Läinud suvel sain ma teatri- ja muusikamuuseumilt kingituseks 1995.-le aastal Torontos ilmunud raamatu Peeter Paul Lüdig Peterburis, Eestis, Saksamaal ja USA-s. Peter Paul Lüdig, helilooja Mihkel Lüdigi ja lauljanna Matilde sinkil. Lüdigi poeg oli tunnustatud klaverikunstnik ja dirigent. Kolmekümnendatel aastatel saatis Peeter Paul lüüdid klaveril väga paljusid Eestit külastanud välismaa soliste. Kui 1933.-le aastal laulis Tallinnas, Tartus ja Viljandis Melissa korjus, oli ka siis klaveri taga Peeter Paul Lüdig. Raamatus on palju mälestusi, vanu fotosid, kontserdite kavasid ja arvustusi. Näiteks kirjutati 1900. 146. aasta novembrikuus ajakirjas Välis-Eesti Peeter Paul Lüdigi kohta järgmist. Saksamaal ulatuslikuks ettevõtteks. Arenenud Eesti teatri direktoriks valiti tegelaskonna poolt ühel häälel endine Estonia teatri dirigent klaverikunstnik Peeter Paul Lüdig. Peter Paul lüüdikid on Lõuna-Saksamaal asuvad eesti teatritegelased pagulaspõlve keskel õppinud tundma peale kunstniku veel kui suurt rahvuslikult mõtlejat ja tundjat inimest, kes omalt poolt kõik on teinud, et võimalikult kergemaks muuta pagulaskunstniku mitte just roosilist rada. Nii kirjutati siis ajakirjas väliseesti tuhanded 946. aastal. Raamatu Peeter Paulüüdid Peterburis, Eestis, Saksamaal ja USA-s. Autor on tema abi kaasa Endla vöödik. Mul oli meeldiv võimalus temaga juttu ajada. Mul on siin rõõm ja mure, kaks asja koos. Kõigepealt on mul rõõm siia tagasi tulla, ma olin viimati siin 12 aastat tagasi. Näen, kuidas siin kõik on muutunud ja minu kodumaa hakkab nagu endiseks kodumaaks kujunema, kus mina sündisin ja kasvasin, sest mina olen tõesti nii-öelda kuna Eesti produkt, sest mul on niisugune õnn olnud, et ma käisin koolis algkoolis ja keskkoolis ja lõpetasin ka ülikooli eesti ajal, ma lõpetasin ülikooli 39. aastal ja siis mul õnnestus koht saada Tallinnas kahe kui ma lõpetasin ülikooli põhja paberi- ja puupapivabrikus. Mis seal õieti baltisakslaste kants, aga sel ajal baltisakslased asusid ja ümber ja minusugune, kes ma olen küll eestlane, oli võimalus sinna minna. Ja ma tutvusin selle ringkonnaga, mis oli, ma pean ütlema, väga korrektne ja kultuurne ringkond ja, ja siis seal lasin muidugi esimese vene okupatsiooni üle, ma jäin ellu, jäin järele, siis tulid sakslased. Ega Nad on väga kerge just Eestis ei olnud, sest vali haritlaste üleproduktsioon. Nii et ega väga-väga valida ei olnud. Sellepärast ma läksingi Tartust Tallinnasse, et seal avanes üks parem võimalus. Ja kuidas ma sinna õieti sattusin, sest minu, minu isa oli töötanud kuidagi ostnud paberipuid sellele firmale ja mul olid väiksed nii sidemeid ja ma sain natukene parema koha kui, kui harilik, eks ole. Nii et ma olin rõõmus, et ma selle koha sinna sain ja ja väga huvitav oli Tallinnasse tulla Tartust. Tartu on Tartu ja Tallinna, nagu sel ajal öeldi, Tartu vaim ja Tallinna vaim. Teatud vahe seal oli, Tartu oli niisugune, kuidas ma ütlen rohkem boheemlaslik, eks ole. Ma seal tundsin väga palju kunstiinimesi ja Tallinna oli ikka niisugune majanduslind rohkem, siis ma olin juba saanud tuttavaks Peeter Pauliga, seda ma olin Tartus saanud, son oma kosta, sellesse raamatusse lugesite, kuidas see kokkusaamine oli väga imelik ja see tutvus oli imelik ja, ja mina ei teadnudki, ta enam valetab, aga siis kui ma Tallinnasse jõudsin, siis tuli välja ta mäletasime, saime jälle kokku. Rääkige kuulajatele ka, kuidas te siis tutvusite Mihkel Lüdigi pojaga loss oli nii imelik tõesti siis kui ma olin keskkoolis, ma käisin väga palju teatris ja nagu ma seal raamatus kirjutanud oli, meil oli tõesti ikka