Tere, tegeleme eesti identiteediga appi võttes kultuurilise teise mõiste. Kuidas mõista inimest, kes meie arvates elab ja mõtleb teisiti, kes on pärit teistsugusest kultuurikeskkonnast? Meie ise, prantslaste, sakslaste silmis oleme meiegi need, kultuurilised, teised või siiski mitte. See on küsimuste ring, millega tahame tegeleda. Ja loomulikult ripub nende vestluste paatos paljuski ära selle sügise küsimusest olla või mitte olla Euroopa liidus. Täna on stuudios kirjandusteadlane Jüri Talvet, kellega kõneleme keskuse ja perifeeria suhetest. Aga enne veel fragment Raimo Kangro lauleldusest Uku jäiko ning Toomas Suumann loeb vabariigilaule Kalev Kesküla luulekogust. On nimi? Nimi? Muine on anud rutt. Vabariigi iseloom ja alateadvus. Meie vabariik on demokraatlik nagu Ameerika ja õiglane nagu jumalariik. Vastuoluline nagu Matteuse evangeeliumi hämar, nagu härra kleitus. Vihjeline nagu Delfi oraakel. Aga seisab nagu Martin Luther mõisa õues, müts peas. Täna stuudios kirjandusteadlane Jüri Talvet, saatejuht maris Johannes, et arutleda selle üle, et kuhu me siis selle Eestiga tahame jõuda, otsustamine, et kas Euroopa liitu või mitte, see seisab meil õige pea ees, nii et pisut oleks hea kombata Ta Euroopa võimalusi ja Euroopa hingeseisundit Euroopa mentaliteeti ja teisalt siis vaadata, mida meil endil sinna Euroopasse viia on, mida meil pakkuda on, kas me peame olema siis sellise saaja rollis saaja positsioonis või, või on ka meil midagi anda. Aga alustame siis väga konkreetselt, et milline siis peaks olema see Eesti positsioon Euroopa ees? Jüri Talvet. Jah, tõepoolest ja see Euroopasse minek on Eestis olnud juba küllaltki pikaajaline juba eelmise sajandi algusest peale ihaleti sinna ja kui lugeda näiteks sõjaliselt loomingut või muude ajakirjandusest, et ka siis oli vägagi tihe poleemika selle üle, millele orienteeruda. Teie kirjanikud arutasid selle üle, missugune see organisatsioon peaks olema ja võib küll täheldada, eks igaüks ikkagi natukene vastavalt omaenda olukorrale ikkagi püüdis seda orientatsiooni siis kuidagi kohaldada, noh näiteks Johannes Semper, kes oli sõjas loomingu ikkagi täiesti juhtiv tegelane ja, ja kokkuvõttes ka ideoloogiline väga mõjukas Qasem perre küll päris kindlasti eitas niisugust seda varasemalt saksa orientatsiooni ja hoiatas selle eest, et selle asemel tuleks ikkagi pöörduda vanemate Euroopa kultuuride poole ja loomulikult nende vanemate hulgas või see aasta ikkagi mõttes eelkõige Prantsusmaad vist oli talle südame ja hingelähedane ka samas Seprali sagi avad, seal olid teised oras loomulikult kallutas inglise poole ja, ja Eesti üldine niisugune orientatsioon oli ka sõja eel ikka ikaldus nagu rohkem selle Anglo eeskuju Poola ise ka niimoodi peaaegu poolametlikult, see on hale endastmõistetavalt, muidugi, kuna Eesti oli kõige rohkem kannatanud saksa ja vene all, selle tõttu on see täiesti arusaadav ja täpselt samuti on arusaadav ka praeguses maailmas, kus jällegi me oleme vastselt tulnud Nõukogude okupatsioonist kõige värskemalt meeles, teised ei ole enam nii meeles, teised on kaugele-kaugele juba meelest hajunud ja, ja selle tõttu siis muidugi on siis niisugune me isegi võib-olla natuke utreeritud, tohutu hirm nüüd siis selle Venemaa ees, aga Venemaa siiski kõigest hoolimata. Venemaa on muidugi ääretult raske riik ja tal on sadu probleemi ees, mida ta peab lahendama, kõigest hoolimata ta siiski on demonkratiseerunud ja ei ole märke, see niisugune demokraatiaväline raam, vähemalt see nüüd nii kohe järgi annaks, vaid vastupidi, me näeme, kuidas Venemaa ikkagi vägagi sõbrustada Ameerika Ühendriikidega sõprustab samuti NATO-ga Euroopa Liiduga. Ja sellepärast see, mida ma kunagi juba aastaid tagasi kirjutasin, et kui nüüd Eesti siis lõpuks sinna sinna NATOsse jõuab või Euroopa Liitu jõuab, siis on võib-olla vana hea sõber Venemaa seal juba ees ja ja sisuliselt ta niimoodi ongi, noh, ütleme hea küll, vormis, et ta ei ole, aga no sisuliselt see niimoodi on, Venemaa ise ei ole, ei ole erilist suurt vaimustust avaldanud selle üle, et NATO-s osaleda otse, aga, aga loomulikult NATO juhtstruktuurid ei saa kuidagimoodi mööda vaadata Venemaast ja, ja Eestil ei ole siin tõesti mitte midagi peaaegu teha, selles olukorras aga on küll, mida ta saab teha natukene, võib-olla ikkagi paremini orienteeruda selles praeguses maailmas. Ja tõepoolest, mitte nüüd siis ka kohe nii nagu see hiljutises kriitilises