Kuidas elate, Kaljo Kiisk? Ma pean ütlema, et päris niimoodi keskmiselt päris hästi minema inimese elu. Täna, me oleme teiega juttu, ajame, on kolmapäev istungit, täna riigikogu saalis ei toimu. Mis kolmapäeviti siis toimub? Tegelikult, ega need vabad nädalad on nii-öelda näiliselt, nad on sellest suurest saalist istumisest vabad, aga tegelikult komisjonide tööd toimuvad, Perlased toimuvad igasugused sektsioonivälised üritused peab ütlema seda, et mõnikord isegi see päev on nädal, õigemini on omamoodi päris koormatud, aga noh, saab ka endale vaba aega sealt välja viilida ja ja teha ka niisugust päeva, et saab rahulikult võib-olla veel suvemajja minna ja, ja mõne ilusa sügise päeva mööda saata. Istumise töö ju tapab ära, tuleb ikka ennast natukene lõdvaks lasta ja jalutada ja. Ma ei taha ütelda, et ta nüüd väga nagu ära tapab. Seepärast, eks ole, haritud elu jooksul ju istuma nii siin kui seal koolis ja, ja mujalgi. Aga minu jaoks need istumise päevad on selles suhtes väga aktiivsetest. See nõndanimetatud seaduse lugemine on mulle küllaltki võõras asi ja ma näen tohutut suurt vaeva, et sellest ikka sisuliselt aru saada. Ja sellepärast ma tõesti teen seal palju tööd, ma konsulteerin, ma heade sõprade käest, küsin nõu, ei taha ju istuda niisuguse, no ütleme tõesti, nagu ma olen ütelnud tühja kotina seal ja hiilida, mismoodi keegi hääletab tema järgi siis midagi teha. Nii et see külg on ausalt öeldes väsitav. Mis kaalutlustel nõustus filmi režissööri ja näitleja Kaljo Kiisk kandideerima riigikogu valimistel ja nüüd, olles juba saadik ka kohalikel valimistel? Riigikogusse kandideerisin ma peale võrdlemisi suurt üllatust, tähendab, tundsin ennast liigutama ja, ja väga sümpaatne oli see, et mitmed erakonnad tegid mulle ettepaneku mitte ainuüksi Reformierakond, vaid neid oli üks kolm-neli erakonda, kes palusid kandideerida oma nimekirjas ja ma võtsin seda asja päris tõsiselt. Tutvusin erakondade programmidega janu. Pean ütlema seda, et Reformierakonna programm, kuigi ta oli küllaltki karm ja just nimelt karm tundus mulle nagu kõige õiglasem ja kõige vähem odavaid lubadusi pakku erakond. Ja sellepärast ma olin ka nõus nende seltskonda minema. Nüüd linnavolikogu kandideerimine käis juba teiste reeglite järgi, sest nüüd ma kuulusin juba ühiskonda, kelle seadusi sisekorda peab juba omaks võtta. Ja kui mulle lihtsalt öeldi, et kaljuMe oleme arvestanud sellega, et sa meie poolt sinna kandideerid. Kuigi ma püüdsin niisugust nägu teha, et ma nagu puiklev vastu ja tõesti, ega ma sellest ei olnud nii eriti huvitatud, siis ma praegu allusin selle meie erakonna distsipliinile ja kandideerisin Reformierakonna poolt. Kas te jääte volikokku või annate selle koha mõnele teisele? Praegu ma nüüd need esimesed koosolekud, teen muidugi kõik läbi ja eks elu hakkab näitama seda, millist inimest on seal rohkem vaja. Kui on seal vaja rohkem rahandusinimest majandusinimest, siis ma hea meelega loovutan oma hääled sellele ja selle inimese eest, kes võiks seal palju edukamalt esindada ühte või teist külge meie elus. Muidugi pean ütlema ka seda, et kultuuri ja asjade eest oskan ma ka seal võidelda nende eest ma võitlen ka Riigikogus jään lõpuni võitlema ja mul on oma seisukoht. Mis on teil südamel, mida tahaksite oma kodulinnas? Oh, armas aeg, neid on ju nii palju ja, ja praegu oleks isegi ülekohtune, kui ma hakkaksin neid üles lugema, sest me teame väga hästi, millised ebakohad kui linnas. Me kardame pimedas linnas käia. Me teame, millises olukorras on praegu meie tänavakesed. Me teame ühte või teist asja, me teame, kui palju on puuetega inimeste eest seista. Ma ise käisin mõni aeg tagasi meie Iru vanadekodus, ma kohtusin pensionäride ühingus pensionäridega. Ma olen väga hästi kursis nende muredega. Kõik see nõuab lahendamist. Ja praegu oleks isegi ülekohtune, kui ma hakkaksin tegema järjekorda. On asju, mida peab paralleelselt ajama ja sotsiaalküsimused ei ole mitte viimasel kohal, vaid need on esimesel kohal. Ma käisin sotsiaalkomisjonis, essiivisin puuetega