Pärast filmi tramm nimega iha esmalinastust ütle, selle aia käes on, pole kahtlust, et Marlon Brando on maailma üks parimaid näitlejaid. Välimus ja iseloom on needus, mis jäävad jälitama teda kogu elu. Hollywood mõistes, et sündinud on temperamentne ereda isikupäraga lummav näitleja, näitleja, keda ootab ees suur tulevik. Hollywoodi agentide produtsentide poolt ligi meelitatud press kas Marlon Brando nime ümber kirgi üles kütma. Ta võib mängida kõike ning igast rollist saab suur roll noor näitleja kuulsust mitte ainult endale, vaid kogu Ameerika filmikunstile. Temast saab kogu maailma filmikunsti sümbol. Teda hakatakse armastama ja vihkama, austama, pelgama. Marlon Brando ihkas kuulsust. Tal oli villand vaesusest ja rahapuudusest. Ta mõistes, et loodus on kinkinud talle ande, mida ta demonstreeris edukalt filmis tramm nimega iha. Ja ta otsustas, et peab seda arvamust kinnistama. Hollywoodi produtsendid, juubeldasid. Sündinud oli näitleja milist unistuste vabrikus. Varem pole olnud ja ta on mässaja, metsik ja tasakaalutu. See tõmbas ligi miljoneid vaatajaid ning ühtlasi tekitas hirmu. Marlon Brando oli saamas uus Hollywoodi ebajumal. Oma ürgse jõuga sümpatiseerib ta kõigepealt noortele, kes läksid vaimustusest segi, kui nende ette ilmus nahktagis Marlon Brando. Filmis metsik päike enda eelsegi, paisates astuste raevukalt välja väljakujunenud tavade vastu. Tema vaadetest ja tegudest hüpnotiseeritud noored kuulutasid Brando oma iidoliks. Kuuekümnendatel aastatel hakkas Marlon Brando nimi üha sagedamini ilmuma ajakirjades skandaali lehekülgedel. Teda süüdistati võimatu ja vastiku iseloomupärast. Et ta ei saa kellegagi läbi, käitub isegi oma armastatud naistega jämedalt. Mitte ainult et vahetab neid nagu kindaid, vaid teeb neist oma orjad. Tarid. Nende artiklite peale näitas Brandon närviliselt hambaid, kutsudes sellega esile veelgi negatiivsema suhtumise endasse. Ah et mul on halb iseloom? Ei tea miks, aga sellepärast, et ma ei taha oma eraelu üldsusega jagada. Näitlejal nagu igal teiselgi vaba maa kodanikul on õigus intiimelule. Marlon Brando ise jutustab oma elust nõnda. Minu varases lapsepõlves oli meil normaalne kodu. Isa ema ning minu kaks õde Frans sesse Tšaslen. Maas, jumaldasin ema tema ilu, sarmi, kergust, kuidas ta kõiki probleeme lahendas. Rahu, millega ta suhtus pisiasjadesse. Paraku ei kestnud kaua. Ema hakkas kodust eemale hoidma. Naabrid sosistasid isekeskis, mis brändot võib sagedamini kohata paaris kui kirikus või farmis. Mulle on meelde jäänud stseen, mis väärinuks suurt filmi. Ema tuli joobnuna koju, kutsus kassid oma magamistuppa. Ta jootis neile sisse palderjani kassid pilve jäid ja tema ümber lääbakile vajusid uinus ta sellises õndsas rahus, nagu viibiks ta oma parimate sõprade seltsis. Palju aastaid hiljem, kui ta oli juba isa juurest ära läinud ja minagi olin kodunt lahkunud tuli ta minu juurde New Yorki täis nagu tinavile ja vajus sealsamas põrandale maha. Ma ei vaevunud teda isegi püsti tõstma, kummardasid tema kohale alles tükk aega hiljem. Ega sul palderjani ole, küsis ta. 1954. aastal, varsti pärast seda kohtumist ta suri. Kuid minu esimese suure edu Stanley Kowalski osa filmis tramm nimega iha jõudis ta siiski ära näha. Ta ütles mulle siis, kas