Räägib Ain Kaalep, kes tänavu Kirjandusmuuseumi Kreutzwaldi päevadel rääkis ka Isiklikest kokkupuudetest August Annist, iga August Annist on nimi mis minu sugupõlvele eriti keele- ja kirjandushuvilistele inimestele sellest sugupõlvest tähendab väga palju. Mina sain selle nimega tahaks, ma ei mäleta täpselt, kas kaheksa või üheksa aastaselt, igatahes väga varakult, kui ma lugesin August Annist tõlgitud Eino Leino Hellgaa laule mis oli üks esimesi suuri luule elamusi minu noores elus. Ja hiljem on August Annist nimi mulle korduvalt ette puutunud. Koolis õpiti üsna põhjalikult Kalevala ka Kalevala puhul, kõneles õpetaja, võisime oma silmaga järele vaadata, et selle tõlkija eesti keelde oli August Annist. Esimest korda sain ma teda näha. Eesti Kirjanduse seltsi koosolek, kui 1940. aasta kevadel kuhu mina oma kolme 14 aastase liha tarkusega olin ka tulnud ja seal ma nägin, kuulsin kahte meest, kelle nimed olid mulle juba oluliseks saanud, August Annist, aga peale sellega Ants Oras said mulle siis tuttavaks ja mõlemad, mis seal salata, valmistasid teatava pettumuse, kumbki ei olnud hea kõnemees ole, tundus just, et nad oleksid pidanud kuidagi pateetiliselt kauni stiilselt kõnelema, aga nad kõnelesid nii võrdlemisi vaikse häälega. Mitte just eriti kuuldavalt ja ilma mingisuguse kõrge lennuta, aga no tühja sellest. Järgmine lähem tutvumine August Annist tööga oli saksa okupatsiooni ajal, kui müüdi väga odavate hindadega sõja eel seisma jäänud raamatuid ja ostsin raamatukauplusest August Annisti koostatud ja toimetatud koguteose dünamis mõtteid võitlevast vabariigist välja antud 1930. Sel ajal oli Anniste nimi veel August Anni, tema oli, võib öelda ideeliseks juhiks Kunnas kuhu kuulusid enamasti üliõpilasselts Veljesto liikmed. Koguteos oli üsna radikaalselt demokraatlikud ja kritiseeris Eesti vabariigi esimest kümmet aastat kus muide esinesid vaat vastuolud, mis praegugi esinevad esiplaanile tõusis ilma mingi idee Liisused Ta tõusiklus ja hakkas dikteerima nii hästi poliitika kui kultuuri alal oma labast maitset, mis noorte idealistide hulgas muidugi vallandas protesti. Hiljem olen ma lugenud, et seda protesti tõlgitsed omal ajal üsnagi pahempoolsena ja näiteks niisugune kena ja intelligentne noormees sel ajal noorem kui annist. Ilmar Tõnisson, Jaan Tõnissoni poeg andis sellele ringkonnale isegi nimeks kohviku kommunistid. Seda ma kuulsin juba hallisti enda käest, mis oli muidugi ülekohtune. See ringkond ei olnud küll kommunismi laenuline, ärgem unustagem, et Stalini tõeline nägu kahekümnendatel aastatel ei olnud veel kuigi selgunud. Aga kommunistid muidugi need noormehed ei olnud. Nad olid, ütleme, ideeliselt vasakpoolsed ja tõepoolest rohkem kohvikus istujad kui poliitilised võitlejad, aga nende nende ideestik oli huvitav teenäitajaks. Suures maailmas oli vahest kõige enam rumen rollaan kelle nõukogudesõbralikkus sellest ajast on ka teada. Aga Rolaani puhul on oluline just see tema sügavideelisus. Tema ideaalkuju on omamoodi Ungari vaimus on võitleja, kes oma ideelist kindlameelsust kunagi ei loovuta. Kuskil esineb tal niisugune tsitaat, et mis on elu tragöödia, hurraa. Vot umbes selline paatos, iseloomustas ka selleaegseid Veljesto mehi August allistiga eesotsas hiljem kui Eesti ühiskonnas esile tõusid, fašismi kallakuga vabadussõjalased ehk vapsid. Ja kui nende liikumise summutas väga konservatiivne autokraatse kliku joonega Konstantin Päts siis leidsid need ringkonnad Jaan Tõnissoni ringkond ja Veljesto seltskond teineteist üsna loomulikult ja moodustasid 30.