Ja nüüd meie saade sarjast 50 portree visandid sarja 40 teises saates kõneleb Aksel Tamm kirjandusloolasest, tead toimetajast Heldur niidust. Saime Heldur niiduga tuttavaks üsna varsti pärast seda, kui 1950. aasta sügiseks oli Tartu jõudnud. Mismoodi just täpselt ja kus see esimene kordovi, seda tõepoolest ei mäletagi, sest et kõik inimesed ümber olid uued. Peaaegu kõik inimesed olid uued. Ja Heldur Niit oli juba neljandal kursusel ja muidugi üldjuhul ei olnud algajal, see tähendab niisugusel üliõpilasehakatised nii kõrgele asja. Aga küllap oli see ülikooli kirjandusring, kus taheti uusi nägusid näha. Mina olin siis see uus, nagu ma tolleaegsete ülikooli ajalehe informatsioonid järgi ma ajasin jälgi, mind valiti kirjandusringi juhatusse. Heldur Niit oli ka seal. Ja küllap siis sealt need esimesed kontaktid tulid. Mõnda aega võis minu kohal lehvida ka nisugune algaja proosamehe oreool, mis õigupoolest kuulus teised Aksel Tammele kellelt oli alles hiljuti ilmunud noorsoojutustus kevad äikese eel, mida oli päris hästi retsenseeritud. Igatahes võitis professor Ariste mu korra koridoris käevangu, rääkis hoogsalt sellest raamatust ja kui ma siis sain ära seletatud, et mina tegelikult ei olegi see mees siis olin Ariste natuke häiritud. Muidugi mitte muu pärast, aga selle pärast just, et tema oli niisugune kõiketeadja ülikoolis ta Realis keskust pärit on, kes on kelle sugulane ta nautis seda ja nüüd järsku niisugune põhifakte klappinud. Aga Heldur Niit, Meie esitanud mulle nagu suuremaid pretensioone ja tema poole, igatahes vaatasin ma küll isegi teatud aupaklikkusega üles, ikkagi neljas kuulsusega, mitte ainult sellepärast, asi oli rohkem selles, et tema seisukoha võtma. Ta iseloomustas juba tookord teatud resoluutsus. Kui ta juba midagi ütleb, siis ega on neiu tema ütlemiste taga oli hästi rõhukas sisemine veendumus ja see jättis tõepoolest täis paraja mulli. Peale selle oli aga Heldur Niit koos Elleniga sarnanes hiljuti Hiiobi nime all tundnud, olime ülikooliks, Colo õitsema, abielupaaril oli ju teisigi, kes abielus olid kas siis ülikoolist või kellegagi väljaspool ülikooli lepikud. Jaan Toomla oli abielus, aga niidud elasid kuidagi eriti rõõmsalt kõigi silmal. Ellen jagas heldelt käega juhuluuletusi ja pildikesi, kus nad olid niidirullikesed ja julgustas siis nende imesid väänama. Niit, niidid, mida siis mõnikord me ka tegime. Ja nad mõlemad olid juba parajalt tuntud. Elleni tekst oli vist juba ka laulupeol laulu aluseks olnud ja helduri kirjutised ilmusid ilmast ilma ajalehtedes, ajakirjades. Samas olid nad väga avatud ja kontaktsed. Noh, üks lugu annab ikka tõesti imestada seda et esimese kursuse mees julges nii jultunud olla. Sest korra ronisin ma hilja õhtul neile koju. Mingi eelluba pidi mul vahest siiski olema, muidu ei oleks niisugust asja ette võtnud, aga igatahes olid nad end juba magama sättima. Mina saabusin, asi oli selliseid, järgmisel hommikul pidin olema Paula palmeos palgees lektüür andmas, see tähendab 100 aga võib-olla viie, 10, aga siiski vist 100 lehekülje. Soome Kirjanduse tekstiga, millest range Paula siis lehekülje või teise ette söötis ja korralikku tõlget nõudis. No mina, neljanda kursuse üliõpilasena oleksin niisugusel puhul niisugusel kellaajal vist öelnud siiski, et tuleb kogu semestri jooksul korralikult tööd teha, et mine nüüd koju ja palu