Tere kõigile, mina olen Vello Salumets ja te kuulete 12 kümnendat saadet rokkmuusika ajalugu käsitlevas saatesarjast. Rokk, rapsoodia. Eelmistes 11. saates tutvustasin teile rokkmuusikuid 50.-test, kes panid aluse vormisid ja lihvisid, andsid ideid ja õpetusi kuldsetele kuuekümnendatel. Nad kirjutasid üleskutseid ja jagasid relvasid noortele muusikutele et viia edukalt läbi revolutsioon. Ja need muutused ei toimunud mitte ainult muusikas. Paikab kunstis, teaduses, tehnikas ning isegi poliitikas. Maailma noorsoomuusika keskuseks hakkas üha jõulisemalt saama Inglismaa briti rokkmuusika tulemägi oli iga hetk valmis purskuma. Muusikute meelispaikadeks said suurte tantsusaalide asemel väikesed klubid. Seal valitses täielikult oma sotsiaalne ja muusikaline miljöö. Tantsusaalidesse oli tuldud mitte niivõrd muusikat kuulama, kuivõrd partnereid piiluma ja inimesi tundma õppima. Tantsusaale oli peetud omaks territooriumiks. Peoõhtud lõppesid üldiste kaklustega ja noortekampade vahelistel rüselustega. Viiekümnendatel oli säärastel kokkupõrgetel peaaegu et sotsiaalne iseloom. Jõugud kogunesid vahetult pärast provokatsiooni saali eri nurkadesse ja siis saadi kokku juba relvastatult. Kähmluseks kasutati ära pudeleid, tooli, jalgu, mootorrattakette nuge ja õpikuid, mille kaante vahele oli torgatud raudvarras. Muusik oli neis saalides kas kähmusest osavõtja või siis üha enam eemal seisev proff mis tähendas oma kambasupp, kultuuri tekkimist, kus oli selge piir meie ja nende vahel. Liiatigi lõid traditsionaalse jätsi viljelevad tantsuansamblid enesekaitseks oma pohhimlikku maailma, kuhu tavalistel tolvanitel polnud asja. Parimad muusikud Manasid näole täiesti oma suure isiksuse karakter maski, mis andis neile võimaluse teha mida tahes. Nad kasutasid selle ära, et lava tõstis neid publikust kõrgemale ja nende amet lubas tavalistest inimestest erinevat elurütmi. Nii mõnelegi kleepust taoline mask näkku kinni. Nüüd 60.-te algul hakkas esile kerkima täiesti uus noorsootüüp, kelle reviiriks oli teadvus ja individuaalne käitumine siin ja kohe ja kes hakkasid moodustama identiteeti kaubaturgudel. Keskseks kohaks noorsoole sai klubi või kohvik. Algselt kuulusid need paigad Dixilandi ja folgiharrastajatele, kus keskpunktis oli muusika ja püsiv kuulajaskond. Muusikuid imetleti, sest nad polnud publikust kõrgemal seisvat prohvid. Alati polnud jagunemistki esinejateks ja kuulajateks paid. Kõik, kellel Kont vastu pidas, võis hüpata lavale kitarri pläristama või marakas nuiasid raputama. Klubi oli kui omapärane uute talentide veski. Ansamblid polnud sel ajal ainsat stiili käivitajad, sest näiteks riietus ja käitumismalle lõika kuulajad. Ansambli HU laenas algaastatel riietusnippe oma ustavatele taustajatelt, kes liikusid koos ansambliga ühest kohast teise. Samuti võib Rolling Stonesi, Mick Jaggeri uhkeldavat praalivat ja staaritsevat esinemisstiili võrrelda edukalt külastajate tunglemisega täiskiilutud klubides või siis enda näitamisega tantsupõrandal. Inglise biitansamblid ei vallutanud uut kohta sugugi ühekorraga vaid vähehaaval. Üsna pea olid paljud džässi-ja folgiklubid biitansamblite valduses, mis oli üsna loomulik, sest nad olid välja arenenud Dixilantšessis kihvli harust ja mängisid tihtipeale samu pluuse, mida klubides olevat sallija Barretti bändid. Džässi-ja folgi austajaid ei aidanud muu kui kindlustuda paar kohta äärelinnas. Seega oli eelkäijatest saanud harrastajad, kellele muusika oli vaid hobi tagahoovidest ja keldrites tantsusaalide kaudu klubidesse jõudnud endised rock n roll'i