Me kordame nüüd Vikerraadios kavas olnud saadet sarjast 50 portree visandid, kus Aksel Tamm kõneles mee ja Vladimir Beekman-ist. Vladimir Beekmanni esimese raamatu ilmumisel. Aasta NSV Liidu kirjanduselus, seega siis ka Eesti NSV kirjanduselus kirjutati 1000 952. Kõik ideoloogiliselt pähe ajatamise tulid laiatatud ja nüüd jälgiti nii Moskvas kui ka väikestes pealinnades, et kord majas oleks. Tõsi, veebruaris 1009 Vision kaks lubab Stalini endale ka paradoksaalse vahepala. Ta kirjutab nimelt Pravda toimetuse parajalt pika kirja, milles ei ole nõus sellega, et Läti riiklikus kirjastuses on väga karmilt kritiseerinud üritud vilis Laatsise romaani uuele Hannale ja Stahlil leiab, et lätlaste suundumine kollektiivsele põllupidamisele ja kulaku perekonna lagunemine, millest romaanis juttu on, need on kõik leidnud romaanis elutruu rahastuse ja siis täpne tsitaat. Vasak poolitsevaid peale kargamise õilis Laatsiselei saame pidada argumentideks, vastupidi niisuguseid peale kargamise annavad tunnistust argumentide puudumisest. Stalini kirjale pannakse allkirjaks grupp seltsimehi ja see ilmub kohe Pravdas. Aga vaatamata sellele grupile seal all on Stalini stiil oma absoluutse tõe kuulutamisega siiski täiesti äratuntav. Aga see on siiski ainult üks episood. Võib-olla lähtusse Stalini kuidagiviisi eriti tundelist suhtumisest Laatsisesse. Kümneid eelnenud ideoloogilisi korralekutsumise see muidugi ei tühista. Paar kuud hiljem valmib Moskva keskkomitees pikem dokument Stalini preemiate komitee töökohta milles istungitel puudumise ja passiivsuse eest saavad teiste hulgas võtta ka August Jakobson ja Priit Põldrooskomitee liikmed. Aga laiskus on muidugi väike pat võrreldes põhimõttelagedusega, mida on näidanud üles Sergei Michal kohvi, Boriss Lavrentjev, kes on öelnud, et neile isiklikult ei meeldi Wanda Vassilevski romaan tules mis seepeale jäigi preemia kandidaatide hulgast välja ja alles Aleksandr Fadjeevi tungival pealekäimisel nimekirja tagasi pandi. No ehk ei teadnud lihtsalt Michalcohjalavreinov õukonna elus küllalt olulist asjaolu, mida Fadee vehkele teadis nimelt seda Panda Vassilevski oli sõja ajal 16 korda Stalini juures vastuvõtul käinud. Ma viitan Stalini sekretäride peetud registreerimisvihikutele. See oli 50.-te aastate alguse maailm, kuhu noor kirjanik Vladimir Beekman astus. Ja kuidas peegeldusse kõik Eesti kirjastamiselus. Aga niimoodi, et aastal 52 ilmus Eestis kolm algupärast ilukirjanduslikku teost. August Jakobsoni dramaatiline satiir, šaakalid alapealkirjaga Ameerika elulaad, Paul Rummo satiirilist värsside valimik katkupilved ja siis ka Vladimir Beekmanni esikkogu Laul noorusest ja oli veel ka üks koguteos hallikaaneline kommunismi suurehitused, aga see ei oehh päris ilukirjanduse alla. Mõned lasteraamatut ka, nii et oli õige must kirjandusaega. Aga Vladimir Beekmanni Lulid puhtalt paberid ja tema algamine oli tegelikult ainuke valguskiir selles pimeduse situatsioonis. No muidu mõista ei ole ilmunud raamatute arv mingi ammendav vastus küsimusele, et kuidas kõik peegeldus siin Eestis nagu kogu see ideoloogiline tapamaja, oli ju hingede museldamine. Ja ainult need, kes sellest ise läbi tulnud, on läbi tulnud oma ridu oma mõtteid juba ette vaoshoidvat detsenseerivate inimestele, ainult need võivad öelda, kuidas see päriselt oli. Aga Vladimir Beekmanni puhtad paberid andsid talle võimaluse teatud enesekindluseks. Tal ei olnud ju tagavigadest sleppi, mida oleks pidanud kahetsema, nagu vanemad kolleegid tegid, ta oli noormees juba bioloogiliselt kutsutud laulma noorusest, kui ta muidugi bioloogism ei kaldunud, aga seda ta ei teinud. Ja taastub ühekorraga nii kirjandusse kui ka kirjandus veel kirjas poliitikasse. Kirjanike Liidu liige. See oli tol ajal oluline institutsioonile tunnustamine. Kirjanike Liidu liige on ta juba 1951.