olukorras oli. Kui nüüd Euroopa poolt on mingisugune situatsioon tekkinud, et siis kohe nende langele kaela sellele kaugemale ja kõige tugevamale ülijõule ja, ja samas ikkagi unustada see, et Euroopa on olulised meie kultuuriväärtused, see on aluse pannud ja me ei saa päris niimoodi otse üle hüpata sellest ainult poliitilise jõu poole või mingisugust poliitilist kasu sellest oodates, nii et selge see, et see orienteerumine ei ole lihtne, aga kuidagimoodi on siiski vaja natuke rohkem niiskust, sisemist moraalset kindlust, nii mitte minna kaasa koha niisuguste esimeste võiksin küll ütelda väliste tõlgetega, aga üldiselt jah, Euroopas selge, see sinna mitte ainult ei tule minna, vaid ma olen kogu aeg kirjutanud sellest rääkinud, et Euroopas me oleme, me oleme Euroopas osa ja meil ei ole midagi vaja liiva nii väga häbeneda selle ees, mis me oleme, meil on samuti omad väärtused siin just nimelt piirialal perifeerias ja ikkagi tuletame seda meelde. Tegelikult suurem osa maailma maadest ja rahvastest on perifeeria ainult suurt Frysseeria kahjuks on küllaltki killustatud väiksemateks rahvastesse ja väiksemateks riikideks ei ole sellist jõudu, mis on mõnedel üliriikidel ta siis ka nende hääl kahjuks ei kosta nii palju noh näiteks kas või selles hiljutises Iraagi konfliktis ega siis enamik maailmamaid, see kogu see suur enamik maailmas perifeerias ei toetanud Ameerika Ühendriikide ja InglisMaktsiooni, aga ometigi nemad panid ennast peale ja suutsid ka nende Euroopa siiski lõpuks segadusse ajada. Kuigi mõnevõrra Euroopa püüdis Lääne-Euroopa tuumik vastu seista selle taga, see oli omakorda killunenud ja selle tõttu siis korralik tugevat moraalset vastuhäält. Ühelt poolt see, et Euroopa ise on justkui identiteedikriisis kuhu me siis läheme, lääs, see tähendab siis Euroopa ja tema nii-öelda superprojekt, Ameerika ühendriigid kolonisatsiooni tasemel või Euroopa üksi jääb, mis siis on see Euroopa identiteet? Jah, seda on tõesti püütud igatpidi väljendada ja olen meie rasvase aasta väljaande intelliteraari toimetaja Eeess praegu alles lugesin korrektuuri seal taas on seal prantsuse professor, kes seal restaureerib Erki Nuut, Poomi ja millankundera seisukohti Euroopa identsuse kohta ja, ja üks asi, mis mind natukene võib-olla selle juures on häirinud see, et need on kuidagi väga-väga enesekindlalt niisugused vaated Euroopale seestpoolt üldse ei üritagi väljapoole minna natuke aru saada, mis Euroopaga väljastpoolt paistab, vaid ikkagi kohe üsna otse väljendanud mingisuguseid Enda arusaami meie, eurooplased enda kohta, aga ükski identsus ei ole ainult antud nii-öelda seestpoolt vadi identsus ikkagi väga oluliselt määrab suhtlemine ülejäänud maailmaga ja ka see, kuidas ülejäänud maailm vaatleb, vaatab meid ja meie peale. Ja selle tõttu on see muidugi väga-väga pooliks koguse identsuse jutt. Lõõtseega identsus minu arvates ei olegi niisugust, mis oleks nagu algusest peale antud, mingisugused väärtused ei ole niisugust, Eesti identsus ei ole niisugust, ka Euroopa identsus on muidugi mingisuguseid väärtusi, mis on võib-olla valitsenud, aga ega niiväga nüüd nii väga uhke ei maksa olla nendele väärtustele siis see kõik kõige suuremad maailmas teada on vallandanud just nimelt Euroopas ja Euroopas poliitiliste jõudude kokkupõrkel ja võib-olla siis nendesamade Euroopa jutumärkides Euroopaga väärtuste ülemäärase esiletõstmisele. Ütleme nii, et kahjuks on Euroopas olnud ikkagi väga sõjakad, kas üdini militaarne kontinent saime jagu, kust ei ole küll võib-olla see Euroopa vaim piisavalt esile tulnud ja täpselt samuti ka tänapäeval? Noh, ikkagi on väga kurb vaadata, kuidas näiteks ikka suured riigid nagu Saksamaa nagu Hispaaniaga, kui kuidas on ennast täiesti alandaval viisil allutatud ühendriikidest tulevale massikultuurile. No üks näide viimata, kui ma Hispaanias käisin, siis ma tegin seal pikki bussireisija, sõitsin lõunast põhja ja veel tagasi ja, ja kõik need bussireisid on, on niimoodi, et televiisor on muidugi bussis ja üks Ameerika niisugune kesk tänane banaalne, labane, vilets film teise seal ja see tasapisi masseerib neid inimeste ajusid kes seal all, nii et täpselt samuti kui teile Saksamaal, ka Saksamaal ma olin eelmisel suvel ka seal võis vaadata sealset telekanalit, selles mõttes on minu arvates on siiski Eestis veel veel olukord küllaltki hea Eestis natuke rohkem nagu püütakse tehinguid niisugust vaimset kultuurist asja