Järgnevalt me kordame saadet sarjas 50 portree visandid, kus Aksel Tamm kõneles Fjodor Klementist. Saade oli algselt kavas aastal 1997. Ma astusin Tartu Ülikooli Rõhutatult Tartu riikliku ülikooli aastal 1950. Minu aastakäigu vastuvõtjaks oli professor Alfred Koort imposantne aukartust äratav noh, esimese kursuse üliõpilase jaoks oli ta kusagil väga kõrgele ja kaugele filosoofinimbus ümber pea. Temast olid esialgu mööda käinud. Et kodanlike natsionalistide tagaajamised ja kurikuulus kaheksas pleenum. Aga kuna ta oli oma filosoofiat lihvinud ka Pariisis ja Göttingeni ja üldse mööda maailma käinud inimene, siis oli päris selged kirves, võib ka tema pea kohal olla, siis sellised asjad tookord elulugu ei kaunistanud. See oli ilmselt 51. aasta kevadsemester, kui mööda ülikooli otsiti taga inimesi, kes oskaksid tõlkida vene keelde mingeid katkendeid professor koorditöödest. Ja kuna mul mingi vene keel sel ajal oli olemas, küsiti ka minu käest, kas ma ei tahaks sellega tegeleda, kas ma ei saaks sellega hakkama. Ma õnneks tõrjusin selle mõtte kohe ilmale. Sest tõesti minu igapäevakeemia köögikeel oli täiesti küündimatu teadusliku teksti kallale asumiseks. Aga kogu see pilt läks mul paika natuke hiljem, kui hakkasid liikuma kuuldused rektor koordi lahkumisest. Ja need tõlgete organiseerijad ei olnud ja hoopiski mitte rektori kolleegid filosoofia kateedrist, vaid nii-öelda ühiskondliku sekeldajad alati ka neilt mingisuguseid seisukohti või kust ma tean, mis funktsioon neil pidi selles asjas olema. Igatahes jõudis ka esimese kursuse nii kumu, et rektor on vahetumus. Ja tükk aega, enne kui see vahetus päriselt toimus, oli teada ka uue Hectori nimi Clement Feodor Klementi Venemaalt, füüsik. Tiigi tänava ühiselamu, Tiigi intri kangialuse staadium 100. Nägime me tükk aega vaeva, et leida Feodor Klementi nime mõnest füüsika raamatust mõnest õpikust. Sest et vaatamata nende aastate karedusele ja loogilisusele ja kõigele negatiivsele, mis seal oli, tundus siiski lausa auküsimusena ülikooli. Tuleks juhtima inimene, kellel on mingigi koht teaduses ja lõpuks oli päris hea meel, kui toanaaber Tiit soovik kaheköitelist füüsika piiblist leidis siiski Klementi nime üles. Küll lihtsalt loetelus, küll lihtsalt ära mainitud, aga ikkagi. Ja need Feodor, Klementi, teaduse asjad, ma siia paika sellega taksingi, formaalsed tunnustused teadvuses tulid talle nii-öelda lisana rektori ameti juurde. Järel käruna 1051 sai ta nii professoriks kui ka akadeemikuks. Imelik oleks muidu rektor olla, tõsi küll, doktorikraad tuli talle isegi alles 1962. Aga igatahes hakati varsti Klementi tuleku järel Tartus rääkima luminessensist ja humanitaarid vaatasid teatud kadedusega füüsikute poole, kel paistis tekkivat uusi võimalusi ja no ilmselt siis ka uusi ideesid. Aga meie eesti filoloogide jaoks ei olnudki nüüd esmatähtis. Ja mulle tundub, et see ei olnud penalti üle otsustamisel esmatähtis isegi füüsikute jaoks, sest et aastal 1951 olid olulised muud asjad. Neetud leevendeczponeeris ennast, ka üliõpilastele on õige varsti. Viiekümnendatel oli selleks tohutult palju võimalusi. Ma annan nüüd tõepoolest mitte ühtki oma eluperioodi, kus oleks osatud korraldada nii kohutavalt