Midagi mäletades eriti sellest mäletamist rääkides tahaks tunda enesekindlust. Tahaks lihtsalt olla veendunud, et sa räägid näiteks sellest inimesest midagi niisugust, mis on tõepoolest talle iseloomulik temast lahutamatu. Ehkki muidugi tead tõsikindlalt ainult seda, millega sa otse ise kokku puutunud. Aga see enesekindlus tuleks siis sellest aimdustest heal juhul isegi veendumusest, et see osa räägid, on oma laadilt Samamis tervik, päike küll, aga põhimõtteliselt ikka sama. Ja üldiselt on mul siiamaani Neid mälestuspilte välja kutsudes niisugune tunne just olnudki osast rääkides. Ja detaile meenutades. Ma räägin ka tervikust, ma räägin tõesti asju, mis on oluliselt ja olemuse poolest iseloomustavad. Aga tehke, mis tahate, nüüd on käes teatud kõhkluse hetk ja ma tunnen kuidagi, et Valmar Adamsi fragmendid iilitumul päris loogiliseks tervikuks. Sest et vaadake, taustal on igat laadi lisateadmisi ja kuuldud on nii palju erimärgilisi lugusid, ka iseenda mälestused on kõike muud kui kergesti rublitseeritavad. Need võtkem siis kohe alguses tööhüpoteesiks, et Valmar Adams sitt, õige raske paigutada ühe tähenduslikesse iseloomustades, seal ma ütleksin, isegi võimatu paigutada. Elo Tuglase Anda päevikutes Adamsiga korduvalt tegemist ja ikka on sellega seotud midagi erutavat ja täpsemalt öeldes isegi midagi häirivat. Elo Tuglas vahendab näiteks Adamsi kolleegide hoiakuid. Keskkolleegidest on häiritud pidevast Adamsi Rünno meelest sellist ründavusest, mis temaga kaasas käib, kes lihtsalt ei talu teda, ei taha temaga ühes lauas istuda, kes peab jälle väga liiale Tatuks Adamsi pretensioone, ambitsioone, kellele tunduvad näiteks häirivad Adamsi võtted, ütleme, välissõidustipendiumi hankimisel ja nii edasi. Või siis isegi rahulik ja tasakaalukas. Daniel Palgi räägib oma murduvas maailmas selles Loomingu raamatukogu sarjas ilmunud raamatus. Varasemast perioodist. Kui Elo Tuglas nimelt on 20.-te aastate algus, Daniel Palgi satub, töötame Adamsiga ühes koolis, son Petserireaalgümnaasium, Adolf Adamson seal inspektariks. Ja tollane ta nimi veel Vladimir Adams, Aleksandr rovski. Palgi kirjutab, siis nii ta organiseeris ja pidas kõnesid. Ta esines venelasena, kes oskab siiski eesti keelt. Tema eesti keel oli veel venepäraste reaktsioonidega, kuid ta püüdis õppida ja keele õppimisest vist algaski, meedutvus nimeenutab, pargib aga temagi, see tasakaalukas ja rahulik Daniel Palgi ei saa läbi negatiivsete suletõmmete ta. Noh näiteks vedas ninapidi, kui see talle kasulik oli, on üks pehmemaid iseloomustusi, mis ta annab. Siis tuleb veerandi oma mälestustega Adamsist, kes näiteks kohtust vanglasse konstrueeritavatele sotsiaalfilosoofilise üliõpilaste seltsi liikmetele tormab Tartu tänavatel järele ja neile hõikab toetussõnu. Ja siin ei saa me enam juba kuidagi mingist kasulikkusest või arvestamisest rääkida. Ja ei ole kasulikkuse silmas pidamishoopiski ka selles, et üliõpilaslehe peatoimetajana avaldav Adams vanglast välja toimetatud artikli. Ma lähen veel kord Elo Tuglase juurde. Päris tsiteerin teda. Nii märgid algavad, Tuglas luges auhindamise seisukohalt Visnapuu adapsid. Kaks Visnapuu luuletus, väga head kalapüügilaulud ja siis kakskolm Adamsi oma. Ja ma unustasin täitsa autori isiku, ma mõtlesin, et Adamsi