Järgnevalt kordame eile õhtul Vikerraadios kavas olnud saadet sarjast 50 portree, visandid kõnelebaxelbam. Õigupoolest oleksin ma võinud tänaval näha ka Anton Hansen, Tammsaaret. Laseme ju peaaegu sealsamas, kus tema ainult paari minuti kaugusel. Ja kui ma oleksin linna läinud teist teed pidi, mitte kitsarööpmelise raudtee ääres mööda vesiväravad vaid pööranud Wiedemanni tänavast tulles paremale läinud trammi peale mööda Köölerit või ehk siis isegi Koidula, siis oleks võinud Tammsaarega kokku juhtuda küll. Poiss ja liblik ja mõned jutud neist külavanem inimestest olid loetud. Ja küllap oli mu esimesed elukümnendil kodus ka tõest ja õigusest juttu olnud. Tammsaare Iru kahe asjas orientiir hilisemaid valesti, minu apteekrid, ema, tema oli mulle näidanud ühte maa hoopis kaugemalt juba Kadrioru pargis, umbes seal kandis, kuhu hiljem tehti see vene laevastiku haigla ja ema arust pidi Tammsaare seal elama. Ja niimoodi siis juhtuski, et ma hakkasin Tammsaare meremuuseumi avamisele. Oli aasta 1958 Tammsaare sajandat sünnipäeva suurpidustuste ajal. Ma hakkasin sõitma sinna avamisele just nimelt üsna Kadrioru tahapoole, et lõpp-peatuses edasi minna. Ja siis ütlesid teadjamad, et mis asja tuleb ju apteegi juures maha ei ole kohe kohal. Elem Treier võib selle peale üsna tige muidu alla. Ja niimoodi ma saingi siis teada, et olen oma esimesed üheksa eluaastat päriselt, Anton Hansen Tammsaare naabruses elavad. Ja võib-olla oleks sihvka saarematustega seoses välja tulla. See oleks siis märtsis 1940 olnud, aga ma olin siis vist haige, nagu me kooli ajal tihti olin. Surmasõnumeid mäletan ma küll hästi ja seda mäletan, räägiti Eerikust kirjanikupojast kes nagu oligi lehtede järgi isa surnuna leidnud. Kirikut, ma nägin selsamal juubeliaastal 1978. Me olime lähevad kaasas, Moskvas näitust avanud ja aktusel viibinud seltskonnas oli jälle väga külm talv ja tema käis Tratlikult Kall lahti. Hanseniga kirjanikul esega ma olin ka korra kokku saada, Ta tuli kirjastusse mingeid asju ajama. Suuline kirjastusega priimus rääkis tema üsna ekstravagantset testvisiitidest eelmistele peatoimetaja. Aga minu ajal ei pea probleemiks tõe ja õiguse üllatuslikult säilinud käsikirjade äraostmine ja see oli juba kõrgema taseme asi ja sellega tegeles valitsus. Keede Hansenit suurt ei huvitanudki. Aga Eeriku omaaegne naine, kelle foto ka Tammsaare majamuuseumis ilusti väljas tegime liigutava kirjandusloolise kingituse, ma sain talt kaks Eeriku tinasõdurit. Ma kinkisin ära Sillamäe Eesti koolis, kui seal paar aastat tagasi Ülo tuulikuga Tammsaarest rääkimas käisime ja teine on alles ja võiks mõtelda, et ehk Anton Hansen Tammsaare on ka teda näpu vahel hoidnud. Tinasõdurite kinkija praegu pireen ruut ja tema rääkis kunagi loo millest on vist kah naisportreede jutus juttu olnud, aga tänase jutuga seoses ta tuleb murega vägisi meelde ja see lugu oli nimelt niisugune. Ta töötas Ireenut neljandas haiglas. Nende kontingenti kuulusid ka revolutsiooni veteranid ja üks neist oli olnud tule pretensioonikas patsient nõudis pidevalt erikohtlemist, sest tema olla Leninit näinud. Mude Ireenil oli korra sellest jutust küllalt saanud ja ta oli üsna hõredalt öelnud, et teate, see ei ole tähtis, kas teie olete leerid näinud või mitte. Tähtis on see, kas Lenin teid ka näinud. Mõtlesin uuesti sellele õpetlikule noole tõepoolest enne kui ma oma tänase tegelaskonna juurde asusin. Aga ometi ei suutnud kiusatusele vastu panna? No