teadmispart, kõige parem asi selles filmis on pealkiri tramm nimega iha. Loe läbi Joneeli armastus, jalakate Albaart. Kas sa üldse tead, mis asi on armastus? No. Morandol oli armastusest oma ettekujutus. Mulle meeldivad iluveaga naised. Kõik need Hollywoodi kaunitarid ärritasid mind ammu enne seda, kui ma ise filmides mängima hakkasin. Ainult ühel korral armusin ühesse neist ära Lätisse. See juhtus pärast filmi komediandid vaatamist. Suurepärane film. Sõitsin Pariisi, seal tutvusin prantsuse staariga jummal küll ära, letti oli nagu lihvitud kalliskivisile ja särav, aga ta iseloom võis murda kelle tahes hambad. Ta ei hoolinud kellestki ega millestki. Ma ei unusta kunagi, kuidas ta ehtsa provintsi tõusiku vihaga viskas toatüdrukule vastu vahtimist, sandlipuust, tuhatoosi. Samas võttis sisse kõige võrgutavamapoosi, mida ma eales olen näinud. Raugel langetatud telk, sihvakad, jalad paljastatud, puusadeni naeruvirve huulil. Brass liikavalski osa filmis tramm nimega iha otsustas rändavad teatriga onlap. Aga New Yorgis talle Käia meeldis. Brando meenutab. Elasin tollal kuuendal avenüül kaanel chi hooli lähedal. Aeg-ajalt astusin sisse näitestuudiosse. Peaasjalikult tüdrukute pärast. Üks neist oli Merlin Moonro. Esimest korda olin Meriliniga põgusalt kohtunud sõja lõpus. Nüüd põrkasin temaga kokku selle sõna kõige otsesemas mõttes. Ühel olengul New Yorgis. Kui teised külalised laulsid ja tantsisid, istus Merlin üksi nurgas ja üritas klaveril mingit viisi üles võtta. Seisin tema lähedal, joogiklaas käes ja ajasin ühega külalistest elavalt juttu. Keegi hõikas mind, pöörasin järsult ümber ja riivasin küünarnukiga. Merlini pead. Täpsemalt öeldes mitte ei riivanud, vaid minu arvates sai ta üsna kõva vapsu. Jumal küll, pomisesin, andestage, palun, ma kogemata. Merilin vaatas mulle silma sisse ja sõnas seda c ainult ütlete. Sain aru, et ta teeb nalja ja puhkasin naerma. Istusin tema kõrvale ja ütlesin. Laske ma näitan teile, kuidas tuleb mängida. Tundub, et pole klaverimängus just kõige kõvem käsi. Püüdsin võtta võimalikult hästi mõned akordid. Pärast seda lobisesime pisut. Hiljem ajasime vahetevahel telefonitsi juttu. Ükskord hilja õhtul helistasin talle ja ütlesin, kange kihk on praegu sinu poole tulla, kui selle see ei sobi. Kui sa ei taha, et ma tulen, siis nõnda ütlegi. Ta ei ütelnud. Sõitsin tema poole ja see, millest unistas tol ajal pea iga Ameerika sõdur sai minu jaoks samal õhtul teoks. Evelin oli tundehell paljuski mõistetamatu ent hoopis läbitungiv oma pilguga naine, kui temast arvati Tauli elult kõvasti võtta saanud. Sellele vaatamata oli ta säilitanud inimeste suhtes hämmastama vaistu. Nimetaksin seda isegi omamoodi emotsionaalseks intellektiks. Üheks kõige rafineeritum maks, meele laadiks olemasolevate seas. Pärast seda esimest kohtumist jäid meie suhted kestma ning kohtusime aeg-ajalt kuni tema surmani 1962. aastal. Ning me võisime rääkida tunde, sealhulgas sellestki, kuidas ta on aegamööda hakanud aru saama etena tollane produtsent, Strasbourg ja teised püüavad teda lihtsalt ära kasutada. Ühtlasi tajusin, et Merilini emotsionaalne seisund on järjest stabiilsemaks muutumast. Meie viimane jutuajamine toimus kaks-kolm päeva enne tema surma. Ta helistas mulle oma kodust Los Angeleses ja