-st aastast esiku kudulinesis toodes vist kaks ja juba 1953 asuta juhtivalt kirjanduseks käekäiku kujundama hakates tööle Eesti riikliku kirjastuse ilukirjanduse osakonna juhatajana, seda kuni aastani 1096. Ja sealtpeale vabakirjaniku elu sageli koostööga Kirjanike Liidu juhtkonnas või pärisjuhina kirjutuslaua taga. Ta ei heida enese armu, üks raamat järgneb teisele luuletuskogud Siska, romaanid, tõlked. Ta oma teoste tõlked teistesse keeltesse, mille redigeerimise, seda aeg-ajalt räägib publitsistika, kongressi kõned ja nii edasi. Siin on nüüd hulk mõtteotsi, mida harutama hakata, siis me jõuaksime sajandi teise poole oluliste kultuurisuundumuste juurde. Näeksime looja võitlust enda pärast ja iseendaga. Läksime pidevat süvenemist, sügavamale minekut ja püütava pildi komplitseerumist. Või noh, võiks ka lihtsalt imetluse ja vaimustusega pealkirju ja tegelasi välja hõigata. Nii et Meisterdetektiiv, Blomkvist, Karlsson, Väikevend, muidugi ka Rasmuse lood, Pipi jorven, Bullerby lapsed, muumilood. See on tegelikult mitme laste põlvkonna tipplugemisvara ja tõlkijaks. Kõigil raamatutel Vladimir Beekman. Aga ma ei tahaks siiski nende kirjanduslooliste mõttekäikude juurde asuda, ma püüaksin natuke arutleda Beekmanni isiku fenomeni ümber. Muidugi oli ta võimulähedane tegelane. Tema kiire karjääri põhjusena. On nagu üks asi juba mainitud see, et nooruse tõttu. Ta ei olnud kodanlikus Eestis kirjutanud mingeid sobimatuid raamatuid. Ja sellesama noorudetu polnud ta ka sõjajärgsetel aastatel teinud midagi sellist, mida oleks Nendel nihukese dramaatilise kitsa poliitilise nõudlikkuse aastatel kvalifitseeritud kodanlik natsionaistlike elementide mahitamisena, näiteks, mis oli tol ajal üks tuntud vormel tema luule kõlas valjult ja optimistlikult, see tähendab nagu siis tunnustussõnad öeldi väga kaasaegselt. Ta oli liidritüüp selgem, laitmatult sõnastatud, lakoonilise, tihti kategoorilise jutuga enesekindel, nii vestluses kui ka kõnetoolis. Keemiainseneriharidus andis talle üldiselt filoloogilise koolitusega kirjanikkonnas mündi oma värvingu. Ja see andis ilmselt ka teatud sõltumatuse, sest et noh, võib-olla see on nüüd tõesti niisuguse ainult bioloogi arutlus, aga, aga mulle tundub, et ainult sule ja paberi või siis kirjutusmasinaga töötada oskav inimene. Eriti siis, kui ta mõnda aega juba oli kirjutamisega leiba teeninud, muutus tegelikult sõltuvaks kirjastusest laiemalt öeldes oma kirjanduspoliitilisest koteeringust või siis lihtsalt võimude suvast. Aga reaalsed ametid oskav mees võis selle kõige peale käega lüüa, ta sai alati ka muul viisil oma elu ära elada, võib olla ka see ruunis veelgi Vladimir Beekmanni enesekindlust ja otsekui endastmõistetavalt autoriteetsus. Ühesõnaga oli vaja uue põlvkonna juhti puhast lehte ja Vladimir Beekman oli selleks rolliks täiesti valmis. Juhi tuul polnud tema jaoks kunagi liiga live, liiga kõrge, ta oli ikka alati paras. Kirjanike Liidu juhatuse liige, sekretär, siis