üks tegur võib olla, lihvisin, edevus. Peale selle on mul piree nutimõistuloole vastu panna vene kirjaniku Niina Permeeruva arutlus. Pihtimus sellest, kui olulised ja tähtsad on tema jaoks olnud juhuslikud kokkusaamised niisuguste eelmiste aegade oluliste inimestega. Need on tema jaoks olnud nagu sildaegade vahel. Ja see kõrvalepõige sobib minu arust sissejuhatuseks järgmisele killule sest mina tõesti nägin Ernst Peterson särgavat, aga tema vaatas lihtsalt klassitäit, õpilasi enda ees. Siin ei ole ma 1946. aastal, sest just siis ma lõpetasin seitsmenda klassi mis oli tolleaegse koolisüsteemi järgi mittetäieliku keskkooli lõpetamine. Edasi võiks minna siis nii kaheksandasse klassi, aga kutse? Ernst Peterson-Särgava tuli meie juurde 21. kooli propageerima seda tehnikumi, kus ta parajasti õpetas. See oli Tallinna ehitustehnikum, nagu Oskar Kruusi leksikon räägib. Ja tõepoolest, hõng käis meist korraks üle. Kirjandust õpetati tollal koolis kõvasti ja ajatundlikult selle ajatundlikkusele ja et ma saan nüüd just poole Nende tagant ilusti aru, kuidas just nimelt kirjandusõpetaja mall suigutunnid olid need, kus me olnud aegadest kõige loomulikumad viisil rääkisime. Ja muidugi kuulusid sinna ka ühe härja elulugu. Pean silmas särgava, oli teada ja tähtis. Igatahes sain ma kindla peale tooti aru, oli liiga tähtis selleks, et tulla meile nüüd mingit tehnikumi propageerima ja peale selle Tauliga juba peaaegu kaheksakümneaastane. Ja ma ei mäleta, mis ta rääkis. Ilmselt ta suurt elu praktilise külje peale ei rõhunud, ta ei meelitanud tegeliku töö ja peatse ametioskuse juurde. Kui ta oleks seda kuidagi veenvalt ja isemoodi teinud, oleksime meelde jäänud. Juba rääkisin oma pro forma. Nii, aga vahtisime teda ja ka suursugust tuli habet ja tundsime, mina küll eelmine rand oli meile külla tulnud. Kunagised reaalkooli õpilased rääkisid, et kui särgava, eriti kuus oli pihta poistelt, mis on teie arvates suurim viisakus. Komatis kuidagi vastata särgava ütles armulikult. Vaat see ja tõstis oma suure habeme rinnaesiselt üles ja näitas laitmatut kaelasidet. Selle all. Matused olid olevat piki linna liikunud pudirida reali poiste hanereas ja suure distantsiga kõndimine nii praeguste kui higistan. Ja miskipärast oli see asjamehi pahandanud, et tegemist on nagu meeleavaldusega. Sestet ehkis järgavad ametlikud respekteeriti, kui tublid, kriitilist realisti. Ja varsti hakati Friedebert Tuglase noomima ja mitte ainult panin ma selle eest, et tema tuulas olla tõkestama tema kriitilise käsitlusega Vilde ja demokraatliku rahvalikku loomingut. Niisiis, ehkki kirjanduse poole pealt oli asi igati korras, oli särgava isamaaline hoiak Eesti vabariigi ajal ja tema tegevus kaitseliidus ilmselt Kont Partei kurgus, teda taluti, aga samas ikkagi ka võõristati. Mina käisin õige mitu korda turu lähedal Tartu maantee polikliinikus hambaarsti juures. Ja see, et otse selja taha jäi Underi kunagine kauaaegne elupaik, seda ma tookord ei teadnud. Aga kuidagi tuli välja hambaarst juba üsna väsinud vanadaam, doktor Solba särgava tütar. Ma ei mäleta, kus välja tuli, ju ta pidi ise ütlema, palju medalit ju küsida ei saanud. Hambaarsti juures ei saa palju küsida. Aga tema elust natuke ka isast siiski rääkisime. Juba eesti raamatu ajal. Kirjastusega tuli üllatusena suurim üllatus, mis minu tegevuse üldse juhtunud on. Kirjastusse jõudis Ernst Peterson-Särgava käsikiri, mis Olev Jõetundliku ja nõudliku. Paar aastat