejatena tööle. Ja Raivo hakkas kohe soovitama, et, et peaks midagi lavastama, sest et lavastajate puudus oli tõesti suur ja üldiselt ärgitas katsetama lavastajale. Ja siis tegingi esimese tüki päris teatris selleks oli veel, ma mäletan Meterlingi pühan tooniuse imetegu ja teine taastus siis, mis, nagu mingil moel tähele panugi äratas ja, ja mis on muidugi siiamaani väga soojad ja, ja helged mälestused jätnud, oli muidugi Marjääri SKP kelmused Andrus Vaarikuga peaosas. Kui te nüüd hindate neid rolle, hindate omatehtud lavastusi või siis seda peanäitejuhi rolli milline neist teil paremini välja tuli? Kui ma nüüd kiiresti jõuaksin seda perioodi enda jaoks jagada, siis ma võib-olla ütleksin nii, et ma pole elus nii palju mängida saanud näitlejana, kui oli, oli Rakveres palju suuri rolle ja väga palju näitlejatööd taastajanama sain kogu selle Rakveres oleku ajal mingil moel noh, selle tunnetuse kätte, mida see elukutse endast kujutab. Peanäitejuhi koha pealt võiks öelda seda, et see oli minu jaoks äärat do rikas kogemus inimeste tundmise koha pealt teatri organiseerimise koha pealt. Ja loomulikult see oli ka kõva karastusvaimule ja füüsisele kõik, kes seal on olnud. Eriti just teatrijuhtidena on vastu pidanud seitse. Viis, seitse, üheksa aastat. On see optimaalne aeg või peaks varem lõpetama või? Ma ei tea öelda, ma usun, et see on individuaalne, Igalühel löövad omalajal kellad ja, ja need põhjused on igalühel erinevad. Kes ammendab oma jõud, kellel kasvavad vastuolud ülepea, kes loobub niisama ja, ja nii edasi ja nii edasi ja keda sunnitakse loobuma ja noh, neid on väga palju põhjusi, miks, miks lahkutakse, miks järele jäetakse või noh, tuntakse, et ei ole perspektiivi, ei ole mõtet. Sel ajal, kui mina Rakveres olin nii näitlejana Raivo trassi poolt juhitud teatris kui ka hiljem ise peanäitejuhina siis peab ütlema, et Rakvere drill oli alati kaks-kolm rahastust hooajas, mis tõi publikumajja. Et saalid olid täis, õue peal oli buss Lõuna-Eestist kuni Saaremaani välja. Meenuvad sellised tükid, mida käidi üle Eesti vaatamas ja ida mängiti pikalt meie omas statsionaaris, nagu tulevad siin Raivo ajast meelde tema Tammsaare lavastused siis jaa, Jaan Krossi Paul-Eerik Rummo Rakvereromanss siis Saaremaa onupoeg Raivo, tehtud siis hiljem Ülo Vilima vestlejaid, stoori Amadeuz ja Peter Urbla tehtud, vaata raevus tagasi strinbergi mängija, minu lavastused, kodu, võõrad, mis oli omamoodi niisugune poliitiline reaktsioon selle fosforiiditegemisele. Poolel teel puu otsa. Mikk Mikiveri tehtud, taastus libahunt, mida mängiti palju ja rahvas käis vaatamas. Siia veel lisada Roman Baskini liilia. Nii et igal hoo rajal oli kindlasti paar sellist lavastust, mis ei jätnud maja tühjaks ja see oli kuidagi innustav. Praegu, nagu ma olen kuulnud, on oma etendustel ikkagi väga raske publikut leida ja publik ammendub Rakvere oma majas paari etendusega ja seda muidugi kurb kuulda. Teie enda jaoks, mis oli kõige suurem probleem, oli see raha, probleemorise publiku probleem, repertuaar. No minu ajal oli probleem ikkagi number üks oli ja tähendab praegu, kui see põhiremont on nagu tehtud ja publiku pool on korrase lava pool on enam-vähem ka korras, saal ja, ja muud ja neid näitlejate ruume praegu ehitatakse ja nii edasi, aga, aga minu ajal oli pidev avariiremontide jada kord oli katuse sisselangemise või lae sisselangemise oht, kordolid, katlamajad rivist väljas, kordoli, vana süsteem, eks ole, läbi torude süsteem läbi Sisvee süsteem läbi. No pidev pidev selline võitlus selle maja füüsilise elusoleku eest ja nimel ja see muidugi natuke väsitas ja koormas. Kas te nüüd ise ei lähe Rakveresse lavastama midagi? Ma ei tea, ma ei ole. Tal