Tere päevast. Homme saab 90 aastaseks legendaarne näitlejanna Velda otsus. Järgnevas saatetunnis meenutab otsuse lavarolle teatriloolane Lea Tormis. Kolleegist ja sõbrast kõnelevad Eneken Priksia Ülo Vilimaa. See saade oli esmakordselt eetris viis aastat tagasi teatri sajandisse. Siis nüüd alustame. Võtke see põsk luuletus kärnile Leopold küll eriti ei armastanud uuemat luulet. Talle meeldis rohkem Shakespeari eelne lüürika, eriti seda luuletust, mis ta kirjutas vanglas ööl enne seda, kui ta ülespidi poodama. Ma olen, olen prantslane, barreisid kodanik ja selle üle õnnelik. Ent homme nööri abil sülg, mis, kas saab teada kael, mis kaalub tagumik? Räägib ühest elavast näitleja legendist, kes ometi seda on vähemalt väga paljude jaoks, kes on teda näinud ja minu meelest ka nende jaoks, kes teda võib-olla laval enam näinud ei olegi vaid lihtsalt juba teavad teiste mälestuste mälestusi. Aga sellel nimel on imeline aura ja see nimi, Velda otsus, inimene, kes elab meie keskel kes ei ole juba kümmekond aastat olnud laval, keda aetud kajalt, kuuleb raadiost ja kes kõigi jaoks, kes temast midagi teavad ja kunagi on teda laval näinud on midagi erilist, midagi võrreldamatut. Paul Pinnaga kunagi ütles, et millega mõõta seda, mis näitleja peab olema ja ütles, et tema meelest kõige tähtsamal näitleja peab olema usutav. Ja siis tuli mulle meelde, et Velda otsusele, et ma ei taha hästi mängida. Ma tahan õigesti mängida. Ja see on vist umbes seesama, tal on see vältimatu tunne elus kaasa antud, ta tunneb mis on õige ja ei tee mitte midagi selleks, et meeldida tema kõrval kaob kuidagi tühine ära, kaotab mõtte, et kõik keeruline tundub äkki lihtne ja loomulik ja vastupidi. Kõik endastmõistetav ja loomulik tundub keerukas ja vastuoluline. Samas on saladus, see on kõige tähtsam, mis kunstnikust teeb kunstniku privaatsus, suveräänsus eneseks, mine, tuleb meelde Ühest Vilde näidendist tabamata ime, kus ka Velda otsus on kahel korral kahes lavastuses mänginud. Üks niisugune kunstiinimeste vahel öeldud lühikene dialoog, kus üks soovib teisele, et jõudu siis ja palju au. Ja teine vastab jõudu tarvis. Audu läbise ja Velda otsus ei ole ka nagu tõesti midagi selleks teinud, et see au tuleks. Aga siin ta on, meeldib talle või ei meeldi, et temast täna räägitakse. Aga see käib näitleja elukutse juurde ja ma loodan, et tal on nii palju huumorit. Raju, sõda on tal alati olnud, et ta annab selle meile andeks sest kardetakse küll, et ta on okkaline ja see on lihtsalt sellepärast, et ta on otsekohene. Kui tal on paha tuju, siis tal on paha tuju ja kui tal on hea tuju, siis ta särab nagu 1000 päikest. Lea tormisele sekundeerib nüüd Ülo Vilimaa, kelle lavastuses Velda otsus on mänginud nii Edit. Peahviku isarabernaardi. Ütlesin talle, et kuule, katsu aru saada, sa oled nagu eestiaegne, tabas mul uhkusega oma, ei ole seda, noh, ma olen saare Aegna, ma ütlen, mul on niisugune hingeline kokkupuude temaga alati olnud. Ja mul jälle niisugune lapsepõlveunistus, rumal, aga ilus. Et äkki, kui ma kunagi saanud lavastajaks, ma ei mõelnud iialgi, et ma lavastajaks on. Et siis tingimata tahan Velda otsusele midagi lavastada, see unistus täitus minu minule, see oli fantastiline periood. Sillaks vanema põlvkonna, aga keda me ju ei tea nende tõekspidamisi ja ma mõtlen, et kolmekümnendad, kahekümnendad aastad on ikkagi sild sinna ja ütlen, et õppisin väga lihtsaid asju, mida me kõik elus teame uuesti tundma. Ja nüüd mul ei ole isegi ühtegi vastust, kus ma heldata ei meenuta mitte ainult lihtsalt kaudselt, kaugelt hea sõnaga, kuivõrd tema tõekspidamisi siis, kui näitleja natukene karastub või ei usu ja siis ütlen kohe paar veel ta lauset ja ütlen ausalt, et Veldanemad ütles, mõnigi jääb mõtlema ja mõnigi on saanud, ütleme veel ta kooli võib-olla läbi minu veel, ta on selline. Vaatamata nii tööelukogemustele ja mõtleme tema pikale tantsijakarjäärile. Ühesõnaga kõigele nendele kogemustele vaatamata ta usaldab jäägitult lavastajat. Aga see tööprotsess on selles mõttes põnev, et mitte ta ei allu jah-sõnaga lavastajale. Kuivõrd küsib nii palju võimatuid asju kokku, et lavastab tihti, ütleme, et anna andeks, ma täna ei oska. Ja niisugused asjad tähendavadki lavastajat ja näitlejat kui nii näitleja nause lavastan, aus ja veel, ta ei tee tõesti laval ühtki sammu ilma näitejuhita tallu, mingi respekt on autori ees rahva ees, ma arvan, kõige suurem respekt ja miteta kartaks ennast avada. Kuivõrd on nii mitmetahuline näitleja, et temast saab absoluutselt kõik kätte ja ta maksab kõik kee teha? Muidugi