Sammades oli stiili isegi mingit aristokraatlikus. Ja seda ajal, kus me olime ennast üldiselt üsna lõdvaks lasknud sest esinduslikkus oli pahatihti seotud kas siis niisuguse iseteadliku üles puhutusega mingisuguse parteilise üles puudutusega või siis teisest küljest pedantse kramplikkusega mingi niisuguse intelligentliku joonekesegaoto hulga samma olid väärikad ja stiilsed kuidagi endastmõistetavalt ja vähimagi nähtava huvita selle vastu, kuidas nad kõrvalt võiksid välja paista. Nad käisid palju ringi, nad olid teatriskäijad, kontserdi inimesed oma väljapeetuse sulid nad kusagilt nagu endistest aegadest selle viimase oma mentaliteedi poolest, sest ta tõepoolest ei laskunud iga päeva õiendamistesse. See puutub kõigepealt foto sammad, kellel ju Loomingu raamatukogutoimetaja on, oleks küllalt põhjust olnud niisugustesse pisi tülidesse sukelduda. Nad on ikka kergelt irooniline, rahulikult üleolev. Paistis isegi natuke nagu kõrk. Ja hulga sama sekundeeris talle malbe mõttekaaslasena. Tõepoolest nagu kusagilt endistest, no igatahes mitte priotaarsetest aegadest. Kas siis aeg oli neist üle libisenud, nad rahule jätnud? No nii lihtne see asi muidugi ka ei olnud üldsegi mitte. Oma valu pärast on mul lausa kurb, aga mulle tõepoolest ei tule meelde, kas oli see nüüd Soome rahvakoolitegelane Timo toimeaine Helsingis või oli see hoopis mõni eestlane Rootsis kes ammu-ammu, sügaval stagnaajal, nagu see määratus käis võttis oma raamaturiiulist paksu kogumikku ja arvasin, et ega ma vist seal raamatut näinud ei ole ja ma tõepoolest ei olnud seal raamatut näinud. Vaata siis ometi seda, ütles maja peremees, pakkus huvi. Ja siis ma vaatasin sealt pilte Eestist. Aastast 1940 ja 41 ja nende piltide hulgas oli ka üks foto käepigistust Balti jaamas. Seal oli natuke jama hoonet, natuke oli rongi näha, siis seisis auvahtkond ja kaks meest surusid kätt. Mehed olid Otto Samma ja Andrei Aleksandrovitš Ždanov ei kedagi muud peale auvahtkonna selle pildi peal, kaks meest. Sellest elu episoodist ei olnud sama mulle isegi rääkinud. Tal oli tõsi küll, lipsu novell, mida ma kuulsin vist isegi mitu korda ja oli nii, et noor jurist, notar kutsuti varese valitsusse, välisministri asetäitjaks, noor jurist nõustus. Ja siis oli esimene tööpäev, ma olen unustanud, miks ta läks ilma lipsuta ilma kaela sidemeta kassi suve pärast. Ja kartes näiteks priotaarne pahameel tänaval, võib ta tabada, sest selliseid juhuseid 40. aastal tõepoolest oli igal õllel mõni muu põhjus. Igatahes algas tema välisministeeriumi karjäär sellega, et ta oli Toompea jalamil lips taskus. Ja siis astus ta WC'sse, sidus selle lipsu kaela ja läks ministeeriumi nagu õige mees kunagi. Kas ta läks sinna suure himuga sel hommikul ja üldse, aga ta sai aru, millest osa võtma hakkab. Küllap ta sai, sest et välisministeeriumis ei tegelenud ta ju millegi abstraktse ja ebamäärased idealistliku ka. Aga noh, korraldas näiteks Soome reisimiseks viisa Karl säärele. Ja Karl Säre ülesandeks oli keelitada Eestisse tagasi tulema mees, kelle nimi oli looring Meerits sündinud Johannes Meerits, hilisem Leolooring. Ja sellest meest oleks pidanud saama siinse kommunistliku partei esimene mees. Aga looring Meerits keeldus tulemast tagasi, sest temal oli sotsialismimaa nõiakatel ilmselt juba selgeks saanud. See oletatav arusaamisele jõudnud mees oma