kutsus õhtusöögile. Paraku olid mul selleks õhtuks omad plaanid ja ma tegin ettepaneku lükata kohtumine edasi järgmisse nädalasse. Suurepärane, vastas Merilin ning sellega meie jutuajamine lõppeski. Hiljem räägiti, et just neil päevil olevat salaja kohtunud Robert Kennediga ning olnud rõhutud seisundis, kuna Kennedy tahtis teda maha jätta. Meriliniga vesteldes ei märganud ma midagi, mis oleks viidanud depressioonile või tujutusele. Pealegi, kui ta tõepoolest noil päevil kellegagi magas, miks pidi ta siis mind mingile õhtusöögile kutsuma? Üldiselt jagama päris hästi inimeste meeleolusid ja mõistan üsna täpselt nende tundeid. Eveliniga vesteldes ei märganud tema juures mingit rusutust või elutüdimust. Seepärast olen täiesti veendunud, et ta ei sooritanud enesetapu. Kui inimesel on olnud pikaajaline depressioon, olgu ta nii tark kui tahes ja püüdke oma seisundit varjata nii kiivalt kuitahes paistakse niikuinii välja. Seda enam mulle, kes ma juba loomu poolest olen harjunud jälgima inimesi ja nende tujusid. Merlin tõepoolest oleks tundnud midagi sellist, poleks see mul märkamata jäänud. Võimalik muidugi, et ta suri liiga suure unerohu annuse tõttu, aga ta ei teinud seda tahtlikult. Mina isiklikult kaldun uskuma, et tal lihtsalt koristati ära. Anna käshvi nägi Hollywoodi klišeeritud tähtede taustal välja nagu tulnukas mingist muust maailmast. Oma eksootilise välimusega äratas ta vaimustust meestes ja kadedust naistes. Tõsi ta tegi kaasa ainult episoodilistes osades, aga sellel polnud mingit tähtsust. Temasse armusid kõik nagu üks mees. Naistemaias, Marlon Brando ei saanud, see mast samuti ei üle ega ümber. Nad tutvusid päramonti söögisaalis lõunalauas. Rännak kütkestas meest mitte ainult eksootilise välimusega kullakas tõmmu nahk, suured väljendusrikkad, tumedad silmad, pikad ronkmustad juuksed, vaid ka romantiliste lugudega oma lapsepõlvest, kangese kallastel, rõõmudest ja muredest, mis sinna juurde käisid ning sellest, mida kujutavad endast tõelised hindud. Pikemalt mõtlemata otsustas Marlon Brando annaga abielluda. See oli kummaline periood minu elus, meenutab Marlon. Mõned kuud enne pulmi olin Jaapanis Saionaara võtetel režissööriks Joaša Logan. Logan käskis mul 10 kilo kaalust maha võtta. Ameerika dieet. Minagi sõin nii palju, kui sisse mahtus tänu oma partneri lemmikothakale. Ta tassis mulle. Telli vahukoorega ülevalatud riisikoogikesi vapustavat praetud kala teravas kastmes. Hell, pisut sema, oleksin temasse armunud. Ta oli tõmmu nagu oliiv viltuste silmadega, mustade juustega habras nagu hiina portselanist kujuke. Mis siin rääkida, kartsin teda isegi puudutada. Mulle tundus, et ta luud on niisama haprad kui riisikoogikesed, millega ta mind poputas. Pealegi ootasid mind Ameerikas, anna. 11. oktoobril 1957 tekkis Maalon Brando sõrme. Laulab tuss, sõrmus. Meie pulmad olid vaiksed, avalikkuse erilise tähelepanuta meenutab maal Anna kandis helesinist sari, see oli väga ilus jakk kontrasteerussefektseltema oliivikarva nahaga. Anne harrastas budismi. Kuigi me mõne aasta pärast lahku läksime, ei unustama kunagi, mida ta rääkis mulle oma usust. Kuid ma ei tea seniajani, mida kujutab endast nirvaana kas õilistatud õnneseisundit või rõõmu ja piina täielikku kadu. Tänu Annale kogesin nii