homme pikendust, aga enne niidud aitasid mul vaheldumisi üks mallastele, tõlkis need leheküljed täna hommikuks läbi lugeda ja jätsid siis paariks tunniks magama ka ja nii ma selle elektrisiis ära andsime. Peale selle pereelu oli Heldur niidul veel üks erikoht ülikooli seltskonnakroonikas. Ta oli nimelt võtnud osa sellest kuulsast duellist, mille Leili-Maria pärast maha pidasid Eno raud ja Ain Kaalep. Relvaks olid kahvlid, sellepärast seda duelli nimetatakse kahvli duelliks ja Heldur Niit oli üks sekundan asendades hiljaks jäänud Lennart meelt. Ei, see oli aga muidugi ka ilmselt üks viimaseid Vembuka üliõpilaslikkuse avaldusi. Karikatuuri ülikooli ajalehes The ju lõbus, ainult kuulsust. Aga aeg oli siiski Murnja karm ja naljapildiga kaasnesid süüdistused vursilikkuse harrastamises kodanlik esikandites ja see viimane oli juba päris tõsine asi ja Vembust sai niimoodi plekk üliõpilasbiograafias. Praegu Oliveri ülikoolist, poliitiliste väljaviskamist, aeg. Kui palju heldurid selle episoodi-ga seoses kiusati, seda ma ei teagi, aga igatahes rääkisid vanemad olijad juba siis minu ülikooli kahvli duellist teatud sordiini all. See oli varasemate aastate lugu. Need ühtepidi oli küll asi nii, nagu kuulutas Oskar Kruus ülikooli võistlusel teise auhinna saanud luuletuses poleme pilkude silmades uljus ja hind kihab koos meiega. Tartuni rida vist oli ja kihab koos meiega Tartu õppiva nooruse linn. Ja no selleks ajaks, kui mina oma üliõpilaspileti õpinguraamatu kätte sain, oli neile sõnadele vist juba viis tehtud. See oli vist võitis ja viis ja lauldi seda päris hoolega ja teine rida algas mõte olnud kerge ja lahe ja niimoodi janu, nagu ühes teises kohas öeldakse, laul teeb rinna rõõmsaks, see oli nüüd siis üks külg sellest Tartu elust. Aga teiselt poolt jälle valvas riiklik pilk kõige hoolega ülikonda, tahaks ikka õiget toodangut. Ja need eksmatrikuleerimised, mis ei olnud harvad, andsid teada nendest, keda oli kaalutud ja leitud kerge olevat. Ja soojenes kõigepealt elulugude puhtusest, seal ei tohtinud olla selliseid plekke. Noh, mida me selle rahakott teab? Mis aga üldtausta puutus, siis ega ma ei taha ju seletada ainult filoloogidega, ajaloolastele oli niisugune väga raske elu, sest et stalini keeleteaduslike töödega osati presside kiusata ka kehakultuur tas ja hambaarste. Aga ometi meid filolooge puudutavaid vahepealkirju ja lööksõnu täna uuesti üle vaadates ja meenutades ikka öelda, et need olid siis vist kõige rangemad. Ma võtan ilma valikuta niimoodi huupi Heldur Niidu Ülikooliaasta lõpp formalismil Ehia kosmopolitismi le kirjanduse kateedritele. Ajalehe Tartu ülikooli esimesel leheküljel, kus ülikooli kirjandus, kateedrite, pesitsevate kodanliku ideoloogia seal kõik sealt tekst, kodanliku ideoloogia jäänustena pakutakse välja siis järgmisi hirmsaid asju. Kodanliku objektivism ja sellega seotud ükskõiksus Nõukogude kultuuri mängu vastu. Kodanlik natsionalism kui pime kiindumus oma rahvusest, kodanluse, kultuuri ja sellega seotud lömitamine. Akadeemiline jutumärkides skolastika filosoofiline idealism ja kohe tulevad ka patuste nimed selles küllalt tõsises süüdistuses, patused on siis kateedri juhataja laev ja Villem Alttoa ja aspirant Aarne Mihkel. Või siis veel ikka sealt ülikooliajast Pealkiri veel otsustavamalt võidelda kodanliku natsionalismi vastu meie ülikoolis ja selle all