palju koosolekuid, ametiühingu koosolekut, komsomoligruppi kooslikud, ÜTÜ, üliõpilaste teadusliku ühingu kooslikud teaduskonna koosolekud või siis näiteks mingid teoreetilised konverentsid, mingis väljamõeldud küsimus ja nii edasi ja nii edasi. Igatahes oli see tõeline hullustus, mis tollal valitses. Ega keegi muidugi kõigile ei läinud, loomulikult aga oli samas olemas niisugune üliõpilase isiksuse parameeter nagu ühiskondlik aktiivsus, mis pidi olema niimoodi teatud tasemel. See eeldas, et sa istud kaasa. Ma kipun nüüd asjast kõrvale, ma tahtsin lihtsalt öelda, et rektor Klementi oli tõepoolest palju võimalusi ennast näidata. Ja nüüd ma küll ei mäleta enam, mis koosneks just oli, kus ma teda esimest korda nägin. Ja ma ei mäleta ka seda, millest ta rääkis, mida ta rääkis. Ühesõnaga, sõnum ei ole mul enam meeles. Aga täiesti eksimatult on mul meeles tema esinemise laad, tema olemine praeguse terminoloogiaga rääkides, tema kehakeel. Ta oli pikk mees ja ta oleks võinud ütleme nii ülevalt alla vaadata. Aga ta astus oma kuulajaskonna ette kõnetooli mingisuguse ootamatu Uiedusega mingi ebalemisega ja selle ülevalt alla vaatamise asemel tõmbas oma pikkuse kuidagi maha mingi veidra koogutamisega. Ometi ei olnud midagi veidrat, vaid oli lihtsalt natuke kõhklev inimene, kelle ometi on üht-teist öelda, aga kes samal ajal teeks Parema meelega kusagil omavahel ja taeva pärast ja arvatakse, et ta kedagi õpetama kipub. Sest ei olnud käratseja tajunud manitseja tajunud kuulutaja tari. Mõtisklev tuli arutleja. Need olid väga tavalised ülikoolielu probleemid milles ta ülikoolis meil paljudel koosolekutel hakkas rääkima. Ja 1951 oli aeg, kus oleks ka fraasi ja räuskamise peale võinud välja minna, rääkimata dotseerimisest. Aga algusajaga reglementi oli see igatahes täiesti võõras. Ta oli paarkümmend aastat olnud Leningradi intelligent ja sealt tuldi tollal tõepoolest isesuguse prooviga. Üks tolleaegne Tartu Ülikooli sekretärineiu meenutab praegugi jahmatusega, kuidas rektor alati püsti tõusis, kui sekretär tema juurde tuli. On muidugi on see tülikas, aga mõne jaoks tuleb siis välja elementaarne. Aga noh, see on pakend. Lähme sisu juurde. Väga tähtis valveloleku punkt tähelepanupunkt tolleaegses üliõpilaskonnas oli keel mis keeles hakkab pleemiat see Venemaa eestlane oma asju ajama. Ja sellega said hakkama ka talutavuse piirides. Ta esitas oma esimestes kõnedes kohe alguses eesti keeles malbe vabanduse. Selles oli tõepoolest nagu süütunnet, et ta on vastu võtnud niisuguse ameti, mis otse olemuslikult nõuab. Keeleoskust seda veel ei ole. Aga ta ei teinud seda asjaolu lihtsalt niimoodi kõrgilt teatavaks, vaid ta kinnitused. Mõne aja pärast suudab ta oma asju kindlasti eesti keeles ajada, mis sa tõepoolest sündis? Aga muidugi põhiasi, see põhiprobleem oli selles, et mis siis nüüd ülikoolis lahti läheb. Sest pind oli ülisoodus printsipiaalsuse eks jutumärkides nagu mõnikord on öeldud, mitme mitme Erryga pind oli ülisoodus venestamiseks. Ja muidugi oli asju, mille suhtes mingitki opositsioon ei olnud võimalik. No näiteks seda, kas keel ja mõtlemine on ikka nii lahutamatud, nii kokku tapitud, nagu seltsimees Stalin oma geniaalsetes keeleteaduslikes