peaks sulgema keldrisse ega teda kellelegi näitama, sest kuhu ta iganes ilmub, seal on skandaal. Kuid ta luuletused on tõesti head. Värsked. Tsitaadi lõpp. Jah, oli näiteks inimesi, kellel Adamsi elu lõpuni. Niipea kui temast juttu tuli, siis lõi vilkuma niisugune valvsuse lambike. Aa see on see mees, kes Tartus 1009 üks käis ringi saksa sinelis, oli sakslaste tõlk, see tähendab kuulus vaenlaste hulka. Adožise aga avaldas mõnikord artikleid näiteks mingi fašismivangide organisatsiooni tegelase tiitli all ja väga rõhukalt me ju kõik mäletame, rääkis ta oma tutvusest Boris Vildega prantsuse resistantsi suurkujuga oma noorpõlve tuttavaga. Rein Veidemann nüüd juba päris hiljuti oma koguteoses, ajavahe. Iseloomustab Alma radasid ilma igasuguste reservatsioonidega kui oma õpetajat. Ja imetleb, see on Veidemani oma sõna. Ta imetleb Adamsi erandikust, Adamsi valmisolekut väljakutseteks ning Jack Londondliku elu ja maksmapaneku tungi. Aga see on taust, millele ma nüüd üritan paigutada need mõned isiklikud tähelepanekud mõtlemata selle peale, kuidas, millega ja kuhu nad sobivad ja selle üldpildi pärast muretsemata. Minu Tartu aeg algas aastal 1950. Ülikooli puhastamise tähendab EKP Keskkomitee kaheksanda pleenumi otsuste elluviimine ja kodanliku natsionalismi Pille juurimid. Et need on täiesti teadlikult tarvitatavad dolla käibesõnad, terminid. Vot see puhastamise välja juurimine oli minu vahetuse tulekuks praegu lõpukorral. Muidugi, vanemate kursuste jaoks ei olnud see mõistagi teoreetiline probleem, sest need olid olnud ju nende õppejõud, inimesed, kellega me iga päev kokku puutusid ja kaadriosakonna julgeolekule puhastustöö puudutas ka neid endid kõiki. Nii või teisiti. Meie esimesel kursusel olime uustulnukad ja mõnikord jagati muidugi meiega mälestusi vanast ülikoolist ja endisest akadeemilisest elust ja üks dünaamilisemaid legende. Aastal 50 51 kaks oli Adamsi legend. Asta Haamer ja Valeria Viljandi. Joonistasin meeleldi portreed määretult liikuvast ja mõnikord lausa tantsisklema õppejõust, kelle mõtteseosed olid ootamatuid ja kelle jaoks kateeder oli nagu näitelaval. Muidugi aja selle 50.-te aastate kummalisus oli selles, et Adamsi saatuse traagilisus Tarjuvangist 1950 kuni 55. See saatused kaagilisus ei takistanud tema portreteerijail kasutamast õige pakse värve. Ja pilte. Ādažis tuli üsna groteskne. Valmar Adams 50.-te teisel poolel tagasitulija fakultatiivselt kõnekunsti. Niimoodi seda vist nimetati ja kõnekunsti kursus oli. Lugema hakkas, käisin teda korra või paar ka kuulamas. Asta Haameri juttudega võrreldes oli stiil nagu taltunum, mööda auditooriumi Adams enam ei jooksnud ja raamatuid loopinud. Aga mõtteid loopis ta küll väljakutsuvalt ja väga suveräänsed. Ja nii lausa vormi poolest ta julges sosistada. Ta julges kitsendada, temast oli võimatu mitte välja teha, temast lihtsalt ei saanud mööda vaadata. Ja mingil määral niisugusena ilmus taga minu eluringi siis, kui oli juba alanud Mu toimetaja amet olisi Loomingu toimetuses, kui Adams hakkas ennast jälle avaldama või õigemini ehk nii, et kui teda hakati jälle avaldama. Tõsise jäi päris esimeste pärast vangist tulekut ilmunud artiklite kohta, sest Lermontovi kühelbekkida turgeenevi käsitlused olid loomingus juba selleks ajaks