süüdistused ja etteheited ühtekokku üle 40 nime. Ja noh, eks me lugenud peale ülikoolilehega teisi lehti ja sealt ka siis mõned Ajamärgid veel seda pealkirjad anti patriootlike vaadete retsi tiivide vastu, kirjanduskriitikas ideoloogiliste moonutuste vastu, kirjanduses veel paar lõplikult välja juurida. Formalism kirjandust, teadusest ja kirjanduskriitikast paljastage lõplikult kodanlikesteeritsevad anti patriootlikud teatrikriitikud. Ma tahan lihtsalt osutada sellele tausta sele kontekstile, milles toimus neil aastatel kirjandus või siis kirjandusteadusse kirjanduskriitikasse astumine. Aga samas muidugi jälle niisugune isikulooline tähelepanek. Jutumärkides olla ja astuda võis ikkagi mitmeti. Ja mulle tundub, et Heldur jälgis kõike toimuvat mõtlikult skeptiliselt aga ikkagi paanikata. Mul on kange kiusatus teoretiseerida niimoodi, et ta oli oma saare kodust Saaremaa kodust kaasa toonud niisuguse maaharitlasi, maa, intelligendid, elutarkuse kunagi rääkis ta, mulle ei ole elu asju eriti palju rääkinud kunagi koos, aga kunagi jutustas ta siiski et oli väikese poisina vallavalitsuses istunud ja jälginud, oli see nüüd isa võõrise onu muusugune igatahes jälginud vallaametniku vallasekretäri asjalik ja rahulik ja toimetamise niimodi aga kaks vaid pidevalt. Ja tajunud tema niit, tajunud seda eestiaegse elu esimese eestiaegse elu tõsidust ja kohusetundlikkust. Ja tõepoolest, see kõik oli temaga kaasas ka nendel Tartuga päevadel. Ja mina nägin teda valmis intelligendina, nii nagu mina endale seda seisust ette kujutan. Kaheksase paiguti kõrtsikaklust meenutava sõna- loopimise olukorras tähendas see väärikuse säilitamist ja niidu, kuhu ei olnud see mitte mingi passiivne hoiak. Sisemine väärikus andis enda jaoks tema väärikus sisaldas ka arusaamist, et tuleb kogu aeg kõvasti tööd teha. Ta kirjutas sageli tema resensioonid olid tolleaegselt mäletamist mööda kunstitundlikud ja probleemikad. Ma küll ei näinud nüüd tema asjas vanu lehti lappama, pean täiesti võimalikuks, et temalgi on siis liturgiline osa nagu soomlased on neid kohustuslikke partei dokumentidele või siis tähtpäevadele viitamisi nimetama hakanud küllatalon seda liturgiat ja muuhulgas selliste liturgiliste osade puudumisel kirjutati need toimetustes lihtsalt juurde ja see ei olnud mitte ainult Stalini-aegne praktika, vaid ka hilise märksa hilisem ja siin võivad mitmed mehed rääkida ka seda, mida ta nendega kirjastuses või siis Keeles ja Kirjanduses tegi. Aga niidu juurde jäädes dema lülitus varakult juba aastal 1005 52 ka kirjastamistegevusse Tauli aktiivselt töös näiteks Oskar Lutsu teoste väljaandmise esimeest ja mis te esimese viie köite juures ja nemad olid seal järelsõnad ja kommentaarid. Ja muidugi mõnda neist vaadata, aga ta ei ole päris vaba ajastastambist. Aga Oskar Lutsu väljaandmine kuni 40. 1000. eksemplaris pidi ometi piisavalt aja vaimulised põhjendatud olema, seda neil tuleb, neid siis ka tegin. Ja ma ei ole päris kindel, et Oskar Lutsu soo oleks ilma niidunõudlikke seletusteta üldse välja tulnudki. Ja seepärast üle niidu. Ma tsiteeriksin siis üht kohta. Luts sattus ajutiselt antidemokraatliku dekalehtliku kirjanduse mõju alla, aga lühiajaliselt vabanes sellest õige pea. Siin märgitsis kinni tsitaat hõbe. Ei, see ei ole ju selle aja kohta 52. aasta kohta selle üsna jõhkra keeletarvituse atmosfääris eriti