pärast ülikooli lõpetamist elasin aspirandi elueksamitega, tegin esmajoones, oleksin pidanud kirjutama kandidaadiväitekirja, sellega oli asi nagu nagu ta oli. Aga igatahes sellest teaduslike ambitsioonide perioodist on mul pärit üks visiit, Friedebert Tuglase. On siis seekord, kus ka mind nähti. Sest tuulas on. Visiidi nüüdseks avaldatud päevikust ka läbi kandnud lühidalt, aga siiski. Visiit sinna nõmmemajja minu jaoks Tõdurist elamus küll. Nüüdseks on seal palju käidud, aga iga kord, kui ma satun sealt trepist tuulase kabinetti ja suurde saali üles minema peaasjalikult their juhatav Elo Tuglas, seal Friedebert Tuglas ise, kes oskas tehasele pinda sondeerimine ja eesti kirjandusteaduse jaoks täiesti viljatuks jäänud istumise ikkagi väga hubaseks. Ta leidis üldisi ja temale nagu huvipakkuvaid teemasid, mille puhul minagi sain nagu teadjamees olla ja nii suuruste maha selle atmosfääri, mis oleks võinud tekkida uustulnuk patriarhi juures uustulnuk korreffee juures. Seda tunnet ei olnud varsti selle jutu ära ja kui olulisem sellest kohtumisest välja sõeluda, siis ehk oli see väga delikaatne nisugune. Hoolitsevad murelikult kaasamõtlev hoiatamine, et kas ma ikka kujutan päriselt ette, missuguse materjalihulga esmaseisan, kuna hakkan kirjutama Tuglase kirjandus, paduslikuste kirjandus, kriitilisest tegevusest ühtekokku tervikuna. Muidugi ka see jutt päriselt eemale ei peletanud, siis niisuguses vanuses nii-öelda ettevaatlikkusele pikapäevapoliitika keeris kiskus kaasa muud tegemised. Võib-olla seesama päevapoliitikas päeva tunneb, nii et ka ühes Tuglase sünnipäev väga seoses avaldatud lühiloos hüüatama. Et Tuglase on õnnestunud näha midagi üsna olulist 20. 1000 inimese üldlaadis. Selle midagi na ongi nimetatud käristatud ja närvilist psüühikat, valusaid kaootilise sisemisi käärimisprotsesse palasseerimist, reaalsuse aususe piirjoonel. Noore inimese asi. Ja sellelegi loetelu esitasime nüüd Lembitu Meil ka järgi, sest emmele ei meeldinud, see on nagu niisugune klassitundetuid, lassi, mast, arutamine ja ta võttis sel puhul sõna ja ta tunnistas kohe õige raskesti manitsedes. No nüüd täpne tsitaat remmelga artiklist. Märgid algavad, kui vaevalt annab psüühka ühisjoonte ja mõtlemislaadi dialektika uurimine väljaspool kommunismi ja kapitalismi väljaspoolklasse sõja ohtu, militarismi, fašismi, kolonialismi ja nii edasi mingit õiget komporteri märgid lõppevad niimodi Lembit Remmelgas. Ja lõpuks Leida Tamme vastu välja veel partei programmiga niimoodi appi. Aga oli aasta 1963 ja vaidlused olid ergutavad, mitte Musetavad remmelga saime kogu aeg talutavalt läbi. Aga Friedebert Tuglas vana ja targa teiste tekstide kallal istujana ka teiste tekstide kallal istujana sai vist aru, et oli mulle selgeks teinud mu ülesande. Haaramatuse hõlmamatuse välistasime mõnikord Kirjanike Liitu ajal, kui ma seal töötasin oma praktilistes asjades nagu auto kasutamine. Kordagi ei küsinud ta veeninutega olnud kuulda ka, et oleks kelleltki teiselt järele uurinud, kuidas selle temast rääkima kandidaadi tööga siis ikka on. Ja mitukümmend aastat hiljem öelnud jüripäeval oli mul keele ja Kirjanduse Instituudi saalis tunduski väitekirja kaitsmisel lõpmata hea meel, et mul läks tuulasega just nimelt nii, nagu läks. Sest niivõrd hea oli Undusk Nüüd tuleb küll puhas edevuse rubriik. Siiski mitte päriselt, sest et omajagu selles killus ka 40.