on ta enda jaoks seda, seda võimalust, kui mul tekib just nimelt mingi konkreetne idee just Rakverega või konkreetsete näitlejatega, kes on Rakveres või mingi materjal eeldab just seda, et no seda ei saakski mujal teha, kui just Rakveresse, siis kindlasti ma ei tunne, et see oleks välistatud ja, ja ma ei usu ka, et keegi seda ka keelaks. Ka jalakas on nii öelnud, et ta meelega läheks koostööd tulevikus, aga praegu mul mingit sellist ideed ei ole. Saate meenutuste osa lõpetab Arvi Mägi mees, kes töötas Rakveres 23 aastat ja oli sealne teatrijuht aastatel 1989 93. Kõige parema meelega Raivo trassi aega tänu sellele, et mul oli seal väga palju tööd ja siis tuli nii-öelda see kuulsus ja au või kui, kui seda võib üldse niimoodi nimetada, eks ole. Aga see oli minu jaoks kõige kuulsam aeg ja ütleme, Taavet Soovere ja ütleme trassi kompositsioon näiteks, mis mul on eriti hinge on läinud ja siiamaani ma mäletan, on see, kui seda metsa ees ei oleks. Hea meelega meenutan ikka kuningas Richard teist ja noh, niuksed suured rollid isiklikult minu jaoks on see aeg, kui näitleja jaoks kõige parem aeg oli. Aga siis, kui hakkasid juba need segased ajad. Kas see teie teatrijuhtimise periood, kui oleks olnud seal keegi ees, kas te oleksite jätkanud näitlejana oli see nagu häda sunnil? Söötmine oleks. Teatrijuhiks see oli mõnes mõttes, mina nimetan seda häda sunniks sest oli olukord, kui Madis ära läks, tema äraminek üldse väga segane, mina ei viibinud sellel hetkel üldse Rakveres, kui see madise mingi mahavõtmise koosolek peeti ja aga siis moodustati meil need nõndanimetatud päästekomitee ja ma olin ka seal komitees ja me tegutseme kuskil kuu või kaks või. Ja siis konkurss tehti selle teatri kohale, kedagi ei tulnud ja siis päästekomitees üks inimene tegi ettepaneku, et Kassai tahaks. No mina mõtlesin ja olen seda ka öelnud kuskil ajakirjanduses välja, et parem on ikkagi võtta ühel mehel vastutus enda peale, kui teha viiekesi sellist komsomolialakomiteedest viis meest jagavad, tähendab vastutust mingi otsuse pärast ja, ja kusjuures ma andsin endale päris aru, et see võib olla minu viimane töökoht seal teatris. Sest et ma võrdlesin tookord seal päästekomitees, ütlesin ka, et, et see on nagu Eesti teatriliidu juhtimine. Vanasti, mis toimus, kui, kui te mäletate viimane töökoht oli see ikka, et sealt siis kanti metsakalmistule umbes nii, noh üle ülekantud tähenduses. Ega ma ei läinud selle koha peale sellise mõttega, et ma olen eluaeg seal. Et paraku ikka inimene väsib ja kõik asjad ja ega mina ma ei ütle, et ma oleks olnud ka mingi pärl selle koha peal. Ma olen lihtsalt võtsin selle asja vastu, kuna tol hetkel oli see ilmselt vajalik. Mulle tundub nii, mina kui Rakvere teatri patrioot, ütlen, et keegi pidi võtma selle asja enda peale. Mis oli selle lahkumise põhjus? A-? Tähendab, mina jõudsin veendumusele, et mina ikka selle koha peal ei sobi ja see, see on võib-olla õige sõna, et ma ei sobinud sinna. Kaks esimest aastat saime kuidagi nii elatud, nii et läks kuidagi ratas käis ja kõik teatrit oli vaja elus hoida, selles oli asi, et seal oli reaalne oht, et see asi sureb seal üldse välja, kõik jooksevad laiali ja, ja see oli üks põhjus, miks me selle koha vastu võtsin. Mis seal kõige rohkem kulutas, oli see maja, oli see repertuaar, publik? See on kõik, see on kõik selles väikeses teatris takkajärgi ma võin meelde, tuleta neid segaseid aegu, mis olid just täpselt need, sest, et kuidagi meelde tuletame siis need bensiinihindade tõusud, kõik küttehinnad, kõik, mis tõusid sellel ajal siis rahareformid seal oli vahepeal üks, üks aasta oli selline, et ma käisin igal hommikul naftabaasis küsimas, bensiini saab teater välja