esimene sekretär, Nõukogude tava järgi, samal ajal ka Eesti NSV ülemnõukogu saadik ja koguni ülemnõukogu presiidiumi liige, partei keskkomitee liikmekandidaatliige parteikongressidel delegaat kuni Moskva üleliidulise kongressini välja siis ka Kirjanike Liidu esimees, siseNSV Liidu ülemnõukogu saadik. See on ju tõepoolest võimu lähedus. See on vaimu ja võimu kokkusulamine. Aga siiski, see on kokkusulamine. Vornilised ankeeti pidin. Aastaid Vladimir Beekmanni tegevust Accord lähemalt kord kaugemalt, aga üldiselt ikkagi pidevalt jälginud inimesena. Ma söandan öelda et tegelikult ei lasknud ta võimu endale kunagi päris lähedale. Ja muidugi tema kongressi kõnedest, kohastest, aktuaal, poliitilistest koosoleku sõnavõttudest võib välja kirjutada kroonulauseid, kroonu lõikusid, mida soomlased on omaenda analoogilise praktika najal hakanud nimetama liturgiliste, eks ja millesse nad soomlased suhtuvad, kui sisu, tähenduste, ballasti kuidagi kunagi oleks kellelgi tahtmist hakata nõu koguda ohvitsiaal stiili uurima, siis võiks ka nende liturgiliste sademete puhul teha. Ma arvan, et üsna ootamatult tähelepanekuid sest et iga mees kasutas ju tegelikult. Neid liturgilise üldkohti oma võimete kohaselt ja Vladimir Beekman ajas igatahes nendega vähemalt kirjanikke, kui seisuse asju ei ole, sfäärivad need tekstid eelarvamusteta lugemist võib-olla isegi uurimist. 50.-te aastate lõpu 60.-te aastate alguse noorel peekvalil olid maailma asjad muidugi veel täiesti selged. Mõnikord käis ta loomingus meelt avaldamas ja oma tõde oli talle tol ajal siiski ainuvõimalik. Kui Nigol Andresen pärast Siberist tagasitulekut ennast parteisse taastama hakkas, hääletas Kirjanike Liidu parteiorganisatsioonis neli meest selle vastu, et Andresen nii-öelda tagasi võtta, et tema ees nagu sellega vabandada. Ja noorliige. Beekman oli nende hulgas nende vastuhääletajate hulgas ja sellest ma aru ei saanud. Aga see oli ka viimane kord, kui ma tema avaliku esinemise pärast hämmelduses. No ütleme, miinusmärgiga hämmelduses oli. Sest teistsugust peekonit võis juba pidevalt näha. On aasta 1064 süüdis, oktoobris lasti kõrge ja halva tervise pärast lahti Hruštšov. Kersti Merilaas oli ahastust tulnud Kirjanike Liitu ja küsinud, et mis nüüd meist kõigist saab, sest et kogu oma pahmerdamisele vaatamata õiendas rushovkad Stalini ajaga ikkagi esimesena parved ära. Aga kõrgete meeste mahavõtmised ja ümberpaigutamisega tööle määramised ei olnud kuuekümnendatel aastatel niisugune aines, mille ümber avalikult oleks arvanud tatud, see oli lihtsalt kõrge parteipoliitikasse tuli lihtsalt teatavaks võtta. Niisiis aasta 1004 ja Vladimir Beekman on tulnud Moskvast ülemnõukogu istungjärgult, kus tuli nii-öelda vormistada Hruštšovi vabastamine ka ministrite nõukogu esimehe koha pealt. Kirjanike Liidu saal Harju tänavas on rahvast täis, Beekman peab kõne ära ja keegi küsib siis Hruštšovi kohta, et kas kiidad vähemalt tänati. Beekman võiks kõrge riigide piirduda informatsioonilise vastusega, et ei. Aga vihmal peab vajalikuks meelt avaldada. Ta ütleb midagi. Ütlen midagi, ma ei mäleta neid sõnu, aga, aga see tunne on alles midagi väga jõulist Hruštšovi minema löömise, stiili ja laadi kohta. Ja sellest, et vanad võtted ikka veel elavad ja see oli juba sisuline kommentaar. Igatahes oli see väga kosutav, tollal. Ülo Tuuliku jutt. Ma loodan, ta lahkel loal ja selle kasutamiseks. Nüüd