Selles väikeses sarjas, mis tutvustab meie kultuuri esindajate tööd välismaal ikka selleks, et eesti kultuur ei jääks ainult Eestisse saama, rääkida Eesti kultuuriatašee ka Berliinis. Harry Liivrannaga, tere tulemast saatesse. Tere päevast. Me teame, et sel aastal, eriti hästi, õnnestus teie korraldusel Jaan Toomiku isikunäitus. Kas oli Berliinis? Ja see oli Jaan Toomiku esimene isikunäitus Berliinis, mis toimus hiliskevadel varasuvel, kus siis esimest korda olid väljas saksa pealinnas tema maalid ja tema videotööd. Ja näitus saavutas väga hea vastuvõtu, nii et osa ekspositsioonist. Ta läks edasi selle aasta sügisel septembris Müncheni ühte galeriisse ja seal olid väljas saanud videotööd, nii et see oli tegelikult Jaan Toomiku esimene puhtalt videonäitus Saksamaal ning sai ka Baieris suure tunnustuse osaliseks ja loodetavasti galerii jätkab siis toomikuga tööd ka tulevikus. Siis üks väga märgiline sündmus oli Eesti-Soome ühine suvine kultuurifestival Felbachis, kuidas sakslased selle vastu võitlesid? Taas on hea meel öelda, et festival möödus väga edukalt. Kohalikud kultuurijuhid avaldasid ise sellist arvamust, et see on nendest festivalidest, mis algasid peale juba kahe tuhandete alguses olnud üks publikurohkemaid ja üks populaarsemaid ning et nad sooviksid kindlasti eesti kollektiividega jätkata koostööd. Ja läbirääkimiste tulemusena võib praegu öelda, et järgmisel aastal oodatakse Stuttgarti Rein Rannap sooloesineja oma soolokontserdiga ühte džässiklubisse. Ja muidugi ka Eesti kirjandus, kuidas eesti kirjandusel on lõppema hakkava aastal Saksamaal läinud? Lõppeva aasta Saksamaal on läinud Imbi Paju tähe all ning tema raamat tõrjutud mälestused ilmus selle aasta sügisel saksa keeles tänu Konrad Adenaueri fondile esitati seda suurejooneliselt neljas Saksa linnas ja raamatu vastuvõtt olnud ainult praegu väga hästi. Kindlasti tuleks rääkida ka veel Eesti gruusia filmist Mandariinid. Selle esilinastus Berliinis läks välja müüdud saalile ühes väikeses kinos, mis selle jaoks ka väga hästi sobis ja kuhu toodi mitukümmend lisatooli. Kohal olid mõlema saatkonna diplomaadid palju, kohaliku eestlaskonna, aga suurem osa publikust. Õnneks olid sakslased, mis oli väga meeldiv ning Gruusia saatkond ise. Pärast filmi esilinastust pöördus meie poole väga tormilise sooviga jätkata eesti gruusia koostööd. Kas siis muusika ka või kunsti ja miks mitte ka filmialal. Nii et praegu me oleme sellises läbirääkimiste staadiumis ja mõtleme tulevikule võib-olla aastal 2016, ehk kui midagi jõuab 2015 ära teha ka kena, aga mõtlen natuke kaugemale ajale. Kui veel pilguks olla aastast 2014, mis veel on niisugust, mis eestlase südant soojendab, et ah, meil läks Saksamaal hästi. Kindlasti võiks nimetada, et toimus taas mitu head kunstinäitust seda nii Berliinis kui Münchenis, kuid ka väiksemates kohtades nagu Kreutzwald või näiteks samast halba kus tutvustati, tee neid kunstnikke, kelle loomingut ei ole varem Saksamaalt peaaegu üldse näidatud või kas sa oled seal täitsa tundmatud ning kes võeti väga hästi vastu. Rõhutra tuleks kindlasti, et