sõita. Ühendkaks sügisel ma juba mõtlesin, et mina enam ei sõlmi lepingut kultuuriministeeriumiga aga siis oli jälle mõtlen see ratas nagu käis ja ja siis jälle nagu kuidagi läbi, automaatselt sai seal Tallinnasse tuldud ja allkiri alla antud, et ma olen veel ühe aasta maid sõlminud kunagi lepingut rohkem kui üheks aastaks ja siis kuskil 93. Aasta alguses siis viskas mul lõpuks ära, et mina ütlesin iseendale, et et mina enam septembris uut lepingut ei sõlmi ja siis teadsin sellest ministeeriumitega kohe. Kui me nüüd vaatame nii-öelda eesti näitlejaid pidi, siis vist Rakvere teatrist on kõige rohkem mindud. On näitlejaid Ugalas. On näitlejaid. Pärnus on, Tallinnas pole teatrit, võib-olla Estonia on ainus teater, kus ei ole Rakverest tulnud näitlejaid. Miks, mis te arvate, mis see põhjus on? Tööd on ju seal tegelikult alati noored, tulid siis kõik kiitlesid sellega alati, et väga tore on rakveres olla, et seal on tööd. Mis näitlejale kõige tähtsam on, kui niisugusel tööd on, aga miks sealt ära minnakse, on jah söönud. Ega mina ei uskunud ise mina ära, lähen, aga. Võib-olla peakski näitleja niimoodi liikuma kaks aastat ühes teatris leping kaks aastat teises. No oleks elamistingimused, tähendab, ollakse elu teistsugune, ma mõtlen, me ei ole veel jõudnud sinna Euroopasse nagunii nõndanimetatud, kui ma saaks üürida näiteks möbleeritud korteri ja mul on perekonna, ma ei saa ütleme, töötada kaks aastat siin ja 200 seal või kui mul ei ole kodu, kus on minu, minu enda kodu. Minule väga meeldib, kui tulevad partnerid teisest teatrist ja ma saan temaga koos mängida ja selliste vaheldumist ja, ja vahetamise näitlejate vahel võiks olla. Kuigi see on lihtsalt praegu lihtsalt kallis, kas te olete Rakveres käinud vaatamas ka uusi lavastusi? Ma olen püüdnud vaadata kõik, mis on võimalik, ma olen ainult seitset venda, Othellot. Kahjuks rohkem ei olegi uusi tükke näinud, kuna mul on olnud väga tihe töö praegu Viljandis aga nii pea kui võimalik. Ma vaatan hea meelega kõiki asju, sest et veri on paksem kui vesi. Toomas Suumann, Rakvere teatri puhul kurdetakse seda, et näitleja väsib siin üsna kiirelt. Mis on see retsept? Mis on teil aidanud siin 15 aastat olla? Jah, retsept, ega seda pole kuskil kirja pandud, et mina väsinud ei ole. Vahel olen kohutavalt, väsin ära, aga mitte niivõrd teatrist, vaid linn vahel väsitama ära. Samas pruugib mul siit ära olla Helsingis, Oslos, kus ma olen käinud kaugetes kaunites kohtades. Oslo, imeilus linn. Aga ma mõtlen Rakvere turuplatsi peale. Tähendab koduigatsus, ma olen ju siin sündinud. Teil on olnud ilusaid rolle, te olete ka ise siin lavastanud. Kuidas te praegu ise defineeriksite, kes te olete siin viimane teie lavastus on Rakveres praegu mängukavas, on Faust. Mis suhe teil on? Selle looga? Väga intiimne ja. Ei, ma lugesin, mul õnnestus kuidagi kooliprogrammis vahele jätta, ma ei tea, kuidas see võimalik oli. Lugesin seda esimesel kursusel, olles 1975. aastal ja ta võlus mu kohe ära. Ja 20 aastat, jah, olen ma mõtelnud. Ja viimased 10 võib olla väga konkreetselt ka juba käru volli mängiks peaosa. Te olete nüüd töötanud koos üsna mitme teatrijuhiga, öeldakse, et iga mees toob saali kaitsnud oma publiku või, või, või noh, omasele repertuaari paariga kujundab seda publikut. Kas te oskate nüüd välja tuua nende eelmiste jaga praeguse lavastaja puhul nende erinevused? Vaevalt see võimalik on, sest me oleme ikka väike linn ja ma mõtlen, et siin keskteatris käib, see käib vahepeal olid siin Nad ilmselt ka üle Eesti, kõik need, aga noh, kett on ikka nii tugev nagu tema kõige nõrgem lüli Rakveres väga paljud. Võimule meeldib mõelda nii väga paljud asjad, teravus, tuvate vahepeal oli