Me teame, mis me oleme, kuid ei tea, mis meist võib saada, lausub habras Ophelia Shakespeari Hamletist. Mind ei mõjuta ükski mineviku sündmus teisiti, kui mulle kasulikul viisil arvab tarmukas, mis case veel. Agatha Christie hiirelõksus. Ophelia vend Lairtes tapab Hamleti. Mis keiss, veli vend aga osutub maailma menukaima kriminaalnäidendi kurikaelaks. Tuleb välja, et mõlemad tegelaskujud on mõrtsuka õed. Algavas saates kohtume näitlejannaga, kes teatrilaval ka neid õdesid on mänginud. Üks raadiosaade hiirelõks on näitleja portreesaate peaosaline täna linnateatri näitleja Piret Kalda. Ophelia 13. lennu Punk Hamletist ja õuedaam Hamletist 13 aastat hiljem. Seniseid Tšehhovi rollid. Irina kolme Sões, Saša Ivanovist Liisa ja hiljem Sophia Janolas. Seniseid ool Pirollid kiirekeseks kutsutud hani, kes kardab Virginia Wolfi? Juulia habras tasakaal. Senised Tätterollid, Laura ristumine peateega anna palju õnne argi päevaks. Ja veel kirev kamp tegelasi Kloojarcadjas massilise Karpovla põhjas. Heleene koos Marioni ja Felixiga ammelka väikeses häärberis Jevdoks jaguksinaa, isad ja pojad. Armastus kolme apelsini vastu ja Kolmekrossiooper impro üks ja Oklahoma. Aino Pukspuu 12 osalises telelavastuses, Wikmani poisid. Lisaks teleseriaalid, M-klubi me saame hakkama teatriluulud, pehmed ja karvased. Mina olen saate autor Pille-Riin Purje. Intervjuu Piret Kaldaga. Lindistasin linnateatris näitleja garderoobis kevad-suvel. 2003 kui palju see esimene? See 13. lennujaama meeles on või, või mismoodi see aeg praegu tundub ta väga hästi meeles ja kummaline, et see tekst ka värsseb üldse tegelikult kui ta pähe jääb. Ta jääb rohkem pähe kui tavaline proosatekst ja ja kui nüüdki proovid olid või kui praegu etendust niimoodi Grapist kõrvalt kuulates, siis tegelikult mõttes sa loed kaasa, et hästi paljud stseenid on peas siiamaani esimene Hamlet oli ta jälle nagu ta oli omas ajas ja omas vormis, aga ta oli meil ikkagi huvitav proovikivi, me olime ju siis ju olles üliõpilased ja Komissarov pakkustada sellises vormis ja et me ei kartnud seiks piiri ja noh, eriti Hamletit, et näitas, et, et ka nii võib materjali läheneda, nii et see oli huvitav. Aga selles teises Hamletist on ju nüüd natuke kummaline olukord, et olla niiskuses noh, peaaegu statisti rollis või alguses me üldse ei pidanudki mängima selles tükis, et see plaan tuli hoopis Elmul hiljem. Ja ega ta vägisi meid nagu sinna küll ei pannud, ta küsis kohe, et kas me oleksime sellise asjaga nõus ja miks ma ei peaks nõus olema, sest et ma olen ikka selle poolt, et parem ma olen mõned head tükkis heas lavastuses mõnes väikses rollis, kui mõnes jamas pearollis, et see näitlejana on see kuidagi kosutada. See 13. lend on üks niisugune, kuidas öelda, kuulas või hea või tore või legend või et kui palju seda oma lennutunnet alles on? Siin linnateatris on ju päris palju selle lelu rahvaste ajapikku kogunenud, et on, on nad kuidagi teistmoodi partnerid kui teised vä? No mina ütleksin, et on küll, me oleme koos kasvanud, sest kuigi mina olin üks nooremaid kursusel, enamus olid natukene midagi muud teinud või õppinud või. Ja mina tulin peale keskkooli kohe, aga aga üldiselt ikkagi see neli aastat viskoos õpitakse, ollakse nii, mõtlen hingeliselt alasti. Kas te sees, et, et see kuidagi tähendab midagi, et kuidagi koos on üles kasvatatud, et sellepärast seal on teistsugune. Ühes garderoobis olen ma ju Anne Reemann ja Epp Eespäeva hetk. Ja siis nüüd on Rain Simmul ja Elmo Nüganen ja Allan Noormets praegu selle lennuga veel seoses see armastus kolme apelsini vastu Ugalas Noormetsad ja Elmo, nemad hakkasid seda tegema ja mind alguses üldse ei olnud mõeldud kampa. Tähendab naisi üldse ei olnud sinna mõeldud ja nad kudusid seal Rain ja siis oli veel Lauri Neebelist oli kunagi jutt Tunelja aga mina ei tea, mina olin nii loll, et kui nad lõpuks minuni jõudsid, mina olin küll nõus. Ma nagu ei leidnud ühtegi põhjendust, et miks, miks mitte. Tagantjärele mõelda, tõesti, kutsutakse veel teise linna tegema ja neil ei ole näitemäng mitte midagi. Ühesõnaga, ma olin valmis proovima ja me ei teadnud mitte keegi, mis sellest tegelikult tuleb. Kõige selgem pilt võib-olla tõesti oli Elmo endal. Ja ma mäletan kunstinõukogu väga hästi ja kus oli siis Ugala enda rahvast ja kui me olime esimese vaatuse ära teinud siis no reageeringuid oli no nii minimaalselt, et et me olime ikka päris kurvad. Ja ma mäletan, kui, kui Elmo tuli minu juurde ja ütles, et noh, et Piretate. Et noh, kui see nüüd meil ei tule, noh, otsustatakse, et meil ei tule see, et oleme ikka sõbrad ja ta oli, mis oli, mõtlesin aga muidugi, et selle peale ma tulingi välja, aga ma ei noh, et, et sellest ei ole midagi, aga igal juhul noh, Elmaga, et see seepärast, et äkki ma nüüd