niisugune kultuurne side Tartuga, et ma ei olnud mitte nii väga, kuidas öelda hakkas. Siis meil meil käisid ikka esinemas seal siis Vanemuises seal käis näiteks noor Eduard Tubin käis seal Linda Tubin tehes, kes mulle väga meeldis, siis käis suits, hallabja ja teised Vanemuise näitlejad sõbras palgad ei olnud ju väga kõrged ja siis oli nagu lisatasu ja minu tädipojad, kes oli siis Vanemuises, tõid need sinna. Mul oli nagu ühendus sellega loodud, siis kui ma ülikooli läksin, siis ma elan, tädi juures ei elanud ja siis ma käisin vahest ka kontserditel, ma laulsin laulukooris Meegolmendi laulukooris ja ja akadeemilises segakooris. Ja esimesena Ma mäletan, Peeter-Pauli kui ta saadi, seedib kali sood ja Karlssoni pabul esineja pildus käe suudlusi isegi sõdades tuttavatel daamidele ja nii edasi ja siis vaatasin, et sa saad seal natukene soliidsem, niisugune tõsisem natuke lühikest kasvu ja siis oli seal Peeter-Pauli lüligi, aga muidugi ta läks Araga ja nii see läks. Ja teinekord oli ükskord üks kontsert, oli üks prantsuse viiuldaja. La, ja läksime selle kontserdile ja ootame seal, millal see kontsert siis nüüd peale hakkab, viibib ja viibib ja mis on juhtunud, siis tuleb välja, et saatja Peeter-Pauli kohale ilmunud ja siis hakati Tartu pealt otsima. Teemal, et meil oli nüüd klaverimängijat siin küllalt ja siis toodi välja Tiltin, kes oli vast selle aja parem Tartu peal, tõesti. Ja see kontsert leidis aset aga muudetud kavaga. Ja järgmine õhtu siis ma läksin kohvik tsentraali ja oli nii välja kujunenud, et igal üliõpilasorganisatsioonil olid nii enam-vähem omad lauad, mina istusin konfile patria lauas, oma tüdrukutega ja eestika lauda ilmus Lüdig sedasama Peeter-Pauli iilikes, eelmisel õhtul siis kohale ei ilmunud ja muidugi olime huvitatud, mis juhtus. Ja ta ütles, et kuupäevad läksid sassi tema eelmisel õhtul veel Petseris tulija sõitis mööda Tartust, noh, et ma täna tulen siia ja leidis kinnised uksed eest. Kuna ta aga ei tahtnud kohe tagasi Tallinna minna, siis tuli oma sõpradega kohvikusse ja seal siis saime meiega tuttavaks, ma ei mäleta, kas mina üldse midagi rääkisin vist, ja siis mina siis muusikutel ajalas nii-öelda, ega mul ei olnud mingisugust erilist muusikalist tagapõhja, kuigi mu isa natukene oskas ka ja meil oli kodus oli, oli, oli see peksti klaver, mis toodi, palun Maidele juurest meie majja, kuna minu isa oli mõisate ülevõtmise komisjonis ja ja siis isad lubas seda klaverit mulle, aga see viidi ära ja sellega lõppes peaaegu seekord minu minu seal ütleme muusikaline haridus, isa õpetas mulle valsi, mida ma ka tänapäevalgi veel mäletan, siis tutvustati Peeter-Pauli ja muidugi ta läks siis ära ja aga ta olevat sinisilmal sinu peale ikka heitunud ja vaatan, mis tüdrukust saab siis enam kokku Käega ei puutunud, enne kui ma siis Tallinnasse jõudsin jälle. Ja siis järsku tuli siis üks kutse, et palun tulla Estonia etendusele, Peter Paulüüdik, ma imestasin, et kuidas seda siis nüüd minu asukohta teadis? Tutvuse kaudu ta teadis, kus ma olin ja mis ma tegin ja nii edasi. Meie tutvusika hakkas arenema rohkem ja rohkem ja rohkem. Mul oli natukene hirm selle muusika ees ka, sest ma julgen nagu suud lahti teha. Et ta ikka teadis väga palju muusikat ja kui ma nüüd nüüd veel aru saan, siis tal oli ikka väga-väga kõva muusika background ja ta oskas nagu isad, et heliloojad vastavalt tõlgid seda noh, seda ka muidugi selle töötu talipärast õpetas neid päri nende osi ja kui sa ikka õpetad kedagi, kes laulab Padov flaid või oligi nii, et seal on ikka suur vahe ja tema oskas neid vahesid väga hästi teha, pidi ju väga