ühte kui teist. Aga see kõik tuli hiljem. Siis aga pärast pulmi kadestasid tuhanded tütarlapsed üle kogu maailma, annad tema õnne viibida maal on randa kõrval. Paraku ei kestnud õnn kaua. Kogu lugu sarnanes melodraama sugemetega seiklusfilmile. Külla tuli annakashi isa jutuajamisest, temaga sai maarlon ootamatult teada, et äi polegi hindu. Vaidlen sündinud hoopiski Iraanis Talban tiimi lähedal. Et Anna on tavaline Iraani tüdruk, et tal pole Indias esivanemaid ning ta pole sellel maal isegi mitte elanud. See teadmine vapustas maal on põrandat sedavõrd, et vaatamata poeg Kristjani sünnile, keda ta jäägitult armastas, otsustas ta naisest lahutada. Anna käshvi pajatab sellest romantilisest luust. Nõnda. Brando sarmi on raske kirjeldada. See oli nagu tuule puhang nagu veekeeris. Ta tõmbas sellesse ka minu. Ma armastasin teda. Armastasin vihkasin. Talusin rääkides põranda kogedes, kohmetus, teinekord ajas suust välja lihtsalt mõttetusi. Kuid ometi tõmbasid nagu magnetiga ligi ajakirjanike intellektuaal tervete hordide kaupa austajaid. Võrgutaja oli Brando kohmakas ega väärinud tähelepanuga armastajana kuid see ei takistanud tal omamas tervet leegioni seksuaalpartnereid naisi, mehi ja kesksoost isendeid. Esimest korda kohtasin Brandud 1955. aasta oktoobris paramaanteesööklas, mis oma meluga meenutab Wombeeerr raudteejaama. Ma ei suutnud kuidagi harjuda ameerika tavadega, mulle oli mõistetamatu, kuidas kõik need filmitähed suudavad hävitada nii arututes kogustes toitu ning sealjuures erutatult kätega vehkides kõrvulukustavad mürast üle karjudes juttu ajada. Istusin ühe laua taga Harriminsija Lilliga kellega me parasjagu koos ühte filmi tegime. Äkitselt tundsin, et keegi jälgib mind tabanud mu pilgu, pööras mees pea kõrvale ja jäi põrnitsema blondi kukalt enda ees. Mõne aja pärast tulite meie laua juurde ja lill tutvustas meid. Tere, ütles võõras mehe hääl meenutas roomikute kriginat. Tal olid õlekarva juuksed raske, massiivne lõug väljendas ühtaegu nostalgiat, tundlikkust ja ükskõiksust sinihallides silmades. Paksude kulmude all oli ka tunda kirge, jättaltsutamatut, jõudu. Naeratasin mees, kohmetus. Langetasin pea tema kohmetus. Veelgi enam, jälle lahkus kiirustades. Hollywoodi ajalehtede kroonika veergudelt, kus kirjeldati meie kohtumist teada, et Brando on üks Ameerika populaarsemaid näitlejaid. Mul polnud sellest õrna aimugi. Minu teadmatus lõbustas maarloni. Magasin temaga puhtast uudishimust, tema Ameerimis viis panid tahtmatult mõtlema giljotiini peale. Tol õhtul istusime minu juures kodus teleri ees lausumata sõnagi, võttis Marlon mul käest kinni, talutas magamistuppa. Kui ma pärast temalt küsisin, kas see oli midagi vägistamise taolist, vastas ta. Vägistamine on sõbraliku armee rünnak, ei muud. Armastuses oli ta egoistlik partner, kes otsis lõõma ja loomulikkust, kuid tema tunnetes skaalas puudus täielikult õrnus. Teadsin, et põrandal on igat liiki seksuaalsuhteid, igat liiki partneritega. Ise tavatses ta öelda, tahab proovida kõike. Meie suhe kestis, kuid ma tundsin kogu aeg selle ebakindlust. Pärast armatsemist võis Brando sõnagi lausumata lahkuda. Ta ei pununud enda ümber salapära. Kookonid nagu enamik armukesi teeb harva, kui talle meenusid väikesed tähelepanuavaldused nagu