Kordame nüüd möödunud nädalal vikerraadios kavas olnud saadet, kus sarjas 50 portree visandid, Aksel Tamm kõneles kirjanik Väino ilusast Väino Ilusa nime kohtab praegu sageli ristsõna mõistatustes 15 paremale või kaheksa alla eesti kirjanik, neli tähte. Eks ma vaatan neid ristsõnu kord kuus, kui sedagi, aga siis kipub see neljatäheline kirjaniku nimi ikka olema ilus. Nagu teistpidi jooksma teadaoleva sõna järgi siis välja tuleb. Ja prestiižikas Kirjanike Liidu sari üritusel sellel kolleeg või konkurent, õhtul Väino Ilusa asja. Maimu Bergi noorem kolleeg, nüüdne elu kirja populaarne peatoimetaja ütles rõhukalt. Igal kirjanikul on selline ajahetk, mil ta on parim kirjanik. Näitenimesid oli mitu ja üks neist oli Väino Ilus. Ma tahan sellega võimalikult elegantselt öelda seda, et ega praegu temast suurt juttu ei ole. Aga üldiselt pole Aino elus kunagi olnud eriline pilgupüüdja, talle on kuidagi olemuslikult võõras esile tekkimine ja tähelepanu enda peale tõmbamine. Ujus teisiti ei saanudki, oli esimene auhind, siis tuli muidugi leppida, aga see nagu ei tundunudki talle eriti oluline ja ta ei rõhutanud seda. Ta ei käinud kunagi laureaadi ringi. Ta pole avalikult teinud kõva häält ja tema puhul ei tehtud ka kõva häält. No tõe huvides ükskord siiski, ja see oli niimoodi, et Kirjastus Eesti raamat oli veel Eesti riiklik Kirjastus ja selle kirjastuse üks ülemus oli vana trükitööline Bernhard Haab. Tema asi oli hoolitseda kirjastus ja trükikodade vahekorra eest. Aga muide, ta tundis huvi ka muude asjade vastu nende sisuliste asjade vastu, muide ta eri harrastuseks oli kirjanike autogrammide kogumine ja nende saamiseks tahtis ta värskelt trükikojast tulnud eksemplare autoritele ise avati üle anda ja libista korra minulgi, kes ma alles alustasin kirjastuse elu juba voodihaige August Jakobsoni juurde ja sain sealt autogrammi. Minagi. Aga Väino ilusasse puutub kadunu berna, saab nii palju, et. Tema Bernard haab, on vist teinud selle vaikse ja endassepööratud mehe puhul kõige kõvemat häält. Nimelt käis mööda kirjastust ringi Väino Ilusa esimene raamat, käes, protsess, mis pealkiri see nüüd olgu, mis jõledusse on kastega mõtlesite, kui te siia niisuguse pealkirja panite, kuulake ise kand maas, kuidas saab niisugust pealkirja panna, kes lõikas kanna vahavikat või ja nii edasi? Ma ei mäletakse kategooriline ja ainuvõimalik Haabi arvates allkirja tõlgituses ilusad jõudiski sest tootmisprotsess nagu see ilus sõna siis kõlas, oli juba küllalt kaugel ja kand maas, jäi raamatu kaanele. Aga Haablühises paar korda kirjastuses ikka veel. Aga nüüd, kui üks olulisem Väino Ilusa seotud kirjandus, poliitiline episood See oli see, kui pidime keskkomitee suure laua ees aru andma, miks kasutab ilusama tekstides väljendusi Eesti aeg ja venelased. No paar sissejuhatavat selgitust kirjanduspoliitika all ma mõtlen siinkohal omaaegset ametkondliku jotsensuudliku kirjandusega tegelemist, niisugust totaalset juhtimist, mille ulatust ja tugevust õigesti mõistavad ju ainult need, kes ise asjas sees olid, ükskõik siis mis rollis. Ja