inimeste sotsiaalabirahade seadus, mis on ettevalmistamisel ka see on väga tähtis küsimus, sest paljud inimesed ju paljud invaliidid küsivad, kuidas ma bussis sõita, kui suure raha eest. Kõik need küsimused tulevad. Kas pensionäridel on lähemal ajal mingeid meeldivaid uudiseid oodata? Lasterikaste perede abistamise programm võttis suure hulga raha endale. Kõik me teame seda ja lapsi tuleb aidata ja lasterohkeid peresid tuleb aidata. Praegu pean ütlema seda, et see nii-öelda iga perioodiline lisaraha järgmise aasta alul tuleb tingimata, ma ei oska öelda, kas nad suudavad selle aasta lõpus seda teha ka järgmise aasta alul tuleb see raudselt. Ja ma olen ise selle eest noh, nii-öelda võitleja, et inimesed saaksid selle kätte. Praegu on ka küsimusel nii-öelda nohu, tööstaaži arvestamine pensioni hulka, vaat juba minevikuga seda siduda. See on väga kahtlane seepärast, et et siin võime isegi mõningal määral saada kaotuse osaliseks ka ma ise mäletan, kui ma instituudi lõpetasin ja ma hakkasin saama 60 rubla kuus. Issand jumal, see kui seda praegu arvestataks, siis minu pension langeks ju väga palju. Selline küsimus. Austraalia parlamendihoone saali kutsutakse karude võitlusväljaks. Sõnu, millega sealsed parlamendi liikmed 11 pommitavad, oleks ebasünnis siinkohal nimetada. Poliitikud on tõsiselt mures parlamendis toimuva pärast. Nüüd on parlamendi esimehele antud volitused terava keelega parlamendisaadikute karistuspinki saatmiseks. Milline olukord meie riigikogus valitseb, kas meil oleks kedagi karistuspinki saata? Nad ei ole ja ma olen väga tähelepanelikult jälginud kõiki seal istuvaid oma kolleege. No ma pean ütlema seda isegi seal oma 80 protsenti inimesi, ma tundsin juba varem ja pean ütlema, et ükskõik millisesse erakonda praegune riigikogu liige kuulub ütleme, enamus inimesi on väga haritud. Nad on kultuursed inimesed ja oskavad käituda. Mõnikord mingisuguseid vääratusi siiski lauseehituses toimub, aga need ei, ei ole seda väärt, et kedagi peaks burka panema või ukse taha saatma. Ei ole tõesti olnud. Kui teil tuleks mõte teha mängufilm meie riigikogust, mis te arvate, kas leiaksite Riigikogus ka näitlejaid ühe või teise rolli jaoks? Oi küll leiaks küll, seepärast isegi praegu me vaatasime siin ükskord pidasime aru, Reformierakonnast saaks väga ilusa näitetrupi kokku, inimesed on nii-öelda selles suhtes väga, väga paindlikud ja ja kuidagi vabad. Näitleja elukutse nõuab vaba olekuga inimest nii mõtteliselt kui ka füüsiliselt ega krambiga elada ei saa ega niisugusi hüsteerikaga midagi elada, nii et selles suhtes see on praegu parlamendile kompliment, kui ma ütlen, et nendest paljudest saaksid päris korralikult näitlejad. Näitleja amet on väga raske ja nõuab väga toredaid ja geniaalseid eeldusi. Ja poliitik peabki natuke näitlejale, aga muidugi, miks me räägime ka? Reegel oli väga tore. Näitlejanna ta nii eriti hiilgav ei olnud, aga presidendina õigustas ta ennast ära ja miks mitte, tähendab Ma mõtlen seda, mitte odavat näitemängu, seda ei maksa teha. Aga ütleme niisugust kas või kuulamise ära mängimist võib küll, ei maksa kohe karjuma hakata. Niisugust karude maadlemist kui Austraalias tõesti ei ole mõtet teha. Teeme siis kasvõi niisuguse näo, et me kuulame sinu ära rahulikult, aga ei hakka mitte vahele möirgab. Ja praegu sellist olukorda tõesti meie parlamendis ei ole, kuid ma pean oma vahel ütleme no mis siin omavahel siin tuhanded inimesed kuulavad, aga ühe filmima veel elus kavatsen teha. Selleks on mul juba peaaegu stsenaarne materjal olemas ja töö juba selle kallal käib ja ma ütlen, et üksikuid väga teravmeelseid ja ootamatuid episoode, mida ma oma fantaasiaga ega isegi autor oma fantaasiaga ei oleks välja mõelnud, olen ma riigikogust muidugi saanud, olen küll. Nii, et ühe filmi tahaks veel teha, teete seda siis suvel, mitte järgmisel suvel, see läheb nagu aasta aidas, kui palju te Kaljo Kiisk olete üldse filme teinud, mina olen teinud 13 filmi minu arvates või 14 isegi. Nojah, seepärast et nii iseseisvaid iseseisvaid ma