Kallid kirjandussõbrad oleme kogunenud siis täna meie teisele üritusele, mis kannab üldpealkirja meriraamat ja mereraamat. Nagu kuulete, tuleb välja niisugune kena sõnademäng seoses meie tänase külalisega. Kelleks? Jah, te võite tõesti uskuda oma silmi, on tõesti Lennart Merit. Sõnavõtus kui me alustasime eelmist üritust, kasutasin Macleht Hainsalu sõnu. Seekord tahaksin ütelda Juhan Smuuli sõnadega. Maailmasuuruse toovad meie juurde raamatud, teevad meid paremaks ja targemaks. Kõik, kes on lugenud Lennart Mereteoseid ja ma usun, et kõik, kes te siin täna valeta, olete neid lugenud, sest muidu poleks siia tulnud vaid teil öelda koos minuga, et tema raamatud on sellised, mis avardavad meie silmaringi, toovad maailma meile lähemale. Ja kui neid sulgeda, tekib tahtmine mõelda. Ma ei hakka tutvustama Lennart Mereraamatuid, sest need on väljas siin näitusel ja kui kellelgi on veel mõni raamat lugemata jäänud, siis pärast võiks saada seda raamatukogust. Ja teemegi oma õhtu võib-olla selliselt, et anname võimaluse täna rääkida rohkem külalisel. Teilt on laekunud ka küsimusi, millele ta oli lahkesti nõus vastama. Nii et annamegi siis kõigepealt sõna Meie kirjanikule. Ma mõtlesin algul nii, et ma tulen teie ette ja vastan teie küsimustele. Aga nüüd pererahvas soovis, et ma enne küsimuste juurde alustamist räägiksin natukene ümmargust sissejuhatavat juttu. Noh, ega ma püüan seda teha, enamus meist on lugenud Robinson kruusot ja ma olin üsna väike poiss, kui ma seda raamatut lugesin ja mul jäi sealt raamatust niisugune naljakas lugu meelde. Kui neeger nimega reede esimest korda ennast peeglist nägi, siis ta ehmatas kohutavalt ja pistis jooksu. Näete selles väikeses episoodis. Me puutume kokku ühe niisuguse olukorraga, et ühe rahvaesindaja esindab nagu kõrgemat kultuuri. See oleks siis Robinson inglane. Teine rahvaesindaja ehk reede esindab madalamat kultuuri vate. Nii tuleks mõnikord ka mõelda inimesele ja inimese arengule. Me peame endale päris selgeks tegema, et mistahes hinnangut selle kohta, et üks rahvas on arenenud või teine rahvas on alaarenenud on hirmus suhtelised. Ja nende hinnangutega tuleb olla äärmiselt ettevaatlik. Pärast seda, kui see juttu nüüd räägitud, võime me ikkagi tulla selle päris teema juurde tagasi ja küsida, et olgu pealegi, et see vahe on nii väike. Aga vahe on ju ikkagi olemas. Millest see vahe on tingitud? See küsimus tooks meid nüüd minu meelisteema juurde. Ma püüan ka sellest lühidalt rääkida. Me võiksime arengut või ajalugu ennast ajaloolist arengut nimetada ka ühe teise sõnaga muutumise kiirus. Muutumine võib olla kahesugune üks muutumine, mis on inimesele kahjulik. Ja pikapeale inimene sureb selles keskkonnas välja. Teine muutumine on niisugune, mis on inimesele kasulik ja selle tulemusena hakkab ta sigima, nagu vanasti öeldi, piiblis ja inimese arvukus suureneb. Mis aga määrab muutuste kiirused? Mulle tundub, et kõige määravamaks on minevikus ja olevikus olnud ikkagi informatsioonivahetus. Kui me kujutleme ühte pikka jõge nagu Niiluse jõge või Amad Soonast ja kujutleme, et selle alamjooksul osatakse teha ilusaid savipotte ja ülemjooksul osatakse valmistada kauneid pronksesemeid, siis on see muidugi ainult aja küsimus, et need kaks erinevat hõimu, kellel