lilled või šokolaad. Pärast järjekordset tüli helistas ta mulle, aga alati kell kolm öösel. Wrandoga inimeste sekka ilmuda tähendas järeleandmist rohkearvuliste austajate Grapriisidele. Ühed tahtsid puudutada tütarlast, keda on puudutanud maarlon. Teised agressiivsemad tahtsid saada mult mälestuseks kinnast või rätikut. Mõned hardusid, mõnedest said idioodid, tummad, kurdid kokku töötajad või siis katsusid nad, mis oli veelgi hullem, jäljendada oma iidoli robustselt suhtlemismaneeri. See oli filmitähesündroom. Kui ma haigeks jäin ja haiglasse sattusin, oleks maal on justkui ümber vahetatud. Ta muutus uskumatult õrnaks tähelepanelikuks. Ükskord aga kuulutas ta juba mu palati ukse levelt, pean ütlema sulle midagi väga tähtsat. Sa tead küll, millised on mu tunded sinu vastu. Ma tahan sinuga abielluda. Kihlus ei muutnud meie suhetes midagi. Brando käis mind endiselt haiglas vaatamas, kui ta aga kusagil sõidus oli, siis saatis mulle kahemõttelisi kirju milles tavatses minu üle nalja heita. Suurima heameelega nimetas ta mind paksuks tagumikuga, sellele ei tahtnud ega tahtnud tulla. Lõpu ühte kirja alustas ta näiteks nõnda, anna, pean sulle ütlema, et su tagumik on muutunud lihtsalt hiiglaslikku üks luba, et ma kordan seda sulle nii palju kordi, kui see mulle meeldib. Ma tean, et üksnes oma loomupärase ülitundlikkuse tõttu ei lubasa mull esialgu lükata käru, millel puhkab su tagumik, aga mõne aja pärast harjud sa sellega ära. Samasuguses lapsikus toonis saatsin ma talle oma kirjades tagasi kõikvõimalike epiteete, tema pikitud kintsude kohta. Nädala pärast oli Marlon platsis laulatussõrmusega neli suurt pärlit plaatinaraamis. Enne kui mulle sellest tähtsast üllatusest teatada, uuris ta tükk aega mu väikest sõrme. Kui ma haiglast välja sain, meenutad anakashi viis maal on nende esimestel kosumis nädalatel tihti kinno ja restoranidesse. Neil puhkudel kasutas ta alati oma teist taotlust. Vana Volkswageni, mis oli otsast otsani täis vanu õllepurke McDonald, tsipake paberit, vanu ajakirju olgu mul seljas mistahes õhtukleit, visiitsari sõidutas mind ikka alati ratastel prügikast. Valge tšikk, sander, pöördSämgolvini kingitus Maalonile osatäitmise eest ühes tema filmis alati garaaži seisma. See oli mõeldud Brando puhtisiklike sõitude tarvis. Selline fetišism, olimaarloni iseloomu lahutamatu osa. Ma arvan, elt või salati oodata üllatusi. Ükskord sõitis ta jõulupühade eel Los Angelesest minema. Mina ja kõik meie sõbrad olid veendunud, et ta sõitis Jaapanisse Saionaara võtetele. Ööl vastu jõululaupäeva helistas maal mulle hoona luulust. Marlon, mida sa Havail teed? Ma ma arvasin, et sulle meeldiks mulle külla tulla. Seda ma muidugi tegingi. Maalane isa sõidutas mu lennujaama Honal hullus, lonkisin kaks tundi lennujaamas edasi-tagasi ja ootasin Maallani. Olin raevus. Mu sisetunne ütles mulle, et seda aega kasutab ta minut petmiseks. Nagu ma hiljem teada sain, koristas ta tuba likvideerides seal öiste vallatust jälgi. Teel lennujaamast hotelliv vaikisin kangekaelselt, ma arvan, oli see, kes vaikuse katkestas. Sa oled pahanet, pidid mind kaks tundi ootama, eks teesis midagi, karjub plahvata või mis iganes. Sõitsime kiirusega 100 kilomeetrit tunnis, keerasin ent tema poole ja andsin talle korraliku