Tere kuulama meie teist vestlusringi, kus teemaks rahvastiku areng ja stuudios demograaf Kalev Katus ning rahvastikuminister Paul-Eerik Rummo. Mina olen toimetaja maris Johannes. Me elame jätkusuutmatus Eestis, tõdeb demograaf. Valitsus töötab samal ajal emapalga idee kallal. Iga uut seadusakti hinnatakse ja analüüsitakse nüüdseks rahvastiku arengu seisukohalt. Ometi on ju selgemast selge, et demograafiline üleminek või demograafiline revolutsioon on meie laiuskraadil juba ammust ajast toimunud. Selgemast selge on see, et Aafrika riikidega meid võrrelda ei saa. Et me suurperede aega tagasi minna ei saa, milleks siis nii palju sehkendamist selle asja ümber? Kalev Katus. Selles suhtes me saime Aafrika seda võrrelda, et üleminek või revolutsioon, jah, prantslased kasutavad sõna, revolutsioon ja inglased üleminek, see on nagu üldine asi. Aga see üldine protsess, mis teeb rahvastiku arengu praktiliselt nagu pea peale või, või võib öelda, pea peale, jalgade peale paneb see on toimumas eri ajal. See protsess läheb lahti eri ajal nihutatuna umbes 200 aasta jooksul, et see aeg on üsna üsna palju nihutatud. Ja selleks, et võrrelda, tuleb siis see demograafilise arenguetapp nagu nihetada õigesse kohta, nii et Aafrika riigid saame küll, aga siis me peame Eesti võtma kusagil 19. sajandi keskpaigast või sealt kandist. Nüüd seesama ajastuse erisus on välja toonud ja läks see protsess ja 19. sajandi lahti rea riike, kellel on see samm siis nagu varajasem. Vot Eesti kuulub nende kümnekonna natuke rohkem rahva hulka. Laps. Nüüd selle jutu, mis ma räägin, üks oluline arusaamine on, et nüüd see üleminek on läbi. Nüüd on üks teineta tagasi ei saa, tähendab niisugust pere traditsiooniline last ja naine käi kodust väljas kusagil ja seda ei saa, eks ole, võib nagu me islami usku läheme ja, ja siis muutub midagi. Meie. Peab muutuma islamisusku. Selgub, et ega usus ka ei, ei, ei lähe midagi, praegust Marokos on sündimustase Prantsusmaalt allpool viimaste all ja muidugi ma tohiksin lisada, mul oli võrdlemisi suur üllatus teada saada kahest sellisest üle euroopalisest statistikast. Traditsioonilist me kujutame ette küsides, küsi usu piires. Katoliiklikest maades on on sündivus suur, kuna kuna fordid on keelustatud ja ka muud rasvad vastavas vahendit ei ole soovitatavad. Aga sain üllatuseks teada, et Iirimaa välja arvatud lõunapoolsed katoliiklikud maad on, on Kesk-Euroopa maadega võrreldes madalama sündimusega viimastel aastatel või isegi aastakümnetel. Itaalia näiteks ja nii, et et tõepoolest ka need teatud religiooni ka mõjutatud kommetest ja mentaliteedist tulenevad tagajärjed on, on hakanud muutuma. Me oleme pigem muutunud kuidagi rahvastiku arengule religioonide alla aga religioon võib-olla on mõjutanud, et mõnel rahvana mõne religiooni puhul sai see üleminek, nagu varem alguse sai ja islami pool võib-olla mingil viisil mõjutas alles hiljem. Aga ta ei saa kuidagi ära võtta seda üleminekut ennast. Ja vot nüüd tulles tagasi selle üle meil küll lõppenud ja selles mõttes tagasi ei saa ja nüüd peale seda üleminekut on toimunud nende rahvaste juhul, siis umbes 40 aastat on see protsess käinud. Nimetatakse kohmakalt üleminekuaegne periood, kus toimuvad mingid lained seaduspärasusi, nagu hästi ei ole aru saadud, aga igal juhul selline ühesugusus nagu selle ülemineku ajal. Lennuliiklus oli beebibuum viiekümnendatel, kuuekümnendatel, Eestil sündimus tollel ajal ei ole maailma madalaim. Siis oli teine demograafiline üleminek, nagu seda