Ja kordame nüüd järgnevalt saadet sarjas 50 portree visandid, kus Aksel Tamm kõneles Egon Rannetist. Saade oli kavas kaks aastat tagasi. Meie isikliku tutvuse algus oli, ma ei oska, dramaatiline, koomiline, Beethoveni või siis kraadelik. Igatahes oli see üsna isesugune ja ruunid olid tõesti õige tugevad. Number oli 1098. Ma olin juba paar kuud tööl olnud, looming, Kirjanike liit asusid ühes majas Toompeal kohtuda otsas. Ja nii oli mul olnud muidugi päris palju kokkupuutumisi Kirjanike liidu rahvaga tol ajal veel üldse üsna tihti koos mitte ainult isikliku tutvuse pinal vedanud seltskondlikud ja klubiliselt, vaid nii-öelda organisatsiooniliselt. Ja üks selline organisatsioonilise kokku ajamise kokkutulemise vorm oli niinimetatud partei haridusvõrk kus iga kuu siis käidi mingit teemat arutama, sageli tüütute mõttetult, mõnikord ka väga huvitavate poleemilised. See on niisugune aasta läbi tegutsev süsteem muidugi suvevaheajaga. Ja nüüd ma tõepoolest ei mäleta, kas tegemist oli partei haridustöö aasta eduka lõpuga või oli see uue vooru algus, aga igatahes suundus seltskond pärast teoritiseerimist võidu väljakule kunstiklubisse. Et tähistada, olgu siis algust või lõppu. Hakkas juhtuma, nagu eesti keeles öeldakse selle kohta 40 aastat hiljem. Klubisse oli tulemas. Aga võib-olla sa oled minemas kantrännet. Ta seisis parajasti riide põhjus lasele leti juures. Kümnete kirjanikega jah, olime tuttavaks saanud ja neile Tartuliku hiljuti ülikooli lõpetanud inimese enesekindlusega öelnud, siis ka oma arvamist ja nägemise rännet ei näinud, ma ei tea, mis eufooria mulle seal klubis peale tuli, sest eelmised ajasime massi kombekad pigem muhedalt, kui ründavad. Käisime seekord õnnete üsna külje alla ja ilmselt siis etendasid niisugust uudishimuliku vaatlemist. Ja kuulutasin nii-öelda vahele, see, siis on see kõige nahaasem eesti kirjanik. Nagu ma siin enne juba ühe keelekasutuse kohta natuke häält tegin, siis muidugi tean ma ka seda, et sõna nahaalne russitsism aga igal ajal oma keel ja EKS-is. Eesti kirjakeele seletussõna raamatus on sõna nahaalne sees, mis sees Mart purdija, Jüri Tuuliku lause näidetega. Ilmselt tahan ma selle keele jutuga natuke mälestuste mõjul pinget alandada. Ma igatahes tookord 40 aasta eest oli küll niisugune tunne, et lagi langeb. Et suur kogukas, massiivne rannet vaatas nagu tundoc küüliku peale astus, lausa defineeris minema. Mängutas selle peale pead, Anton tähendab, meie teoreetiliste seni närvide juht ja õpetaja ja nii see seekord jäigi. Järgmise päeva pärastlõunal olin toimetuses muidugi kerge süütunne südames. Need olid asjal. Ka siis saabus pedant. Atmosfääri iseloomustamiseks tahaksin veel peaaegu et koos uksega. Toimetuse keskmises toas olid koos kolm lauset kaks vastamiseks otsakuti rannet istus ühe laua taha ja käratas. Teie võtke prillid maha. Tarand oli selleks ajaks targu juba kõrvaltuppa läinud ja siis mõned taskust mille täpsemaks iseloomustamiseks mul puudus, nii siis kui ka praegu selle kvalifikatsioon igatseda vajutasin iga päev, siis põrkas sealt üksinda suurt tera välja plaksuga. Ja tekst oli umbes niisugune, noh, kas Üheteist asjade kaarjad ka vastutab oma sõnade eest vastuta? Nonii, kes neid asju täpselt töötab, kes teksti täpselt mäletab? 