elu siiski sellega ei päästnud, sellepärast et lõpuks jõudis ta ikkagi julgeoleku kätte Nõukogude julgeoleku kätte ja 52. aastal lasti maha. Seda asja on uurinud pikalt kirjutanud ajal doktor Olaf Kuuli. Aga tänase arutluse jaoks on oluline, et niisugune kaasa minemise eufooria niisuguse võimu maitse ja võib-olla ka Eesti arendava õigluse häguse illusiooni kõrval. Selle kõige kõrval pidi Otto Samma loomulikult tajuma ka seda, et kõik ei ole nii, nagu näib, nagu seda üks laulurida ütleb. Ja lõpuks ei pidanudki selleks tundma, ei tea, mis elu sügavusi jätkus lihtsalt sellest, kui lugeda riigi teatajat ja seda sa ju imehästi teha ka välisministeeriumis. Alati õieti tuleks ikka sellest muidugi, et 40. aasta kuuenda juuliga dateeritud number 61 on siis niisugune number, kus on sees ka vabariigi presidendi käskkiri number 100 ja see käskkiri kõlab nii. Nimetan välisministeeriumi alal ministri abiks õigusteadlase ott Samma arvates viiendast juulist 1940 k päts vabariigi president, jah. Varres, peaminister Enn Andresen välisminister. Aga täpselt kuu aega hiljem. Saab lugeda riigi teatajast, seekord number 93-st välismaal asuvate riigi reetjate ja nende perekonnaliikmete karistamise seadust. Ja seal on kirjas paragrahv kaks isikut, kes keelduvad tagasi tulema kodumaale, kuulutatakse väljaspool seadust olevaiks. Ja paragrahv kolm. Väljaspool seadust olevaks kuulutamisega käib kaasas a- süüdimõistetu kõige vara konfiskeerimine v süüdimõistetu mahalaskmine pärast 24 tunni möödumist arvates tema isikutõestamise momendist. Ja siis lubatakse neljandas paragrahvis väljaspool seadust olevaks kuulutatud isiku täisealisi perekonnaliikmeid armulikult karistada vangimajaga mitte üle 10 aasta. Ja siis on paragrahv kuus, kus on öeldud. Käesoleval seadusel on tagasiulatuv jõud. See ei olnud muidugi enam Tartu Ülikooli seinte vahel ja sammaste taga õpitud Rooma õigus ega Balti eraseadus. See oli 20. sajandi metslus, mille riigi teataja kuulutas Eesti uueks seaduseks. Mina ei oska noore juristi Ottosama elu selle perioodi ümber rohkem arutada. Ma usun, et temataoliste inimeste lugu kord veel kirjutatakse. Ja nimelt just niisugusel ajal, kui ei ole enam vaja risti lüüa ega ka välja rääkida, õigustada vaid lihtsalt tahab seletamist, poliitilist seletamist, sotsioloogilist psühholoogilist töötlemist, üks kauge aeg ja inimesed selles ajas. Kommunistliku partei liiget fotosammast päriselt igatahes ei saanud, aga ta lähedased tuttavad on asja kommenteerinud nii, et ei saanudki saada. Ta võeti EKP-sse, see tähendab partei, Eestimaa organisatsiooni, aga Üleliiduline parteisi tähendab päris partei teda ei aktsepteerinud, seesama oli peale kaitseliidus olemise olnud seotud ka noor sotsialistidega ja päris sotsialistidega ja see oli stalinliku kontseptsiooni järgi tõesti kõige jubedam poliitiline pat. Aga võib-olla Otto Samma päriselt ei tahtnudki ka saada, sellepärast et Eesti laskurkorpuse ja mitmetoimetuse läbi jõudis ta 50.-te aastate lõpu skeptikuna ja vaimuaristokraadid na. Sellise inimesena, kellega minu arust tõepoolest oli kaasas midagi endistest aegadest, vaatamata kõigile kääbigistustele ja kõikidele viisa tegemistele. Ja siis vist millalgi 60.-te lõpul, aga igatahes 70.