küll hirmus publiku kriis, linn on väike ja oma teatripublik siin kahtlemata on. Ammendub küll küllalt kiiresti ära, aga samas seitse endale mänginud majas mitu mitu etendust ja see läheb väga ilusasti. Praegu te annate üsna vähe etendusi ja välja sõitagi on vähemaks jäänud. Niukene puhtpragmaatiline küsimus, kas näitleja elab ära? Noh, me miljonärid pole kunagi olnud, aga elab ära küll. Sõltub sellest, muidugi, kui suured on kellelegi vajadused. Räägiti kunagi, et võiks olla nagu poolprofessionaalne teater teel ühte tööd ja siis ta teist tööd. Ei ole olemas sellist mõistet nagu pool professionas, ma arvan küll see on mõeldamatu, sellist asja, et noh, natukene olendina natuke ei ole ka võimatu see töö nõuab, nõuab absoluutset keskendumist ja ainult sellega tegemist. Kogu aeg või noh, eluviis ikka, ma arvan küll eluviis, näitleja see tähendab seda, et sa tegeled oma ametiga praktiliselt 24 tundi ööpäevas. Võib-olla on suured sõnad, aga ma arvan, et nii see on. Kas või alateadlikult pool professionaalsus, see on halb. Palju jäi vanast trupist ja palju tuli juurde, kui te alustasite uuesti Peeter Jalaka käel. Trupist mina Kärowolli Peeter Jakobi, Erik Ruus, Eduard Salmistu, Helgi annast juurde tulid Eiloadleja Friedrich from Tartu lasteteatrist, Marika Vaarik on VAT teatrist. Mari-Liis Roos on Von Krahli, st siin ongi kõik. Teie vana olijana tundsite mingit erinevust nende uute juurdetulijate puhul. Igaühe professionaalsus on suuresti tema enesetöö ja ma ei arva seda väga kindlalt ei taha ja öelda, et et ilmtingimata kool või kool muidugi, aga või et noh, et oleks mingi meeletu vahe. Minul näiteks on alane haridus. Aga Indrek Taalmaa jätsime nimetamata, Indrekul ei ole. Võib-olla talle pole seda sellisel kujul ka mitte vaja, sest on väga hea näitleja sellest hoolimata. Ja ta töötab täiesti intuitiivselt. Kui ma kõrvalt vaatan samamoodi, no ma ei tea, kas siis koolile või kogemustele toetudes on teatud põhiasjad, ilma milleta inimene lihtsalt näitleja ei ole. Ja ülejäänu ei oma tähtsust, kui need asjad on olemas siis on ka võimalus töö tegemiseks olemas. Millised on need lavastajad, kes on teie enda jaoks olnud tähtsamad? Ma tulin siia, tema isik ja tema suhtumine sellesse kohalikku kultuuri ja, ja tema töö tegemine siin Rakveres on mulle avaldanud väga sümpaatse tugeva mulje või ta ei ole põlanud ega peljanud vaeva näha. Aga nad Daša Petrova oli ja ongi jäänud siiamaale ainukeseks lavastajaks, kes viitsis teha ka tööd tõesti minutite kaupa. Kaheminutilist lõiku tähendab ülipeen näitejuhtimise töö. Rakvere teater näeb praegu publiku poole pealt ilus välja. Kas te nüüd vihkate öelda, et on, on see selline suur ja masendav mõõnaperiood lõpuks läbi saanud? Ma arvan, et seda suurt, masendavat hirmsat, suurt masendavat mõõnaperioodi polegi olnud, mulje jäi ajakirjandusest ja suuresti suuresti massimeedia poolt loodud ikk ja võib-olla me lihtsalt ise aitasime sellele natukene kaasa ka. Rahajagajate tähelepanu, nii et me saime need summad ja ja teemaja saab korda. Mingisugusest erilisest kultuurilisest otsingust, ei saa ju siin selles linnas ka rääkida. Lihtsalt on asju, mida peab tegema ja praegu teeme meie oma tööd siin. Kui meie aeg on minna, siis tulevad, ma tahaks seda lihtsalt, et rõhutada, et nad, keegi ikka edasi tuleks. Et see teater kestaks, ta säiliks ja siin Eesti teatrite jaoks Rakvere teatritrupp koosneb laias laastus kahest grupist, üks on see, kes on siin varem olnud ja, ja grupp näitlejaid, kes on tulnud mujalt, aga need mujalt. Tulemused on olnud väga erinevat teed pidi. Indrek Taalmaa, milline oli teie tee Rakvere teatrisse? Peeter Jalakas tegi mulle selle pakkumise suvel jaanipäeva aegu