olen vihane. Aga kuidagi teises vaatuses ma ei tea, kas siis publik ise sai juba aru, et mis, mis siin toimub, sest see oli alguses tõesti, need inimesed ei saanud aru, et mis, mis, mis asi, see on tõesti sellist ei olnud parem sellises vormis asja tehtud. Et aga igal juhul teine vaatus läks järsku nii käima, et Mehmusime isegi ära, et ja siis muidugi oli selge, et see tükigagi tule ja ja me ei olegi päris kõhuli maas, et näete, et ikkagi tegime midagi. Aga see, et, et see populaarsus nii paisub, no seda ei oska meie iial ette näha mitte kunagi. Kas sedalaadi amatööri näiteks praegu võtaks uuesti ette ja ma arvan küll, noh, nüüd eriti kui sa tead, et nendest võib tulla, ei pruugi, aga alati peab selle selleks valmis olema, et seda ei tule. Ja mina arvan, et et üleüldse tänapäeval võiks teha rohkem seda kunstinõukogu selles vanas mõttes, et võib olla nõukaajal oli palju sellist ideoloogilist, mille pärast neid tehti Viroogiti välja ka. Aga üldiselt minu meelest räägiti ka sellest kunstiliselt küljest rohkem. Tänapäeval on need muutunud minu meelest nagu formaalsemaks, võib-olla ei peakski kõik tükid tulema välja, et võiks olla rohkem julgust nagu tunnistada, et jah, ei tulnud või, või, või teeme siis veel proovi või natukene, ma ei tea, kas see on siis raha või kõik, mis, mis nüüd jälle määrab kõik, nii võib olla, aga on, ma arvan, et etendused võidaksid sellega, kui natukene rohkem räägitaks, ma mõtlen teatris sees, sellest kriitikast nähakse ju küll, see ei ole nii, et ei tehta välja. Omavahel ikka räägitakse. Üks osa hiirelõks on saatest on kirjandusminutit näitleja valikul. Piret Kalda valis lugemiseks katkendi teosest pealkirjaga Roomeo ja Juulia, autoriks Andrus Kivirähk. Näe, tuleb vaata kuradit ja sarved juba püsti, pomises Joosep, kargas peiduurkast välja ning põgenes ülepeakaela küla poole, vihane sopp kannul. Roomia jooksis käpuli, teises suunas litsusenud läbi paari põõsa, eksis, rägus, rabeles meelt heites sinna-tänna ja leidis entsis ootamatult lageda taeva all silmitsi noore kitsega, kes teda uudishimulikult nuusutas ja kuuvalguses läikivate silmadega mõtlikultuuris. Kui ilus loom lendas mõtte sealsamas läbi Roomeo pea. Mis kaunis kuju. Ta kõrvalest on nõnda läbipaistev nagu vesi meie kaevus. Ja madalkarju vaevalt katab, tema keha seliibub otse mööda kõiki kumerusi ning pigem rõhutab, kui peidab noore kere ilu. Mis maguskids? Need suured silmad, need on justkui mustad liblikad. Ma tahaksin neid püüda. Kuid näib, et hoopis nemad püüdsid mind. Kas iial enam suudan näha ilu kuskil mujal. Neid silmi vahiksin mal lõputult. O iluskid, kõnetas Roomeo noort looma. Kas võiksin puudutada korra teie saba? See on nii väike, kuid mind hulluks ajab. Ei meeldigi mul liiga suured luuad, mis lodevad ja maani ripuvad. Pikk händ on jälk. Las kannab seda kärnas rebane või rõige hunt, kes ajab pigem oksele kui kiima. Kui teie väike tutt, mis ripub kenastide pepu küljes just nagu varre otsas küpse mustikas on täpselt paras. Aga on ta pehme. Te vabandage uudishimuliku meest, kes on ilulummuses. Kas tohin katsuda? Ma olen õrn ja hoolas, just nagu kullassepp, ma uuriksite briljanti. Mis veider isik mõtles samal ajal kits? Ma peaksin põgenema, nagu õpetas mind ema ja isa lisas. Löö neid sõraga, sest nad on jälgid. Neil on mõistus peas, riided seljas, sest häbenevad nad vist emakese looja kätetööd. Kuid praegu tundub, mulle isa eksis. See mees näib olevat küll hästi hea. Ta pole jälk. Ei tundu olevat tal mõistust. Eks tõenda seda tema ilme, mis on täitsa lage ja vaata, suustan, venib, nõtke, tati nyyd. See on kui männivaik. Jah, ta on loll just täpselt nagu mina ei tunne kirja ega mõista luulet. Ma usun, et ta näppudega sööb ja mitte kahvliga, mis saatan kinkis inimlastele kui põrguhargi, et teha roppe tempe. Miks peaksin teda lööma sõraga? Ei, olen tema vastu parem lahke ja luban oma saba katsuda. Kits pöörasin ta aeglaselt, keha endiselt pingul, valmis igal hetkel paigast sööstma, kui mees peaks kuidagi ettearvamatult käituma. Kuid see hirm oli asjatu. Roomio vajus kitsikese saba otse oma nina all nähes põlvili ja sirutas värisevad sõrmed aeglaselt ettepoole. Otsekui karkesid tilluke sabatutt. Ootamatult kaob, kuid saba jäi alles ning kitsesõõrmed paisusid, kui noormees oma sõrmed üle tema väikese hänna libistas. Suur jumal, hüüdis Roomeo. See ajab päris lolliks. Ma olen segi, see kits on röövinud mult viimse mõistuse. Vait, edascan, tahan olla sinu kallim. Ma lasen käpuli saa minu käskijaks. Kuis võisin üldse lammast armastada varem, mis labasus, paks viljarasvas reied, siin seisab minu hingekuninganna, ma hakkan hüüdma, Juuljak, sind, ilus kits. Ta surus näo vastu kitsesaba ja kattis selle suudlustega. Mis sünnib minuga, mõtles samal