on täiesti erinevad oskused oma toodangut, kui seda modernset sõna tohib siin kasutada, hakkaksid omavahel vahetama. Nüüd on pikematagi selge, et mõned piirkonnad maailmas on niisuguseks läbikäimiseks ja kultuurivahetuseks soodsamad ja mõned on ebasuur sõnad. Ja nagu mulle tundub, on siin looduslikud tingimused lükanud esiplaanile mere rannikut ja suurte jõgede piirkonnad. Igal pool, kus loksus vesi, võis inimene liikuda mööda vett. Ta võis kümneid kordi kiiremini liikuda kui kusagil mäestikus või metsades. Ja selle tõttu ongi minu arust nii, et inimkonna suured kultuurihallid asuvad suurte jõgede piirkondades. Aga sedamööda, kuidas inimene jõgesid kasutas, õppis ta ehitama oma paate. Need paadid muutusid tugevamaks, muutusid suuremaks. Ja ühel heal päeval märkas inimene, et ta on oma paadis suuteline jõest väljuma ja mererannikut mööda liikuma. See on uus ajajärk meie inimkonna kultuuri arengus. Ja selle tõttu too koondus vähemalt Lääne-Euroopas kultuuri järgmine arengupiirkond Vahemere kanti. Me nimetame seda Antiik-Kreeka kultuuriprovintsiks. Vahemine kant oli just sellepärast erakordselt soodus, et tema rannikujoon on hirmus liigendatud. Me võiksime öelda, et 100 ruutkilomeetri kohta tuli 1000 kuni paar 1000 jooksvat kilomeetrit rannajoont. Ja esimene küsimus, kas teate ka, milline piirkond Haapsalu rajoonis oli kõige varem asustatud? Ma usun, et Kõmsi, aga ma ei ole üldse kindel, kas ta kuulub Haapsalu rajooni, ma võin eksida. Aga, aga hoidkem pöialt, et ma ei eksi. See piirkond oli väga intensiivselt majandatud. Arheoloog lõugas on näiteks Kõmsi kalmetel kindlaks teinud, et see piirkond oli vahetussuhetes Volga piirkonnaga aga nii pööraselt kaugeid kaubanduslikke sidemeid saab kujutleda ainult sel tingimusel, kui kui Läänemaa ise oli küllalt jõukas, et pakkuda niisuguseks vahetuskaubanduseks ka omalt poolt midagi olulist, eks ole. Palun rääkige natukene lähemalt Kunda rahvast, seda ma ei oska. Aga püüdkem siiski, tõenäoliselt on Kunda rahvas niisugune rahvas keda me võiksime nimetada proto eurooplasteks. Ei ole mitte päris selge, mis keelt nad rääkisid. Aga akadeemik Paul Ariste on meie sõnavarast välja sõelunud mitmeid sõnu, mis ei ole ühte viidavad ühegi teadaoleva elava keelega. Näiteks mitmed Eesti kohanimed on väga vanad ja väga salapärased. Näiteks Peipsi järve nimetus. Või ka Pärnu akadeemik Ariste kohaselt kuuluvad siis need sõnad Kunda rahvale. Üldiselt ei ole ju teaduslikus kirjanduses niisugune termin kunagi olnud käibel nagu Kunda rahvas. Juttu on alati Kunda kultuurist, selle avastas omal ajal Richard Inreko kolmekümnendatel aastatel. Ta on selles ka üsna palju kirjutanud ja kirjutanud ka saksa keeles, nii et Kunda kultuur on üle maailma tuntud mõiste ja ja me tunneme mõnevõrra selle kultuuri üksikuid elemente. Palju rohkem ma kardan. Ei oleks praegu õige Kunda rahvast rääkida, sest temast on ikka väga vähe teada. Võib-olla nii palju? Ta muidugi ei surnud mitte välja. Ühel heal päeval hakkasid ida poolt siia sisse imbuma uued hõimud. Neid oli algul üsna vähe. Nad puutusid Kunda rahvaga kokku. Arvatavasti esimesed kokkupuuted ei olnud mitte sõbralikud aga Kunda rahvas oli väga väikese arvukusega. Tekkisid segaabielud ja aegamööda Kunda rahvas sulas