mõni aasta hiljem ütleme 98. Igatahes taas jälle keeruline aeg. Today shows on kaheksa Tšehhoslovakkia aasta dema, Ülo Tuulik läheb kohvik Moskvasse sööma, istub lauda, kus on vaba koht. Kaks noormeest vestlevad ja tuulik on tahtmatu pealtkuulaja. Poisid räägivad seda, et nad pidid lindistama Vladimir Beekmanni esinemise TPI nad lindistasid, aga küsimustele vastates arutavad nad omavahel, oli Beekman vägagi tere olnud. Ratta vene ikkagi 1968. Nüüd räägivad poisid, nõutakse neilt linti ja nad ei tea, mida teha, ninad arutavad selle asja ja siis tuulik kuulab. Ja elutarga inimesena segab ennast juttu, siis ma kuulsin poisit arutamist, ma ütlen teile, kuulge, andke kuidas me saame mitte anda, kui poisid tuulik annab siis nõudega sihukeste pidite lindistama Beekmanni kõne ja no ütleb tuulik lindistuste kõne ära ja see kõne antkegi tegite nagu tekk nõutud oli. See nüüd muidugi ei olegi päris ühemõtteline episoodike. Ma ei arva, et Beekman seda varjamist vajanud oleks, siis ta teadis väga hästi, et koosolekud on avalikud asjad. Ja koos parkimise eest tuleb vastutada ja on väga erinevate kõrvadega kuulajaid. Minu jaoks on siin oluline, ta jälle avaldas meelt, ta näitas värbi. Ja pidevalt tõepoolest, täiesti järjekindlalt näitas ta värvi. Ja siis, kui kõne all olid kirjastamise, tsensuuri küsimused. Võimulähedane kirjanik, selle sõna sisulises mõttes oleks ju pidanud aktsepteerima kirjastuse ja kirjastuskomitee ja Glavlitis tsensuuri kui partei keskkomitee mäepikenduste tahte, elluviijate tegevust. Aga peekon oli neis asjades alati väga terav. Kirjanikke Kirjanike Liidu autoriteedi kaitsel väljasta ründas mõnikord lausa jõhkralt ja tema sõnavõtte tegelikult kardeti, neid kardeti nii nagu Runneli avalt, Nonii kiige ja Kaplinski omi. Ta kaitses kirjaniku õigust kirjutada. Tõsi, ta ei olnud omnivoor, kõigesööja, tal olid oma maitse-eelistused. Temas oli muidugi ka kõva annus pragmatismi ja lootusetud ettevõtmisi. Tegelikult ei armastanud väljavõtteta töö päevikust Kirjanike liidu logiraamatust, nagu ta selle pealkirjastanud on, mis ilmusid Keeles ja Kirjanduses aastal 1994 ning Kirjanike Liidu juubelikogumikus. Need fikseerivad kümneid kriise ja kriisikesi. Tegelikult ja väljamõeldud probleeme, millega Kirjanike liidu juhtkond tegelema pidi ja tõesti ilma valikuta. Üks kirjanike liidu juht ei saanud selles situatsioonis terveks ja normaalseks jääda. Ma ütleksin isegi seda, et hoides distantsi võimuga ja mitte lastes võimu endale liiga lähedale hoidis Beekman distantsiga oma Kirjanike Liiduga nõrkusi abitus häiris teda. Ta ei olnud niisugune pihiisa tüüp. Aga kõiki asju ei saagi ju kirglikult saada keeles korrektselt neid asju ajas. Ja ühel kongressil, kui leidis jälle aset juhtkonna vahetus, Beekmanni asemel oli tulemas Paul Kuusberg pidas Valmar Adams pateetilise kõne Vladimir Beekmanni asjalikkused täpsuse kiituseks ja hüüdes siis niisuguse Adamsliku keeritusega saali. Ja ta vastab kõigile kirjadele. Niisugust asja pole siin enne olnud. Ja see tookordne äraminek Kirjanike liidus tahab veel rääkimist. Adamsi tekst oli sissejuhatuseks kulmukonstruktsioonid, õige on siis see asi alguse sellest, et tekkis suur vaidlus kui Smuuli auhinna žürii andis aastapreemia ühe teose Loomingus avaldatud osa eest. Kas või siin välja nüüd Beekmanni täppisteadlaste haridus või iseloom, aga ta jäi jäigaks. Smuuli auhind antakse põhimääruse