töödes selle teatas. Seda küsimust võis küll koridoris või kuskil veel tagumises nurgas arutada, aga sealgi oli parem seda mitte teha. Ilves, professor Ariste sel teemal juttu üles ei võtnud ja ma sain temast isegi siis aru. Nüüd saan ma aru veel 10 korda paremini. Ja nii nagu ei olnud ka muidugi mingit mänguruumi majandusteaduse ümber, sest Stalin oli kirjutanud oma sotsialismi majandusprobleemid ja see lõpetas tõepoolest igasuguse niukene variatsioonide otsimise. Eesti olukorra erijooneks oli veel nõiajaht kodanlike natsionalistide peale. Sellega käis kaasas nuhkimine elulugudes ja lõpmatud vallandamised ning välja heitmised. See oli see pind, millelt Fjodor leevent 51. aasta suvel alustas ja millel ta tõepoolest soovi korral oleks vähemalt kolm aastat märatseda võinud. Aga märatsemist Tartu Ülikoolis ei tulnud paarile rarikale marksistile, näitas klarnet varsti koha kätte, saatis tartust lihtsalt minema, tõsine füüsikuid enda enda juurde Leningradi, mujalt petteid Tartusse, aga see kuulus yldiselt lihtsalt tõsise teaduse juurde, ta tahtis edasi töötada, füüsikuna. Venestamisega oli asi keerulisem. Klementi rektori elu algusesse kuulub väga tõsise poliitilise tähendusega katse ülikooli noorendada. Nimelt unustada Rootsi algus ja ainutähtsaks kuulutada 1802. aastal Aleksander esimese poolt alla kirjutatud põhimääruse alusel tööd alustanud ülikool. See kõik sobisime suurepäraselt kokku Stalini poolt 45. aasta suvel avalikult ja selgelt välja kuulutatud vene ja veneluse kultusega. Eesti haridus ja haritus seoti selle juubeldamisega selle 1802. aasta ülikooli juubeldamisega nii-öelda orgaaniliselt Venemaaga. Ja lisaks kadus ära ka üks pinnuks silmas olnud vana ülikool, mille pika ajalugu muidugi ilmselt riivas suure rahva iseteadvust. Kui ma seda siin räägin praegu, siis see tundub natuke naljakas küll, aga tol ajal oli ju lugu naljast kaugel, sest et minu keskkooliõpikutes jõudis 50.-ks aastaks asi sinnamaale, et kõik raadioid ja kõik telefonide elektripirnid ja niimoodi olid kõik vene geeniuse sünnitised ja sellel taustal oli üks akadeemia Gustav Jaan aastast 1632 muidugi lausa sündsusetu ja tuli ära unustada. Selle unustamise ja järgnevus igasuguse ignoveerimisega tegelesid innukamad juubeldavad eesotsas näiteks professor Martin soniga. Sellega nad tegelesid. Rektor Clement. Minu mulje minu mälestuse järgi oli siingi tasakaalukam ja tema jaoks ei tähendanud 1802. aasta lapsukese kiitmine üldse mitte ülbust 1632. aasta vastu, Gustav Adolfi sammas oli mingi maas, aga see tehti ära enne kleevendit. Samasse valdkonda kuulub ilmselt ka küsimus Tartu Ülikoolis kui rahvusülikoolist. Kõige mustemate aastatel on loobitud ka ideesid sujuvast üleminekust venekeelsele õppetööle Tartus. Ja muide, mul ei ole õnnestunud välja uurida, kui tõsiselt võis Eestis olla juttu näiteks ladina tähestikust loobumise üle. Ja üleminekust slaavi kirjale. Igatahes kellelgi pidise Nõukogude Liidu türgi-tatari rahvastel saab eeskuju silma ees olema ja seda võimalust on puudutatud. Niimoodi on mõned keelemehed kunagi rääkinud, aga ma ei ole selle asja välja uurinud. Mis aga puutub venekeelses õppetöösse, siis põhimõtteline ideaal kui oli see ainult