Ma ei pärinudki järele. Kas Jaan Kross tõi selle raamatu ise Rootsist ära või toimetati talle Tallinnasse kätte? Oleks tõesti pidanud järele küsima, sest raamat oli paks ja raske. See oli Bernard Kangro luulekogumik, minu nägu. Luuletused aastast 1004 kuni aastani 1969. Valimikku väljaandjaks Eesti Kirjanike kooperatiiv Rootsis ja Eeslehel pühendus Aksel Tammele tervituste ja heade soovidega. Bernard Kangro. Sügisesel pööripäeval 1009 69. See oli tõepoolest väga ootamatu. Ta ulatus, nagu hiljem aru sain, siis oli väga iseloomulik kangru ver. Ma olin 66. aasta sügisest jälle tööl. Kirjastus Eesti raamat, sirp tookord veel koos vasaraga oli võtnud mul paar intervjuud. Nii olin ilmselt Kangroni silma hakanud põhjus Jaan Kross, kes ütles, et võiks ju talle saata, ma ei tea. Igatahes 1968. aasta kevadel, kui toimus Eesti Kirjanike Liidu suur väljasõit Rootsi ja Norramaale siis Lundis lündis, kui tahta natuke peenemalt ja rootsi moodi ütelda ei käidud. Ja Kangroga nagu ei kohtutud, aga küllap jälgis ta seda sõitu ka tookord selle sõidu ajal 68 oli mitmel puhul juttu Rootsis elavate eesti kirjanike väljaandmisest Tallinnas. Ja kuna mina olin kirjastuse asjamees, siis õieti mindki kaasa niisugustele koduvisiiti, selle, kuhu me muidu ilmselt poleks saanud. Ja ega ma ei andnud küll väga kindlaid lubadusi, nii kogenud ma ikka ka juba olin. Aga mitme kirjastamisplaani puhul olin ma siiski üsna optimistlik. Pisut kurvastas, kui nüüd üsna hiljaaegu lahkunud ja Ain Kaalepi lühikeses järelhüüdes nii tundlikult mälestatud Haarald keelanud pärast üht kokkulepet nii-öelda usaldusisikuna hoiatama hakkasid. Kokkulepe on kena küll ja sisuliselt on autor muidugi valmis koostööd tegema ja valiku koostamist osa võtma ise, aga formaalselt peab autoril olema võimalus eemal seista ja öelda, et Tallinna kirjastus opereerib tema teostega tema enese teadmata, sest nii olevat vaja teha Rootsi olukorda ja Rootsi vahekordi arvestades. Mina olin naiivselt arvanud. Pangem tähele, oli 68. aasta kevad, seda aega tuleb tähele panna. Ma olin siis naiivselt arvanud, et on võimalik igasuguse kavaluseta täiesti normaalne koos lihtsalt eesti kirjaniku väljaandmine eesti kirjastuses. Aga varsti tuli välja, et aja atmosfääri tabamisel oli Haarald Keilandil Ilmar Malini vennal rohkem õigus. Ja loomulikult mitte ainult Rootsi pool ei kõhelnud ei ebalinud vaid esimesed katsed panna Eesti raamatuplaanidesse sisse näiteks Kalju Lepiku luulevalimikku mahu poolest aga tagasihoidlikku valimikku. Need esimesed katsed said plaanide esimesed läbivad kudumisel kirjastuskomitees jäiga põrnitsemise ja selliste repliikide nagu ei tea, kas seda nüüd nii kiiresti tõesti ikka vaja on ja nii edasi osaliseks. Aga keskkomitee bürool naeris Leonid Lensman ka hiljuti surnud mees kogu ettevõtmise lihtsalt välja täieliku põlastusega. Ja siis juhtus midagi Ukrainas, sest ka neil oli suurem migratsioon ja mingis Ukraina akadeemia väljaandes olid nad kui nüüd kuulujutud õigust rääkisid käsitlenud Ukraina immigratsioonikirjanduse probleeme ilma tavaliste rituaalse sõimusõnadeta. Ja tagajärjeks