selle kutsuma muidugi võtsin vastu kõhklemata, kuna ma olin nagu aasta ennem olnud vabakutseline Tallinnas ja teinud kaasa Saarepera õunapuu striloogias. Pärast keskkooli lõpetamist sai lavakunstikateedrisse proovitud koos Saarepera Toomasega ja viimasest voorust. Mind võeti sõjaväkke päevapealt, nii et see jäigi nüüd teadmata, kas ma sinna siis lõppkokkuvõttes siis olekski saanud. Aga jaht Peeter naeru mind nagu Viljandist leidis ja tema mind ka õpetas. Ilmselt jalakas nägi mind just kuna kaks seda Saarepera õunapuu triloogia etendust sai Krahlis tehtud, siis nägid mind ilmselt sealt ja ja sellepärast ka kutse. Nüüd olete olnud siin juba mõnda aega ja kui te võrdlete Rakveret ja võrdlete Viljandit kus on näitlejana kergem olla No ma olen ju siin pool aastat alles olnud üle poole natukene siis selle järgi otsustades küll praegu siin, sest siin on niivõrd erinevad lavastajad ja et see tee on minu jaoks väga põnev. Näitleja väikelinnas tunnevad teda kõik siin. Ta antud momendil mind mitte muidugi, aga. Jaa, siin tuntakse väga hästi näitlejaid. Kui on ikka avalik elukutse, mina leian, et on palju asju, mida võiksid siiski vaatajad nägemata jätta. Küünikud ütlesid siis, kui Peeter Jalakas Rakveresse tuli, et et nojah, et teeb ta siin hea paariteater, ei tea, kuidas see toimima hakkab. Kuidas teise seestpoolt hindate, seda seisu, kummal parem paar või teater. Loomulikult teater paariga on praegust, nii et, et minu arust on isegi natukene vähe tähelepanu sellele pööratud. Et võiks isegi natuke rohkem olla. Siin on ka kuuldavasti mingisugused kohvikuetendused ülesastumised, olete teiega sellega kuidagi seotud? Aprillikuu sees tehti pakkumine, näiteks lastehommik teha. Et hea meelega võtaks selle ette küll. Kui pikalt üldse tänapäeva näitleja planeerib oma elu? Kui pikk on teie leping? Minu leping Rakvere teatriga on aastane, mina olen plaaninud küll siin veel. Kui ikka soovitakse minuga lepingut teha, siis järgmine hooaeg välja ja võib-olla üle järgnegi veel selles teatris kaasa teha. Te olete noormees, aga mis te arvate, kuivõrd pikalt üldse näitleja võiks või peaks ühel kohal olema, kuivõrd see liikumine on talle vajalik? Ma arvan, et see võib-olla kuskil kolme kuni viie aasta vahel. Ma usun, et see värskendab, kuigi palju näitlejad, ma, ma usun, on, mul ei ole nii palju kogemust, aga ma arvan, nii. Täna siin, homme seal, kas võib ka kuidagi niimoodi küsida, et aga kus on siis selle näitleja kodu? Ma ei oska seda praegu öelda, sellepärast et mul omal ei ole peret ja sellepärast ma ei oskagi öelda, kus kodu peaks olema. Ma arvan, et need asjad lähevad paika, eks kõik areneb. Eesti vabariik samuti, nii et hakkab olema võimalus kortereid vahetada. Aga milline on näitleja keskmine tööpäev Rakveres, kuidas ta teil praegu üles seatud on, sellest omal ajal oli ju nii, et hommikul proov, õhtul väljasõit, kui tihti tuleb nüüd ette neid välja sõita? Üldiselt praegust harva see on sellest tingitud, et kuna noh, vana repertuaar väetisi kõik maha, et sai alustatud nagu nullist, aga mõtlen niimoodi, et hommikul proovi õhtul etendus. Järgmine hooaeg juba on kindlasti nii väga tihedalt täis. Rääkisid juba Mihklile siin meeldima, mis on olnud siin nagu kõige raskem. Kõige raskem on olnud see linn omaks võtta, nagu ma olen ise sündinud, Viljandisse kasvanud, Viljandis ka väikelinnas. Aga Rakverepuhul jah, esimene pilt oli väga masendav. Varemed ja kõik üldiselt see linn ise kuidagi. Aga nüüd olen hakanud harjuma. Peeter Jalakas, Rakvere teatrijuht kui tihti võib sind kohata Rakvere teatris? Olenevalt olukorrast, mingi periood möödub ainult Rakveres, siis kui on jällegi siin rahulikum või mõni etendus töös, kus ma