teine märkus, suur laud, see oli keskkomitee büroo või sekretäriaat igatahes ametlikke ette kutsumine, mitte lihtsalt mingi jutuajamine. Aga Eesti ajaga ning venelastega oli lugu nimelt niiviisi, et mõlemad terminid olid kaua aega trükistes keelatud. Ja kui nüüd Eesti aja puhul sellest või veel kuidagi aru saada, sest noh, kui keegi ütles, et nii oli vanasti Eesti ajal see tähendab seda, et praegu nüüd, seitsmekümnendatel aastatel ei ole Eesti aeg, aga doktriini järgi pidi see ometi niimoodi olema. Doktriini järgi oli see nõukogude aeg Eesti aeg ühekorraga. Niisugusel puhul oli raske vastu vaielda, oli raske üldse vastu vaielda ja sai ainult öelda, et vaadake ometi, kelle suus need sõnad seal tekstis on. Ilukirjanduslik teos ei ole ju mingi ajaloo õpik seal näiteks lihtsa vanamutti Kädistamine ja tundliku kõrvaga kirjanik ei saa siin kasutada mingeid ajalehe sõnu. Aga sellest vastu vaidlemisest polnud üldjuhul mingit kasu. Ja ilusa puhul ka ei olnud ja Eesti aega ei päästnud isegi ilusa ausa mehe maine. Aga venelastega ilusa proosatekstis sai siiski paremini vehelda. No oli küll tõesti nagu üldine reegel, et ei tohi öelda ei venelane ega juut isegi mitte eestlane paremini öelda, ainuõige öelda vene rahvusest seltsimees ja eesti noormees näiteks eesti tüdruk, see kõlas hoopis süütumalt. Aga no kui ilusal juba sees oli, kui need venelased tal tekstis olid, vist oli see 44. aasta sügisel kirjelduses, et venelased tulid. Ja kuna see oli ka seekord ära ilmunud ja järeltsensuuri hammaste vahele jäänud, kui seda nii kvalifitseerida. Ja siis tuli seda tormiliselt kaitsta ja nii ma siis ütlesin, õigusemõistjate kuulge, Stahlil rääkis just venelaste usaste tähtsusest suures isamaasõjas ja miks ei või siis ilusa tegelane paus eesti talumis öelda, et venelased tulid, sest muidu tekib tunne, nagu oleks sõna venelased sõimusõna? Nojah, sellega jäädi seekord nõusse, aga ikkagi hoiatati toimetamisel tuleb olla printsipiaalselt tähelepanelikum. Ja mina siis olingi järgmine kord pentsipiaalsem ja puhastasin vorsti, Boris Steini luuletusi, et sinna ühtki juuti heaks. Aga ilusast oli ikkagi see kasu, et hiljem viitasime paar korda temale, kui tsensuur agarus üles näitas ja ütlesime, et no me ei saa ju kirjanike jaotava kastidesse, et ühed võivad öelda venelane ja teised ei tohi ja mõnikord see aitas. Aga see on episood üldiselt muidu ilus, aga seoses erilisi tsensuuri võitlusi nagu ei olnud. Ma ütlen seda natukene ebalevalt, ma tunnen ka seda kõhklust oma toonis ja ebalevalt, sellepärast et ma olen tähele pannud, et autoritel endil on need lood paremini meeles ja kuidagi valulisemalt teada, aga siiski suuri kokkupõrkeid. Ma usun, mäletavate selliseid ilusaid tõesti ei olnud. Lõpuks oli see loomulik, sest et Staažika ajakirjanikuna kauaaegse kultuuritoimetajana teadis ja tundis ta ju neid telgitaguseid. Mehhanism noh, eluloos nii palju, kui ma viiekümnendatel 50.-te keskel Tallinna tagasi tulin ja ilus aga kokku puutuma hakkasin, siis oli ta juba õige mitu aastat lehemees olnud 57.