hullusti öeldud. No muidugi, vanade kirjade järgi laskis Niit ennast kaasa tõmmata, aga niisuguse veidra fenomeni uurimisele nagu sedapidi olema kolhoosifolkloor, aga ma ei ole sellest tema teaduslikus toodangus küll mingeid jälgi kohanud. Aga kui Aira Kaal hakkas ülimalt lihtsustavalt arutama Ellen Niidu ilusa kevadelaulu kallal, milles ta nägi bioloogism ja mida kõike veel, systegi Heldur Niit, Tartu kirjandus oleks küll väga jõulist häält. Nii et kokkuvõttes neid ajajoone ja neid inimese jooni selles ajas vaadates söandan öelda, nii et ta tuli sellest kõige pimedamaks perioodist läbi kirjandust ja kirjandusteadust vigastamata ja ilmselt ka iseennast oluliselt vigastamata. Ja juba täiesti suveräänse mõtlejana kirjutada 1956. aastal Loomingus eesti luule antoloogia uuest väljaandest avaldades mõtteid, mis kirjandusametnikele parasjagu ebamugavad ilmselt olid. Siis on õigus kogu kirjanduspilt, mida ta analüüsib ja hindab vastus väga teravalt irooniliselt möödunud aastate ja muidugi ka veelgi elavate lihtsustamist poliitilistest doktriinides tingitud piiramiste vastu. Ja muidugi oleks ta Heldur Niit taks fikseerimata Dextroloogilisi möödalaskmisi. Ta avaldab artikleid, retsensiooni käsitlusi Debora Vaarandi, Kersti Merilaasi, Paul avaoksast, haarad suisepast, Lennart merest teistest. Ja ta ei pea paljuks uurida, millal siis ikkagi ilmus Ado Reinvald Viljandi laulik ja kirjutada sellest Keeles ja Kirjanduses. Vahe on väike, mingi aastane vahe, aga moraali sellest Ado Reinvald ilmumisega ja järelkontrollist sõnastab ta niimoodi. Nüüd veel üks tsitaat, märgid algavad kergeusklikult usaldades kõike seda. Lisakohta juba kirja on pandud. Ning. Vaevumata ise järele kontrollima on kirjandusloolased aastakümnete jooksul kandnud ühest käsitlusest teise kõige mitmesugusemad vigu, millest mõni võib-olla on alguse saanud lihtsalt trükiveast. Märgid lõppevad. Aga see lõpuosa siin kõik oli juba pärast Tartut. Ja siis olid meie kohtumise kõige juhuslikud. Saime kokku, aga, aga need olid niimoodi sattumised ellu, nyyd töötas keele ja Kirjanduse Instituudis seejärel entsüklopeedia toimetuses ja alates seitsme teisest aastast ajakirjas keel ja kirjandus, kirjandusloo ja rahvaluuletoimetajana. Ja kui me kokku saime, siis tal oli alati mingi asi ajada. Tal oli ikka hinge peal mingi probleem, ta jälgis uskumatu hoolega kirjastamisasju ja tema enamasti süüdistava tooniga küsimustele, kuidas ikka on lugu selle või teise käsikirja, kas see või teine autor on lõpuks ometi kirjastusest vastuse saanud. Küsimustele ei olnud ju üldse mitte lihtne vastata. Ilmselt oli ta ja samasugune parasjagu tülikas südametunnistusele seal ka keele ja Kirjanduse Instituudis ja tema teaduri elu kestis seal aastast 1955 kuni 63 ja tahaks arvata, et see lõpp oli muidugi mõnevõrra vägivaldne. Ene-sele meie pruuni entsüklopeedia tegijate hulgas on Heldur Niit esimesest köitest kuni neljanda köiteni see neljas köide, kaasa arvatud vaidlused, ene, artiklid, ümbriva tulised vaidlused aeg-ajalt ulatusid vahetevahel ka väljapoole teistesse kirjastustes meil Eesti raamatusse. Igatahes oli ene tegijate kollektiiv parajalt paradoksaalne seltskond. Parajalt edumeelsete just nimelt seda parajalt edumeelsete Gustav Nani ja Max Laosson ja ka laossoniga, kes püüdis Eesti kultuurilookäsitlust entsüklopeedias vabastada tavaks saanud