publitseeritud, kui ma seal olin. Aga üldiselt sain ma sellest päriselt ju aru, et Adams ei ole loomingu jaoks ikkagi veel tegemist on 50. aastate päris keskpaigaga ei ole ikkagi veel päris endastmõistetav autor. Seda vaatamata kõikidele selle nõndanimetatud isikukultuse hukkamõistmisele ja kahekümnendatel kongressidele ja kõikidele uutele liikumistele. Küllap aitas selleks kaasa peale niisuguse ajaloolehviku, mis tal järel oli, küllap aitas selleks kaasa Adamsi ootamatusi täis isik. Aga Loomingus töötaski Anton Vaarandi, kellel olid Valmar Adolfist omad mälestused ja kes targalt diplomaatiliselt püüdis jagu saada teiste eelarvamustest ning saigi üldiselt neist jagu. See puudutab nii luuletuste, aga siis ka Adamsi väga sõjaka essee pealkirjaga artiklite poeetikast ilmumist. See viimane oli aastal 1091. Aastaid oli Valmar Adams Kirjanike liidu kongresside ava ja tema sünniaasta oli ju 1899 oli möödunud sajandi mees. Ja niisiis oli ta mitme kongressi ajal organisatsiooni kõige vanem liige, seepärast ka õigusel esimeseks kõneks. Ma arvan siiralt, et need, kes kuulsid Adamsi avakõnesid, need ei unustanud kunagi sõnu ja muidugi sõnu. Me unustame mõttekäikudega, ilmselt unustame neid samuti, sest aeg teeb oma töö. Täiesti unustamatu on see isemeelne, terav ja kultuurikirest pakatav vanahärra, kes mingi sundimatu loomulikkusega paiskas tolleaegse ülemnõukogu saali jämedusi, oma rahulolematust, oma idealismi. Viimased kümmekond aastat ta ju tegelikult kuulis halvasti, ta istus alati kõnetooli lähedale, aparaat oli tal kõrvas, kus le traadiga siis käsi abiks moodustas niimoodi kuuldetoru ja eemalt vaadates luise pildi mingist abitusest Sesterit. Insult oli ka oma töö teinud ja nägu oli kõver. Aga sellest muljest jäänud midagi järele kui Adamsoni kõnetoolis. Ja kui rõhutatud spontaansuse tõttu tema otsekui süüdimatult laksud käisid paremale vasakule. Aga kas ta mõnikord kellelegi midagi hästi ka ütles? Harva küll, aga mõnikord siiski ütles ühte kordama, näiteks mäletan, kui Vladimir Beekman oli järjekordselt ühe pisi mässu korraldanud ja kirjanike liidu juhi kohalt eemaldus. Siis oli Adamsi, kes tema korrektsust tunnustas, tänas öeldes muuhulgas ka seda ja see lause mul intonatsiooni poolest lausa kõrvus. Ja ta vastab kirjadele. Vaadake, Adams kirjutas ilmselt väga palju kirju, otsustan enda järgi ega tuttavate järgi meil on sellest juttu olnud. Ja paraku mina olin üldiselt hall pastaja ja lõpuks harjus Adams vist ka sellega ära, kirjutas ikkagi. Mõnikord tegi konspiratsiooni, näiteks ei saatnud kirju mulle mitte tööle kirjastus Eesti Raamat, vaid koju igaks juhuks. Ja mine tea, võib-olla isegi õigus. Kirjad olid enamasti töised, puudutasid Adamsi raamatute ilmumist eesti raamatus. Ta üldiselt jälgis kirjastamisprotsessi väga nõudlikult, tundis huvi ka vormistuse ja nii-öelda raamatu esteetika vastu. Ja sellega ma jõuan võib-olla kõige olulisema loo juurde, mis ma täna tahaksin rääkida. Ja olen nüüd, 60.