-st aastast sirbi ja vasara kirjandusosakonna juhataja olnud ja seejärel töötas ta 20 aastat Loomingu toimetuses. Ning 68 kuni 74 oli peatoimetaja asetäitja. Nii pika aja peale saab muidugi tsensuur tuttavaks Vladimir Beekmanni Kirjanike liidu logiraamatust, mida on publitseerinud keel ja kirjandus. Olgu öeldud, et see on väga faktirohke aja kroonika. Sellest logiraamatust leiame 70. aasta 22. aprilli all niisuguse sissekande. Ilus täis kurtmas Glavlit ei lase mingil tingimusel läbi esiega Marmi mainimist lahe seminari ettekandes, mis pidi neil loomingus ilmuma. Siin märgib, lõpevad, tegemist oli seletuseks. Nende käsikirjaliste almanahhi tega. Tartlased peamiselt tegid. Tsitaat läheb edasi logiraamatust, et meil sellest juba kahel viimasel presiidiumil juttu oli, võtsin ja tegin ametliku kirja keskkomitee kultuuriosakonnale. Ju nad ikka hirmus Lensmani pahameele kardavad koledaid asju nimetada lasta. Kirjutasin, et on raske midagi isegi kritiseerida, juhul kui kriitika objekti ei tohi nimepidi nimetada. Ei tea, palju sellest abi on, aga vähemalt presiidiumi seisukoha fikseerisime, kirjanikud ei seisaks logeener Beekmanni logiraamatus. Ja ilmselt oli Väino Ilusa toimetajana analoogilisi episoode kümneid ja kümneid. Aga ma ei tahaks siiski hoopiski öelda, et ta nüüd oleks sellest oma põnetamise tööst kuidagi sisemiselt õppust võttes omaenda loomingut kuulutanud tsensuuri järele. Täna on kogu aeg oma asja teksti tõsidusega, mitte teravate sõnade tasemel. Ta töötas vaikselt ja järjekindlalt. Kunagi ammu oli Arvo Walton lasknud lendu niisuguse reipal aused. Tema Walton kirjutab ainult siis, kui ta seda tõesti tahab, kui see pakub talle lõbu. Kuusberg vaidles ühel jutuajamisel Walteril kohe vastu, leides, et nii võib arutada ainult novellist, aga pika proosamees ei saa tuju oodata, ta peab minema laua juurde, kas tahab või ei taha ja õnnelikul juhul tuleb siis töötades kaisu. Valtonil olid siis pikad romaanid veel kirjutamata, aga kui nüüd nende ütlemiste järgi liigitada, siis kuulub Väino Ilus kindlasti teise tüübi hulka. Tõsi küll, ma pole kunagi niimoodi üle laua istudes küsinud, kuidas sa kirjutad. Me oleme elus ju palju koos olnud. Ma tahaksin isegi öelda, et lõpmata palju aga ei ole siiski peaaegu kunagi astunud üle selle piiri, mis on tõmmatud tuttavate, olgugi ma julgen arvata heade tuttavate vahele. Ja nii ma siis polegi tal esitanud seda omaaegsete kirjandusõhtute kõige sagedasemat küsimust. Kuidas te kirjutate, kuidas sa kirjutad, see on iga mehe oma asi. Tulemus on aga muidugi kõigi asi ja noh, sel teemal on ikka räägitud ka nii temaga kui teistega. Ja mõnikord mõnikord olen ma tõesti ka öelnud niimoodi, hall see meie hall kirjanik, aline, noorest peast sageli praalia. Mulle meeldis ütelda, eriti siis, kui seda sai karistamatult teha. Mis selle sõna taga siis oli? No küllap seed ilus ei moderniseerunud, nagu mulle lugejana oleksid meeldinud. Et ta ei pööranud tähelepanuvõtetele nõksudele. Et tal oli võõras ja isegi nagu vastuvõtmatu igasugune rafineeritus. Ta lihtsalt rääkis lugusid, ta kujutas elusid, ta