hulga vastusest Eskematismiste, keda Heldur Niit mõistagi toetas. Arutada Sauluse ja Pauluse lugusid, aga nii see pilt, toorõlid. Ja ega ma ei teagi, kes, keda innustas neid Laosson, Lauson Niitu aga tülli Max Laosson, keskkomiteega läks ja mahatabletti nagu tolleaegne termin klaas. Ja mina usun küll, et Heldur läks heal meelel keele ja Kirjanduse toimetusse sealt ennest ära. Sest Keeles ja Kirjanduses oli olev jõge seal väljakujunenud tõeline mõttekaaslaste toimetus. Need olid väga erisugusel väga isemoodi inimesed, aga ikkagi olid nad mõttekaaslased. Ja nii jäid Heldur niidul teadmatega need võbinad ja värinad, mis läbisid vist ikkagi kõiki Nõukogude liidu entsüklopeediakirjastuse kui paar aastat pärast niidu lahkumist õe juurde. Moskvas ilmunud kirjanduse lühientsüklopeedias oli Jaakob Elsbergi käsitlevaid artikleid alla kirjutanud kaheksa paksu köite jooksul üksainus kord esinev autor Sid, autori nimi oli kee, kõhkutkin keebee Utkil. No nii, et kui me eesnimi, isanimi ja perekonnanime esitähed, siis kokku paneme, siis need annavad muidugi lühend GPU ja sellega taheti osutada Elsbergi kõrval harrastusele, mis oli ta kolleegidele kalliks maksma läinud. Aga milles Brežnev lik ideoloogia mall tollal Otsesõnu rääkida ei lubanud? Noh, selleks kah Tase täitjale maksma koha igast muid asju, aga ka see on kõrvalasi Keeles ja Kirjanduses töötav Heldur Niit tänini. Ja ma kipun arvama, et ta vist on kõige suurema staažiga ühes ja samas kohas töötav toimetaja Eestimaale ja Keeles ja Kirjanduses me saimegi taas kokku aastal 1092. See koos töötamine kestis üle 10 aasta. Ja Heldur oli põhilises endiseks jäänud. Ta oli resoluutne, süveneb Nonii, kohusetundlik, ta hoidis ära mitu minu kerge otsus, sedapuhku ei olnud tegemist küll keelamistega. Sist keelamine ei olnud üldiselt enam moes, vaid minu kergelt antud lubadustega mõni asi ära avaldada. Heldur oli vanim olija toimetuses, ta pidas ajakirja välja kujunenud laadia renomee väga oluliseks ja hoidis ning kaitses seda ka teravalt selle avaldamisega. Ma ei ole nõus. Ja niimodi jätkas ta neid 50. ühestati esimesel poolel antud õppetunde ja mina ei pruukinudki sõnastada, mis lähtusin lihtsalt olemisest, hoiakutest, tegevusest, tööst. Kui nüüd arutaksime, et kas mina temale ka midagi andsime, seda minult ka midagi saanud, siis ma tahaksin natuke Usakad teha ja ülbelt jah, ütleb, et sellega ei saa välja, aga ma tahaksin siiski arvata, et vigade asjas pisut mõjutasid. No jutt on toimetuse igapäevatöös nii sageli ette tulevatest trükivigadest, mis siis tulevad tähele vanem muutusest või teadmatusest või sellest, et ei viitsi või ei oska paati teatmeteoste juurde pöörduda, asja järele kontrollida. Aga see probleem, see minu ja noh, jah, minu minu poolt heldusele antud õpetused ehk olid siis selles, et mulle paistis, Heldur tundis oma väga korda rikku lugemise ja siis loomulikult ka vigade avastamise puhul mõnikord tarbetut rõõmu niisugust üle ore sellist õnnetust, kes selle vea oli sisse. Ja teistpidi ka veel, kui ta ise oli mõne vea sisse, et nad midagi ka juhtus, siis oli ta lausa sünge, tema ahastus? Ei, ahastus on ehk palju öelda, aga ütleme niimoodi midagi eksistentsiaalset temast siis oli, see asi oli niivõrd tõsine. Ja mulle tundub, et midagi nendest harjumustest õnnestus mul ära lihvida. Võib-olla veel, ta jättis järele, vähemalt