-te aastate lõpul. See oli aeg, kus Adams tundis, et kätte on jõudnud suure raamatu monumentaalne koondkogu aeg. Ta otsustas kokku panna mahuka valiku seni kirjutatud ja tema erisoov oli, et see väljaanne oleks noobel varustatud kommentaaride ja koguda luuleloomingu korraliku täpse. Eesti tänased tähendab sajandi lõpu kirjastajad ei saa muidugi aru, miks ma nüüd nii ülevalt pompöössus tooni juurde kippunud, milles on siis asi valimik siis valimik kommentaaris kommentaarid paksis paks, millel on küsimus. Aga sajandi keskpaiga kirjastajate jaoks oli küsimusi rohkem ikkagi kui üks. No kõigepealt juba see, et 60.-te lõpuks oli väga oluliselt kärbitud kirjastuste õigust asju iseseisvalt otsustada. Sest et need valitud ja kogutud teoseid, mis muidugi läksid palju maksma ja samas tõika autorile kopsaka rahasumma kvaliteediga kogutud teoseid, need olid tõesti erilise järelevalveobjekt reglementeeritud, oli lõpmatu hulk asju, oli köidete arv, legementeeritud maht. No ma võiks tuua kõige drastilisemalt tõesti pedantse alandava näitena niisuguse episoodi, et Eesti tõepoolest prominentne kirjanik pidi pöörduma kirjalikult Moskvasse alandliku palvega, et üleliiduline kirjastuskomitee võimaldaks ta kogutud teoste ühel köitel olla paksem kui teised köide peaks olema viis pool paksem. Sellistesse asjaajamise ringidesse ja suhetesse ei tohtinud Adamsi probleemi lasta. Sest et ettepanek, ütleme nii kirjastuse ettepanek tema kogutud teostele Läheneva välja anda tegemiseks oleks otsekohe saanud tõrjuva reaktsiooni, no umbes nii, et jaa, et muidugi, aga kas seda peab just praegu tegema, kas meil pole olulisemaid autoreid, keda enne teha, kas see peab nii mahukas väljaanne oleme, milleks need kommentaarid? Bibliograafiaid ei tee harilikult nii, tehke see ja see teine mees enne ära, eks me siis näe. See oleks võinud reaktsioon, see oli absoluutselt ette programmeeritav. Ja sellepärast otsustas kirjastus asja ära teha nii-öelda oma riisiku peal. Ja Me serveerisime plaanides Adamsi kogu valdavalt uue koguna, me ei rääkinud midagi sellest, et see on tegelikult koondkogu küll paljude uute asjadega. Ja siis me kirjutasime plaanidesse mahu poole väiksemana sisse ja vaidlesime maha ka selle poolesaja leheküljelise kommentaari lisa raamatu lõpus, nii et prepareerisime enda arvates asja sündsalt ära. Noaga, nagu me seda nüüd väga selgesti teadnud teame. Tasuta lõunaid ei ole ju. Ja Adamsi operatsioonitasu oli selles, et me pidime juba kirjastuses seda nooruse tolmunud kulda. Niimoodi oli kogu Pealkiri pedantselt toimetama pedantsel sellepärast et see ülemuste silme ette niimoodi ootamatult ilmub, väljaanne oleks tõesti ilma liiga teravate nukkideta. Ühesõnaga, asi oli selles, et selle raamatupoognad ei tohtinud tsensuuri kinni jääda, sest sellega oleks võinud olla rist peal kogu raamatul. Ja no muidugi olid teravad nukad Adamsi väljas rohkem kui ühes kohas, oh taevas, neid oli kohti nimelt oli kümneid ja kümneid. Eks me siis võtsime kätte ja pärast tõsist mõtlemist pida. Me saame vabandust terminoloogia pärast kaitsta ja mida me ei saa kaitsta, kui asi läheb õiendamiseks. Kui see oli nagu läbi endal mõeldud, me võtsime siis kätte ja sõitsime kirjastuse kolleeg Jaan tunglaga Tartusse. Aeg oli ilusti kokkulepitud, Adams ootas meid leida lasti kohvi tuua, ees ootas raske jutt. Seda raskemat, oma kaalutlustest, oma kavalusest, sellest omaslikerdamisest me ei saanud ju Valmar Adams üle rääkida, see oleks igale kirjanikule olnud jälki alandav. Meie tähendab minule, Toomla jaoks kuulus see nii-öelda palga juurde. Mapis, mis