jutustas oma lugu ja sõna artistlik ei kuulunud kuidagiviisi selle juurde. Aga tema tõsidus oli lugupidamist tekitav, tema teoste faktikude oli tõesti õige tihe ja tuli kuidagi eetiliselt usaldust äratav. Korra me rääkisime temast kirjastuse rahva keskel. Maret Käbin, kes ilusa proosat palju toimetanud oli ja kes mitte ainult lugejana võika tõlkijana teadis, kuidas suured meistrid kirjutavad. See väga hea kirjandusliku maitse mõõdupuu, Maret Käbin ütles mingi etteheite peale. Tahmistel räägite ilusast, saab isegi seda teada, mis leib kunagi maksis. Mulle tundub praegu, et seda ütlemist peab võtma nii sõnasõnalises kui ka kujundi tähenduses. Ilusa ehtsuse juured, test ehk need on? Need juured on ta enda elukogemuses, ta võib vaadata maailmajuga, õppinud lukksepa pilguga sõjapäevadest Venemaal on ta kirjutanud ehk oma kõige pingsamad bread. Ja kuna nüüd juba seni kordasin seda kunagi lõdvalt lendu lasknud hinnangut, ma mõtlen selle minu oma, mitte Marek hävini oma siis ma tahaks ka meenutada seda, et mingil ajal me nimetasime ilusat kirjastuses Eesti sekskirjanduse esinumbriks mas Edasis romaani kaotusseis puhul ja see peaks täna väga tunnustavalt kõlama. Aga ilusal polnud ka siis moega asja. Tema lugu oli lihtsalt sinnamaale jõudnud tabili, nüüd need asjad ära rääkima. Bel ilus näidisilus on minu jaoks 82. aastal avaldatud jutustus iseendaga. See rahulik, kiirustamata tagasivaade elatud elule omaenda ja suguvõsaelule heietama aeglane jah, seda küll, võib-olla, aga samas just sellesama hiietava aeglusega niisuguse sujuva rullumisega meeleolu loob ja kaasakiskuv jutustus, kus pole mitte ühtki tipphetke kus ei ole ühtki tõsi, dramaatilist tõusu poeti ja samas jutustus, kus pole mitte ühtki lohakalt lauset logisevad sõna- ja asjasse mittepuutuvat episoodi. Ma tsiteerin, tõsi, analüüsijaid Endel Tõnnov kirjutab ühe ilusa romaani puhul. Kujundamis küsitavusi unustama sunnib mitte üksipäini seerumaanvaid Väino Ilusa loomeolemuse üldse alati mõjuta tagantjärele soodsamalt kui lugemise hetkedel sõnastuse artistlikkusest kujundite liigsest ilmekusest justkui hoidutakse ja kõik kulgeb kuidagi rõhutatult argipäevaselt. See on otsekui ninn talitsetud andmine. Aga kõik tegelased on piisavalt elavad, et erinevale lugejale omapoolseks peamise leidmiseks õhku ruumi anda. Ülo tants leiab, et ilusal on arvestatav koht eesti proosa Epikas. Ta möönab, et menuteoseid pole olnud, aga on olemas loomingu terviklikkus ja pidevus. Ehkki tempo puhul tants on puudu, pingest on kõik ometi toekalt ja kindlalt oma kohal. Ilusal puudub terav aktuaalsus, torkiv ärritab päeva probleemsus, aga ta inimene on reaalne ja eluline. Või siis veel Maie Kalda, Maie Kalda tõmbab no ütleme, oma etteheidetele joone alla ja ütleb siis kokkuvõtlikult niimoodi. Nähtavasti tulevad need omadused heaks võtta kui midagi niisugust, mis kuulub ilusa kirjaniku natuuri juurde niisama lahutamatult nagu tema ülimalt sümpaatne ausus ja tõsidus oma kangelaste kujutamisele, probleemide tõstatamiseks. Veel ühe proosamehe loomise aspekti juurde