Tänase keskeprogrammi külaline on ajakirjanik, kirjanik ja fotograaf Kaari Saarsen Rootsist minale Marje Lenk, head kuulamist. Öelge, kas teie olete läbi ja lõhki linnainimene või on teil Rootsimaal ka suvekodu, kus te puhkate, mul on väga ilus suvekodu ühe oma prantsuse lütseumi klassiõepoja suurtalus, minu klassiiili neiupõlve nimi olin piilman ja tema isa oli väga tragiärimees, asud, kuidas oma firma, kulla müük, Angeroomi tahtsin niisugust ja, ja siis kui ta läks pensionile, siis tema unistus oli, et osta talu ja ostetigi talu väga ilusas kohas, son särblandi läänis ja järgmine mõisa on Rootsi peaministri suvev residents, õieti tema ametlik residents. Need on mõlemad väga ilusas kohas, seal on kaks järve, üks järjest ületab mul isegi Viljandi järve meelde ja nüüd minu klassiõde, kes oli abielus Tanja arhitektiga. Laske kaua aega Taanis, aga siis, kui nad mõlemad olid pensioni ja siis nad tulid, kas doktor selle mõisa nimi ja see tuntud arhiteksis sõitis rehepeksumasinaga masinad, need on ja, ja viis karjamaale lehmadele vett ja nii et elas väga sisse pärast, siis see talu läks keskmise poja kätte, perekonnal on siis viis last, kõik täiskasvanud ja muidugi seal on siis lapselapsed. Osa elavad Taanis, kõigil on oma kindlad elukutsed, ainult siis Mait on siis mõisa peremees ja see talu on väga esinduslik. Nemad said omal ajal piima eest siis ka diplomeid ja nüüd ei tea, kuidas selle Euroopa Liiduga ikka tulevad, vaat niisugused rasked eeskirjad, nii et nad vist piimakarja likvideerivad ja teevad siis lihakarja lihaloomade, ainult nii, et ei minul. Meil on, sest et minu isaisa oli ju talupidaja Põltsamaal minu ema poolt oli siis üks vend, kes oli tegelikult reserve ohvitser. Tema pidas suurt mõisat särbresti Dowski lähedal. Ma olen sellest ka kirjutanud oma perekonna nii-öelda kroonikas emapoolse perekonnakroonikas, poola suvi. Minul on alati ja ma imestan, et mul on väga hea kontakt loomadega. Nad kõik seal naeravad just doktorbised, kui kiki tuleb minu hüüdnimi, siis põrsad jooksevad tall tema järele, kõik koer, kanad ja pardid ja et mis see on? Ma ütlesin, ma ei tea, et aga, ja koerad tunnevad kohe ära ja on sinu ka normaalsed, aga see on ju väga tore, et et mul on niisugune väga hea kontakt ja mul oli siis sealt mõisast Eesti, kas hall? Täiesti vesihall, väga ilus. Ja tema nimi oli ööl kreis. Aga meil linnas lapsed õue peal, nemad ei seal seda ütelda ja tulid ütlema mulle ükskord, et ah, Kaarin, et kas sa tead, Grey läks naabri õue. Greyen tähendab rootsi keeles asja. Nimetus ja sekreyenzes sügisel kustus, pidin ta magama panema ja see on üks jube elamus käte vahel, nii ta uinus sirutas. Kiviniemi ja see pandi ka Eesti päevalehte Stockholmis ja ma imestan, kuidas inimesed reageerisid, et igalühel on mingi mälestuseks, kes on koera magama pannud, kellel kass ja nii et ma olin väga rõõmus, kuigi see oli just see neile raske septembrikuu Estonia katastroofi meenutusega. Aga teate, loom on ikka ka üks elusolend ja mina väga respekteerin loomade reaktsiooni. Ja ma pole kunagi kartnud loomi. Tegelikult. Kas te loete äkki selle luuletuse meile ka ette? Ja ma mõtlesin, et kui see nüüd kuulajaidišokeedi see on reekviem ühele kiisule. Ta elas aastast 1986 kuni 2002 oli pehmem kui kevade Pajurb kodus, kõik tühi ja võikalt kurb. Kaunis sul kasukas vesihall nurgas, nüüd lamab muditud pall. Suveti olisus, suurim rõõm soojast lauda piimast, üks elus õigetes sõprades puudus. Liigutav oli mu loomad, truudus. Väga kena. Nojah, väike mälestus, te rääkisite siin oma onu mõisas Poolamaal. Kas te olete neid paiku nüüd hiljem ka külastanud? Ei, ma ei ole, ma olin viimati ta lapsena poolama suvel 1936 ja siis oli traagikat. Mesilased neelasid pulli surnuks, on mul kui avamäng ju pole suvele minu raamatus. Ja mina olin siis poolast septembris 1993 Rootsi kuningaga, sest tema tegi ametivisiidi ja kuninganna jäi haigeks, nii et tema oli üksinda, meid oli suur saatjaskond ja siis me olime Varssavis Krakowis, tantsigis ja siis veenias ja seal oli meremeeste kirikus oli kontsert ja olid ka rootslased, kes seal elavad ja ärimehed, Põhja-Poolas on seal mitmed vabrikud. Nii et see oli mulle väga imelik elamus ja eriti kume. Sõitsime siis sadamalinna teeniasse, see oli sakslaste ajal kohtlenhaafran siis kuningas ees kõik mootorratta escort ja meie bussis taga ja Rootsi Poola lipud lehvivad. Ja siis ma mõtlesin, taevane arm. Septembris 44, ma tulin sinna ema ja õega, Me istusime oma pampude otsas, Meid laaditi maha. Me ei teadnud midagi, kuhu meid suunatakse või kuhu me läheme. Ja nüüd ma sõidan siin kuninga suur limusiin on ees, kui keegi oleks mulle seda ennustanud, et kuule, sa tuled 49 aasta pärast siia kuningaga koos maaliks või tähendab, see inimene ei ole päris normaalne. Nii et ma mõtlesin tihti, et peab ikka tänulik olema, et vähemalt minu elu on ikka normaalselt kulgenud. Maalin pärast sõda Saksamaal