kõrvakiilu. Äärepealt oleks auto teelt välja sõitnud. Ma arvan, pidas auto kinni. Miks sa seda tegid? Sa ise soovitasid mul midagi teha, vastasin rahulikult. See oli mul esimest korda kedagi lüüa. Kes oleks võinud arvata, et see oli meie rohkearvuliste kokkupõrgete algus? Mu viimased neiupõlvepäevad möödusid äärmises erutusseisundis, meenutab Anna käshri. Kas me ikka olime teineteisesse armunud? Mind vaevasid kõhklused, kas põranda on üldse võimeline millekski muuks kui pealiskaudseteks suheteks. Muidugi on ta erakordne mees, kuid oma isikuga, mis pidevalt tuli pöörises, oli ta võimeline mu ajju augu puurima. Ja üks asi veel, tema elu sisu oli kunst. Naasnud Jaapanist sai Marlon kaasa idamaa kultuurielemente ja tahtis, et me hakkaksime veetma oma õhtuid jaapani stiilis. See tähendas, et ma pidin kandma geišade traditsioonilist riietust. Pidin pikas seelikus ja puukingades tema ees kummardama, matile põlvili laskuma ja talle tassi saakkega ulatama, pühkima tema otsmiku niiske rätiga naerma tema naljade üle ning lubama tal piiluda mu kiimana alla, et veenduda, kas selle all on aluspesu või mitte. Mõnikord armastas Brando urgitseda iseendas. Me peame armastama, rääkis ta sellistel hetkedel. See on ainuke tõeline elu mõte. Aga mina ei saa armastada. Ma ei suuda leida inimest, kes paneks mind unustama iseennast. Aga ma tahaksin seda väga. Meie pulmapäev 11. oktoober 1957 oli isegi California sügise jaoks liiga kuum. Ma arvan, pani selga riided, mis ta selle tseremoonia tarvis välja oli valinud. Helesinise ülikonna peal must keep silmini tõmmatud, must viltkaabu, käes, jalutuskepp ainult maarlonile. Või selline riietus sobivana tunduda. Tal oli elegantsist oma arusaam. Äkitselt tuli mulle meelde, et ma ei saa lasta end laulatada ristiusukirikus ilma valgete liilijateta. Pärast mitut telefonikõnet San Francisco saadeti lennuk liilijatele järele ning tseremoonia lükkus mitmeks tunniks edasi. Selleks ajaks, kui liiliad lõpuks kohale jõudsid, olin ma nii ära vaevatud, et oleksin võinud jah öelda, kas võim paabu viinile. Meie pulmaöö ei erinenud millegagi meie eelmistest öödest maarlanei ilmutanud ei erilist kalandsust, kirge ega entusiasmi, mis peaksid olema omased noorele abielumehel. Olin pettunud, et mees sõidab pulmareisile ei purjeta üle Vaikse ookeani ega külasta ühtegi Euroopa pealinna. Ma tahan, Brandon sai minust Hollywoodis kuulsus. Kuid koos staatuse muutumisega muutusid ka meie suhted. Kihlatutena, tülitsesime ja leppisime abi, ellunutena tülitsesime vähem, kuid ka suhtlesime omavahel vähem. Isegi väikese Christian Devi sünd ei parandanud meie suhteid. Ei, laps ega abielu muuda seda, millega ma harjunud olen korda sõbrando lapsega askeldada. Talle meeldis ta, kõdistas teda ja Äiutas teda. Kuid minu vastu oli äärmiselt külm. Tundsime mõlemad, et lahutus tõus on vältimatu, kuid maa-alune oli vastu ega väsinud kordamast. Ikka ja jälle prantsuse aforismi. Abieluahelad on nii rasked, et neid tuleb kanda kahekesi. Ühel hommikul pakkisin oma asjad, võtsin Davy ja lahkusin meie majast Kuu aega hiljem istusin oma toas ja lugesin raamatut, kui helises telefon. Helistas maarloni assistent Kantor ärritatult karjuste telefoni ja anna, see on õudne. Olen maarloni juurest, on kohutavas