sellesse uude rahvasse või uude hõime. Need olid arvatavasti soomeugrilased, kellest hiljem said läänemeresoomlaste esiisad. Oletatavasti. Varsti pärast Kaali meteoriidi langemist hakkasid kohalikud hõimud uuristama kividele väikesi lohke ja neid kive on Harjumaal sadu. Assaku nõiakivil on meid lohke mitusada. Teistel kividel on neid pähe. Kas teed niinimetatud kultusekivid, kuidas lambad, kas ei ole seotud Kaali meteoriidi langemisega ja kas need lohud ei sümpatiseeri näiteks nii-öelda päikese hauda või, või säili ja meid näiteks rajoonis? Mina olen kultuurimälestiste kaitse vanemmetoodik ja tuleb ikka neid käia kohapeal vaatamas ja, ja siis tuleb ikka juurde rohkem. Kas nii Räkija ole sellised objektid, mis näitavad, kuivõrd sagedasti muinasesindajad käisid kohapeal? Leid kraatri Kaali kraatri paat siis oleks üks küsimus ja teine küsimus oleks. Mida te arvate sellest viimasest keele ja Kirjanduse artiklist, mis käsitles Kaali katastroofi? Ja kas see oli siis õieti uurimus toponey, millest või kuidagi soov nagu kritiseerida teie hõbevalget? Väikeste lohkudega kultusekivide kohta on raske midagi lisada. Raske midagi lisada sellele, mida teada on ja teada, on eeskätt nende leiukohad. Teada on lohkude hulk varieerub hirmus suurtes piirides. Ja ma kardan, see ongi kõik. Me võiksime veel seda pilti täiendada niisuguse arutusega. Kui kätte võtta mõni tolleaegne töövahend ja püüda niisugust lohku praegu kivisse uuristada siis on see üsna ränk töö. Ja veelgi rängem pidi olema see töö, mida tehti, et mõnesse kivisse uuristada 100 või isegi rohkem lohku. Teist sõnadega inimene pidas seda tööd oluliseks. Katsume meeles pidada, et inimese tootlikkus oli sel ajal kaunis väike. Peaaegu kogu tema aeg. Kogu tema jõud kulus selleks, et ennast ja oma lapsi elus hoida. Ehk nagu marksistid ütlevad iseenese taastootmiseks niisugust vaba aega nagu nagu meil teiega. Inimesed lihtsalt ei olnud. Niisugune inimeste kogunemine, nagu praegu siin saalis. Nii pikaks ajaks oleks tõenäoliselt tähendanud mõnele perekonnale juba näljasurma. Elu oli teine ja ajal oli teine hind. Ja nüüd ligi artikkel minu meelest see on väga hea artikkel mis võtab. Esmakordselt nüüd mõned asjad, millest on hõbevalges juttu olnud tõsiselt vaatluse alla. Ma ise sain alles eile keele ja Kirjanduse numbri kätte. Ma elan nõmmel ja sinna poiss tuleb alati natukene hiljem. Tuse lugemise muljete põhjal mulle tundub, et Herbert Ligi on teinud märkimisväärset tööd ja väga oluliselt täiendanud seda andmestikku, mis on hõbevalgema kirjutamise aluseks olnud. Kui teile üks kohalik saladust siin meie kirjandussõprade hulgas kohalviibijate hulgas on mõned kirglikud matkajad ja nendelt on siin üks selline küsimus, palun. Olete osa võtnud matkast Kesk-Aasiasse ekspeditsiooni testija kuutiasse ja Kamtšatka-le. Kas sattusite nimetatud matkadele õnneliku juhuse tõttu või kindla eesmärgiga, kas matkadele minnes on teil olnud ajendiks kirjutada reisiraamat või mõni muu? Teate elu oleks ju natukene igav, kui meid ei lükkaks, taganud juhus. Ja mõnele reisijale on muidugi ka mind viinud juhus sõbralik ja heatahtlik juhus kättpidi viinud. Ma mõtlen eeskätt ühte matka. Ah ei, selle matkama korraldasin ise. Aga sinna gruppi tulnud jällegi meid