oli raamatute ärakorjamine, akadeemiliste kirjastajate lahtilaskmine ja karmid hoiatussõnad üle kogu Nõukogude liidu. Nojaa, Elmar Õun käis küll Eestis korduvalt ja tema paar raamatut anti välja ka tema oli juhtunud nii-öelda sõltumatu koos töötaja ja tänu Loomingu raamatukogule ja tänu kodumaale sellele ajalehele oli ka natukene Ristikivi. Näpuotsaga pandi emigratsioonis olevaid klassikuid antoloogiatesse, Marie Under ilmus, aga Gustav Suitsu oli juba hoopis raskem teha. Samas paradoksaalselt soovitas näiteks Olaf korduvalt kaaluda ja just nimelt positiivses mõttes kaaluda Elin toona romaanide väljaandmist ja ma ei oskagi praegu ära seletada, mille taha asi seisma jäi. Võib-olla on kõige õigem öelda kogu kirjastamissüsteemis, aga ausalt öeldes kirjastuses eneses oli tekkinud tunne, et ega sellest niikuinii midagi välja ei tule. Bernard Kangro-le oli see kõik hästi teada. Tema eneseimeõhuke luulevihik ilmus ajalehe kodumaa lisa on aastal 1966. Selle esilehel on ülaääres kirjas Bernard Kangro võõrama, õhtu, aga all paremas nurgas on sarja märk. Sarja nimi on faktid ja kommentaarid. Faktiks on siis Kangro luule. Aga kommentaariks on Jaan Krossi lühike eessena, mille viimane lõik kuulub igatahes Jaan Krossi vihje klassikasse. Ma tsiteeriksin. Tema pagulasaastate luules on kõige tunde erksamaks süvahoovuseks vastuolu. Ta tõsi, Hella kodumaasse juurdumuse ja ta maapakku kandunud valik saatuse vahel. Eredad lüürilised pildistused selle elu konflikti ümber voogavast pingeväljast on hästi mõistetavad Läänemere mõlemal kaldal. Noh, ta peene hästi mõistetavad Läänemere mõlemal kaldal, nii kirjutab Jaan Kross. Selle vihiku, selle vihiku kese 60 lehekülge jäidki Bernard Kangro ainsaks ametlikuks otseseks kirjanduskontaktiks kodumaaga. Ja seda 40-ks aastaks. Uuesti olime Rootsis 1986. aastal. Nagu aimates peatset lahkumist, tahtis balti Instituudi direktor endine hiilgav ja samas traagiline kirjastaja Imant Rebale lausa palavikuliselt intensiivistada kontakt Eestiga, viia neid kõrgemale tasemele, saada oma tegevusele avaliku tähelepanu, mingit vastukaja Eesti pressis. See oli üks meie jutuajamiste teemasid Stockholmis. Ilmselt orienteeruma kehvasti luuramise asjades, aga ma ei saa tõepoolest aru sellest, et kui Balti Instituut Stockholmis oli niisugune kahtlane ja vaheliste julgeolekusidemete kasutus, nagu praegu väidetakse miks siis pidi veel 86. aastal iga balti instituuti puudutav materjal eesti siinses ajakirjanduses nii dramaatiliste tsensuuri pingetega ilmuma, igatahes oli nii asi Keeles ja Kirjanduses ilmunud paari informatsiooni puhul seevastu on mul täiesti arusaamatu, aga jätkem praeguse liisis Rootsi 1986. Ma helistan Stockholmist Lundi Bernard Kangro-le. Mul on väga konkreetne tahtmine. Ma tahan nüüd Kangro, kirjutaks keelele kirjandusele midagi, Betti Alveri paari kuu pärast kätte jõudma 80. sünnipäeva puhul. Ja siis sünnib üks suhtlemise. Ja ma tahaksin lausa tõesti öelda niisuguse sõnaga ime või kartes siis liiga ilusat sõna, ütleme suhtlemise ootamatus. Nimetan Kangroga rääkides esimest korda võõra inimesega rääkides