kirjeldatakse meil Eestis, eestlaste sündimus tõusis, siin on nisukesed võnked, mis ei ole enam nii väga sünkroonselt. Jaa, selle kümnekonna Euroopa rahvamissioon, kui nüüd kuulata minu enda kolleege ja ma olen ise sellel teemal rääkinud missioon on leida need vahendid, need võtted, kuidas ühiskond tervikuna ümber kujundada, nii et oleks jätkusuutlik. Me ei saa kasutada neid vanu võtta, sest noh, rahvastiku areng on juba teineteise staadiumis, need on uued vahendid ja võtted ja kellelegi neid veel ei ole. Mõnes mõttes on see nagu innovaatiline otsik ja hea on, et meil on teised sama murega ja me peame seda ja saame seda koos teha, aga me peame seda tegema. Me peame leidma need ühiskonnakorralduse võtted ja vormid, mis annavad selle jätkusuutliku pere ja kõik muu, samuti, mis nüüd teadlaskond. Sest see tähelepanu ja uuringute tase on Joico võrratult tihedam olnud mujal. Me oleme alles siin alustamas, ütlevad seda, et lihtsad vahendid reeglina lihtsalt niisugused ja eriti rahalised vahendid ei anna sinagi paljud rikkad riigid, ütleme, kui me räägime emapalgasarnasest, siis meiega sarnases demograafilises arengustaadiumis kõigi riikidel on laste. Et kuidas neid nüüd nimetada lastetoetused või emapalgad lapse täisealiseks saamiseni ja umbes kolmandikul neist see rahasumma nagu tõuseb lapse vanuse kasvades, sest noh, 14 aastased võib minna raha rohkem kui nelja aastasele. Aga see kõik ei paista see kõiki päästa. Ainult nüüd teataks ja mul oli ministri suust teda väga hea meel kuulda, et, et ka valitsus vaatab hoopis kaugemale kui, kui, kui nelja aastane periood nende asjade, selle poliitika plaanimisel aitab. Stabiilne poliitik. Üks üks väga kindel ja vajalik tingimus. Näiteks prantslased, kellel sünustas on summaarse korda järgi 2,0 väga lähedal sellele taasta tasandil ei ole taastada, ei ole saavutanud kaks kõigist kõrgem oma naabritest Hispaaniast, Portugalist, Šveitsist, Belgiast, mõni riik, Šveits rikkam, mõni Hispaania on võib-olla veidi vaesem. Ja kui siis nende käest küsida rahast, siis sest tänane poliitika nii väga erinev ei ole, sest nad toovad prantslased. Aga meil on ka, meil on 115 aastat oma sugu, oleme, me oleme hoidnud seda ja see on üks asi, mis kindlasti on rahvastikupoliitika peal oluline ja teine asi, mis ka siin täna juba jutuks olnud, aga ma tahan seda nagu teise kandi pealt rõhutada. Probleemi püstituseks. Näiteks saamaks aru, et sündimus on ebapiisav, niisuguseks põlvkonna normaalseks taastaks põlvkonna vahelduseks küllalt lihtsakohalistest arvudest, aitab isegi sündide üldarvust ja polegi nagu vaja, rohkem teada või nii nakku palver promo ütles, et ka iga inimene, kes selle neid arve ei vaatega kusagilt ta läbides sugulaskonnaga sõpradega tunnetab seda nihk. Aga kui me nüüd läheme ja tahame seda protsessi juhtida ja midagi mõjutada positiivses mõttes, siis see teabe hulk, mis läheb vaja, umbes kaks suurusjärk-suur. Sest inimesed on eriolukordades tegeleda Saaremaal ja on vast abiellunud, keegi on Võrumaal kahe lapse ka juba maha saanud pannud ja nüüd need mõjurid ühe ja sama eesmärgi nimel võivad, tegelikult peavad olema erinevad. Ja väga hea oleks, kui me suudaksime mõjutada ka neid, kes otse ju sünni ei sünnita, mehed ise või vanaemad-vanaisad ja neile mõjuv tegurite viis või süsteem on hoopis teistsugused, aga me saame tulemuse siis, kui me suudame nagu mõelda, väga erinevad mõjurid, arvestades siis need inimese erinevad elustaadiumi, vaesus, rikkust, haridust, elukohta ja nii edasi selle ühise