ajada, noh Eesti Televisioon ise vähemalt, aga siis Saksa telekanalitest küll jääb niisugune väga pealiskaudne ja väga tugevasti Ameerikaliseerunud mulje, mitte midagi nagu enam vastukaaluks ei ole, kõik nad isegi dubleeritakse need kõik need Ameerika filmid, kõik saksa näitlejad, tohutu suuraparaat, on seal taga seda edasi anda, seda keskpärasest viles ei ütle absoluutselt seda, et Ameerikas ei oleks hea tagasi ja kahjuks hea täielikult või suures osas siiski upuks Justivanud keskpärasus ja kõige vestlema mõttes viletsasse massikultuur muidugi ka Ameerika enda olukord on, jällegi on küsimus oma ja siin küll me peame väga ettevaatlikud olema selles, et sinna orienteeruda nüüd nagu Euroopa asemel, sest seal mingit erilist alternatiivi küll ei ole, Ameerika, see on suurepärased vaimukolded läbi aegade olnud ja Ameerikas on suuri luuletajaid, suuri kirjanikke, keda väga sügavalt austanud vähimatki kahtlust, võtman Foognad ja nii edasi. Aga kui te vaatate nende vaimsust seal Emerson või, või Esseurov ja seda, mida nemad on öelnud, selle kõrvale panna, see, mis praegu Ameerikas tunneb, see nende põhiline diskursus võimu diskursus, no siis on siin muidugi täiesti kuristik nende vahel ja on selge see, et see võim on ikkagi väga räigete vahend ega praegu täiesti niimoodi vaikima pannud selle vaimse üldsuse Ameerikas ja sees eikusagilt ei kosta ega, ega tule ka välja. Muidugi seda on Ameerikas suhteliselt lihtne teha või see on niimoodi läinud. Kõik see suur kommertsmehhanism on sellele töötanud, Jaan muidugi võivad selle taga olla ka omad, niisugused varjatud poliitsihid ja võimuambitsioonid ka selles, et oma rahvast hoida peaaegu et pimeduses, sest et Ameerikas on üldiselt väga vähe neid teabekanaleid, mida keskmine Ameerika üldse, millele saaks toetuda, selleks, et aru saada, mis maailmas toimub. Sellega on ka seletatav see niisugune siiski küllaltki võib-olla meile päris ootamatult poolehoid omavalitsuse tegevusele ja nii edasi, aga lihtsalt selle taust on, see puudub õieti teada sellest, mis maailmas toimub, Euroopas on see siiski olemas ja selle tõttu Euroopale on ikkagi küll natukene kindlam orienteeruda samaaegselt ma väga kaugel sellest, et arvata tuleks kuidagimoodi seelik pöörata Ameerikale või mitte üldse Ameerikaga tegeleda. Täiesti kaugel sellest. Ameerikas on suurepäraseid vaimse entusiasmi koldeid ja nendega tuleb seda dialoogi arendada, säilitada ja tugevdada. Meie vaba riik elab, kristallpalees, töötab, süttis, euroremonttöödel, lobiseb interneti jumalaga. Võtab enne küberruumi astumist kingad jalast, lamab lahtisi silmi maailma rahaturgudel, kuni otsija tõuseb orgasmini. Meie vaba riik, maksupettuse geenius, paneb oma tööga tapetud talupoja südame Brüsseli kaalukausile. Seda ei või ometi kergeks pidada. Laseb Baltika püksid Bankoki pordumajas rebadele, tahab õndsaks saada. Ei usu oma silmi ega pisaraid. Nutab salaja juues natuke paremad riskid kui eelmisel eelarve aastal. Seal pool jõge, raudteed, häädia, kurje elad, teine vabariik kus seevastutuult elab läinud päevi laulab oma eesti laulu valel viisil ja aktsendiga. Ema süda klopib vastu, mõlkis taskupudelit. Ja tuleb kevad teisiti, teise vabariiki. Laseb sügavkülmutatud aja uulitsele voolama. Maakera pöördub läände. Isamaapind tõmmatakse jalge alt. Kalamaja surnuaed haigutab kui hundikurk. Teine vabariik saab suhu ja silma kuni õpib vee peal käima. Wabariigi varases alateadvuses varadaarelikes katakombides piinavad paganad euroametnikke, laula, laula pappi. Ah ma vaene Läti Hendrik, Juss Bremen oktis senine vereülekanne siberi ja viinakatk. Villu võitlused, vene hinge, vene süda kõigile Eestimaa rahvastele. Salavabariik, meie südames ainult üks rühm, kuhu panna pea kallid seltsimehed. Salaviinavabariigi katakombides Klooaagis härjapea jõe kallastel. Porised atlased ja Eurdiiked kannavad õlul pangamaju. Laulavad isamaalaule, kehastavad õõvaseid, varjukujusid pensionifondide ja alateadvust. Platoni Wabariigi seinal. Euroopa, mis nii kergelt on läinud Ameerika Laatsa, kas siis sedasama Euroopas skepsist ei saa kuskilt üles otsida või sellele tugineda, kuhu on jäänud siis eurooplase mõtte võib Euroopa filosoofia. Tõepoolest, niimoodi võiks mõelda, et kus siis need suured Euroopa mõtlejad on, kes noh, minevikust meid on vaimustanud nii edasi aga jällegi mõtlema ka nende peale, et mõnigi neist suurtest mõtlejatest nagu Haider sattus ka suurde