jutuajamistes minuga inimeste sidumise, mõne kunagise, mõne ammuse 10 aastat tagasi tehtud lollusega näpukaga. Sellised asjad ei tohi minu arvates kaasas käia, see on mu elu reegel. Sest mitte ainult õnnetule eksjale, vaid ka meile enestele on parem, kui nimega X Y ei tule meil kohe pähe. Ta haavad, tema ei teadnud tookord, kuidas seda ka kirjutada. Aga siin astun ma nüüd Elduri tõsimeelsusega vastuollu. Ja selleks polema ei kutsutud ja seatud, sest selles tõsimeelsuses on ikkagi midagi fundamentaalset. Ja selle tõsimeelsusega on seotud ka need episoodid, millest me tahaksime rääkida. Kõigepealt kolimise lugu. See oli vist ikka seitsmekümnendatel, kui leiti, et parteiorganitel on rohkem ruumi vaja ja hakati vanas Sakala tänava majas, kus praegu on siis vanalinnateater nüüd päris omanikuna ja kaitseministeerium hakati sealt keele ja Kirjanduse Instituudi välja tõstma. Ka keele ja Kirjanduse toimetustega instituut tuleb meil kõigepealt kõneks. Lauristini selle praeguse roosikrantsi tänava ruumid osutusid lõpuks vist päris korralikuks ja nii et mingisugust niisugust kohutavat protesti lõpuks kolimise pärast ei olnudki. Aga asi oli selles, et enne, kui kolimisega õieti pihta hakati, olid ehitusmehed kirkade ja puuridega platsis. Algas õudne lõhkumine ja kivi ja lubjatolmu oli tõesti kõik teisi instituudi suurelt kogud materjalikogud suures hädaohus linnas teate seda üldised, aga laiutati käsi, et no mis siis parata, kui rajoonikomiteel on ruumi ja niimoodi asi läkski. Ja siis nägin ma üks päev kaunis erutatud. Ma tahaksin nüüd juurde mõeldes öelda lausa kahvatut Paul Kuusbergi kirjanike liidu dollased esimeest, kes ütles kuidagi hämmeldunult, et Heldur Niit on tema peale karjunud. Asi on nii, et kuusk oli kellegagi kusagil söönud. Heldur niitamisena juurde tulnud Jano valjul häälel öelnud, et see on Kirjanike Liidu asi, Instituudi kogud päästa. Kas kohe või varsti, igatahes oli Kuusberg paari teise inimesega seda tagumiste puurimist üle vaatamas ja asi oli tõesti kole olnud. Jaanika astus kogu oma tolleaegse autoriteediga vahele ja ehitustööd peatati, kuni õrnad asjad ära olid kolitud. Või siis suveräänsusdeklaratsiooni lugu. See oli niimoodi ülemnõukogu poolt võeti 16-l novembril 1080 kaheksas deklaratsioon vastu, aga ta pidi saama avaldatud, sest muidu ei hakanud ta kehtima ja Eesti esindajad ei oleks Moskvas juriidiliselt korrektselt millelegi viidata saanud. Eldur Niit ei olnud neil aastatel mingi eriti aktiivne parteide tegelane, ta lihtsalt jälgis väga intensiivselt, elas kaasa ja tegi oma toimetuse tööd. Aga kui ta hakkas aimama, et viivitamine deklaratsiooni avaldamisega võib olla vaatlik marssis ta Kadriorgu koos mitme teisega teda tundes küllap ühena kõige häälekamatest. Ja vaatamata ülemnõukogu presiidiumi sekretäri Viktor vahti ebalemisele sunniti kiirmenetlus peale, sest osutused sellele, et noh, kas seda saab nii kiiresti trükkida või et noh, et neid võimalusi trükkimiseks ei ole. Need osutused likvideeriti kohe ära, sellepärast trükiga. Praegu olid mehed juba kõik enne kokku leppinud, niimoodi Heldur Niit, kaasa arvatud eelkõigepealt ja niimodi, ilmuski hilisõhtul Rahva hääle ja Sovetski Estonia ühine eriväljaanne. See oli üks oluline samm teel, mis 91. aasta augustis nii kenasti lahenes. Ja üht Heldur Niidu lugudest nägime väga lähedalt. Me olime temaga 90.