niisugune tunne, et me jätkame mingit hiljuti pooleli jäänud kõnelust. Et ei ole midagi vaja sisse juhatada, ei ole vaja ületada Aja ja ruumi lõhet. Sest seda lihtsalt ei ole olemas. Ja seda ei ole olemas kõigepealt sellepärast, et Kangro lihtsalt teab kõike, ta küsib, kuidas yksi tervishoiuga siidrist saime välismaasõidupaberid korda ja nii edasi samas laadis. Ja mitu korda pole mul nende Kangro küsimuste peale telefoni muud öelda, kui, et ma ei tea või seda ma tõesti ei tea, kusjuures ma hakkan tundma, kuhugi ronib niisugune väike häiritus sisse, sest ma ei tahagi tegelikult kõike seda teada, mis see minu asi on, tundub mulle. Ja samas. Ma tunnen, et see on kohutavalt liigutav, et mees seal kuskil Lõuna-Rootsis isegi mitte Stockholmis, vaid hoopis eemal suure pealinna melust jälgib ja tunneb huvi ja teab ja elab kaasa. Nii täpselt niipalju. Olen alles selle kõne ajal üles märgitud lausekatkendid. Ma loeksin mõned neist ette. On neljapäev, 28. august 1926. Kangro räägib. Mul on praegu mõõnaaeg 20 aastat tagasi oli ju infarkt, nüüd on olnud mitu rasket lööki omavahel öeldes ajukelme põletik aga sellel penitsiliiniga parandada. Ja siis auto sõitis ka veel peale. Siis tuleb juttu uus teema eestist. Kangro ütleb. Olukord on niivõrd tugevalt, reaalne, peab seal elama, ma saan sellest aru üldisele koostöövormile vastu ei ole, teatud määrani olen seda oodanud. Tuli mul ei ole kunagi ägedat poliitilist vormi kasutanud, aga isegi väljalõiked ei lähe kohale. Ja meil aeg-ajalt on leidunud neid, kes siin just meie hulgast Eestit väga positiivselt kirjeldavad. Aga looming ja keel ja kirjandus ei näe juubelit. No selle taga oli see, et Kangro oli aasta tagasi saanud 75 ja sellest tõepoolest räägiti kaudselt, kui sedagi. Edasi jälle siis Kangro, minu arvates on Eesti kultuuripoliitikas säilinud stalinliku jooni. Sõber Sõgel on Võrumaa mees, saame temaga kõigest rääkida, aga mõnikord tuleb käte ja jalgadega mulle peale. Aga ajaloos jälle minust ilus kirjatükk, olen peaaegu oma mees, ütleb naeratades. Ja siis tähendusrikkad, kohad, mis teevad tulevased põlved, kui midagi muutub. Eksiil on Eestile võimalus. Ja siis see Kangro teadmine, ma tean ka seda Kirjanike Liidu koosolekut, mida sirbis ei ole. Aga on tõesti mingid muhenemise märgid muhenemine, Kangro sõna. Ma tean palju asju, mu esivanemad olid nõiad. Ma panen siiani katkestuse kriipsu ja lähen Betti Alveri teema juurde. Sellest me olime rääkinud, õigemini mina olin Kangro rääkinud kohe alguses ja poole tunni jooksul. Muudest asjadest kõneldes oli Kangro nüüd valminud otsus reisis Kangro Alveri võimaluse eest. Suur tänu. Ma saan aru, et ta läheks läbi selle eeldusel, et ma kirjutan selle niimoodi. Aga sel korral see vaevalt siiski arvesse tuleb. Olen halvelist mitmel korral kirjutanud, mul ei ole niivõrd palju uut öelda, et see õigustaks vastastikku pingutusi. See ei ole ratsionaalne mälestuste kirjutamine üldse riskantne lugu. Kui arbujad ilmusid, jutt on sellest Kangro Rootsis ilmunud kaheköitelise arbujate kogu mikkust. Tähendab artiklitest analüüsist, kirjandusteaduslikust, tööst. Kui