eesmärgi nimel. Ja vot siin on vaja hoopis detailset informatsiooni hulk, sest me ei saa protsessi mõjutada ots käskida ühel arvul tõusta, eks ole, mis seda protsessi kirjeldab. Seda protsessi tulemuse annab väga paljude tegelikult kõigi inimeste mingil viisil teistsugune käitumine. Ja vot selleks anda neid teistsuguse käitumise impulsse me peaksime arvestama või oleks mõistlik arvestada kõige efektiivsemad, impulsid. Siin on see informatsiooni hulk kohutavalt arglik. Nii et kui ma nüüd peaksin Euroopa rahvastikukomitee seisukohti üldistama kõige lihtsamas vormis, millest ei ole küll otseselt praktilist kasu, aga esimene on poliitika, stabiilsus, mida poliitikud saavad kindlustada, saavad kokku, leppida omavahel ja leida mingit niisugused leppe vormid, et järgmine meeskond ei tule ja ütle, et see jube pahasti ja me tahame need hoopis hästi teha ja teine pakkuda välja korralik informatsioon, korralik teave ja ühineda ja nii, et ei oleks ühes ministeeriumis üks, teises teine, sest siis võidakse lihtsalt üksteisest mööda rääkida lihtsalt sellepärast, et see teabe alus on erinev. Sündimuse koha pealt olen ma ka kuulnud Eestist kümnekonna viimase aasta jooksul, noh, nii erinevaid arusaamasid lähenemisi, kui me nüüd jätame madalam, aga küsida, miks madalam siis pakutakse seda noh, niisugust, et kes kannab seda madalat sündimust nii erinevaid kummalisi vastuseid, et vahest ämmad Te tunnete, et kui palju te seda informatsiooni praegu on või paljudel seda valdade halda? No siin on kaks eraldi küsimust, ma kõigepealt tahan väga-väga, tänas professor katusele kahe momendi esiletoomise eest ja ka öelda, et, et need on täpselt ka valitsuses nende küsimustega tegelevate inimeste seisukohad tähendab et mistahes alal peab olema tegelikult on väga hea, kui poliitilised põhijooned on stabiilsed, aga sellise pika vinnaga asja puhul nagu nagu demograafilised protsessid, et nad peavad tingimata olema võimalikult stabiilsed ja, ja teine on siis informatsiooni valdamise ja informatsiooni kasutamise oskuse vajadus. Ja nüüd tõepoolest, Eestis on olemas informatsiooni Eesti enda demograafilise olukorra kohta ju võrdlemisi palju, aga, aga ta põhiline häda on selles, et ta on jah, profess kadus, vangutab pead ja leiab, et on küll vähe. Informatsiooni on alati vähe nagu rahakida alati peaks ja võiks seda rohkem olla. Aga, aga hetkel on pigem küll olukord nõnda, et tunnen seda, et et ka see informatsioon, mis on selle kasutatavus on olnud natukene keerukas ja tema kasutamine on olnud ebapiisav. Kui me teeksime olemasoleva informatsiooni selliseks hõlpsamini kasutatavaks ja ennast targemaks, et me oskame seda kasutada, siis ka juba selle olemasoleva informatsiooni hulga pealt annaks teha võrdlemisi selliseid noh, usutavalt ja ehka toimivaid järeldusi. Ühelt informatsioon on, on mööda kõiksugu erinevaid andmebaasi registris laiali ja tihtipeale on nad metodoloogiliselt erinevatel alustel ja puhtselisel, kuidas öelda, siis halduse halduslikul pinnal on tõrked, et nende andmebaaside ristkasutuseks vajab inimene, kes mitte oma vahelisest või mistahes uudishimust, vaid oma tööülesanne tõttu riigiametnik ühes ametkonna vajab ühes mingi teise ametkonna käsutuses oleva registriandmeid tal ei tarvitse olla kuigi kuigi vaba, kuigi hõlpsalt ligipääs on endale. Nii et üks, eks selles plaanis üks esimesi asju, mida Läheme edasi demograafiakomisjon on otsustanud teha. Ehkki me anname endale aru, et see on võrdlemisi keeruline on, on muuta nende registrite