ruttu kohanema, kui need suured kunstnikud tulid kas Milanos ka laste või, või, või kus nad ja, ja Pariisist ja, ja, ja Berliinist ja nii edasi. Ta ütles, et nojah, et see oli niimoodi, et meil oli hommikupoole araabiaõhtupoole oli kohe kontsert ja väga tähtis oli ju, mida keegi siis laulab või mängib, ta pidi kohe kohanema sellega ja tal oli tõesti üks suur seda teha ta iga komponisti. Askas tõlgid seda väga kiiresti ja väga hästi ja sisse elada. Ma mäletan näiteks ühtegi aega. See oli siis vahvalus, kui meie meie Paf filharmoonia orkestrit juhatas, grips oli ta nimi, kes oli tulnud Austriast? Jaa, ta juhatas Tšaikovski kontserti ja kui me sealt ära tulime, siis ta oli nii vihane, mõtlesin, mis viga on siis, mis on siis seda? Kas see on kellelegi Tšaikovski kasse grips tõesti ei oska Tšaikovski juhatada või ta mõtleb, et meie siin pahval osaleme nii lollid, et ma millestki aru ei saa. Ja meil läks tükk aega, siis läksime kuskile kohvikusse, istusime seal, enne kui me koju saime minna ja ma sain aru. Minule oli Tšaikovski lihtsalt, aga temale oli see tähtis, kuidas seda ette kantakse, nii et ta oli väga kriitiline iseenda suhtes ja ka teiste suhtes. Ja nüüd enne siia tulekut ma lugesin, kuidas Arnold üks ajakirjanik kirjutab sellest, et kuidas nad seal Berliinis pommide all pimedas ruumis siis istusid kuskil vaiba peal ja kuidas Peeter Paul siis. Plii ja nii edasi ja siis sepp kirjutab, et kuidas põleva linna kumas, Peeter Paul leidis ikka need õiged noodid välja ja kuidas ta õpetas seal ja üks laul oli nüüd, et me oleme põhjamaa lapsed, eks ole, sooja loo põhjamaa taeva all ja Ta paukus neile, et ärge olge siin lüürilised, seal dramaatiline, dramaatiline ja laulis kõva häälega seda ette, mida ta mõnigi kord tegijaga laulja ta ei olnud. Ja sepa teisel korral oli elanud üks üks Berliini primadonna Just ütelnud hoidil on, arvas, et temal, õpetajad küll teil on head õpilased, aga üks mees, ma ei tea, mis pärit on, ta ei ole tenor. Aga tal on hiiglajõuline hääl, ta peaks laulma Vahlerid laulma. Nii et kuidas Peter, Paul siis Paukis seda, et me oleme põhjamaa lapsed isegi selles olukorras, et see ei olnud mitte temale tähtis. Et me teeme siin kontserdi, ajame kuidagi läbi, aga see pidi olema ikka lauldud ka õieti. Nii, kuidas me oleme, me oleme põhjamaa lapsed, põhjemad taeva all ja kui ma siis nüüd siia tulin. Ega mul siin kohanemine ei olnud mitte väga kerge ja kiire, sest noh, ma ei ole enam noor inimene, iga asi läheb aeglased ja nagu ei mäletanudki enam neid tänavaid ja kuidas need välja näevad. Ja siis üks päev ma kõndisin üksinda tänavat pidi, läksin raekoja ette, sealt kõndisin Viru tänavat pidi alla ja istusin seal ühe pingi peal, kus, kus ma alati trammiga sõitsin, siis Kadriorgu Narva maanteed pidi ja vaatasin inimesi ja mõtlesin, et eestlased on ikka väga tõsised. Ma ei ütlenud, et nad sünged on, aga kõik on nii, tõsiselt, sa ei näe ühtegi naeratavat nägu. Ja siis mul tuli see laul meelde, me oleme põhjamaa lapsed põhjaba taeval ja taevas oli kah nii selge. Ma olen näinud nüüd taevast siis siin ma olen näinud Ameerikas, ma olen Itaalias näinud, mu tütar on Itaalias. Ja siis mul tuli see laul, mõtlesin nii sobib, et me oleme põhjamaa lapsed põhjaba taeval. Kui te Peeter Pauliga tuttavaks saite, kas teadsite siis ka tema isast, isa oli kuulus mees. Ma teadsin nii palju, et tema isa oli helilooja, aga ma kunagi ei olnud teda kohanud. Ja Peeter Paul nähtavasti salakavalalt tahtis mind oma isale tutvustada ja ükskord, kui ma olin Peeter-Pauli juures, siis isa tuli trepist üles, tuli talle külla. Ah see siis