need tingimused peavad olema erilised, temal on ju väga tähtis see, mis on maailmast kadumas ja mis on näitledes kadumas. Näitleja eetiline aspekt. Ta laseb endale ligi küll aga teatava piirini ja ta oskab kõike mõista. Ja kui ta hukka mõistab, no siis on ta väga hirmsat. Aga see peab siis hirmus asi maailmas olema. Ja nüüd meie saate teine külaline Enecembriks. Mul on tõesti olnud õnn, tulda Velda otsust juba 30 aastat ja Draamateatris koos töötada 15 aastat. Peale selle on olnud suur õnn olla veel ta lähikonnas ja ma olen tõesti õnnelik, et ma olen saanud olla tema sõber. Ta on valinud mind oma sõbraks. Kasson, kirge, raske olla. Vennale sõbraks. Oh, kõigepealt see nii suur õnn et ma ei oskagi muud öelda olla niisuguse inimese läheduses ka siis kui sa ei ole laval, see on tõeliselt suur õnn, sest et ma võin öelda, et mul on üks ema, kes mind sünnitanud, kasvatanud ja õpetanud ja teine ema, kes mind on kujundanud. Ja see on tõesti NUT sõnulseletamatu Miller veel ta on õpetanud, mis on see vahetevahel ma mõtlen, et kui on olnud mingi ebameeldiv sündmus või mingi raske momente elus ja ma lähen sinna, ma oleks tahtnud nagu seda rääkida. Aga Velda silmadesse vaadates äkki mõtled, et oh issand jumal, sellel kõigel ei ole mõtet. Et ta nagu, nagu annab ilule hoopis kõrgema määranguid, kõik see niisugune oli imeline ja tõsine. Milles me siin igapäevases elus enam, et see nagu tõuseb sellest kõrgemale Veldaga suheldes ja tihti ongi niiviisi, et, et ma sellest probleemist ei räägigi, me räägime hoopis muudest asjadest ja äkki hakkab nii kerge ja nii hea. Ja noh, loomulikult öelda on mulle õpetanud väga-väga-väga palju mõistmist maailmaga toimetulekut, kompromiss iseendaga. Jaa, paljudesse asjadesse võib olla väga filosoofiliselt mõistvalt suhtuma. Ei peale selle Velda otsus on õpetanud mind kuduma sest see on vapustav, kuidas veel, ta ise koob tänam praegugi igal hommikul kella kuuest alates, naeratad näpus ja tulevad sealt nii uhked sokid ja kindad, paarid ja imeilusad kampsunid ja ja nagu selles laulus või mis, et ära koo mu käpikuisse päikest, siis kudumite seal minu meelest kohutavalt palju päikest sees. Ja nüüd läheb sõnajärg jälle Lea Tormise kätte. Aga nüüd minu elukutse nõuab seda, et ma paari sõnaga räägiksin neile, kes mõlemad kuidas Velda otsus alustas ja mis tema laval mänginud on neist rollidest, mida võib-olla paljud enam ei ole näinud. Sünniaastaga niisugune ilus 1913 eesti kultuuri ajaloos oluline aastani tantsu mõttes kui ka Estonia teatri avamise mõttes oli aastane laps, kui isa suri, oli perekonna pesamuna, ema suutis korralikult koolitada ja ära toita kolm õde. Ja millelegi pärast selle tüdrukukest Viista tantsu õppima. Kuigi peres üldiselt niisugust kunstisoont nagu ei olnud nagu öelda. Otsus ise on meenutanud, viis vist juba üheksa-aastaselt, igatahes varsti sattus ta Tartus üsna kuulsasse Tiina Kapperi tantsustuudios ja siis, kui Vanemuisesse oli vaja ja tantsijat 1932. aastal, siis Tiina Kapper omakorda viis ta kättpidi Vanemuisesse, nii nagu Velda otsus meenutanud. Vabal ajal Velda otsus ei luba endast rääkida kui tantsija, st, aga ma räägin siiski sellepärast, et see on paratamatu. Sealt kõik algas. Kuigi õige on see, et ma ei tea, kas ta on rohkem tantsija või on ta rohkem näitleja, ta on lihtsalt kõik korraga ta lihtsalt on. Ja kui ma teda tantsimas nägin, ega ma selle üle ei mõelnud, kas tal on hea tehnika. Ta ütles, et ma õppisin ju nii hilja vana inimesena alles varvastel seisma ja mis tehnikat mul üldse olla sai, mina polnud mingi tantsija. Aga ma olen näinud tema kahte minu meelest suurepärast rolli, see on Juul ja Prokofjevi Romeo Se jõulias. See sell ja mina ei mäleta seisistuse hästi varvastel või ei seisnud tema üldse varvastel. Ma lihtsalt mäletan neid kujusid, neid inimesi pärast seda ta võib küll öelda, et mina ei olnud tantsija, aga mina julgen vastu vaielda kõigi oma austuse juures, et oli küll, oli lihtsalt üks tantsiv näitleja, võib-olla, kui sa talle rohkem meeldib. Ja tegelikult Vanemuise 30.