Ründame koos Hendrik Relve. Eelmises saates oli meil juttu ühest väga huvitavast India traditsioonist sugupuude kroonikatest ehk siis sellest, kuidas läbi sajandite kuni tänaseni päevani välja on India väärikatel klannidel perekondadel katkematult peetud selliseid oma suguvõsa kroonikaid ja sellest traditsioonist kõneldud just ühe mehe ja tema klanni ajaloo näitel. Ta oli meil kaasas ka kogu India reisi vältel seal ja oli meie tähtsaim india tutvustaja üldse. Tema nimi oli Shaktising jooda ja ta kuulus siis põlisesse sõdalaste kasti seal Indias. Aga tänases saates tahan ma rääkida India külaelu mulje, sest ja elamustest meiereis seal India siis meid ju paljudesse kõrvalistesse paikadesse kaugele suurtest linnadest ja linnakärast. Sest meie peahuviks oli ju loodus ja rahvuspargid. Elasime tihti seal rahvuspargi servas kusagil väikeses külas, kus turiste käib harva. Ja meie reisi omapäraks oligi see, et kogesime mitte seda linna Indiat ja seda massiturismi Indiat, vaid sellist maaelu ja selle tõttu minu India muljed väga teistsugused kui enamikul, kes Indias on vist käinud. Sest üldiselt on meilgi levinud vaade, ma olen sellest ennegi rääkinud, et justkui india oleks koledasti ülerahvastatud ja ja rahvamasse täis ja, ja selline räpasevõitu. Minu mulje oli väga teistsugune. Sest see India, kus meie liikusime, seal olid külad ja külades, elati võrdlemisi rahulikus rütmis ja peeti kaagi lugu puhtusest ja traditsioonidest. Ja see elu kulges ja kindlas, aasta rütmis, tasakaalukalt ja niimoodi vaikselt. Ja vot sellist India väikekülade elu, mida ja seal reisil kogesin. Vaat sellest ma tahangi tänases saates kõnelda. Sedamoodi kõlab üks india rahvamuusika, kes elab tsaari kõrbes. Taari kõrb meeletult suur, meie teame sellest väga vähe. Aga ta on tõesti suur. Ta on suurem. Kui Saksamaa, Prantsusmaa ja Hispaania kokku, ta laiub seal kusagil Lääne-Indias. Ja seal, kus leidub natukene rohkem vett, seal kõrbes seal huga külasid ja. Seal on need külad väga traditsioonilised ja suhteliselt väikesed. Ja umbes sellistes külades käisime ka meie, aga me käisime küll teistes India osades, Me olime seal kirdeosas ja keskosas. Ja üks niisugune küla, mida me saime lähemalt vaadata mitmel laeval oli Kutšaari küla. See asub siis pandav kaari rahvuspargi juures seal kusagil otse keset India. Me elasime seal küla serval ja käisime mitmelgi korral seal küla peal kõndimas ja uudistamas. Ja India kohta on see küla väike, seal elas kokku mõnisada inimest. Ja milline ta siis välja nägi? Igal perel oli oma maja ja majade ümber laiusid siis põllud ja aiad, igal perel oli oma maatükk, mis teda korralikult ära toita disja külatänavate ääres, siis need majad aedade ja põldudega rivis olid. Ja kui me siis uurisime, mis seal põllu kasvab, siis mõned põlluviljad olid meile hästi kititud, võtavad näiteks nisu, oli päris palju ubasid. Aga oli ka niisugusi, mida Eestis vähe kasvatatakse või üldse ei kasvatata, sest siin on ikkagi ju lähist piline kliima. Selles, kui Xavi külas oli üks kõige tavalisem põlluvili, mis sel ajal just märtsikuus näha oli, olid läätsed, läätsed on sellised kaunviljad hästi toitvad, maitsvad läätsesuppi vist on ka eestlanegi siin maitsnud, seda on võimalik poest osta. Aga siin külas oli see siis kõige tavalisem põlluvili just sel ajal. Ja kuidas põld üldse seal Indias välja nägi? Meie hooldatud põldudega võrreldes tundus, et kuidagi nagu hooldamata ja palju umbrohtu too aga teisest küljest nad siiski olid täiesti viljeldavad ja mingid