On jälle reede ja aeg kuulata saadet viivala muusika. Minu nimi on Viivika Ludvig ja mul on täna väga hea meel öelda. Tere tulemast meie saatesse. Kalmer Tennosaar. Meie saate juhatas sisse Entel-Denteli nimilaul. Mis on see, mis seda laulu kuulates kõigepealt meelde tuleb? Noh, eks ikka Entel-Denteli ajad ja nii imelik kui see ka ei ole, et tänavu möödub sellest juba 30 aastat. Esimene saade oli 69. aastal Entel-Denteli järgmisel aastal 70, tegime siis brikalt rei. Nii et võib öelda, et ta on minu meelest täiesti omamoodi fenomen, et juba teist põlvkonda lapsed olevat nende lauludega. Tore on muidugi, et nüüd see uus plaat tuli välja, see on vist ka teine üllatada ei saa, see on omamoodi üllatus. Nii nii heas mõttes kui ka natuke kibestunud. Olen selles mõttes, et minust nagu mööda mindud, et esimese plaadi panin nagu ikka mina kokku ja ja seal mulle tundub, on see mitte just korrektselt toimetatud kaasele vigu autoritesse esitades, aga noh, see selleks see on teine jutt, seda me võib-olla kusagil mujal. Aga Rõõm on jah tõdeda, Entel-Denteli vaim elab, need laulud kõlavad, elavad ja muide, üks huvitav tähelepanek oli mul, kui ma jälgisin televiisorist hiljuti Rootsi kuningapaari külaskäiku Eesti majja, siis ka seal väliseestlaste lapsed võtsid Rootsi kuningapaari vastu kopkopla tee. Nii et need laulud elavad ka seal. Ja sellega seoses on mul veel üks ilus mälestus viie 10 vabandust, 73. aastal, üks väike kontsertgrupp külastas Rootsit. Ja meil oli kontsert ka väliseestlastele, söödra teatris, Stockholmis. Kontsert läks hästi, ilus, intiimne saal oli seal üks 200 300 väliseestlaste pärast kontserti pritsis eesti emad rahvarõivais kohale ja ütlesid aitäh onu Kalmer Entel-Denteli plaani alati eest, et me õpetame oma lapsi eesti keelt rääkima selle järgi et ka seal on need laulud au sees ja ja see teeb ainult rõõmu, nii et väga soojad mälestused on mul sellega. Kalmer Tennosaar, kust on pärit Entel-Denteli nimi? No see mõte tekkis meil see muidugi ma pean kohe siin ütlema, et see oli siiski meeskonnatöö. Siin ei tohi unustada toimetaja Ülle Puusepa ja režissööri Tiiu Vahi ja, ja eel, seal, nendel tuli see mõte, et teha nagu horoskoobile vastu üks lastesaade sest sel ajal möllas horoskoop väga populaarne sari ja kõik lasteaiad laulsid horoskoobi laule. Ja siis mõtlesime, teeme midagi lastele ja, ja muidugi saimegi need jõudude vahekorra murda, nii et kõik täiskasvanud hakkasid laulma. Entel-Denteli kuule, aga see nimi? No eks ta, eks ta kuidagi kollektiivse loomingu na tuli, ma mäletan, nemad pakkusid, oli Entel-Denteli ja siis mina nagu panin juurde sinna Entel-Denteli Trei futsigaaru komme, rei, täna laulavad kõik meil, sina alustad juhhei ja sellega siis Laarikaga alati lugesime eeskätt, aga millegipärast see juhhei langes alati minu peale, et ma pidid saadet alustama. Need Entel-Denteli tuli jah, kuidagi, ma arvan, kollektiivsenisse loominguga ja arutelu käigus. Ja ma pean ütlema, et väga-väga lööv lööv pealkiri ja need elab tänapäeval. Siin plaadil on 50 laulu ja neid laule oli kindlasti rohkemgi. Kust te saite oma