-te aastate keskpaiga atmosfääri, nii et ma panen ta siis teie ette. Mul on nimelt kiri Oskar Lutsul. Maamärgid ja ajajooned on selles Et tol ajal 40. aasta keskel, aga ka mitu aastakümmet takkaotsa püüti kangesti õigupoolest tolleaegse funktsionärina püüdsime kangesti tugevdada kirjanduse ja kirjanike sidemeid, eluka pikali, tunne mõned jäävad rahvamõtteid ja salasoove, aga oma laua juures tööd nokitsen, kirjanik, no kus tema neid mõtteid ja soove peaks teadma. Aga noh, 40.-te aastate keskel polnud ma ju veel ka miski suuna oma, askeldasin aktiivsem õpilastegelinskid 20 esimeses koolis ja siis tuli sinna ilmasigene ja hakkas organiseerima üritust. Et kirjutage õigekiri, Oskar Luts sule. No mitte nüüd päris kasvatamiseks seda nütšikeme, see on umbes nii, et jutustage ikka talle, mismoodi elati, õpiteed Ta saatis tänase koolieluga ka kurssi ja kontakti ja noh, mis seal ikka. Ma ei mäleta nüüd isegi seda, kas igeme Ilmar ise selle kirja teksti valmis oli teinud, me tegime seda ise. Aga igatahes ilus varsti, noorte hääles säde. Pilt, kuidas 21. kooli pioneerid kirjutavad Oskar Lutsu kirja jäänututele, tuletas juba tookord kahtlaselt meelde Saperoosaste kirja kirjutamist Türgi sultanile. Oskar Luts vastas, vastus tuli üsna varsti lühike rääkimisteta. Ja nii oli ajaleht teinud ja lähendanud kirjaniku kaasajale. Aga kui päris tõsiselt rääkida, siis Oskar Lutsu päevik sellest ajast. Me oleme muidugi seda kuivõrd täidetud sellest kaasajast, tegelikult oli oma tüdimuseni tühiste tööpakkumiste pärast arusaamatusega toimuva üle pettumusega kirjastamis takistuste pärast oma ahastuse ja valuga jüri pärast, poja pärast, mõnikord pahameelega iseenda peale, oma eluviiside pärast. Seal oli see aeg. Minu kindla veendumuse järgi lapsepõlvega heidete järel on see päevik kõige kirkam Lutsu mälestusraamat ja meie läksime talle elu õpetama. Õnneks mitte liiga pealetükkivalt. August Jakobson mängis mulle kätte, puhas juhus. Mõni midagi niisugust, kõige nooremaednik, August Jakobson, eesti naturalismi vaieldamatu klassik kodus voodihaige ja mind saadeti paar korda temalt partei liikmemaksu sisse nõudma. Külaskäigud suure haiged mehe juurde pikali voodis ja korra teile endale süsti. Ärge laske ennast segada, ütles ta, ma pean selle kella peab tegema, tegigi spetsiaalne konstruktsioon võimalustega voodist toda. Ta püüdis sotsialistliku realismi nõuetele kohandada oma vaeste patuste alevit kui endal pooleli. Ümber töötatud osa segas hulk aega raamatu väljaandmist sest autori viimast tahet oleks nagu tulnud arvestada, kuna, mis polnud ainult keele ja stiiliga ei muutunud, oli tegelaskondia süžee ja tegemist oli ka vahele kirjutatud peatükkidega, koguni siis osutus parandatud ja parandamata testi kokkuliitmine võimatuks. Vaeste patuste väljaandmisega seotud veel üks segav asjaolu. Teose uustüki vastu. Matteuse kuus tükki. Ka helistamise selle ajakohase paranduse vastu tundis huvi Johannes Käbin ise. Seepärast polnud mingit võimalust, ei oleks lihtsalt niisama märkamatult välja anda, ehkki auk Jakobsoni teoste sarjas. Ja muidugi romaani kirjanduslooline tähendus nõudsid seda, et vaeste patuste alev ilmuks südameis kirjastus ettevõtlusnimetati tolleaegse töödelmioloogiaga poolsterdamiseks. Me puterdasime romaanid kahe ulatusliku järelsõnaga. Sõbrad teine textioloogilina Ando õrnalt. Siiski saime veel viimasel silmapilgul suurest majas, nagu siis EKP Keskkomiteed meetodit tungiva soovituse trükkimine peatada seisvumise soovituste arvesse ei võtnud. Oli lihtsalt