bändid omandasid uues kohas ja miljöös uue näo. Muusikud ei isoleerunud publikust, vaid tihti istusid nad mängus lettide vahel publiku hulgas. Sea heideti nalja või trambiti õlut. Klubi polnud samasugune radikaalne kodu ja töö vastand nagu tantsusaal vaid mingi ühine elutuba, lemmik kodu, mida endine kitsas tööliskorter või linna kodu iialgi ei suutnud pakkuda. Kui vanemad noomisid noori sellepärast, et nad istuvad alatasa klubis nagu kodus siis oli tähelepanek täiesti õige. Noorsoouus elu ja käitumisstiil tõi kaasa muutuse ka muusikasse. Nii muusikud kui publik hakkas seda uut muusikastiili nimetama. Piidiks viit erines juba otsustavalt rock n rollist. Muusika rütmi ei moodustanud enam jätkuv 12 taktiline klimberdus, vaid rikkalikud rütmikitarriakordid, mille taustal toksisid korrapäraselt rütmi, tümpsu, bassi, Närsakas, trumm, instrumendid saanud enam kangekaelselt ühte figuuri. Vaidze vaheldus rütm oli elastsem, vaheldusrikkam ja sobis paljudele laulutüüpidele rohkem kui vana rokkim. Müdin viit oli nagu mingi funktsionaal muusika selge ja tantsitav käibekunst. Bändid esitasid meelsasti biit, kestvad töödeldud lööklaule, jagar rokipalasid. See oli kui kontrastide lepitamine. Südi ja otstarbekas biit ilmestas nii aeglaseid kui ka kiireid palasid tehes mõlemast ühe muusikamaailmaosad. Niisugune oleks lühikene sissejuhatus briti biitmuusikat tekkele sest kõik, mis edasi tuli, on juba ajalugu kuldsete tähtedega raiutuna rokkmuusika piiblisse. Tutvustades teile 60.-te aastate rokkmuusika maailmanimesid jätan mängust välja kõige kuulsama fäpp fool Liverpoolist, keda maailm tunneb biitlasi nime all. Viitlites saatesari kõlas Eesti raadios alles mõned aastad tagasi. Samas pean tunnistama, et rääkides teistest kuulsustest ei saa biitlitest kuidagi üle ega ümber. Niivõrd võimas oli nendest sära. Biitlite küntud vagudest olid teistel lihtne liikuda. Tänase saate esimene nimi on märssi, piid stiili üks tähtsaim esindaja, ansambel Chari anud teismeikars. Tagantjärele võiks öelda, et liverpooli ansambli Charlie Pace mehikesi tõus tippu algas 1962. aasta juunis kui biitlasin mänedžer Brian Epstein sõlmis selle ansambliga lepingu. Pool aastat hiljem oli Iiemmai produtsent ja helirežissöör George Martin töö asjus Liverpoolis. Seal nägi ta pöökenhiili tantsusaalis esinemas Jourienduse peitsmeikersid. Biitlite tootjana tuntuks saanud maatin organiseeris ansambli Iiemmai plaadifirmasse ja esimene lindistatud lugu Barlofon firmamärgi all. Olin mitsu mari, Haundujund huvid. Algul oli George Martin pakkunud seda potentsiaalset hitti miitlusile, kuid Lennoni makaatni, kes küll proovilindi valmis tegid, keeldusid lugu plaadile mängimast öeldes, et nad oskavad ise paremaid kirjutada. Martin oli kindel, et haudu you do it on hea materjal. Ja nii viis ta biitlite proovilindid ämbab peitsmekkelsi kätte. Nood ei söandanud bossile ära öelda ja bänd mängis loo plaati kopeerides täpselt biitlite proovilindil olnud varianti. Asi tasus ennast ära, sest aprillis 1963. aastal tõusis haudu jutuid briti tabeli tippu ja oli seal kolm nädalat. Ansambel jorjendab pakemeikers eksisteeris juba 1959.-st aastast saadik. Ansamblil laulusolist ja paljude lugude autor Cherald ehk Jerry Marshall, kes sündis 24. septembril 1942. aastal läks pärast kooli lõpetamist tööle raudteele, mängides vabal ajal Skihl bändis. Peagi moodustati oma ansambel, kuhu kuulusid Cherry vend Frali, kes kolistas trumme klaverimängija Afro Mac ja bassimängija John Charlik. Bändi nimi oli maas spaas. 