tõepoolest Tartus, mõne raevuka marksiste jaoks aga filosoofremb lumi, venekeelsed loengud olid seotud vabandava naeratusega ja igatahes valmisolekuga aru saada ka eesti keelest ja võtta ka tõlke kaudu näiteks eksamit vastu. Igatahes ei kippunud rektor kleement. Kordan nüüd veel minu mulje järgi minu mälestuse järgi internatsionaliseerima rohkem, kui see lausa paratamatu oli. Ja rahvusteadused jäid ülikooli humanitaarpoole peal kaalukale kohale ja õppejõud rääkisid Feodor Klementi tingimusteta toetusest nende tööle. Tabelitesse on aetud ka üliõpilaste rahvuslik koosseis tol ajal. Aastal 1098 oli eestlastest üliõpilaste protsendiks Tartu Ülikoolis 97. Eesti enese rahvuslik koosseis muidugi muutus. Ehkki me nüüd oleme nagu hakanud häbenema sõna- koloniseerimine ja väldime teda, mis seal muud ikka oli. Ja ometi ajal, kui Eesti elanikkonnast oli eestlasi vaid 65 protsenti, oli Tartu Ülikoolis eestlastest üliõpilaste protsent ikkagi 80 solitlementi töö lõpuaastatel. Mu Judge, nende arvude esitamine võib tänasele euromõtlejale muidugi tunduda väga paslalisena ja takkusena, aga tookord oli see rahvuse elu ja surma küsimus. Ja Fjodor Klementi ei olnud igatahes siin hauakaevaja Oma eluloo jaoks kus kõrvuti selle tõsise tasemega füüsikaga jooksis juba alates 30.-st aastast ka aktiivne parteide, küll akadeemilistes ringides ja kõik oli selle eluloo selle kujunemiskäigu jaoks oli Clement väga rikkumata inimene. Minu Klementi muljete hulka kuulub ka tema kõne keemiaringis tähendab keemiahoone ringauditooriumis kus ta jagas Prantsusmaa muljeid. Siis sõideti veel vähe ja see oli rektori võimalus sõita seepärast ka numbri tegemine ühest harilikust sõidust nüüd harilikus sõidust ja valmisolek sellest rääkida. Mäletan sellest kõnest Klementi sallivust. Ta ei olnud Lilli promoti Fegroonia, kes maailma õpetad oleks tahtnud. Tõsi, elundikujulised korgitõmbajad talle Pariisis ei meeldinud ja ma ei kujuta hästi ette, miks ta just neile peale pidi sattuma. Aga selle väikese häirituse kõrval, millest ta rääkis selle kõrval oli sügava vapustus kõrgema hariduse korralduse otstarbekuse pärast Prantsusmaale. Ja muide, ta võrdles koristaja rektori palka Sorbanis ja leidis, et sel kodanlikul Prantsusmaal oli elukorraldus hoopis inimlikum kui meil sotsialistlikus riigis. Ma tean küll, et täna 97 kutsuksid niisuguseid tähelepanekud esile teistsuguseid reageeringuid ja arutlusi vasakpoolsusest ja parempoolsust ja nõnda edasi. Aga pange tähele, on viiekümnendad aastad. Ja hundiseaduste maailma on külla sõitnud õitsva sotsialismimaa rektor ja tuleb sealt tagasi ja räägib oma üliõpilastele, et seal ei ole väga vigagi. On hoopis teine asi. Ja samal ajal veel see Klementi laadi jätkumine üsna pikale rektori kõnede pidamises staažil vaatamata on ikkagi midagi liigutavat debanevat. Tema rääkimismaneer on ikka kuidagi liigutavalt kõhelil. Nüüd ma lähen aastasse 1957. Stalin oli juba ammu surnud, vede oli maha lastud 20. kongressi maha peetud. 1056 oli Ungari. Aga 1956 oli ka Poola. Ja nii nagu palju hiljem 80.-te aastate lõpus ei roninud impeerium Poolale kallale, sest et 80.