minna, siis vaadake kui sageli kohta Väino Ilusa ime meie tänases keele piiblis. Selles eesti kirjakeele seletussõnaraamatus muidugi on siin mängus, ma tean koostajates Edeldajate ja muidugi ka aja suva, aga ikkagi. Ma räägiksin veel mõnest elu asjast. Ütlesin juba, et me oleme palju koos istunud, eriti kuuekümnendatel, kui Harju tänaval sai valmis Kirjanike Liidu maja. Ja kuhu me mõlemad korteri saime. Korteri saamine on ka seotud kaasusega. Me pidime alguses nimelt minema ühte korterisse ja 60.-te aastate alguse jaoks ja selle soliidsema aja jaoks oli see üsna ebaharilik lahendus. Aga kuna Väino oli küll noor ja andekas, aga ilmselt mitte liiga kärenõudja, siis pandi mingisuguse püüdliku nooremametnikuna talle pesulõksuga sappa ja siis pidime hakkama jagama üht viie no võib-olla isegi ainult neljatoalist korterit. Siis aga suri venelasest kirjanik Mihhail kurgaanopendelin, keda Oskar Kruus ei ole enam oma leksikoni sisse võtnud. Aga uude majja pidi ta 62. aastal siiski tulema. Üks korter jäi üle, toimus ümberjaotamine, keegi tähtis sai suure korteri endale, meie ilus, aga saime siiski omaette elama ja olgu saatus tänatud, sest ehkki selle Harju tänava maja korterite vahelised seinad ei kõlba kuskile aga lausa ühe koridori peal vett tõmmata oleks siiski väga piinav olnud ja meil ilus, aga nagu kujunema hakkav tutvus oleks arvatavasti lagunenud. Aga niimoodi kõndisime ilmast ilma ühest trepikojast teise, käisin ilusat juures televiisorit vaatamas. Me vaatasime ja nautisime seda kui Rein Saluri stiilse üleolekuga. Egon Rannetti kadunud poja esietendust mõnitas. Ja alles hiljuti vihjas Piret Saluri, kes tollal televisiooni toimetaja oli, kui palju selle saatega siiski sekeldamist sekeldusi oli? Sporti me vaatasime üsna harva, aga poliitikat sageli see oli periood, mil Moskva ülemuste kõnesid tihti üle kanti ja mil neist esinemistest mingid elava poliitikamärgid siiski tulid täitsa ja otsida sealt vähemalt ja mingeid mingeid maksusid, millest võiks kinni haarata ja mõnes kohalikus vaidluses ära kasutada. No ikka selles samas süsteemis, et kuulge, te tahate seda meile keelata, aga kas te ei pannud siis tähele, et kiida ametlikumat puhul, seltsimees Hruštšov käsitleb neid probleeme hoopis teisiti? Ma mäletan, kuidas seal ilusa televiisori juures kuulasime Kosogini pressikonverentsi mikrofoni ees seisis käed külgedel Strammis, mees tundus pisut kõrgina, aga ta tekst oli laitmatult sõnastatud ilma ühegi kobistamiseta. Need olid peast vastused ajakirjanikele, mis Londonis. Ja nüüd ma loen kremli higi põlise tõlgi Viktor Sukharjevi memuaare. Ja tema arust oli Koštrigil ainuke Kremli tegelane, kes võis peast laitmatult esineda. Väino Ilusa tütred kasvasid elu Harju tänava majas läks tal kitsaks uue korteri saamine Kirjanike Liidu poolt, nagu Sis viisiks oli, võttis aega. Aga tookord tegi ta vist natuke käredamat häält ja siis kolis ära mustamäele, kus elab praegugi. Ja meie kohtumised jäid harvemaks. Vanadus on tulnud, tordikarp näpus, nagu on öelnud teine klassik. Ja nüüd saame heal juhul siis paar