-te aastate teine pool oli väga paljus just eriti, mis puutub opereti ja ooperit tänu võlgu Velda otsusele, sellepärast et siis tuli juba varsti ta Ulbel Vanemuisesse tantsujuhiks ja need tantsud Ta otsus kaasa tegi, need tulid sageli kordamisele, neid meenutati alati, kui vastustest kirjutati. Tema puhul on öeldud, et temas võlux, vaoshoitud temperament. See ongi see, mis on kunstis kõige tähtsam, mitte see, et plahvatad kõik välja, vaid see, et sa tunned, mis seal kõik võiks veel olla ja mis seal kõik veel võiks tulla. Tähendab see sügavus ja siis juba olid hakanud tulema sinna sekka ka mõned lasterollid, näiteks esimest korda lumekuningannast mängis ta Keinud seda poisikest. Ja hiljem, kui seda tükki uuesti lavastati, siis mänd seda Gerda. Tüdrukud, kes läheb oma venda seal lumekuninganna jäätunud kuningriigist päästma. Üldiselt tale istusid poiste rollid hästi, seda ta on ise öelnud. Aga Kerdata mängis meelsamini, võib-olla sellepärast, et Kerdas on nii suur süda vaja aidata see vajadus päästa. See on minu meelest üks teema, mida ei ole veel ta sõnades kunagi rõhutanud, aga mis tema loomingus on alati olemas olnud. Tal on tulnud väga palju mängida negatiivset rolli ja ta on teinud seda huvitavalt ja põnevalt ja ja saatuslikult igat moodi, kuidas soovite. Aga ta on ise mõne kohta neist öelnud, et seda rullida ei armastanud üldse, ei saanudki talle lähedaseks, kui see võis tal kuulus roll olla. See käib näiteks lillelleti kohta mida ta mängis kõigepealt kuulsas Leedu lavastuses, mis käis suure eduga äraga Moskva dekaadil ja ja kus võib-olla Moskva kriitikud esimestena märkasid seda, et sellest ei ole midagi alati läbinisti paha ja vastik, et tal on ka mingeid inimlikke momente, kus tänu ise tajub, et et kõik ei ole korras ja kus ta nagu korraks ära langeb. Ja hiljem siis Panso lavastuses veel kord lilli jälle niisugune intensiivsem ja, ja jõulisem. Aga ise seda rolli ei armastanud, kuigi see oli tal üks kuulsamaid rolle ja ma mäletan, see oli väga efektne nii väliselt kui ka olemiselt. Jaa, jaa, jõulisuselt teineteist mõista peab, algab kunstnik, kes oma geeniuse kohta kindlustusel on kõik abinõud tarvitusele võtma, mis teda eesmärgile see on. Avalikule tunnustusele tõotavad viia tee sinna. Auge jäi. Mida tal hakatusest peale marjaks tarvis on kellad, mille kuradi küljest tema nimi ripub neid peatav nõutama hakkama. Kahjuks ei ole mina seda mitte kunagi tahtnud, aga teiselt poolt mitte nuge on rolle, mida ei suuda armastama hakata. Tähendab, ei leidnud selles rollis midagi endale südamelähedast. Täitsa võõras aga hingelähedasemad nähtavasti olid ikkagi need inimliku atrollid või siis ka kohe algusest peale karakterrollid näiteks oli üks niisugune ballett, mis oli tehtud koldooni kahe isanda teenri järgi ja seal ta tantsis, kardinad, seda, kes on paaris nüüd siis kahe isanda teenriga, keda Udo Väljaots tegi, see oli niisugune lustlik ja, ja lõbus paar, aga tema viimaseks tantsija rolliks õieti laval jäigi Rimski korsakovi Shere saades seal, ta tegi ühte niisugust idamaist rolli, muide idamaine temaatika on ka noh, võib-olla ta välimuse ja olemuse poolest aga on talle alati meeldinud ja endale hästi sobinud. Aga seal ta juba varastel enam ei tantsinud ja see jäigi nagu viimaseks ralliks tervise pärast, sest mitte ainult jalgade pärast, vaid tal oli seal veel ka tuberkuloosiga tegemist ja jäi siis nagu see tantsukarjäär kõrvale ja täiesti loomulikult ja sujuvalt. Kuna ta ju juba seda varemgi teinud, läks ta üle sõnalavastus rollide peale ja tookord seal Moskva dekaadil veel 56. aastal, paljud mäletasid teda, Kriitikutest ta hiljuti alles tantsis ja imetlesid ühtset, mis inimene see on, et operetis ta laulab mingisugust kergemeelsetest laulu, linnukest ja erguta ei annat ja teisel õhtul mängib keerulist psühholoog loogilist rolli ja alles ta tantsis juhtivaid baleriini osi. See inimene ongi Velda otsus, niisugune ta oligi. Ja niisugune on ta siiamaani. Siinkohal jätkame katkendiga intervjuust Velda otsusega, mis on lindistatud 1982. aastal. Sul lihtsalt meeldis tehtud lapsi mängida, ma ei tea. Üks poiss on ehk kergem mängida väikseid tüdrukuid, tüdrukud olema vähem nänn, haarab laste siirus, laste publikut, et ta ju hirmus südamelähedane oli mul kevade kusla oma väga armast. Oh siis on neid veel olnud, mina mäletan, mul pole miskit arvepidamist. Kevade kusla sünnib pisike roll ja mul on ta meeles niisugune kaitsetu kuidagi see, kuidas ta, kogu see, tema ühiskondlik seisund ja kõik see käib temaga kaasas, aga see ei ole niimoodi lihtsustatult rõhutatud, vaid Ta on sitke. Ta on umbusklik, ta on kusagil hirmunud ja tõmblev kokku pigistatud huuled ja, ja see niisugune samal ajal enese eest väljas olek kuidagi sellest lapsest hakkas nii hirmus kahju ja samal ajal nägid, et tal nii kange vaim sees, et tema, siiski ta tuleb endaga toime. Hoopis teistlaadi roll Jakobsoni viirastustes majja niisugune keeruline tüdruku roll perekonnas, kus isa ema suhted on sassi läinud. Ja võib-olla eriti on meelde jäänud nii ammu nähtud 1955 Ramilda üks tolleaegseid