viljad, põlluvillad, seal kasvasid ja teraviljad ja nende põldude peal käis ka tegevus sellel samal ajal märtsis näiteks nägime, kuidas ühel põllul keegi kündis oma maad mitte küll mingi masinaga, vaid lihtsalt härjapaariga, nii nagu Eestis sadu aastaid tagasi. Ja kuskil teisel põllulapil jällegi üks naine, väike laps oli tal kaasas, lõikas parajasti sirbiga nisu. Et, et niisugune, mis silma hakkas, oli küll see, et oli siuksed, käsitööriistad ja ja põllutööriistad olid niisugused väga vanaaegsed meie mõistes ja mitte ühtegi traktorit. Mul on selles külas küll silma jäänud. Kui mõelda nüüd koduloomade peale, siis kindlasti oli nendest kõige rohkem näha lehmi. Neid oli ikka enam-vähem igas peres ja need olid niisugused väikesevõitu, too kondised, lehmad. Aga kindlasti andsid nad piima, sest Indias on piim toiduainete seas tohutult tähtsal kohal, on täiesti möödapääsmatu hindu igapäevases toidusedelis. Ja siin maalgi kasutatakse piimaaia tehakse piimatoite väga-väga mitmesuguseid. Üks niisugune väga tüüpiline toitmida Indias tarvitatakse iga päev on jogurt ja seda jogurtit nad teevad, ise uurisin ka, et kuidas nad seda teevad, siis on niimoodi, et võetakse piim, keedetakse ta läbi ja jäetakse siis seisma üleöö. Ja järgmiseks hommikuks on ta parajalt hapnenud ja ongi jogurt valmis näksida, jogurti juuretist tuleb ka ikka sinna piima sisse panna, et sealt siis üleöö õige maitsega jogurt valmis saaks. Ja noh, kui näiteks piimast üldse mõelda, siis siis on kogu india väga iidses skulptuuris väga sügavate traditsioonidega, peaasi et piim on ju nii tähtis, et et just selle tõttu on ka hindu usundis ju lehm, püha loom. Sedasama maaleht, keda vahel võib seal näha teedel ja tänavatel kõndimas, keegi teda ei puutu ega vigasta teda hoitakse. Ja kui seal maaperes on see lehm, siis teda hoitakse nagu silmatera. Hellitatakse niipalju kui suudetud takse ja väga peetakse temast lugu. Lindu usundis on veis seotud just kõige olulisema jumalusega. Tema nimi on Krišna ja just selle tõttu hindud kunagi loomaliha ei tarvita, et veis on püha, erinevad Sis muslimi küladest, neid on ju ka Indias palju. Seal Kell pruugitakse veiseliha. Ja hindudele on niimoodi, et täitsa sealsamas külas pere vaene. Aga kui vanaks jääb ja enam piima ei anna, ega teda siis tapamajja ei anta ega maha ei müüda, lihaloomaks, teda peetakse edasi niikaua, kuni ta sureb loomulikku surma. Nii on see Kesk-Indias väga tavaline. Ja seal on isegi niisugune asi, mis meile tundub, päris imelik, et On olemas lehmade vanadekodud. Et kui lehm jääb väga vanaks ja pere ei jaksagi teda kohe enam ülal pidada siis randa, sinna lehmade varjupaika ja seal seda lehma siis peetakse kuni tema elupäevade lõpuni. Lehm on siis kõige tähtsam koduloom. Ühel põhjusel veel peale selle ta piima annab. Väga oluline on indu jaoks, et lehm annab ka sõnnikut. Meie siin Eestis teame, et nojah, et see on ju põlluramm ja, ja nii-öelda põllumehe kuld, see veisesõnnik. Aga siin, Indias on sellel lehmasõnniku veel üks teine otstarve, mida meil ei ole. See on nimelt tähtis küttematerjal asena, küttematerjali valmimist ja kasutamist. Me nägime seal, kuid savikülas. Tihti pane tähele, kui seal küla peal kõnnid, et seinte peal seal on siuksed nagu suured tumepruunid, hästi laiad, ümarad, niisugused nagu pannkoogid ja, ja nad on kindlasti vormitud inimkätega, sellepärast et kui lähemalt vaatad või võid vahel näha isegi kämblajälgi seal selle koogi sees seal seina peal. Ja sellist asja, et, et nüüd kuivatatakse lehma või mõne