on alles ja millel on mul Pealkiri Adamsi Yana, seal on need Tartus väiksel tänaval jutuks tulnud kohad alles, aga nendest üksipulgi rääkimine on arusaadavalt võimatu aja pärast juba ja tegelikult kas see sebimine ja hirmukompleks ja kõik muud lisamõtted seal pakubki täna enam huvi? Muidugi kirjastamisloo jaoks niisuguse kirjastamise ajaloo jaoks on neid fakte vaja. Võib-olla näiteks täiendusvihikuna Kaljo Veskimäe hiljuti ilmunud ja nüüd Siska Pukso auhinnaga pärjatud tsensuuri raamatu juurde. Aga täna ma tahaksin lihtsalt meenutada ehk üht niisugust episoodi, et kui meie õige palju tunde kestnud jutt hakkas päris käest ära minema ja kui tuba oli täis pinget seal Tartus ja kui tundsime tõesti niisugust vastastikku rahulolematust juba siis tuli mulle. Palun vabandust, särav idee teha sest et ülikooli ajal vanu loomingut lugedes rõõmustasin ma ennast korduvalt ka Adamsi luuletustega selle kerge elegantse värsiga, mis tal nii selle ajastu vastaselt tähendab minu ajastu vastaselt lehekülgedel oli ja paar neist olid mul peaaegu peas ja nii siis kui pinge oli seal Tartus Adamsiga väiksel tänaval rääkides tõesti väga suur ja jutt hakkas nagu pooleli jääma, siis ma tegin ette armsa näoga, ütlesin kuulge, aga aga kuulge, miks see luuletust mäletate ju seda luuletust ja siis tuligi niimoodi siin taga tenniseplatsid raatia viis päeva ristusid meie teed ja mulle meeldib terenaate kui peen distaskidest parfüümi, siis ma lugesin ette velled paar salmi kuni lõpuni pisut küünilise lõpuni, mille ma ka nüüd ära, mis saab teist, kui te suureks saate, te uljalt tõsted käsivarsi miski tähenda, Renaateteidkosid, jõukas hambaarst oli, oli siis selle niimoodi rõõmsalt ära lugenud ja küsisin talt, aga miks miks see Fistaskidest parfi seal esimese salmi lõpus teil on nüüd asendatud teiste sõnadega. Ühesõnaga blufi korras demonstreerisin oma sügavat Adamsi tekstide tundmist, jutumärgid, jutumärgid igale poole ja siis me otsisime ilusti poognatest selle luuletuse üles ja rääkisime kaua selle ümber. Ja peale selle lahendasime ära ka enamikku teisi küsimusi. Natuke on siin muidugi ehk utreerin veeritud, selles esituses aga ligilähedane see niimoodi oli. Niisiis kokku Adamsi nooruse tolmunud kullategemine kestis kaua. Siis tehti raamatuid nagu üldse aegamööda oli olemas niisugune kirjastus inimestele hästi tuttav asi, nagu iga kvartali line Sudimine. Et trükikoda võtaks raamatuga ladumis, plaani või trükkimisplaani või ilmumisplaani Jaano Adamsi poognad seisid ka kaua ikka nende samade probleemide läbirääkimiste pärast, Valmar Adamsiga. Asi tiraaži trükkimiseni jõudis, siis. Oli küll ka mingi õiendamine tsensuurist, südant Glavlitis, aga kirjastus tuli sellest siiski ilusti ja isegi niisuguse üleoleva tundega välja ja raamat ilmus 1970. aastal vabandust, seitsme teisel aastal muidugi tari paks, ligi 600 lehekülge, ta oli tehtud tõesti heal paberil, ta nägi tõesti hästi välja, seal olid sees Adamsi vanadekogude illustratsiooni näited piiralt ja teised ja seal olid muidugi sees ka kommentaarid ja bibliograafia ja kõik tundus olevat täiesti korras. No ja siis üks päev kutsuti tollane ideoloogiasekretär Vaino väljas, lasime sekretäril teatada. Kutsuti keskkomiteesse kirjastuskomitee esimees Lembit kaik, Eesti