repertuaari? No siin plaadi peal on muidugi laule ka mujalt rahatio apteegist ja teistest saadetest Entel-Denteli siis vast nii palju laule ei olnudki, aga aga neid oli. Ja muidugi meil oli ju väga tubli lauluõpetaja. Lastele oli kuusk Klaarika Kirsti ema, kes neid õpetas, neid otsis, ta leidis neid autoreid. Ja hiljem, kui me juba kuulutasime välja laste lauluvõistluse, siis hakkasid ka eesti heliloojat meile kirjutama. Gustav Ernesaks kirjutas kohe seal 24 laulu, Lembit veeerr, Lembit Veevo, Jaan koha ja, ja kõik eesti heliloojat Johannes laos ja head tulid selle ka nagu õhinal kaasa ja ja mul on hea meel, et just ikkagi laulud kõlasid eesti keeles ja praegu kui mõelda kogu seda buumi, seda muukeelset laulmist, mis meil juba nii eurolaulutasandil on siis nüüd meie toredate eesti lapsed eesti keeles eesti meeles laulavad, see on minu meelest ka üks selle asja suur väärtus. Kas te mäletate, kui palju üldse oli teie laulustuudios neid väikseid lauljaid? No seal oli üks põhituumik, oli üks, üks tosin lapsi, kes oli nagu Tallinna pealt kokku korjatud. Seal Klaarika, Kirsti Kuusk, Jan Roosaare, Katrin kulli, Anu hõõrus ja ja Tuuling, kes seal valik ei ole, meeleski mic ja aga siis me mõtlesime, et me oleme nagu ülekohtused tuleks nagu vabariigist ka otsida ja siis teine sari trykatrei oligi nii et me käisime ronides ja saime igast rajoonist üks, kaks laululast ikka kevadeks kokku need ilusa buketi jälle. Nii et kõik said proovida ja need olid toredad, need ülevaatused seal. Kui tulid emad oma lastega ja, ja lasteaiakasvatajad muusikaõpetajad, nii et et see oli niisugune tore, mis on üldrahvalik liikumine kohe niisugune. Ma mõtlen, et oleks ilus muusika niisugune impuls. Meil oli ka tore ansambel Kustas, Kikerbu ansambel mille kohta küll ka mõned professionaalsed heliloojate ütlesite, et et see ei ole vastu õige saateansambel, et me rikume nägu, lapse muusikalist maitset ja nii edasi, aga, aga need olid siiski niisugused üksikud hääled. Jaan Rääts, kes olid meil muusikajuht televisioonis pooldas väga, ütles, et ei ole midagi. Vikerpuur tegi seda väga delikaatselt ja ja diskreetselt need saated olid niimoodi lastepärased ja lämmatanud laps hääli. Kas teil peale saadet oli ka esinemisi kuskil vabariigis või Tallinnas? Ja neid kohtumisi oli ikka, kutsuti ikka Entel-Denteli lapsi ja ma mäletan paides ja ja nii mujalgi oli ikka tore, võtsime, noh, kõiki lapsi ei saanud korraga kaasa võtta, aga aga muidugi noh, mis, mida me tegime televisiooni kaudu. Siis olid ju veel soomesaated ka Eesti Televisioonis. Nii et me tegime soome kanalile, tegime kesktelevisioonile mitu saadet ja ma mäletan täiesti vist isegi intervisioonile sel korral televisiooni kaudu ta, tal oli päris päris suur leviala. Kui on koos palju lapsi, siis tavaliselt juhtub ka midagi lustakat. Tuletan meelde mõni selline lõbus juhtum, kas mõnelt kontserdilt või võisaatest. Oo ja neid oli muidugi ikka need vot need olid toredad lustakad, seal pidi muidugi nendega hästi suhtlema, et nad ära ei väsiks ja siis mõtleme mängu välja. Muidugi, mis me tegime, me kutsusime hullude