40 aastat tagasi ikkagi pabin ka? Muidugi vabandasin ja asi oli mõistagi Vädalase. Aga igatahes olid annetti raevu ja väljaastumise motiive ka see, et ninatamm olen ju alles uus mees, õmblus aga juba klaasin tema kallale. No umbes nii, et kui nad ise võrdle, siis ässitavad kutsikad mulle kallale. Selles esimeses tutvumisepisoodis on minu arust üsna palju Lannetit, küllap mind ka, aga noh, teema on annet. Ja nii siis selles episoodis Lahti arutamata ja vist jääbki siis niimoodi nimetab suhtlust Loomingu toimetus noh, tolleaegne looming, ütleksime, ranits halvasti. Sööri Paul Kuusbergi menetlemise aeg ja üldiselt iseloomustas Kuusbergi toimetaja hoiakuid ja käitumistõelinud prantsus. Tõesti täiesti läbimõeldud püüd teha parlamenti ajakirja Üheksanda aasta kirjandusega parlament ülesannet sobinud küll ja küll muidugi äärmusena loomulikult, aga ikkagi. Ma mäletan, et kui ma Ma sotsioloogiliseerivas kirjandus arutelus püüdsin kiiter annetit näiteks noh, niisuguse isemeelsuse eest, nagu seda oli kriipsu tõmbamine masina-traktori jaamadele, mis tookord oli vaata et nõukogude võimu vastane ettevõtmine, see tähendab laaneti poolt siis tasuks 60 mind delikaatselt aga tagasi tõmmata annetit. No ütleme, uut tajuvad uut kajastavate kirjanike loetelust välja jätta. Rooke ilmuski loomingus, et võita. Aga ei enne ega pärast seda oleme nõiad Kuusbergi niimoodi isiku vastu minevat. Millest ma tõesti arvan, et seal pidi olema väga mingi mingi isesugune vedru, mingi eriline taust, mingid vanad juured. Aga otsime ka täiesti ilmaasjata mingeid süvapsühholoogilisi tagamaid. Asi oli lihtsalt selles, et Kuusberg tunnis Rannetti puhul seda joonud, mis talle endale oli täiesti võõras ja vastumeelne. Tollane nimetati seda teemaga spekuleerimiseks, see oli nii-öelda järele kaagutamine partei dokumentidele. Millised tõepoolest mustkunstniku osavusega seda teha võis seda õnnetuma kadunud pojaga Eesti aegade kõige enam mängitud draamaga. Ma mäletan esietendust. Istusin draamateatri rõdul üleval ja tõepoolest tundsin, kuidas seal elas kaasa kadunud poja kojutulekule ja muidugi olisi Sibergusse vaevatud ja kaltsus mees tuli, muidugi oli see Venemaa, mis oli teda niimoodi muserdada. Meil on arutanud ja muidugi oli see nõukogude võim, kes teda niimoodi tallanud olijat ta niisugusena koju tuli. See oli siis näidendi alguse esimene vaatus. Hariliku vaataja jaoks oli Eesti inimese jaoks igas mustkunst, sest siis hakkas met, rääkimata tsensuuri ja partei ideoloogia töötajatega. Sest et tuli välja, et kadunud poja väsimus ja muserdatud ja tema tootlikkus oli ainult maske selle maski taga õli, spioon, Edile sant. Ja nüüd hakkas meeldima see etendus ka keskkomitee sekretäri. Tegelikult. See vangerdus oli tõepoolest Platoni templivõte arsenalist, igaühele midagi. Kunsti mõttes maksis niisugune ideoloogiline akrobaatika küll kätte, sest et kui nüüd Kaarel Karm kadunud pojana säilitada seda dramaatilist nooti, siis Katrin Välbe patriootilisi. Ma ei saanud. Ei saanudki saada üle niisugusest psühholoogilisest valesti primitivist. Ühes variandis ta minu mäletamist mööda hakkas isegi poega nagu ise ära nüsima ja seal oli ta lihtsalt naljakas jamastik. Minu jaoks õnnis oluliseks piiriks õieti vastuvõtmisel ja tema tunnistamisega tunnustamisel ta näidend salakütid kus ta väga läbinähtavalt läks kallale loomingule tule, soojenduskatsed