ise ei osale. Siis jällegi oleme Tallinnas. Nüüd on möödunud aasta umbes sellest, kui sa siia tulid. Kas sa võid öelda, et su meeskond on nüüd komplekteeritud? Ei päris lõpuni küll mitte, kogu see näitlejate tiim ei ole veel mitte lõplik. Ma loodan, mõned inimesed veel siia kutsuda. Ja natukene lonkab ka meie niisugune tehniline pool nõuab veel korraldamist, nad on kõik omavahel seotud. Nagu näha, eks käib siin tihe ehitustöö. Ja see tähendab seda, et nii ehk teisiti tuleb osa ametit varem või hiljem ümber jagada ja osa inimesi võib-olla juurde võtta, kuna see uus maja tuleb ka käiku sel aastal. Kõik sinu eelkäijad on öelnud, et takkajärgi Rakvereperioodile mõeldes oli ikkagi kõige masendavam just see majanduslik poolse lagunev maja. Kuidas nüüd sinu ja majasuhted on normaalsed? Ma arvan, et päris hääd selles mõttes, et mina panin endale eesmärgiks, noh, leping on mul kaheks aastaks tehtud siis jalgu. Et selle kahe aastaga proovida see teater valmis ehitada, et siis kahe aasta pärast oleks võimalik otsustada siis siinsetele inimestele, kas neil on mu teeneid vaja ja minul jällegi, kas mul on huvi siia jääda, et oleks siis võimalik kellegile üle anda. Valmis funktsioneeriv teater? Kuidas sa iseenda rolli praegu siin defineerid oled, sa oled sa lihtsalt see ehitaja mees või oled sa kunstiline juht, oled sa lavastaja, milline on nüüd nii-öelda nendest rollidest noh, võib-olla ka olude sunnil esi. Kohalt minu elukutsele lavastaja, kõik ülejäänu on aksessuaar. Lihtsalt elu on võib-olla pannud mind ühte või teise situatsiooni, kus on tulnud kuidagi toime tulla ja võib-olla see on siis samas ei andnud ka nendel muudel aladel, mis teatri juhtimine. Kuna mingil määral ka mingi mänedžeri töö. Kui sa nüüd ise lavastasid seitset venda ja eelnevad lavastused samuti, kuidas nad on näidanud, et kas on ta nüüd koos, on ta juba püsib, võib öelda, et see on üks just nimelt see rakvere trupp. Siis nii vist öelda veel ei saa. See tase on tõesti väga kõikuv ja siin on mingid sellised kohalikud probleemid, mis on ilmselt olnud läbi aegade. Üks nendest on see kärakas mis mind aeg-ajalt tõesti hulluks ajab, sellist mõttetut mõttetud ruumist, mis praktiliselt ära nullib. Kogu su eelnevad Need on niisugused probleeme, mis, nagu minu meelest natukese trupi lõhuvad. Parematele päevadel ma saan päris hästi omavahel läbi ja inimesed on üksteisele ka mingil määral toeks. Aga ma olen selles mõttes ka võib-olla pisut harjumatus situatsioonis, et ma ei ole oma elu jooksul kunagi pidanud olema rollis, tähendab, kus ma ei ole inimestega koos, keda ma ise olen kutsunud, minu koostöö, ütleme siin on ikkagi palju inimesi, kes olid selle majaga seotud enne tulekut ja, ja üldse kogu see suhtestik või inimestevahelised suhted, mis on juba ennem olnud. Eks nad kõik mängivad oma rolli. Kui sa siia tulid, siis ma mäletan, seal olid väga head plaanid just selle avatuse mõttes, et sa kutsud igalt poolt inimesi siia tegema ja no mitte ainult Eestis, vaid ka mujal. Ja see plaan, et tuua siia võimalikult palju külalisi, on säilinud ja, ja ma arvan, et see võiks olla selle koha omapärasena, mis teda eristaks teistest Eesti teatritest just arhitektuuriline omapära ja teiseks, et tegemist on tõesti kõige väiksema linnaga Eestis, kus on oma gladiaator seab mingil määral ka raamid tegevusele, et sa ei saa ühte etendust mängida noh rohkem kui viis korda siin, siis tähendab, et sa pead ise ringi käima, eks see tähendab ka seda, et sa pead ise tooma siia külalisi, et pakkuda mingit vaheldust. Ja noh, mina kujutan ette seda tervet kompleksi siin, nii viisakuse kloostreid, ehk mingil määralgi rakendub, et need kõrvalruumid siit ka mingi funktsiooni ikkagi