järgi tervikteosele ja sellega on lool lõpp. Madiaanetele katsuti ümber veenda, et Kirjanike Liit ühineks selle otsusega. Kinnitaks selle otsuse ja ma ei mäleta, kas otsus jäigi ilma Kirjanike liidu kinnituseta või kirjutas selle alla keegi teine tema asemel. Või lõi Vladimir Beekman ise lõbuks käega, aga nagu meieni kirjastusse jõudis, hakati kabinettides siis rääkima, et peetmanon neutravjaajemai, see tähendab, pole enam juhitav. Aga juhitavus oli oluline nomenklatuurse töötaja omadus. Beekmanni lahkumine Kirjanike liidu juhi kohalt korraldati väga austusväärselt ja kõik tundus toimuvat omal soovil. Aga mässu tuli siiski karistada, sest asi polnud muidugi ainult selles Smuuli preemias. Kui aga Gorbatšov Eestis käis, korraldati pleenum või aktiivi koosolek. Vladimir Beekman esines jõuliselt venestamise vastu ja osutas Karl Vainule. Aga need on juba uuenevad ajad ja Vladimir Beekman vist tundis arengustsenaariume. Vladimir Beekman lähtub jõuväli on olnud mingil määral Beekmanni kirjaniku saatuse kujundamisel reali sisulistest impulsside siis neid asju ma ei tea, ma räägin kirjastamisest. No täpsemalt nõukogulikult kirjastustegevusest Eestis. Eme Beekmanni loomingul oli ju ihalejaid ja vastustajaid. Mina kuulusin esimeste hulka ja Kirjanike Liidu koosolekul mõnitati mind. Või ütleksime siiski nimetati mind maniks, mis seal nüüd mõnitada. Aadu Hint mõttes selle. Termini välja skeptikud oli ka muidugi kirjastuses, vaieldi mee Beekmanni keele üle, kas see on artistlik keel või on see lihtsalt kunstlik keel. Aga igal juhul olite romaanid väga loetavad, nende ümber oli alati kirjanduskriitiline elevus, et mis viga oli neid välja anda. Ainult et ajad läksid üha kuivemaks ja rangemaks. Ja kui nüüd ka katsuda natuke täppisteaduse poole vaadata, siis ühendatud anumate seadusega järgi. Kui seda nüüd võiks kirjandusele sakendada, tundus niimoodi, et mida sandim aeg, seda reipama kirjandust hakkasid ideoloogia juhid tahtma. Aeg-ajalt ma jutustasin tol ajal ka raadios ja ehkki minu suust ma usun küll, et ma võin seda kohe kinnitada, pole iialgi tulnud nüüd niisuguste nõukogulik patriootiliste ootuste nõudmist. Aga ilmselt hakkas pea toimetajalikus mullegi pähe, sest igatahes korra ühe raadio jutu puhul ütles Emee leebel toonil, aga mürgihambaga, et kuule, sinust jäi mulje nagu kutsarist troska pukis. Sa istud nagu, nagu pukis, piits käes ja kirjanikud troska aias ja saavad muudkui suunavaid Laksatusi. Aga olgu nüüd selle minu kunagise jutuga John suur vend kui ka seda kirjanduskujundit. Ta nõudis positiivset eluküllast ja no pange siia teisi rõõmsaid sõnu juurde edasi. Niisugust kirjandust. Mart Raual oli niisugune salmike laule nõudis meilt partei, teised tegid, kuid mart ei. No tegi nüüd Mart muidugi ka neid laule, aga me tõesti ei teinud. Sest tema romaanid on kõik läbinisti nukra ja raske ajaromaanid, aga inimesed on pidevalt vaeva higis. Pilvevangla romaani põhikujundina oli ju niisugune poliitiline pähkel, mille puhul polnud mõtet rääkida pingutustest toimetamisel või hammaste murdmisest. Sellest võis toimetajatel lihtsalt vastu hambaid anda. Aga ene jätkas püha samas vaimus. Korra nimetasin ma teda oma toimetajalikus Aberatsiooni hoos see tähendab omaenese nägemisvea pärast kõige inimvihkaja likumaks eesti kirjanikuks. Just nende hädas nende vaeva higis inimeste pärast. Ta aktsepteeris selle minu arvates iroonilise