hetkel kits. Ma värisen, see mees on, mulle meeldib. Ei ole ükski sokk mind nõnda vaimustanud, tal pole sarvi, tal ei ole sõrguda, kõnnib kahel jalal nagu part. Kuid siiski mulle tundub, et ma teda vihkan. Oh aeg mind, mõistus käsib põgeneda. Süda käsib jääda. Kumb käsk on õige? Tean, ma kuulan südant, sest mõistust mul ju tegelikult pole. Ma olen loom, mis õnn, võin tegutseda nõnda, nagu süda ütleb kohtule inimene, lähme kepsleme. Kits hüppas kõrgele õhku, kutsudes roomiod endaga pimestatult hullumeelselt armununa, järgnes Roomeo talle metsasügavusse hakas valgenema. Esimesed linnud alustasid hommikust kontserti aga nii inimesele kui ka kitsele tundus, nagu laulaks hoopis nende armastav süda. Kui see lõks võtta kuidagi kujundlik, siis. Meil on näitleja jaoks lõks, on ikka, on olnud päris tihti neid olukordi, kus ma olen tõesti võtnud lehe lahti ja vaadanud töökuulutusi ja pakkumisi, et mis oleks mulle sobiv ja leidnud ahastusega, et ma ei oskagi midagi. Mul ei ole arvuti, ei seda-teist-kolmandat, et üks asi on juba see, et sa nii siin sees ja muidugi ikkagi sa kuskilt sa ikkagi armastad seda teatrit. Et ka see on nagu on lõks, mis see on, mis sellest lõksust kinni hoiab, teda on nimetatud pisikuks läks. Ja muidugi kindlasti üks on, mis on, ma ei tea, mina olen küll selline konservatiiv ja ma kodunen ja on ikkagi seesama teater, kus ma olen. Noh, nüüd nüüd ta Linnateater ja need inimesed kes ümber on su need omad kolleegid, et et tihti on vahel nii, et ma ei tea, kõigest on kõrini ja ja mõtled, et ah, ma ei taha teatriga minna ja aga nagu sa siia tuled ja keegi Teppasimegi lollina nelja või natukene nöögib või ja see, see läheb nagu üle ja, ja, ja siis vaadata, issand, kui armsad nad kõik on ja ja, ja ikkagi väga palju ka need inimesed, kes sind ümbritsevad. Minul on küll kuidagi neid nii vaja, et teatrinaljad ja teatrihuumor on mingi omaette maailm või teistmoodi kui, kui väljaspool seda maja. Ma arvan küll ja ma arvan, et see on ikka päris karm. Et tihtipeale on inimesed väljaspool teatrit, ma tean, kes on väga ära ehmunud, et kuidas me omavahel räägime. Just nimelt, et me oleme ikka väga teravad. Et me puudutame selliseid kohti, et kuskil teises kollektiivis tehtaks sellist nalja sinule siis igal juhul solvutaks pisarateni ja ja ei mõistetaks seda, et selle koha pealt me oleme ikka parajad koerad küll ja kui tähtis üldse niisugune mäng või mängurõõm on ka väljaspool lava teatrielus või siis ka üldse elus. Oi, see on väga tähtis, sest miks ma läheksin lavale, kui mulle ei meeldiks mängida, see on ikka hästi mage, kui sa teed tööd, mida sa ei taha ja ja minu arust paistab see lavalt silma ka. Et ma olen tegelikult näinud küll mõningaid näitlejaid nii oma elu jooksul. Ja ma imestan, et miks ta seda teeb, eriti mind on šokeerinud kunagi ma mäletan, ühed noored ja ma vaatan juba Niiblaseerundini imestan, et et kuhu see nagu kaob, siis tuleb ruttu-ruttu midagi muud vaadata, et sellepärast et no raha pärast, need ei, on küll hoopis teisi kohti, kus töötada. Või teater. No on teil enda meelest ampluaaga mingisugune või? Lenda meelest ei ole, mina ikka mõtlen, et võiks ikka mängida igasuguseid erinevaid huvitavaid, tõsiseid asju, aga noh, viimasel ajal ongi kuidagi kui on vaja sellist väike värvikas osa, noh, ütleme selline, et ostis siis on see nagu Mulle antud noh, et see võib isegi juba olla natukene rutiin või, või mingi selline noh, ampluaa või ma ei tea. Aga ma ise ise küll ei tahaks liigitada. Aga noh, neid väikeseid, värvikaid või suuremaid värvikaid, kust neid kõiki võtta või noh, mõnikord on tulnud niimoodi, et ma sellepärast vaatan kuskil ringi, et et näidake mulle, et ma tahaks natukenegi mingisugust tuge, saadet käia ja passida kuskilt. Näen mõnda sellist tüüpi, et siis tuleb mingi mõte või aga ikkagi kuskilt meenub midagi ja võtad endast ka, ega siis kõik need asjad on iseendast. Elust enesest ikka paar rolli on küll olnud, kus mul on väga hea ees, kui olnud, et tõesti, et naat tean, et selline inimene on, et, et mul on väga hea spikker olnud kuni ütleme kostüüm ja soeng kuni välja, et päris tihti olen nagu kunstnikuga ses mõttes koostööd teinud. Üks raskemaid niukseid väikseid rolliks oli, teagi, oli piiroga, mis oli muidugi väga huvitav, aga see, mis saab piro näiteks ütles, et mis sellel tegelasel kõik viga on? Siin see nimekiri oli nii kohutavalt pikk, et seal ma vaatasin mingi 40 varianti oli kõik, mis sellel naisel viga. Et kuidas ta võimalik mängida? Shapiro, isad ja pojad oli? Jah, jah, ma mõtlen just seda, kuidas selle rolli kostüüm näiteks valmis, kas seal oli kunstniku idee või näitleja? Ei, see oli kunstniku idee ja muidugi see kunstnik ei julgenud mulle enam ja öelda, et, et ta tahab valt seda kleiti veel