teise nihukese sõralise sõnnikut niimoodi maja seina peal seda. Ma olin mujalgi näinud siin Aasias, näiteks Tiibetis noh, seal oli jakki, sõnnik samamoodi. Aga siin siis oli, oli veisesõnnik. Ta seal seina peal siis on ja kuivab seal päikese käes saab nii-öelda seks ja kui ta on, siis päris küpsis kukub potsti seina pealt maha ja siis korjatakse need kuivatatud pätsid. Kooja laotakse korrapärastesse ridadesse, tõsti, ilusad korrapärased, riidad sellest lehmasõnnikust. Neid oli ka seal kohe näha. Ja sellel küttematerjalil on Indias alad. D väga püsiv väärtus, seda võib isegi vahetada seal külas naabriga või kellegagi näiteks kas või liha vastu või, või, või munade vastu või mis iganes. Ja enamasti seda ei antagi ära, sest seda läheb alati endal ka kodus vaja. See on ju tähtis kütt, et noh, siin Eestis võib mõelda, et mida sa seal kuumas Indias siis kütad, et seal toas niigi kuum. Aga noh, see küte on siis toidu valmistamiseks, et kui midagi ahjus küpsetatud. Ta tõi vaarikad, see ahi on seal väljas, jäävad seal, läheb see küttematerjal siis käiku ja kõik muud küttematerjalid on olnud baashindu pere jaoks tõesti kallid. Isegi puudia hagu. Sest Indias üldiselt on väga suur puumaterjali puudus ja näiteks külade ümber ei olegi seda vabalt mitte mingil juhul võtta, seda peab kuskilt ostma. Raha ju praktiliselt ei ole seal india küla peres ja lehm annab sõnnikut iga päev on vaja vaid nii palju vaeva näha, et see ära kuivatada. Ja ongi küttematerjal omast käest iga päev pidevalt. Siin oli siis jälle kuulda seda kena küla muusikat sealt kusagilt Lääne-Indiast selle vilepilli nimi, mis siin, kostis. Selle nimi, muide, Satar traditsiooniline flööti India külades. Aga kui nüüd mõelda ikka selle kutsiavi küla peale ja koduloomade peale, keda me seal siis nägime seal majade vahel siis näiteks peale lehmade oli päris palju kanu ja kukke. Kanu peetakse siin teadagi selleks, et saada mune, oli ka näha natukene kitsi. Kits on ka selge, see annab piima nagu lehm. Aga siis tekkis ikkagi niisugune mõte, et aga et noh, lehma liha tõesti ei võeta suu sissegi. Kas hindu näiteks siis kanaliha sööb või või näiteks kitseliha ja sai siis seda küsitud ja vastus oli, et jaa, et mõnikord sööme. Ja kui me nüüd mõtleme selle peale, mis üldiselt hindudest arvatakse, siis see vastus oli veidi üllatav ju, sellepärast et tihti arvatakse, et hindud, need on taimetoidulised, et nende usk ja põhimõtted keelavad igasuguse liha söömise. Ei ole päris niimoodi tavaline hindu võib küll lihatoitu süüa, jah, seal hindu usundis on niisugusi ususektide ja, ja usuvoole ja selliseid pühamehi, kes tõesti ei tohi üldse liha suu sisse võtta, aga selline india küla inimene tema küll tohib? Jaa, siiski teatud loomade liha, näiteks veiseliha ei tohi kindlasti süüa, sest lehm on püha ja teisest küljest ka siga ei kasvatata hindu külas sest sealiha kah hindu teab mittesöödavaks sellel usulisel põhjusel, et ind usundis peetakse siis siga roojaseks loomaks üks ja huvitav ju, et ka muhameedlaste on samamoodi, nemad ka sealiha ei pruugi, aga samas muhameedlased jälle lehma liha söövad. Aga vot seda sõna- ja kitseliha, seda võib hindu endale mõnikord lubada küll. Ja jällegi, kui ajad juttu uurib täpsemalt, mida inimesed siin igapäevaselt söövad, siis kõige tavalisem toit on ikkagi neetikas piimatoidud jogurt siis mingid Läätse ja oatoidud, mingit teraviljatoidud, köögiviljatoidud no väga mitmekesine toit. Ja siin pole põhjuseks üldsegi usulised nõuded, kuigi tegelikult on niimoodi, et, et