Taani piiri ääres seadva sain siis emigreeruda Inglismaale ühe tööskeemi all, aga see kliima oli nii kole, need rasked udud ja ma jään kopsudega haigeks. Ja siis ma tulin tagasi Saksamaale, Mu ema oli siis Lübeckis mõõde, oli noorelt abiellunud ja läks Austraaliasse oma abikaasaga. Ja siis ema ütles, et kuule, lähme nüüd Austraaliasse koos ja ma nii ei tahtnud Austraaliasse minna. Ja siis ma ikka mõtlesin, oh jumal, ma teen nüüd niimoodi, et ma ei pruugi minna. Ärgu midagi halba ei juhtu, kui ja siis ma jään Lübeckis veebruaris. Üheksa kopsukelme põletik ja olin siis ma tea maikuuni seal haiglas ja ma olin kohe siis nagu kopsuhaigete nimekirjas, kuigi mul kunagi ei ole midagi tõsisemat olnud. Ja siis tuligi, et mu ema ikka sõitis Austraaliasse ja mina siis tulin siis sügisel 49 isa juurde, Rootsi isa oli juba siis Rootsis ja see on imelik, et see lootsi oli minule nagu alati mingi unistuste maa või esiteks juba Selma Lagerlöfi jutustused, jesta pärlinud Sistrinberg ja muidugi Nobeli auhinnad siis käima luges mulle ja siis ma mäletan pöörpakk, sai siis auhinna ja jääd, niisugune uhke pidu kõik ja ma olen kuus korda nende pidudel olnud korterile. Ja siis ma tulin rootsi, päike paistis, puud olid nii kuldsed ja isa elas siis linnast välja sees rootsi perekonnas. Ja ma ei tea kuidagi, kõik oli nii normaalne ja muidugi ma ei saanud mingit õiget tööd, sest vidin keele ära õppima. Mina olen ikka päris rahul Rootsiga, kuigi muidugi me kirumega ikka vahetevahel liiga kõrged maksud ja te olete kusagil öelnud, et kõige õnnelikum periood teie elus oli siiski Londonis, kus te õppisite ajakirjandust ja tegite ajalehte Eesti hääl. Ja seda ma peangi ütlema, see oli siis kevadel 47. Kui me saime kah niukse skeemial, Vestvad õu, võeti siis noori tütarlapsi ja mina juba laagris läbikäigulaagrisse Hamburgi lähedal sain tuttavaks kirjanik Herbert abikaasa rehelbemäega ja siis ma olin alguses sadamalinnas hall ja sinna tuli massiliselt lätlasi ja ukrainlasi käik Saksamaalt. Ja mina valdan vene keelt, läti keelt ma ei kõnele, aga mina siis olin kah nagu võtsin nimed üles ja registreerisin neid, et mul oli ikka päris hea olla, aga ma ei tahtnud. Niukene, igav sadamalinn. Ja siis ma sain suure hädaga Londoni ja see oli just poolakate läbikäigulaager. Need mehed istusid ja ootasid, kas emigratsiooni võimalusi Lõuna-Ameerikasse või, või mõnda kohta. Ja seal muidugi juhtus pahandusi. Ja mina olin tihti kaskotlaniaadis, olin tõlgiks ja mul on isegi üks tšeki. Ma ei tea paari naela peale, mida ma välja ei võtnud, sest see on nii tore. Scotlandiaadi tšehh oskas enda ümber noori koondada. Seal oli Arved Viirlaid, kes käis luulekogu, käsikiri, põuetaskus ja luges meile tema luuletusi ja talinskine, romantiline, tore blond lokkidega noormees. Ja siis oli seal Elin toona kes õppis näitlejaks, kes elab nüüd Ameerikas ja veel mõned teised inimesed, kes on ka tuntud koorijuht, Manivald, Loite, kes oli tegelikult arhitekt ja siis me hakkasime tegema, et Eesti hääl ja seal oli siuke imelik tehnika, tuli kirjutada siis veerud välja ja mõlemad marginaalid sirged ja muidugi see masin oli ka nii primitiivne ja mina pidin siis seda teksti välja kirjutama, mitte ainult oma tekstis oli jube töö. Siis võeti need ribad ja kleebiti siis. Ja oli niisugune traagiline sündmused, Kärt helbemäe sai ühe lad eestiladu ja ühest laagrist, aga tema oli niisugune müstiline mees, kes nägi vaime ja kõik nii. Ja tema läks siis jaama vastu sellele härrale ja tuleb jaama ja näeb, et inimesed ümberringi üks inimene kokku see trüki, see ladu ja sai südamerabanduse ja suri. Ja siis ma ei mäleta, siis oli muidugi helbemäe ise trükikojas ja kas meil siis oli üks lätlasest laduja? Igatahes leht läks käiku ja mina olin siis moereporter ja kirjutasin Saliattoone kiki varjunime all, aga minul on just inglastega tegemist olnud, siis ma sain kevadel 1950 oli Röitteri agentuuri kuulutused, otsitakse sekretäri ja mida siis pidi oskama ja mina läksin šefi jutule ja tema siis ütles, et jah, et mul on 30 kandidaati, aga ma arvan, et ma võtan teid. No ja siis mul algas ikka täieline põrgusse, mees oli nisukene, pedant. Ta niitüraniseeris mind. Kui ma midagi ütles, tead, kui sa seda nii ei tee, siis ma vallandan sind päeva kogu aeg ja, ja mina isegi rumal noor tüdruk, hirmus auahne. Justkui see oleks nüüd terve elu kaalul. Ja siis ma mäletan, see oli vist kevadel 53, kui rootslasest ÜRO peasekretär Dag Hammarskjöld oli tuntud poliitik, Dick andis pressikonverentsi, siis oli see küsimus, kas ta ütleb ja sellele pakkumisele või ei. Ja siis minu šeff doktor Harris, nagu tänast nimetasite, klaarin pea meeles, kui meie ei tule esimeseks. Aga et siis ma vallandan sind jälle ja mina läksin siis välisministeeriumi, vaatasin seal garderoobis oli nagu üks riiul, seal oli telefon nagu pool peidus, ma mõtlesin, noh, et kui ta ütleb ja siis mina torman väljajatelefoneerin