Arbojad ilmusid, sain kirja Kerstilt. Kersti Merilaasi tähendab, festivali nutnud, kui raamatut luges Šangolima akadeemiline poeg. Kersti kirjutas mulle, et täna on väga, et sa oled kirjutanud palju vähem, kui sa teadsid. Aga ometi on nii tagasihoidlik, ta kannatab Talviku kadumise all, selle ajal, kui ta vaikis pidi tahtis, oli sunnitud vaikima ja see on tulega lähenemine. Bensiinipaagile tuleb teha Arboiate kolmas köide. Memuaarid on nii keeruline asi, teil tuli nüüd Sütiste raamat, kui ta ise ärkaks ja loeks. Ta ründas küll meid, aga ta oli väga tore, neis. Ei, veti puhul on riskantne, ta on Hellas seisukorras. Ta on üks kõige toredamaid inimesi, keda Bagnassil olen kohanud. Peamiselt sisulistele strateegilistel kaalutlustel ei tee. Sisenes sina rääkimise pakkumine Rootsis nii loomulik. Ja siis lause, kui leiame, kui sina leiad mingeid teisi vorme, siis alati kaalume. Mina küsin siis, et kas ta Oskar Lutsust näiteks ei tahaks, kirjutas, vist oli ka juubel tulemus. Ütleb Kangro, on negatiivsed mälestused. Ja Oskar Kruusile me ei taha ka reageerida. Ma ei mäletagi, mis asjasse reageerimine nüüd ette tuli, aga igatahes ta ütles. Ei, ma ei taha seda teha. Tean ushi olukorda nii, ütleb Kangro ja lisab detaile. Ja tõepoolest ta teadis sedagi, kuidas meil kruusi kutsutakse. Niisuguste sisisevate essidega. Need on nüüd ühe telefonikõnefragmendid. Paari päeva pärast pühapäeval jutuajamine jätkus ja neid telefonijutte pikemaid lühemaid kogunes aja jooksul hea hulk. Mõned on neist ka mingis osas üles märgitud, paljud on jäänud niisama jutuks, aga igatahes 1988 ilmub Keeles ja Kirjanduses Kangro essee ühe triloogia sünnilugu. Ja sellest aastast peale üldse saab Bernard Kangro pidevaks esinejaks Eestis ilmuvate ajakirjades. Samal aastal 1098 käisin tal esimest korda Lundis külas. Tulin maa poolt selles mõttes maa poolt, et mitte Stockholmist rongiga, vaid Lundi lähedalt pisi asulast bussiga ja ma ei oskagi öelda, miks ma nüüd seda siin praegu nagu toonitan jõuan asi selles kiirustamise puudumises selles lonkimises mööda sügisest äärelinna, see andis mingi erilise häälestuse. Ma olin tookord ajamas Rootsis üht väga tähtsana tundunud asja kokku panemas välismaal ilmunud eesti luule antoloogiat. Selle sisse rääkimine Tallinnas Eesti kirjastajatele ülem kirjastajatele polnud üldsegi lihtne, sest oli ju alles aasta 1988 aga oli ka juba aasta 1098 ja me asusime Ivo Iliste ka seda tööd tegema. Ivo Iliste sai selle töö tulemusena valmis õige trotsliku artikli väliseesti luulest, mis ilmus ka Keeles ja Kirjanduses. Mina sain mingi üldpildi, mida pärast üsna mitmes auditooriumis ka jagasin. Mäletatavasti Viljandis ja Võrus kindlasti. Aga aeg kihutas meist armutult halastamatult mööda. Ja kui üksteise järel Tallinnas hakkasid ilmuma Rootsi ja muude maade eestlaste luuletuskogud alguses hakkas looming suuri luulekimpe avaldama, pärast tulid raamatuid, siis ei olnud antoloogiat niisugusel moel ilmselt enam vaja. Aga kui 88. aastal Bernard Kangro juurde läksin siis oli mõte antoloogias Tales tegus ja ahvatlev ja me rääkisime palju ka sellest. Ta