segadusse ja see, mis välja tuli, ei olnud sugugi alati nii väga respertaabel. Haide ker ikkagi noh, sisuliselt tegid natsidega koostööd ja see on eitama. Ta on kõigi tema filosoofia sügavuste juures ja noh, filosoofiliselt ikkagi peaks kusagil jõudma ka niisuguse üldarusaadava eetika tasemele oma filosoofiaga ja selles mõttes on muidugi kõik on vaieldav, ei ole päris mingisugust suurt kindlust. Mina väga sügavalt kahtlen, kas me saame näiteks oma maailma rajaneda sellele laatoni ideaalile ideaalriigile me küllap ei saa, et Euroopas on väga tugevasti olnud idealismi üle rõhutavad hüper trofeeritud idealismi sammus ka muidugi portrafeerit ratsionalism ja ma kardan küll, et need on need Euroopa põhised ohus ülemäärane ratsionays, mis on ikka kogu aeg germaani inimeste toitunud ja sealt on ta lõpuks välja tulnud just see juhtiv Euroopa vaim ja Euroopa perifeeria, et ei ole piisavalt oma osa suutnud anda, Nad võiksid palju rohkem anda ja ongi muidugi ainuke lootus selles, et kui me Euroopasse läheme ja taas selle juurde, et meil ei olegi kusagile minna. Me oleme juba Euroopas lihtsalt meid vormistatakse sellesse Euroopa struktuuri, nagu ta praegu on selles Lääne-Euroopa põhjal kujunev struktuuri, aga Euroopa ikkagi nisugune, geofüüsiline süda ja keskus on tegelikult just samas Baltimaadel ja me ise olemegi Euroopa süda. Selles mõttes ei ole meil kusagile nii väga minna, aga küll. Kui me siin-seal nüüd olema ka sinna vormistatud olema, siis ikkagi me peaksime rohkem katsuma perifeersete alad ennast nähtavaks teha ja ikkagi püüda tekitada mingisugune dialoogi olukord, sest praegu kahjuks jah, väga tugevasti tuleb. Ja see mõte, mis on, tuleb keskustest jah, kahjuks Saksamaal on suhteliselt kõrvale jäänud, Saksamaa on kõrvale jäänud, Inglismaa hoopiski kõrva jäänud ja, ja see on peamiselt olnud Prantsusmaa, kes on seda Euroopa aju viimastel aegadel kultuuriteadvuses on kujundanud ja samas muidugi ongi just isegi sümptomaatiline ja huvitav, see esist erilise vaimustusega on seevastu võetud olnud just Ameerika Ühendriikides, kus kus on muidugi omakorda jällegi jõutud mingite päris suurte lihtsustusteni nende, nende prantsuse filosoofide mõtete käsitlustes, aga samas on seal need, mis alguses olid tõepoolest isusid, ütleme, tissidentlikud, postmodernsed, opositsioonilised ideed, need on seal vastupidi, on täiesti juba institutsionaliseerinud, on seal terved suured hulkade viisi õppetooli, mis tegutsevadki ainult nende õpetuste edasiandmisega ja täiesti niisuguse monoloogilisi edasiandmisega, mille varju on jäänud kõik muu, kõik muu on unustad, kõik läheb miinuste moodide kaob. Loomulikult, need õppejõud noh elu on võitlus ja nad kõik peavad ennast kohaldama ja see on ka ju väga selgesti näha, kuidas isegi üks võrdleva kirjandusteaduse veterane mäletan Biden i kongressil seal ka rääkisid, sel ajal me olime seal psühhoanalüütikud, sel ajal me olime seal eksitentsialistid, sel ajal me saime need postmodernistid, eks, nii et vot niimoodi on see tavaliselt käinud. Noh, inimesed, nende elud on nagu on, elu on võitlus, igaüks peab oma püsimise eest hea seisma enda pere püsimise, sest hea seisma ja tihtipeale neid alternatiive nii väga palju ei olegi. See on, on see asi, mis teeb kogu selle asja raskeks, aga samas jah, on küll lootus, see, et võib-olla siiski, et kui see Euroopa järjest laieneb ja võib-olla kui see niisugune esimene ütleme, lääne matkimise vaimustus mööda saab, võib-olla tasapisi hakkab jällegi idanema ka mingisugust niisugust algupärasemat mõtet ta siit nendelt Ida-Euroopa aladelt ja piirialadelt perifeerias ning kokkuvõttes ikkagi laieneb ja siis võib küll tekkida edaspidi ka mingisugune lootus dialoogiks ja Euroopa vaimsuse tasakaalustamiseks ja võib-olla võib-olla isegi jah, koos sellega niisuguste suurte poliitiliste ja sõjalisteks esside ärahoidmiseks. Seda on igavene tore kuulda, et Euroopa süda asub Baltikumis, et see on ju lausa muusika meie kõrvadele, aga samas on meil ikkagi paratamatult meil endil ka selline väike alaväärsus kompleks, et noh, seda on, eks ju, ka kultiveeritud siin sajandeid, et noh, mis nüüd meie, meie pisikesed, et mis me ikka saame ja ja, ja samas ka, kui vaadata meie oma teaduskirjandust, et kui sa ei ole ikkagi neid nomenklatuur, seid, filosoofe, nomenklatuur, seid, mõtlejaid tsiteerinud noh siis sa ei ole mitte kest, nii et umbes samamoodi nagu vanasti, et sul peab olema midagi