ongi see, see Mihkel Lüdig, kes on nii palju ilusaid laule kirjutanud, kuidagi ei saanud nagu kokku viia teda heliloojad ja see vanahärra nüüd kõik suurte saabastega trepist üles tuli ja tõi meile seal Vändras küpsetatud pirukaid. Nii et see oli mul nagu üllatus. Minu ema ja isa mäletasid küll Mihkel Lüdigi, sest nemad laulsid ka Vastse-Kuuste lauluga kooris ja kui oli Vanemuise teatri avamine, siis nad olid kah seal laulmas. Ja, ja siis ema ütles, et nojah, ma mäletan, Mihkel Lüdigi. Me laulsime laevniku, mis oli väga raske laul ja me kuidagi saad sellega hakkama, enne kui siis pukki hüppas. Autor ise siis alles hakkas minema. Nii et mul olid udused mälestused. Mihkel Lüdigi, ma ei oskagi nüüd Peeter-Pauli ja tema isa nagu kokku viia, Peter Paul oli ikka, keda ma tundsin oma ja, ja Mihkel Lüdig, see oli kuskil kaugel. Kas käisite siis väga palju ka Estonia teatris? Käsin tal muretseda, sel ajal raske pileteid saada, aga noh, tema kaudu ma ikka sain ja mis mul meelde on jäänud. Üks viimastest oli niimoodi, et tema juhatas krahv Luksemburgi operetti ja oli siis mulle pileti jälle muretsenud ja ma istusin seal kuskil keskel. Ja siis, kui ta vaheajal pööras ringi ja vaatas siis minu otsani umbes noh, tule siia ja ma läksin siis sinna noh, sale lava. Ja sealt üle selle ääre, ta rääkis, et kuule, tule siit uksest välja, et me ei tohi publikuga rääkida ja ma vaatasin, spublikud, vaatasid, oh kes see siis nüüd on, mul oli päris uhke tunne. Ja läksime siit kõrvale, rääkisime, ja pärast ma siis mõtlesin veel sakslased koju saatma mind ei tulegi, aga no siis ma mõttes ootasin veel riietehoiuruumis, aga küllap tal oli siis tegemist, tal oli fraks sellasega, ta ei saanud siis nii, mina elasin Kadriorus ja tema elas nõmmel. Nii et see on mul meelde jäänud, et isegi kui ma nüüd viimati käisin, ma käisin muuseas teie seda balletti vaatamas ja siis ma umbes vaatasin, kas see koht oli, kus ma viimast korda olin seal istunud. Üks kord Ta mängis raadios ja käskis mul kuulata seda. Ja siis ta mängis seda aegne realisti Isolde Liibest toot. Ja, ja siis ma kuulasin seda, ega ma seda seekord nii väga sellest aru ei saanud ja pärast seda ütles ta, seletas siis mulle, mis see tähendab ja ütles siis ka niimoodi. No võib ka nii armastada sellest surra isegi. Ja ma teadsin, et ta oli nii ikka väga romantiline ja, aga ma nagu ei uskunud seda, sest ma olin näinud väga palju teatrivarjukülgi, ega ma neid teatriinimesi väga ei uskunud seal, see oli ju väga kirev koosseis ja mõned tema sõbrad mulle üldse ei meeldinud. Nii tasakesi see asi arenes ja muidugi kui tal, siis kui sõja ajal me saime kokku Berliinis ka ja kui siis pärast sõda oli nii toreda seal ülevalt, Põhja-Saksamaalt tuli Lõuna-Saksamaale muretses Punase Risti kaudu ühe sõiduloa, et nad Kristi Hanseniga tulid seal üleval, et kontserte korraldada. Nüüd seal Ameerikas tsoonis, no siis muidugi ta ütles, et ma tulin vaatama, kas sa oled ikka elus ja siis ma mõtlesin, jumal jah, et muidugi rõõm oli suured ja, ja no muidugi ma ikka siis ootasin teda ka juba, et kas ta on elus või ei ole. Järsku õuevärava alanes, tuleb sealt sisse, Kristi Hanseniga, no siis me läksime, muidugi kontserte korraldavad. Mina läksingi kaasa siis selle ringreisiga, kus nad laagrites korraldasid kuni üks kordne maandusime Keslangedes seal nii palju artiste oli koos ja siis tuli ja ma olin oma emaga seal ja tuli siis tagasi. Panin Ta oli kinni kolmel siis kolmele, nii et see oli juba iseenesestmõistetav, et me abiellume, siis ma ise mõtlesin, et see oli siis minu kosi kolmele kinni. Nii et see kõik arenes kuidagi