seisundis, võttis tablette ja jõi ennast täis, sidus endal käed kinni. Huvitav, kuidas tal see õnnestus, käis mul mõte läbi pea. Ta on basseini juures, tahab vett, Te hüpata. Ära lase, hoia teda kinni, karjusin telefonitorusse, tulen kohe sinna. Jooksin auto juurde, ei vaadanud isegi, kas hoide andevi juures ning mõne minuti pärast sõitsime Brando villa väravatest sisse. Maa all on turnis vett laual. Tal olid jalas tenniskingad, seljas india särk, käänther katsustada, kättpidi tagasi tirida. Kõik on korras, ma olen siin, hüüdsin käntherile. Seejärel pöördusin maanlani poole ja karjusin, eks. Alla'l litapoeg, ma tahan näha, kuidas sa ära upud. Olen kindel, et kogu see enesetapuähvardus polnud muud kui demonstratsioone etendus. Kui meenutada rändoga veedetud aastaid meie armastust, abiellu meie poegade eevit lahutuste lugematuid tülisid. Mõistan, et üksnes naer oli see, mis aitas mul kõigest sellest välja tulla. Kuid koos naeruka õppisin ma tundma, hakkan narkootikume, alkoholi, depressioon, enesetapu katseid. Nende aastate sündmused on väljaspool inimmõistuse piire. Palja naeruga. Sellisest armeest nagu Brando jagu ei saa. Et rehabiliteerida ennast, kui meest sööstis maal on ühest avantüürist teise juhusuhted, joomingud oli päevi ja isegi kuid, kui ta kõigile ootamatult järsku haiglasliku üksindusse sulgus. 1962. aastal puhkas ta oma uue naise broneeslannataritaga Haitil. Ostes prantsuse polüneesias väikese viie ruutmiili suuruse asustamata saare saavutanud ülemaailmse kuulsuse, otsustas ta ta Ritaga sinna elama asuda ja nautida erakuelu. Marlon Brando jutustab oma teisest abielust nõnda. Minu teine naine oli tõeline ta hiitilane. Tutvusin temaga, kui tegime Lewis majastamiga filmi mäss Bountyl. Ta nimi oli tariitate ripaia. Mind ei katkestanud üksnes tema ilu, vaid ka loomulikkus, millega ta suhtus iseendasse ja teistesse inimestesse. Alastiolek kontachidilastele sama mis Jalbraanerile paljaks aetud kolp riidest tunnevad nad ennast sama kammitsetult kui brannar parukas. Tarvitajal olid pikad tumedad juuksed, piksale kael ning suurepärased mudu rinnad, mida ta polnud lapsest saadik katnud. Me kavatsesime nõndamoodi ka abielluda. Mina kerges puuvillase ülikonnas taritavama rahvariietes laiali päästetud juuksed, kirju seelik lillevanik kaelas. Kuid võta näpust. Ameerikas peab pulmatseremoonia olema range ja väljapeetud. Tarita oli sunnitud katma salliga oma õlad ja kõik selle, mida tema suguseltsi naised iga päev päikesele paitada. Ula tavad. Skandaal puhkes mitu päeva hiljem kodus pulmapeol, mille nad oma sõpradele korraldasid, esines naine siiski originaalse Stachiti tualetis teda nähes. William Holden isegi karjatas vaimustusest ja pahvatas. Kuule, sul on ju ilusamad rinnad kui Leidril. Mõistagi anti need sõnad otsekohe edasi Elizabeth Taylorile, kes oli oma püsti suhtes erakordselt tundlik. Hollywood lõi kihama. Sõites oma kauni naisega isiklikule Saarele tegi Marlon Brando enne ärasõitu jalustrabava avalduse. Mulle pole kunagi meeldinud filmides mängida kuid polnud midagi muud, kus seesugusel lollitamise eest rohkem oleks makstud. Ainult surmani väsinud inimestest, kes minuga kohtudes jäävad seisma ja ootavad, et lennutan neile vastu vahtimist. Midagi rasket. Marlon Brando on vastupandamatu