marksilt ja midagi leeninilt, et teatud põlvkondadel tuleb see nagu isegi tuttav ette. Jah, see on õige küll, et, et see on praegu niimoodi läinud suuresti niimoodi läinud. Aga noh, ma siiski loodan, et tasapisi ehk hakkab, hakkab tekkima rohkem iseseisvust ja julgust mõtte julgust ka natuke erineda ja ja ka vastu rääkida nendele tendentsidele, mis selgest ei ole kaasa aidanud mingisugune sünteesile ja ühtsusele Euroopas. No ma ei mõtle muidugi mingisugust fonoloogilist ühtsust või mingist ühetaolisust, vaid just nimelt niisugust bioloogilist sünteesi nendele tendentsidele siiski natukene rohkem vastu rääkida, sest praegu need peatendentsid, mis sealt on tulnud, on ühelt poolt, ma ütleksin, see on niisugune küllaltki äärmuslikuks muutunud formalism, keele, formalism ja nii edasi, mis kokkuvõttes ikkagi välja niisuguse pisi asjalikkuseni, sealt muidugi mingisugust sünteetilist mõtet oodata üldse ei ole mõtetki ja teiselt poolt on küllaltki kunagise niisuguse nõukogude aegse vulgaarsotsioloogia varasema Nõukogude vulgaarsotsioloogia taoline sotsioloogiline kallak, mis on Prantsusmaalt tulnud väga tugevasti ja ikkagi noh, ju siis ongi, mõningates asjades on ka niisugune paelus seda oma lihtsusega ahvatleda. Muidugi see on väga peenelt ja ilusasti väljendatud, need ideed on väljendatud ja samas noh, paljud inimesed siis hakkavadki niimoodi mõtlemas. Kirjandus ja kunst ja loovus ongi nii lihtne, et kõik sõltub ainult sellest institutsioonidest, kuhu keegi kuulub ja ja raamatute väljaandmisest ja kõigest sellest. Aga need asjad ei ole nii lihtsalt kahjuks ja siin ongi ikkagi see samane meie oma Juri Lotman, kes loomulikult ka tegi läbi mingisuguse arengu ja näiteks minule tema varasema filosoofia, mis on ikkagi ka rohkem seotus truck, turismiga, see mulle kuigi palju ei ole midagi andnud, aga just eriti tema viimase perioodi mõtted juba juba just tõesti seal loen paar aastat võib-olla enne tema elust lahkumist, vot seal on minu meelest on sügavust ja seal on just see tasakaal, on, on isegi rõhutatud, nii et see perifeeria ja keskuse vahekord muidugi ühelt poolt ja kindlasti kindlasti Lotmani juures. On see Individuaalsus individuaalsus iga indiviidi ja mitte ainult indiviidi, vaid ka iga rahvuse individuaalsust, need ideed tulevad muidugi saksa romantismi-ist, aga, aga just saksa romantism oligi nii või teisiti, et see niisugune kõige jõulisem plahvatus ja õppejust nimelt seal teise teise tundmise poole niisugust ei ole hilisematel aegadel olnud. Sealt peale hakkab see üldse dialoogiline vaim levima ja Lotmani oli see tegelikult hinges väga lähedane. Seesama saksa vararomantismi Herderi ja töötaja samuti ja kõik see, see vaim, mis oli ikkagi tõesti see on midagi niisugust, millel teatavad väärtused võiksid püsida, aga endastmõistetavalt maailm muutub kogu aeg ja saavutada, et need ideed kusagil ei kaoks ja, ja need ikkagi ka laieneksid ja areneksid, see on üsnagi raske. Loomulikult see on selge, aga see ei ole ka mingitel aegadel kui lihtne olnud ja samuti minevikku nende idealiseerida arvata, et kunagi olid mingisugused paremad tingimused, seda samuti ei maksa. Sealt, kus me tuleme, et kas sellest ma pean silmas seda okupatsiooniaega, et kas see on ka mingisugune kapital või kapatsiteet, mis annab meile nagu õiguse teha mingeid üldistusi ja olla võib-olla kogenumad, targemad arukamad kui see ühiskond, kes on arenenud kapitalismis nii-öelda ühes suunas. Ja Lotman rääkis ka oma viimastes kirjutistes, sest tema sõnul sellisest Tertsiaalses teesse tähendaski ikkagi kokkuvõttes niisugust keskteed siis selle sotsialismi ja kapitalismi vahel, nii et ta oli loomulikult väga erutatud, huvitatud nendest kaasa kistud poliitilistest ideedest. Kahjuks ei jõudnud enam sellega palju kaasa rääkida, sest et varasematel aegadel oli ju siis siin oligi ikka oli suletud ja kinni ja keelatud ja mingisugune niisugune avatum, ausam dialoog üldse ei olnud võimalik. No näiteks on otsitud sealt tagantjärgi, et mismoodi seal bahtini ja Lotmani suhted olid, aga siin ei olegi midagi otsida, sest sel ajal lihtsalt ei olnud võimalik üldse niisugune avalike tõeliselt põhimõtteline väitlus ja sellepärast ei hakka kahjuks Lotmani jõudnud selleni, kuid igal juhul tema hoiak kindlasti oli mingisugune niisugune kesktee hoiake. Ma samuti ikkagi kaldun arvama sotsialismi-ist põhimõtteliselt, et seda ei maksaks ikkagi nii palju põlastada, siin on