sõjajärgseid, esimesi tõe ja õiguse teise köitelavastusi kus Velda otsuse mängitud, mis ta õpetas isegi kirjandusteadlasi, kes tavaliselt eriti arvesta sellega, kuidas teater ühte või teist rolli tõlgendab ja küllap ta oli ka näitlejale endale lähedane, sest ega muidu sealsamas umbes lähedasena seal sündinud poeg ei saanud nimeks Indrek sellel samal aastal kui tara, mil ta lõivad, lauliski ta seda Bibit kõrveri operetis, ainult tunnistus oma huvitava, niisuguse natukene murduva, madala, eripärase sellega mul kuidagi siiamaani meeles laul ise ei olnud, ei midagi keerulist, oli üks laager, aga aga ta oli efektne ja ta oli ja ta oli kaunis ja kõik need liikumised, sealjuures. See jäi meelde. Ta tuli mängida selliseid nõukoguderolle nagu Ljubov vaja, mille kohta ise on öelnud, et mina kangelasi mängida ei saa. Aga meeles see, et just seal ei olnud mingisugust niisugust raudset kangelast, mingit Nahkuues naiskomissari nagu oleks võinud ju ka kujutada, see oli üks õnnetu inimene, Velda otsus mängis seda ilma mingisuguse sotsioloogiatavaid, ta mängis tõesti, kuidas võib ennast tunda üks inimene, kes on jäänud niimoodi revolutsiooni ja sõja ja kõigi keeruliste aegade hammasrataste vahele ja kes kaotab oma armastatud inimese ja püüab elus täita seda rolli, mida ta peab vajalikuks? See oli keeruline vastuoluline roll, võib-olla seda endale ei istunud, aga meelde on ta jäänud. Ja sealsamas, kas kõrval jälle üks lauljanna Julia Joeli väga huvitavas jätsi näidendis vari, mida Panso külalisena lavastas 59. aastal Vanemuises? Sealt on meeldejäänud lauset hirmus on olla ilus ja lühinägelik, tähendab ta mängis nagu niisugust kohaldunud kunstnikku, kes teab, et elus saab läbi ainult siis, kui sa kohale ja kohaldud ja, ja püüad mitte näha asju, mida ei ole soovitav näha täielikku risti vastupidist karakterit iseendale, aga ta tegi seda väga kuidagi veenvalt ja meeldejäävalt. Ja siis seal 60.-te algusega saabki tema Vanemuise aeg otsa ja ta tuleb ile Tallinnasse draamateatrisse. Esialgu see ei ole eriti lõbusega nii rollidelt poolest eriti huvitav aeg. Niisiis tuleb roll, mida ta ise on väga list armastanud ja mida mäletavad vähemalt kõik naisvaatajat, kes seda nägid seal ühes niisuguses võib-olla mitte jumal teab kui geniaalses näidendis Gibsoni kahekesi, kiigel. Aga psühholoog loogiliselt huvitavas näidendis, kus nad mängisid kahekesi koos Ants Eskolaga. Ja kui ta on rääkinud oma partnerlusest, siis ta on öelnud, et, et jah, et võib-olla Eskola alguses kohe minuga harjunud ja mind ei märganud. Aga võimas oli siis mängida, kui ta hakkas mind laval nägema, et milline hea siin tal oli ja juba sellepärast tasus tulla sinna teatrisse saada, mängida koos Ants Eskola, Ants Eskolaga koos mängisid, aga siis veel tabamata imes muidugi, kus anteriskonnali osaleb, siis mäletavad kõik muidugi seda kuulsat rapsi ja tema järge, kus nad salme räägiga. Kaks võimsat poiss olid Velda otsus siis Jürina Salme Reek ropsina, mida siis küll Moskvas, küll Soomes mõnel pool mujalgi näidati Eesti selleaegsed, lapsed siiamaani mäletavad. Ja siis tulevad mõned niisugused kummalised, omapärased rollid, võib-olla neid rolle nüüd hakkab olema vähe, neid on palju vähem, kui tema tippvorm seda lubaks, aga Panso tuleb tagasi noorsooteatrist draamateatrisse. Siis teeb ta musta komöödia, mis on niisugune populaarne ja seal on imeilus niukse vanatüdruku preili roll Velda otsusel, kes ei mäleta seda näitemängu, siis seal on asi selles, et et elekter läheb ära laval muidugi vastupidi, tähendab meie näeme kõike seda valguses, mis tegelikult toimub pimeduses muidugi sellega seoses on, on väga palju siis kommikat ja niisugune vapper ja natukene pudelist julgust juurde võtta vanatüdruk siis, kes seal ühe suure joogiga maha saab, see oli nii naljakas. Ja temast hakkas natukene kahju ja ta oli niivõrd efektne. Ja seda rolli näinuna tahtis Adolf Shapiro pakkuda talle Stahlis rolli oma noorsooteatris tehtud kirsiaias. Seda šarlotta rolli, mille puhul on teada, aga kus on öeldud, et see ei ole pea kellelgi õnnestunud kunagi. Aga otsuseta igal juhul õnnestus võib-olla just sellepärast, et otsese ütles küll, et ma ei saa aru, mida Shapiro mõtles, kui ta ütles, et on klinlik, et mina olevat Saplindlik. Aga see ongi just see, et ta on korraga kõik tähendab naljakas ja ta on korraga traagiline ja ta on korraga kurb. Ja see kõik on samal ajal. Ma olen näinud mitmeid šarlotasid, aga ei, mitte ühtki sellist, kus on olemas aga mingi eneseiroonia selle oma kasutu ja, ja pidetu seisundi tajumine ja, ja samal