Eesti raadios, kus ma tookord töötasin ja millest mul siiamaani parimad mälestused ei tulnud nii palju matkahuvilisi kokku. Mistõttu ma olin sunnitud oma sõprade poole pöörduma ja sõprade hulgas olid ka niisugused mehed nagu Voldemar Panso ja Ants Viidalepp ja mitmed teised ja ja ühel eriti väsitaval mäkketõusul või, või mäest laskumisel, pigem mäest laskumisel, kui Voldemar Panso, kadunuke kogu oma raske seljakotiga pikali prantsatas siis ta hakkas mürisalt naerma ja ütles, et poisid, kui me siit põrgust pääseme, siis sügisel oleme Kesk-Aasias. Ja täpselt nii ma esimest korda kuulsin äkki, et on kavas matk Kesk-Aasiasse ja ja kuivõrd me sealt mägedes pääsme õnnelikku näha. Tagasisõidul läksin ma sõprade juurde ja ütlesin, et ma tahaks nii hea meelega kaasa tulla. See ei ole mitte väga lihtne, aga aga keegi jäi haigeks ja ma sain vabale kohale. Ja tõtt-öelda alles tagasi tulles tekkis mul mõte sellest kirjutada. Viibivad siin saalis mõned inimesed, kes võivad kinnitada, et alles äsja lõppenud raamatuühingu kolmandal kongressil sõna võtsite. Sellega seoses on üks selline küsimus, palun. Küsimus on niisugune, mida arvate 10 aastase raamatuühingu tegevusest, milles näete selle ühingu mõtet? Jah, see küsimus on põhjendatud küll. 10 aasta eest oli mul niisugune mõte, et taevale tänu, raamatuühingut me ilmselt Eestis ei vaja ja Eestis meil ei olnud ju kunagi probleeme raamatutest lahti saamisega, vaid vastupidi inimesed läksid koiduvalges järjekord, et ülejärgmiseks päevaks saada ene tellimiskviitung kätte. Aga mulle tundub, et nüüd ometi on võimalik ka hoopis tõsisemalt selle ühingu tegevusele vaadata. Nimelt on selgunud, et kõik need kenad arvud, statistilised arvud, mis väidavad, et Meie vabariigis ostetakse rohkem raamatuid kui mis tahes muus vabariigis või et ostetakse rohkem raamatuid, kui ütleme Šveitsis. Et nende arvude taha mahub ennast üsna palju üsna olulisi asju ära peitma. Hiljaaegu tegid Tartu noored õpetlased ühe väikese sotsioloogilise uurimuse ja jõudsid üsna kurvale järeldusele, et Eestis umbes 10 kuni 15 protsenti inimesi ei puutu üldse raamatuga kokku. Ja Mulle tundub, et see on ikkagi üsna ootamatu. Või õieti võis seda ka oodata, sest kui ma kasvõi reede pärast lõunat mööda Tallinna eeslinna tänavaid kõnnin ja näen toiduainete kaupluste ümber karjade kaupa joodikuid, siis siis nendes ma küll raamatus sõpru nagu ei eeldakski. Ja neid inimesi, kes, kes jah, raamatuga ei sõbrustada ja kes raamatut üldse kätte ei võta, neid on siis umbes 15 protsenti. Kui te nüüd need 15 protsenti eriti konkreetselt endale silmadeta tahate manada, siis kujutlege endale ette Tartu linnade, saavutasin ilusa päikesepaistelise päevaga linna, tänavad on täis inimesi. Üle sildade, kõnnivad jalakäijad ja vuravad bussid ja turuhoone ümber on sagimist ülikooliskäijaks sisse-välja. Taksopeatustes on pikad järjekorrad, kohvikud on täis ja nüüd kujutlege, et kõik need inimesed on nii nagu teiegi, normaalsed inimestega. Ühe veaga nad ei loe. Nad ei loe ühtegi raamatut. Võta kätte. Aeg on lennanud imekiiresti ja mul on selline tunne, et kindlasti on tekkinud sales nüüd küsimusi, mida te tahate esitada ja võib-olla mõned küsimused, mis mul siin laual on, võin ma anda kirjanikule kaasa või