ja andmebaaside kasutamise rezhiimi proovida muutunud nii võrreldavaks kui vähegi võimalik. See on, et kui me räägime ühelt poolt nagu sellest, et ahah et keegi naine on siin, läheb nüüd sünnitama seal midagi väga emotsionaalselt higi, kui hakkame sinna juurde rääkima teise olulise riikliku eesmärgina vett, et seda, et selliseid naisi, kes sünnitavad, oleks rohkem, selleks on vaja mingit andmebaaside korrastamist, siis see tundub nagu veidi imelikuna ja veider, väga kauge algusena, aga tegelikult on, see on see tõepoolest nii. Me vajame informatsiooni selleks, et, et tekitada ühiskonnas selle mentaliteedi tõusu, mis viib lõppkokkuvõttes sündivuse kasvule ja see on nüüd õige, mida mina kindlasti kindlasti toetab, meil ei ole olnud majandusele riigile kohast riigi andmekorraldus, kus seda keskselt noh, selles mõttes korrastavat juhitakse, pakutakse metoodilised materjalid, et tehke niimoodi, siis taanveraldav iga ministeerium inetult nagu omaette iga on oma paremal äranägemisel teinud, siis seda andmestiku puhul pidasin küll mõneti teist aspekti silmas minu teada Eesti on praegust Euroopa võrgustikes ainult kolme individuaalandmestikku baasiga ametlikult. Eks andmestik päri sündimus, uuringu ja vähiregistri andmestik, neid ainult kolm, mis on läbinud kvaliteedinõuded, need ei ole rohkem. Et ja ütleme, pere sündimus uuringule, tarkust selles mõttes kõige niisugune suurem kasutajaskond, seal on praegust umbes sadakond suhteliselt tõsist üle Euroopa ülikoolide Ameerikast, ülikoolide uurimisprojekte peal mis ületab meie teadlaskonna potentsiaalika kõik reaalteadlased ja, ja tehnikateadlased ka juurde panna oma oma võib-olla kümmekond korda on nüüd see, mis me peame eesmärgistama, meie andmestikud on niisugused, mida teised siis oskavad, saavad, tahavad kasutada võrreldavalt siis oma riiki, me ei pea ju seda võrdlust Eesti ja teised rahvad kõik ise ära tegema. Aga meil peab olema informatsiooni enda kohta mis annab võimaluse teistel teha ja eks nad siis saadavad oma töid ja, ja selgitavad oma seisukohti. Vahest on väga kasulik kasutada teise vaatenurka iseendale, siis saad ka mõnest asjast natukene teistmoodi teada, kui ise oled mõelnud. Nii et mina pidasin pigem jah, niisugusel rahvusvaheliselt nõuet Talle vastavaid andmestikku tänapäevases ühiskonnas igasuguseid andmeid on jah, kole palju ja siis selekteerimine, mis on müra ja mis on tegelik, see, see on veel omaette tööks. Ja muidugi, et mis, mis tahes oluliste protsesside jaoks peaksid olema. Rahvusvaheliselt võrreldavat seal on kindlasti õigus, aga ma tahaksin veel väga ühineda saatejuhi varasema jutu suunamisega mentaliteeti üldise valitseva hoiaku suunas. Et valitsus tegutseb praegu nende asjadega, kuidas öelda nüüd pingeväljas, millest ühel pool on ühiskonnas olemasolev ka teatav noh, kuidas öelda siis protestihoiak, miks riik topib oma nina minu intiimellu ja, ja seda on märgata olnud, mis, mis mind veidikene üllatab, aga noh, nagu loomulik, et demokraatlik riik ei topi oma nina isikute eraellu, aga et seda nüüd Eestis oleks tehtud võeta. Praegune tegevus selle demograafilise olukorra parandamiseks oleks kuidagi sellise märgiga, seda ma ka ei tunne, aga selline teatud hirme protest on nagu olemas ja saan selle pinge välja üks pool. Ja teine pool on nüüd see, et riik tegeleb kogu teemaga liiga vähe, paneks selle peale, oli liiga vähe raha ja arvestab liiga vähe. Noh, inimesed ettekujutusega, kuhu, mis viisil, mis, missuguses mahus ja kui kiiresti seda