1960. aasta juunis esineti koos ansambliga Silver biitls Liverpoolis Groznõi pääl ruumis nüüd juba tšariand peitsmekese nime all. Sama aasta detsembris lahkus ansamblist Afro Mac ja John Jean. Trikil tuli passi hakata mängima. Esimene leping sõlmiti Hamburgis Top Ten klubiga ja bänd mängis Saksamaal neli kuud triona. 1961. aastal liitus Space Macro siga, klaveri ja saksofonimängija Lesley Mcu aia. Kohe muutus ka mängustiil, mis hakkas põhinema rock n rollil ja Veidemann bluusil. Järgnes leping Brian Epstein-iga ja valmis esimene tabelihitt. Muuseas olin andab Peismeikers esimene liverpooli ansambel, kelle lugu tõusis briti tabelites esikohale. Viitlusi esimene tabelihitt pliis Plismi tuli alles pärast seda. Peits meikar Sid teine singel oli kui koopia esimesest pala pealkirjaga I läikid oli samuti müts mari kirjutatud stiililt samasugune kergelt nakkav Trallitus kui eelkäija. Lisaks plaadistati mõlemad laulud samas stuudios ja sama tootja George maatseni poolt. 20. juunil 1963. aastal ilmunud singel I läikid tõusis neljaks nädalaks inglise tabelite tippu. Kuigi Cheri andab peitsmekersid, peeti tänu Liverpoolile ja mänedžeri tootja seosele mürsipiidi ansambliga polnud nende muusikas kohalikule murdele vaatamata midagi sellele stiilile tüüpilist. Ansambel ei harrastanud mitmehäälset laulu ja nende paladest puudusid nakatavad kitarririfid. Solistina esineva Cherry maastani, lõdvalt hooletu laulumaneer ja le Makuae klaverimäng ehk ansambli muusikalised juured ulatusid rohkem briti muusik halli muusikalide ja lööklaulu traditsioonidesse kui musta pluusi või rock n rolli. Tõsi küll, neidki esitati silmas pidades tolle ajastu nõudmisi kuid mitte märkimisväärselt. Jerry maastani võtted tuletasid pigem meelde kihlkuningat Lonni, Danegani või roki poolnaljana laulnud Tommy stiili kui näiteks Little Richardi stiili omaks võtnud või pardihalli laulude kirjutamist põhjalikult uurinud pool makaatnid. Kuid 1963. 1965. aastal ei pööranud sellele keegi tähelepanu, sest publikule tähendas palju rohkem tõsiasi, et ansambel oli pärit Liverpoolist. Cherry andab peitsmeikersi plaadistus, karjäär oli sattunud justkui kata pulti sest mõlemad esimesed singlid lendasid tabeli tippu. Seejärel tundus kummalisena tõsiasi, et tootja George Martin valis järgmiseks Palazz meeldejääva poplaulukesi asemel Richard Rogersi ja Oscar Hammerstein igivana laulukese muusikalist karussell. Taoline valik ei sobinud kuidagi kokku selle liiniga, kust kohast tavaliselt materjali poplaulude jaoks hangiti. Samas peab tõdema. Edgabiitles oli uude kuude rüütanud mitmeid vanu lööklaule ja George maatin teadis täpselt, et soositud popansamblil on vanu Evan kriine lindistades kõik võimalused menuks. Ja tal oli õigus. 1963. aasta lõpus vallutas Cheriendab peitsmeices briti tabeli tippu neljaks nädalaks Rogersi ja hämmerstani lauluga Jul Neveevoog. Lõunalugu muutus üsna pea nii populaarseks, et jalgpalliklubi Liverpool FC võttis selle oma tunnusmeloodiaga, mida veel tänagi liverpooli jalgpallifännid täiest kõrist laulavad. Laupäevastel võistlustel. Kuigi oli britid tabelite ajaloos klass omaette saades 11 ühe teisele järgnenud pala tabeli tippu ei suutnud ta korrata. Cherry andab pakkes Mecarsid tulemust viia kolm esimest singlit tabelis esikohale. Seda pole siiani suutnud ükski teine ansambel ega laulja. Äärepealt oleks ka neljas teismeikka lugu tippu jõudnud. Siiski jäi laul pealkirjaga aimdub mon ainult teiseks. Edasi tulid bändi omakirjutatud lugu, kaunis ballaad, tont lendas, san kätši Okraing. 