rahuloluga. Ta ei leppinud oma ajaga. Ta ei olnud oma sisimas leppinud selle lausega, millega me ennast lohutasime, nimelt et keegi ei saa ju endale aega valida. Ja ta kirjutas, nagu seda täna täiesti kindlalt võib öelda, ta kirjutas ennast mitukümmend aastat sellest ajast välja, sellest ajast sõltumatuks. Tema looming nii keeruline. Jah, võib-olla olen ma nüüd selle järgmise jutuga natuke liiga kategooriline. Võib-olla tulevad mulle feministid kallale, võib-olla küsib Emee isegi irooniliselt, et kas see nüüd nii hull oli, aga see tema keeruline looming? Usuta, kui seda ilma Vladimir Beekmanni jõu väljata ilmasele ettevaatliku ja pisut kartliku hoiakuta just Vladimir Beekmanni suhtes. Ime Vladimir Beekmanni keskkomiteede ta ülemnõukogu teda. Me keerulist kirjandust. Vähem olnud üsna mitu raamatut, oleks tõenäoliselt ilmumata jäänud ja tsensuuri parandusi oleks olnud mis hirmus, nagu muidugi ka Vladimir Beekmanni eesli aastas ja teisteski Vladimir Beekman tekstis. Aga igatahes jättis tsensuur Beekmanni rahule. Minu kirjastuse ajal jõudis ilmuda vist 15, eme Beekmanni romaani. Ikka jälle aimasime ette tõrke tsensuuri, pakkusin paar korda mingeid kärpiga ümberütlemisi, aga need lükati majesteetlik ülal haka tagasi. Ja see suur tõepoolest ei ütelnudki mitte midagi. Mulle tundub, et tänased hindajad ma ei räägi luua meestest vaid kultuuri tahtelistest uuesti lugejatest. Ei ole Emee Beekmanni romaane veel päriselt üles leidnud. Ma ei usutakski omaaegsele erksa huviga vastuvõtule kirjandusõhtutele ja retsensioonidele siin Eestis ja no lõpuks lihtsalt nende hiigeltiraažid äraostmisele. Olgu siis niiet Eestis valitses mingi peetmanite lummus, aga üle mere ilmunud mana peaks olema erapooletu pilk. Ja Eduard krants ütleb, manas aastal 1070 kartuli kuuljuste kohta niimoodi, et see teos vohab tabavaist inimkirjeldusist Ajal, mil saatus mängis inimestega vingerpussi. Emee auks niimoodi talongi just meie jaoks võiks öelda, et ta ei kassikullast ja lõpp. Julgen öelda, et sel raamatul seisab ees pikem eluaeg. Või siis Ivar Grünthal kartuli kuuljustest. Kaduvuse nukker põhiheli jääb meile veel kauaks kumisema. See lõputult irooniline Grünthal ei saanud nii-öelda raamatu puhul, mis ei oleks talle meeldinud ja tõsiselt meeldinud. Ja 15 aastat hiljem 1095 võtab Ivar Grünthal uuesti ETV Beekmanni romanisega loobumisvõimaluse. Juba 15 romaani, imestab ta. Ja siis lisaks sellele imestama paneva viljakusele pälvib HP looming ka tõsist kirjanduskriitilist tähelepanu ja kokkuvõte. Kirjanikuna käib AB tõusuteed, tema viimastes teostes on struktuuri puudustest hoolimata tegusõnad endiselt tõrvalõhnalise. Niimoodi kirjutas kadunud Ivar Grünthal, kelle mahuka kriitika raamatu Mall Jõgi on minu teada juba kokku pannud ja nüüd on siis asi selle väljaandmise taga. Aga lõpetuseks, ega ma ei tahagi esineda mingite nostalgilise hüüatustega üleskutsetega, et hoidkem kokku ja hoidkem alles. Raamatud tulevad ise tagasi, kui nad jälle vajalikuks mõeldakse. Weekmanite kohta aga rääkis üks ühine tuttav. Vaatan ülevalt kunstihoonest alla platsi peale. Autost astuvad välja Vladimir mee. Lükkavad vilunud automaatse liigutusega ukse kinni ja astuvad mingi ehmatava asjalikkusega Harju tänava poole. See jutt on oma 15 aastat vana ja asjalike Beekmanid. Ma aeg-ajalt ikka jälle. Me kordasime saadet 50 portree visandid, mis algselt oli kavas vikerraadios.