Ma ei tea päris täpselt, kulla inimesed, kes te just olete teie, kes olete praegu juba üleval raadio lahti keeranud ja esimese programmi peale seadnud. Ma arvan, et vististi ikka küpsed ja vanemad inimesed, sest noorte laupäeva hommikune uni on väga magus. Mõtlen, et keegi võib-olla toimetab vaikselt valges köögis ja ootab oma pere ärkamist. Keegi võib-olla istub alles hommikumantel seljas ja juba kohvitass käes. Vaatab aknast välja. On ju väike hingetõmbeaeg enne töörohket. Laupäeva. Just lõppesid õnnesoovid. See on saade, mis ikkagi soojust kiirgab, kuid, aga just isiklikult ei huvitagi. Sealt ei tule kurjust ja raskemeelsust. Ja nüüd siis vahelugemine, milles olen enamasti ikka katsunud pakkuda niisugust lugemist, mis kõigile mõistetav on, aga ometi sügav. Talvemeeleolud eesti kirjanduses on selle talvekuu teema. Jõuluaeg on nüüd pikemaks venitatud kui kunagi varem enne jõulunäed, nimelt ma ei räägi siin advendikombestikus, vaid äri jõuludest ostu-müügi jõuludest. Pean ütlema, et esialgu ei meeldinud see mulle sugugi. See teeks nagu selle jõuluime ja jõulutunde lahjemaks. Peaaegu novembrikuul on küünlad ja vanikud poodides igal pool väljas. Aga siis kutsusin ennast korrale, ei maksa alati olla see toriseja nuriseja, las pikeneb pealegi see ootuse aeg ja soojendab pimedaid päevi. Nüüd siis olen mina oma pala valides ja samamoodi ette rutanud ja valinud katkendi, mis algab sõnadega. Jõuludeni öeldi olevat ainult veel nädalapäevad. Tegelikult on ju kaks, see on Tuglase väikesest illi marist. Raamatut võib tüdinimata lugeda ikka jälle ta nagu eestlase elu entsüklopeedia muidugi teatud ühiskonnakihis lõikes. Kui nüüd jälle kuulame, eks peegeldusid nii palju meile tuttavaid, suhteid ja suhtumisi väikestest detailidest suurt elutarkust. Niisiis Tuglas, väike Illimar, 29. peatükk. Jõuludeni öeldi olevat ainult veel nädalapäevad. See oli nagu mingi piiripostajas, sest ikka öeldi niipalju jõuludeni või nii palju pärast jõulusid. Illimar omalt poolt ei teadnud küll täpselt nende tähendust, kuid rõõmsat ärevust tõstsid need Temaski. Nüüd ajas päris tõsiselt lund alla. Mõnel päeval tuli nagu kotiga, teisel keerutas ainult tasahilju tuisata. Kolmandaga küttis jälle nii et taevaalune valge. Küllap ka tuisupäevil veel taevastki lisatuli, kuid peamiselt tõsteti ometi juba varem tulnut ühest kohast teise. Võeti sealt, kus näis liiga olevat ja lükati sinna, kus rohkem ruumi oli. Tambib kinni, ütles siis isa. Ja näis tõesti nagu hoolitsetakse selle eest, kuidas seda lume paljust korralikult ära paigutada. Sest nüüd pidi ta püsivalt paigale jääma. Saanitee ütles isa ühel päeval. Nii et paremat pole tahtagi. Kui õige teeks selle sõidu. Samal õhtul otsiti isa reisikasukas ja saapad välja. Ning hommikul, kui Illimar ärkas, oli isa juba ammugi kadunud. Öeldi olevat ühes valitsejaga linna sõitnud. Ja ta jäi sinna kaheks päevaks. Ei tea, kui palju ema seal aidamehe kohuseid täitis, aga laudaga said hästi hakkama. Ta oli seal nüüd niisama kaua kui isagi. Ainult uudised, mis ta töölt tulles tõi, olid teistsugused. Üksnes tädi Liisa sai neist pisut naeruainet. Emal oligi rohkem muretsemist isa kui ameti pärast. Et ei tea, kuidas tal neid läheb või on ikka talvine aeg teed umbes ja külma küllalt. Ega kahjulale Kuljusaid kaelas. Ega see õnnetus tulle süüa. Peaks ikka kõik hästi minema. Isa linnasõidupäeva lõunaks saabus kakarla koju. Seal tuli ta läbi suure lumetühi leivakott seljas. Nüüd oli kooliorjus kuni uue aastani läbi ja rõõmuda sellest tundis, seda oli näha. Kuid ka mingi mure neis teda vaevavad ning sedagi võis märgata. Isegi oma vempusid ei suutnud ta kohe alustada hoopis küll pisut Illimari ees, muidu aga jäi äraootavale seisukohale. Õhtust söödi nüüd