Oli laupäev kõndisin mööda bürooruumi Stockholmi kesklinnas ja ootasin uksekella. Ma olen kergelt kõhevil, ikka kipume olema enne uusi kontakte, enne mingi uue suhte loomist, vähemalt mina küll olen. Sest iialgi ei tea ju, kuidas asi klapib. Seekord oli veel keerulisem kui harilikult, sest asi ei piirdunud psühholoogiaga. Lihtsalt vahekorraga inimene, inimene, vaid ma aimasin juurde tulevad ka sotsioloogilisi erinevusi. See, kes tuli, oli nagu erinevust taluvust, erinevast keskkonnast. Ootasin sel laupäeval 10 aastat tagasi Enn nõu saabumist. Asi oli selles, et nõud enne Helga olid valmis olnud mind paariks päevaks Utsalasse oma koju võtma ja ühtlasi andma kasutada oma raamatukogu. Seda viimast oli vaja ühe tõepoolest monumentaalseid ettevõtmise jaoks ja ma pean pisut rääkima, see on nagu taust ja põhjendusi seletus. Nimelt tuli 86. aastal Stockholmis tekkinud suursugune kavatsus teha valmis üks korralik pagulasluule antoloogia. Tänane noor inimene, mitte ainult noor inimene, sest kõik Me kipume unustama, sellepärast ma ütlen, lihtsalt tänane inimene ütleb, et ja mis siis, mis seal siis nii väga ära ei ole teha, valmis üks antoloogia, miks niisugune harilikum? Täiesti tavalise kirjastamistöö puhul kasutada sõnu monumentaalne ja suursugune, aga asi on selles, et oli ju 80.-te keskpaik. Ja sellised ettevõtmised ei olnud hoopiski harilikud. Et seda teha tuleb, see sai mulle selgeks tõepoolest lausa füüsiliselt. Mulle sai selgeks, et tuleb sellest lahutavast teras kardinast. Sellist Eesti siin, Eesti seal sellest teras kardinas kuidagi läbi murda. Panin 80. aastal Stockholmis, see oli 86 suvel ja tõepoolest päevad läbi rääkisin ja õhtut läbi lugesin ja tõesti veel kord lausa füüsiliselt tundsin, et niisugustest kultuurikihtidest ei saa ju igavesti mööda vaadata ja neist ei tohi ilma olla meie Eestimaal siin. Kui Gorbatšov Moskvas rääkis uuest mõtlemisest Tallinnas olid lood oluliselt siiski veel vanaviisi. Nii et ja parasjagu kavalust, et see antoloogia mõte läbi läheks. Aga õnneks Kirjanike liit ja seal tol ajal hoogsalt funktsioneerinud Jaak Jõerüüt tulid ilusti kaasa toetasid, kaitsesid keskkomitee oma ideoloogiasekretär isikus, ei tundnudki vaimustust, aga ei söandanud ka keerata. Ja nii tegigi siis eesti raamatudirektor Roman Chirac valmis asjakohased dokumendid ja Ivo Iliste Rootsist ning tamm hakkasid tööle. Esialgu oli selleks tööks lihtsalt nagu põhimõtteliste lähtekohtade fikseerimine. Aga 88. aastal, siis kui ma nüüd Stockholmis Enn nõud ootasin, oli käsil juba välismaal ilmunud eesti luuletus kogude kokku otsimine, nii-öelda põhimaterjali komplekteerimine. Kell käis Enn nõu, astus hetkeks ka sisse, sinna balti instituudi tubadesse, korrektne kontaktne. Aga ilma igasuguse semulikkuseta. Ma ütleksin, et see oli nagu niisugune läänemaailma arsti käitumine oma patsiendiga ja naasta oligi. All autos oli ka Helga. 