ajal seal mingi niisugune uljus ja köie kaasa elada, aga, ja siis niisugune täieliku elu tühjuse tundmine ja see, et, et keegi sind ei mõista, sa tegelikult oled üksi. Kõik need asjad olid korra ka ja samal ajal võis ta olla ka väga naljakas ja ta võis olla väga traagiline. See muidugi on olnud üks rollide roll. Ja siis tuleb üks roll, mis on nagu väike niimoodi mahult, aga väga meelde jäänud, nad seal mängisid seda paralleelselt Salme reediga ja Velda otsusele, Endal on jäänud mulje, et, et kas ta seda üldse mängiski või palju ta seda üldse mängida sai, millegipärast mingi niisugune kõrge on jäänud, kuna seal oli meelselt seal, teises teatris, sarlotab proovides käimisega. Aga see on kiida roll inimeses ja inimeses tähendab tõe ja õiguse viimase köite dramatiseeringus, mida Panso siis Draamateatris tekki ida on siis Pearu minia. Ja Ta on laval nii niisugune nagu märkamatu. Nagu endastmõistetav liigub, seal talitab, me ei märka, teda, märkame siis, kui ta millegi eest väljas mees on nagu laps, kel silmad peas. Kanni, aga kui saad kätte, siis kas purustab ära või viskab muidu minema. Oleks pidanud aidaust haava, kuulasin Heleene nõu ja nüüd kuulab minu nõu. Kannate ilusasti, aga ootame, vaatame. Ta on väljas oma laste eest ja ta on väljas oma mehist. Ja siis me tajume, kuidas sellest tähelepanematus. Tavalises tänu naises, kes nagu vaikselt seal teiste varjus liigub. Milline sisemine jõud on temas. Lõpuks ida, on see, kes paneb Pearu kavatsuse minna oma testamenti ümber tegema, paneb seisma, paneb seisma mitte ainult oma headusega, mis on temas ka väga suur vaid ka oma tugeva sisemise jõuga, nii et Pearu tunneb lõpuks ära kusse veast, veri. Tegelikult on. Et see on nii inetu, kui sa lähed teistelt inimestelt Küütida nõnda teemendile ilma naeruks. Isa, kas sa tõesti taha koju tagasi tulla, kui ma sulle hobuse ette rakendaks? Võiks isegi noore mära panna vana juba liigat sellega ei jõua ju, millal? Pealegi, ära sellega hea vaikne noorioneeriverlagrateegio kael jälle head. Heleene rakendavad haigla kabinet. Igal majaperemees, mina kuulen ainult lasena. Poegade ema tütarde käsk. Lagedal vanaisal hobused. Nõnda ometi inimeste hulka minna laseb natuke kohe. See oli üks roll, millega seoses Velda otsus on öelnud, et tal on meeldinud mängida maa naisi, kuigi ta ise maanaine ei ole ja maatöid teha ei oska. Aga et selle rolli puhul tema pidi tulema varem teatrisse istuma vaikselt lava taga, et tal oli seda vaja tabletti sellesse sisse elama. Ja siis tulevad mõned niisugused rollid nagu Griša Kromanov ikka tehtud õhtusöök viiele, kus ta mängis jah, nagu nihukest traditsioonilist väikekodanliku ema aga aga tegi seda väga huvitavalt ja omapäraselt. Ja muidugi üks eriliselt poeetiline ja kaunis rollis. Araabia näidendis külalislavastuses. Meie nooruse linnud, kus oli niisugune Rutsa tädi, kes oli ühest küljest tohutult konkreetne just üks niisugune maad, tädi, nagu ta võiski olla, diskogub mingisuguseid arstirohtusid seal ja kuivatab ja, ja kelle käest käiakse nõu küsimas, kes kõiki aitab ja samal ajal ta oli nagu mingi sümbol need meie nooruse linnud, kõik see niisugune ründav sümboolne vaimne poolus temas see tulin iseenesest kuidagi välja tal tarvitses tulla tühja lava keskele tühja lava ette tõsta korraks nagu diiva löögiks oma käed. Ja me olime väljaspool seda tavategelikkust ja tundsime ennastki nagu lendamas ja iseloomulik on, et kõige paremini sujus tal koostöö Juhan Viidinguga, nendes oli üks mingi ühine mällu mingi ühine, niisugune väga hõrk ja väga puhas jaka. Olge niisugune poeesia, taju, mis kunagi ei lasknud minna sentimentaalseks ega ilutsevaks. Aga mis oli väga poeetiline. Meie nooruse lindudest mängis kaasaga Enecembriks. Selles ajas, milles me tol ajal elasime. Võib-olla ei räägitudki nendest probleemidest, sest kõik pidi olema ju hästi. Kõik pidid olema õnnelikud. Ei olnud nagu mingit põhjust analüüsida inimeste elusid sügavuti. Aga Jon kurjanu tõi Jon rutse näitemängu, mis väga sügavalt puudutas mitte ainult Moldaavia maaelu, vaid sama palju ka Eesti inimeste elu ja saatust. Ja Velda otsus mängis seal Lutsar, tädi, see oli peaosa. Aga kummalisel kombel tekkis selle etendusega niisugune õhustik, et nagu ei olnudki kõrvalrolle ka kõige väiksema rulli suutis Velda otsuse Rutsa tädi võimendada nii suureks, et nad on meil kõigil osalejatel ja ma usun ka publikul, kes saalis oli siiamaani meeles. See on üks väheseid etendusi, kus kogu trupp, kes oli selle tükiga seotud oli algusest lõpuni peaaegu laval jälgis tegevust, siis lava kõrvalt