ikka loen juba vallatuid, kurve ka, kuigi ma tegin noh, kaaslavastajana, aga seal ma ikka püüdsin juba juba režissöör kaasa rääkida. Ja viimane oli mul praegu flör. Niiet et kui neid kokkuvõttes võtta, siis isegi 15 filmi ja nii et tuleb päris hea hulk. Kas olete kõikide filmide üle uhke või häbeneta neist mõned? Ma ei häbene, kuid mul on lihtsalt, et kurb, et ma nii halvasti ühe või teise filmi tegi, neid on paar ja sealjuures on ka filme, mille üle mul on hea meel. Mind viis kahjuks endast välja hullumeelsuse ja jälgede riiulile panek, need kaks filmi ei näinud ekraani Eestis, tänu jumalale, et Eestis olid enam-vähem niisugust heatahtlikud ametnikud, kes lubasite siin ekraanile, aga nii jäljed kui ka hullumeelsus kusagile mujale ei läinud, kuigi mul hullumeelsust väga paljudel rahvusvahelistel filmifestivalidel tol ajal. Mul lubati endal sõita lihtsalt kui külalisena ka filmi kaasa ei antud ja see viis mind nii palju rivist välja, et ma pärast seda tegin mitmed halvad filmid teise arvati nii või ütleksid teised ka, eks ole, teised kaika ütelnud lihtsalt noh, nad on delikaatselt niimodi noogutanud, öelnud ja viga oli selles, et pärast seda, kui mul need filmid kinni pandi, ma oleksin pidanud tohutult vihastama pidanud raevu minema, aga vastupidi, ma tõmbusin endasse ja minus hakkas tiksuma redaktor kontroll. Ja see on kõige jubedam asi, mis saab olla, kui sind hakkab juba keegi sees kontrollima sinu tegusid ja, ja tegemisi. Kas saate oma filmide eest, mida teleekraanil näidatakse ka autorid? Ei saa, sest selle tolleaegsete autorite loetut, mitte kellekski raha saime me nii-öelda riigi käest raha tuli Moskvast, kuigi ta tuli Eesti kaudu. Ja nii mõnegi filmiga teenisime tollele riigile tol ajal väga suured summad, mis me räägime. Grigori kromonovi reliikvia ja isegi vallatud kurvid, mis läks kolm kuud Pariisis juba 47 riiki ostis ta ära, nii et ta tõi küllaltki palju raha. Meie ei näinud sellest midagi ja Meidi loetega praegu autoriteks. Kas teid ärritab see, kui mängufilmide näitamist teles katkestatakse, pidevast reklaamidega? Ja tohutult mind sees, aga ma ei kujuta ette, et sümfooniaorkestri kontserdi ajal Estonia kontserdisaalis järsku kõps dirigent lööb käega ära ja kusagilt tuleb, et ostke ükskõik, ma ei tea, mida selle, selle firma toodet ja siis läheb jälle, sümfooniaorkester mängib edasi seal sama alandav kui filmi katkestamine, see on seal ilmselt nii, jääb küll. Kahjuks praegu jääb seepärast, et midagi ei ole teha. Raha peab saama ükskõik milliste vahendite, ükskõik millise muutusega. Nii keegi kirjutab maailmakuulsate filminäitlejate elulugusid uurides selgub, et suur osa neist on sattunud filmi täiesti juhuslikult. Neid on sõna tõsises mõttes tänavalt leitud kass. Filmirežissöör Kaljo Kiisk on ka sel moel uusi talente avastanud. Olen külm, pean kohe ütlema, et ka minu käe alt on tulnud maailmakuulsaid noori näitlejaid. Näiteks Terje Luik ja Peeter Kard oligi ju vallatud kurvid peategelased. Nendest Peeter Kard ju praegu ka Pärnu teatri üks paremaid näitlejaid. Samuti oli jääminekus Silja Arbi Tennosaar peaosas ja tema lapsepõlve sõbranna mängis seal Arvid Hallik, kes on praegu ka Pärnu teatri näitleja. Jaa, jälgedes tegid suurepärase niisuguse paaris osa Ada Lundverja, Sirje Arbi Tennosaar, nii et noori andekaid inimesi on olnud mul tõesti päris niimoodi ohtralt. Ütleksin veel. Mare Karsnek, see väike noor tubli tüdruk, kes mängis. Me olime 18 aastases peaosa ning hullumeelsuses. Ja nende kohta pean ütlema seda, et ei olnud ju sugugi kerge olla partneriks sellistele nii-öelda raskekahurväelastele nagu Laur karm Eskola, Särev, Nuude, Välbe, Malmstein, Panso, Järvet. Kujutage ette ja kõik need noored õigustasid ennast nendes filmides ära, nii et pean ütlema seda, et nad olid väga tublid ja neid on isegi 30 aastat hiljem väga tore. Ekraanil vad. Kui keegi hakkaks tegema mängufilmi Kaljo Kiisa elust ja küsiks teilt nõu, keda valida, mängima kiiska, keda te soovitaksite ikka ennust. Ka ennast ei, ma ei anna mitte