raamatutamm. Mäletamise jutt käis seal alguses, aga ma mäletan küll väga hästi seda, et siis öeldi, et minuga tammega on nüüd kõike, vaadati mulle nõudlikult otsa ja mina läksin siis minema ja kaik Eveliase juurde. Ja kui Lembit Koik oli Karja tänaval oma kabinetist tagasi, siis läks lahti tõeline tria angel. No sel ajal oli üheks ülemuste elamustevahelise vahekorra vormiks konfliktide puhul niisugune asi nagu seletuskiri. Ja niisiis algas üks suur seletuskirjade kirjutamine, miks niisugune raamat ilmus, kelle loa ilmusid? Teoste väljaandmise kohta, miks on see raamat nii paks, miks on siin nii palju tühja leheruumi, sest tõesti seal on lõpmatult neid lehti, kus on ainult neli rida luuletust ja siis on puhas leht, see pidi olema kohutav raiskamine. Miks lõppude lõpuks nii heal paberil on see raamat just nimelt ilmunud need ja need ja need raamatuna ilm palju halvem paberil? Ilmselt pandi seletama Glavlit, sest ehkki nad olid ju oma loa andnud, aga nad otsustasid ikkagi tagantjärele kahetseda ja kaevata muidugi butada ja kirjutasid keskkomiteele, ma tsiteerin selt Veskimäe raamatust. Märgid Eesti raamatu tegi valesti, kui võttis avaldada Valmar Adamsi luulekogu nooruse tolmunud kuld kes on lausungi, nii, kes on tuntud kui demagoogilise ja ideeliselt määra raamatu sinu sekundid, autor. Paus ja imelik küsimine millest ikkagi see ülierutus ja kes siis selle paksu ja kurda toimetatud raamatu viitsis ületsenseerimiseks ette võtta. Ja ma tahaksin sel puhul veel Elo Tuglas meenutada seal Tartu päeviku. Isegi täpselt ütlen, 116. leheküljel kirjutab Elo Tuglas niisuguse lause. Ja üldse järgneb Adamsi tööde avaldamisele ikka mingi skandaal. Suurepärane prohvetlik lause nooruse tolmunud kulla puhul küll tõesti. Ma muidugi ei tea, kas aasta kaks oleks selle raamatu puhul päris ilma sekelduste ta saanud, aga mulle tundub, et oleks vist saanud küll. Ainult et Valmar Adams keeras ise pahanduse kokku, sest ta saatis keskkomitee esimese sekretäri Johannes Käbin nooruse tolmunud kulla, pühenduse eksemplari ja pühenduses, rõhutas ta. No edevalt ütleksin ma nii, mulle räägiti selle asja mingit erilist mõttekaaslust Käbinica enese vahel. Ja kuna see kahtlase autoripoliitiline reaalsus ei jäänud mitte ainult Tallinna teada selle eest hoolitsesid juba Käbin ja Väljase vastu intriige punuvad valve ideoloogid. Ja see oligi see suur riigisaladus, mida siis kaik kuulis ideoloogia sekretärilt, siis pidi muidugi ka Tallinn reageerima, nagu siis öeldi parteiliselt. Nonii siis juukseid kokku, seletuskirjad korraldati raamatu poliitiline järel retsenseerimine õhus oli tõesti kõrbelõhn pre siiski õnneks lõppes asi keskkomitee bürool väga tugevate toonidega, see oli tookord kõrgeim ideoloogia, kohus ja isikute hoiatamisega. Muud ei tulnud, ma ei mäleta täpselt, võib-olla. Oli seal ka mingisuguseid karistusi, kui tolleaegset terminoloogiat meelde tuletada, siis võib-olla vabandage nüüd tõesti sõnastusest endi naa viid, see on venekeelne parteiline karistus pida minu tutvuskonnas tõlgiti panna vastu vahtimist, aga niimoodi see asi lõppes. Ja nüüd siis olulisin see nukker lõpptõdemus. Soovite maalimine olupoliitikaga? Kui me ei oleks Jando, aga pool päeva Valmar Adamsi olis istunud ja visalt taotlenud niisugust kokkulepet, mis