luges parajasti oma bibliograafilise lõputöö poognaid. Ma mõtlen seda rohelist suurepärast eesti kirjakuulutajat eksiilis. Eksiil oli muide see sõna, mida Kangro väga rõhutas ja mida ta kõige õigemaks pidas oma koha oma seisundi määramiseks. Niisiis nende poognat on ajal, me rääkisime paljudest luuletajatest ja paljudest luuletuskogudest ja Kangro hoolega ammendavust taga, et ei unustataks seda ja seda ammendavus oli üks ta pidevaid kinnismõtteid. Lõpuks sain ma ühe poogna komplekti kaasa kuni väljaande ilmumiseni. Me kontrollisime Keeles ja Kirjanduses selle järgi oma andmeid eesti kirjanikest ja kirjandusest eksiilis. Aga peale faktide sain ma sel pärastlõunal Lundis Kangro juures veel midagi. Ma tegin tõepoolest sammu sinnapoole, et saada pisutki rohkem aru sellest, mis tähendab tulla emigratsiooni eksiili ja olla seal tavalises Tallinna igapäevasest hoiakust, niimoodi Välja vahtilist tundus Rootsi elu mulle kuidagi värvilisena pakatavane, seda ta muidugi ka oli. Ainult et ma kippusin seda korraldatust ja heaolu üle kandma ka algusaegadele. Raimond Kolk on hirmus asjalikult kirjutanud ka Tallinnas ümber trükitud memuaarides, kui rasked olid tegelikult esimesed sammud võõral maal ja sellest ei teinud saladust ka Bernard Kangro. Ma ise ei ole suur ette kujutada, mul ei teki sõnade taha alati asjalist realiteeti aga kuna ma olin kõndinud kaua ringi seal Lundi ülikoolis ja kujutasin lausa ilmsi ette seda meest kes alles nüüd äsja kevadest tuleb, siis ma kuulasin Kangrot kuidagi eriti avali ja tähelepanelik. Niisiis noormees tuleb, ta on Tartust, ta on oma tee alguses suitsu juures armu leidnud, ta on Eesti soneti ajaloo valmis kirjutanud ja välja andnud magister, ta on eesti luule hirm, nagu ta vist laseb ennast oma Tartu-romaanides nimetada ja tema otsib Lundis tööd. Helistamisel ei vastata, ta näitas ka seda maja või rääkis sellest majast, mida ma vaatasin. Ta helistamisel ei vastata ja ta ei tea, mida ette võtta. Ja siis osutub see Lundi professor, kellega Kangro on mingi soovituse kontakt siiski kodusolevaks meheks ja pakub magistritööd ülikooli raamatukogus, aga fotolaboratooriumis. Ja leebe Kangro räägib siis niimoodi, et ma polnud elus küll ühtki pilti ilmutanud, aga ma läksin ja võtsin kaks paksu köidet fototehnika kohta. Ja tead, kui õnnelik ma olin, kui ilmutajasse pistetud pilt hakkas välja tulema. Ma istusin diivanil, külaliste diivanil, tahaks ma ütelda ja vaatasin vastasseina, mis oli üks suur riiul. Pikkades ridades seisid seal Eesti Kirjanike kooperatiivväljaanded. Ja see oli esmajoones Bernard Kangro hiit eesti keele ja eesti kirjanduse olemine ja elamine kõige kiuste kõige kiustusest Rootsil olid omad asjad ajada ja nemad eesti kirjanikud ei muutunud rootsi kirjandiks, üksikud erandid välja arvatud ja nad vist eriti ei tahtnudki muutuda. Nad kirjutasid peaaegu pool sajandit oma eesti raamatut. Ja Bernard Kangro kirjutas lisaks sellele ka tuhandeid kirju, soovitades seda eesti raamatut jõuludeks ja muudeks pühadeks pedagoogilistele, patriootilistele, muudel eesmärkidel, et köiteid laos ei seisaks. Seda