korda aastas. Aga ma olin, hüppasin liiga kaugele edasi, Mustamäe algusaastatel käisin ka seal visiitidel. Ainult et nõukogudepoliitikat televiisorist vaadata. Ta oli Juha talumatu ja selline arutada oli üha mõttetum. See oli armetu Panoptikum, mida Moskvas demonstreeriti. Ja mul on meeles Väino Ilusa kibe vihahoog, kui kaks tulisevat vanakest teineteise käest mõõka ära kiskusid. Nimelt andis podcorney Brežnevi üle järjekordselt autasu aumõõka. Kord õhtul ütles Ilus, et kavatseb parteist välja astuda selle parteide formeerumise pärast selle poliitika õnnetuse pärast. Ja siis ma püüdsin teda keelitada. Ma katsusin ennustada, mida see kaasa toob talle endale ja Kirjanike liidule. Ja kogu eesti ideoloogiaseisule. See polnud hoopiski veel mitte 88, kui ta niimoodi rääkis või seitsmekümnendatel. Ma ei tea, kas ta loobus oma otsusest minu peale käiva alalhoidlikkuse pärast vaevalt nüüd vaevalt küll sellepärast, sest et nii palju mõju mul tema peale ju ei olnud. Aga see samm oleks muidugi 70.-te aastate keskel olnud kõva sõna ikka küll. Aga igatahes üht riikliku autasu keeldus Ilus saamast, ta oli kuulnud, et talle tahetakse anda juba teist korda järjest sama sorti aumärk ja siis ta teatas selgelt ametlikult ja ta pole nõus seda vastu võtma. Kui ta pole vahepeal paremaks läinud, siis pole kaks korda samasugusel esiletõstmisel temalt mingit mõtet. Aega siis ei tõstetud ka. Avalikkudel olemistel on ta alati olnud vaoshoitud, tagasi hoitud, esinduskõnesid pidama, oli teda täiesti võimatu panna. Sel ajal oli neid sageli tarvis, aga ilusates lihtsalt ei korralikest ometi palumata pulti ja ütles umbes nii. Kui need ei ole nüüd ka päris täpselt tema sõnad, siis minu mulje vähemalt oli niisugune. Niiet ta ütles seal puldis niimoodi, et kui üks riik ei suuda oma pealinnas rahvusraamatukogu ehitada, siis pole see miski riik. Ma muidugi ei arva, et ainult sellepärast, aga igatahes pandi mõni aeg hiljem Tõnismäel nurgakivi paika. Selles Vladimir Beekman juba tsiteeritud logiraamatus on kirjas ka üks niisugune ilusa ülesastumine. 1968. aasta 24. detsember. Kohutavalt pikk koosolek Debora, aga ka v ilus ja Villem katsusid jõudumööda sõnakese samma kasuks öelda. Jutt on nüüd tõepoolest võitlusest sama jäämise nimel Loomingu Raamatukogu toimetajaks Villemon Villem Gross ja Debora on muidugi Debora. Aga pangem tähele ka koosliku kuupäeva. 24. detsember oli ka ilus masohhism küll. Üks ilusa samm on mulle siiamaani mõistatus igatahes ajab kuidagi segadusse ja hämmeldus ja kui ma sellele mõtlen see oli nüüd järgmine, ma nendelt tehisoludele ei pea peatuma sellepärast, et neist on äsja Teet Kallas Postimehes ise kirjutanud. Jutt on sellest, kuidas Kallas pärast möllamist Kloojas koht oli vist ikka õige. Kuidas ta pärast käratsemist seal kinni võeti ja kuna see valju hääle tegemine oli varjamatult poliitilise tekstiga. Ja muide, ma oletan ka sellepärast, et Eesti julgeolekul puudusid juba pikka aega töövõidud nimekate intelligentide kallal siis hakati Teet Kallasele punuma poliitilist kohtuasja. Paragrahvid olid selged