noh, ütleme sõjaolukorras kuidagi. Ja ma mäletan, ma olin liivaku kontserdil ka seal ja ta viis mind siis nagu uhkele istuma sinna taha ja näitas ka, kui Meile tuleb, kust ma pean siis minema keldrisse. Need seal kuulates kontsert ühe kõrvaga kuulasid kontserti teise kõrvaga, kuulsid, kus häiresignaalid on, käslangen oli üks huvitav koht tõesti. See oli niimoodi, et siis noh, see oli ameeriklaste töös õieti Unra tegi seda seal sosinaid Nations organisatsioon, et siis sakslaste käes võeti majad ära ja nad pidid mööbli kah sinna sisse jätma ja siis andis eestlastele. See oli üks niisugune väga ilus linn, Vi orulinn, mäed ümberringi, väga romantiline ja siis anti meile kasutada sealne teatrimaja. Sakslased olid siis ikka niimoodi, nad olid ju sõja kaotanud ja kõige raskem olukord Saksamaal oli pärast sõda, kui sõja ajal oli ikka teatud määral organiseeritud, igas jaamas oli kuidagi niisugune supi töökus minimaalsed, toitu sai ja ikka ühendusid olemas, aga siis olid kõik linnad purustatud ja see organisatsioon oli ka lõputud. Nii et kõige hullem aeg oli siis. Ja siis meile anti siis need need asutada seal need ruumid ja andis teatrimajaga, kuna nendel ei olnud seda teatrimaja õieti vaja siis midagi teha. Ega neil alalist teatrit seal kunagi olnud isegi praegu ei ole, seepärast sinna tulid kogu aeg need rändtrupid ainult ja see oli siis täitsa meie meie käsutuses teatrimaja ja me kasutasime seda peaaegu iga õhtu ja seal õigus, Peeter Paul hakkas siis neid operette tegema kolm opereti naaritsa, Havai lill ja ja siis Victoria siis noh, inimesed, SAISis kuulsad Lüdig teeb seal seal teatrid ja, ja kes siis lauljad olid ja, ja natukene opereti tegeles ka inglistsoonist tulid, tulid sinna ja me tõesti oli väga edukas krõpsal ja kõik läks elu läks kuidagi nagu oksast siia nagu ühes väikses Eestis ja huvitavad see siis oli, niimoodi? Ei olnud mingisugust vaenu alguses igaüks tegi niisuguse hooga, seda mäletan ikka jälle tuli, mõni on, kuni ma saan nii palju teha, ma seal teha kommunistid oli siis tuli see, kes teda dekoratsioone tükid. Oh, ma sain nii palju pappkarpi, jälle daamide riietus, opereti riietus oli väga ilus, aga see oli tehtud vanades hardinatest ja nii kuidas, kuidas see sai kõik sedasi orkestri moodustamine kah alguses ei olnud ju, ma ei tea, palju neid muuseas oli, aga pärast vist oli 30 meest juba koos kes kuulsid sellest, need tulid sinna ja Peeter Paul panin hakkama ja kui esimene orkestriproov oli, siis mina küll ehmatasin, ma ütlesin, kuidas sellega küll hakkama saad? Küll saab, küll saab, ma ei tea, tal oli siis palju energiat küll. Ja siis lavastaja oli kah väga energiline, ütles niimoodi, et asja peab saama ja igaüks oli kuidagi nii nõus aitama. Ja siis meil oli seal üks väga niisugune ilus grupp, seal oli luuletaja, Visnapuu oli siis oli kriitik, barrest oli siis, oli kirjanik Ruslan oli. Käisime koos ja see oli nagu üks niisugune põhikultuurgrupp seal võid kindel olla, et me kõik töötasime koos, ei olnud mingit vaenu, alguses kellelegi ei olnud raha, Me olime vaesed, minimaalne söök oli, aga pead olid täis ideed. Nüüd kui ma sõitsin rongiga Buffalos New Yorki rongiga sõitnud ja, ja siis mõtlesin, et mõtle, et kui me olime, siis Saksamaal, kui palju oli neid rongisõit, kus me läksime. Alati oli üks kindel siht, kus me lähme, mis me teeme? Ma näen siin seda elavas ka niimoodi, et igaüks tahab või teha, siin ikka elu keeb, meie oleme seal nii kuidagi öelda istuma jäänud, eks ole. Aga sel ajal oli meil ka, ma ei tea, kas see oli see rõõm, et me oleme sõjas pääsenud, et me oleme ellu jäänud ja kerkis