-te algul kindlasti juba ilmus Otto Samma kõrvale on ka. Ma ei tahaks tõepoolest rekt sõnagi asjadest, mida ma ei tea ja meil ei ole antud näha teiste inimeste sissetaevale, tänu, et ei ole. Aga noh, igatahes niisuguses seltskondlikust mõttes moodustasid sammad väga stiilika väga harmoonilise paari. Nad täiendasid uskumatult võluvalt teineteist, miks uskumatud no kasvõi sellepärast, et mõlemad olid juba sündinud 1912 ja seega ei olnud lihtsalt aega enam vastastikku nurkasid maha nühkida. Nad lihtsalt passid kohe algusest peale sobivat. Ka hulga samma kohta käib see nostalgiline määratlus, et ta oli nagu endistest aegadest. Sest ta ei toonud Eestisse laiutavad ja peale astuvat Venemaad. Ta ei toonud siia leevendavat nõukoguliku ühise pere trummi tagumist. Samas ei põgenenud taganurka delikaatselt ja vaikselt otsisid oma kohta saades tõepoolest kogu oma sisemusega aru sellest taandunud võõrale maale ja ta ei saa nõuda samastumist endaga, vaid peab ise samast, omaenda poolt valitud eluga. Kusjuures meie, ma ütleksin, üldine tüdimus vene inversioonist tegi meid ehk isegi üle kohtuseks hulga samma vastu. Tõsi, ma tean küll ta suurepärast suhtlemist Jaan Krossi ja Ellen niiduga. Ja minu mälestuste väga heas sahtlis on õhtud sammade korteris Harju tänaval Kirjanike Majas, kus Lilian Vellerand avastas Olgasama Leningradi kihte ja kuulas jutte Berkovskist ja teistest vägevatest. Teooria meestest, kes olid kas siis õpetanud Olga sammat või temaga koos töötanud. Mina sel ajal ajasin jälle rohkem nagu eluloojälgi. Ja see elutark, elukogenud Olga, sama, kes sai aastal 1008 Lenin Kris kätte saksa filoloogi diplomi, jutustas seda, kuidas ta sõja ajal oli saksa sõjavangide tõlkolnud Ufaas Venemaal. Kui ma kasutasin siin sõna ülekohus siis ehk sellepärast, et me Eestis nagu ei teinudki suurt välja sellest Tolgas hamma. Tookord siis veel Olga Smoliaani nime kandes oli kirjutanud monograafia. Kaua aega Tartus olnud saksa kirjanikust Friedrich Maximilian klingerist anti pärast väljaga saksa keeles. Aga Eestisse tulnuna. Ta ei pretendeerinud enam teaduse tegemisele kuidagi märkamatult ja sujuvalt õpist ära, eesti keele sukeldus tõlkimisse. Ja Juhan Peegli Raimond kaugeri, Arvo Valtoni, Ülo Tuuliku kõrval kujunes tema peamiseks autoriks Jaan Kross. Olga Samma. No küllap alguses kaotas hammale tuginedes tõlkis vene keelde kolme katku vahel taevakivi kolmandad mäed keisri hullu. Ja sellega sai tõepoolest vaat et kõige olulisemaks Jaan Krossi esindajaks vene keeles. Tõlkijate maailmas on muidugi oma pinged ja oma keerukused ja seal käib ka võitlus tõlgitavate pärast. Selles küsimuses ei olnud Olga sama abitu, ta söandas esitada oma soove, oma nõudmisi. Aga tema sihipärasust õigustas ta veendumus, et ta teeb head tööd. Tõsi, siit on pärit ka üks meie vahekorra ebakõlasid, sest kodo tahtis ta mind nagu kaasa tõmmata sellesse jahimaadejaotamise, aga ma distantseerusin üsna selgelt ja teravalt. Ja igatahes meie suhete pealispinda see ei rikkunud. Võib-olla julgen isegi rohkem öelda, ma usun, et hulga samma sai minust aru ja me suhtlesime edasi nagu varem. Jah, kui ma rääkisin, et aeg ei olnud rahule jätud sammasid, siis ma tahan seda nüüd ka veel hulga puhul ütelda, aeg ei olnud tõesti teda rahule jätnud, sest et sõjaaegsest laagri tõlgi elust jäid jäljed. Selle elu olemust ei realiseerinud ta isegi, aga ta rebis ennast kuidagi lahti sellest, ta rebis ennast klingerchia krossi juurde