Tere eetris on portaal tehnoloogiaga kommentaari esitab Kristjan Port. Kreeklast Sokrates tuntakse kui kuulsat mõtlejat kaasaegse teadmiste armastuse ehk filosoofia isakuju. Vähem teatakse, et teda häiris üks toona uudne tegevus. See oli talle nii vastukarva, et hoiatas pea kõiki, kellega kokku puutus, öeldes, et see akt on ebainimlik, hävitab mälu ja nõrgendab mõistust ja vabastab aju arendavast tegevusest. Õnnetuseks ei saanud oma hoiatust jubedast aktist laiemalt propageerida. Mitte sellepärast, et sellel ajal polnud veel trükipressi leiutatud vaid just seetõttu, et hoiatus puudutaski kirjutamist. Sokrates vihkas kirjutamist ja ta pidi õigemaks, kui kõik vajalik püsib inimesena Ilus mitte pärgamendi. Iidne Tark eksis mitte seetõttu, et mälu pole vaja koormata. On küll, aga Sokrates eksis selles osas, et hea mälu ja mõistusega inimese teadmised lähevad kaduma ju koos tema surmaga. Mistõttu leiab vanast testamendist mõttetera, mis on olnud, tuleb jälle ja seda, mis on tehtud, tehakse jälle, pole midagi uut päikese all. Sest pikka aega paistis tõesti nii, et kui midagi uut avastatakse, osutub see mõne aja pärast vana, kuid hästi unustatud asja kordamiseks. Kuhjusid teadmised aeglased ning üldine areng oli visa isegi kirjutades kuni trükipressi leiutamiseni, mis võimaldas odavalt igasuguseid mõtteid tiražeerides need massidele kättesaadavaks teha. Enam polnud vaja käia vana uuesti leiutamas vaid uus sündis olemasolevale rajanedes. Selle nähtuse võttis kokku teine kuulus mõtleja Isaac Newton sõnadega. Et kuule varasemast kaugemale siis vaid tänu sellele, et seisan hiiglaste õlgadel. Järelikult on kirjutamisest ühiskonnale olnud rohkesti kasu, isegi kui individuaalselt teleajudele võimaldatud hõlpu. Kahjuks pole kuulnud, mida Sokrates arvas, maalimise kohta. On ju pilt väärt tuhandet sõna. Samas eeldavad nii pildi tegemine kui vaata, mine mõtlevad analüüsi. Kuni pildidiku muutub liiga lihtsaks. Professor linna hankel perfil ülikoolist USAst Plaski sellel teemal. Kas pildistamise vimm võiks ähvardada mälestusi? Esialgu võiks ju arvata, et pilti tehaksegi just mälestuste pärast. Nii on lihtne mõtelda, kuni püüa ära klaarida, millal jõuavad näiteks ameeriklased vaadata kümmet koma kolme miljardit fotot, mida nad üheskoos teevad. Ameeriklasi umbes 300 miljonit, see teeb siis 33 pilti kuus umbes 400 pilti aastas. Arvatavasti pole siiski kogu elanikkond võrdselt pildistamas. Helivaseid varbaid, hommikust võileiba või purskkaevu Est tehtud selfisid koguneb mõnedel kodanikel rohkem ja teistel siis vähem. Aga probleem varjab end just väites, et pilte tehakse mälestuseks. Piltlikult öeldakse siis ajule, et raha hetkel väga vaeva näe, elus olulisena tunduva episoodi mällu jätmiseks. Sest kõik on pildi peal, mida siis ühel toredal hetkel vaadatakse. Reaalsuses enamusi pilte ei vaadata või kui isegi need satuvad teinekord silmadeta, siis suur osa neist on sündinud hetke ajendil ega meenu, mis lugu sellega kaasneb. Professor hänkerile On väite toetuseks katse üliõpilastega, milles ta palus 74-l tudengil külastada kunstimuuseumi. Nende ülesandeks oli teha osa objektidest fotoaparaadiga pilt ja teisi objekte lihtsalt vaadata. Päev hiljem pidid nad meenutama, mida muuseumis nägid. Fotosid tehtud objektidest mäletasid üliõpilased vähem detaile. Raske oli meenutada ka nende asukohta ja muud taolist. Objektidega, mida nad olid lihtsalt vaadanud, olid mälestused olulised, paremas korras. Segaprobleem on olemas sarnast nähtust teisedki välise mälukandjaga tehtud uuringud, nagu Columbia Harvardi ülikoolides tehtud katsed, milles inimestel paluti meelde jätta teatud test fakte. Osadele katsealustele näidati siis, kuidas need test, faktid, talletati arvuti kõvakettalt kataloogides ja ülejäänutel öelded pärast faktidega tutvumist, need kustutatakse kohe ära. Kuigi faktide meeldejätmise mehhanism peaks ju mõlemal juhul olema samasugune sõltumata sellest, mispärast pole algmaterjaliga juhtub paljastas lihtne katsed teisel kustutamisele läinud paktidega. Grupi puhul meenusid test küsimuste vastused kiiremini ja vähemate vigadega võrreldes selle olukorraga, milles uuritavatele jäi rahustav teadmine et need faktid on arvutis alles. Küll aga meenus kehvema faktide mäluga grupi läheb päris hästi, millistesse katoloogidesse ununenud laktid olid kirjutatud. Sega plistage vähem ja vaadake rohkem. Ning kuna tõenäoliselt on teil meeles, kus pildid asuvad, käige ka neid vaatamas. Pelgalt mälu ja mälestuste pärast.