hindu usundis siiski nagu niisugune soovitus, et et taimetoit on kuidagi nagu õilsam, kui liha aga liha süüakse, siis erandkorras siis kui on mingi pidupäev või muidu mingi väga tähtis päev. Et siis on nagu rikkalik laud kui ka lihakild on ka laual. Nii et tegelikult on hindud seal külasneks tavaliselt küla inimesed ikkagi taimetoidu peal, aga mitte sellepärast, et see lihatoitu neile keelatud või põhiliselt sellepärast, et nad on lihtsalt liiga vaesed, et endale iga päev seda liha lubada. Kui nüüd mõelda, et milliseid maju seal kui Chavi külas, siis ta oli, noh, nad olid niisugused savimaja ja päris tihti ka üsna suured ja avarad tüüpiliselt värvitud valgeks või helesiniseks niukse värske, rõõmsa värviga. Ja ootused olid niisugused laiad ja siin külas olid nad enamasti siis kaetud niisuguse helepruunide, põletatud savist katusekividega. Ja üldiselt need majad nägid head välja seinad värskelt värvitud, katused terved ja meile siis seletati veel, et seal majas on niimoodi, et kui on suur pere ja suur maja sellel suurperel siis on niimoodi, et, et seal on tegelikult kaks korrust, alumisel korrusel on siis niisugused igasuguseid majapidamis- ja ühisruumid. Ja siis seal üleval katuse all on veel mansardkorrus ja seal on siis pere magamistoad. Ja veel üks väga tähtis asi, mis India külades ikka väga kesksel kohal on. Need on kaevud väga tihti just ühiskaevud seal külatänava ääres ja selle ümber on alati inimesi, seal käivad naised oma ämbrite ja igasuguste muude veeanumate ka, et kanda seda vett oma majja. Aga seal on ka tihti lapsi, kes seal lihtsalt lõbutsevad ja veega mängivad. Ja väga tihti ka täiskasvanud inimesed, mehed ja naised lihtsalt suure rõõmuga pumpavad üksteisele seda selget ja puhast vett. Lihtsalt Pähe nad muide, on siis täisriietes, neil ei ole seal mingit, oldi suplusriideid, aga seal kuumas ja palavas ja kuivas Indias. Riided kuivavad ruttu ja inimesed naudivad ikka täiega seda, et on olemas piiramatul hulgal puhast läbipaistvat heamaitselist vett. India tõesti oskab hinnata vett, sest väga suures osas Indias on see veepuudus ikka tohutu probleem. Ja üleüldse, India kliima on selline, et seal aasta ringi enamasti on ikkagi selline. Ilmastik, et pigem on see põuane kui, kui vihmale. Ja sellepärast on Kaseküla kaev külas väga kesksel kohal ja väga hinnatud. Nõnda kõlas siis veelkordse Thaari poolkõrbekülarahvamuusika ja sealkandis, kus sellist muusikat tehakse, seal on nüüd küll vee puudus, enam-vähem aastaringne, aga singutsjavi külas seal, kes Kindes, kas meie olime? Siin on see olukord aasta ringi veidikene leebem. No milline oli see mulje näiteks sellest v olukorrast sealsamas, kui me täpselt seal olime, me olime märtsikuus. Ja nüüd siin, kui sa vaatasid seda loodust ja looduse seisundit, siis tekkis väga imelik niisugune nihestatud tunne, sest meie Eestis kujutame ju ette, et kevad on niisugune õiterohke värske rohelusega nisugune rõõmustav ja mõnus aastaaeg. Aga siin Indias see niimoodi ei olnud. Siin oli küll soe, aga väga, väga kuiv ja sellepärast looduse põhivärv oli isegi mitte roheline, vaid selline hallikas, sihukene, värvitu. Ja tegelikult ongi niimoodi, et siin, India lähistroopikas ka niimoodi, et et see kuiv aeg on siin kestnud isegi kaks aastaaega siis india talv on väga kuiv ja india kevad on samamoodi väga suures veepuuduses ja selle kogemuse, milline see Indiat Talv on, noh mina sain seda teada selle tõttu, noh. Et kui olin ette valmistamas seda India reisi, siis algul mõtlesin, et läheks sinna