ja kutsus endast taas ellu Leningradi Peterburi intelligendid ja said meie oma haritluseks. Ja tehke, mis tahate, niisugune aja diktaadist, aja haardest, aja märkidest, lahtirebimine. See iseloomustab kaoto sammat. Sest et sõjaaegsest raadiotööst Moskvas ja Leningradis ja siis hilisemas toimetaja tegevusest siin juba Tallinnas Eesti telegraafiagentuuris. Sellest kõigest oleksite võinud hargneda väga mitmeti. Samal läksid nad kindlalt ühes suunas. Mulle tundub, et tema, Otto Samma esimene suur prooviaeg oli 56. aasta kevadel kui sirp ja vasar. Kommunistliku partei 20. kongressi järellainetuses sai hakkama tõepoolest jõulise ettevõtmisega nimelt mõttevahetusega eesti rahvuskultuurile. Sest väga ammusest ideoloogia võitlusest ma tõesti tahaksin just niisuguse sõnaga öelda võitlusest ma võiksin ja tahaksin rääkida õige kaua. Seda ma ei tee siin aga mõned märksõnad siiski. Märksõnadeks on näiteks ajalooline kontekst, seesama 20. kongress ja edasi paradoks. Sest selle diskussiooni algatajaks selleks meheks, kes ütles, et eesti kultuur ei koosne mitte ainult Koidulast ja Lilian Bachist ja Vilde manifesti antifašistlikust osast. Selleks meheks oli Max Laosson, kes siiamaani oli sootuks teistsuguseid lippe lehvitanud. Edasi on selle diskussiooni märksõna muidugi liturgilisus. Seal minu teada just soomlaste leiutatud termin, mis iseloomustab hästi 156. aasta diskussiooni väidete polsterdamist marksismi-leninismi ja sellesama 20. kongressi dokumentide materjalidega, rääkimata Leninist. Ja lõpuks veel niisugune märksõna nagu reaalne kultuurilooline väärtus, sest et sirbis ja vasaras 1006 kutsuti Eestit tõepoolest esimest korda mõistusele, austusele oma kultuuri vastu päris pikka aega. Ma ei tea, kas järeltulev sugu, kui nüüd veel ühte luuleriga meenutada, kas seejäreltulev sugu oskab seda kõike kuigi pealt hinnata, aga tookord alates 23.-st märtsist 1096 oli ajalehes sirp ja vasar tõepoolest neli kuud sensatsiooniline väljaanne ja kui kõik järellainetused kaasa arvata, siis isegi terve aasta jooksul kuidas see kõik toimuda sai ja mis on sellel tegemist tänase jutuga? Juba korra viidatud Olaf Kuuli hiljutine uurimus ajakirjas Kleio. Kui soovitakse täpsemalt, siis leian veel neli aastast 1995. See uurimus võtab ka selle intelligentsi vastuhaku olulisele vedule olulisele inspireerijale ja inimesele, kes tegelikult oma praktilise tööga tagasi, et see asi nii kaua ja nii korralikult võis ilmuda. Selleks meheks oli ajalehe sirp ja vasarosakonna juhataja Otto Samma. Aga päris hiilgeaeg algas tal aastal 1957, see oli Loomingu Raamatukogu aeg. Loomingu raamatukogu asutamine oli esmajoones Kirjanike Liidu, ollakse sekretäri Lembit remmelga teene, aga kõik edasine olenes juba toimetuste toimetajast. Alles natuke aega enne seda oli tehtud juba üks sarja katsetus. Selle raamatukese nimi, mis hakkas ilmuma suures kirjastuses, oli, kui ma õieti mäletan valiksari. Aga see valiksari saanud jalgu alla hääbus kuidagi märkamatult. Igatahes Loomingu Raamatukogu esimese toimete Otto Samma jaoks oli see ühe sarja väljasuremine hoiatav kogemus. See oli nagu õpetuslause, et vaatamata raamatunimetuste üldisele vähesuse üle Eestimaal ei lähe hoopiski mitte igasugune raamat. Ja tõepoolest sama tegi koos oma toimetusega vägeva alguse Loomingu Raamatukogu tuli nagu tuli nagu kevadine tuul, nagu