kulissidest kuni lõpuaplausi ini välja. Kui lõpuaplaus kõlas, siis, siis niisugust saali ja lava kokkukuuluvust mina näiteks oma teatrimäluajal ei mäletagi. Ma ütleks isegi, et see oli nagu katedraali tunne. Mingi mingi pühalik rituaal maal, mis oli toimunud. Mulle meenub, et Velda otsus on on öelnud et selleks, et palvetada, ei olegi vaja minna. Kirikusse võib minna metsa või mere äärde. Tähtis on see, et altar oleks sinus eneses. Ja minu meelest see etendus ehitas altari. Aga ma arvan, et on alles jäänud meloodia sellest etendusest see oli imekaunis meloodia. Moldaavia löödi meloodia ja ma mäletan peenis, oli üks üks võrratu stseen noore mustlase viiuldaja ja Rutsa tädi vahel kooliõpetaja Tokitse abiellumisel ja tema isakodust ärasaatmisel. Seda noort viiuldajat mängis unustamatult Juhan Viiding. Võib-olla vähesed teavad, et üks siiamaani armas noodia mida nüüd lavakunstikateedris mängitakse, lendude pühalike sündmuste pidulike sündmuste puhul, et see on pärit sellest avastusest meie nooruse lindudest kaudu kuidagi kõik järgmised näitleja põlvkonnad ka siis, kui nad on ainult kuulnud Velda otsusest on nagu selle Velda otsuse motiiviga. See on kassimäng, kus laval olid ainult Talvi ele liiger, Velda otsus ja laval olitega teie Eneke Priks, see kassimäng on minu meelest üks, üks võrratu näitemäng ja Velda otsuse. Harri oli tragikoomiline roll ja see on, ma saan aru, mida öelda, otsus valdab vast üks vähestest näitlejatest, kes tõesti nii sügavalt tunnetab tragi koomikat. Ja, ja see kooslus Aino Talvi, kes mängis tema ratastoolis olevat õde Kiisat kes oli siis niisugune raamides ja kõike oma elus alati ette arvestanud ja väga täpselt teadev ja ja väga jäigalt otseselt langetav ja siis vastukaaluks ärsi, kes elas nagu vulkaan, nagu purskkaev oma emotsioonidega oma vastu olustusega oma lõputute armumist ja, ja kirgedega. Et see oli niisugune võrratult tore duett ja muidugi need mänguvahendid, mida Velda otsus kasutas. Need olid tõesti üks kaskaad lihtsalt lõputuid vaimukaid lahendusi ja, ja niisuguseid mõtteuperpalle ja, ja Kuhandumisi. Mina mängisin selles etenduses öelda otsuse tütart niisugust tänapäevast inimesed, kellel nagu ei ole aega suheteks, kes ainult pürgib oma karja karjääriredelil edasi, kes õpib inglise keelt, et saada palgalisa ja seeni, temaga olid niisugused ka tragikoomilised ja koguse traagika oli selles, et tärsi nagu oleks oodanud oma oma tütrelt juba järeltulijaid, aga, aga sellest teemast nagu ei saanud üldse rääkida, sest nii tema väimees kui tütar olid pühendunud ainult elule et kuidagi karjääriredelil tõusta, aga üks kummaline stseen oli, meil oli üks etendus, see oli kuskil väljasõidul ja mul oli väike tütar osas. Ja, ja kuna etenduses oli just traagika selles, et päevast siis äkki näen maid kulissis, roomab minu väike laps lavale ja on juba käpukil. No täiesti stseenist sees. Mina olin niiviisi poolküljega Velda otsus märkas seda varem ja siis ehmatusega ütles nii. Löödekene, need naabrid ei suuda kunagi oma lasteaiad Pääle valvata võttis mu väikse tütre ja viis selle lava taha ja ma naerukrampides siis püüdsin kuidagi stseeni ringiga. Niisugune üsna tore, ei, punkt tuli sellest teenile. Ja siis üks üks naljakas stseen oli meil veel, see oli küll draamateatri laval kujunduse tegi Mari-Liis küla, sihukesed maast laeni kõrged seinad olid ja need siis olid kruvitud põrandalaudade külge, aga ilmselt olid need halvasti kinnitatud ja ühes stseenis siis üks sein hakkas äkki vajuma. Velda otsesem, kas seda jaa, haares käega seinast kinni, katkestas stseeni ja lava taha, karjusid tänapäeva ehitusmeistrid ehitavad nii halvasti seinu, et need kukuvad inimestele pähe. Siis ehitusmehed sealt lava tagant tulid ja kruvisid need vaikselt kinni ja siis Velda otsus kaklusstseeni jätkata hoidis kogu aeg siis seina püsti. Seal muidugi naeris ja stseen jätkus, midagi ei jäänud seisma, Velda otsuse uskus reageerida ja neid ütleme niisuguseid eba meeldivaid olukordi lahendada. Naljakalt ja ütleme, et isegi sellesse tüki sobivalt. See on väga-väga suur oskus ja muidugi see ärsi oli, oli tõesti vaimustav ja öelda otsuse loomingus ka üks, üks säravam roll. Mulle meeldib üks lause, mida Velda otsus ka tihti oma isiklikus elus kasutab. Mida härsi ütles selle üle, mida ei saa muuta? Ei ole mõtet kurta. Meeles on väike roll Kõrboja Madli Kõrboja perenaises. Omapärane huvitav niisugune natukene uudsena ja nii täpsena tunduv roll, enne kui me surnud ärkame lavastuses. Ja väga meelde jäänud Püha Susanna. See on ju? Ei tuua. Kuid