siis teleprinteriga käis ju kõik ja siis vaadata, sam istuda ja, ja hammašerdites ja et ma aktsepteerin ja see väike Kaarin tõuseb püsti ja padavai välja ja trepist alla, minu kannul kaks trantslast, nemad läksid välja, ooperimaja ees oli kah telefoniputka, sest välisministeerium on, olime vastas ja, ja mina siis sinna garderoobi, Telefoneerinud jess, hämarsruut, see jess. Nõia Me tulime esimest, eks ta siis minu aktsiad kohe tõusid. Muidugi niisugused seigad ja siis oli kuninganna luises oli siis kuninga vanaisa teine naine, kellega ta lapsi Louis van den temal olid südamehäired ja siis oli alatised. Kui nüüd minu ülemus läks kuskile puhkusel Londoni passi peale, et kui midagi juhtub kohe kiirteade Londoni, nii et ma olin kogu aeg selle hirmu all, et nüüd jälle midagi juhtub, aga kuninganna elas kaunis, kaua ma enam siis ei töötanud terile. Nii et, aga see kool oli siiski väga hea. Tegelikult ma alustasin prantsuse agentuuris ja seminketisse härra. Sügisel 1950. Ma sain koha, tegelikult võttas ühte Rutineeritud abilist, kes ei vabanenud kohe oma töökohad ja mina, noor laps suure vaimustusega, töötan seal ja siis mis oli, kas oktoobris ta ütleb mulle jah, et sa olid ainult roovi peal ja midagi, et nojah, et nüüd tuleb ikka üksootineeritud inimene ja sestpeale olen mina väga jahe prantslaste vastu, kuigi ma olen prantsuse lütseumis vilistlane. Aga see ei puutu asja. Ja, ja siis nii et ma siis natuke aega siis käisin igasugusbüroodes kirjutamas ja siis sain kevadel 1951 intervjuud email seal kuus aastat, kuni siis mu poeg sündis, siis ma enam ei saanud olla, sest ajad olid ka nii, et iga kord, kui jalgpallivõistlus oli, siis tuli laupäeval tööle tulla, siis oli jää. Ja siis oli üks austraallane John Lambi, kes igal pool jooksis ja püstitas rekordeid ja ma vihkasin seda meest, kui ta oli Helsingis või kui ta oli Oslos või Stockholmis kuskil ikka pidi valvama, et järsku teeb jälle maailmarekord ja tuleb ära saata Telegram Londoni, nii et see oli ka niisugune töö, et sa pidid ikka täiesti nagu olema alati valmis, aga ma ei vaidle selle vastu nii hirmus, kui see doktor Harris oli minuga, kui mina siis ära läksin, siis tal oli vist kolm sekretär ühtejärgi ja ja keegi talle ei sobinud. Ma pean ütlema, et olgu peale, aga inglise keel on mul ikka ikka väga omane ja. Ma mõtlen päris hea, aga selle härra peale tagasi, kuigi teda enam elavate killas ei ole minuga. On räägitud, et kas sa kirjutaks oma memuaare? Teate, nende ümber on alati nii palju kõmu ja pahandusi. Aga ma kirjutaks kohtumisi kommentaare ja võtaks välja mõned huvitavad seigad. Näiteks väga traagiline elamus. Mul on, et kõik need telegrammide paberid alles, kui tapeti peaminister uulast Valme nädal aega enne seda, mina pidin sõitma kuningapaariga Egiptusesse, ma sain just ühe eestlaste esindusest bändiumi. Ja programmis oli Käbi Laretei kontserdid olid nagu me ütleme, Estonian äng oli sellel asjal ja siis aga öeldi meil viimasel minutil ära Egiptuses mässas kohalik politsei ja see reis jääb ära. Ja ma tean, et see oli 28. veebruar, kui ma ei eksi. Mina läksin kontserdile, minu poeg töötas siis juba lavaassistendina Rootsi raadio kontserdimajas ja oli väga ilus kontsert ja minu kõrval istus üks inglane, üks ärimees ja tema tahtis oma hotelli ja ma ütlesin, ma näitan teile, kuidas me sõidame ja ütlen, et teated niisugune jahe õhtu, et vaadake nii on. Ja Temasitsema tellija, mina sõitsin koju. Ja hommikul ma lähen lehte tooma, mul oli siis käelehti ukse vahel vaatan, et suur must raam on lehe ümber. Ja ma ütlen nüüd, Nad tapsid Egiptuse presidendi ära, särahutas vaatan ulov talve maha lastud siis panin raadio mängima ja siis Rootsi jäi hiljaks, juba agentuurid olid ette jõudnud. Ja mina olin siis mind siiani Vaba Euroopa eesti korrespondent ja helistan ja Eeva Merike Kangro siis tema oli see peatoimetaja Eesti osakonnas ja tema ütleb, ära tee halba naljakuule, laupäeva hommik, kuule, ma. Ei, ma ei tee nalja, et tõesti on, nüüd vaadake agentuuride teateid ja siis tema läks kohe tööle ja mina tegin Telegrami valmis ja see tekst on mul ka olemas ja see oli müstiline kõik. Ja esimesel märtsil olimati Eri Klas juhatas värdi reekviemi, aga see oli ammu ette kavatsetud ja see oli niisugune udune ja kuidagi niisugune niiski paha päev siis ooperi ees oli kõik, oli muidugi nöörid ja ei saanud läbi kuskil. Ja selle riigikantselei hoones juba pikad sabad kõik siis ma kirjutasin ka oma nime ühte raamatusse. Mõtlesin jah, Palmega, mina pressikonverentsidel vahel ikka natukene Liidlesime ja, aga pärast ikka tuli andis kätt ja ütles, et no ja ei ole midagi, tee alati pööre, vaata need asjad, kõik pahempidi. Tahtsin talle teisest vaatevinklist Baltikum siis kõik tihti nii suures laastus. Ja, ja siis ma läksin siis kontsertile ooperis, maitsesin esimesel rõdul ja ma ei tea, kes oli siis suurem kimbu punaseid roosikoorile saatnud ja Eri Klas