1964. aasta kevadel jõudis Inglismaal kuuendale kohale ja USA-s neljandaks. Suurim Pacesmekasin menupala oli sündinud. Plaati müüdi USA-s 650000 ja kui siia liita Inglismaal kaubaks tehtud 206000 pluss muudes riikides müüdud oli see jori anda peitsmekersi esimene ja ainsaks jäänud kuldplaat. Don't letas san kätši, Ukraing hiilgel menu avas Cheri, andab pess, meikar selle maailmas kõik uksed. Mitmeid kordi külastati USAd, käidi Austraalias ja Uus-Meremaal, rääkimata arvukatest Inglismaa turnedest. 1964. aasta sügisel ilmus suurepärane popala Inskonna Piero rit, mida kuulsite tänase saate algul. Kõrgemale kui 24. koht see inglismaa tabelites siiski ei pääsenud. 1965. aastal valmis film pealkirjaga feri Ekrow Tammersi milles bänd mängis. Peaosa jagus, kõlas arvukalt uusi laule. Filmi nimi laulust tulid Docten hitt mõlemal pool Atlandi. 1965. aasta lõpus ilmusid jorjendad pess meikar, siin muusikaveskist veel palad Albiv their ja vokk, händin händ, mis jäidki viimasteks tabeli kõlbulisteks ansambli ajaloos. Cherry maastan abiellus 1965. aastal Pace meikar fännklubi esinaise poliinbehhaniga ja 1967. aastal teatas, et hakkab tegemas soolokarjääri, kuna pake Mecrozil pole enam kohta rokimaailmas. Siiski, 1973. aastal saadi uuesti kokku New Yorgis Madison Square Gardenis, kus toimus briti bändide ühinemiskontsert. Seal olid taasühinenud söötšess, remonhamits ja pess Meikas. Pärast kontserti külastati Austraaliat ja siis mindi uuesti laiali. Theory and ateismikersi muusika on aga jäänud. Tänase saate teiseks peategelaseks on ansambel, mille kohta esimene arvestatav rokkmuusika entsüklopeedia 1977.-st aastast kirjutas nii. Selle liverpooli ansambli võib asetada kui märghibiidist rääkida kohe biitlusi järele nii muusikaliselt kui kohaliku soosingu poolest. Taoline väide võib tunduda üsna kummaline, kuna selle ansambli muusika on tänapäeval üsna unustuse hõlma vajunud. Samal ajal kui Beatlesi laulud kõlavad ikka ja jälle tuhandetes raadiojaamades. Kuid aastatel 1963 65 oli ansambel, kes kandis nimetas sahhess tõeliselt soositud ja mitte ainult Liverpoolis, vaid kogu maailmas. See stiilselt mitmehäälselt laulev ja kirgaste kitarri soundi. Tõepoolest kuulus bänd oli oma võimetelt teistest tolle aja ansamblites kaugel ees. Kuigi sööksasi oma kirjutatud muusika võrdus peaaegu nulliga oli ansamblil siiski hämmastav võime otsida endale sobivaid plaadistus palasid Ameerika rock n rolli ja Redoman pluusis seast ansambli rütmi kitarristid. 1941. aastal sündinud John Mac nälil kes oli merd seilanud, leidus kodus. Lai valik. Ameerika muusikaplaate ja nende paljude tundmatuks jäänud pärlite seast otsisid Sotchersi liikmed laule, mida briti publik polnud iialgi kuulnud. Ansamblil oli harvaesinev võime vormida musta muusika poolelt pärit palad ladusaks ja loomulikuks popmuusikaks. Kui paljud tolle aja Briti bändid püüdsid kõigest väest ahvida Ameerika musti meistreid, kulges Vaszeczes oma rada valides toormaterjalist ansambli stiilile hästi istuvaid laule. 1960. aastal pani ansamblile alusena John McNally koos kitarrimängija Maicel bänderiga, moodustati duo ja esineti kohalikus pubis. Nad nimetasid ennast John Wayne'i filmi järgi otsijateks ehk vasse chars. Peagi liitus poistega samas koolis õppinud trummar Norman McCawley, kes aga üsna pea lahkus, kuna kutsuti mängima Ringo Stari asemele ansamblisse Rory Anda. Harrigeens. Seetse sisse tuli trummimeheks Kriskatis ja bassi mängima toni Jackson. Esineti Johnny sändoni taustabändina, kuid kui too oleks ansamblisse Remofo, tuli ise laulma hakata. Nagu paljusid teisi Marsi biitbände tuntišesid algul vaid Põhja-Inglismaale Hamburgis, kus esineti kuulsas staar klubis. 