toovad väga armastasin ajakirjale, tähendab ja, ja see, mis tegi siis. Ma ei tea, mis salakütid oli tegelikult pealekaebamise kirjandus nende lähedal parasjagu ohtlik, sest et selle ühtse ja võimu suhtes mingitki kriitilist hoiakut säilitama kirjanikuna asemel. Selle asemel järsku andsid hiljuti näidendid, nagu hiljem karavankivid ja leib partei ideoloogia töötajatele suurepärase, mis võimaluse igasuguste vaidlustama öeldakse. Näete, meil on ka neid kirjanikke, kes on tõesti õigetel seisukohtadel. Tegutses eni silme ees kui ka sirmi taga. Eetiliselt muidugi oli aktsepteeritav see, ta tegutses sirmi ees, avalikud koosolekud Loomingu tekstis olgugi et ta seisukohad ei pruugi meeldida näiteks endas, need on tähendab väga häälekalt koos mitme teise kirjaniku ja kriitiku Juhan Smuuli näidend. Sõnavõtud kuulusid nende hulka, mida tookord nimetati printsipiaalselt, eks ironiseerinud kirjutasid seda sõna siis mitmeriga. Ja neid ironiseerinud liidus ning vaidlustes liha ümber näidati Rannetile ta Septantlikus ja tema kitsus tõesti kätte. Need päris kriitika sulgu tema Mul ei olnud. Aga samas siiski tekitas ka iga kriitiline kalev negru teile täiesti otsekohe suure erutuse ja etteheited toimetajatele kõrgemalt poolt oli see kadunud pojad Roosi puhul. Ja siis oli argumendiks just see, et need urgitsejad ja siis emiraadid püüavad halvustada õigete pateegistel positsioonil oleva, ehkki vormiliselt parteitu kirjaniku Rannetti loomingut. Tundus Eestis funktsioneerivad õige tugev vöökiri, mille ilukirjanduslikus kaunistuseks siis ega tuli ja kirjandus teoreetilisteks tugisammast, eks olid seal Eduard Päll ja Endel Sõgel need partei organisatsiooniliseks ilmselt julgeolekupoosis kindlustaja šanssaar, funktsiooni poisid nähtavasti kattuda ja sujuvalt vaheldada. Igatahes oli sellel rühmal tugev tahtmine ära teha teisitimõtlejatele ilma teha. Aga nad jäid õnneks siiski üksi, et kedagi ei läinud kaasa nende kirjanduspoliitiliste ambitsioonidega. Võib-olla hakkame minevikku ilustama taanistama? Söandaksin siiski öelda, et näiteks kirjanikke õmblesid nimetatud mehe küll peksupoisteks mitte nüüd selles printsi ja kerjuse mõttes, sest eks nad said ka oma pattude eest, mitte võõraste pattude eest, aga muidugi nende aadressil välja ka see, mida arvati partei keskkomitee ideoloogia tööst. Teinud õnnetu isikliku tegevusega isikliku panuse juurde tagasi tulles. Ma tahaksin natukene oletamiseks küll, aga seda, et tal oli oma osa selle pika ja vaevarikka tantsu lavastamisel, mis toimus Heino Kiige tondiöö ümber oletamise, sellepärast et nende kümnete dokumentide sadade lehekülgede hulgas, mis sellest kirjastamis EPP aastal on säilinud ei ole mul rännete jälgi otse olemas. Ei kaebekirju, helistamiste, autentseid, üleskirjutusi ega sõnavõtte. Silmi väga rännet ilmselt tegutses, sest et nendel päevadel mäega jälle mingi otsustav etapp oli sündimas nende päevade sekeldusi, et kirjastuskomitee partei keskkonda vahet väga usinad ja ilmselt ei käinud ta seal eesti klassika väljaandmise õhku asju ajamas. Rändiatsioonidel konkreetsete teoste vastu näib olevat isegi ühendav joon. Kahjuks mitte eriti õilis. Äärmiselt tugeva loomusena enesekindla eneseteostena, vähemalt väliselt avalikkuse jaoks niisugune taga oli. Sellisena ei talunud ta instinktiivselt oluliste võistlejate ilmumist. Kui tema juba kord draamasid kirjutas, siis polnud kobavalt kohe üleval ja abstraktselt humanistliku Leal seal midagi teha tema arvates ja Heino Kiige löök pidi siis nähtavasti posterdama teed, kivid ja leiva jätkuvale võidukäigule. On nüüd tõepoolest kohta öelda, et tegelikult oli ju väga edukas kirjanik pärast pudi-padi alustamist kuhu teisi kuulusid ka suuri vaidlusi tekitanud kirjeldused, püsiva nähtused. Et 56.