juhatas koornutis. See oli nii muidugi kohutav elamus, aga väga väga meeldejääv kontsert, vot see oli, kuidas vähel sündmused ühtivad. Nii et minule on see seal sama hirmus, kui nüüd Kennedy mõrv. Siis oli minu mees teadustaja televisioonis ja helistas meile, et vaadake nüüd, et mis juhtus. Ja siis muidugi see 11. september ja Estonia katastroof, noh see, see on juba omaette täies tee, tuttavaid oli ka taevas, minu poeg. Kes on, oli ka minu klassiõde ja siis minu kahe parima noorpõlve sõbranna, mõlemad mehed said hukke. Ja see oli midagi nii kohutavat. Ma tean, et Eesti saatkonnast tookord oli saadik Margus Laidre ja tema abikaasa Eeva siis luges mulle. Te olete vist sa tundsid neid? Üks nimetas siis selle minu koolivenna nime, aga temal on poeg, kes on major Rootsi sõjaväes, Allan Sooman. Ja mina mõtlesin, et jumal hoidku, et see noor inimene sai hukka, tema käis tihti Eestis, siis õppusid, ma tean, noh, olid ju koostööd ja juhatas nüüd kokkutulekuid ja siis ütleb Eva. Aga, aga seal on ka üks helio Soomann, no siis ma sain aru, et see siis vanemad ja see oli kohutav ja minu poeg oli ka kohe nii löödud, et see lõbus tore onu bobi, nagu me teda hüüdsime. Teda enam ei ole ja siis minu sõbranna mees, kes kõik sinimägede lahinguid ja kõik Saksamaal, kõik need ilusad, viimased ütleme siis, et kõik tegi läbi ja näete, ei pääsenud. Ma olen selles ka, mul on ka isegi selles raamatus, mul on üks tsükkel, surm, kus on sinu astel? Ma võiks väikse luu lugeda seas, siin on kaks väga lühikest luuletust, üks on meremõõtmatus. Tab ängi Line põuema tab, ära küsi, miks see nii küünlaid sinna sai, vii merehaare, julm ja vilu, mere mõõtmatus, ta ilu. Sügavhaud ei tea kalmu, kuhu igihaljas Berge viia, sest igal pool on ju üleliia, kui ennemuiste murdis tuhandeid meie kodupaigus taud nüüd neelas, sadusid, tuid, sügav sügav haud. Õppisite Londonis ajakirjandust ja õppisite Stockholmi ülikoolis keeli, teistpidi ikka pedagoog saama ja ja saigi. Ja ma Londonis ma õppisin Londonis kuva Journalis, no see oli rohkem nii kaugeõppega, ma sain ikka paberi, et ma oskan ikka artikli kokku seada ja, ja telegrammiga, aga Stockholmi ülikoolis oli väga vaja Slaviste, see oli see Sputnikute aeg ja kõik. Ja siis ma hakkasin pea vene keelt ja poola keelt, seal on väga palju punkte ja siis võtsin saksa keele ja siis ma hakkasin doktoriväitekirja. Ma ei tea sümbolistidest midagi, aga siis ma leidsin, et, et see nagu ei anna, ei anna midagi, ikka sihuke luksustiitel rohkem. Ja siis ma tegin rootsi pedagoogikaeksami ja sain magistrikraadi, aga selleks ma pidin õppima kahe nädala jooksul, ütleme Rootsi riigikord ja, ja kõik see parteide värk ja see oli gümnaasiumi ulatuses, ma pääsesin sellest keeleeksamist, mul olid juba väga hääd paberid, kus ma olin kõik töötanud. Ja siis ma sain magistrikraadi, siis oleks vaja olnud Pedagoogilise Ülikooli. Siis ma vadja kuus korda proovisin ja siis öeldi, et sul on vale aine kombinatsioon. Et kui sa oleks võtnud rootsi keele või inglise keele, aga vene-saksa- ja prantsuskeel mul oli. No ma mõtlesin, ma olen juba nii palju õppinud, et nüüd aitab. Aga ma tõesti olin vahepeal õpetaja. Ja see oli väga hea, sest päev oli lühikene, meie elasime uue gümnaasiumi läheduses ja mu poeg käis ka samas koolis. Muidugi ta ei teinud kunagi välja. Et jumal hoidku, et emal nüüd õpetaja, aga see oli nii tore, et tema tuli koju ja siis meie mu ema elas siis ka meiega. Tema oli Austraaliast Euroopasse tagasi pöördunud ja ikka esimene asi oli mama, oled sa kodus ja ta ütleb siiamaani, et kas oli vanaema või sina, et ma ei olnud kunagi nii-öelda, nimetati neid Me lasteks võti kaelas. Ja mina olin ikka päris tükk aega ja alati oli mingi keel, mida ma sain õpetada. Aga siis ikka ja nõuti ikka seda õpetajad ülikooli, aga muidugi mul oli neid keeli nii palju valida, kui oli vaja siis asendajad saksa keele peale või prantsuse keele peale. Inglise keelt ma nagunii õpetasin siis mul alati tööd, aga ma tüdinesin ära, mul oli mõnikord 10 kooli nädalas, siis jookse ühest koolist teise. Aga siis tuli pakkumine Minsioni raadio juurde. 75 kevadel sõitsin ja nii et seal ma olin ja muidugi väga hea palk ja luksuskorter uhkes hotellis ja kõik. Aga ma ei tea, Baieris seal ikka oli. Jälle Saksamaal on alles see ajal. Me elasime Berliinis, ma pean kahjuks ütlema, et see raadio oma mitmete toimetustega, see oli õudne intriigides. Igaüks rääkis teist taga ja muidugi, ega mina ka siis mingi ingel ei olnud ja mul käis ikka nii vahel kohe kops üle maksa, et kuidas ikka niimoodi ja no meil ei olnud veel nii hull, aga seal olid niisugused armeenia esindajad, siis nad istusid laua, nad ei rääkinud ühtki sõna teenidessiga. Nii et niisugused fraktsioonid, no muidugi mind siin oli tore kultuuri poolest, aga see igatsus oli nii suur, et ainult rootsi tagasi. Ja siis ma tulin tagasi 76 aastavahetuse siis seitse ja ma sain nende korrespondendi