1963. aastal Saip Pajo Records plaadifirma produtsent tonni hash tšehhist haisu ninna ja ta otsustas poisse kuulama sõita. Sündis plaadistus, leping ja kohe esimene singel, millel coverversioon Ameerika ansambliga drifthers palast Suitfoomasz, kuid see oli täistabamus. Kaheksandal augustil 1963. aastal tõusis pala kaheks nädalaks Briti tabeli tippu. Ajalehtede esiküljele Zeitšersi menu kahjuks ei jõudnud, sest plaadi avaldamispäeval pandi Inglismaal toime suurim rongirööv. Sotchersi esiksinglile järgnes ansamblit produtsendid, toni hätsi, pala Sugar Ans bass, mida kuulsitesse jutu algul ja mille häts kirjutas salanime all eff Natingeel. Ka see laul oli edukas, tõustes 1963. aasta sügisel tabelitesse teisele kohale. Inglaste jaoks täiesti tundmatuks palaks oli kolmas singel, mis kandis pealkirja Nils ant pins. Samas vaevalt paljud ameeriklased teadsid taolise laulu olemasolust, sest tšakides Sännoni niidlasem pind oli olnud USA edetabelis vaid 84. kohal. Seltsi liikmed uskusid aga kindlalt selle pala potentsiaali ja neil oli õigus, sest juba 1964. aasta jaanuaris seisis Nindlusanud pins Briti tabeli esikohal. Kolm nädalat Ameerika tabelis tõusis, söötlesin niidusanud pins 13.-le kohale ja plaati müüdi üle miljoni. See tähendas Ekresele ameerika matka. Plaat oli küll USA tabelis, kui paljudes esinemispaikades oli Septšesid kuulamas vaid mõnisada inimest. Kuid nagu Rolling Stones, kellel samuti esimene USA turnee ebaõnnestus, läks sil järgmistel kordadel märksa paremini. Pärast Nilsson pinsi edu lahkus bändist häkki bassist toni Jackson, kes hakkas looma oma ansamblit. Tema asemele tuli poiste vana tuttav Frank. Olen. Muutus, ei mõjutanud tol ajal soosingut nautivat see Chasid, sest ka järgmine palardont strovior Lawoway sai tabeli hitiks. See leiti Ameerika ansambli vee hooleons programmist. Donstrov laua vōi püsis tabeli tipus kaks nädalat. Kontsertesinemised jätkusid Ameerikas, Austraalias, Uus-Meremaal ja Hongkongis. Isegi Soomes käidi ära 1964. aastal, Soome saabudes küsis üks teletoimetaja lennuväljal ansambli käest, mida sõjakses ehk otsijad Soomest otsivad. Soome plikasid oli silmapilkne vastus. Siis aga hakkas ansamblis soosing mingil põhjusel kahanema. Mõned palad saadi veel tabelitesse, kui tippu ei jõudnud neist enam ükski. Chelsea 60.-te aastate edu saladus peitus hästi valitud repertuaaris ja julges idees avaldada tõmmanud bluusi cover variante Singlitel. Teised ansamblid mängisid samuti Ameerikale Timann bluusi, kuid need torgati kaua mängivatele. Söötsasin nõrkus peitus aga oma heliloomingu puudumises. Võõra materjali ebatasasused, sest mängiti igasugust muusikat alates folgist lõpetades roided man bluusiga. Taoline kirevus ja liinitus kaugele ei vii. Kriitikat hakkas sadama pärast seda, kui julgeti teha coverversioon Rolling Stonesi hitist. Samas esindavad seitse siis suuremad hitid siiski 60.-te meloodilist, briti popi, kõige ehedamal kujul ja mõne George maatini taolise produtsendiga. Oleks ansambel pääsenud, teab, kui kaugele. Head nõuannet oleks ansambel vajanud ka kauamängivate heliplaatide koostamisel. Väga heade laulude kõrval on sertzezi plaatidel üsna palju prahti. Kokkuvõttes oli minu meelest sööklas siiski suurepärane ansambel ja seda võib kuulda ka nende viimaseks hitiks jäänud palas. HÄBI Lawsambody. Kuigi ansamblis saun ja stiilimuutus jäid ansambli tüüpilised lauluseaded endiselt võluvaks. Mis tingis selle, et kui kuskilt kuuldub Szeczezin muusika, tõusevad kõrvad kikki.