-ks aastaks draamani südamevalu ja sellest peale eriti aga kaks aastat hiljem draamaga kadunud poeg, millest siis juttu oli saavutata tolleaegses Nõukogude liidus tõepoolest tohutu populaarsuse. Sina kultuurielu, armastan väga statistikat ja tabeleid ja mul on tõesti selles, kuidas Moskva ajakirjas teater oli annet nendes üleliiduliste tabelites lavastuste etenduste arvu poolest ikka esimeste hulgas, kui mitte kõige esimene aasta kokkuvõttes viie aasta kokkuvõttes. Tõepoolest, kui ikka üle 200 Nõukogude Liidu ja Ida-Euroopa sotsmaade teatri lavastavad, see on ju pöörane edu. Eesti kultuuriajakirjandus ei skeptiliseks ei löönud nende arvude ümber kella, nagu seda oleks võinud teha. Kriitika on ikka ja alati reserveeritud. Ja minu arust muidugi õigusega, ehkki selle reserveeritused kõrval oleks ju võinud, kui nüüd mõelda ka korralikult analüüsida, Õnuti lavaedu saladusi, öelda mehaanikat. Aga esimese järgu analüütikud hoidsid ennast annetti ulatuslikumalt käsitlemist eemale. Materjal tundus selleks siiski liiga primitiivne, liiga tendents ja ilmselt autor ise liiga konfliktne ja agressiivne. Vanem oli ennast temaga mitte siduda. Ja rännet ei sekkunud haigustesse enda ümber, ta toppis oma nina isegi võõrastesse telefonikõnedesse. No niisugune juhus oli korra, Kersti Merilaasi võib jälle üht jutuajamist, ta pead kuulas ja sellest siis kohe ta numbri nägi. Ta ei häbenenud seda pealtkuulamist. Kuna Kersti oma vestluskaaslasega tõepoolest saanud isegi. Niipalju siis ajastaga metest. Aga seda udujuttu Ma veel kuidagi lõpetada, sest see käib muidugi ka 72. aastal innukiniga leiva kohta. Minul oli siis seitsme teisel aastal jäänud veel 10 aastat kirjastuses töötada. Ja tõepoolest oli aastatel oli üheks kõige tähtsamaks probleemiks eesti lugeja kirjastus Eesti Raamat vahel see ilmubki vilja leiva järgi seda küsida alati absoluutselt alati kõigil kohtumistel lugejatega. Kui me sageli käisime kirjastaja aga minu juurde on tuldud tänaval ja trammis ja väikese kirjutamisvabaduse järel väga nõudlikud püsikud, sedasama, kus siis on kivi Oliver ja noh, see oli ka üks neid väheseid kordi, kus siis kirjastus võis väga rahuliku südamega käsi laiutada ja öelda, et mitte meie viivita väljaandmisega, vaid lihtsalt käsitarnet. Loomulikult tundis seda lugeja minule lugeja ootust. Aga mingi tõke oli tal juba ees. Mingid kõhklused, kartused juures oli kirjastusel eesti raamatul, aga kogu aeg leping üleval, nagu see töö termin tollal oli, see lepingut pikendati, pikendati ikka pikendati. Ja siis kirjastuse sundseisu nõudis kivid ja leiva esimese osa kordustüki avaldamist. Kuna ta pidada romaani jätkamiseks romaani teise köite laialipanekuks seal Liinide loogilised huvides üht-teist muutma, selles esimeses köites teine köide siis niimoodi etapis oleks kirjastuses kurat mõte, et ootame siis selle teise osa käsi, oleme