nagu möödaminnes, ei sellel olnud pooltki seda pidulikkust, ei õiget algust. Puu näis nagu polekski ema teistele toitu lauale pannud, ainult isale. Ja kui teda ei ole, siis ükskõik, kunas ja kuidas süüakse. Ise kahekesi tädiga poleks nad vist üldse midagi valmistanud. Kui aga kuidagi oli keha kinnitatud, tuli emal äkki meelde küsida. Karla, eks seegi kord tunnistusi antud. Näita, kuidas sa oled ka õppinud. Karla otsis raamatute vahelt mingi paberi välja. Ta tegi seda väga aeglaselt ja nähtava vastumeelsusega. Ning siis hakkas ema seda uurima, hoides õieti lambi lähedal. Ega tema suurem dokumentide tundja olnud, aga pikapeale sai ta kõigest jagu. Ei paistnudki seal mingit põhjust olevat oma tunnistust peita. Õppinud oli see päris hästi ja nutti tal selleks ju oligi. Arvati ikka, et võiks koolitada, kes teab, kui kaugele. Kui aga rahakott vastu peab. Nii oli nüüdki tunnistus kõigiti hea ja ema aina rõõmutses. Kuid siis muutus ta nägu äkki Munuks. Mis see on? See on ülalpidamine, vastas Karla löödult ise kõrvale piiludes. Ja see on halb, näe, siia, on ju koolmeister ise oma käega juurde kirjutanud, palju koerust teinud. Kas sa ometi ei häbene? Kuna karra hilisest häbenemisest enam mingit kasu polnud, algas alles nüüd ema noomimine. Mis sinust küll niiviisi peaks saama, kuhu sa oma tempodega viimaks jõuad? Ei paranda sind, manitsused ega nuhtlused. Ei aita muu, kui tuleb sind kevadel võõraste inimeste juurde karja panna. Kui oma vanemate õpetused ei mõju, las siis maailma õpetab. Küll sa näed, küll sa näed, kui magus see on. Ema rääkis kaua ja lõpuks ta nuttis. Karla oli nagu pekstud koer nurgas ega tahtnud nähtavale Ki tulla. Ning loo lõpuks jäi ema ähvardav hoiatus. Küll sa veel näed, kui isa koju tuleb. Illimarisse see asi puutunud. Kuid ta oli hirmunud nagu ikka, kui miski halvasti läks. Kurjad sõnad, ükskõik kellele öeldud, rabasid ometi kõiki, kes neid aga kuulsid. Ja midagi oli halvasti ning sõnad olid kurjad. Selles polnud kahtlustki. Esialgu oli Illimarile küll ülalpidamise mõistagi hämar kuid mida kauem ta ema manitsused kuulas, seda selgemaks talle sai. Koolis polnud lugu nähtavasti nii lihtne nagu kodus. Kui tegid koerust, said võmmu kuklasse ja sellega oli seal ots peal. Ei võmudest seal võmmudeks, aga peale selle pandi kõik su üleastumised kirja just nagu isa kõik aida ja lauda asjad kirja pani. Ning aasta lõpuks tehti kokkuvõte just jälle, nagu isa tegi, kui ta joone alla tõmbas ja ütles, summa. Seal kirjutati nüüd joone alla palju koerust teinud. Nii et see õhtu aidamehe kodus oli päris kurb. Keegi ei tundnud end mugavalt, välja arvatud ainult väike Johannes ja Kähryning milli. Kuid nemad ei teadnudki ülalpidamisest midagi. Kui Carlal veel mingi lohutus oli, siis ainult see, et isa kodus polnud. Juba see mõtegi isale ajas tal judinad üle selja. Ja nii vaikselt polnud ta kunagi magama läinud, kui täna ta eluviiside summa koormas teda rängalt. Järgmisel päeval oli ta ka emal juba teised mured. Ta ei meenutanud kordagi Karla ülalpidamist. Nii palju või üldse sai kodus olla. Tuisk tegi ta rahutuks ja ta arvas, et töölistel pole nüüd hea, ükskõik, kes nad on või kuhu poole lähevad. Eriti rahutuks muutus ta pimeduse tulekuga. Ja siis selgus ka ikka enam ta just neid tõelisi mõtles, kes praegu linna poolt siia mõisa juhtuvad sõitma. Neile pidise tuisk otse näkku käima. Isa jõudiski alles hilja õhtul koju, kui ootamine oli juba päris raskeks läinud. Ja ta oli tõesti valge nagu lumememm ning pikast istumisest kange. Aga kui ta sai kasuka seljast ja ülemäärase lumesaabaste küljest, siis ta ainult imestas ema hädalduste üle. Notto hullu, eks ole, omal ajal Tallinnas ja Riias ning mujalgi maailmas käidud. Ikka jäi hing sisse ja