kellelegi, rikuvad ära, rikuvad ära ja teen ise midagi teha. Kunstiinimeste hulgas on palju, veidrikke kirjutab keegi, on teie kolleegide hulgas erilisi veidrikke olnud? Pean ütlema seda, et ei ole uskuge või mitte, kallis küsija, need vedelikud, kui vaatate niimoodi enda ümber, Need on kusagil mujal rohkem, isegi kui kunstiinimeste hulgas, kunstiinimesed ainult nad hakkavad rohkem silma kui tänaval kadunukene Salme Reek läks siis terve tänav pööras ringi ja vaatasin, Salme jälle läheb, ja kui salme kusagil tekib isegi see, kes on nagu ta tavalist, teinekord ta hüppas veeloigu, hüppas üle loigu või niimoodi hoogsalt oma 80. eluaastal, siis kõik ütlevad. Vaata, vaata, mis teeb, samal ajal teeb teine, kolmas nii-öelda lihtsurelik veel hullemaid tempe, aga me nagu neid tähele ei pane. Üks Ameerika filminäitleja ütles kord ühes intervjuus, kui jalas on õiged kingad, läheb rolli ettevalmistamine libedalt. Ühes filmis panime jalga suured kingad ja sain kohe kätte selle, mis vaja. Kõnnak muutus mitu korda aeglasemaks. Teises filmis olid mul jalas sellised kingad, mille kriuksumist kuulsid inimesed enne, kui mind nägid ja see aitas rulli lahendamisele palju kaasa. Milliseid abivahendeid olete teie, Kaljo Kiisk filmi- ja teatritöös enda jaoks avastanud? Küsimus on väga õigustatud ja ka see näitleja rääkis õigeid asju seepärast, et rolli kujundab kõigepealt autori poolt antud kuju ütlemine, kui sa tema mõtlemise omaks võtad, vastavalt mõtlemisele hakkad käituma vastavalt mõtlemisele, hakkad ennast riidesse panema, ostad natukene suuremad kingad või meeldivad sulle klõksuga kingad tähendab see kuulubki juba karakteri juurde, kas sa kannad soni või kannad sa kõvakübarat? Niiet see on väga õige küsimus. Hea ja arukas näitleja mõtleb detailini välja seda, mida ta kannab, mis tal kaasas on, kuidas taastub, kuidas ta koputab, mismoodi ta tere ütleb, kas kohe või väikese pausi järel, kas ta kontrollib teise inimese silma ennem, kui ta temaga midagi mingisugust asja hakkab ajama. Nii et need kõik niisugused nõndanimetatud tatud abivahendid, mis kuuluvad orgaaniliselt ühe karakteri juurde, need on väga vajalikud ja need tõesti peab läbimõeldud saama. Muidugi, ma olen kõiki neid asju ise ka ju arvestanud, sest lible juures mul kohe ma tundsin, kohe peab üks mütsikõrv peab lontis olema, ta peab olema, siis ta hakkas mind häirima ja ma nagu mul oli millegiga nagu tegemist ka siis, kui ma aktiivselt ise mingi ülesande pärast olin kusagil võib-olla Hähmisega, siis see väike lontis kõrv, ühesõnaga aitas mul mingisuguse niisuguse enesetunde juurde viia, samuti ka paju viidiku ajal mammele. Tal oli, oli täpselt, mul oli lips natukene tugevamini kaelast kinni ja mul kogu aeg oli ebamugav, ma panin, sõrm käis mul siin vahel. Aga noh, panin ta kõvasti kinni, et ta sirge oleks, aga sealjuures tõmbasin nii nagu paju viidik oli väike viinamees ka ja siis tal oli nagu iseendaga natukene tegemist, nii et sellised detailid, need on väga vajalikud ja neid ma tõesti olen ka kasutanud. Olen küll. Agatha Christie triller hiirelõks on Londonis pidevalt laval olnud 1952.-st aastast alates. Teatri ajaloost ei ole teada ühtki teist näidendit, mis nii kaua laval oleks olnud. Kuidas teile tundub, kui teil tuleks selles näidendis mängida? Kui kaua te vastu peaksite? Pärast mitmendat etendust võiks hulluks minemise tunne peale tulla? Ütlen ausalt ei lähe hulluks, kui ka mängiks kasvõi 1000 2000 või 5000 korda. Vot tegu meie elukutse juures ei ole mitte noh, nii-öelda mutri keeramisega vaid sa tegeled elava inimesega, kes on sinu partneriks ja et sellepärast on iga etendus igale näitlejale igal õhtul uus etendus, sest iga minuti järgi tajud sa järsku täna uut pilti, Kuu uut naeratust, uut pausi, millele sa pead reageerima ka natukene uutmoodi, kuigi näitemängu piirides loomulikult. Nii et iga õhtu on uus ja iga õhtu annab sulle hoopis midagi mitte tüdimust, vaid vastupidi. Praeguse töö juures ma põgenen tihti teatri juurde ja isegi televisioonis teen oma Johannest sellepärast et