20 Stockholmist välja hakkasime saama, tehti mulle üks väike proov, nimelt lükati sisse kassett, eks teie tea, aga aga kuna sellised asjad kuulusid lihtsalt mu lastetoa juurde, siis ma seda kohe Anscinja ennetasin teist rida, et teie jumala tempel olete, no see on see ta Ri tarida nii ideede ideedeedi, paari ida ja nii edasi. Ühesõnaga, ma andsin teada, et see asi on mulle tuttav. Noh siin on nüüd natuke nalja ka, sellepärast et vaevalt seal mingi proov oli, see tulnuka katsumine, küllap see ei olnudki, aga igatahes koorilaulust ja muusikamälestustest me seal autos üsna tükk aega rääkisime. Ja üldsegi vestlus lahe ja oksal oligi varsti käes. Ja ma tahaksin niimoodi rõõmsa, natuke nostalgilise mälestuse, noh öelda, et väga lahe oli ka see pool nädalat nõudemajas. Hommikupoolikud olid seal päriselt minu päralt, vajalikud raamatud olid üles otsitud ja välja tõstetud ja nende kallal ma siis istusin ja panin oma arusaamist pagulasluulest. Õhtuks saabus Enn Nõukliinikust ülikoolist koju. Ta oli nagu ma asjast aru sain, täiesti arvestatava tasemega kopsuspetsialist. Ja siis tuli Helga nõu koolist Rootsi koolist, kus ta oli juba tükk aega õpetaja olnud. Nende sees olek Rootsi ühiskonnas oli tõepoolest täielik ja täiuslik. Nad, kumbki ei Helga ega n ei kaldu eriti mälestuste heietamisele, nad ei tüki niimoodi ise välja pakkuma. Memuaare. Aga mina ei ole, tunnen ennast niimoodi võõras kodus olles parasjagu segajana ja igatahes ei söandanud ma tookord ka eriti niimoodi hingede kallal urkida. Aga seda n nõu siiski rääkis. Kui selgelt oli välja kalkuleeritud, kui täpselt arvestatud oli tema arstiks õppimine sest et tal oli ka teisi huvisid, aga muude huvide kõrval tundus just see ala majanduslikku, kindlustandva tegevusalana ja nii see ka ilmselt ainult sellest sai neid vaadates aru. Tõlganovial oli rahul oma koolitööga sellist midagi kodulootaolist, mida ta seal õpetas. Ja kui eestlane võib rootslastele õpetada Nende kodulugu, siis on ta selles maas igatahes sees kui neid kasutada poliitiliselt aktuaalsemalt demioloogiad. Ta on integreerunud. Ja samal ajal ei saanud jätta imetlemata ja imestamata, kui kinni nad olid eesti maas. Sest lahkumisest oli möödas üle 40 aasta. Aga Eesti ei olnud nõude jaoks nostalgiline mälestus, ta ei olnud ka miski kusagil. Noh, stseen on umbes nii ära kolista, Helga hakkab peale, hüüab Enn nõu kööki. Ma pean ju söödi valmis tegema, vastab Helga. Teises vaiksemalt reageerib n ja see dialoog tähendas seda, et algasid mõelda nüüd ometi Eesti raadioõhtused päevauudised mida Enn Nõu oli aastakümneid järjest kuulanud ja mingist ajast saadika lindistanud. Ja seda lindistamist isegi kuidagiviisi süstematiseerinud. Ning seda asjalikku ja järjekindlad järje pidamist ei oska ma kuidagi nostalgiaga siduda. See oli lihtsalt kaksis elu, milles ometi puudus igasugune traagika. See oli lihtsalt 80.-te aastate Rootsis elavate eestlaste eesti intelligentide nõu tüüpi inimeste reaalelu reaalpoliitika. Enn Nõu on muidugi arhiivi hull või no arhiivifanaatik, ütleme siis nii. Nõude Maja allkorrusel olevasse kausta kappi olid kogutud. No tõepoolest lademed, Eestit puudutavat materjali. Mulle näitaste näiteks näiliselt jaheda ükskõiksusega võltsinguid, ajaloo sündmusi käsitlevate piltide töötlemist nõukogude ajakirjanduses. No selleks, et miitingut näeksid rahva rohkematena ja ilmet kirgastunud ja nii edasi. Näilise ükskõiksuse taga, millega nõuseda asja serveeris. Ma aimasin sisemist võidukust, no umbes