need syndingi kevade kohinat, kui nüüd see muusikapala nimi sõnul on vist küll. Ja tõepoolest, mis siis enne oli, oli ju 10 sõjajärgset aastat, kui me elasime ainult kõige läbi proovituma klassika najal noh, lisandus siis ka veel nõndanimetatud progressiivseid lääne kirjanikke oma väga skemaatiliselt utoopiat, ega sellega oli tulnud leppida. Ja kõige sellega kuidagi juba harjunud ja natuke tuimaks muutunud lugeja sai järsku kätte elava mõtte, sai oma lugemislauale väga tundliku siseeluga tegelased psüühika, nõrkuse, vibreerimise, karakteri, keerukused ja vastuolulise maailma ja isegi pisut seksi. Kirjandus Loomingu raamatukogu parimates raamatutes, parimates vihikutes lakkas õpetamast, kuidas peab elama. Ta oli elu ise. Ja niisugusena Otto Samma Loomingu raamatu ka püsis. Õiglus nõuab, et ma lisaksin rõhukalt ka hiidelite lembe ja Edvin hiidelit Loomingu raamatu. Tõepoolest oli lausa uskumatu, see oli nagu süsteemiväline nähtus, et niisugune asi meil võib ilmuda. Asi oli ka selles, et järelevalve Loomingu raamatu üle piirdus ainult Kirjanike Liiduga suuresti, sest et see plaanide tutvustamine selleks läbi Kirjanike liidus oli nagu ligikaudne koosolemine Kirjanike liidu juhatuses, milles ei olnud kunagi närvilist pedantsust ja nii-öelda printsipiaalsuse. Ja tõepoolest oli kuid või isegi aastaid, kui tundused Loomingu Raamatukogu teeb tõepoolest selle, mis ta ise tahab. Muidugi oli see Prius tinglik, oli olemas, tsensuur oli olemas, keskkomitee oli tabuteema, tabuprobleemid aga suure hea kirjanduse vihjelisuse aimatavus andis võimaluse palju asju ära öelda, palju hoiakuid eesti lugejani tuua. Ja siin tuli muide mängu üks niisugune asi, mida ma nimetaksin kaksikmoraaliks ja mulle tundub, et Otto Samma nautis seda väga tõsiselt. Seda situatsiooni asi oli selles, et noh, nii-öelda omamaistel kirjandus aruteludel oli Loomingu raamatu kui väga sageli hambus episoode võib lugeda üles järjest ja järjest. Ja mida kõrgemalt ametkondlik, see arutelu oli, seda teravam olnud radoon. Aga samal ajal hakkasid kuuekümnendad aastad läänt Eestisse laskma ja Eestit natukene ka läände. Ja kui hea oli siis nendel rahvusvahelistel kokkusaamistel ka kõige soliidsematel ametkondlike ideoloogiliselt vehelda Loomingu raamatunumbritega, mis kajastasid no tõepoolest kaasaegset maailmakirjandust, just seda praegust hetke tänast hetkel. Ja veel lääs lääneks aga Loomingu raamatu kooli peale selle äärmiselt oluline kui algupärandit, alternatiivne kirjastamise võimalus kui kirjastamise, monopoli lõhkumine. Aastaid oli just Otto Samma toimetatud Loomingu Raamatukogu kõige ajatundlikuma eesti algupärase kirjanduse väljaandja, see tekitas kriitikat, tekitas poleemikat alates Enn Vetemaa monumendist. Ja tõsi, erinevalt tõlgitud teostest pidid ju algupärandid minema läbi tsensuuri. Aga siingi mängis oma osa Otto Samma autoriteet ja seegi, et tegemist oli perioodikaga ikkagi ajakirjatüüpi väljaandega, mille ilmumata jäämine, see oleks juba iseenesest skandaal. No või vähemalt intsident. Kui Loomingu Raamatukogu vabadus mõne skandaalimaigulisi raamatu pärast ületas parteilise taluvuse piirid, siis toimusid jälle aktsioonid sama piiramiseks. Kusjuures kõigist neist paljudest toimetajatest, keda mina tundnud olen ja kelle suuremaid või väiksemaid toimetaja võitlusi jälginud. Kõigist neist