toodangut loetakse, et eestlane Rootsis, Ameerikas, Kanadas ja Austraalias loeks eesti keelt ja mõtleks Eesti mõtteid. Ja ta saatis neid raamatuid väsimatult ka Eestisse. Kodu-Eestisse teadusid. Sageli ei jõua need ära. Aga midagi ikka jõudis ka. Ma arvan, et Ma jõudsin sel pärastlõunal lähemale Kangro fenomenile. Ka tema looja natuurile ta elas kogu oma elu, sõnas see sõna, elu algab tal juba kooliajal. Vaadake ta memuaarides neid väga varaseid romaani katsetusi, luuletamist kui päeviku pidamist. Aga samal ajal olid aga lausa ablas vaataja jälgija ja väga tänulik elaja. Ta oli oma eesti kümnenditel elanud niivõrd ahnelt ja täielt, et seda jätkus peaaegu pooleks Rootsi sajandiks. Sest oma proosas ja luules elas ta ju praeguse selle rootsi elu kõrval ikka ja jälle läbi eestieelsed. Ta meenutas seda, fikseeris ta, põlistas seda. Ta tegi seda mingi uskumatu voolavusega, mis mõnikord on lähedal lõtlusele, aga ta ei sunni ennast peale, ta kirjutab kogu aeg oma eluraamatut ja see on soovijal avatud. Palun kui tahate. Minu jaoks on siin muide ka seletus, miks Kangro enam Eestisse ei tulnud. See oleks olnud ju väga pidulik tagasitulek. Kangrot polid pärjanud oma tunnustusega nii kirjanduslikult kui akadeemilised ringkonnad. Miks ta siis loobus sellest triumfi ist. Tuletame meelde, kuidas tuli Kalju Lepik, kuidas teda tervitati Draamateatris. Mulle tundub, et Kangro, ma aiman, et Kangro oli oma Eesti enda jaoks kuidagi valmis kirjutanud. Sellest ta kirjanikuvisioonis tuhandetes. Kümnetes tuhandetes ridades oli kõik nii elusalt paigas. Aga samal ajal oli ta kõik selle kuidagi ära kirjutanud ja lõplikult hüvasti jätnud. Ma tean, et korduvalt kutsuti meie jutuajamistes teema küll ainult virvendus, ma ei söandanud hakata teda väga veenma ja argumenteerima, sest Kangro olemises oli neil puhkudel mingi hapruse ja kindluse kummaline sulam. Aga igatahes ta ei tulnud Eestisse, ta oli oma Eesti valmis saanud. Ta ei tulnud enam parandusi tegema. Meie viimasel kokkusaamisel 92. aasta novembris oli sellest kõigest juba hilja rääkida. Kangro pidi siis tihti haiglas olema ja korra oli ta juba ära käinud. Muidugi oleks Tauno Kangro, kui ta ka sellest poleks rääkinud, novellina amputatsiooni järel jäi ta ratastooli ja korra ütles ta telefonis. Maailm hakkab natuke liiga kitsaks jääma. Ta suri 94. aasta 25. märtsil. Ma tean, et ma olen nüüd rääkinud heledast kangrust, minu mäletamine, ma tean, et kolleegid Rootsis on rääkinud ta minakesksus, sest ma tean ka seda, et Eesti Kirjanike kooperatiiv ei olnud sugugi kõigesööja. Et Kangro maitse ja tõekspidamised kujundasid valikut ja sellega polnud sugugi kõik rahul. Kangro teadis ja tundis seda ka ise. See oli ta teadlik hoiak ning sobis kokku tema maailmapildiga. Valiku teadlikkus andis talle isesuguse harmoonilisuse. Ja nüüd viimane kild. Esimese pika jutuõhtu järel tulime koos linna, ta tahtis veel trükikojast läbi minna. Läksime bussi peale, ta ostis mulle bussipileti ja paar peatust enne mind maha minema hakates ütles. Tead, sa oled umbes niisugune, nagu ma arvasin. Mis teha niisukese ütlemisega?