nii, et see kõik on ju tegelikult nähtavus ja kõik on kõigile kättesaadav pinna peal osake ainult jälgida. Enn Nõu oli oma videokaamera käima pannud väga paljudel koosolekutel ja kodusematelgi kohtumistel. Üks õhtu näitaja näitas ta näiteks Andrese Ehinit mingil seminaril inglisekeelset kõnet pidamas sisele eesti dissident ajalukku kuuluva soldaatovi pressikonverentsi või oma kodukülalisi, see oli tal kõik talletatud süstematiseeritud, see oli tema teadmine Eestist. Ja siin tuleb nüüd siis põhimõtteline punkt. Kuidas ikkagi oli sel ajal õige elada? Võib-olla on aga praegu, 97. aasta lõpus üldse mõttetu tegeleda niisuguse kvalifitseerimisega hinnete panemisega nende oleksite ka sest ajaloo raskem asinud liikunud oma rada ja meil ei ole lihtsalt antud aimata ka kuidagiviisi arvutitel välja rehkendada mis oleks olnud siis, kui valitsused või need või teised ühiskonnakihid või lihtsalt neid ja teised inimesed ei oleks mitte talitanud niimoodi, nagu talitasid, vaid kuidagi hoopis teisiti. Me ei saa teada, kuidas asjad siis oleksid olnud. See pikk tiraad siin oli nimelt sellepärast, et nõud kuulusid ju sellesse pagulaseestlaste kihti, kes olid valmis Eestiga suhtlema ja sellest ei saadud mitte täiesti tookord aru Rootsis ja on mõned inimesed, kes ei saa näiteks sellest praegu aru ka Eestis. Nõudega ei keeranud selga, nad ei pannud silmi kinni muidugi. Ja juba algusest peale arvasid nad, et kontaktid Eestiga on vajalikud ja et ajalugu teeb ka oma töö, umbes nii kujutan ma ette nende seda siseelu. Samas ei püüdnud nad hoopiski olla nõukogude võimude jaoks mugavad inimesed. Nad ei varjanud oma hoiakuid ja suhtumisi. Enn Nõu kontakti valmidusele Eestiga, selle sooviga käia siin olla suhelda. Sellele sai pikaks ajaks saatuslikuks tema esikromaan pidulik marss. Selle romaani esimesel leheküljel juba on kirjas järgmised read, nüüd hakkame ilusti tsiteerima. Paksud ja rasked suitsumürakad tõusevad Naissaare kohad. Ja edasi, lennukit kannavad mürisevad võidu võimu. Ja siis edasi sadamas. Jutt on Tallinna sadamast sadamas korisevad surevad sõjalaevad. Edasi teatakse 68. aastal ilmunud ulmeromaan. Et Pika Hermanni kannatanud hall valgel tornil lehvib järjekordne lipp. Sinikollane. Rootsi mõõk jääb siis selleks korraks peale. Jälle kiivrit, Tallinnas Rootsi teras ja Rootsi kiivrid rohkemaid, tsiteeri. Ise ma sain selle raamatu kätte alles hulk aastaid pärast selle ilmumist ja päris endale. Selle köite usala külaskäigu ajal väga lakoonilise pühendusega Aksel Tammele pidulikult Enn nõu. Pealkiri oli pidulik marss. Muidugi, selle romaani sõnumiks ei ole uus invasioon. Selle romaani sõnumiks on mõtted elust Eestis ja mõtted elust üldse. Aga tõepoolest, kujutame hästi ette, kuidas 68. aastal pangem tähele Tšehhoslovaki okupeerimise aastal. Seda raamatut loeti jama kuidagi kujutan ette, et keegi otsustajatest ei hakanudki eriti kaugemale lugema, kui need esimesed leheküljel aitas nendest paarist leheküljest küll ja Enn Nõu sai endale üsna kauaks viisakeelu. Aga ta nõudis Eestisse sõitmise võimalust alatasa. Ta taotles ikka ja jälle saatkonnast sõitmist, üksinda küll helgaga. Mulle tundub ta jutu järgi, et lõpuks ei olnudki seal väga