kitsamaks teha, nii et grindida ei saa. Et et ta ei lubanud mulle öeldagi, et teda, et ta võtab veel alt kitsamaks seda ja, ja, ja ei, see, see oli väga huvitav. Huvitav kostüümikunstnik oli, et kas veel on niisuguseid lemmikrolle, ütleme onlani kõige lemmikum siiamaani on väga armsaid rolle on kasvõi diplomilavastuses kolm õde, mis me tegime, kuigi alguses ma üldse seda Irinat ei tahtnud mängida, et noh, jälle kõige noorem ja, ja nii, et aga noh, lavastused ise mõned tööd mati hundiga, kui siia teatri tulin, need oli Heleene Marion Kiiliks oli huvitav. Teistmoodi ja siis väikeses häärberis, kuigi seal Me Kaiu Annega mängisime lapsi, alguses mõtlesin, et mis see nüüd on, mingid lapsimenditajaga, nii napakad, lapsi jälle oli jälle huvitav mängida, et noh, see tükk kõik oli selline kummaline ja siis muidugi hiljem kõike, mis need psühhovision puutunud, need on ikkagi olnud lemmikud Ivanovi etendus ja siis siis needsamad seal pianoolas, mis. Raja Liisa, olime tõekesed hiljem, nüüd ma mõned korrad mängisin ka seda Sophiat, aga ma ei oskagi rolle nii-öelda, aga üks üks autoreid lemmikuid on mul kindlasti on hoolbi olnud. Muidugi Meie, Jaan Tätte, sellest ei saa üle. Diani asja, aga nii mõnus mängida. Jaanil on ikka nii hea sulg selle koha pealt, et võtta neid dialooge ja asju, et ison. AuJaanil kirsid veel. Ei tea, kas, mis meie eile õhtul juhtus on ainult see, mis vahel on. Puitinimene teise sisse sõbralikult suhtub, võib veidi rohkem, kui see tavaks on. Kas minu käitumine? Kombel sõnana kui suu läks kogemata vastu kui minu nina möödas, sinu sooja põske käis ja mõte haarata ei suutnud. Kui vaid, et ma ei ole Xi tallel pattudel mattuntsi korraks liikus seinu kuut siis mõtlesin, et aitab kah, mis sest tahtsid veel ja aknapragudest, kes siis. Ma teadsin küll, et oleks olnud ilus sõnu õelda, konnagisevad pingi serva pähklit ja tea. On vaja rohkem teha, vähem mõelda. Makenetlesin täita päriks Nemad. Ei taibanud, et enne, kui sa jõudsid minuga pri Sobot võitlus oli võidetud tube ja ja nagu möödaminnes võtsid juustest välja klambri ja kotist hambaharja kui muuse. Ma lamasin su kõrval ja ei teadnud, kas ma võin su unenägudes kuidagi ma enesesse priskelt hale põhjendusi tõik et mitte sinu rahutud brit kuidagi Ei julgenud ma märgata, et täna lihtsalt saada vaid tahtejõuga unesi, käin maid, ootad, millal julgen kõrval märgata ja võtta oma käte sinuga. Jaan Tätte komöödias palju õnne abipäevaks on Piret Kalda rolliks armunud naabrinaine Anna kes viimaks koos kentsaka tulnuka man Frediga kuhugi ära kaob. Ja mina küll ütlesin, et minu vaimusilmas tegelane, kui see teatris võimalik oleks film selle järgi tehakse, siis, siis minule meeldiks see, et nagu Hispaania lugudes on, et Annale põlema. Et need kaks tegelast põlevad ära, et kui saaks laval niimoodi näidata, et kui tuleb see hetk siseni, šahh ära põlenud ja neid enam ei ole, et ei pea kuskil kobistama rominema pimedas selles kõige uhkem lõpp, aga noh teatris päris sellist asja teha ei saa. Sellepärast tegimegi publikuga, kus nad läksid või mis kui erinev üldse selle lavastuse vastuvõtt on olnud. Kui publiku seas on mõned inimesed või, või üks hulk inimesi, kes naeravad valjuhäälselt ja nad julgevad naerda, siis tulevad ka teised kaasa. Aga kui on, kes nad reserveeritumalt naeravad, siis, siis ei julge keegi ennast niimoodi välja elada. Aga noh, see on erinev, jah, ma olen kuulnud ka niisugust lauset, et see on ju päris päris tõsine või kurb, mis abikaasadega toi, see on ka paljudel ikkagi, keda see väga isiklikult on puudutanud, et see oleneb sellest kui suur on kellegi isiklik läbielamine olnud, et, et on küll selliseid, kes on täitsa öelnud, et, aga see on ju minu elust ja muidugi kõik ju pinnivadiaaniat, kus teha. Ja eriti veel neid naiste asju kust ja neid naiste asju teha. See on põhiline. Seda küsiti Tammsaare puhul, et kust ta teab? Vaat needsamad nii-öelda väiksed ja värvikad rollid, kui palju seal üldse näitlejat ennast on või on nad rohkem niisugused tavalise maskiga rollid või mina küll ei saa nii-öelda, et mina tegelikult üldse selline ei ole, sest nii paljud asjad ikkagi tulevad ka endast ja enda pealt kuskilt, et on ikka ennast ka kus pole nad päris lolliks, aga, aga on ikka ennast ka. Etteantud teemal Piret Kalda improviseerid Manfred number kaks ehk linnateatri näitleja Marko Matvere. Ja mis ma oskan öelda, see, mis ma olen näinud, on siis see, et Piret Kalda on ikkagi koomik, karakternäitleja ja nende aastatega, mis ta on seda ametit pidanud, on ta saavutanud märkimisväärse meisterlikkuse selliste karakterite voolimisel. Ma ei tea, kas tal ei ole pakutud teistsuguseid rolle, kus tuleb natukene ennast ka mängu panna või siis ei olegi ta tahtnud neid. Ma ei oska seda täpselt