ja kinniminek täiesti reaalne. Nii palju kui mina need vihjed estonian osanud kokku panna, uskus Kirjanike liit, et ta midagi saab teha. Ja tõepoolest kiskus eesotsas Paul Kuusberg Teet Kallase lausa küünte-hammastega vangipõlvest. No ütleme, päris vangipõlvest välja. Kusjuures kohtumine Kuusberg, Käbin ja julgeoleku komitee esimees ei andnud esialgu hoopiski soovitud lahendust, nii et see oli pikk ja vaevaline protsess. Aga see selleks, nagu nüüd sajandi lõpukeele pauk kõlab, mina räägin väino ilusast. Ja vot Väino Ilus võttis kätte ja läks pagari tänavale julgeolekukomiteesse tänases keeles KGB-s täiesti kutsumata tõestiisile. Ta läks sinna teatama, et tema Väino Ilus leiame, Teet Kallas tuleb rahule jätta. Tema Väino Ilus teab Teet Kallas kui hea kolleegi ta võib tema eest vastutada, ta usaldajatele. Arvan, kujutavad julgeolekuohvitseride jahmatust. Inimene tuleb ise ja mitte sugulase, vaid hariliku kolleegi pärast ja nõuab, seletab ja nõuab. Ja see on vist nüüd näide sellest, et vabadus on kõigepealt siiski mingi enesetunne, mingi sisemine kategooria igatahes selles episoodis minu jaoks näiteks Väino juhus ennust küll täiesti vaba inimesena. Aga mis sellesse raamatukogu ehitamisse puutub, siis ka selles on midagi olemuslikku. Ilus ei roni ju kunagi oma eruditsiooni näitama ja kirjandusajaloolisi vaidlusi kuulata, pigem pealt, niimoodi kergelt üleoleva näoga. Aga kes meist lõpuks üldse teab, mida teine tegelikult teab? Igatahes mäletan ma seda, et kui Eesti raamat hakkas omal ajal tegelema, nagu seda nimetati kirjanduspärandi väljaandmisega, siis poetas ilus mulle ükspäev vaikselt pihku pika nimekirja. Eks sa tahad, siin on eesti romaanide nimekiri aastate kaupa kuni 1940 tema enda väike bibliograafiline töö on paar inimest minu teadmises, kes ennast Tšehhovikirjadesse sisse on lugenud ja Väino Ilusa üks nendest inimestest. Jaan Krossi avalikku tänu temale olulise teabe eest on pälvinud vähesed. Väino Ilus on üks neist inimestest. Ma lõpetan, aga küsimus sellest, millal siis oli ilusa ajahetk. See küsimus on nagu lahtiseks jäänud. No võib-olla siis, kui Rudolf Sirge aastal 1962 alustas oma retsensiooni ilusa raamatule niisuguste lausetega. Juhtub et astub sisse. Inimene surub koduselt kätt ja alustab otse Maidutu, tema rüht liigutused, keelepruuki näojooned on sulle tuttavad. Nii algab Se. Rudolf Sirge, tervitus, retsensioon ja sirge lõpulause on niisugune. Vana tuttav astus tuppa, aga sootuks uue huvitava jutuga. Aga võib-olla ei sobigi see sõna hetk ilus, aga kokku. Sest mitukümmend aastat on tal olnud oma kindel lugejaskond, seda on saanud kontrollida paljudel raamatukogu kohtumistel nende äraloetud raamatute järgi. Seda on saanud küsimiste ja vestluste järgi kontrollida ja võib-olla oleks õigem arvata, et tema 300000 raamatu eksemplari elavad oma tagasihoidlikku, aga kindlat elu ka praegu edasi. Aeg muidugi sööb neid ja, ja sööd nii otseses kui ülekantud mõttes, aga mitte olematuks. Sarjas 50 portree visandid, kõneles Aksel Tamm täna näino ilusast saate toimetaja Martin veerand.