-te aastate lõpus nõndanimetatud Tartu opositsiooni, mida iseloomustas too vaim. Sel ajal see väljend tekkiski. Seal olid Annisti ideed üsnagi olulised. Annist kirjutas sel ajal kolmekümnendatel aastatel palju artikleid küll loomingusse, eriti, aga keemiasse. Ka need artiklid jõudsid minuni. Kuna akadeemia aastakäigud mul säilisid kodus, isa oli selle ajakirja tellija olnud siis ma lugesin Anniste artikleid eriti tähelepanelikult juba nõukogude okupatsiooni ajal. Aga nüüd Annist saatusest nõukogude okupatsiooni ajal. Ka see on minu biograafiat mõnevõrra riivanud. Kui ma nüüd nii subjektiivselt kõnelen, siis sellel on oma vabandus olemas. Alata tuleks vahest sellest, et 1943. aastal meie klassi õieti meie lennunii-öelda vaimuinimeste eestvõttel abitooriumi album ka õpetajad lõid kaasa. Hea organisaator võiks, vahest oli usuõpetaja filosoofiaõpetaja Elmar Salumaa ega tema kõrval ka eesti keele õpetaja Voldemar Metsamärt. Ja Voldemar Metsamärt andis oma kaastööna selle albumi jaoks kaks katkendi huvitavast teosest. See oli Soomes ilmunud raamat, mille pealkiri oli Viro neurovostokolimuks ja SA Eesti Nõukogude pöörises. Ja autoriks oli Jaan siiras. Noh, selge, et varjunimi. Aga kes selle varjunime taga peitub, seda muidugi keegi ei teadnud. Tuleb lisada, et see teos oli ka sakslaste poolt okupeeritud Eestis keelatud. Et ta oli küll nõukogudevastane, aga ta ei olnud ka kuidagimoodi fašismisõbralik. Et see niisugune järjekindel rahvuslik joon, mis selles teoses kajastus, ei olnud ka saksa okupantide üldse vastuvõetav, aga meie albumis kaks katkendit ilmusid nüüd kui August Annist arreteeriti. Siis oli selle taga mitu asjaolu. Kõigepealt vahest see, 1945. aastal langesid erilise tagakiusamise ohvriks üliõpilasselts Veljesto vilistlased ja liikmed. Ja selle põhjuseks oli vahest kõige enam see, et Veljesto vihavaenlaseks oli selleaegne Tartu linna ja maakonna Parteisekretär Max Laosson. Millest see viha pärit oli, seda sele tagu, teised aga igatahes liha oli lausa patoloogiline. Selle mõttekäigu taga oli umbes selline suhtumine. Parempoolsed ideelised suunad. Eesti haritlaskonna ei ole nii ohtlikud, et need on kohe kaugelt näha, tead mis on mõne korporaldi mõtteviisi taga kõige õelamad nõukogude vaenlased on aga just need Veljesto mehed kes selle klausunliku mõtlemise järgi teesklevad vasakpoolseid, et hiilida monoliitsed kommunistliku linde hulka ja, ja seda seestpoolt lõhestada. Midagi niisugust muidugi muidugi ei olnud, nende vasakpoolsus oli lihtsalt. Nagu ma enne ütlesin, vahest veidi rollaanlik idealism igatahes isegi mitte mitte kommunism, see oli küll selge. Aga nende tähtsusega muidugi Lauson liialdus. Selle tagajärjeks oli Veljesto meeste arreteerimine ja sellised, et kes olid elus poliitikast üsna eemale hoidnud. Nagu näiteks professor Ariste või tuntud kirjandusteadlane Mart Lepik langesid selle ohvriks, kõnelemata muidugi Veljesto esimehest Peeter tarvelist professorist, kes oli tõepoolest üks Eesti kõige tähtsamad sotsiaaldemokraate, aga me teame, et sotsiaaldemokraadid on alati kommunistide esimesed ohvrid, neid alati kõige rohkem vihanud. Nii et talvel küll, aga täiesti poliitikuga võõrad inimesed arreteeriti ka ja siis loomulikult Kahanist. No mitmesuguseid süüsid, otsiti nii, et ta lõpuks ka väikese karistuse sai. Aga karistus oleks võinud ka suurem olla, kui oleks avastatud, et et see Jaan siiras, kes kirjutas väga nõukogude vastase teos ja selle Soomes avaldas, et selle on August Annist. Teda süüdistati selles, aga siiski ei suudetud süüdistust tõestada, kannist pakkus, neile ei julgeolekumeestele suurt huvi. Mina olin ka samal ajal vangis ja ma mäletan väga hästi, kuidas mindki kes, ma olin ju alles algaja üliõpilane. Tõepoolest, ühte Annisti loengut olin ma kuulanud, aga, aga rohkem kontakte mul temaga ka üliõpilasena ei olnud. No mind kuulati kord Anniste asju, süled, küsiti minu käest, et te olete filoloogia üliõpilane. Kas te teate midagi, August Annist ja ma täiesti ülbelt, aga silmas pidades, et ega, ja haridustase eriti kõrge ei ole teada, siis ma kuulen seda nime esimest korda? Muidugi täiesti ebaloogiline. Bioloogiaüliõpilane Annisti nime ei tea, aga uurija jäigi sellega rahule ja jättis ta minuga rahule. Nii et ma algasin hallist lihtsalt ma oleks, ma hakkan rääkima, et ma olen ta loengut kuulanud, artikleid lugenud, siis oleks mine mis jälle hakatud pinnima, et mis te arvate ja nii edasi. Nii et sellises situatsioonis on muidugi kõige targem maha salata ja asi tahe. Hiljem Annistile kirjeldades seda uurijat ja tema tõlki, tundis