ikkagi päris palju tähtsaid väärtusi. Ja ma arvan jah, et Eestile on küll saavutanud, võidi, saavutas nagu mingisuguse esimese kiirendusi sellega, et ta eriti ei hoolinud sellest sotsiaalsest turist siis statistika ja andmestikud näitavad, et teistes endistes sotsialistlikes maades on rohkem hoolitus sellest Ungaris, seal ja Tšehhi Vabariigis ja nii edasi ja nüüd ma arvan, et neid tõmmatakse tagasi, selle tõttu. Oleme küll nagu ette sööstnud, aga praegusel hetkel enam nii väga ei ole, kusagil olid tegelikult kusagil üldse ei ole. Auta laen. Kaane või nööbiska katelt, laena lahted laulu. Ecut korrekti ta euroliidust aega. Ja toos käpaga käega olgu lahked kõik. Leida natuke pomme jooletatuk. Uusi asju uuri luku riisi kokku kõrgelt. Kuldtooda seda eesti meest Jääge hukku, ecu natud peeruhoidjaks, soola. Pole hullu näinud meil pole ükski voona. Struktuuridesse minnes me peame ikkagi arvestama just nimelt neid uusi nõudeid ja ka piiranguid ja need piirangud on loomulikult ikkagi mille aluseks on ka kusagil mingisugused niisugused sotsiaalsed põhimõtted ja nende põhimõtete järgimisel kõige kaugemale tegelikult ongi jõudnud põhjamaana Põhjamaades võib öelda. Ta on, ongi sotsialism saavutatud. Nii palju, kui seda kapitalismi tingimustes on võimalik, noh loomulikult on aluseks on seal suur materiaalne rikkus, aitäh selle kapitali saavutamise teed. Muidugi keegi ei oska täpselt öelda, pruugi nii lihtsad olla, nii lihtsad ja ainult siis niisuguse väga ausa ja tubli tööga olla, vaid need on küllaltki varjatud mehhanismid, mis on ikkagi toitunud neid lääne ühiskondi, teiste puhul on seal päris Vardimatudki, on selge see, et nad on omakapitali ammutanud juht lõpuks ikkagi koloniaal pärast nendest ekspluateeritud maadest ja sealt on oma sellepõhise kapitali saanud, aga kõik see kuidagi on ka levinud lääne üldise süsteemi raames siis igal pool mujal samuti andnud oma eeliseid, meie aga pidime alustama siin täiesti nullist ja tühjast kohast ja selle tõttu muidugi need vahed on ikkagi jah, tõesti väga suured. Me peame valmis olema taluma ka alandust. Päris kindlasti sellega seosed läheme, muidugi saab olema siis selles Euroopas Euroopa liidus, aga seal saame olema ikkagi vaeste rollis täiesti selgesti vaeste rollis. Meil ei ole üldse neid vahendeid, mis on teiste seas endastmõistetavad, meie palgatase on kohutavalt madalam, fikseeritud peame selleks valmis olema, aga jällegi Euroopa on ka kristliku olnud, siiski on sõna-sõnalt ja kirikliku institutsiooni mõttes nii väga kristlik, ei ole siiski vähemalt mingisuguses kristlikud põhimõtted võiksin säilida ja tõenäoliselt ka säilivad niikuinii. Ma mäletan hästi, kuidas, kuidas Nicaragua luuletaja ja preester Ernesto kardenaal kui temalt küsiti, et kui need paavst külastad Nicaragua teda pidi seal paavsti ees põlvitama ja paavstide noomis ja et mis siis tema vastus sellele oli. Ernesto kardinale ütles väga hästi, et kristlane peab valmis olema, taluma alandust, olema alandlik ja see on tähtis. Nüüd me peame valmis olema, selleks ei tohi liiga arrogantselt all, aga samas me ei tohi olla liiga oreli ja kohe otseselt painduda, vaid vastupidi me peaksime just nimelt ikkagi ühenduses teiste maadega, kes on ka Euroopa Liidu vastsed liikmed ja ikkagi näitama perifeeria ei ole nii väga tühine ega olematu või väga väike käega oma mõjult, vaid need on siiski päris suured ühiskonnad kokkuvõttes kogu Ida-Euroopas, vahel isegi kohati on päris suur vastukaal riba sellele ja Euroopa võib oma palga siukseid väga tugevasti ka ümber kujuneda, tuleb ikkagi häält teha seal Euroopas ja püüda saavutada teatavat õiglust, teatavat tasakaalu. See ei pruugi lihtne olla, üldsegi mitte Euroopa, on välja töötanud väga põhjalikult süsteemid, tohutu bürokraatiaaparaat, mis toimib, millega kohanemine ka meile, need, kes meile, eestlastele ei pruugi alati nii lihtne olla. Me oleme harjunud asjana natuke otsemini ja kiiremini tegema, aga sellega tuleb mõnevõrra kohaneda, aga mitte ka lõpuni kohaneda, vaid just nimelt kus võimalik ka näidata teisi teid ja algatada niisuguseid projekte, mis kaevule sisuliselt siiski aitaksid tasapisi Euroopat tasakaalu poole. Ma mõtlen näiteks Euroopa Liitu, finantseerib samuti teatavaid intellekti klaasid, vaimseid kultuuris on projekt, aga väga paljud nendest projektidest on küllaltki udused oma sisult, sinna peale pannakse tohutu hulk raha, see paljud inimesed saavad kõrget palka