xis ja töötasin kuni aastal 1989, siis kui kõik läheks nagu vabamaks. Ma leidsin, seal pole mõtet, aga madin, saatid Austraalia Eesti raadiol ja ei, ma ei kahetse midagi, ma õppisin seal jälle raadiotehnik. Vot ja iga asi on ju ainult kasuks tulnud. Aga siis ma tulin Rootsi tagasi ja sellest palgast või siis ma sain Münchenist ei jätkunud. Siis ma läksin kooli, aga siis oli eestikeelne õpetus, vot see oli tore. Ja mul oli kah ikka väga mitu kooli nädalas, aga minu grupid olid ikka neli last ja, ja kolm ja ja kõik tuttavate lapsed ja muidugi keegi ei julgenud koerust teha. Aga me tegime väga head tööd. Üks minu õpilane on Aino Lepik von Wiren ja teine on, et kirja, et kes Ta oli direktori Eesti osas ja siia on tulnud ikka üks ja teine, mõned poisid on siis mereväe reservohvitserid ja ikka muidugi arvutite kerasid arstid. Aga just need kaks tüdrukud tol ajal olid väga vaiksed ja väga kenad ja õppisid viite peale ja ja nüüd on mul niisugused eluaegsed sõbrad muidugi. Ma õpetasin poistele, siis näete terve allveelaeva, õpetasin selgeks, kuidas need terminid on ja püssid ja värgid ja tüdrukutele jälle kõik taimed ja viljasordid ja nii, nii et nendel, nagu see sõnavara laienes, see oli ju tähtis. Te olete oma elu jooksul kohtunud väga paljude suurkujudega, kui hakata mõtlema nende nende inimeste peale, siis tuleb lausa kadedus peale. No ma mõtlen kõigepealt siis neid kunstiinimesi kuningapaari mehi loesoniganud teretutvus, aga siiski kuninganna ikka tunneb mind ära ja nüüd viimase visiidi ajal kevadel, kui nad Kadriorgu tulid ja siis mina vaatasin kuninganna nende ahastades otsa, kus saaks pildi ja siis ta tõmbas prioristid, käissis ennast, seisatasid mõlemad ja mul oleks väga ilus pilt, sellest sain ka tänukirja proua Rüütli käest. Vaiksel kuningapaar tunneb ikka huvilisti vastu kuninga isa, kes hukkus lennuõnnetuses kevadel 47. Prints Gustav Adolf Käis Narva monumenti avamas oktoobris 36 ja vanaisa oli siis kroonprints Gustav viies elasel, tema käsi juubelil 1932 ja sellega ühenduses on mulle kajutustatud, et et kui rahvas seisis seal ülikooli ümber ja ootasid nüüd kroonprintsi, siis tuli Ungari lektor ja temal oli nagu Ungari nisugune vorm sambla värvis ametis niisugune keep ja siis olid need kuldnöörid nagu ratsaväelased. Ja siis kas see oli nüüd naaritsa nahas ääristatud ja, ja sulega kübar või midagi. Ja, ja siis rahvas aplodeerib käris, arvati, et see on siis Rootsi kroonprints, aga siis tuli pärastine siis nagu muide vana kuningas Gustav siis Adolf ka. Ja tema oli frakis ja võib-olla tal oli vaid mõni orden ja siis nagu keegi ei teinud välja pärast. Mina olin ka pettunud lapsena, kes minu ujutuses oli ka Rootsi kuningas nagu Gustav teine Adolf, kes on seal ülikooli juures ausambaks, eks ole ju, et see pitskrae ja suur kübar ja need saapad ja valin. Tundub, et niimoodi näe kuningad välja, sest mul oli väga-väga suur rõõm, et ma seda avamist nägin, kui kuningapaar oli 92 aprillis koleda ilmaga ja siis ma tegin pilte ja läksime ette ja tegin Nix, palusin, et kas ei seisaks mitte niimoodi. Mina ei mäletagi, aga siis saadik Laidre katsed, millega ihu külmaks sina lähed? Korraldad Ma olen nüüd jällegi jutumärkides seina äärde pannud. Vana kuningaga meil ei olnud mingit kontaktipressil, ei olnud midagi selle pääseda, oli üks õuemarssal, kes ütles, ja kuningas omanöövritel ja tema abikaasa on kuskil jälle seal külas ja nii ei mingit kontakti. Aga praeguse kuningaga siis on pressikonverentsid ja teati, et tulevad ja siis on nii palju. Lossis on avatud näitus ja muuseumid ja relvakamber ja ma ei tea, mis kõik on. Ta toob ka kõik välja, igasugust varakambrites, siis oli Katariina suur ja Gustav kolmas oli näit ja ja siis igasugust asja ja see on ikka väga tore, aga vana kuninga hääl oli täitsa suletud ikka. Aga seevastu nad käisid kuningannal viisega päeval käe alt kinni, ei olnud kuskil mingit turvameest ega midagi. Aga nüüd on muidugi elu hoopis teine, sest vaene kuningas sai möödunud aastale poisi käest tordiga pähe. Juhtub ikka asju, te tundsite hästi ka Astrid Lindgreni ja Astrid Lindgren oli nagu seotud eesti kunstniku Ilon Viiklandiga, kes pärit Haapsalus ja tema tuli üksinda Rootsi ja elasime oma tädi juures, kes talle võimaldas kunstiõpinguid, aga ta ei ole mitte illustreerinud Pipi Pikksukk, ka siis see illustraator tegi need esimesed raamatuid ja kahjuks ta suri ja siis oli arstid lingenil vaja. Illustraatorid ja Ilon võttis oma mappi siis kätte ja läks ja esimene raamat, mida ta illustreeris, on miinium-i ja siis see koostöö laabus nende vahel nii hästi, et tema siis asteni surmani oli tegev ja nüüd on Norras vändatud üks multifilm Karlsson katusel ja see just esietendus, kui mina ära tulin, nii et ma väga huviga lähen tagasi seda vaatama ja see on siis ka Ilona Wikland'i joonistuste järgi ja Astridiga ma sain tuttavaks, meil olid välispressiühingus, olid pressi Lüanssid ja