üllatus, ei, ei, jätke mask. Etti, mul on palju põnevam. Tulite mind, vanainimest lõbustama? Seedati seal ennist Antoniga plaanitsesid, tegi ikka vallad, näod ees. Ma mõtlesin natukene nalja. Mul oligi natukene kurb, ei tulnud und. Kus ja kui redeliga jääke vana hea kombe järgi oleksin mina pidanud teele voodilinadest köie sõlmima. Ma läksin seda kindlasti teinud ainult maid, kuuluti serenaadi. Oh, kui kahju. Polnud enam ei ela, oleks talle nii palju lõbu valmistanud. Murritel kõrge täielik võtke Eesti. Ma ei tea, kuidas soovite, võite ka püsti. Ja millest me siis nüüd alustame ja niimoodi ta mängiski seda rolli, et kuni lõpuni me ei saanud aru, mis siis tõsi, tõsi, olid mõlemat korraga. Nii, see ülim pühadus ja, ja näisusesse on ju loomulik, inimesi peab usaldama ja ta usaldas. Ja samal ajal kusagil see niisugune pilk, see mingisugune kuues meel, mis ütles, tegelikult näed neid kõiki läbi ja peenelt, Pilagneid, aga samal ajal kusagil naiivsuse pühaduse, kuna tema ümbert ka ikka vot see on Velda otsus. Ja muidugi samasugune kummaline, aga nukralt kummaline roll Panso viimaseks jäänud lavastuses roosiaed, melu, siine, kus ta laulab seda vana kuulsat jõulumaa kingib mulle hobu. Ja kus kõik need sõjavalud ja vaevad selle imeliku ja natukene nihestunud psüühikaga naise kaudu nagu uuesti ellu ärkavad, sügaval rahu ajas mängimas. Näidendis ja veel üks, millest partnerid on rääkinud ja mida kõik, kes on näinud, mäletavad, see on jällegi võib-olla tükk ei olnud jumal teab mis, olge mood. Aga tähtis oli see, et seal oli roll Velda otsusele ja seal oli muidugi ka teisi häid rolle, üks neist siis Urmas Kibuspuu oma Kaljo Oroga, nad mängisid paralleelis. Partner, vana Väine? Jaa jaa. Nooruta poiss. See oli ilus lukud, oleks võinud minna käte sentimentaalseks, aga ta ei läinud. Ja asi polnud mitte ka selles, et seal Merle karusoo lavastuses Velda otsus seisis peapealsest ta sel ajal võimles veel palju ja tegi Yocat ja see oli talle täiesti jõukohane. Räägiti palju ja Kuusalu kolhoos kinkis talle jalgratta 70 aastasena vist, kui ma ei eksi. Millega ta õppis esimest korda sõitma, sest pidi õppima, kui juba ratas oli kingitud. Et see on üks niisuguseid meelde päävamaid, võib-olla rolle, mis näitab, milline jõud, milline võlu võib-olla ühes saatus ja igavesti noores daamis. Aga tema viinud viimased rollid, mis läksid kümneaastase vaheajaga. Need olid siis kuulus lauljanna eedid, peaff, kus ta ise ei laulnud, kuigi ta oleks võinud laulda, sest tal on sedalaadi hääl nagu Beachil. Aga Gustav mängis ja oli ehk needid teav ja nii olulise pealkirjaga näidend, mis räägib teisest kuulsast näitlejannast Sarabernaarist kes muide inimesena oli täielik vastand otsesele, sest ta armastas ennast igatpidi demonstreerida, küll magas kirstus ja küll käis seal mingisuguste metsloomadega tänaval jalutamas ja et ainult oleks temast juttu ja ja et see tiivakuulsus ei kaoks. Aga kes kahtlemata ema oli sugulane otsusele oma võimsuse, oma sisemise jõu, oma naiseliku võlu kõige selle poolest. Seni on see jäänud viimaseks rollis 1988, kuidas algas Ülo Vilimaa Koostöö Velda otsusega ehk peafi lugu? Tüdruk oli valmis, saatsin veel talle selle ja jäin ootama silo värisedes sees. Ja siis Mulle helistas, mis esimene lause oli, Lomend visatakse kividega surnuks. Minul pikk paus, nutt kurgus. Ja, ja siis selleni, et, et vildakas teegis seda tema poolt pikk paus, ütleb. Kes teile ütles, et ma ei tee. Nii, läks töö lahti ja muidugi me tegelikult selle töö väga vaikselt kuskil tagaruumides ilma kõlakata ja ilma teadmata mis saab edasi, ei olnud, oli see tore inimene, kes ütles, et ei, mitte väiksel lavale ja mitega kontsertsaali, kuhu me tahtsime suurele lavale ja no siis hakkasid need kivid tulema ja räägime veel sellest prooviperioodil, kas või seegi, et jumal hoia, ta oli ise juba Tallinnas käisid Tartu vahetama. Mul oli ju väga palju mälestusi selle Tartu linnaga seotud jooned, toitsid, hoidsid. Ja ega tal ei olnud lihtne periood tol ajal ka ta mai taha ütelda, midagi pahasti nende kuulsate režissööride kohta, kes kes teda enam ei vajanud. Aga igale näitlejale son ränk hoop. Kui sa oled ikka tippvormis ja tippnäitleja ja siin ta enam ei vajata. Ja siiski mingi poisike võtab, korjab süles ja teeb oma peaaegu esimese draamalavastuse ja siis 10 aastat jälle ei vajata siis meeste peal. Nii et võib-olla see on normaalne nähtus, aga see on erand, mis kinnitab reeglit. Ta oli ikkagi suur autoriteet, kas te kartsite? Loomulikult ma igasse prooviku valmistasin ennast korralikult ette, aga palju sa oskad