üles nagu üks väike Eesti riik seal. Ma ootasin, et keegi sellest kirjutab tõesti, sest mina pole mingi kirjanik. Aga käsi nagu seda vaevaks võtnud teha. Ja siis ma hakkasin juba siis kirjutama natukene ja rääkisin Kalbusega sellest asjast. Ja siis ilmuseks. Sakslase poolt kirjutatud raamat üks saksa kooliõpetaja, kirjutas selle raamatu, eestlased käes lingenis ja oli antud mingisugune võistlustöökooliõpilastele ja ta korjas need kokku ja palju kokku. Ja ma julgen seda raamatut alguses lahti teha, mõtlesin, noh, siin me saame nüüd küll pähe, et mõtleme, ajasime sakslased kõik välja nendes majades ja ja võtsime kõik nende mööbli üle ja, aga ümberpöördult, sakslasi. Kes meid, et me olime väga töökad ja kultuursed. Ja Peter Paul ütles, ta kuulis ükskord, kuidas sakslased rääkisid pärast operetietendust. Noh, ma ütlesin sulle juurde, ütlesid, et see on mingisugune maha jäänud, rahvas, vaadake nüüd, mis on. Igaüks leidis oma, avastas mingisugust talendi, peaaegu hakkasid maalima, siis hakati tegema mängu. Läks väga moodi. Ühesõnaga rakenduskunst arenes suure kiiruga ja siis oli juba neid asju nii palju, et me võiksime nüüd ka kuskile müüa. Ja siis hakati korraldama näituseid Ameerika klubides ja sellega ma läksin kaasa, siis võeti mind sinna kaasa, minu inglise keele oskus arvati küllalt heaks. Ja siis me käisime väga paljudes kohtades, esimene oli Frankfurt, enne oli vispaan. Selle näitusega oli niimoodi. Me müüsime, seal, me ei saanud neid, Ameerika dollarit ei tohtinud Me saada. Aga me siis saatsime need, need läksid siis ameeriklasi ja sealt me mõtlesime pakki tellida. Ja ma mäletan, esimene asi, mis me tellisime, oli rasvapakid, et meil ei olnud ju mingisugust rasvained, meil ainult kuivtoitu, harilikult esimesed rasvapakid, mul tuli, tuli suur-suur, üllatus, sest kuidas sa, praed kartult sul rasva ei ole sugugi. Teie ema tuli siis Saksamaale kaasa. Peter Pauli vend tuli ka Saksamaale, aga Mihkel Lüdig ja proua Matilde sel ajal elasid juba Mathilde ja Mihkel elasid lahus. Mihkel elas Vändras ja Peeter Paul ütles veel, kui see viimased päevad olid, et kas sa tuled ära, kui tuleb minek ja isa ütles kategooriliselt, ei, mina jään siia. Ja siis ema tuli kaasa venna perekonnaga, esialgu venna perekond oli alguses Flensburgis ja meie siis olime kohe Lõuna-Saksamaal ja siis ja, ja ema tuli siis venna perekonnaga koos Ameerikasse, kui me olime Ameerikas. Peeter Mul oli juba organisti ja meil oli oma siis korter ja oma väike sissetulek juba kõik olemas ja ja õnnelik, kus me saime, saime siis seal nende koguduse liikmete kaudu saime ühe väga ilusa suure maja oma kasutusse, kuidas kõik võib olla sees, ainult pidime vanahärrale kaasand süüa tegema ja mida minu ema ja meelega tegi. Minu ema oli meiega kaasas kogu aeg. Peter Paul pidi kogu aeg oma ämmaga elama koos, aga nad said väga hästi läbi mingit pahandust. Ja siis hiljem siis, kui oli juba vend tulnud Peeter-Pauli emaga ja neil oli vennal oli, olin neli last ja viies sündis seal ja, ja siis me tõime siis ema oma juurde. Aga siis tal oli Parkinsoni ja pea. Ta oli võrdlemisi võrdlemisi vilets. Ei saanud hästi käia mööda mina siis panin talle pritse, ikka saame, saime ühe väga hea saksa arsti, seal küll, kes teda aitas, aga noh, enam palju parandada ei saanud ja siis oligi niimoodi, kus ma siis natukene kuulsin sellest vanast elust ka nii, mõnikord ta ütles mulle meelde jäänud, nüüd kui ma siia tulin, mitmed asjad ärkavad mu mu peas nüüd alles. Ja siis ta rääkis seda, et kuidas oli Ronja teatri avamine oli asutamine ja esimene siis pidi õhtusöök pidi olema siis