niisugune tunne, et Jakobsoni raamatut, sõbra jälje sõnaga ei hakka ju keegi ometi ära korjama, need kõik lõppeski soodsalt. Ja muidugi ilmselt oligi sellel korrusel mõtet ainult algsel kujul ilma Sinumiseda vähendamiseta ima parandusteta. Aga neid parandusi suur haige siis seal oma voodis siis tegin juuda, kirjutas seal kamandama samasid mille lavastamisel teda enam ise vist ei lootnudki päris. Sest ta nimetas neid lõpuks lihtsalt dramaatiliseks juhtustusteks. Mul oli nendes Jakobsoni suhetes ka väike eellugu aastate siin esimese kursuse üliõpilasena saanud aula kõnetooli. Et üliõpilaste teadusliku konverentsi raames maha ütelda ettekanne eesti kirjandus, võitlus rahu eest. Noh, see oli lapsik publitsistlik oopus, mis aga siiski palju oleks öelda, et laineid lõi, seda mitte, aga kergem kuivendusega tekitas. Sest ma olin seal pisut kriitiline, August Jakobsoni draama loomingu suhtes heitis ette näiteks tegelaste individualiseerimisel vähesust ja, ja v midagi taolist. Karl Taev igaveses vangutas pead, aga mitte etteheitvalt ja vanemad üliõpilased patsutasid esimese kursuse poissi õlale, et muidugi tulepa Jakobsonist kriitiliselt kõneldaja aegne seni pole tehtud. Aga varsti olid astu Tartu kirjandus Majas kuulda, et Erni hiir oli Jakobsoni sõna viinud, ajakirjanik olnud. No enda tegelikult ju tühisest torkimine siiski mõnevõrra häiritud. Aga juuli August Jakobson oli see ammu meelest ära ja tõenäoliselt üldse konkreetse isikuga sidumata, igatahes jutuks tema nõmmemajas kordagi ei tulnud ja üldiselt tuli ta suhtumine minusse peaaegu heasoovlik. Küllap sellepärast tulin loomingut nimetusest, ajakiri Looming aga oli Paul Kuusberg. Kuusberg oli Jakobsoni loomingumeetodi ka nii-öelda teoreetiliselt meie kirjandusloo plusspoolele kirjutanud. See avaldab mõju. Küllap mina olin tollal väga sisse võetud imemaalidest ja tõlkisin päid Loomingu raamatukogule, August Jakobson 30-ni maade lugenud. Ajakirja publikatsiooni lisaks oli sel ajal aga esimene väikese kaustale raamatu väljani jama, viisin selle August Jakobsonile lugeda. Kuu aja pärast sain siis raamatu tagasi. Nagu vaidlust alustada ehma oleksime üritanud, ta lükkas selle asja lihtsalt kõrvale. Jah, lugesin jah, aitäh. Ja seda minu suureks pettumuseks, sest mulle tundus õrnburgi pilk asjadele vähemalt tollal väga värske ja mulle tundus, et sellega tulevad kõik kaasa peale õige paadunud konservatiivi. August Jakobson, see võtke psühholoogilise draama viirastused, autor jäi nii ükskõikseks. VTA tõrjuvaks pani muidugi mõtlema sellele, et kirjandusliku võitlusväljal ei ole kõik nii lihtne nagu näib. Ja ei olnudki. Aasta tagasi juunis 1909 nüüdisajakirja akadeemia, 1950. aastal toimunud EKP kaheksanda pleenumi materjalide avaldamisega August Jakobsoni sõnavõttu nii. Ja kõik see, mis kultuuri võõraste poliitiliste lööma meistri suus on lihtsalt rumal ja vastik. See muutub. 1009 Me läheme seitsmenda aasta romaanivõistluse laureaadiks juba sõjaeelse Eesti Kirjanike Liidu esimehe suus minu jaoks seletamatut arusaamatuses. Sest Jakobson õiendama kõnes arveid suhtumise pärast tema enda loomingusse süüdistab kodanlike natsionalistide rühma Jaan Kärneri surmas hulluks, mis asja siis surmas? Ta räägib jutumärgid, nende tegelaste kiskelikus tegevusest jutumärgid lõppevad. Ta nimetab Merilaasi ja sanga nimesid, ta nimetab neid tuntuimad, eks kodanikku dekarentideks ning okupatsiooniaegseteks kollavariantideks. Jutt on muidugi saksa