valmistada niisuguse daami ees, kellel tagataskus alati niisugune küsimus, millele vastata ei oska. Nii et muidugi kartsin. Jõhviga seoses meenub ka muidugi see kriitika teerull, mis, mis selles lavastustest üle sõitis. See vist oli üsna selline vastik ja ebameeldiv loomulikult, aga me oleme süüdi. Siin on ajaloos üks väga kindel reegel. Peole näitleja või kunstnikuks, kõik hella tuntud isiksuse surma 20 aastat peale surmavõime rääkida tegelikest asjadest, mis toimusid. See on üks väga ilus asi, aga eirasime seda fakti perse surmast oli ainult 14 aastat möödas, kui sedagi. Ja sellepärast ma võtan ajaloo silmis oli täiesti normaalne nähtus. Aga mis puutub konkreetsesse kriitikasse, see, siis need olid ikka konkreetselt menu, niisugused olulised-elulised vaenlased? No see oli kõik nii rumalad, sellele ei taha peatuda. Aga loomulikult lavastas abinurka, minna nurgas olla, aga näitleja peab iga kord lavale minema. Ta kannab seda vastutust. Ja nagu kriitika halva kriitiku puhul tol ajal vähemalt oli küll. Ega meil publikupuudust ei olnud, aga siis tekkis niisugune lukuaugust piilumine, uudishimu mida on näitlejal väga raske taluda, tunneb seda saalist ära ja feld oleks ennem kui Velda otsus lavale publik ta väga armastas, siis juba noorem põlvkond juba kahtles, kas see ikka on hea näitleja ja nii ja veel ta kohta mitu korda, sest köhivad ja külmasaali. Aga mis tegelikult auk, selle peab ütlema, kui ta tundis, et ta on juba küll. Aasta mängisime sõda ju kogu aeg täismaadele, siis ta mulle helistas, ma enam ei tule. Ja ma suutsin vist rääkida veel kolmeks etenduseks, kui sedagi, et kolm olid ikka täiesti juba jälle välja müüdud. Aga ta ütles, et kui näitleja tunneb ennast saba ja sarvedega, siis ei ole vaja enam lavale minna. Ta tegi väga õigesti, ta tegi järsu lõpu ja seda efektsem, see oli. Et me lugesime kokku, meil oli, saab, on amet süsteem 22000 inimest, kes olid tellinud veel seda etendust, jäid sellest etendusest ilma nii lõppesse, küllaltki traagiliselt resoluutselt. Ühe telefonikõnega lavastused juba elasid oma elu. Kuivõrd teie siis sekkusite või kuivata vahepeal arutasite, rääkisite Preschiliselt, nad olid väga täpsed. Isegi mitu sammu siiapoole, mitu sammu sinnapoole ja mida ma mõtlen praegu saksa teatri peale. Tegelikult vihkan. Kuivõrd ja nad tulevad seest see ainuvajadus ja kui näitleja tuleb sinuga kaasa, siis režii kujuneb läbi näitlejana niivõrd täpseks ta ei kao kuhugi ja vastupidi. Lavastus küpseb. Need parameetrid jäävad ära, mida ma nimetasin, laastas hakkab lagunema, lagunema ja siis hakkab näitleja mängima. A ta, kui ta mõnikord tunneb, et ta ei, et täna ei läinud hästi siis ta ütleb niimoodi. Põhiidee see, see lakkamatu huumorisoon ja samal ajal tõe väljaütlemine niisugusel viisil. No see on Sonson ime, see on lihtsalt ime, et niisugune näitleja on olemas mis on ka minu jaoks väga oluline lõhnade maailm. Ja kui sarapik Norris veel ta valmistada väga kaua ja põhjalikult lavale minekuks. Mina tulin ikka natukene etendust kohale, kui ma vaatasin vist kõike tantsu nagu Beff etendused ka. Siis ma teadsin, kui ma läksin trepist üles, et veel ta läks juba lavale ja istus seal pimedas laval lava taga, kaua-kaua, enne etteastet akust ma teadsin, ma tundsin lõhna, ta armastab väga lavendlit. Ja lavendlilõhnalised majades. Aga millegipärast on niisugune tunne, et ei et Velda otsus nagu ei tohiks päris kaduda ka nende hulgast, kes, kes veel elavas teatriprotsessis või olgu siis kasvõi kuuldemänguprotsessis kaasa teevad, aga noh, see on juba lavastajate rääkida. Mulle on meelde jäänud veel üks öelda otsuse ütlemine, see ei näita mitte tema paha ega jonnakad iseloomu, vaid näitab just täielikku suveräänsust ja täielikku üle olemist kõigist nendest ilusatest ja võib-olla rumalatest saatest, mida me tema järjekordse juubeli puhul kokku võiksime rääkida. Et ta ütles ükskord, et mis te siis mõtlete, et kas vabadus on see, et ma võin teha kõike, mida ma tahan. Ei, et vabadus on see, et ma ei pea tegema seda, mida ma ei taha. Ja kui ta nüüd ei taha seda juttu kuulata, mis siin kokku on räägitud, siis ta võib raadio lihtsalt kinni panna. Aga kes teda mäletavad ja õnnitlevad, need teevad seda. Soovime meiegi siit raadioteatrist näitlejanna le ergast vaimu ja palju tervist. Ja annaksime on meile kõigile seda Velda otsusliku otsustamisjulgust ja kindlust. Tänases teatri sajandi saates rääkisid Lea Tormis, Eneken Priks ja Ülo Vilimaa kasutasime ja Eesti raadio arhiivimaterjale. Kõike head soovib teile saatesarja toimetaja maris Johannes.