raha peaks suunama. Et see on nüüd see nagu, nagu see esimeste sammude, mida ette sammude, mida me oleme teinud, tagasisidet on, on olnud selles mõttes võrreldes närviline. Ta on ühelt poolt ühiskondlik ootus, et midagi tehakse, on, on väga suur ja positiivne aga teiselt poolt on, on ka teatud ja, ja väga erimärgilist sellist närvilisust ja tõrjuvat hoiakut. Nii et siin ma tahaksin küll raadiokuulajatega väga-väga kõiki üles kutsuda ja tähelepanelikult jälgima kõiki neid samme, mida, mida riigi poolt tehakse kahtlemata kritiseerima, kui need on kas ebapiisavad või kuidagimoodi inimese isiklikke otsustusi isiklikku vabadust ahistavad. Aga, aga ma kutsuksin siiski üles positiivsele ootusele ja mitte sellele, et riik valitsuse näol tahab siin teha midagi halba. On hea, kui me üldse asja vastu huvi tunneb, et rikutud ajakirjaniku seisukoht, et parem või negatiivne ja kriitikaga pihasi, et räägitakse, et siis siis nagu nagu asi toimib. On tõepoolest tõsi, et rahvastiku arengu juhtimine läheb mitte vähem, vaid pigem rohkem intiimellu kui ta varem, eks ma toon ühe näite, kui on tegemist mõne niisuguse riigikogus. On säilinud traditsiooniline järjestus, kaks inimest abielluvad ja vaat nüüd hakkab seksuaal olen elu, siis tuleb laps, siis on suhteliselt lihtne perekonda abistada, sest on teada, millal perekond moodustub ja nüüd võivad erinevad meetmed olla suunatud suhteliselt niisuguse lihtsakoelise meetmega, mis jätab nagu tunded väga ei sekkuda, eks ole, sest ametlikult abielu registreerimine ei ole nii kole, intiimne asi, sinna tavaliselt kutsutakse ikka palju külalisi. Eestis on 95 protsenti esimese abiellusid läbi vabaabielu ja meile tundub, et see abielu registreerimine kas üldse toimub jumal teab, et see tundub nagu, et on ilma igasuguse loogika. Nüüd, kui me vaatame, siis tegelikult mida noorem põlvkond viimase 30 aasta jooksul on abielu registreerimine, teiste demograafiliste sündmustega seos tugevnenud, mitte nõrgeneb. Ja 75 protsenti abieludest Eestis algab kolme kuu jooksul. Elutsüklis jah, see kolm kuud, vaid paiguta toda väga erinevale eluperioodile, aga see toimub kolme kuu jooksul 75 protsenti abielude sõlmimist mis ei olnud kunagi nii tugevalt seotud. Nüüd on väga tugevalt, aga nüüd küsimus selles, millega seotud ja selgub, et see valdkond on juba üsna intiimne. See on kuus kuni üheksa kuud peale esimest rasedust ning otsust sünnitada laps, mitte abort. See on umbes Eestis 50 50 50 otsustavad mitte 50 otsustavad sünnitada esimesest rasedusest, lapse ja vaat nüüd kuue kuni üheksa kuu möödudes on siis abielu registreerimine 75-l protsendil registreeritud abieludest. Aga väga raske, küllap riigil juures selle sündmuse juures, mis ma nimetasin ja ma kardan, et mis ka minister enne nimetas, et ma kardan, et ka mehed ei pruugi teada seda otsust, mis siis tehakse eriti sellel juhul, kui see abordi kasuks. Vaat siis on väga raske olla õigel ajal abistamas, õigel ajal selgitamas ja, ja abi pakkumas. Aga ühelt poolt on see tõesti sügavalt minu isiklik asi, millal mina oma selle beebi sünnitan siia maailma, aga teisalt ripun ma ikkagi ära sellest, mis minu ümber toimub ja, ja ka siin näide sellest 70.