siis tuli Astrid ka, oli aukülaline. Ja siis me hakkasime rääkima asiaat, et minul on eestlanna, Ilon liikland ja nii ja ma pildistasin teda suure lillekimbuga ja ken, vaataja lund sajab, see raamat on eesti keeles käes, ta hoiab seda raamatut käes. Ja pärast Me kohtusime, ta sai välisajakirjanike preemia. Ja siis me rääkisime päris pikalt, siis ta oli Iloniga Haapsalus käinud, see oli juba nüüd, kui Eesti oli iseseisvunud ja see jättis talle väga sügava mulje, kui temani suri, siis ma tegin pikema artikli temast ja olid tot, kus ta noorena tema oli natukene voore, Greta kärbo nägu kuidagi nii veidi melanhoolne ja tal oli väga raske noorpõlv, sest tema pärines väiksest linnakesest vimmerbis ja vanemad olid sügavalt usklikud ja tema sai poja vallasemana. No ja see oli suur pahandus tol ajal. Ta läks siis Stockholmi, õppis ära kiirkirja ja oli väga vähe, kont oli jõud, abiellus siis selle kontori tšehhi käsi, oligi Lindgren. Ja kui tema tütar Kaarin üks kord haige oli, siis laps palus midagi põnevat jutustades, ta hakkas talle jutustama Justitist ja, ja kirjutas selle üles ja suur kirjastus vanier, kes on trükkinud Steinberg ja Selma Lagerlöfi. Nemad ei võtnud vastu seda käsikirja, et nii ei tohi nuist vallatud noh, eeskuju anda siis lastele ja siis üks teine kirjastus muidugi on teeninud miljoneid neid ja meil on ka siin Stockholmis niisugune vabaõhumuuseum, kus on kõik need Astrid Lindgreni kuju jutustusest, ma ei ole käseme jõudnud käia, avamisel ma olin, aga no siis oli nii palju inimesi. Ja muidugi kuningapaar oli kroonprintsess Victoria ja oli ka väga ilus ja palav päev. Ja viimasel ajal ma nägin teda, aga ta jäi pimedaks. Ta ei kirjutanud ju kahena mitu aastat ja ma nägin teda meie suure šenko kaubamajas. Ja siis ma mõtlesin, ma lähen talle juurde, võib-olla ta vajab abi. Annaku kuidagi taktitundest ei tahtnud, mõtlesin seda. Ma ei tea, et ja ta sai isegi käe sellest rull trepist alla ja läks välja ja aga ta elas väga kokkuhoidlikult oma miljonitele vaatamata, sest ükskord tema Televiis aparaat läks siiski. Ja siis keegi rääkisid ühe oma sõbrannaga, kes oli kavanainime, nemad oli siis ühed teki sees tassinud seda lähemasse raadioarry. Kõik imestasid, arstid oleks võinud takso tellida 10 korda, aga vot tema oli niisugune. Ta elas Vaasa linnaosas. Ja ikka samas kohas oli küll suur korter ja muidugi tema kurvastuseks tema poegeeriksuli enne teda ära. No aga seal on siis lapselapsi ja ja aga just see tema tihti oli huvitatud Eestis just Iloni kaudu ja Ilona Wikland'i ei jõua teda ära kiita. Et kui tore oli alati nad kokku leppida, kunagi on mingeid õiendamisi. Vadja Ronja röövlitütar vist Ilon tahtis teda pikkade juustega pikkade. Aga astmeliselt, sest ei, et peab olema nagu lühike kräsupea, no ja siis ümber teine, minu hea sõber oli koreograaf Birgit Kulberi, kes käsu oli paari aasta eest, tema oli, sai ka 93 ja tema väga armastas Eestit siis lapsena tema kodulinnas nüüdžerpingis tantsis Skandinaavia turneel Ella ilba. Ja Birgit on mulle seda jutustan, ta ütles, tead, ma ei mäleta, et kas ma olin 10 või 11 aastane, aga ma olin nii pabinas, et kui ma läksin lava taha, ma ei julgenud midagi öelda, aga Ella Ilbagnagu tiivustas teda just nihukesele, karakter tantsule. Siis, kui Eesti oli juba vaba, siis tema tuli siia, muidugi tema enam ei lavastanud, aga see preili žürii Steinbergi draama järgi see oli tema nii-öelda täitsa maailmakuulus ballett. Mina nägin Bremjääri aastal 1950 ja oli üks balti päritoluga, tähendab aadlisoost, tantsijanna Elsa fon, Rosen oli ideaalne selleks. Ja siis ta mulle ja rääkis, et vot nüüd ma lähen Eestisse, siis ma tegin temaga väga pika intervjuu tema kodus ja siis juhtus nii, et me lendasime koos ühes lennukis. Ja muidugi see oli ka, ma jälgisin kõiki proove ja sai pilte tehtud ja kõik see lava taga kõik see suur juubeldamine ja Kaie Kõrb ja vestlus Jansons käisid temaga ühte vihikesteevee filmi tegemas ja siis veidi mina tegin oma poole ühe väikse olemise ja mõtlesin, et vanadaam tuleb mastal siis siidrit ja nii kõik väga viisakad. Birgit tuleb, seal oli niimoodi käes. Ma ei tea. Nalja valgendi austraalia punast veini ja siis muidugi kuidas ma tulen sinu juurde ilma veinid. Aga viimasel ajal juba me saime aru, et tema mälu enam nii hästi ei reageeri ja tema, kui ta mind nägi, siis ma pidin nagu ennast tutvustama, et ma olen eesti repost Terry O. Et kas sa tead, et mina käisin Eestis ja, ja žüriid lavastama see mass, aga Birgit Me lendasime ühes lennukis ja vist ja vist, ja siis kuningal oli 50 aasta juubel, siis oli jahtu nahkhiire etendus ooperis muide väga vägagi lavastus. Ja kõik oli ka muidugi ikka politsei ja, ja need nöörid ja kõike ei saanud ja tema tuleb oma treening pükstes ja ja et tema tahab trenni teha, et miks ta ei saa sisse. Siis öeldi, aga kuningas tuleb ja naa, mis siis kuningas tal on ju 50 aasta juubel. Siis ta pidi jälle koju