August von Kotzebue konverents number kolm sai väga meeldiva vastuvõtu osaliseks, läks taas väga hästi korda ning koostöös Berliini, Brandenburgi, Teaduste Akadeemia ning teatri muusikaakadeemiaga jätkame seda heal meelega siis juba 2015 uuesti Eestis. Ning võiks rõhutada siin ka Vanemuise balleti külalisetendusi. Fel Bachi festivalil. Sanomat tuletatakse siiani meelde ja alles veel paar nädalat tagasi ma vestlesin oma kolleegidega Baden-Württembergi liidumaa kunstide ja teaduse ministeeriumis, kes ütlesid, et küll oleks tore, kui sa teater võiks mõne aasta pärast uuesti tulla mõne sellise moodsama balletiga neile küll. No te jätkate, Harry Liivrand veel kaks aastat Eesti kultuuriesindajana Saksamaal, mida te olete planeerinud 2015.-ks aastaks. 2015 Eestis on kuulutatud ametlikult muusika aastaks ja Arvo Pärdi tuleb suur juubel, 80 ning ehkki selle aasta põhitähelepanu Peaks kontsentreeruma muusikasündmustele Eestis oleks ju hea kasutada teda suurjuubelit ära kindlasti ka Eesti muusika veelgi laiemal tutvustamisel, siis Saksamaal eesti muusika ning Arvo Pärt on Saksamaal väga hästi tuntud. Muidugi oleneb liidumaadest, oleneb linnadest, kuid Eesti muusika on absoluutne kvaliteedimärk, millega võib alati eesti kultuuri Saksamaal tutvustada. Ning järgmine aasta toimub väga palju kontserte, mida siis ka saatkond toetab, kus mängitakse Arvo Pärdi loomingut, aga siis ka palju kaasaegset eesti heliloomingut. Kindlasti peaks rõhutama siin kahe väikese Pärdi festivali toimumist. Üks oleks Herfordis, teine ühes väikses Põhja-Rein-Vestfaali liidumaa linnas nimega vee, seal, kus on väga aktiivne muusikaelu. Mõlemas linnas tahetakse siis mängida võimalikult palju Pärdi aga samuti siis Erkki-Sven Tüüri ja teise kaasaegse eesti helilooja muusikat festivalidel. Rootor tuleks kindlasti ka seda, et litsegis kevandhausis toimuvad Pärdi muusika kontserdid kuid et seal mängitakse ühtlasi ka Rudolf Tobiase Joona lähetamist ning ma usun, et tegemist on ikkagi ühe kõige olulisema muusika aasta sündmusega, hakkame kujutama seda võimsat suurteost ette. Loodetavasti saab Vardo Rumessen tulla pidama ka loengut sellest suurteosest kuid muusika-aasta algab põhimõtteliselt meie jaoks juba jaanuaris, kui saatkonna toetusel toimuvad kontserdid ulmis ja Münchenis. Kohale tuleb ka Erkki-Sven Tüür, kus mängitakse palju tema muusikat ning võib öelda, et läbi terve selle aasta tuleb mitmeid eesti muusikale pühendatud kontserte. Saksa olulistes kultuurikeskustes. Kas ka eesti interpreedid jõuavad Saksamaal eesti muusikat? Temasse taga, nii ulmes kui Münchenis esineb pianist Hando Nahkur siis ma ootan Berliini saatkonna kontserdite sarja esinema teatri Muusikaakadeemia rektorit Peep Lassmanni ning loomulikult tuleb Saksamaale Eesti filharmoonia kammerkoor ning teisi väiksemaid muusikakollektiive. Ja on veel jäänud rääkida näitustest, neidki on väga põnevaid, mida eesti kunstnikest Eestist pärit kunstnike loomingust sakslased näevad? Endiselt jätkuvad näitas, et Berliini Eesti saatkonnas, mille puhul on hea meel öelda, et toimunud 12-st näitusest