-te põlvkonnast, kes tuli tööturule just sel hetkel, kui meelse kapitalism lahti läks ja muutusid väärtushinnangud, ütleme et kui see stabiilne areng toimub enam selliseid võnkeid ja, ja väga ebaselgeid olekuid meile kala ei lasku, et et kui palju nüüd ikkagi see sarnaneme ja läheneme ja käitume samamoodi nagu need ümbruskonna riigid Skandinaavia riigid või, või, või on meil siin veel mingisugused omad, mingid uperpallid ees, tule? Majandusarengulained on alati lühema rahvastikulainet. Selles mõttes niisugust olukorda, et nüüd majandus- ja rahvastikuareng on nagu ühes faasis ja selles mõttes stabiilne, ei ole kunagi olnud. Ja ei, ei tule ka rahvastiku arengu juhtimine praegust rahvusvaheliste organisatsioonide teatel umbes kaks põlvkonda ette 50 aastat ette. Aga majandusarengu juhtimine on pigem kümmekond 20 aastat, tugevates riikides 20 aastat, et nii, et üks kahekordne vahe on siiski sees. Ja paistab nii, aga ma ei võtaks nagu majandusperspektiivide pealt nii väga sõna, ma ei tunne seda valdkonda piisavalt. Tundub niimoodi, et praegust Euroopa riigid oma majanduspoliitikat sätivad rahvastiku arengu järgi. Ja loogika on ka iseenesest arusaadav, et kui sul on teatud tööpotentsiaal olemas, kui sul on noor töötajaskond, siis on see potentsiaal ühtemoodi, kui sul on kamp töötajaskond on teistsugune, aga hea poliitika, majanduspoliitika on see, kes siis selle olemasolev on ta siis nii või naasugune kasutab maksimaalselt ära mitte ei vaata aktsiakursside järgi, et hea oleks vot seda või teist haru ja siis selgub, et töötajaid ei ole noh, toome sisse loogikaga vaid ta kasutab ära olemasolevat potentsiaali, nii et kui vaadata euroop juba majanduse poole pealt tugevamate neil seal majandusega häda praegust, üldiselt aga tugevamate riikidega, siis majandusstruktuurid on pigem kaugenenud, noh, ma ei tea, Singapuri või või Lõuna-Koreaga, kus siis rahvastiku ja töötajaskonna struktuur on teine. Niisiis. Homne ühiskond ilmselt on niimoodi, et rahvastikuarengule vastavalt seatakse majandusareng, mitte mitte vastupidi ja kui seda majandusarengut asjalikult tehakse, siis selgelt elanikkond võidab, sest ta saab oma tööpotentsiaali hästi ära kasutada ja töötus on ju hoitud Euroopas suhteliselt madal. Ja see näitab, et mis sest, et see elanikkond on võib-olla hoopis teine, kui ta oli 50 või 100 aastat tagasi oma ametite struktuuri ja, ja vanuse poolest kindlasti ta võib-olla ikkagi efektiivselt ära kasutatud, aga neid majandusstruktuurid on siis tõepoolest teistsugused? Jah, kindlasti see viimati räägitu on selge näide selle kohta või selge illustratsioon sellele, mismoodi protsessid on omavahel kaudselt seotud. Ja kindlasti on Eestis põhjust vaatamata sellele, et elanikkond on natuke liiga väikemajanduselt heas tujus hoidmiseks on kindlasti põhjust esimese sammuna teha olemasoleva tööealise elanikkonna maksimaalne nende tööoskuste nii-öelda ümberstruktureerimine, vigased täiend-ümberõpped, kõik sööt, et tegemist essis ei oleks mitte tööjõupuudusega Eestis praegu tööpuuduse kõrval on olulisem olulisem hullem asi nii majanduse kui kui demograafia seisukohast rääkides kvalifitseeritud tööjõupuudus ja sellepärast kummitab, et pigem see oht, mis, mis keskmisele traditsiooniliselt mõtlevale eestlasele eriti ei meeldi, et tuleks nagu võõrtööjõud hakkaks sisse tooma kõrgkvalifitseeritud küll, aga ikkagi kuskil mingisse teise kultuuritaustaga. Jube, eks ole jälle selle peale mõelda ja, ja kindlasti on võimalik seda võõrtööjõu sisse meelitamist mõnevõrra edasi lükata sel teel, et olemasolev eas inimesed ja peale kasvavad põlvkonnad olgu need siis vähem või rohkem arvuliselt. Et nendele anda niisugune kutse, õppeline haridus, et nad tulevad siin toime ja aitavad eesti majandust hoida parajasti selle stabiilsus, mis vajalik muuhulgas ka rahvastiku