minema, nii et vaesekene talike nagu ära. Nojah, ma tundsin väga palju neid suuri ooperilauljaid Birgit Nilsson ja Nikolai, et ta oli ka noor tulles minu päris hea sõber siis oli üks maailma tenor jestamiinber, keda ma alati pildistasin ja tema suri südamerabandusse nüüd kevadel pärast CD etendust Viinis ja siis oli muidugi Rootsis suur lein ja väga palju hääd tegi Neeme Järvi häiri klass, kui nemad tulis ja eri oli ju päris tükk aega ja siis ma ka tutvusin, devad tolleaegse abikaasa Ülle, hull, aga, ja me nii hästi küsisime, et mina ütlen, sina oled ikka nagu minu noorem õde-mina, õppisin ka noorpõlves balleti ja vihkasin seda, sest ma olin talvel iluuisud taia väiksed no meil ei olnud kunstjääd ja siis liiaskahme, käisime balletikoolis ja minu õde oli nii vahva. Aga minul ei käi jalad nii nõrgad ja ei, ma ikka ootasin, millal see esimene jäädule minu elus ikka kuidagi need teed ristuvad tavaks, Els, Vaarmanniga ja ja et Markuusiga ma töötasin selle teatri raamatu kallal ju kuus aastat ja need olid siis sõjal Estonias niisugused iidolid Markuustigi per künd ja siis olid need komöödiad, naisi ningli ja abikaasa ja kõik, kus me siis keegi ei julgenud ju läheneda. Pagulasteatriajalugu ilmus kaks aastat tagasi, jah, sügisel 2000 ja see oli üks väga huvitav töö, sellepärast et Edmarkuus tahtis jäädvustada oma abikaasa elutööd, sest see oli temast vanem ja suri kaunis. Järsku oli väga vitaalne daam ja Edmardiisis minule koju 10 kausta 70 lehekülge ja iga lehe kirkkolitsel Afani sees. Ja fotodega, nad olid ju saanud Eestist nüüd viimasel ajal väga huvitavaid fotosid ja mina olin ka siis lõpupoole nagu juba tegija tographia siis Didki tutvustajana, nii et palju oli materjali, aga kuidagi seda kõike kokku panna ja vahel ma ikka oigas, näed, et mina ei saa sellega hakkama ja siis ma kaotasin ühe peatüki arvutis ära, aga Elmar oli harjunud niisuguste käredat naistega, nii et tema oli väga rahulik, ootas ära ja ma mõtlesin, et tihti, et tema ootab nüüd pool aastat ja siis ma hakkasin jälle kirjutama. Ki lavastati ka selles teatris ja, ja see oli ka omamoodi number. See oli siis merehunt, oli siis üks eesti soost spets naasangent, siis haavatuna tuleb maale kuskil rootsi käärides ja satub eestirootsi mereväele, sest arsti juurde. Armastus, kes on küüditatud olnud, selle poega siis Sägen ja meil oli siis Eesti majas, tegime seda kammerdiaatrida ja mehaaniks, noormees, kes töötas televisioonis tema tee siis kõik need allveelaeva jahtimise, need helilindid siis maja, vappus süvaveepommidest ja ja automaadi tärinatest, aga on siis nii, et see naine ikka palub oma meest, et kuule selle minu noorpõlve armastuse nimel, et sel poisil on kani raske elu olnud, et. Ta haavad seoti kinni, siis kõik muidugi veri jooksis ja kõik oli hästi tehtud. Ja siis ta ütleb, et, et las ta läheb, et meie ei tee välja kutsuda politsei ja siis kõik õiendamised. Ja siis on viimane repliik, et nainekesid, kas ta pääsesse siis ütleb see mereväe ohvitser, et seda näitab homne päev. Ja siis tuli nisukene torm, osav Nad vaatasid, kuidas Kaarin võib ohvitseri tütrena laseb sugusel agendil joosta. Ta isa pööraks ennast hauas ringi, aga teised jälle minul on palju arstidest sõpru, ütles, et väga hea, et sa teda ära. Et me nagunii ei tea, sest ta läheb välja ja siis käib üks hirmus kõmakas ja sellega siis näidendi lõpp. Aga oli nii palju pahandusi ja siis ma ütlesin ikka mõnedele klassi tädidele. Kuulge, see on ju täitsa James Bondi lugu, seal pole mingit alust. Rootsi pole kunagi, kui nad on, nad pole kunagi ühte agenti kätte saanud. Mängisime seda veel seitse korda ja veel eestivali ajal Lundis ja siis veel ühes linnas ja mina andsin selle käsikirja siia draama trile. Ja Ita Ever oli väga nõus seda naist mängima ja siis oli härma küla visse peanäitejuht ja Temasid. Me ei saa ju nüüd eestlasest teha paha poissi ja nii see aia Kerda kordame, tahtis teha televisioonile filmi ja ta käis minuga Eva läbi rääkimas, me pidime ka küsima Rootsi mereväe staabist luba ja need naersid ennast sealpoolsurnuks, et no mis asi see on, et tehke küll, aga vorm peab olema natuke muudetud ja siis tuli see rahareform ja siis ei olnud enam raha. Mis aastast Eesti Kirjanike Liidu ligemale. Ma olin ennem tegelikult PEN-klubi liige tänu Artur Ratsonile. Ja siis Kalju Lepik ütles mulle nii sõbramehe poolest. Kuule, ega igat ühte meie Barnassile ka ei lasta. Solin aasimine, sa mõtlesin, ta teeb rannas Väike-Munamägi. Saime hästi läbi. No ma arvan, kindlasti 64 ilmus mul esimene luulekogu umbes selle ümber siis pidi olema ju kaks raamatut ilmunud natuke hiljem. Ja aga ma ei olnud seal kunagi eriti tegelane sees, et kui mina kuskil organisatsioonis olen, siis ma olen ikka kirjutanud protokollija sekretär. Me asutasime ka Under, Hatsoni mälestusfondi ja see fond töötab väga hästi ja me anname stipendiume ja auhindu. Üks stipendiaat oli Sirje Kiin, kes vist ikka