öelda, eks ilmselt siin on tegemist ka sellega, et kui sulle ühtesid ja samu rolle hakatakse pakkuma, siis siis järjest ja järjest pakkuval järgmisel lavastajaid neid samu ja lõpuks noh, keegi näegi sind enam mingis teises vormis pileti puhul muidugi tõesti peab ütlema, et need igasugu totakad, katse ja väänatud karaktereid, igasugu memmed ja rumalad naisterahvad tulevad tal ikka väga hästi välja, et noh, kõik usaldavad teda selles plaanis. Usun lavastajad, et kui neil on vaja sarnast üsna võõritusega suure võõritusega tegelast kuju, siis siis nad pöörduvad tema poole. Päris, kus me oleme, nagu partnerid on, on telelavastus siis Wikmani poisid seal tal oli selline tagasihoidlikum roll, noh mitte just eriti suur roll, aga, aga seal ta oli üsna nagu enda enda moodi selles mõttes. Lisades poegade, siis me mängime koos ühe stseeni ja mänginud ühes Rootsi mängufilmis kahetsus või, või selline tõlkes kriminaalne telefilm, siis need olid selline kuum paarike Eestist, kes on tulnud vana autoloksu ja järelhaagisega sinna järve äärde ja üldse Rootsimaale nagu suvitama ja siis tungib neile kallale kohalik noormees, kes on kaotanud aru arusaamise elust. Ja, ja siis lööb selle siis meesosatäitja siis nagu mättasse võitluse käigus ja on asja ajab siis järve. Stan, naine põgeneb, järve upub ära. Küllaltki tobe, aga no mis sa teed niimoodi ta oli, režissöör, ei tundnud teda ja ootas temalt siis selliseid värvi, mida mina polnud nagu varem näinudki, tema, temal lohmikus. Noh nüüd viimane on siis palju õnne argipäevaks, kui kolleeg on piraat, väga lõbus ja meeldiv kolleeg, selles mõttes alati heatujuline enamasti ja kui rääkida üldse nagu huumoritajust või siis üldse huumorimeel. Naisnäitlejad on erinev tegelikult tavalisest naisest, kes elavad meie ümber, tähendab meeste ümber siis et naisnäitlejatega saab visata nalju, mina viskavad mehed need omavahel ja nad oskavad nii-öelda neid mehepäraseid nalju ka ise teha ja viskavad neid nalja omavahel ka, ma olen kuulnud kõrvalt, et see on omapärane, ilmselt see teatrimaailm on ikkagi niivõrd mehekeskne, et nad peavad kuidagi selle omaks võtma. Missugust niisugust tulevikus talle ette kujutad, et kas jäävadki need karakterrollid või ütleme, hakkavad tulema ka teist laadi. Ja vot seda ei jäämis inimeseks. Piret muutub kunagi vanemana, mis inimeseks keegi üldse saab, aga ma loodan, et ta inimesena asukeseks vanamutiks ei muutunud. Neid lava peal rasvaselt voolived. Vetkaks asjad oleks ikka lahus hoida. Eks ta ikka läheb selliseks veelgi, ütleme rafineeritum, maks, ma kujutan ette ikka nagu areneb isiksus, nii areneb ka näitleja ja tema rollid ei ole, neid asju ei saa lahutada, näitleja on huvitav ja sügav. Ja, ja, ja ütleme tehniliselt väga täiuslik, aga inimesena on ta mingisugune tühine. Niimoodi ei ole see mitte kunagi, need on alati käivad koosna. Mida vanemaks ja kogenumaks näitleja saab, tähendab inimesena seda varem on ta ka näitlejana kui ta, kui tal on piisavalt erialast rakendust ja väljakutset. Portreesaates hiirelõks täna linnateatri näitleja Piret Kalda Kui veel rääkida töödest väljaspool teatrit, kui ma ütlen selle märksõna seriaal, siis mis sellega seoses kõigepealt? Ma ei pea üldse halb selle ei ja jah, aga ma nagu väga ennastik ikkagi ei pea seriaali Läks. Väga palju ei ole seda teinud ka, et noh, et nüüd nüüd oli jah, mis oli, see saame hakkama, aga kui ma tegin kaks aastat seda, siis sai juba sellest ma nagu küll see on ikka päris raske ja koormav, ma mõtlen sinu ainukesed vabad päevad ja vahel ka, kui mõned asjad nagu ei õnnestu, siis ei tasu. Ikka öeldakse, et see teeb kuidagi väga populaarseks või kuulsaks või kas see Birgiti roll ka vot selle populaarsuse asjaga on niimoodi, et minu arust, kui sa oled teatris repertuaariteatris ja sul on erinevad rollid, saavad, mängid kajastus tükkides, siis minu arust see pigem tuleb jälle kahjuks. Arvamus, sest et siis nad vaadata, oh vot näed loosungi see Birgit või noh, need minu jaoks nagu segavad faktorid. Praegu ma ju ka tegelikult ju need pehmed ja karvased ja küll nukuga, eks ole, ja nägu ei ole, aga noh, ikkagi puhas poiss ma selles koha peal küll ei ole. Või halvustav ma ka ei ole. Õigi ma nende pehmete ja karvaste nii tahtsin ka jõuda tegelikult, et ma olen küll jah, kohaneda ajakirjanduses niisuguseid ka vihasemaid vastu häälega minu meelest on ta kuidagi läinud aina muhedamakse vaimukamaks ja toredamaks ja, ja tegelikult nüüd siga ja mu lemmiktegelased, et kuidas, kuidas need leidmisel seal käivad või led tüübi loomiseks, algul oli selle käimalükkamine üldse raskest ja kusjuures näitlejad ise polnud esiteks nukke liigutanud meist mitte keegi. Ja see kõik alguses oli ju päris keeruline, aga pärast nüüd juba asi nii enam-vähem käpas. Et