kuraasi veel ülearugi. Ning nüüd peaks sihuke sõidu natukene tapp. Ma isa neis kõigest väsimusest hoolimata lõbus ärevus tujus olevat. Ja selleks oli tal põhjustki, nagu selgus varsti ka Illimarile. Sest kui inimene võib teistele häid üllatusi teha, ega ta siis isegi päris rahulik kale naerab juba eeskätt pihku mõeldes teiste imestavaile nägudele. Igatahes oli kraami, mis luisest saanist sisse kanti, mitu kimpsuja kompsu ja ühe osa tegi isa otsekohe lahti, enne kui teised suutsid veel toi. Kuidagi oli seal ühte ja teist eriti aga säärast. Uudne linnaline erilise lõhnagagi alates juba paberist, millesse pakitud. Emaga kutsus isa kohe sööma, sest talle näis, nagu oleks isa kogu selle aja püsti näljas olnud. Ja nii nad nüüd istusid seal isa lõbusalt söögi kallal ning teised niisama lõbusalt kompvekipabereid vaadeldes. Kuid siis juhtus midagi, mis tõmbas kõigi tähelepanu teisale. Kähria milli olid varem isa ümber hüppelnud ning jällenägemisrõõmust rõkkanud. Nüüd liikusid nad linna kraami poole, nuusutasid ühte ja teist ning avaldasid vastastikku oma arvamisi. Olid vist nendegi meelest uudsed ja huvitavad lõhnad. Kuid siis peatasid nad äkki vahtides kirjusse, rätikusse seotud kompsule kasti otsas. Ja niisama äkki tõusid karvad nende kuklas ning nende suust kostis tume urin. Kõigi silmad pöördusid sinnapoole ja siis nägid kõik peaaegu samal hetkel. Komps liikus tasakesi edasi-tagasi. Otseminekule valmistudes. Nad jahmusid, sulgesid silmad, haavasid uuesti, Heise polnud viirastus, komps liikus tõesti. Jumala pärast, mis see ometi on? Hüüdis ema esimesena. Ainult isa oli rahulikuks jäänud, ta naeris lõbusalt ja salapäraselt. Ja arvake ära, mis see on. Kuid kestele jahmusega veel midagi arvata, mõistis. Ajalgi koerad välja, siis ma näitan, ütles isa ja tõusis. Koerad olid varsti ukse taga, siis võttis isa kompsu ja hakkas seda avama otse kiusliku aeglusega. Kui üks rätiku sõlm oli avatud, tuli nähtavale veergudest korvinurk. Ja enne veel, kui teinegi sõlm oli lahti, nägid kõik rätiku all ägedamat liikumist ning kohe selle järel sirutus sealt hall looma pea nähtavale. Kas hüüdsid kõik imestades ja ühtlasi kergendust tundes. Võtke midagi imeväärsemat kui tõepoolest, ainult kas niipea kui talle see võrdruumi tehti, tuli ta ise täielikult välja. Kuid selle asemel, et võõras kohas karta ja põgeneda, toimis ta hoopis teisiti. Ta tõmbas ainult silmad heledas valguses koomale, sirutas kägaras olnud luid-liikmeid ja müksas siis peaga isa kätt ning tegi selle juures väga sõbralikult. Nurnurra. Kust sa ometi sihukese oled välja võtnud, imestas ema endiselt. Ekslinnakohas leida igasuguseid imeloomi nääris isa ja istus uuesti laude. Seal vanal viidulde oli, käis ringi kui väike tiiger, aga kui ära hakkasime, juhtus Viidu jälle lõbusas tujus olema. No ega temal siis muudkui aga midagi kinkida, olgu ükskõik mis, aga kätte juhtub. Näe, juhtuski, kas võtta kass ütles siukest, kassi pole seal veel eluilmaski näinud. Mina küll vastu, aga tema muudkui võta, kas kulla naise vend, keisrile pole, siukest kassi panin veel vastu ja Maigi manitses omalt poolt kus deva, ah või nii või ei taheta mu kassigi või nii palju minust hoolitaksegi naaseda, pean ma meeles, karda või ei taheta vaese sugulasega, et kassi vastu võtta, külma seda meeles pean, no küll ma meeles pean, kui su suguselts mind nii halvaks paneb, eks ma võin siis ka naisest lahutada, mingu siis ühte pistlaste põrgu, kõik nii naine kui kass. Ja samas siis ikka edasi, ega Aidanudki lõpuks muu, kui pidin kassi kaasa võtma. Ja ega ta päris loll loom näi olevat. Siinkohal lõpetame tänaseks väikese Illimari lugemise aga seda, missuguseid pahandusi kas peresse tõi, mäletavad head kuulajad võib-olla isegi kuulmiseni.