kuigi päev läheb pikaks, kui ma hommikul kell üheksa alustan ja teatriga kusagil kell 11 lõpetaks siis see viimane töö, mis mul teatris oleks, see tavaliselt kosutab mind, see teeb mu kuidagi aktiivsemaks ja annab tunnust juurde. Revidenti. Me mängisime ju üle 100 korra ja iga etendus oli uus, iga etendus oli huvitav mängida. Kui kallis Liisu, Linda või oleks lahkunud nii vara ära, ma usun, et me oleksime džinni mäng mänginud veel kolm-neli aastat vähemalt. Väga paljud seostavad Kaljo Kiisa nime kevade lible Kaja Johannes ega teleseriaalist Õnne 13. Ega te vist tõelisi elumehi ja esimesi armastajaid ei olegi kehastanud rohkem ikka tavalisi inimesi oma murede ja probleemidega. No küll lonkuryuen, küsige. Edo solvaga, eks ta ole niimoodi natuke nagu niisugune üldistav ka ja ega ma suure maailma selle ei ole tõesti mänginud ja peab nagu ütlema võib-olla seda ka, et ega sa kusagilt materjali ühe või teise osa tegemiseks mujalt ei võtta kui iseendast ja kes sind ennast kujundab, see on jõelu, see on keskkond, kus sa ise oled olnud nii et ega üle iseenda ei hüppa ja nii et midagi on siin tõesti juba sulle nagu programmeeritud. Ja teisest küljest ka inimene on, ütleme niimoodi psühhofüüsiliselt niimoodi kokku pandud. Ta sobib ühte või teist osa nagu paremini tegema. Nii et see tähelepanek on õige ja ega ma kai solvugi ja ega ma väga õnnetu ei olegi, et ma neid suuri armastajaid nii väga ei ole. Mängi. Helgi Sallo ütles persona saates, et sellise mehega nagu Johannes võiks tema küll abielus olla. Mis teie ise sellest Johannest arvab? Ega ta kõige hullem mees ei ole ka, seda peab ütlema, eks selgi teab ise väga hästi, mismoodi meil need osade loomised käivad. Meil on ju toredad autorid, koolivend, režissöör. Selles suhtes on meil niisugune usalduslik ring kujunenud. Ja me siiski väga palju teeme ise tööd. Tähendab ühe või teise episoodi lahtimõtestamisel. Me ei tammu lihtsalt niisama ega ei õigust autoripoolset teksti ainuüksi, vaid me oleme ka heas mõttes kaasatud, tulid ka praegu, paar päeva tagasi istusime Tõnis Kase ka koos ja me leidsime nüüd Johannese edaspidiseks tegevuseks väga huvitava liini, seda ma ei hakka teile ütleme lasteaia edaspidiseks, aga aga vaat niisugune töö meil kogu aeg käib ja eks ta siis sellepärast muutub ka see Johannes natukene endale lähedaseks ja ega sa endast kaugemale ei saagi minna. Mingisugusel määral ka. Räägib Kaljo Kiisast, kuidas teile alma tüüpi naine meeldib? Ei ole tal häda midagi. Aga ta võib alles tulla. See tema on oma niisuguse näilise karmuse ja niisuguse näilise väga suure ranguse taga on tal ju väga suur ja sügav põhi. Nii et niisugused kaks küllaltki vastandlikku inimest võivad väga hästi koos olla ja, ja teineteist täiendada. Te abiellusite noorest 22 aastaselt, kuidas te teineteist leidsite? Jah, minu abikaasa, kellega ma siiamaani olen koos kenasti elanud, on minu klassiõde ja see tüdruk oli minu klassiõde Rakvere keskkoolis ja sellest ajast peale, nagu me seal oli jäin mina tema võrku heas mõttes ja olen siiamaani lähemal ajal ja tuleval aastal pühitseme oma viiekümnendat abieluaastapäeva. Ameerika filmides ei väsi pereliikmed üksteisele ütlemast. Ma armastan sind, ma armastan sind. Kas Eesti isa vanaisa ja abikaasa Kaljo Kiisk? Ütlen neid sõnu sagedasti. Ei, mulle ei meeldi neid sagedasti ütelda. Ma loen palju väärtuslikumaks oma tutvusringkonnas, oma sõprade hulgas oma perekonna hulgas. Head pilt, kui pausi ajal palju väärtuslikumaks kui suurt lobisemist armastusest ja, ja hoolitsemisest ja õrnusest. Kõige tähtsam on elus meeldiv ja heatahtlik pilt ja rahustav sind, rahustav intonatsioon, kärkimine, karjumine, kõike seda võib muuta hoopis meeldivamaks ja ilusamaks. Suhtlemisvahendiks ma ei tea, ma ei ole nende niisuguste sõnade tarbimise pooltel. Kas mõtlesite vahel ka nii, et tore, kui tütrest ka näitleja saaks? Nagu ei ole selle peale mõtelnud tütar kunagi ammu rääkis veel ja pidasime aru ja ja noorele lapsel ikka meeldib ju näitemängu tegemine ja, ja niisugune kunstimaailm, aga