jäävad plaanis on siia ju ka niisugune kunstigalerii mis ei ole otseselt küll teatririda mis ei ole isegi mitte kaudselt teatri rida vaid lihtsalt selle samal eesmärgil, et siia nagu koonduda mingil määral sellist vaimuelu. Et see peaks küll olema puhtalt linna asi, ma arvan, et kogu sellel komplektil peaks siis olema mingi selline haldus kogu, mis võiks baseeruda siis näiteks olemasoleval teatri halduskogul, kes siis võtab tööle majandusdirektori kogu selle kupatuse peale ja siis ilmselt ka kunstilise juhi. Ma ei tea, ta on üsna põnev, ega kogu see asi saigi minu poolt ette võetud piisavalt selline amatöörina, aga siiamaani mul ei ole küll pettuda tulnud. Ei, mitte kelleski publikus ei näitlejates. Ei selles majas. Toomas Hussar, teie olete Rakveres kirjandusala juhataja. Kuivõrd te tegelete repertuaari otsimisega? Kus enamus ongi ainult lavastajate pakkuda ja tõtt-öelda ma ei otsi repertuaari, vaid mõtlesin lavastajaid. Mõned pakuvad iseennast, mõnele tuleb teha ettepanek, üldiselt nagu mingit tõrget küll ei tunne. Mis ajast te praegu olete oma nii-öelda tööde planeerimisega? Ei ole jõudnud eriti pikalt ette planeerida, kuigi nüüd märtsi lõpuks Peab paika panema kogu järgmise aasta repertuaari. Sügisest kevadeni hooaeg mitmelavastusega on täidetud, praegu on tehtud kuus, siis on tulemus kolm. Te mängite siin praegu ilusat maailmaklassikat. Kuidas on Rakvere teatri suhe eesti autoritega? Põhimõtteliselt on kaks värsket algu põrandat meil tehtud, üks neist on Toomas Hussari enda kirjutatud ja endale avastatud. Teine on Noa laev. Toomas Saarepera, Ervin õunapuu kirjutatud. Mitu korda te saate mängida ühte uut lavastust? On nüüd ka sellekteerunud kordade arv, vot seda ei oska päris öelda. Ps sõltub tohutult noh, etendusest endast. Näiteks etendus, kirjanduslik alus kuulub keskkooli kohustuslikku kirjandusse sisse, ta saab siin rohkem mängida. Sellepärast et lihtsam on vaadata liikuvat pilti, kui lugeda. Kuidas te suhtute üldse sellesse, nagu seda on teatri imidži kujundamine? Siin on tegemist sellega, et Rakvere teatri maine ei ole eriti kõrge, oli olnud, sellesse suhtutakse teatud eelarvamusega, näiteks. Siin on vahest, kui pileteid on tellitud, küsitakse kas teil külalisetendusel on pileteid? Milline teid huvitab, ei, et ükskõik kas te oma neid kohalike etendus ei taha näha? Ei noh, see ei ole nii oluline või tähendab igal juhul igasugused võõrad uued või siis vastupidi. Hästi tuntud Nad mõjuvad soodsalt kohalikule publikule. Tähendab, ma tahan seda ja öelda, et kohalikul publikul on justkui see eelarvamus, et aga me ei suuda niikuinii neid millegagi üllatada või siis vastupidi, koguni et nad äkki tajuvad, et me tahame kangesti neid millegagi üllatada. Külalisetendused, nagu näiteks vanalinnastuudio Draamateater, et noh, see on kindel asi, ära proovitud, kindel asi, et et seal ei pruugi pettuda või? Vot ma ei tea täpselt, mis mehhanismid siin toimuvad. Siit jätkab Peeter Jalakas, teemaks Rakvere teater ja tema repertuaaripoliitika. Et ma saan aru, et praegu küsimuses on mõelnud, et kas on paika pandud mingisugused prioriteedid lugude valikul ei ole. Üks prioriteet on küll, et minu arusaamist mööda peab igas koos, mis ette võetakse olema mingi selline pisike intriigikene sees, see kujuneb ikkagi niiviisi see nähtus, mida sa kutsusid repertuaaripoliitikaks. Et nii palju, kui on huvitavaid tegijaid, üritada neid leida, leidub võimalust nendega koostööd teha üritada kuidagi selle napi rahakotiga, mis ühel teatril Eestis käsutada on võimalikult hästi hakkama saada. Kui nüüd praegusel hooaja peale tagasi vaadata, siis enam-vähem on ta võib-olla sinnakanti läinud, kuhu plaanitud on olnud niisugust