hiljem, et võib-olla, et anname tabel teile sõna. Aga enne tahaksin veel vastuse ühele küsimusele, nii et palun siis materjal KEKi, kes siis tahab küsida saalist. Ja anname siis võimaluse nüüd küsimusteks saalist otse. Palun, palun. Mina olen tsaariinimene ja praegu kuld, abiturient ja järgmine kuulsam kuld vilistlaseks või meie lennud seal 50 aastat kooli lõpust mööda. Ja mulle tuleb meelde, kui me koolis käisime, sest Ultima Thulest oli väga vähe juttu üldse väga vähe ja keegi nagu ei mõtelnudki seda tuuled tulega seostada samuti eestlasi, ladinakeelse nimetusega, mille te oma raamatus ka väljasõite. Kui te hakkasite neid mereteesid nii-ütelda huvi tundma nende vastu, kas teil oli juba mõttes, et et see tuule võiks olla nüüd siin ees. Sest teine asi, mille te veel kah avastasite nii-ütelda, ma leiaks seal teie avastamise õigus, et ei läinud mitte laiuskraadi mööda põhja otsima seda tuuled, vaid keerasite kirdesse jõudsid saare vale välja. Oleks küsimus üldse, millal teid hakkas see tuule ja millal teid juba tekkis niisugune mõte, et see tuule võiks Saaremaal olla ja võisite neid asju kõike seostada ja ühte kimpu nii-ütelda siduda, nagu te meile hõbevalges valgemas olete esitanud. See oli väga sümpaatselt esitatud küsimus, aga on ka, ma kardan, ma jään kuidagiviisi kokutama nüüd oma vastusega, ma võiksin vast päris kindlasti nii-öelda, et kui ma hakkasin nüüd väga ammu tagasi hõbevalget kirjutama siis muidugi mitte Ultima Thule pärast. Ultima Thule ei ole mulle mitte võõras sõna, aga nagu ma siin ennist juba nimetasin, mind huvitasid veeteed, mind huvitasid jõe ja mereteed. Ja nii aegamööda ma jõudsin siis püütjazeni kes hämmastas kõigepealt selle poolest, et ta kirjeldas viljapeksu kauges põhjalas ja nimetas, et lühikese suve tõttu toimetatakse seda neil niisugustes suurtes ehitustesse, milles muidugi ei olnud raske ära tunda meie rehielamut ütleme üks neli-viis aastat hiljem hakkas mind ikkagi vaevama see küsimus, kas laiuskraade nii nagu püütjas neid kirjeldas, ta on ju laiuskraadi kirjeldanud, mitte määranud ta on väitnud näiteks nii, et jaanipäeval tõuseb päike nii ja nii kõrgele, nii, ja nii mitmeküünlakõrgusele mind hakkas vaevama õieti üks teine küsimus, kuid kõik minevikku suured astronoomid, kes püütiast ja tema teost tundsid, rõhutavad tema ebatavalist täpsust ja toovad püütiase täpsust, sealhulgas ka täpselt silmanägemist teistele eeskujuks. Siis järelikult peaksid ka tema päikesekõrgused, mille taga ennast varjab ju laiuskraad olema hoopis suuremat täpsuse astmega kirja pandud ja nad peaksid sisaldama palju täpsemat informatsiooni, kui me seni eeldasime ja nii ma hakkasin siis neid küünraid Nurt kraadideks ümber rehkendama, mis, mis siis aegamööda ka õnnestus ja andis toetuse sellele oletusele, et ta tõenäoliselt on Saaremaal käinud. Aga nüüd kõik ülejäänud on õieti kaunis paratamatu juba, kui ta on Saaremaal käinud siis peab püütiase poolt esmakordselt kirja pandud toponen tuule olema kuidagiviisi Saaremaaga seotud. Kuivõrd tuul ei ole ühestki teisest keelest tuletatav, tuleb järeldada, et ta peaks olema tuletatav ja vaadeldav läänemeresoome keele taustad. Kui Ta on sündinud siin Saaremaal käimisest ja kui see kohanimi on tuletatav või seletatav läänemeresoome