on täitsa tore teha, kohet on mingisugust vastukaja ka olnud just poliitikute ridadest. Ei, mina ei ole poliitikutes küll aga ma tean, et alguses esimene aasta, kui me tegime, siis pensionärid vastukaja oli kohutav. Midagi nii õudset, nii hirmsat maantee ei tea üldse ja kuidas veel, riigitelevisioon lubab selliseid asju, et et see oli naljakas. Ta on kuskilt ma tea vene ajast, ega siis ju ei lubatud, eks ole, keegi teeb nüüd mingis vangis Brežnevi ja teeb järgi, noh, see oli lubamatu, et mina arvan, et see on ikkagi kuskilt sellest ajast veel jäänud, et nii ei tehta, et aga tegelikult see on üks väljund selle poliitika kohta Pilamiseks joon. No mina olen kahe käega sellise asja poolt, et pealegi minu meelest on nad kõik sealt kuidagi väga sümpaatsed, need nukud, noh kõik on ju poja huumoriga tehtud, et seal ei ole ju pahatahtlikkust, selle piiri tunneb ju ära. Kas nüüd pärast seda oleks julgust minna nukuteatrisse nukuga mängiva? Jah, enam see päris võõras ei ole. Ja müts maha. Ma nukunäitlejate eest tõesti, sest et see on uskumatult raske, et see ei ole nii, et ma lähen ja teen kas see tekst seal Pehmetes ja Karvastes on niisugune improvisatsiooni ruumi ka lubab või on seal mingeid oma leida ka näitlejatel või on ta natukene ikka oma leide ja, ja mõned asjad siis noh, nüüd see aasta on meil Kall kirjutanud see hooaeg ja ja siis ta juba on võtnud neid lauseid nendele tegelastele ka, et tegelased on leidnud endale mingeid parasiitväljendeid, mida nad siis topivad lihtsalt sinna teksti vahele ja et seda ikka kas jänese vastik, vastik ja sellega oli tegelikult see lugu, et et ükskord oli kirjutatud oli, et jah, et oi, see on nii vastik. Aga mina ütlesin, kuidagi vastik, vastik, vastik noh. Ja siis mulle Margus Tabor tuli, ütles niimoodi, et, et nüüd ka lapsed ja kõik ütlevad vastik, vastik, vastik, vastik ja palun järgmisel korral ka jäneslas ja, ja see oli, musin hea küll, Margus, sinu jaoks ma ütlen, vastik, vastik, ja nii see läkski. Nii. Likust Margus Tabor, see, kes tellised, et jänese. Raadioteatris on Piret Kaldal rolle tänaseks kogunenud üheksa kõlavat katkendit kuuldemängudest. Rein Põder, kanarbik õde Kaie Tuvikene, Karl August Ulsson, unelmate laps, lasteaia juhataja Urmas Vadi, varasta veel võõraid karusid, piina. Bert kommeri vesi voolab Pariisi rentslites Matilde. Mihkel Mutt hauakivi, Kristel Oskar Vaildi ustav sõber pardiema. Lindistusaastad 1992 kuni 2002 režissöörid Toomas Lõhmuste, Eero Spriit, Jaan Tootsen, Peeter Tammearu, Astrid Relve ja Tanel Lään. Partnerid Raivo E, Tamm, Helene Vannari, Guido Kangur, Andres Raag. Tõnu Oja. Vabandus küll, kuid doktor hulgad on hädasti tarvis, jälle haige, palun. Kas nad ei saa siis ise hakkama ja pealegi on mul siin tähtis võõras, palun mind vabandada, lubage aga ma ei ole teid varem näinud. Dovikini nooreneri siis hiljaaegu meile kliinikusse tööle tulnud. Üle kuu tagasi. Imelik küll, mul on ikka näod hästi meelde jäänud. Ah, doktor, siin kliinikus on kõik inimesed valges rõivas, seepärast üksteise sarnased. Teie olete mind siin koridori peal mitu korda kohanud, isegi tervituseks noogutanud. Aga seal on tõesti hämar olnud. Vaadake, kui ma selle valge rätiku ära Tähendab on muidugi tundute tuttav küll. Oodake, laske ma katsun ära arvata, kust te pärit olete. Tulite Tartusse maalt? Jaajaa võmm oldud linnast välja sõita. Annan rivaselt seal minu isatalu. Ja siia kliinikusse tööle ei sattunud mitte juhuslikult, vaid. Tulin kuulutuse peale ja ma teadsin, mis töö, see on, see kohutavalt, mind sugugi. Ma kohe tunnen, et olen loodud teiste eest hoolt kandma. Nii te olete siis Paur, Türi väikese Paurderi vanemad ja paavst oli ka probleeme. Nojaa vaadakem ma tean, kogu see lugu seletati mulle alguses, kui ta siia tuli, väga täpselt ära, aga sellegipoolest mis sellegipoolest. Sellegipoolest on peaaegu võimatu jätta märkamata fakti, et Paur, türann, täiskasvanud mees, mida te silmas peate? Mida mina silmas pean? Ma olen püüdnud seda mängu teiega kaasa mängida ja väljendada kõiki oma kahtlusi tavalises lasteaiale, omades keele. Ja no ma olen püüdnud neile selgeks teha, et tal on raske teiste lastega suhelda. Jah, no mis tähendab muidugi seda, et teistel lastel tuleb hirm peale, kui sihuke turske mehemürakas tuleb ja istub nende liivakasti ja ja, ja teeb näo, nagu tahaks nende autodega mängida. Ja ma olen püüdnud teile seletada, et väikelastele tundub ta olevat oma arengus maha jäänud. Tähendab muidugi seda, et nad ei taha teda aidata, kui ta pissile läheb, noh, lootes, et ta saab ise hakkama. Nad ei saa ju sõimes mingit kogemust, kuidas sellistel puhkudel käituda. Hayus nime ei tea, mis mängu teie silmas peate? Vabadust, teie arvate, et lapse täisealiseks kasvatamine on mäng, siis mina