nii palju niukene, lõputu Eesti igatsus kui just niisugune vaba inimese tahteavaldus, ma pean saama sõita, kuhu ma tahan. Samal ajal ei jätnud ta selle nimel kirjutamata, uusim ärritavaid lehekülge jätnud torkinud NKVD ei jätnud esitamata oma nägemist kaasaegse ajaloo kohta. Mis nüüd 90 70 muutunud peaaegu üldiseks. Ma ütlen peaaegu sellepärast, et nagu Teet Kallase ülevaadetest lugeda võime, ütlevad mõned ka veel praegu, et te ju tegite aastal 1940 vaba valiku. Jääd venestamisest ei maksa küll rääkida, siis teil olid ju laulupeod, seda lugesime nädal aega tagasi. Nõu siiski teadis, kuidas asjad tegelikult olid ja rääkis sellest kaua aega tagasi. Ja muidugi ma keeran niisuguse päevapoliitika pealt jalamaid siiski ära. Ometi on selles mingi tunnuslik olemuslik joon, et Enn Nõu ja ka Helga nõu loomingule mõeldes kipud mõtlema väga aktuaalsetest asjadest, jõgeravatest probleemidest. Ja veel kumbki nõu ei ole ju selline isepäine ja isemeelne olnud mitte ainult üle lahe, vaadates mitte ainult koduEesti poole vaadates. Oma joont on vähem ka oma kodus, see tähendab väliseesti asjades. Nõud on olnud äärmiselt iseseisvalt pagulasmentaliteedi kriitikud, mulle tundub isegi, et nad tabavad tõepoolest lausa tundliku vaistuga selliseid olukordi, kui rahu hakkab üle minema tardumuseks. Võõraste sõnadega, kui stabiilsus hakkab üle minema stagnatsiooniks ja siis ei jäänud ootama, kuni need uued olukorrad välja kujunevad. Neile meeldib minna kohe vastuvoolu, Nad tõstavad häält otsekohe. Muuhulgas on mõlemad olnud ju pinnuks lausa palgiks silmas seksuaalmoralistide juures. Malbe rahuloluga jutustas Helga Nõu retsensioonideste lugejakirjadest, kus õhati umbes nii, et mis küll juhtus selle armsa tüdruku ja tubli Kaidi pelga nõuga, et ta on oma raamatutes nüüd rõvedsema hakanud. No see oli tema esimeste romaanide ilmumise järel. Enn nõu puhul seda nii väga imeks ei pandudki, noh, arsti asi. Ainult et ajab arstiriistad ja kirjaniku suvesis segi. Siinkohal on nüüd nagu kiusatus pikalt arutama hakata, et milles siiski asi, nagu nende nõude rõveduste puhul on, aga ma siiski seda ei tee. Niipalju siiski ütlen, et Enn Nõu romaani koeratapja ütleme rämedused, need selle romaani jämedusega olen ma küll osanud endale ja mõnele teiselegi täiesti ära seletada, sest need kuuluvad minu arvates täiesti lahutamatult väga tihedalt teose struktuuri ja on täiesti kooskõlas selle raamatu psühholoogiaga. Muide väikese kurioosumina või siis lihtsalt pisikese kirjastamis faktina olgu märgitud, et koeratapja järele sirutas juba üsna oma olemuse valguses käe. Armas ajakiri maaja ja avaldas sellest minu mäletamist mööda üsna mitu numbrit järjest katkendeid. Kui ma korra sellest n tegin, ei pidanud asja üldse eriti nagu rääkimisväärseks lase inimesed loevad, ütlesid, avaldamiskoht pole mul küll oluline, ta jaheda rahuga täiesti suhtus sellesse missuguses rubriigist ta võiks nüüd oma teosega olla. Kuni tuttkirjastamise peale läks. Siis tuleks siin öelda sedagi, et ilmselt on olnud oma pinged nõude ja Eesti Kirjanike kooperatiivi vahel. Nimetame seda siis maitset, suuriks või lihtsalt eriarvamuseks. Aga nähtavasti ei ole juhus, et mitu õude raamatut on ilmunud