Pudel ketšupit, söökla, laual või koduses külmkapis on tänapäeval sama tavaline kui see, et käepärast on soolatops. Meie jaoks on tavaline streigi ET ketšupi all peame silmas ikka punast tomatitest valmistatud ja veidi vürtsitatud kastet. Algselt polnud see sugugi nii sõna päritolu üle ei valitse tänini üksmeelt. On see nüüd pärit Hiinast, Vietnamist või Malaisiast. Inglise keeleruumi jõudis igatahes seitsmeteistkümnenda sajandi lõpul mil sõnaraamatutes on seda seletatud kui peent sousti Ida-Indiast. Nii nimetati tol ajal Lõuna ja Kagu-Aasiat. Sisuliselt oli aga tegu vürtsitatud kalakastmega, mida inglise meremehed sealkandist kodumaale kaasa tõid. Inglismaal sai see varsti populaarseks ja levima hakkasid retseptid, kuidas ise ketšupit valmistada. Lisaks kalale näiteks ka seentest. Alles aastast 1812 on pärit esimene retsept, kus kastmele soovitatakse lisada tomatipüreed. 19. sajandi keskel oli tomatiketšup juba tuttav ka ameeriklastele kuid tõeline võidukäik algas siis, kui seda hakati tööstuslikult tootma. Maailmas tänini kõige kuulsam ketšup, mida müüakse aastas 650 miljonit pudelit on Hains ketšup. Selle nimi tuleb Hendeitsion Hansilt eluaastad 1844 kuni 1919. Tema vanemad olid sakslased, kuid rändasid nelja Ameerikasse, nii et Henry sündis juba Pennsylvanias. Pittsburghis. Kvaliteet on toote jaoks tama vist inimesele iseloom sellise deviisi all rajasiendid John Higgins aastal 1869 oma toiduainete äri, tema esimesteks menutoodeteks, taid marineeritud mädarõigast ja kurgid mõlemad hoidistatud klaaspurkidesse, et ostjad hästi näeksid, mida neile pakutakse. Selle ideega ei saanud hundist mitte ainult pakendipioneer, vaid ta lõiga täiesti uued mõõdupuud toiduainete kaubanduslikul töötlemisel. Aastal 1876 arendas Aints välja oma salajase retsepti ketšupi tegemiseks mis väidetavalt püsinud sellisena tänapäevani. Kui varem oli ketšupit tehtud ka rohelistest pooltoorest tomatitest, siis tema kasutas vaid küpseid tomateid ning lisas suuremal hulgal radikat tulemuste, puhtama ja parema maitsega ning ameeriklased võtsid sellise ketšupi ruttu omaks. 1890.-st aastast on muide peaaegu muutumatuna püsinud Antsi ketšupi pakend algse kaheksanda kandilist klaaspudelid on vaid veidi ümaramaks lihvitud, et seda oleks mugavam käes hoida. 19. sajandi lõpul võimaldas Ühendriikides saavutatud edu Antsil mõelda oma äri laiendamisele maailmas ringi reisides, kogustest ja eelkõige nii-öelda kaubanduslikke muljeid. Kuidas paremini kaupa pakkuda ja ostjaid teenindada. Mõistagi tutvustestaga oma toodangut ning näiteks Londoni legendaarne Fortnumend meist on tänaseks juba rohkem kui 300 aastat tegutsenud toidukaubamaja ostis talt kohe ära, mis tal tol reisil kaasas oli ning hakkas seejärel ansi tooteid tellima. Firma ajaloos on märgitud, et aastal 1907 toodeti 12 miljonit pudelit ketšupit ja lisaks Inglismaale eksporditi seda Austraaliasse, Jaapanisse, Uus-Meremaale, Lõuna-Aafrikasse ja Lõuna. Ameerikasse. Maailmas ringi reisimine andis muidugi ka inspiratsiooni oma sortimendi laiendamiseks ja nimelt Inglismaal tekkinud Antsil mõte hakata tootma konservi piss tänaseni populaarne ja mida võib leida meiegi toidupoodidest. Son Hainsbeke Miins ehk praetud oad tomatikastmes. Henry John Higgins oli edumeelne ettevõtja selleski mõttes, et pakkus oma töölistele Moldovas naistele tol ajal vägagi erilisi eeliseid. Tüüpiline tööpäev tema juures algas naistele riietusruumis, kus kõigil oli isiklik lukustatav kapp. Kõrvale pesuruumides oli võimalus duši all käia tänu sellisele luksusele nagu kraanist tulev soe vesi. Oma oluliste töövahendite ehk kätekorrashoiuks oli naistele ette nähtud iganädalane maniküür. Lõunatunni ajal aga said nad istuda puhkeruumis mugavatel Sophadel ja kuulata muusikat, mis kõlas Saksamaalt ostetud aparaadist.