okupatsioonist. Jakobson võttu märgistab sõna teadlased ja loeb siis üles Nende jutumärkides teadlaste nimesid. Alto vedas, sööd algi Kleis. Ja ta kuulutab pleenumil sellel väga tähtsal istumise, need on kõik toimub muidugi õige olnud. Aga et kõik toimub alles ka puhastuse algus ja puhastuspeab jätkuma just nimelt nii, puhastus peab jätkuma ja umbrohust tuleb lahti saada. Ja mida sellised loosungid tol ajal tähendasid, lisanud Jakobsonile ju mata olla. Temast endast sai ülemnõukogu presiidiumi esimees sellel kohal viienda kaheksanda aastani 1050 kuni 54 oli ta järjekordselt Eesti Nõukogude Kirjanike Liidu esimees. Stalini muidugi muutis tooni, tuli sula nagu Erenburgi arvas, ristis Jakobsoni muide tõenäoliselt Ühes taavi preemiast, mis oli eelvalikust juba edukalt läbi läinud ja ajalist lauda välja kuulutatud. Pärast Siberist tagasitulekut süüdistas Nigol Andresen Jakobsoni oma vangisaatuses. Jakobson püüab oma kirjas end süüst vabaks rääkida. Midagi me sellest avaldasime, mõni aeg tagasi Keeles ja Kirjanduses, kui ma seal olin. Ja ma lugesin neid kirju. Huviga muidugi, aga ka mingisuguse seletamatu kõhedusega. Aga muidugi, Neid asju nõmmele liikmemaksu järele minnes oleksingi teadma vaevalt oleksin haigeid taga nõudma hakanud. Ehkki mõnikord tundub toimuv siiski uskumatu. Jakobson surma kohe kolmandal aastal andis Eesti raamatuga veel kaua välja ja kirjanikuna oli ta muidugi suurejoonelisem, kui poliitikuna. Ja lõpetuseks Johannes Voldemar veskist meie keeleklassikust. Pane tema loenguid kuulanud kontrolltöid, mille alla ta kirjutas punase tindiga korrektselt ühe linnukesega, see oli v-täht või oli see niisugune? Kontrollitud linnukesi ja ma ei tea, see oli seal all väga korrektselt kirjutatud jama lähedal, isegi eksami teinud. Aga ma polnud hea keelekuulaja. Kuidagi ei huvitanud, nagu süvaprobleemid selles ma mõtlesin muudele asjadele enne vastamisi. Ma palusin sõbralikumatel kursusel tavaliselt veel endale õiged vastused pähe taguda. Aga aegadega voolu ma tajusin seda perveeruva aiasilda. Ma kujutlesin noort veskit viiuliga Treffneri koolis, no selles Mauruse koolis ma nägin teda töötamas Vilde Särgavaga korrigeerimas lihtviisilise korrektorina tähtsaid ja vähem tähtsaid puu, aga miks vähem tähtsad ei ole ju tähtsat ebatähtsat keelt õige ja valekeel ja miski õpetas õiget keelt. Talle elati rahulik, kuidagi täiesti üle saginas. Minu arust ei riivanud teda Stalini tungimine keeleteadusega Stalini suurim ega kogu see viiekümnendatel aastate närviline ja mõnikord ka ohtlik atmosfäär. Ta võttis lihtsalt kätte järjekordse sedeli ja rääkis Eestis rahade saamisloost sellest, kuidas liidete abil ühest sõnast palju uusi sõnu võib teha. Näiteks liides ta nii kõneles Veskit, osutab mustaks tegemisele ära väärimisele, näiteks risustama ja jutustama söönud liitega ja see on ju ka jutuseks tegema, jutuga ära määrima, kui me sisusse vaatame sellest, kas ta oma vurrudega naerab ka, ma ei saanudki aru. Seekord, kui ta jutustas hoiatava loo, et kui te midagi võõras keeles kirjutajate, siis tuleb olla ettevaatlik ja sõnastiku vaadata, mis ta vaatas oma sedelit ja ütles, näete, mõni aeg tagasi soovis kehakultuuriteaduskond Moskvast põrand võimlemise mate pol on vene keeles põrand tõesti ka ja nii nad siis kirjutasid ametliku kirja krossimine matile Vuclazmeeni siis ta vist ikka muiatus. Me kordasime järjekordset saadet sarjast 50 portree, visandid ja saate autor on Aksel pan.