alles siis välja esimese osa hooldustööd, aga surve oli, mitte ainult ameti poolt siiski nii tugev. Massiivne. Peale selle romaani juttu Eesti nõuti ja niimoodi ilmuski seitsme kuuendal aastal kivide leiva parandatud kordustrükk parandatud kordustrükk just nimelt. Eduard Päll aastapreemiate žürii liikmena surus seda ka aastaauhinnale. Aga see 50 korda nagu ennegi soliidne kirjanduskriitik hoidis teosest ikka eemale ja läks mööda 10 aastat, enne kui Mall Jõgi tõepoolest analüüsima hakkas. Aga selleks ajaks oli juba küpsemas ka täiesti ainulaadne teose autorluse üleminek, sest Edanud annate kividele eemalejäämine ei tähenda Aneti ja väike Rannetti kivid ja leib ja edasi juba ainult väike rannake kivid ja leib. Rariteet on see igatahes. Seniseid ütleme, sportlikud võtteid kirjastused alal. Nagu see kivi seal esimene osa, sunniviisiline koonus, tükk siis teisiti mingit järge ei pidanud tulema. Seniseid võtteid kasutas annetti mõnikord veelgi teksti Lepisoodo isegi grafineerituma nädala võrra näiteks oli ühe kordustrüki puhul, mida me pidime kiiresti välja. Põhjuseks mingi Moskva üritus, mininäitus, mis pidi Moskvas toimuma ja siis hakkasid tulema nutitelefonikõnede kultuuriminister pöördsevam, väga rahutu, rännete raamatut ei ole ja, ja mis siis ikka teha oli. Kui oli tõesti õige mitmes selle aineline helistamine ja siis ma hakkasin vastu blufi, ütlesin taeva pärast ma helistan siis ise kutsume oma, teatan talle, et vaat selle ja sellepärast. Meile annetati õigeks ajaks väljarannake väljanus, jämed B-s tegemata kursusele aru saanud lohutusena ametit ja söövad rohkem. Mõneti väljadest ilmusid küll, aga ilma paanikata. Võis niisugune episood ega ainult tuleb. Kirjastuse direktori kabinetti, tõstab tooli üles kallutele, keerutab ja teatab, et see on umbes samasugune mööbel nõuga pill. See oli siis nii-öelda teadet läkitus. Ma olen valges majas, on partei keskhoidis oma poiss, arvestage seda. Ma käin seal. Ja kõik need väljaandmisel ja purjus tükid ei olnud tollal ainult prestiiži ja nii-öelda ekraanil. Püsimise probleem pildis Läku probleem. Jüriga kõigepealt raha raamatutele, autori kõrvast sisserännet peetiliseks, jõukamaks eesti kirjameheks. Tollest ajast on pärit Kaipilam pistiga Mart Raualt. See on niimoodi, emand annet oleks sul nüüd ma sedasi Ma ei mäleta, aga teeme siis rütmiga. Edan rannet, oleks sul ja annet nagu likuste raha, mütsid võtaksin maha. Ma lugesin seal ilma südametunnistus piinadeta, et oli ka ise omaga leida oponentide suhtes väga löögivalmis, enesekindlalt kategooriline ja teravalt vaimukaski. Olemas suur Rannetti folkloor, kuulujutud, tema teatri, näitleja kommentaaridest, legendita eraelust, anekdoodid üleolevatest, raha laenamisest, näiteks. Ta töötas ise nad andekatele Rannetti müüdi tänases keeles Rannetti imidži loomisel. Julgeoleku organite poolt ilmselt väga usaldatud isikuna tegid korduvalt välissõite, mis olid noorel ajal harjumatult omalaadi omad mentaliteedi poolest selle lähen, kuhu tahan, teen, mis heaks arvan, hoiaku poolest vähemalt ise riista ise oma liikumisi Skandinaavias ja Lääne-Euroopas, Ameerikas. Täna televisiooni niiskusega sõitudest äratasid väga vastakaid tundeid. Samara vussust ta genitles sellega tema patriootilisusse, tähendab nõukogude kodanikuruuduline patriootilisi oli