meile tundus siiski kuidagiviisi optimaalne olevat, kui me ei oleks seda teinud mis me tegime siis minu arust nooruse tolmunud kulda ei oleks ka olemas, sest verehimu oli suur ja kui tekst oleks pakkunud mingeidki lahtisi ja ühemõttelisi võimalusi ründamiseks, siis oleks Adamsi raamat läinud käristamisele Jagleepimisele, aga, aga tõenäoliselt võib-olla ka paberihunti. Küll pikk lugu, aga mulle tundub, et oluline ajalugu just nimelt kahest sõnast, eks ole. Ajalugu. Aga Valmar Adams jaoks algas tõesti väga viljakas periood, see oli tema tõeliselt kuldne sügis, tuli esseede kogu vene kirjandus, mu arm, tuli romaan Est astub ellu siis uus luuletuskogu, mis igaks juhuks oli juba märksa halvemal paberil. Nüüd tahtis nali olla minu poolt. Ja üldse aeg töötas Adamsi kasuks. Ta oli, ma usun, et isegi eneselegi ootamatult meile seda küll teha, aga igatahes oli ta jäänud tegelikult viimaseks elavaks eestiaegseks kirjanikuks, kes oli alustanud juba sajandi esimesel veerandil. Ta oli ainus, kes teadis ja mäletas, kes oli oma silmaga näinud ja ise kõike kaasa teinud. Ja nii siis tema pea kohale ilmus nagu püsiv oreool. Elo Tuglase tekste ei olnud ka veel tema neid loorbereid katkumas ja Elo eluks. Adams oli ju ka ise seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendatel ilmselt teistsugune. Ja kui aga lubas endale ebakonventsionaalse susi, siis need olid juba maestro ebakonventsionaalsusid. Adamsi oreool ei tulnud ainult karakteri rahunemisest ja aja voolamisest. Sest olgu nende tenniseplatsi traatidega nagu on ja tegelikult hiliskümnendite Adamsi luules on minu jaoks natuke liiga palju dotseerimist, aga samal ajal ja seda eriti tema filosoofilise proosa puhul. No ei saa ütlemata jätta, et see on tõeline vaba inimese tekst, see on elu, tiidi, enesekindel olemine, tegutsemine Euroopa kultuuriruumis. Siis on suur oskus olla vana ja jääda samal ajal truuks oma noorusele, oma oma kirgedel, oma himudele, oma kasvõi lapsikustele. Ja see maailma kultuuris surfamine võib ehk niigi hääldada ei ole, muidu hib tänasele lugejale raba, mis pärast rabada. Tänane lugeja võtab välja ja võtab, võtab lugeda Jaan Unduski Õnnepalu ja hüveti Rähesoo, Hasso Krulli priime, aga mõelgem tolleaegsele taustaga, siis oli Adams oma maailmahaardega tõepoolest unikaalne. Ja nüüd päris lõpuks Vahekorrad kirjastusega 82. aastal untsu läksid jama Harju tänaval soojal suvepäeval edasi elu peale mõtlesin, käis uksekell all välisukse juures. Harilikult hoiatasid tulijad telefonidele ette, seekord ei olnud keegi helistanud, ma läksin alla ja ukse taga oli sealsamas Harju tänaval Kirjanike maja ukse taga Valmar Adams jalutuskepiga väga joviaalne. Ja ta oli ka mind mitu korda valgemetsale kutsunud. Tuulge, kõnnime, räägime, ma küll lubasin minna, aga mitte eriti tõemeeli. Nüüd tuli ta siis ise. Ta tuli üles, istus päris pisut. Mis siis kirjastuses tegelikult juhtus. Aga see ei olnud informatsiooni kogumine, milleks ta tuli, seda ta oleks võinud selle informatsiooni mujalt saada, ta tahtis lihtsalt oma solidaarsust väljendada. Enne minekut küsis ta niimoodi laialt ja loomulikult. Kuulge, ega teil raha tarvis ei ole, ma võin laenata. Mul on laenu võtta siiski ei olnud vaja, aga see Adamsi visiit on üks hele episood mu elus.