järgi joonistama oma väikeseid vaatajaid, saime väga ilusaid pilte ja. Niiet lõbusaid seikasid tuli palju, ma päris naljakad. Muuseas üks kurb, kurb mälestus on ka, ma ei tea sellest valus rääkida, aga üks laululaps meil hukkus väike margia, ta kukkus aknast alla. Ema läks prügi ämbrit viima õue ja ta upitas ennast vaatama. Väike-Marge oli ja nelja-aastase selle, me elasime väga valusalt üle, nii et igasuguseid mälestusi on helgeid ja on ta kurb, aga, aga kokkuvõttes on need südantsoojendavat mälestused. Nüüd on need väikesed laululapsed kõik suureks kasvanud. On neil ka mingisuguseid sidemeid, nendega olete te kohtunud nüüd hiljem? Ja olen ikka siin paar aastat tagasi tegime ühe kokkusaamise veel ja, ja saate ka televisioonis, no siis tore oli vaadata, jah. Nad tulid juba oma lastega seal anov hile Berg ja see oli üks tore laps, mul tuli oma poistega ja paljud Kadri Hunt oma lastega tütar mängis tal viiulit juba ja poeg saatis jaa. Nii et väga tore vaadata, et see, see seeme ei ole mitte langenud kalju, selle pinna läheb, kõik on läinud nagu edasi muusikasse. Ja oma lapsed samuti ikka selles selles reaalsusesse kammertoonis kasvatavad. Nii et on ikka Jan Roosaar ja noh, kuidas kellelegi elusaatuste kujunenud näiteks Klaarika Kirsti on, on, elavad väljaspool hoopis Rootsis vist, kui ma ei eksi ja ja paljud-paljud töötajad, võib-olla mõnel teisel erialad. Aga aeg-ajalt saame ikka, kui ja et see elab. Liigaa vaadid. Jäävad. Vaadati kuulata nii ole hea ja saada. Ma tahaks, et et see laul elaks edasi maast madalast, juba hakkame lauluseemet istutama oma järeltulija isse ja. Ma usun, et see ka nii on, sest väga paljudes meie maakonnakeskustes on on toredaid laululapsi, on toredaid ansambleid ja Põlvas ja tõrvas, ma käisin hiljuti väga toredad, vaat laululapsed tegid alles möödunud kevadel toreda kontserti Entel-Denteli kevadesse. Kutsusid mind ka veel sinna lihtsalt tore vaadata, kuidas, kuidas ikka need laulud elavad ja ja muidugi kõik oleneb muusikaõpetaja asjadest ja, ja see on väga tore, et meil on toredaid muusikaõpetajaid nii muusikakoolides kui ka lasteaedades ja ja no võib-olla see repertuaari põuda millegipärast ma kardan, et nüüd nagu lastelaulude juurde kirjutamine vabariigis on natuke nagu unarusse jäänud. Kuidagi tuleks virgutada meie heliloojaid ka ikka lastepäraseid laste noka järgi kirjutada lastelaule, et neid tuleks rohkem ja, ja ikka mis kajastaksid meie väikese maarjamaa, niisuguseid hinge, tukseid ja, ja omapära, koloriit ja lootust, kodukanti ja kõike kõike. Nii et ma usun, et see toimib ja on ju televisioonis ka ja raadios ja toredaid lastesaateid. Kui me nüüd vaatame seda laulude nimekirja, siis on teil siin ka mõni oma lemmiklugu. Või noh, see on raske küsimus, öeldakse, et oma lapsed kõik armsad. Mul on väga raske siin teha mingit valikut. Laulud on kõik toredad, nii et head lendu nendele. Kalmer Tennosaar, ma tänan teid, et olite nõus meie saatesse tulema ja neid laule koos meiega kuulama. Kõike head teile. Mul oli ka tore kohtuda eetri kaudu oma väikeste sõpradega kõikide laulu armastajatega.