-te aastate lõpus ta oli alles tunginud Afganistani. Nii on mingisuguses keerulises tingituses keerulises korrelatsioonis ka 56. aasta Poola ja Ungari. Mulle tundub, et Poola sai tookord üht-teist ära teha. Sest et teist Ungarit ei peetud otstarbekaks. Just nüüd niimoodi ma tahaksin niisuguseid Estonia ja masenduse ka öelda ei peetud otstarbekaks korraldada. Poolakad saatsid koju, marssal roposhowski, viskasid nurka punaarmee moodi mundrid, Nad ähvardasid hakata Katõni veresauna uurima. Oli ikka veel ülikoolis mitte küll igavese üliõpilasena, vaid aspirandi hakatisena. Ja ma ei teagi, miks Raymond auling ülikooli ajalehe toimetaja kohalt lahkus. Igatahes pandi mind ka teeks, see oli niuke lühend, mis tähendas kohusetäitjad. Aga kui ülikooli parteibüroo selle määramise ära kinnitama pidi, ütles juuraõppejõud Ženni Ananjeva. Aga miks ta ei võiks toimetaja olla ja nii otsustatigi. Ma rääkisin sellest Ungarist eriti Poolast, sellepärast et ridade vahelt moskvalehtedest, aga absoluutselt selge tekstiga Poolast tulevatest ajakirjadest sai aru, et midagi on tõesti liikumas seal maal vähemalt selles riigis vähemasti. Ja ma arvan, et midagi jõudis sellest ka ülikooli aja lehter. Mardi suusajoonistas trotslike karikatuure. Me tegime põhimõttelist häält ülikooli mütsi kasuks jah, ainult mütsi, aga siiski Johannes Kalitsejaga sattus oma vabameelsete Tšehhoslovakkia muljetega edasi kolumnisti kriitika alla. Tolle aja keeles, talle anti Edasis vastulöök. Mulle ka siis muidugi oli väga tühiseid asju, nagu näiteks haridusminister Vladimir oja eesnime tähe paigutamine tekstidesse niimoodi. Et pahasoovija võis lugeda siis lauset meie haridusministri v Oja mõju sellele sel asjal ja noh, ütleme siis on ka ajakirjanik malatus, aga oli ka juhtkiri, kus sai kirjutatud, et. Meil ei ole vaja võimu rahva huvides, vaid on vaja rahva enese võimu. See oli pärit Poola tekstidest. Ja siis tulid maipühad. Kuidagi tuli jutuks Karl Taev, kes meile kitsas teooriat luges, on kolmekümnendatel aastatel raamatuid illustreerinud vasakpoolseid raamatuid. Ta leidis küljes paar pilti ja Ühte ma mäletan, see oli rusikas rusikas püsti, taeva poole või lae poole oleneb rõhutamise tugevusest, aga igatahes ülespoole ta oli ja randmete ümber olid puruks kistud ahelad. Ja me panime lehte siis paari kaldaavi pilti ja panime ka see rusika need ahelad. Me panime selle ülikooli ajalehe esimesele leheküljele. Ma tahaksin siin isegi ainsust kasutada, ma panin selle ülikooli ajalehe esimesele leheküljele pilt, tulipunane, aga silmatorkav ja pikk Taevi lugu juures. Taevi meenutus. Kuidas see pilt omal ajal sündis ja kust ta ilmus, kui ta ikka kolmekümnendatel ilmus. Ma ei mäletagi päris seda Taevi lugu. Igatahes ülikoolilehes ilmus ta küll aastal 57. Mõne päeva pärast hakkasid vanemad seltsimehed mulle kuidagi murelikult otsa vaatama. Nõndaks veel paar päeva. Ma olen toimetuses ülikooli peahoone vasakus tiivas. Kõliseb telefon ja torust kostab siint leevend rektoraadist. Pangem siiski tähele, mitte lihtsalt jutuga pihta, ehkki aga soiku ta ju teadis, et tema häält kõik tunnevad ja samuti ka mitte siin rektor, võisinud leevendavaid Clement rektoraadist, esisklement rektoraadis. Kas te saate homme minu juurde tulla? Oh jumal, taevas muidugi ma saan. Leppige siis sekretäriga