tervise ja heaolu hoidmiseks. Et kindlasti tuleb oma potentsiaal esimesena ära kasutada, aga noh, varem või hiljem ja see on tõesti kogu Euroopa probleem ikkagi see tööjõu sissevool kolmanda, ka kolmandatest maadest on peale tulemas uus laine. See on võrdlemisi ilmne, sest vastasel korral jääb Euroopa majandusnatukene liiga liiga stagneeruks. Kui siia ei tule inimesi juurde. Nonii täna jutt keerles ikkagi selle ümber, kes siia ilma sünnivad, palju siia ilma sünnib, Euroopa tegeleb juba teiste probleemidega, nendele on juba suured streigid kõikvõimalike pensionile minejatega peame siin oma asju ajama ja kas te olete siis lõpetuseks optimistid või pessimistid selle Eesti suhtes? Ajakirjanik armastab sihukest mustvalget küsimist. Naisel tuleb valitsuse liige, ei tohi olla pessimistliku pessimistliku impulsi raadiokuulajal siis, siis on ju midagi väga lahti, kütavad realist rahvastikuteadlasi interpreteeritakse aeg-ajalt. Nad on pessimistid, mis ei vasta kuidagi tõele. Kui siin nüüd viimati oli nimetada, võtad küsimuse teises pooles, et Euroopa tegeleb rahvastiku vananemise ja selle võrra, siis sotsiaalkindlustuse ja pensionisüsteemi ümberkujundamisega, siis ausalt meil on seesama mure nii nagu neil sündimuse mure. Mõlemad on meil ühised. Ma viitasin sellele sellepärast, et Frank-Walter Stein, kes on praeguseks rahvastikuteooria üks rajajaid, et ja Princetoni keskuse asutajateks on Ameerikas esimene demograafia keskus kolmekümnendatel. Tema on rõhutanud, et vaadake, rahvastiku vananemine, mis meile tundub olevat noh, niuke võrreldes sündimusega nagu ilmselge probleem. Vananemine on võib-olla inimühiskonna kõige suurem progress. Vananemine, need inimesed, kes sünnivad, olgu need siis natukene vähem või rohkem, need elavad kauem. Ja see, mis iga indiviid iga perekonna tasandil on ju ilmselgelt asi ei tohi olla ühiskonna poolt vaadata, halbasid. Aga tõepoolest, me tahame ühiskonda muuta. Et see, mis ühe perekonna ja ühe indiviidi tasandil on ju nii selgelt asi olekski ühiskonna jaoks ja ühiskonnakorraldus, mis on võib-olla sobilik, polnud omal ajal niisuguse rahvastiku jaoks, kelle põlvkonna vaheldus on hästi kiire, kus on 30 eluaastat, keskmine nojah, ühiskonnakorraldus muidugi, homme teid, rahvastikuteadlased pigem ütlevad, et me peame muutma, Me peame ettevaatavalt, oskame kaks, 40 aastat ettevaatavalt anda neid impulsse ja me suudame õigeaegselt ühiskonda muuta. Pessimism peaks olema see, kes tahaks nagu selle vana ühiskonda jätta ja siis isale nähes see jää, noh, on mures. Teadlaskond kindlasti ei ole sedalaadi loomulikult vestluse keskmes loodetava elu ja kasv on, on, on loomulikult positiivne ette ja kes, kes ei tahaks kogu elada, aga, ja kes, kes ei tahaks olla oma vanemad vanavanemad enda kõrval olnud kaua näha. Aga, aga sellega peab kaasnema see elu on, kas siis tõepoolest nii-öelda kvaliteetne ja see, et keskmine eluiga lääneriikides on kiire tempoga suhteliselt kiire tempoga tõusnud on, on märk sellest, et elukvaliteet on küllalt küllalt kõrge tervishoid, kõik sellised asjad on võimaldanud seda. Imikute suremus, eks ole, on, on alla läinud, Kristjani tarve tõstnud. Loomulikult on see ka ühiskonnale positiivne, kui inimesed elavad kaua, aga saavad olla tõesti rõõmsad. Wana nägemisväärikalt lõpetame mille alustasime sündimusprobleemidega ja aitäh täna kõnelesime rahvastiku arengust ja stuudios oli rahvastikuteadlane Kalev Katus ning rahvastikuminister Paul-Eerik Rummo ja kuulas, küsis toimetaja maris Johannes.