kusagil veebruaris, siis kui meil on tõesti lumi maas ja kõik kole külm. Et seal on lähistroopika, seal võiks olla mõnusasti dissoe ja siis need India reisikorraldajad, kellega me suhtlesime seal kohapeal. Need soovitused, et teadet, ärge ärge ikka veebruarist tõlge, et päeval on jah, päikeseline ja parajalt soojaga öösel võib minna ikka päris jahedaks, võib-olla isegi 10 kraadi alla, selle vahel isegi nulli ligidal. Nii talvel siiski on liiga ebamugavalt jahe, et tulge ikka kevadel. Ja nüüd kevadel, kui me tulime, siis tõesti temperatuur oli päris mõnus. Päeval oli seal kuskil 25 kraadi ringis ja, ja öösel ei olnud kunagi ka külmem kui kuskil 15 17 kraadini, et temperatuur oli mõnus. Aga see, mis oli, oli kuivus ja imelik, et näiteks puude all metsatukk kade all oli selline koltunud lehtede vaip. Ja kui sa seal kõndisid, siis need lehed sahisesid seal jalge all. Täpselt see hääl, mis meil on sügisel ja õisi oli seal märtsikuises India kevades ka ikka väga vähe. Mõnedel puudel muidugi olid ka rohelised lehed, sest seal lähistroopika lähis tropiks nii sihukesi igihaljaliike, mis kunagi oma leht ja aasta ringi üldse maha ei lase ja mõnedel puudel olid jälle sellised lehed, et need olid niisugused kollase-punasekirjud. Täpselt seda meie puude sügistooni. Ja veel vahel õhtud, sel ajal, kui päike oli madalale laskunud ja niimoodi valgustas seda kolletavate lehtedega maapinda ja neid puna-kollaseid puude võrasid, tee, mis tahad, täiesti sügisetunne. Ja ka, miks see niimoodi on põhjus muidugi väga lihtne, sest et maa on kuiv ja puud ja taimed ei saa areneda, soojust on piisavalt, aga, aga mullas pole vett. Ja siis me küsisime, et kuidas kevadsin edasi edeneb, siis öeldi, et ega see aprill palju targem ei ole, et ainuke vahe on see, et läheb veel palju soojemaks, aga ikka kuiv väga harva, mõnikord siis aprillis ikka vihmakas tuuled, aga ikkagi on suur veepuudus ja mai on päris hull. See pidi olema siis niimoodi, et, et ikka on põuaaeg ja kuumus on ikka nii suur, et see on juba India lastele endale ka väga raskesti talutav. Ja sel ajal siis talvel ja kevadel siis niisugused põllutööd on ka üsna soigus, sest ega eriti midagi teha ei ole natuke nokitseda, sakslasel küntakse põllus ja koristatakse aeda ja, ja tehakse maja kallal sihukese ehitustöid. Aga üldiselt, et on see kõik niisugune noh nii suurelt jaolt jõuda aeg ja, ja käed ei ole väga tööd täis. Ja siis ma küsisin, et aga et et mis siis kõige armsam ja mõnusam aasta ehk siis teie meelest teie endi hindude meelest siis siin Indias on. Ja siis ma sain vastuseks, et kõige toredam aeg meil siin on sügis, et kusagil oktoobris sest vahepeal on käinud see suvine vihmahooaeg, suured vihmad on siis sügiseks läbi, aga samal ajal veepuudust veel sugugi ei ole. Ja vett ja niiskust on parasjagu lämmatavad palavust ka ei ole enam sügisel nagu suvel ja ilma mõnusasti soe ja samal ajal on see rohelus pool jõudnud nagu haripunkti. Taimed on lopsakad, väga paljud taimed ka sügisel hoopis õitsevad samal ajal on valmis väga erinevad viljad. Nii et küla, inimese toidulaud on sügisel väga rikkalik ja see on see kõige õndsa aeg. Tõesti, see sügisene aeg, kuigi teisest küljest on see väga töörohke aeg, sest siis ju on see viljade koristamise aeg aiast ja põllult. Ja inimesed on kõvasti, kes aga ikkagi niimoodi, et siis niimoodi, et sügisel oleme rõõmsad, sügisel oleme me heatujulised, sügisel on meil kõht tõesti täis ja see on kõige Küllusliku ja ilusam aeg tervel aastaringil seal India külas. Noh, nii