veel kirjutab teost Marie Underi ja mina olin siis siiamaani sekretär ja protokollija, aga mida teile annab sisse Eesti Kirjanike Liidu liikmeks olemine? Me ikka otsime väga ühte Rootsis. Ja, ja seal oli nimed nagu Helmi Mäelo kadunud siis Helmi rajama Liidia tuul, see, kes on vaatamata kõrgele eale väga vitaalsed. Siis oli Kalju Lepik, Raimond Kolk ja Ivar Grünthal, elas seal jäteboris minu esimese luulekogu välja, igatahes redigeeri ana. Ja no ilmal Laabaniga oli meil vähem kontakti, sest tema oli meie jaoks liiga ultramoodne, ta meeli nagu ei sobi taga. Ta ei olnud ka niigi, aga ma sain temaga hästi läbi. Siis Enn Nõu ja Helga nõu, kes nüüd elavad ju peamiselt Eestis, meil ei olnud nagu mingit intriigi, pahandusi teatrirahval Signe pinnal ei lahku ja asutas oma stuudio. Aga kirjanikud iga üksnikud bussis oma ja ega kõik tegid juurde tööd, ega keegi ei elanud sellest. Nojah, ja nüüd ma ei tea, palju me üldse enam midagi teeme, need vanad daamid küll nyyd ja Tuulse kirjutab laevanet Helmi rajama, siis meil on üks noorema põlve keeleteadlane Paul Laan, kes juhtis kaua aega eesti keele Kirjanduse instituuti. Tema rohkem nii puistab mõtteteri. Aga noori ei ole Rootsis ja kui mina olin õpetaja ja siis mul oli paar üks tütarlaps, oli ka väga andekas, luuletas päris hästi, selleks õppis lennuinseneriks ilus noor tütarlaps ja, ja nüüd ta ka enam ei luuleta, nii et ma olin kohe pahane, et kuidas siis niimoodi. Karin Saar, see, mis te arvate, millal eesti kirjanik Nobeli preemia saab? Oi, sellega oli küll testi just Eesti iseseisvumise alguses, siis oli ju päevakorral Jaan Kross. Ma kirjutasin siis oma koolivennast juba juba artikli. Mul on siin ka üles märgitud. Ei tohi unustada, et kahel korral on Nobeli kirjanduspreemiale ette pandud Marie Under ja Jaan Kross. Marie Underi osas olid eriti agarad soomlased Jaan Krossi puhul ärevus suur aastal 1991 pärast Eesti taasiseseisvumist. Kuna Rootsis oli siis ilmunud mitmeid Kema teoseid kirjastusena Tšiilis küll tüüri poolt Ivo Iliste ja tema rootslannast abikaasa kes panid mõned raamatukauplused enneaegsed välja krossiportreed tema raamatutega, üks oli siis keisri hull, mis oli väga populaarne, aga auhinna SAISis Aafrika kirjanik Nathan koordimäär. Krossi nimi on esile kerkinud veel korral, aga tulemuseta. Ja kui me koos oleme, siis meie Ellen Niidu käika naerame. No vähemalt pole vaja uut valli kleiti tellida, aga ma arvan, et Krossile ikka suureks pettumuseks ja ta on seda ju täiesti väär. Auhinna saavad niisugused kirjanikud, kellest keegi peaaegu midagi ei ole kuulnud, näiteks aastaid taheti kreem kriimi inglast, kes oli nii populaarne ja sarnased Moani ja ei, ei võetud. Ja nüüd oli see globaalne, peab olema ka üks tumedanahaline ja siis Jaapanist ja Lõuna-Ameerikast, aga ei ole kunagi nii, et see inimene nagu lööb läbi tõesti raamatuturul ja kohelisused anekdootide kirjutaja keeruliselt ja nii, et keegi aru ei saa ja ja ela kuskil võimatus maailmakolkas, siis saad Nobeli auhinna. Olete töötanud ka Nobeli instituut ja ma töötasin kaks aastat ja töö oli huvitav, ma olin selle kõige kõrgema ülemuse sekretär. Aga kolmveerand aastat seisnes selles, et uurida aktsiaturg, seepärast novelli sellel sihtasutusel oli aktsia, et mina ei oska üldse midagi, kandsin tale. Ja siis algas põrgu siis septembris kuni siis pidustuste nii välja, siis olid kõik need nimekirjad ja kutsed ja siis olid need inimesed, kes käisid, oigas ja palumas, et kas saaks peole, et minu mees oli seal professor ja seal. Ja see oli väga raske saada, kui te nüüd koju lähete, mis siis ees ootab, ees ootab Eesti parempoolse ühingu 40 aasta juurde. Ja ees ootavad mind lapselapsed, kes alati saavad Eestis šokolaad ja nüüd on vanemad pannud piiri sellele. Nii et nüüd ma ostsin niisuguse raamatu värvi ise ja paberist nuku ja nii, et ei saa enam nii palju šokolaadi. Eino ma tean täpselt, esiteks mul on üle 10 intervjuu ja reportaaži siit kaasa viia Eesti Päevalehele, jah, nii et see võtab aega, enne kui ma lindilt välja kirjutada. Ma juba täna ütlesin toimetusele, et minul on materjali jõuludeni, oi kui tore. Aga teil on raamat ka pooleli. Ja no see rootsikeelne raamat, aga see on üks omaette raske peatüki saksa aega kirjeldada rootslastele, siin saksa okupatsiooni. Mitmes kurte nüüd Eestis olete nagu arvestada aastast 1990. Ma tulin kongressi aegs, võtame läbilõikes kaks korda aastas. Olete ristiti juba tundma õppinud küll ja küll ja aga ma pean ma tervet Eestit ei tunne, ma pole Narvani jõudnud vabale Saaremaale veel jõudnud, kus tegelikult minu isa esivanemad pärinevad. Aga muidu ma tunnen Eestit päris hästi, aitäh teile. Ma kingin teile meie populaarse helilooja Valter Ojakääru plaadi, ma usun, et see muusika teile meeldib, ma olen kuulnud, vaat kui tore. Jaa, ta. Riski programmi maast-ilmast külaline oli ajakirjanik, kirjanik ja fotograaf Kaarin Saarsen. Teda usutles Marje Lenk.