repertuaari, mida võiks kutsuda klassikaliseks klassikat ja on olnud ka asju, mida võiks kutsuda kaasaegseks ehk mõni lugu on olnud päris omakirjutatud siin majas. Et ta on olnud üsna kirev ja üsna vastakaid arvamusi tekitav, mis minu meelest jällegi on ainult tänuväärt asi. Kas edu on lavastatav? Vaataja on üsna huvitav partner et see kunagi ei tea ette, kuidas ta käitub, täpse, võib prognoosida ühte või teistpidi, lõppkokkuvõtteks on ikkagi nii, et seal mingi tabamatu ollus, mida lihtsalt aastatega sa puhtalt kogemusest tajud ette, et kas see asi läheb või ei lähe, eks, ja ka siis ei saa kunagi olla 100 protsenti kindel. Nende festivalist Baltoscandal kuidas festival tegija enda arvates sobis Rakvere olustikku? Ma arvan, et eks ta oli natukene üllatav ka ikka seltskonnale, et ma ei tea, kui palju nüüd sellest aru saada, mis asi see oli, see, et tegelikult siin nädala aja jooksul oli rohkem teatrit koos, kui Rakveres kunagi käinud on. Ja kui palju seda ära kasutati? On võib-olla, ma ei oska öelda, noh, see on iseasi, et kokkuvõtteks müüdud piletite järgi otsustades oli see huvi enam-vähem sama nagu Pärnus selles mõttes ma ei saagi väga midagi. Jälle nagu selle üle toriseda, et näed, et kohalik seltskond üldse nagu võidud, mina teen rassi, keegi ei kiida, paistsid kellelegi korda, läks ainukene miinus, mis oli sellega, et. Kuurortlinn Pärnu mõjus märksa suurema magneedina teatrist, kirjutavale seltskonnale. Mis juhtus Rakveres, oli see, et enamus ajalehti ja enamus teatriga tegelevaid kirjutajaid olidki väga varmad endale kõikvõimalikke privileege kauplema, kohti kinni panema ja umbes isegi öömaja tasuta, mida nad kõik tegelikult ka said või oleksid saanud ka kohale tulnud. Nii et see oli nagu natukene solvav minu jaoks, et ja noh, pärast võib-olla veel mõnes nihukeses targutuses lugeda, et näed, et Eestil oleks võib-olla vaja näiteks teatrifestivali jõe või et näed, et sellist asja pole meil enam olnudki või selline inimene pole käinud, aga samas on nad siin kõik käinud ja, ja noh, see lihtsalt ei ole vaevaks võtnud kohale tulla. Aga jällegi kokkuvõtteks arvan ma, et see asi läks korda. Ja noh, Rakverel, ma arvan, oli sellest ka kasuteatril ennekõike, kuna korraks jällegi jooksis Rakvere teatri nimi läbi vabariigi pressi, olgugi eks ole, ma rääkisin, et need kirjutajad oli vähe. Praegu te teete teatrit Rakverele. Eestile maakonnale, kellele kunstnikud on oma tegemistes aus teeb oma kunsti iseendale, minu nägemus on niisugune, mitte see ei ole mingisugune noh, egoistlik või selline. Oma ideedega ananeerimine vaid ma arvan, et ükski kunstnik, kui ta on aus, ei saa lähtuda oma töös sellest, et ahah, see läheb nagu vaatajale hästi peale, eks, seda ma sellepärast teeneks nii ehk teisiti lahke probleem, mis talle hingelähedased valusad annaks. Ja täpselt sama on ka Rakvere teatriga, et ma loodan, et need probleemid, mida siin käsitletakse, et nad on ausalt ette võetud ja ma loodan, et need kunstnikud, kes on ühe või teise probleemi ette võtnud et nende hingamine, maali ja need asjad, mis panevad nende südame valutama, paneb ka laiema seltskonna südamed valutama, et on olemas mingi kooskõla või mingi kõlapind vaatajate hulgas praegu etendust külastatavuse järgi võib arvata, et nagu on paar asja on siin natukene siniseid ka võib-olla, vaatas natuke pisukest lohutust tekitanud. Aga vist ei ole ka halb, arvan, ma ei oska nagu sellele küsimusele, kellele see teater on teistmoodi vastata. Saate tegijana tahaksin kõikidele tänastele eilsetele. Rakvere teatritegijatele soovida head peo jätku ja nendele, kes on täna määratud seal teatrit tegema, et neil jätkuks tarmukus ja soov ja fantaasiat head vastupidamist.