jah, kõlab see rahvamuusika sealt kusagilt Lääne-Indiast. Aga kui rääkida nendest India küladest seal Kesk- ja Kirde-Indias, kus meie olime Siis tingimata peab kõnelema ühest väga olulisest asjast India maarahva jaoks ja, ja mitte ainult maarahva jaoks, vaid kogu India jaoks, ma julgeksin öelda isegi kogu India kultuuri ja kogu India. Kultuuriloo jaoks see on must sool. No enamik kuulajaid teavad, mis asi see mussoon on. See on selline vihmaperiood. See uhab üle terve suure india korrapäraselt väga korrapäraselt, igal aastal, väga harva jääb ta kesiseks ja see tuleb siis sellest, et ümbritsevatel dokiaanidelt puhuvad pidevalt ja ühtlaselt kuude kaupa papa tuuled, need on niiskusest küllastunud ja siis hiigelsuured niisked õhumassid kanduvad siis siia mandri kohale ja hakkabki sadama ja need sajupilved siis kanduvad üle selle india madaliku osa põhja poole, põrkuvad vastu seda hiigelsuurt Himaalaja mäestiku müüri ja siis põrkuvad sealt jälle tagasi ja siis voogavat nagu tagasisuunas ja kastavad tõesti väga ühtlaselt. Enamikku osa sellest Põhja- ja Kesk ja Lõuna-Indiast. Ja see ongi see mosoonide aeg, see on kestnud väga kindlalt läbi sajandite läbi aastatuhandete. Ja need sajud kestavad siin Indiasse tavaliselt juunist kuni detsembrini ikka mitu head kuud. Ja vot selline ongi India suvi, india suvi on siis niiske, väga palav, tihti ka vihmane ja tuuline. Ja Indias suvisel ajal on turiste väga kesiselt, sest noh, see ju ei meelita ühtegi võõramaalast tulla siia siis vihma ja tuule ja palavuse ja niiskusega aitäh. Ja peale selle missiooni ajal võivad need paduvihmad tekitada üleujutusi ja tuua kaasa igasugu sekeldusi, ebamugavusi näiteks kanda ära teid, lõhkuda sildu, katkestada liiklust, tuua kaasa seal igasuguseid elektri- ja sidekatkestusi, nii et sekeldusi ja oi kui palju, milleks seda turistile vaja. Ja mina jälle olen ise mõelnud, et sellepärast olekski ja huvitav minna just sinna Indiasse mussoni ajal et peaks vaatama ka seda Indiat, mida hindud ja indialased ise suurepäraselt tunnevad, aga mida võõramaalane väga vähe teab ja sel ajal kogeks täiesti uudset Indiat kindlasti. Ja saaks ka ilmselt seigelda ja kogeda selliseid äärmuslikke olukordi. Ja siis ma küsisin India külainimeste käest, et mis asi see mussoon, et kuidas nad ise seda võtavad, et et kas see on siis mingi kohut, too aeg koos tuleb kindlasti minna kuskile varju ja karta iga päev mingit katastroofi ja kuidagimoodi püüda terve nahaga ja elusalt sellest välja tulla või kuidas, ja nende vastus oli, et ei, et pole see musttsooni aeg nii talumatu ühtigi. Et mõnikord on jah, paduvihmad ja mõnikord tormituuled, aga väga tihti on ilm selline lihtsalt pilves, tibutab vihmakest ja ei midagi rohkemat. Nisugune sombune niiske ilm, täitsa vabalt saab tegutseda ja ringi liikuda. Ja vahel nende pikkade kuude jooksul on ka täiesti selliseid poolpilves päevi ja lausa päikeselise päevi. Nii et, et see missiooniaeg ei ole sugugi selline ühesugune põrgulik aeg ja koguni öeldi mulle nii, et külarahvas lausa oota seda mosooni. Sest see mosool teeb ju lõpu sellele lõputule veepuudusele ja toob ka leevendust kuumusele. Ja kui mussoon tuleb, siis mosoon toob kaasa elu. Niimoodi ütlevad hindud. Ja sellepärast nad tegelikult ootavad seda mosooni. Ja kui teevad igasuguseid ettevalmistusi seal enne Mussiooni tulekut, tuleb ju põllud korda teha, seeme maha külvata. Sest kui sajab, siis pole enam selleks aega ja kindlustada ka näiteks teid ja hooneid ja muid ehitisi nende võimsate vete