asutamisõhtusöök, tegid koosolekud ja siis panid seda menüüd kokku, kõik, mis me anname ja sissemenüü oli juba nii valmis ja siis keegi tõusis üles. Aga me peaksid alanši köhandma. See tähendas sõna lanss, oli juba teada, aga mis ta tähendab, see ei olnud päris selge. See jäi meelde ja neis mõndagi asja, siis ma kuulsin ikka sellest vanast ilusast elust Peterburis ka. Nad elasid väga heas kohas ja elasid väga hästi seal all oli tsaarilossi läheduses metel. Paul ütles, et ta nägi tihtipeale Väga palju, palju siis tuntud artiste, klaasonofja, Rimski Kozakuv, viimaselt päeval, enne kui Peeter Paul suri, Me käisime raamatukogus ja siis ta tõime sealt muusikat siia, ta ütles. Ah jaa, vaat see helilooja käis meie majas ja siis nii palju. Ja ma ei pannud seda tähele, ma mõtlesin niimoodi, noh, et me tuleme ükskord siia tagasi veel ja vaatame, kes siis on. Lähme täna koju, aga noh, enam ja ma ei mäletagi, kes oli seda nime siis, kes nende majas seal käis. Klaasuna pühendas ühe muusik ka manus krüpti olemas meie Matildele, nii et seal olid ikka väga ilusad, näed, ja kui ma siis nüüd jälle vaatasin seda asja ja kui ma nägin seda, et see maja on alles, kus nad elasid, ma nägin seda ajalehes seda pilti. Siis ma läksin ja tõin tohutu Süvaago filmi omale ja vaatasin seda üle just seda esimest osa, kuidas oli, ja siis ma lugesin Jaan Krossi see kahe katku vahel. Ja mõtlesin, et kui huvitavalt ikka, Jaan Kross on toonud selle ajaloo välja, ta teeb seda elavaks ja siis minu silmi ees läks kah elavaks. Kuidas siis Lüdigi olid seal kuuenda korra peal ja sõitsid liftiga alla ja tulid alla, nägi dras Putinit seal Telefoneerimas ja kuidas, kuidas elu oli sel ajal ka eesti seltskonnas. Ükskord me läksime Buffalos kontserdile, Stravinski mängis seal klaverit, tähendab heliloojat. Stravinski poeg oli pianist. Ja nüüd nad on mõlemad surnud ja siis Peeter. Lähme räägime lava taha ka ja läksime räägime, küsis, et kuidas isa elab. Stravinski ja Mihkel Lüdigi olid olnud ka head sõbrad Peterburis, aga siis läksid ju kõik laiali, eks ole. Stravinski läks siis Pariisi ja kellega nad väga kah koos käisid, oli Artur Kapp, Artur kaplaks, Astrahani ja Mihkel lüüdid tuli Eestisse ja hakkasin siis nii-öelda Eesti kultuurielu üles ehitama ja hakkas siis seda. Tuleb välja seda maja ehitama, kus ma siis eila käisin. Oligi siin, kes seda ehitas, mõtlesin, jah, tuleb välja. Ma seda ei teadnud ju seda. Nii et seal oli ja siis Peeter Pauludes jah, et kui isa hakkas siis ehitama seda muusika, noh tähendab, tema ei ehitanud arhite kellad oli see, aga noh, tema organiseeris ja kuidagi see maja ei kukkunud väga hästi välja, seal pidi suur pragu olema, mis veel praegugi olevat seal. Ja siis olevat isa kangesti ikaga riielda saanud. Nojah, mis ta panin igavese monstrumi siia üles, mis lülitab teha. Meil ei ole nihukest asja vaja, kes sel ajal arvati muusikakooli. No milleks meil seda vaja? Noh, ega see ei olnud kerge see aeg, ma näen, et see oli ikka väga keeruline ka ja Peterburist ikka tulla ära, kus oli ka kultuur elu väga kõrgel järjel selle pärast nagu, nagu Peeter Paulin skaad ega Peterburi ei olnud üksinda mitte mingisugune vene linn, see oli rahvusvaheline, seal olid ikka väga palju oli seal prantsuse kultuuri, saksa kultuuri, kõike. Ja kui see sisenes, revolutsioon tuli jäänud seal, siis ära tulid väiksesse Eestisse matil ikka see väga nii istunudki, ta jättis. See oli vist ikka suur kukkumine ja Mihkel sai sellega paremini hakkama nagu nagu Peeter Paul ütles. No me käisime ikka maal kuskil taludes suvitamas, isa tundis ennast väga hästi seal. Aga ema ikka