kuus on hiljem läinud edasi kõik päris galeriidesse kas siis Berliinis või kusagil mujal. Ka järgmisel aastal toimub neli näitust ning võib-olla ehk kõige üllatavamana ma kujutan ette. Ta tuleb aasta teisel poolel esimest korda Eesti koomiksinäitus koostöös Eesti koomiksiühendusega ning ma loodan, et sellele tuleb ka siis vastav publik Berliinis. Järgmine aasta tahaks silma teha Raul Meeli esimese graafikanäituse ning noorem autodisainer Björn koobi näituse gaasis ühes Berliini heas galeriis, kus see oleks juba siis neljas eesti maalinäitus 100. galeriis. Nende aastate jooksul tuleks rõhutada siis ka Eesti ehtekunsti väga kõrget staatust. Kurve kütneril tuleb näitus Berliinis. Kristi Paabil ja kette Tiitsaarel tuleb ehtne näitus Münchenis. Väiksemaid näitusi toimub mujal ka veel. Nailon Wikland'i raamatugraafika on ju teie ammune arm, Harry Liivrand. Ja siin olekski õige hetk öelda ka, et aasta ilmselt suurejoonelisem näituseprojekt on siis Ilona Wikland'i 85.-le sünnipäevale pühendatud tema esimene ülevaatenäitus Berliinis sealses lastekirjanduskeskusele Sart, mille ekspositsiooni enamik pärineb, et Haapsalust Iloni imedemaalt saanud kolme asutuse ühisprojekt ühelt poolt Eesti saatkond siis les Artningiloni imedemaa ning see näitus läheb pärast edasi veel Münchenisse ning veel paari saksa rinna. Seda näitust on ette valmistatud tubli poolteist aastat. Iron Wikland tuleb Rootsist täitsa homsel kohale ja mul on muidugi selle üle ütlemata hea meel, sest et 1009 89. aastal ma tegin tema esimese näituse Eestis tollases Eesti kunstimuuseumis, niiet. Üks väga huvitav näitu see vist veel sellesse aastasse, millest me ei jõudnud rääkida ja see on Anu Hindi näitus. Anu Hindi näitus oli sel aastal kolmandat korda juba Saksamaal, me alustasime sellega kõigepealt Eesti saatkonnas paari aasta eest ja eelmine aasta oli see näitus Graysfaldis sel aastal Kiilis ning kui näitus oli kokku pakitud, siis sai veel kunstiga mõõdukas, seda võiks veel kuhugi pakkuda. Ma pakkusin seda näitust välja Eesti saatkonnale Prahas. Sealne saatkond tuli kohe selle mõttega kaasa. Vähem kui kuu aja jooksul leiti ruumid Praha etnograafiamuuseumi kohvik galeriis. Näitus on avatud siis kuni aasta lõpuni Prahas. Loodetavasti läheb ta edasi veel Burnoosse. Ja intervjuu lõpuks, Harry Liivrand, mis on teie enda käesoleva aasta kõige suurem kunstielamus, mis ei puuduta eesti kunsti? Ma arvan, et see oli Nikolaus Hanno kuuri dirigeerimine Berliinis ma esimest korda nägin teda laval näha, kuidas üks 84 aastane mees tõlgendab Subertit talle omases laadis, mida oled varem näinud ainult videos. Jättis muidugi väga kustumatu mulje. Võiks võib-olla lisada juurde ka, et Berliini koomilises ooperis just äsja esietendunud Mozarti Don Giovanni Kristiina Poska dirigeerimisel See on muljetavaldav aga aasta on lõppenud, uus aasta nagu ka uus kultuuriannus ootab meid ees, nii et palju elamusi Berliinis, nii teile kui kõikidele sakslastele, kes tulevad vaatama Eesti kunstikultuuri kuulama muusikat ja filme, nii et loodame, et tuleb päev tulu, skulptuuri aastatasuga.