ja nii edasi, aga samas selle kõrval väga palju niisugust küllaltki elementaarset, samas teostatavad on täiesti tegemata. No mõtlen näiteks suguseid tõlkeprogrammid, tõlkimise toetamine praegu on ülimalt raske, on ikkagi väike kultuuridele ennast kuidagimoodi teatavaks teha teistele suurematele, sest et puuduvad täiesti igasugused toetused siin sidendile tõlgetele või no võib-olla mingisugused on, aga jällegi sinna kaugeltki kõik ei pääse näiteks kas või toona, et siin juba õige mitu aastat tagasi, kui oma ameerika sõbra havi Fixiga tegime, valmistasime eesti luule antoloogia oleme leidnud sellele kirjastajad, sest see on ääretult raske ja enamasti, kui, kui see õnnestub, siis tänu sidemetele tänu entusiasmil niisuguspraadis, entusiasmil, mis siit-sealt tuleb ja tihtipeale entusiast, nagu jällegi ma olen jõudnud jälgida, tuleb ikkagi just nendelt äärealad näiteks Hispaania, kellest meil ei ole eesti luule antoloogia tähendab salvengalis ja see välja anda iga leegikeelse eesti luule antoloogia ja see on kõik, ainult niisugune entusiasm, see ääremaade äärealade perifeeria entusiasm seal, kus on rohkem säilinud seda sidet loomulikkusega. Nende südame hääl on, on rohkem tunda kui keskustes, kus ta on juba kadunud selle bürokraatia väga paksude kihtide alla. Tegelikult selle peale võib kiuslikult küsida, et me saame olla uhkes üksinduses ju võib-olla hoopis uhkem perifeeria. Et siin oma entusiasmiga ja oma iseteadvusega ja oma väikese filosoofiaga ja käkime seal sulanduma, äkki me siin oleme lihtsalt selline ere täpike. Ja uhke üksindus, see on jah, seda igapäevane elu juba näitab. Ja, ja võib-olla mõni mõni väike rühmakene on siin uhkes üksinduses, jätkab siis küll, aga, aga ühiskond tervikuna näeme seda, kuidas, kui suure vaimustusega ikkagi järele joostakse, nende lääne väärtustele ikkagi päris massiliselt läheb eestlasi ära Eestist ja ikkagi ka kõik kõige puhtamal kujul materiaalne motivatsioon on selle taga, nii et see, see üksindus muidugi võib lõppeda sellega, et kui siis mõni rühm siis siia niimoodi niisugused väga uhkelt üksinduse joont, et ta ei suhtlegi teistega ja siia jääb siis muidugi ta kängu varsti kui ja lihtsalt ei ole järelkasvu ei ole, ei ole lapsi ja nii edasi, nii et see ei ole jah eriti reaalne, aga midagi kindlasti me saame endaga kaasa võtta koba seisukohast ja just nimelt ikkagi suurem lootus, kui jah, mingisuguste niisugustel välistel näitlejatel on, on kindlasti ikkagi oleks kultuuril ikkagi rohkem, me peaksime oma oma kultuuri üritama näidata Euroopas ja jällegi on niimoodi see tegelikult, kui see soovitakse ikkagi euroopasiinilisuse dialoogilise vaimu ja tasakaalustatud niisugust levikut, siis näiteks peaks vägagi olema mõeldav Euroopa Liidus, liidumaades, ülikoolides ja koolides sisse viia niisugused võrdleva kirjanduse ja kultuuri kursused, sest et praegu on küll see teadmine äärmiselt hõre seda peaaegu ei olegi kusagil, need on ongi peale toodud need uued suusad vist tihtipeale keskenduvad eesti pisiasjadele jälle, võib-olla ka oma veetusse nendel teooriatel, aga samas siiski see niisugune üldine teadmine on täiesti kadunud. Aga ometigi. Meil võiksid olla siis, kui näiteks Euroopa romantism keeposid niisuguseid kursuseid Euroopa ülikoolis, kus ei õpetata mitte ainult suurrahvaste teoseid, vaid näidatakse ka nendest seost väiksemate ja perifeersete rahvaste teostega. Näiteks meie oma Kalevipoeg on minu kui kirjandusteadlase arvates üks Euroopa hilisromantismi suurteoseid, aga loomulikult seda ei tundnud piisavalt. Tõsi küll, jah, jällegi siin on mõningaid selliseid väikseid täpsustusi tuleb teha, näiteks kui ma rääkisin sellest samast eelmisel suvel ühendriikides ühel konverentsil, siis natuke täpsustati, et on siiski, mõnedes ülikoolis ka on, õpetatakse nii, et päris lootusetu olukord ei ole, aga ometigi oleks võimalik seda tegevust veel tunduvalt tunduvalt laiendada või siis näiteks Euroopa ajalooline romaan selles kontekstis samuti Jaan Kross, mitte ainult Jaan Kross. Loomulikult, ja ma ei väida siin seda, et Jaan Krossi mingisugune neid lausa Euroopa esikirjanik kaugel, kaugel sellest, aga ometigi ometigi peaks olema võimalik just nimelt. Selleks on vaja omakorda tõlk, et ilma tõrgeteta ei ole võimalik kirjandusteosest käsitleda ja ega tõlgeterise see tee nii väga keeruline ei ole, need summad on tegelikult päris väikesed võrreldes sellega, mida riigid kulutavad igasuguste