teistes kirjastustes. Ja neil on olnud oma eri hoiakuid ka kirjanikkonna organisatsioonilise töö asjas. See samal esimesel kohtumispäeval Stockholmis tulid nad just välismaise Eesti Kirjanike Liidu aastakoosolekud ja nad ei teinud erilist saladust sealsetest pingetest ja vastuoludest. Ehk isegi intriididest. Ja minul oli see teadasaamine õigust väga oluline, sest siit eemalt vaadates paistis pagulaskirjanike elu tol ajal eriti kuidagi nagu monoliidsena väga ühtsena. No ütleme, suure aate ümber ühendatuna. Aga elu on harilikult keerulisem ja samas lihtsam. Igatahes olin ma mõlemale nõule väga tänulik selle võimaluse eest oma skeeme nii-öelda inimesestada, lihtsaid skeeme keerulisemaks muuta. Et elu üllatusi pakkuv ja et maailm on tõepoolest väike ja et see on nüüd tsitaadi algus. Uskumatuid kokkusattumusi pole ainult halbades romaanides nagu kunagi olnud remark. Seda kogesin ma siis, kui üks õhtu astus nõude majja, noormees ja telekas järsku mind ütles. Tere, Ma käisin teil Tallinnas külas. Ja siis pika mõtlemise ja Emadi asjade taas meenutamise järel. Tuli siis tõepoolest meelde ja ta oli kunagi Harju tänavalt läbi astunud mu naise sugulaste tuttavana. See noormees. Varsti pärast seda külaskäiku pages mootorpaadis Rootsi ja nüüd oli nõude tütre poiss-sõber, nagu seda sõna siis tarvitama hakati. Nõude pere õhtulauas oli tore seltskond. Kui ma õigesti mäletan, olid kolmest lapsest kaks veel kodus. Sõnakasutuses ei punnitatud just lisa Romani tasemele, aga ühtki sõna jäetud ütlemata, kui seda vaja oli öelda ja mitu korda oli vaja ka, sest et tunti ennast lihtsalt lahedalt. Seal ma sain oma nõukogude poolsajandi järel vist esmakordselt aru, mis tähendab mure ja vastutus laste pärast mitte laias mitte noh, nii-öelda eksistentsiaalsest mõttes, see on mulle olnud täiesti tuttav ja täiesti selge, aga kitsamalt, mida peavad nad õppima, et elus hakkama saada? Pragmaatiline lähtekoht, kuidas aidata neid, et nad elus läbi lööksid. Sest et minu senisel elukogemusele oli tõesti võõras tunne, et miski ei tule iseenesest. Ja haridust ei anta, vaid haridus tuleb kätte võidelda, vaevelda ja töökohtadele ei määrata, jäi suunakavaid kohti, tuleb endal leida ja sellest siis 10 küünega kinni hoida. Et ei saa õppida seda, mis meeldib. Vaided tuleb õppida seda, millega saab ära elada. Selline karge hoiak iseloomustas ka peresuhteid nõudemajas. Igatahes oli see minu jaoks tähtis sissevaade, põhimõtteliselt teistsugusesse ellu tollal veel teistsugusesse ellu. Kui ma mõni aeg hiljem juba suurema asjatundmisega juba selles elus ise sees olles. Pärisin noorte nõude järel ühel pidulikul vastuvõtul 95. aasta sügisel Stockholmis. Siis jäi mulle mulje, et noored nõud saavad hästi hakkama ja poed on võtnud koguni naise kusagilt eksootilisest kohast, siis näiteks lõunamere saartelt. Seegi sobib minu arust pilti. Ma kipun neist asjadest sellest perest nimelt räägib rohkem kumuse. Harilikult kombeks on. Ehk on see Helga nõu mõju, ehk kajastuvad siin jutuajamised temaga ja ka tema tekstid. Sest need Helga nõutekstid on ju samuti suunatud. Edastamisel ja probleemi esitamisele nagu n nõul, aga nendele Helga nõu sõnumitele annab erilise häälestuse