ta ära inimesed, kes tõepoolest tema asjadega asjadega tegelesid, aga nüüd ja Jaan siirase lugu annist rääkis mulle sellest, et näed, milles, milles mind süüdistati nagu mina oleksin jaan siiras ja süüdi on muidugi need Tartu kohviku inimesed seal, et niipea kui raamat soome silmus ja kuidagi nii põranda all Eestisse saabus, kõik hakkasid rääkima Annisti stiil, Annisti stiil. Mõttetus muidugi räägib mulle annist, kuidas see minu stiil, kust nad selle peale üldse tulid. Ja, ja täitsa nii siiralt seletab mulle, et missugune ülekohtune süüdistust temale esitati. Mina muidugi kõnelesin talle sellest, et meie oma abitooriumi albumis isegi mõned katkendid avaldasime. Tagantjärele ma olen mõelnud, missugune pikantne situatsioon Voldemar Metsamärt, õpetaja, kes tõlkis meile katkendid sellest raamatust Annist elasid mõlemad seal. Noh, ütleme Tähtvere väljal ja täiesti võimalik, et nad sealt Gustav Adolfi või nagu me nüüd ütleme, Jakobi mäest juhtusite üheskoos alla linna tulema filoloogid pidid nad teineteist tundma ja, ja oli võimalik, et sel ajal inimesed usaldasid ju 11. Metsavõrd ütles Annistele, et näete, niisugune huvitav raamat, mul on need tõlgin seal oma õpilastele, katkendid ja Annist tõenäoliselt uhkas tõesti ja, ja sisemiselt muidugi, muigas ta kindlasti ta ei hakanud ütlema, et tema on see autor ja isegi minule ja me olime sel ajal olime üsna lähedased. Kolleegid. Ma toimetasin Annisti tõlkeid, olin avaldanud artikleid tema tõlgete kohta, nii et päris kollegiaalne koostöö oli meie vahel. Jaanist räägib mulle jälle sedasama juttu. Jaan iras olemises, aga kui nüüd mõni aasta tagasi selgus, et see siiski on Annist, vaidlesime täitsa vastu, ütlesin annist ise rääkis mulle, et tema ei ole jaan siirast ka siis ma sain äkki aru, ta rääkis kindlasti sellepärast, et ka nõukogude ajal võidi mingis seltskonnas kõnelda, tunnistan, jaan siiras ja küll on tore, kui Ain Kaalep, kes on Annistile juba suhteliselt Ta on inimene kõva häälega, kinnitab, ei ole ja ma ju tean väga hästi onnist. Mulle ise rääkis, et temast oli väga kaval osutada jälgede kaotamiseks. Isegi minu abi. Tagantjärele mõeldes, et ma ei olnud tema usaldamatusest nii-öelda üldse mitte solvunud maisi, oleksin niisamuti teinud niipalju siis õnnistist ja Jaan sirasest. Jaan siirast. No lõpuks muidugi peame puudutama ka seda lõpmatut ja vahest kõige olulisemat teemat, August Annist tõlkijana. Mina sattusin tema enda ja ka tema põhilise toimetaja Karl heita soovil toimetajaks Augustonnisti Humeruse tõlgetele iilija seod. Siia olen ma tähelepanelikult ja kokkuvõttes isegi korduvalt läbi lugenud eesti keeles ja iga kord, kui vajalikuks osutus ka originaaliga sedavõrd Kuima pukkidega keele kohta midagi tean võrrelnud. Nii et tunnen huumeruste Tõnu Annistele päris hästi, tuleb öelda seda, et annist töötas kohutava kiirusega ja, ja see oli isegi veidi häiriv, Karl leitav tema põhiline toimetaja, kes tõesti iga sõna võrdles kreeka originaaliga läbi, pahandas isegi selle üle ja ütles, et kui ma ütlen Annistile, et see koht ei sobi, et leia midagi muud, siis Annist silmapilk esitas ühe variandi teise, kolmanda kiiresti kohendas robinal üksteise järel. Selle asemel, et öelda, et, et ma võtan märkuse arvesse homme, esitan uue variandi, et liiga kiire oli, tema mõtlemine leidis leitav ja minulegi tundus natuke liiga kiire rabedana väledana kogu oma olemises kogu oma jutus, aga ka ka oma töös ja sellega võis. Aga ma ei ütle sugugi, et pidi kaasnema teatav lohakus, isegi see iseloomustas teda ka olmeelus. Tema tuba oli võrdlemisi isegi ja kui tal ei oleks olnud nii tublit naist nagu oli seda proua Annist sündinud Linda Tammann ajaloo õpetaja noores põlves olnud siis oleks kohene Annist raskustesse Et tuleb öelda, et ka tema isiklikus elus, nii nagu tema loomingustki lõppude lõpuks oli, tal oli tal õnne, ta suutis maksimaalselt teostada oma andeid nii hästi. Inimesena. Kui kõva litter raadina hästi eestina teadusliku uurijana kui ka luuletõlkijana, kellena ta kuulub kindlasti oma kolleegide hulgas ühele aukohale.