päris tühiste. Võib-olla mitte tühiste asjade peale, aga niisuguste asjade peale Pille moraalne tähendus on täiesti kaheldav ja noh, näiteks kas või seesama ikkagi see, et nii kenasti meie poliitikaladvik kinnitas selle vajaduse saate seal väike käputäis sõdureid Iraaki 24 miljonit kroonise olevat maksnud. Nagu ajalehed on seda kinnitanud, et niisugused asjad küll on, on väga kahetsusväärselt, et meil ikkagi juhtuvad selle asemel palju enam suunata just nimelt vaimsesse ja kultuuri ja siin püüda maailmas välja paista, see on palju püsivama tähendusega, kui, kui seal sellel pisikesel ajaloo hetkel natukene oma füüsist näidata, mida tegelikult aga samas ometi ei ole olemaski. Siin on ikkagi seesama asi, et kas sa oled võrdne partner, dialoogipartner või sa ei ole, eks ole, et kuivõrd sa oled see isemõtleja ja ise otsustaja või kuivõrd sa oled siis see ma ei taha öelda toapoiss, aga selline. Jah, no kahjuks need sõltuvused on, on väga tugevad, aga sõltuvuse loomulikult on ja on täiesti selge, et need üllad ideed nagu kunagi välja Võtaksid ja, ja siis see, kõik see kõige väärtuslikum, nagu siis moodustaks selle maailma kultuuri ja maailmakirjanduse, see on ka niisugune asi, sest et reaalsuses tegelikult toimub Akultratsioon, suured kultuurid haaravad ja neelavad endasse väiksemat kultuure. Kogu see protsess on ikkagi nii tugevasti suunatud suurte kultuuride poolt, et väikestel on äärmiselt raske ennast kuidagimoodi kuuldavaks teha, nii et ma olen tihedasti olnud seotud ka eesti kirjanduse roisseerimisega väljapoole Tallinna saadakse välja Estonia litri rinnaga siin inglisekeelne eesti kirjandust tutvustav välja anda ja ma olen selle kolleegimas ja olen võinud ikkagi läbi viimase aastakümne seda protsessi järgida. See kõik täielikult põhineb entusiasmil ainult entusiasmil, väikestel entusiasmi kolletel. Mul on muidugi väga suured teened, on kultuurkapitali abistab ja nii edasi, aga ometigi ikkagi täiesti otsustan sellest, see on niisugune äike, entusiasm ometi, seda entusiasmi võiks mõnevõrra rohkem ikkagi toetada ja hinnata, et seda, mida need entusiastid väljaspool on, on teinud. Nonii ja siis lõpetuseks jõudsimegi siis selleni, et perifeeria elust, kui see sõnum oleks, aga see sõnum on ainult entusiastide kanda, et selles mõttes ikka selline niuke niukene, pessimistlik on see, meie tänase jutu lõpsi. Muidugi, ja kunagi juba ammu seal on see see ja see on öelnud, et vaimus on, kõik on võrdsed ja vaimult võime olla suured, kuigi kehalt väikseid nii edasi. Aga no kokkuvõttes muidugi see päris selge, et ikkagi niisugusest väikesest ühiskonnast ei saa ju oodata. Nüüd neid suuri plahvatusi ja õppeid, nii palju, kui neid saab ikkagi suurematest ühiskondadest ja Eesti on küll, ütleme, perifeerne piiriala. Juri Lotman näitas, et sealt võivad lähtuda niisugused plahvatused ja tema ise oli üks niisugune plahvatusi. Ka neid ikkagi liiga palju tõenäoliselt ei ole. Ajaloo ja Euroopas on ka näiteks suured piiriala tõeliselt suured piiri admist ka täielikult magavad, ma mõtlen seesama hispaania, mis on uinunud taas uinumas, nagu oli küll 20 sajandi alguses suur tõus kultuuridele, tundub ikka kokkuvõttes ikkagi nagu taasuinumine ja siin jällegi Ameerikaliseerumine on oma osa selles mänginud niettena on olemas ikkagi meist palju suuremat piirialad, mis võivad aktiveeruda siiski mingitel soodsatel asjaoludel ja taas anda oma suuremat osa ja vot ja siis nendega koosne võime ka kusagile tõusta ja siis see juba sellest suurest perifeerias ja sealhulgas ka meie enda aladelt võib ikkagi sündida aeg-ajalt mingisuguseid õnnelikke ja õnnestuvat plahvatusi. Wabariigi palve. Sina minu esmasündinud, kadunud poeg Kapitooliumi emahundiimetatud metsavendade punkrites kasvanud Avignoni vangipõlves vaevelnud Ida-Euroopa Tarzan. Sina ise oled kohtumõistja ja kardaboy veeretad töörahva kommuun töökatis sulgedes kupatanud naha kaupleja Pontuse ja peninukid piiri taha. Pesed Läti Henriku ristimis v soome saunas. Õlitad Euroopa turvaukse hinged. Sina, vabariigi rehepapi aidamees, vabariigi rege, teie roomikutel raudtee ja karujõu. Sinul riigil ei ole muud valikut kui v ja munade peal käia. Õhtuma salajalu. Tänase saatetunni targaks meheks oli kirjandusteadlane Jüri Talvet, püsis, kuulas toimetaja maris. Johannes jah, lisaks kuulasime katkendeid Raimo Kangro lauleldusest Ukuja ecu ning Toomas Suumann luges vabariigilaule Kalev Kesküla luulekogust.