see läks kuidagi ruttu mööda ja tema valis Tartu Ülikooli sele ilusti ja edukalt ära lõpetanud siis eriala eesti keel ja kirjandus. Ja praegu tema on Eesti teatriliidu perenaine. Teie tütrest näitlejat ei saanud, kuid ta abiellus näitlejaga. Teie perre tuli näitleja ja luuletaja Juhan Viiding. Kuidas teile uustulnukas meeldis? Meie perekond võttis tema vastu väga endastmõistetavalt, sest meie olime pikka aega naabrid. Me elasime Pärnu maanteel viidingutega kõrvalmajades ja mina tundsin Paul Viidingut väga hästi juba ammust ajast, kui veel Juhan Viiding pisikene jooksis ringi ja püksi pissis nii-öelda nii et me tundsime seda perekonda väga hästi ja kuidagi jagu. Juhani tulek meie perekonda ei olnud mingisuguseks Ahigsega Ohigsega üllatuseks, vaid kuidagi läks väga nii lihtsalt ja, ja ma ei tea kohe endastmõistetavalt. Kas te võite öelda, et te tundsite Juhan Viidingut läbi ja lõhki või ei, tema juures paljugi mõistatuseks? Noh, ma ei ütleks, et nüüd hirmus mõistatuseks jäi, sest me omavahel saime hästi läbi ja me olime küllaltki avameelsed. Aga seda, et sa inimest või ükskõik, kui lähedane on, ka teda lõpuni tunned, seda ei julge ma öelda ja ma ei tahagi öelda, kindlasti oli väga palju sõda, millest ma võib-olla ei suutnud ei osanudki näha, aga põhiline Juhan oli siiski avatult mees, aga nähtavasti oli seal väga palju peidetud, mida ei osanud aimata ka aru saada. Kes teatri ja filmitegijatest on olnud ja on teie kõige suuremad sõbrad? See läheks väga pikale, kui ma hakkaksin neid nimesid kõiki nimetama. Mul on praegu pean ütlema seda välgukiirusel läks peast läbi, ma ei ole ühegi oma teatrikolleegiga olnud konfliktis ega ühegi filmi oma kolleegiga, kui mu viimane sünnipäev oli 70 aastane, sünnipäev mul oli nii hea meel, et mul oli nii palju kolleege nii teatrist peaaegu kõik ja filmitöötajad tulid mind õnnitlema, kedagi kästud ju nad tulid ise. Ja mul on vähemalt hea see, et ükskõik kellega ma kohtun või ükskõik millise murega ma ühe või teise juurde lähen. Ma leian endale väga hea kuulaja ja arusaaja inimese, nii et ma saan kõikidega väga hästi. Kas teil on vahel kahju, et need ilusad tiitlid, mida nõukogude ajal tublidele inimestele anti ja mis olid tegelikult paljude jaoks stiimuliks, on väärtuse kaotanud ja asemel ei ole midagi uut tulnud? Väikesed Oscarid võiks ju olla, kirjutab keegi. Erilist nukrust et noh, neid enne minu perekonnanime väljaütlemiste välja ei hüütega hõisata, mina tõsiselt ei tunne. Sest tegelikult on ikka palju õiglasem see kunstiinimene ei panda ju niisugust sild külge, et sa oled esimese teise kolmanda või neljanda sordi öelda no tegelane selles või teises kultuurivaldkonnas ja kunsti valdkonnas. Inimene loobuma tänapäeva ja tuleviku ja biograafiat iga päev. Täna on ta madalseisus, homme hiilgab nagu päike orbiidil ja see ongi kunstniku elu ja sellisena ta jää inimestele tegelikult meelde oma tegude ja tööga, aga mitte niivõrd noh, kätte ka võidetud ja kätte teenitud nimetuse kaudu. Kuidas nende väikeste Oscarite oleks, jah, ei, see oleks tore, praegu on isegi võib-olla on ka raadiokuulajad kuulnud, et nõndanimetatud suur vanker hakkab Eestis ringi sõitma. See saab nagu meie vabariigi Šoskariks, sest parimad muusikateatri filmitöötajad hakkavad iga all aastal 28. detsembril siis saama vastava kujukese koos pisikese preemiaga. Kui riigikogus korraldataks spordipäev, kus oleks kavas ka poksivõistlused, kas vana poksiharrastaja Kiisk tihkaks poksiringi minna? Oi, läheks kohe ja mis on siis, on üldse, ega sporditegemisega on niisugune asi, et vaat minusugune väikemees on ju ka korvpalli mänginud, ma olin Rakvere korvpallimeeskonna kapten ja ja meie meeskonnast on ju sellised suurepärased mängijad nagu Anatoli Lavrov oli kunagi omal ajal dünamo koonduses. Lembit VR kalevis mängis siis Nõukogude Liidu tšempion kaugushüppes jooksus Vootele, meid palu, mängis korvpalli. Ja mina olin siis jah, kapteniks ja, ja nii et sport pean ütlema seda, et on hoidnud mind mu tervist ka enam-vähem korras. Sest olen ka