keelte taustal siis võib tal olla ainult üks teatav tähendus. Ja teisest küljest, kui tantsitus esimesena on kasutusele võtnud sõna Aestus seal, kus püütjas kasutab Meie tule sõna, siis peaks tahtsituse Aestus ka olema kuidagiviisi sellesama tulega seotud. Mis nii ka on, eks ole, Aestus tähendabki ladina keeles suurt balangut lõõma põlemist. Ta vastab kaunis täpselt sellele maastikule, mida olen püüdnud taasluua. Kui ma Kaali meteoriidikatastroofi olen kirjeldanud. Ma ei tea, kas rahuldab teid, mu vastus. Osalesite arhitektuurivõistluses paariku Künnapu kõrval üsna huvitav koos pälvisite isegi eripreemia seal neljanda maailmamuuseumi tarvis. Ma mõtlen, iga andis teile seda. Siiamaani on näinud, kuidas jutt, mida ma tindiga ikka kirjutan, kuidas ta ühel heal päeval masinas ümber lüüakse ja siis aasta hiljem, kui hästi läheb, tulevad trükikojas poognad ja ja kunagi tuleb ka raamat kätte, need on niisugused erinevad baasid umbes nagu liblikal, eks ole? Iga kord erinev. Aga nüüd oli midagi sootuks enneolematut. Ma rääkisin kõike, mida ma teadsin põhjalast just sellest piirkonnast, ma olen seal pidanud filmima ja üsna palju ringi sõitnud ja ja mul on sealsamas ka üsna palju tuttavaidki. Rääkisin Põhjala mütoloogiast, rääkisin laplastest ehk saamidest täpsema nimetusega ja tundus, et see oli künnab puule ja Padikule huvitav, Nad istusid, kuulasid, tegid oma märkmeid, küsisid ja kui ma kõnelesin sellest maailmateljest, mida saamid on püstitanud, kas see võiks olla niisugune pühasammas nagu lipuvarras umbes? Ainult selle vahega, et saamid on püüdnud selle alati enam-vähem täpselt suunata Ta põhjanaela suunas. Sest nende kujutlust mööda kogu taevalaotus pöörleb põhjanaela kohal taevalaotus, mis toetab niisugusele võimsale nähtamatut maailmasambale. Põhjanaela kohal, seesama maailmasammas on kulutanud väikese augu taevale tusse. Kõik ülejäänud tähed liiguvad ringi, planeedid liiguvad veel oma tee, tagapõhjanael on alati ühe koha peal ja, ja saamit seetõttu püstitasidki niisuguse maailmasamba oma kodade lähedale tuli siis natukene püsti natukene kaldu nii põhjanaela suunas ja selleks, et see pilt täiesti selge oleks, nad lõid sinna ülesse oma sanda tippu ühe väikese raudnaela, see oli siis nagu see see kuullaager võid, telg, mille ümber taevalaotus pöörleb ja näete, see on muidugi luule, rahvaluule. See on ühe väikese ja väga poeetilise rahva maailmanägemus. Ja nüüd huvitav oli see, et arhitektidega koos töötades see poeetiline nägemus see äkki äkki võttis ühe täiesti konkreetse kuju ta muutus seinteks muutuseks, torniks muutuseks välja sirutatud nii antenni taoliseks mastiks, mis pidi sümboliseerima siis seda sama taga vana maailmasamba käsitlust. Aga mul on väga hea meel, et soomlased hindasid seda ka tulemusrikkaks tööks ja oleks muidugi veelgi toredam seda ehituskunagi tegelikkust näha. Selleks on väga vähe väljavaateid, aga ma ütlen, et oleks veel toredam näha, kuidas kuidas üks jutt aegamööda võtab kõigepealt paberil hoone piirjooni. Ja kui hästi läheks, siis võtab ta võib olla ka looduses seal sama saunas järve kaldal. Ilusa valge suure hoone kontuur. Nii kurb kui see ka ei ole, aeg lendab. Ja ükskõik, huvitav meil ka ei ole, täna. Mul on tunne, et me peame, hakkame lõpetama.