nõrkus eksootilise välimusega naiste vastu. Eriti veel, kui loodus on õnnistanud neid oliivikarva nahaga. Ükski tema armukestestega naistest pole kuulunud valgesse härrasterrassi. Marloni armastus lahvatas peaaegu alati momentaalselt ja lõppes uue lapse sünniga. Esimene naine Anna sünnitas talle poja Kristjani, kes 32 aastaselt pani toime raske kuriteo ja mõisteti selle eest üheksaks aastaks vangi. Teine naine, tarite, keda Brando väidetavalt kõige rohkem olevat armastanud sünnitas saimanni ja Jenny. Väikese Niinak kinkis talle aga kolmekümneaastane vaatemaalasest teenijanna. Kristiina Ruunu. Ninna sündis 13. mail 1989. aastal mil Brando oli juba 65 aastane. Saanud teada, et Kristiina hakkab sünnitama, otsustas maal viibida sünnituse juures. Ta tunnistas tütre omaks, andis talle oma nime, kandis hoolt nii tütre kui talle ema eest, ostis neile oma pumpoosse villa naabrusesse Santa Monikas maja ning eraldas elatusraha, mis, tõsi küll, polnud eriti suur. Poleks kunagi uskunud, et suudan sellises vanuses tunda ühe tillukese olendi vastu niisugust hellust ja lähedust, tunnistab maal. Kuus last on randa omaks tunnistanud ja need kannavad tema nime. Ülejäänud kuuega pole võtta kunagi isegi mitte kohtunud, väidab ajakirjandus. See traagiline lugu juhtus Brando villas tema esiklaps, poeg Christian laskis püstolist maha Tralleti oma 20 aastase poolejani kallima. Jälle oli Marlon Brando nimi segatud skandaalsetesse loosse. Ise oli ta sellest juhtumist nii vapustatud, et polnud võimeline detektiivile, kes teda küsitlema tuli, ütlusi andma. Suure näitleja nägu oli pisaratest märg. Tema vaimne ja füüsiline seisund oli nii halb, et ta oli sunnitud heitma voodisse. Noorus on möödas. Küpsus loovutab järk-järgult positsioone vanadusele. Nii füüsilisele kui vaimsele. Sõbrad külastavad vanameistrit harva. Igaühel on oma tööd ja tegemised. Tervis sunnib järjest sagedamini voodisse heitma. Tööle tuju pole. Kolm korda nädalas sõidab randa villa õuele päevinäinud väikeautos Kristiina krono armuke ja teenijanna ühes isikus, kes nelja aastaga sünnitas talle kolm last. Kuigi seesmiselt on ta jäänud endiseks ning tema iseloom pole läinud karvavõrdki leebemaks siis väliselt on ta kõvasti muutunud. Kunagisest rühikast Atletiku välimusega mehest pole midagi järel. Tema keha on muutunud vormituks lihamassiks 1970. aastal aluspõranda 114 kilogrammi. 1990. aastal, mil Beverly Hillsi villas leidis aset traagiline sündmus. 137 kilo. Ma lihtsalt ei suuda söömist lõpetada, kurdab, ma arvan. Tean, et see ükskord tapab, kuid muid lõbusid pole mulle enam jäänud. Ehkki ta käskis Mothnjaskonnal külmkappilukku panna, õppis ta peagi lukke lahti muukima rahuldade sisu praadide, jäätise ja šokolaadi järele. Öösiti. USA kino 79 aastane ristis kaalub praegu juba ligemale 200 kilo. Brando, paksud juuksed pole mitte ainult hõredaks jäänud, vaid tema otsmiku päris paljaks jätnud. Nägu, mis kunagi naisi lummas, on pundunud ja paistes. Brando on tunnistanud etapp pole olnud hea isa ega hea abikaasa kuna ta on kogu elu ainult iseenda probleemidega tegelenud. Jah, füüsiline tervis veab küllalt. Kuid seest on Brandust saanud üks Ameerika rikkamaid mehi ning ta on saavutanud selle, mille poole pürgis kogu elu. Sõltumatuse rahast.