ei mõista, miks teie niisuguse ameti maandusid. Mina ütlen teile otse, teie poeg on lasteaias probleemne, ta on lärmakas. Darja kas avaldab teistele lastele halba mõju ja on nahaalne ja ülbe ja me ei saa teda enam edasi pooles mulle aita Maal. Kui vanaema hiirte jaoks lõksud üles pani, siis mul hakkas hiirtest kahju ja, ja ma võtsin salaja, kui vanaema ei näinud juustu lõksu pealt ära. Sest minu meelest on hiired armsad, aga vanaema ütles, et ei ole midagi, et nad varganäod käivad siin sahvris, jätavad lauale ja igale poole väikesid neegrikisi. Ma tean küll ning junnid. Aga need vargad, kes mängu eeslit Tedi ära röövisid, kui oleks hiiglama suur hiirelõks ja paneksid juustu asemel kredi mängukaru söödaks, oleksid need röövlid kohe käes. Kahju, et mul sellist lõksu pole. Vana-aasta õhtul ronisime minu maja katusele ilutulestikku vaatama. See uue aasta esimene päev oli esimene pärast seda viimast ööd. Mul oli külma tõttu kaks kampsunit seljas ja lihaseline villane müts. Tõstsin käed üles õhku. Katused olid Härmutisest valged, rohelised, tuled, punased, tuled õhkusi, suitsust kuiv. Järgmisel päeval kuulsime, et suits ei saanud ära hajuda, kuna ei olnud tuul. Tammusime katusel veidi aega edasi-tagasi, meil šampanja kaasas, aga kella ei olnud. Ei teadnudki, millal kaks. Täpselt ei teadnud. Igaraketi peale ta hüüdnimi, nüüd on kell 12. Ei, nüüd siseneb nüüd uuesti revüü. Minagi oma nina teiste asjadesse toppinud isegi siis, kui see teine inimene on mulle väga lähedane. Aga kui mulle tullakse minu staatus lausa nina peale viskama, siis ma ei saa sellega leppida. Krustel, kallis, kallis, palun tule mõistus, hilja kanis. Nüüd on siili, aga mis asi oli Heljo? Mulle selgeks, mis see siia puutub, keda ja kui palju mul enne on olnud, palun kliendi. Sul on enne mind nii palju naisi olnud, et su vanemad võtavad iga järgmist järjest vähem tõsiselt. Algab mingi järjekordne. Ta käib mind odavaks, ei ole üldse mitte nii, see on nii. Sellepärast mind sinna Kiviley planeeritudki. Aga Tjaagula Silverikene nina ei kavatse olla kellelegi mingi järjekordne loll. Ei ole? Ei ole, ja sellepärast ma lähen siit minema, just praegu, kuhu? Tallinna loomulikult. Ära selle pärast muretse. Algul saan tädi poole, maja annab mulle palun raha. Kohe. Noh, kanepilind, kuidas sulle meeldib vesirott? Tal on muidugi mõningaid häid omadusi, aga minu ema tunded ei lase mul kunagi veendunud poissmees, vaadata ilma sügava kurguseta. Pahandasid nüüd esirotti. Asi on selles, et ma jutustasin talle moraali kalluv. Oo, see on alati väga ohtlik ja ma olen sinuga täiesti päri. Kaldast kõneleb tema kolleeg, linnateatri näitleja Ene Järvis. Kui sa vaatad, mõtled, et teaks, julgeb katsetada katki nisukene õrnakene, aga tegelikult seest on ta üks tugevamaid naisi, keda ma tean. Et see on niisugune vastuolu küll välimuse ja, ja selle sisemise tugevuse kindlused. Raud, ma ei saa kuidagi tema kohta öelda, aga ma ütleks, et ta on nagu teemant, eemaldan ka väga kõva metall. Ta on väga sihikindel ja kui ma hakkasin tema peale nagu mõtlema, nii palju kui mina tema elust teab. Kui sõbranna ja hea tuttav, siis. Ta on teinud oma elus ainult tarku otsuseid, noh, mitte selle tarkusega, mis peab, kas on vaid mingi sisemise tarkusega ja see on juba näitajad, see teemalt on olemas, tähendab, inimene intuitiivselt teeb õiged otsused oma elus, siis ma mõtlen, et mida tema on ise kahetsenud. Et ta ei õppinud kooli ajal. See on ka ainuke asi, mis ma tean, mida ta põeb. Et ta ei õppinud, aga nüüd ta siis oma Lauracestja standard, kes siis nüüd niimoodi nagu, et see inglise keel näiteks ta mulle öelnud, et oh tahaks ikka osata inglise keelt, no ta saab aru ja niimoodi ta on, väga tubli, ta käis kursustel ja kõik, aga see ei ole lihtne meie eas enam. Et see on nagu ainuke asi, mis ta elus kahetseb. Siis andekas inimene, väga hea partner. Kui ma hakkan mõtlema, et miks meil Piretiga laval nii väga hästi klapib, siis sellel on täiesti oma baasia pind olemas, mille pealt tuleb esimene asi, oli Mati Undi lavastus, maraa tapmine, särme, moodustasime sellise paari miljonit ühtemoodi, kostüümid ühtemoodi soengut ja moodustasime paari ja see esimene klapp tekkis sealt ja siis see, see kõik kinnistus pianolas. Kui me olime jälle nisukesed, lolli paar, ütleme, koomiline ar, niisuke ja vaata, ma ütlen, et iga etendus oli midagi uut, sest midagi ütles tema silm midagi ütles minu silm, mida teine raudselt ära noppis. See kõik oli kontekstis, me ei teinud midagi etenduse välist, aga see toitis meid. Ja see oli üks niisugune noh, lõpmatu pinnas ja sellepärast minu jaoks Piret on see inimene, kellele ma tahan laval alati otsa vaadata. Ma ei teagi asju, mida ta ei oska. Ta teeb kodus remonti, ta värvib vana mööblit seal