suusatanud ja jooksnud jõudumööda. Kõige suurem haigus on mul, nagu öeldakse, nohu olnud udu, jumal tänatud ja, ja mis puutub poksi, siis ütlen seda, et kiire reaktsioon distantsil tunne ja kõige raskematel situatsioonidele pidevalt teise inimese silma jälgida. Seda on ka elus ja töös vaja. Kingad on kodus olemas? Ei ole, ei ole, ei ole niisugust, seda ei ole vaja. No kui Riigikogus poksivõistlus tuleks, kellede ringi kutsuksite Eks me vaatame siis, ega ma siis kõiki Nukotöörida ka ei taha, eks seal peab valima savist kese, ohver, savisaarega läheksite, vaat tema on nüüd uus tšempion ja nii et ma pean, meil on kaaluvahe siin ma saan natukene kõrvale viilida, kas asend, millega ta oli jäädvustatud sinna reklaamplakatil, kas asend oli õige või ei, see on väga õige, see oli jah, muidugi ainult niisugune asend ja, ja lips ees, kõik see on tore. Jaja Ta on ikka niisugune. Kisub selle spordiga nagu seltskondliku maks ja ja niisuguseks mugavamaks ei tee nii. Niisugust tooret maiku jäta juurde. Kui teil oleks võimalus kutsuda õhtusöögile ükskõik mis riigist ja ükskõik keda Keda te kutsuksite, niisugune ootamatu küsimus? Vastamata ka ei taha jätta, pean ütlema seda, et muidugi ma maailmas olen ringi käinud ja midagi ei ole teha minu kõige suuremad ja kõige paremad tutvused ja ja kõige ilusamad muljed on jäänud siiski kultuuriinimestest, ühesõnaga filmi tegijatest. Ja nende hulgast on küll inimesi, kellele ma saadaksingud tuleb meelde Moskvas olin ja kui Elizabeth Taylor tuli oma eelmise mehega Etifisheriga, kes oli kunagi džässikuningas Ameerikast, tuli sellega sinna, et näidata oma filmi Antonius ja Kleopatra, kus ta mängis Kleopatra ja ühtlasi mina olin juhuslikult kinoliidus seal ja öeldi, et kaljut täna saab filmi näha ja ühtlasi ka tutvuda peategelastega ja siis ma mäletan, kui metsis tutvustati seda pikka rida seal sellele daamile ja minul soojust lahti jäänud, aga ma hakkasin seda kena, tahame nii vaatama, et moosisin käed oma pihku, pigistasin, pigistasin ikka kõvemini, järsku tundsin ta kätt ära võtta. Siis ta naeratas, pani oma käe minu õla peale, andis mulle põse peale musi, nii et tema, ma kutsun kindlasti. Tema tuleb kutsuda, aga teiste üle veel kätte. Kas te olete kokkuhoidlik mees või lähevad teie rahakotirauad hõlpsasti lahti? Ma siiski oskan oma rahanatukest lugeda. Ma ei ole niisugune raha, loopia ei ole seda, mul on nagu meie perekonnas õpitud minu isa kunagi teenis väga kenasti teenis ka eesti ajal ta oli väga hea meister. Ta teenis nii palju, et meil oli ka juba maja ehitamise ja krundi osturahad Narva pangas, mis kõik 40. aastal lendasid õhku. Millest ei saanud, ei saa mitte midagi rohkem, kui sai ühe talvepalitu ja kui raha kätte ma mäletan, talini löödud vaene mees istus pingi peal, aga vaatamata sellele meie perekond oskas elada väga kokkuhoidlikult ja see tore asi on mulle külge jäänud. Kas teil on mingite asjade vastu eriline nõrkus ka? Ei ole? Vaat jumal tänatud, mul ei ole niisugust, et ma võiksin sinna meeletult raha, ma isegi hasartmänge ei mängi kunagi mulle, sõbrad õpetasid bridžimängu selgeks ja tahtis hirmsasti, et hakkaksime mängima, sest nad ütlesid, et ma õppisin selle asja väga hästi ära ja minust oleks saanud hea partner. Aga siis nad loobusid minust, sest mul oli üks kama kõik, kas ma võidan või kaotan. Aga partneri see ju meelik vihastas. Niisugune kiri kord tuli mul esineda suure auditooriumi ees. Kuna mul ei olnud mingeid kõnepidamise kogemusi, siis pabistasin ma enne esinemist kohutavalt. Lõpuks sain abi ühelt sõbralt, kes soovitas mul ette kujutada, et kõik inimesed saalis on pesuväel. See võte aitas mind tõepoolest, tundsin end olukorra peremehena. Mis teid on aidanud esinemiste ajal ebamugavast tundest üle saada. Muuseas väga tore näide ja miks mitte neid kasutada, täiesti soovitan, sest suhtlemise barjäär, see on elus üks kõige raskemaid barjääre see ongi ütleme, näitemängutegijatele on see ju põhiline. Ma ei ole niisugust valu nagu tundnud ja häda tundnud, kuid ma tean, et võib võtta Ta