tema eriomane suhe inimesse milles puudub igasugune kategoorilisus. Ta läheneb oma tegelastele kõheldes ja kobades. Need tegelased ajavad väga kaheldi nagu komistades oma asju. Ja kui mingi teravi tuum mingi eesmärk tundub käesolevat, tuleb välja, et selgus on ainult illusioon ja tuleb kobada kahelda edasi. Poliitikas on need kahekesi väga sarnased. Mõned Helga Ennu romaanid võiks lausa dialoogiks ühendada. Need võiksid kujundada nagu triloogia köidet. Ainult et üx kirjastab oma raamatuid nagu skeemi ja süsteemi näitamiseks, teine inimhinge kaose lõpmatutest võimalustest kui katsuda ilusti aga siiski Helga nõu olemust minu arvates tabavalt ütelda. Ja nüüd on rääkida veel see, mis sai antoloogiast. Nõud tegid kõik, mis neilt paluti ja veelgi rohkem. Ja peale kõige muu torkasid mu ninapidi arvutisse. Tollal oli see ka nende jaoks uus asi, nii et omanik uhkus polnud veel üle läinud. Mina olin ses asjas veel täielik metslane, kseeruks paljundus, mis Ivo Iliste käe läbi ka nüüd mulle osaks sai. See tundus mulle tehnika võidukäiguna. Aga siis tuli n nõu, variserlikkust ma vabandan sõna pärast, aga ikkagi variselikult ükskõikne pakkumine, et kui on tahtmist, siis ma annan sulle Helga paha poisi kohta kirjutatud retsensiooni ja siis oli paar liigutust hiirega, mida ma nüüd ka oskan teha, aga siis oli see nii põnev vaadata ja siis printimine ja sinna, et nad ongi printeri kohta, muide ta ütles, see oli eriti kallis lisaga. Me saime mingi päranduse ja sellest on meil ka nüüd printer, nii rääkis enne. Niisiis, ma sain aru, et mingi eluviis hakkab lõppema ja uus kirjaoskus on välja kuulutatud ja arvutiredaktor seal nõude arvutis valis sõnu juhtis tähelepanu kordustele andis sünonüümide võimalusi. See oli mingit tõepoolest, juba uus kirjaoskus on vist kõige õigem selle kohta öelda, nüüd on 10 aastat möödas. Muidugi armastan ma ikka veel oma sulepead. Aga ma saan aru, et kaheksane Joel armastab arvutit ja seal ei ole enam midagi teha. Tollel Uppsalas oli väikeseks lohutuseks küll see lohutuseks sellepärast et kes ei tahaks olla kõrgtasemel, nii et väikeseks lohutuseks oli Helga leebe iroonia, kui ta ütles, et noh, et eks ole nüüd n uus mänguasi muudkui sisestab sisestele, mõtleb uusi skeemi, rakendusi väljal. Antoloogiad tegime natuke aega veel. Uppsala nõud kinkisid mulle ka veel ühe pühapäeva hommiku Ilona Laamaniga. Nad ise läksid kirikusse ja kutsusid Ilona Laaman enda juurde. Pisut kõheldessest Ilona harilikult. Ta käis niimoodi võõraste inimeste juures, kelleks mina olin harvaga, ta tuli. Me olime helistega juba otsustanud, et kui Ilona lubab, siis me paneme antoloogia pealkirjaks ühe Ilona Laamani luuletuskogu pealkirja, mis need sipelgad ka ära ei ole. Ilona lubas. Pange pealegi seda, kui vapustavalt hea luuletaja ta on, võime nüüd kõik ise tunda, eesti raamat andis ta kogu välja. Aga antoloogiat ei tulnudki, sest varsti polnud enam vaja kavalust koostamisel ja kavaluste otsustavast tsensuuri surnuks rääkimisel, sest tsensuur haihtus olematusse. Ja eesti seni pagulasteks nimetatud luuletajate kogud hakkasid üksteise järel ilmuma ja milleks siis veel, antoloogia läks kõik, nii nagu Enn ja Helga nõu olid kogu aeg.