toimetajatest oli Otto Samma vähemalt väliselt kõige rahulikum ja kõige üleolevam. Ja see rahulik üleolek kuidagi tõmbas enda poole, tõmbas ennast toetama, ennast kaitsma ja järjekordsete sama aktsioonide puhul tähendab Otto Otto Samma vastaste aktsioonide puhul kirjutasid petitsioone nii Kirjanike Liidu juhatus kui ka lihtsalt kirjanikud, mõttekaaslased Friedebert Tuglas, kaasa arvatud. Lõbuks. Aastal 1973 said Keskkomitee ja kirjastuskomitee siiski töövõidu ja Otto Samma sunniti lahkuma. Nagu ta ennegi oli palju tõlkinud tõlkis ta nüüdki edasi ja vabakutselise tõlgi eluks oli talle jäetud viis aastat. Loomingu raamatukogud olid tal Harju tänaval tagatoas riiulil ja kohvijoomise ajaks sinna tuppa minnes vaatasin neid ikka kirjastajaliku, kadeduse ja inimliku austusega. Ja vaata saama teise elutöö riiuli sisu oli siis tema tõlgitud vene kirjandus, kusjuures ta tundis selles asjas oma missiooni tähtsust. Tõlkijana jaga tõlketegevuse organiseeriana, sest Kirjanike liidus on niisugune asi nagu tõlkesektsioon ja Otto Samma oli selle juhataja ikka ja alati. Niisiis neis mõlemas vääringus ajas Otto Samma ikka taga otsetõlke tegemist. See tähendab, et ei tõlgitaks teiste keelte kaudu. Tollal nimelt laialt levinud tõlkimine läbi vene keele see puudutab, siis tähendab teoseid mitte venekeelset, mitte venekeelsetest. Raamatutest tõlgitud tõlgitud töid tõlgiti tihti läbi kaud kaud tõlke ja Loomingu Raamatukogu laskus selleni vist küll ainult mõnel üksikul juhul seda tegi samma selle tõlkesektsiooni esimehena. Selles asjas oli ta tõesti kategooriline piire. Aga teiselt poolt ta oli niisugune pidev ja visa ja põhimõtteline piiride laiendaja ja võimaluste avaldaja. See on juba asja sisuline külg ja see puudutab ka vene kirjandus puudutab nende teoste valikut, mida tema tõlkis, puudutab nende teoste valikut, mida tema Loomingu raamatuvabadus ja suurest entusiasmist võis ta mõnikord ka pahandust teha. Kui Eesti raamat oli asunud vaikselt ja suut kella löömata välja andma Bulgakovi meistrit ja Margaritat vaikselt nimelt seepärast, et plaanidesse panemine oleks tähendanud kindlat keelamist sest sel ajal oli juba üsna ellu rakendatud väga ilge süsteem, et kui sõlmiti tõlkega leping, siis tuli selle kohta saata Moskvasse kirjastuskomiteesse niinimetatud kontrollkaart. Seda põhjendati sellega, et nii saab vältida dubleerimist. Aga muidugi sellised kontrollkaardid andsid ka aimu, mis on teoksil. Ja siis selleks, et selliseid kaardid liikuma ei läheks, olid ma maiga Varik ja Jüri ojamaa nõus võtma pulgaakovi tõlkimise hiigeltöö ette ilma lepinguta, täitsa oma riski peale. Muidugi aga teadis tõlkijate seltskond seda omavahel hästi, kes mida teeb. Ja nüüd siis pahandus, millest ma rääkisin, järsku ilmus üks Loomingu Raamatukogu number, mille eessõnas oli öeldud ja varsti ilmub eesti raamatus Meister ja Margarita. Ühesõnaga oli välja räägitud see, mida me nii vaikselt tahtsime teha. Aga õnneks seda ei märgatud. Ja mina andsin selle rumala tembu samale varsti andeks. Küllapoliga minul temalt mõni asi andeks saada. No kindlasti näiteks mõned ülearused kommentaarid Loomingu Raamatukogu Vene valiku osas. Mina püüdsin enda arust vastasseisu lahendada, aga sama oli selleks ajaks juba ära tüdinud igasugu kompromissidest. Ta suri augustis 1978 ja seitse aastat hiljem lahkus Olga Samma.