kõige kummalisemaid Niisugusi, endal sisemisi õigustusi. Miks ma olen praegu peremees, miks ma ütlen neid sõnu, miks te peate mind kuulama ja väga õige sinioli mitte midagi halba? Kui ütleme antud momendil niisugune tore nõuanne. Inimest aitas? Keegi küsib, milline muusika teid rahustab, mis sobib kokku teie vereringele? Pean ütlema ikka niisugune noh ja vanamuusika, mis ma ei ole moega kunagi elus kaasa läinud. Minu ülikonnad on olnud sellised, nagu ma olen, noorest peast 20 aastaselt hakkasin neid kandma, sedamoodi olen ma siiamaani läbi viinud ja see mulle sobib ja ma tean, et, et igaüks on ütelnud, et oi kui kenasti saaled riiet, et enam-vähem ma ei ole pikki juukseid kandnud, siis kui nad moes olid, lühikesi siis, kui need olid moes. Aga muusikas mulle meeldib, kui loos on viisi muud, mitte midagi, peaasi et lugu on viisiga. Kas teisel äidi peal. Ma olin niisugune, laulsin ikka ju pakku ja nii see kuulus pakku ja Rakvere keskkoolis muusikaõpetaja. Ma olin selles kooris, kes tuli Eesti meistriks koolinoortevõistlustel ja selles samas koolis, Rakveres laulsin ka meeskvartetis, nii et mul on ikka häält ka, kuigi palju olnud. Kui mõtlete oma filmide peale ja filmimuusika peale, kas andsite heliloojatele vabad käed või ütlesite ka üht, kui teist? Ütlesin nii üht kui teist, kuid andsingi vabad käed, kuigi mul oli endal noh, mingisugused, et niisugused mõtted liikusid väga aktiivselt sest muusika ei ole meie peres ka väga kaugel olnud, abikaasa on ju klaverisaatja ja, ja mu tütar mängib ja tütretütar mängib klaverit ja viiulit. Elo ühesõnaga, aga mul on helilooja, et, aga väga vedanud, sellepärast et ma helilooja oli mu klassivend, algkooli klassivend Lembit Veevo esimestel filmidel ja me selles sest teineteist väga mõistsime, suurepärane muusika oli hullumeelsus, mis ta tekib ja ka teised, kes mul olnud, ma olen nendega väga hea ühise keele leidnud ja nad on ka isegi arvestanud nii mõnegi minu ettepanek. Kogu aeg ei peatu, see tormab aina edasi. Kas te olete teile antud ajaga alati arukalt ümber käinud või on olnud ka selliseid perioode, mil olete lihtsalt aega surnuks löönud? Kuidas nüüd võtta seda perioodi, kui pikalt ta võtta, kasvatanud aastatega või, või võtate ta tundidega tunde, ma olen küll ka loopinud, niisama tuuld pean ütlema, seda on küll olnud. Kus on natuke hoolimatult nii päevaga või millegagi ümber käidud, noh, noorus on ka niisugune aeg, kus tõesti teinekord ei mõtle peaga, vaid mõtled oma tunnetega ja siin lähevad asjad segamini. Aga niisukust hirmsad, et ajaraiskamist nagu eriti ma ei tea, et oleks olnud, sest ma olen kõik oma need aastad, mis ma teadlikus elus nüüd ütleme, alates kas või 1953.-st aastast, kui ma lõpetasin instituudi, hakkasin teadliku elu elama ja endale elukutselt sirgeks rääkima. Ma ei ütleks, et ma oleksin väga raisanud raisatud aeg ja aastad olid siis, kui ma tegin halba tööd, see oli ainult, aga see töö. Noh, ma palun vabandust, aga mina enda arvates nagu leian nendele ka õigustuse, ühesõnaga seda, et viidi mind segadusse muidugi võib-olla ebaõiglane niisugune õigustus, aga ma ei ole teadlikul käega löönud oma tööpäevadele tööaastatele, et ah, las läheb, seda ma ei ole küll teinud. Nüüd on meil niisugune palve, et öelge, milline küsimus teile kõige rohkem meeldis. Selle esindaja saab auhinna. Küsimused olid üldiselt kõik väga sümpaatsed ja pean ütlema, sõdad aitäh küsijatele, heatahtlikud ja nii mõnelegi küsimusele. Vastasin kidakeelselt ja viletsust ja ka. Kui ma tänaval kokku saama, võtke nööbist kinni ja eks ma siis vastan pikemalt. Aga võib-olla kõige meeldivam küsimus oli see, et kas ma riigikogust leiaksin näitlejad filmi tänu sellele küsimusele sain ma vastad Ta üldse näitlejast, tema olemusest ja kõigist, mis kujundab näitleja rohkem kui võib-olla see küsimus ise, nagu ära oskas määrata, nii et võib-olla auhinna annaksime sellele härrale või prouale. Persona saate külaline oli Kaljo Kiisk. Persona saate auhinna võitis sule Pilve Tallinnast. Saadet juhtis Marje Lenk. Kohtumiseni.