Igihalja kakaopuu ürgne kodu on Kesk-Ameerika vihmametsadest ladinakeelse nime Dio promo kakao andis talle 1753. aastal Rootsi loodusteadlane Karl fon. Lynne kreeka keeles tähendab Diob rooma jumalate toitu. Pärimuse järgi pidanudki Ameerika põhise elanikud kakao seemnetest ehk ubadest või ka õitest valmistatud jooki. Jumalikuks kakaotaime aga tarkuste, energia ja seksuaalse võimekuse allikaks. Asteekide viimane valitseja Monte Suuma, teine joonud seda mitukümmend tassitäit päevas. Siiski polnud toona tegemist sellise kuuma ja magusa joogiga nagu meie kakaod tunneme. Asteekide olnud külm jook ja hoopiski terava vürtsika maitsega. Kuna purustatud kakaoubadele lisati näiteks tšillit, nelk pipart pisut soolagi. Sellist jooki kutsuti mõrkijaks veeks, mis Euroopast sinna maale jõudnute kõrvust külaskas, kakao või šokolaadi viimases sõnas on juba lihtne ära tunda meile kõige tuntumat kakao toodet šokolaadi. Üldiselt oli aga kakao Ameerika põlisrahvastel vaid kõrgemale kihile mõeldud jook. Kakao oad nii hinnalised, et neid kasutati lausa maksmisvahendina. Hinnaliseks muutis need oletatavasti asjaolu, et kakaopuu kasvab vaid õige kindlas, soojas ja niiskes kliimas. Viljumiseks aga on tal vaja teatud liiki sääski, kes õisi tolmutavad. Esimene kuulus eurooplane, kes kakaoubadega tutvust tegi olnud Christoph Kolumbus. Oma viimasel reisil uude maailma aastal 1502 kaaperdanud Hondurase rannikul ühe täislastis kaubakanu aga kuna keegi ei suutnud talle tõlkida, miks küll kohalikud neid isemoodi mandleid niivõrd kõrgelt hindasid, jäigi üle vaid imestada, asi unustada, sest tegelikult oli ta ju lootnud leida kulda. Pärast asteekide riigi vallutamisternan korteesi poolt. Aastal 1519 taipasid aga hispaanlase peagi, et kakaotaimeseemnete näol on neljapruun kuld sülle kukkunud. Asjaolu, et kakaoubasid kasutati makste vahendina vaimustest konkiska toore ning esialgu asutigi endale rahaistandusi rajama kuna ubadest valmistatav kibeda mekiga jook ei meeldinud hispaanlastele sugugi alles siis, kui keiser Karl viies, kellest hiljem Kastiilia kuningas Carlos esimene tõi sealsest õukonda kaasa eksootilise joogi valmistamiseks vajalikud vahendid ning joogi sisse hakati segama aniisi, kaneeli ja roosuhkrut. Saiga kaost. Hispaania aadlike moejook, mille populaarsus kasvas veelgi, kui katoliku kirik lubas teda ka paastuaegadel juua. Usuti veel, et kakaolon tervist, parandavaid valuvaigistavat ja astugu ihadest vaid omadusi. Lewis kakao joomise moodi Euroopast esialgu nii-öelda kuninglikke sidemeid pidi. Näiteks Prantsusmaale olevat selle viinud kuningast Felipe kolmanda tütar Anna, kui ta abiellus prantsuse kuningas Louis 13., aga see on seesama austria annaks kutsutud valitsejanna, kelle väidetavalt armusuhet Buckinghami hertsogiga püüdsid päästa säärased kirjanduslikud suurkujud nagu Tartannianya kolm musketäri. 18. sajandi teisel kümnendil kaotas Haanja kakaomonopoli ja sellega äritlemine läks suuresti hollandlaste kontrolli alla. Nii nagu varem kohvi ja tee, jõudis kakao Ki amsterdami sadamatest ka sakslaste lauale. Olgu siis hommiku või pidusöögi juurde. Tõsi, esialgu olid ikka veel rikkama rahva luksuslik jook preisi kuningas Friedrich, teine suur sõjamees, tallinud sellist kasutut kraami. Ning kui pärast seitsmeaastast sõda oli riigikassa eriti tühi, keelias ta kakao impordi sootuks ja tegi keemik Andreas Digist markgraafile ülesandeks leiutada, millest saaks toota kakao aseainet ersatskohvi, rukist, odrast, tamme, tõrudest ja kastanitest. Juba valmistanud Outlooki püüdis ta nüüd teha kuivatatud pärnaõitest ja viljadest. Tulemust paraku kellelegi suupärane ei saanud. Muide, üks hermmarkkrahvi leiutis on siiski ajalukku läinud. Nimelt avastas ta, kuidas toota peedist suhkrut, mis oli odavam aseaine roosuhkrule. Kaheksateistkümnenda sajandi teisel poolel Tööstuse edenemisega kaasnenud tehnilised uuendused kakaoubade töötlemisel samuti tänu uute viljelusalade kasutuselevõtule ja tollimaksude kaotamisele langenud kakao hind muutsid lõpuks teleluksust kauba kättesaadavaks ka laiadele rahvamassidele.