aeg kokku, ütleb ta. Ma oleksin aega kokku leppima, kusjuures minult küsiti, palju aega tahan, see oli Klementi poolt sisse viidud tava. Kust mina seda tean, ütleme, ma olen kohvile kutsutud, sai siis pandud pool tundi, see oli vist maaroos, kes seda asja seal tookord ajas. Ja siis hakkas Clement kohe asjaga peale. Ma tahan teiega rääkida viimasest lehenumbrist ja teate see rusikas niimoodi esimesel leheküljel ma saan küll aru ja ma tunnen ka Taebi, ma tunnen teda hästi ja ta räägib ju ise ka seal juurde. Aga kui niimoodi selle lehenumbri peale vaadata, siis võib sellest hoopis teisiti aru saada, nii umbes rääkiskleemet, Muller. Armastusväärne, aga rahulik, oli isegi nukker, ta peab niisugust juttu rääkima. Ega sunnin teda selliseid asju seletama või nukker, sellepärast. Võib-olla tõesti sellepärast, et me elame niisugusel ajal, kus sellest võib teisiti aru saada. Ma ei õiendanud vastu, kus sellega. Aga ma seletasin küll ja mitte ainult seda, et see on üks väike ilus kild Eesti vasakpoolsuse reaalsest ajaloost. Aga ma üritasin rääkida ka seda noor aspirant, pea rõõmu täis. Et maailm hakkab muutuma. Et kui see rusikas ongi tänase päeva rusikas, kui seda nii võetaksegi, siis on see ju ometi isikukultusest lahti saamine ja selles vaimus veel. Clement lasi mul tõesti kaua rääkida, ta kuulas ja ei seganud kordagi vahele. Ja siis tuli tema kord. Te olete veel väga noor, alustas ta oma juttu ja siis ta rääkis väga kaua Leningradist ja kuidas ka tema ise oli kolmekümnendatel aastatel pange tähele nüüd aega kolmekümnendatel, kuidas ta oli neil aastatel lülitanud midagi ette võtta sealsamas Leningradi ülikoolis, sealsamas parteiorganisatsioonis ja kuidas läbimõtlematud aktsioonid jooksid tühja ja tegid kahju ja mitte ainult tegijale, vaid ka teistele ümberringi. Ja ta rääkis tõepoolest niisugust skemaatilist tüüpilist Nõukogude intelligentsi lugu ja mulle tundus, et kogu oma rektorlikule, tähtsusele, oma rektorlikule, edule ja nimbusele vaatamata on ta üsna nukker. Ja kui ta saaks vormiks ta selle maailma siiski üsna teistsuguseks. Meie jutt ei mahtunud kokkulepitud aega, ta läks pikemaks. Pärastpoole juba Kirjanike Liidu asju ajades, ma käisin mingite külalistega Kaavel ülikoolis. Korra kuuekümnendatel aastatel käis hoogsalt ringi üks Klementi sentents. Asi oli selles, et tol ajal oli kombeks kangesti inimeste eraeluga tegeleda ja pidid olema mõned kanged kaebajad, et ka Fjodor kleemet väsinud sellest tema eraeluga tegelemisest. Ma usun, et selle istumise ajal vaatas ta küll ülevalt alla, aga see sentents reglemendi lause, mis ringi käis, oli järgmine vana hobune, näed, tahab ka kaeru krõmpsutada. Seda lauset arvestades pidi ta eesti keel juba ikkagi päris hea olema. Aga poliitilisi kaeru ta vist enam krõmpsutada ei tahtnud. Ülikooli kolleegid rääkisid nukralt, et invasiooni järel Tšehhoslovakkias oli Clement igasugu arutlemiste peale reageerinud. Ootamatu jäikusega. Aga see on tollal 68. või 69. kuuldud jutt ja detaile ei söandanud ma tookord uurida. Feodor Klementi oli rektoriametis 1970. aastani niisiis kaks aastakümmet. Ta suri 73. aasta suvel. Kordasime saadet sarjast 50 portree, visandid, taksel tamm, kõneles Fjodor Klementist.