maal oma talus, siis ta värvib linnas põrandaid. Siis ta maalib. Ta maalib nii ilusaid pilte, maalib lausa ikoone. Õmbleb, teeb väga hästi süüa. Väga mitmekülgne ja kõigega saab elus hakkama. Et kadestamis tarne. Väga hea ema ja abikaasa. Ta on väga vaimukas, väga humoorikas, räägib ise ülejutte ja naerab alati südamest, kui keegi teine on vaimukas. Niisukene, mokk viltu või et ta sellega teiste tuju mõjutaks, ma ei ole teda näinud väsinuna küll õnnetuna, küll aga näiteks küsinud minu juubel oli siis oli väga raske aeg, meil olid kolmekrossi peaproovid ja ta oli tõesti see periood väga raskes seisus, aga ta ma olen talle nii tänulik, ta tegi selleta, lavastas mu juubeliks näitemängu, seda oli tal tõesti sel momendil kõige vähem vaja. Seda näitrarhingu. Lubas mulle ja ta tegi seda, et see ongi nohveta. Usaldan teda, ma olen tema jaoks ka väga paljuks valmis. Nisuke inimene on Piret Kalda sihuke väike plandikene. Kõike muud kui blondiin. Kas on olnud ka mingeid muid niisuguseid ameteid, mis, mis on ahvatlenud kas või noorele või kui ei oleks see, et siis tahaks olla kindlasti? Noorena muidugi olid, olid hoopis teised tuuled peas ja ma mõtlesin ju üldse hakkan arstiks ja sain keemiadki õppima mindud keemiaklass. Keskkoolis on midagi niisugust, mille nimi on hobi või, ja siis igasuguseid, aga mulle meeldib igasugune käsitöö, mulle meeldib, kui osatakse teha ema. Imetlen alati inimesi, kes pille mängivad ja, ja tõesti, need oskused on nii. Ja noh, ikka püüad ka midagi teha ja Noskerdada ja, aga aga nüüd mõtlesin, et mis seal on, ma oskan ja oi ei. No vot kahjuks ongi nii, et. Müüd õhkusuguseid vigureid aga aga jah, nihukest oskust, jah, on ikka väga vähe. Võib-olla jah, see sellest ongi, et noh, et sellise kaduv kaduv elukutse kuidagi siis tahaks see ongi, et siis tahaks kätega ja tahaks midagi osata, et, et ma arvan küll, et see on väga palju sellest, et sa oled kohal tööl ja kogu aeg nagu teed midagi. Aga noh, et siukest jäävat nagu käegakatsutavat on väga vähe. Aga on mõni niisugune lemmiktegevus või mis, mis aitaks sellest maailmast välja lülitada teatrist või vaheldus väga hea, või on ikka, need on ikka väga palju ja noh, kodu ise ja no ma nüüd ei saa öelda, et lapsed okei et neid saab käega katsuda, aga noh, asi seegi. Et need on ka ju, ma arvan, et võib-olla üks kõige suurem looming. Et, et see on ikkagi see teine elu kohe kindlasti see on seal kodus, ma ei ole kuskil pilvedes ja ei hõlju kuskil, ma ei tea, kus kodus ma olen ikkagi kahe jalaga maa peal ja täiesti reaalne inimene. Mini Mary Poppins Mosel kodus küll ei ole. Ja, ja siis muidugi kõik muud asjad seal igasuguseid maal, mulle meeldib väga olla seal midagi Noskerdada ja siis ja siis nüüd viimasel ajal mulle on hakanud meeldima, meeldib väga joonistada ja see ongi hilisema aja see ja see on hilisem jah, ja see on kogu aeg ja öelnud, et oi, ma tahaks teha ja proovida ja ja vahel mõtled, oh, mis see siis on ja aga noh, vot kui sa reaalselt võtad pintslid ja värvid ja, ja siis vaatad, et midagi mõtled jälle, et et näete, et ka seda peab õppima. Aga see on jah, et midagi. No mis staadi, portreed või maastikud või, või igasugune meeldib ikkagi inimest joonistada. Ja, aga need on kõik sellised ka natukene natukene Vembukad, ütleme nii. Aga need, need ei ole kuskil näitamiseks ega kuskil, need on ainult ainult minu enda ja minu olen paarile sõbrannale teinud lihtsalt pildiga ja nüüd üks mul ootab tegemist, aga need on sellised mõnusad asjad, ma tean, et oh kui saaks seda teha. Mõnus, kui tähtis üldse on niisugune saladus inimese sees või saladust, ma ei tea ka mingisugune privaatsus. Ma arvan, võiks inimesel ikkagi jääda. Et üks asi on see küll, et ma olen näitleja ja kõik näevad mind laval ja kõik, aga aga kuskil mingi isiklikud asjad või? Noh, aga see oleneb ka inimestest, see noh, mina. Ma leian, et mina ei taha, mina tahan, et mul oleks midagi endale, kõik ei pea teadma, kuidas ma väljaspool elan või mulle meeldib olla ikkagi natuke natukenegi privaatsust. Ja ma leian, et kodu võiks olla veidikene privaatsem, et. L1 hiirelõksu peaosaline oli linnateatri näitleja Piret Kalda. Tema soovil laulis saates Jaan Tätte. Partei saate seadsid kokku helirežissöör Külliki Valdma ja Pille-Riin Purje. Jälle kuulmiseni. Bänd ja Valga. Ei mingit, ei mingit raha kuuni, tuule rutuga, et ma, aga ma katta oma tekk, kiiga, väenzi, muus must läheks, olen homme paare. Kui oli neile, olen homme paare. Kui olin. Olen homme, kui oli neile, olen homme. Kui olin. Uuni tuule rutuga, et ma, aga ma katta oma ka, et see muus must lääts olen homme kui oli neile, olen homme. Kui olin. Olen homme. Kui oli näi? Olen homme kui hoolinud Olen homme juba kui. Olen homme. Kui hoolinud olen vapmäe Kui oli näinud?