pealetükkiv ja plakatlik. Aga ta oskas oma kokkusaamise mullid niivõrd intrigeerivad dramatiseerida. Et isegi põhimõttelised Rannetti vastased televiisoris tõesti lausa loomesse langesid. Tema dramaatiliselt enesekindlus ja vitaalsus lihtsalt tõmbas endale. Lõpetama hakates tahaks ma mugaja need prillid niimoodi õhku rippuma jääksid. Nagu eelnevast sulle välja tuli, pidime pikka aega oleme autor ja toimetaja vahekorras, ründaja oli muidugi tema ja mina olin siis kaitses, aga kui ta aru sai, tema käikudele võtame vastu ka jõudsid, tõmbas ta tagasi, hakkas uuesti mingiks muuks parteiks, valmistub? Ei osanud, ma juhtisin ise niisama kokku. Satuse veeretan pikast jalast üles kõndima, kuskilt minet jah, kõndima just üles ja see oli väga ebarännet, läksid niipalju kui autovõõra inimesena naeru sain, ta oli oma auto väärtust ja värvi ja kes teab mis muud omadustele tõepoolest väga uhke. Võib-olla oli selles kraanides uhkuses auto, teeme teda üldse ka mingit kompensatsiooni nõudmist, kompensatsiooni taotlust, oma neljaklassilise koolitee oma vara lõppenud lapsega, sellepärast esimesel tundus mulle ta sel ajal eriti kannatanud, aga kes näeb teise inimese sisse. Igatahes kõndisime, rääkisime päris tsiviliseeritud moel tookord õige mitmetest, ütleme aktuaalsetest asjadest, ta poetas isegi mingi tunnustus, et talle meeldib kuule, saab kuulda tema emadest erinevaid seisukohti. Kuidas see mulle ametlikku rahu tegemisena. Ja korra ma käisin külas Tallinnas olid konn taani kirjaniku oli üks periood, kui ta on, kuidas küll ta endale oma Erik Jenseni isikus tundis väga suurt huvi kontaktide vastu Eesti, Läti ja Leeduga. Jensen käis korduvalt siin, tal oli Tallinnas minu arust väga häid tuttavaid ja seekord oli mis natuke ametliku visiidiga. Kuna kaasas oli ka teisi ja Eesti kirjastuse partnermehena, sattusin ma siis nende visiiti korraldama ja ühel pühapäeval viisin nad hommikul Lennart Meri juurde ja õhtul edunud annete juurde. Rajatav kui temperamentne kohvi vestlus Meri juures oli lõppenud ja majaperemees korraks eemaldus. Tõusis püsti, vahtis mulle ainiti otsa ja küsis, aga miks nüüdisrännete juurde? Mina vastasin ja mitte midagi ütlevad, ammendavad väinad. Mikker. Ma ei oska seletada, kelmus põhjendatult vastata, miks me siis annete juurde läksime, Meri puhul pole mingit põhjenemistimised ajagi jooni, siis midagi, mida manude taanlastele tahtsin kah annetega näidata. Igatahes jooneline õhtulevad Pirital kujunes isegi väikeseks hõõrumiseks Nõukogude süsteemi kui niisuguse ainetel. Ometi sügav rahulolu Nõukogude haridussüsteemile sai mõningaid poleemilisi pidurdavaid kommentaare ja nii oli ka teiste ainetega, aga asi ei läinud väga teravaks ja lõpuks, miks ta pidigi minema, taanlased oli juga juures. Daneti lõpuaastad olid ränkrasked tarnetega sel ajal kokku puutumata. Räägime seda kuuldu järgi. Tema enesekesksus suurenes ja mõned mõtted, sakslased pöördusid ta juurest, mina olen, aga siis ahendas amputatsioon selle võimsa nimelise mehe füüsilise eluringi väga väikeseks. Ja räägiti, et mõnikord ta nagu polnud talunud lauset talunud mõtet sellest, et teised kestavad edasi, kui tema läheb suri esimesel novembril 1993 ja samal kuul oleks ta saanud seitsme, kahe aastaseks. Sutsakas kõneles rännetest Aksel Tamm, saate toimetaja Martin veerand.