-te aastate alguses Stockholmis Rootsi instituudilt raha välja pressimas pidulikumalt esitlemas keele ja Kirjanduse Rootsi erinumbrit väljaandmise kulusid. Rootsi instituudis töötav suur Eesti sõber proua for seen oli kata lubanud. Aga proua Forseni ülemus oli jälle pisut teist meelt ja niimoodi tuli meil natuke vaeva näha ka. Raha me saime lõpuks kätte. Edasi me selle operatsiooni ajal, nagu see paljudel eestlastel tavaks oli ehtinud, seda nüüd häbenevad Balti Instituudis. Seal oli alati virnas lehti-raamatuid Booned. Mina otsin endale harilikult õhtuks lihtsalt lugemist ja ei, mitte midagi rohkem, aga Heldur oli uurija natuur ja mis need siin on, küsis ta balti instituudi pere meeldiva, helistasid, mis need sinuni? Nii et need olid Saareste mõistelise sõnaraamatu köitmata poovad. Ja need hooned ei andnud heldurile rahu. Tal tuli idee komplekteerida kas või midagi juurde tükkides uusi Saareste eksemplare. Ta sõitis ise veel kord Stockholmi, tegi ise ära kogu musta töö, tõstis need pakid läbi süstematiseerinud ära, mis vähemalt mis seisus. Kas veel kõik, mis kõlbiga ja nii edasi edasi edenes visalt ja järjekindlalt käis ta balti instituudi ja ka Eesti poole hinge peale. Ta arvutas, optimaalseid variante, organiseeris ja uued saarestajad said valmis. Need on niisugused poliitilis praktilised lood, aga lõpetuseks tabel üks. Teaduse lugu. Soomega on Heldur niidul vanad sidemed juva August Annist kaudu Kalevala tõlke toimetamise kaudu ja paljude isiklike tutvuste kaudu. Keeles ja Kirjanduses käis alatasa Soome tuttavaid, kes tulid just Elduri juurde. Ja see andis muidugi keele ja Kirjanduse numbritele soome ainesega. Väga palju juurde. Aga lugu on siis selles, et 80.-te keskel sõitis taas Soome ja pidas seal loenguid, aga töötas mõned päevad ka. Soome Kirjanduse Seltsi arhiivis. Sõitmine ei olnud tookord muide hoopiski lihtne. Ka mitte siis veel. Igatahes oli Lennart Meri, kes seda reisikirjanike liidu poolt ajas ja tagant torkis, kuidagi väga rahul, et ta siiski Heldur Niidu Eestist välja sai. Niit oligi olevaga tegeledes uurinud ka Elias löönduti elu teadlik sellest, et soomlased ei suutnud kuidagi jõuda jälile sellele, mida lennud siiski tegi oma eesti reisi ajal 1844 teadaannete siin oli peapunktid, olid teada, pea tutvused, aga kogu pilti asjast valgeid laike oli väga palju. Ja tõepoolest ütleksime. Enne Soome Kirjanduse Seltsi kultuuriloolises arhiivis, leiab Heldur Niit kalendri, mis oli lööndutil Eestis kaasas olnud ja milles on peamiselt sisse kleebitud lisalehtedel lenduti käega kõik ilusti kirjas. Täpne marsruut, kellega kohtus, kuidas Koeru kirikus ja kõrtsis käis, kuidas ta eesti keelt õppisin. Missugune ilm oli, kuidas oras tärkab, kuidas naised ühes kõrtsis on hädas pulmatujus meeste kojusaamisega jääd Eestis on jalgsirändele võrdlemisi mugav, ehkki külalislahkus ei paista olevat mitte ülemäära suur ja nii edasi ja nii edasi. Seda Heldur Niidu leidu kajastas Soome ajakirjandus sellele arhiivi avastusele oli pühendatud Heldur Niidu õhtu kohvikus pegasus ja ühe Lennart meretelefilmi fakti teljeks. Küllap see oli helduri tähetunde muidugi õnnelik fortuuna, aga samas oli kogu lugu nii loogiliselt seotud Heldur Niidu tõsidusega põhjalikkusega. Ma tarvitaks siis ka seda sõna tema perfektsionismiga. See oli 42. saade sarjast 50 portree visandid, kõneles Aksel Tamm.