ja vihmade vastu. Ja on isegi erilised mosooni pühad ja niisugused rituaalid, et ikkagi seda noh, nii-öelda kuidagi maagiliselt seda mosooni nagu kaasa aidata. Ja teisest küljest on küll tõesti ka niimoodi, et et Mossoni ajal on külarahvas alati valvel, sest kunagi ei tea. Mõnikord võivad need tulvaveed tõesti midagi purustama hakata, sa pead iga hetk valmis olema, et parandada mingit teetammi või, või mingite ülevoolavat jõge või oja. Vot tegelikult see mussoonvihmade aeg, see on inimeste jaoks siin kohapeal väga selline kahepalgeline. Ühest küljest on, toob ta siis nagu elu ja viljakat väge ja rõõmu teisest küljest toob kaost ja tragöödiaid. Ja see mosooni niisugune omapära. Minu meelest väga ilusti oli. Ühes filmis esitatud, mida nüüd viimasel PÖFFil siin Tallinnas ka näidati, selle dokumentaalfilmi nimi oli mussoonvihmad. Ja selle oli teinud Islandi filmimees Turla kuunarkson. Islandi mees Läheb Indiasse filmi tegema, aga ma arvan, et see film tuli tal selle pärast väga mõjuv välja, et eks Island lasedki kogevad oma maal seal seda loodusjõudude vägevust, seal on küll siis need plaanid ja maavärinad ja liustikud ja mis iganes. Aga Indias on see võimas loodusjõud käib inimeses tihti väga üle, on sisse mosool ja seal filmis näidatakse väga võimsates kaunites kaadrites seda inimeste Elumus tsooni ajal, neid maastikke nendel mosooni aegadel ja sealt tehakse ka niisugusi, suuri üldistusi. Näiteks kõneldakse sellest. Hindud seostavad mosooni ühe oma kõige võimsama jumalaga šiivaga. Šiivas on üks kõige tähtsamaid jumalaid hindu usundis. Temalgi on kaks vastandlikku alget. Ühest küljest, Ta tekitab hävingut ja katastroofi ja teisest küljest elustab ja loob uut head. Selles filmis öeldakse minu meelest väga ilusti, et mussoon on india hing. Sellega ma olen väga päri, et kui sa tahad Indiat ikka mõista, siis sa pead mõistma ka, mis asi on must tsoon. Ma isegi julgeksin niimoodi öelda, et, et need aastatuhandeid korrapäraselt üle India tasandike kulgenud mussoonvihmad salati kastavad maad ja kindlustavad inimesi toiduga. Need on tegelikult ju ka väga tähtsad India iidsete kõrt kultuuridetekitajad. Üks neid looduslikke põhjuseid, miks siinkandis tekkis inimkonna üks vanemaid kõrgkultuure üldse. Ja. See mosoonide keerukus ja mitmekesisus on tõesti üks india kõige tähtsamaid fenomene ja selle mõttekamalt tänase saatega lõpetaksin. Nõnda siis kõlas viimast korda see huvitav Lääne-India meloodia ja otsa saab ka tänane saade sellest India külaelust hingekülarahva igapäevastest toimetamistest, rõõmudest ja muredest. Aastaring, sest elurütmist, kus elatakse hoopis teistmoodi kui linnades. Ja siis ma tahaksingi siis ikka veel kord seda tõsiasja meelde tuletada, mida siinmail enamasti ei mõelda. Et kui siit maalt inimesed lähevad Indiasse, tulevad tagasi, ütlevad, et hindut ja indialased elavad ju tänapäeval kõik linnades, et, et seal on ju see tegelik elu ja peamine elanikkond, siis tegelikult see pole tõsi. Tõsiasi on see, et enamik India elanikest elavad tänase päevani hoopis seal maal mitte linnades kusagil seal külades. Kui mõttes teha niisugune eksperiment, et sinu ees oleks nüüd see india kaart ja sa paneksid silmad kinni ja sirutaksid oma sõrmeotsa täiesti juhuslikult mingisse paika seal Indias siis satuks väga tõenäoliselt just nimelt külasse ja mitte linna, sest tõeline india, enamik india rahvast, need on ikka tänase päevani. Maarahvas. Selline sai siis tänane saade ja kuulmiseni siis järgmises saates. Rändame koos Hendrik Relvega.