ütles nii palju armastasin siin ja siis ütles pahandused. Isa, Nikaks maapoiss, nii et väikene, niisugune vahe ikka. Ma olin vist ka, et Mihkel oli ikka Vändras reetia, ta kohanes sellega. Matilde oli, ema oli pärit kah ainult Hiiumaalt, aga noh, ta pandi kohe saksa, prantsuse oli nii, et ta oli saanud nii-öelda täitsa saksa pansioni hariduse ja tal oli väga hea lauluõpetaja, kel kellest väga lugu peeti, nii et tema tee läks natukene, nii läks jooksust edasi ja kui nad siis siia tulid, noh siis oli pärast seda ka, ma ei teagi, milleks abielu lõhki läks. Läks ju Argentiinasse vahepeal ja sel ajal väga paljud läksid ju, ma ei tea, ma olen nüüd lugenud, ma olen lugenud nüüd ruumiliste nii elulugu ja tema läks ka Argentiinas, Argentiina oli sel ajal väga jõukas ja seal oli eesti selts ja seal oli saksa seltsi ja ja nagu ma lugesin Mihkel Lüdigi eluloost, ta kutsus isegi siis Euroopas Clemens Krauss, kes ka tuntud dirigent kutsus sinna Argentiinasse juhatama seal. Nii et tal ühendusi oli palju igasuguseid, aga noh, kaua sa jõuad neid ühendusi hoida ka katkevad ja siis ta läks tagasi sinna Vändrasse ja ma olen seal Vändras käinud ka ja oma pojaga käisime, kui me 12 aastat siin tagasi käisime ja selles väikses korteris, kus ta siis elas ja suri ja siis kohtasin tema siis viimaste elukaaslast ka seal. Ja kui ta siis suri, siis tema viimane elukaaslane meil ütles, kirjutas Peeter Paulidelt, kas ta tahab saada seda, peksti Riveris nüüd Ameerikasse? Peetri, seda, miks ma seda siia pean, ma saan ainult pilpad, siia tuleb nii, et see vist on muusikakoolis seal kuskil klaver, mida siis kasutatakse, mis muidugi oli siis Peeter-Pauli käes ja miks läks mihklile. Nii et see elu aga huvitav olnud ja noh, minul oli, mis ma pean ütlema, mulle, seal oli ikka väga paha tunne, et minu, mina olen muusikas nii võhik ja ma nägin, kui palju Peeter Paul sellest teadis. Eriti nüüd, kuna me ei ole kahjuks midagi salvestanud. Väga vähe. Nagu ei olnud mõtet, miks seda teha, et võib-olla oma perekonnale mitte muidu, et see nüüd niimoodi siia tagasi tuleb, seda ei arvanud ju keegi sel ajal. Ja, ja siis, kui ma kuulen nüüd võib-olla alati kontsert täis peal raadios ja seda mängides, oo ja Peeter Paul mängis ju ka seda ja siis mul on ikka see kõrvu jäänud ka, kuidas ta mängis ja nüüd ma olen ostnud mõned CDd, kus need näiteks provints, kus ta mängib seal ja siis ma kuulan, Peeter Paul mängis ju neid samu asju ja siis ma olen hakanud võrdlema. Ja siis ma mõtlen näiteks haru püksi suhtes, luunjas kohtas, mõtlen, hoia, Peeter Paul mängisid seda paremini. Horowitz kihutab nii hirmsasti, nii et mul on nüüd kriitika tuleb tagantjärele, aga ma olin ettevaatlik varem seal, ehkki, sest ma teadsin, et mul ei ole niisugust muusikalist tagapõhja ja ma ei toppinud oma nina kuskile, nihkus niimodi juhased. Paljud pagulased jäid Euroopasse, teie otsustasite minna Ameerikasse, miks just Ameerikasse tegelikult pidanud jääma? Saksamaale, see oleks, oleks väga õige olnud, aga me olime juba nii-öelda selle liini peal, et kuskil laadi elu lõpeb. Me peame kuskile minema ja Ameerika hakkasid vastu võtma, kalada hakkas vastu võtma, Austraalia hakkas vastu võtma ja mina käisin just nendes ameerika klubides, käisin siis rakenduskunstinäitustega ja, ja seal ma vaatasin, nägin ameeriklasi nii palju ja nad olid rõõmsad, võib-olla öeldakse, et nad on isegi natukene naiivsed ja lapsikud. Aga seda pärast seda nii-öelda noh, ega laagrielu oli kah ikka niisugune natuke sünge ja kuigi meil operetid nüüd seda palju kergendasid ja ma tulin sealt ära, ütlesin, tead sa, meie lähme Ameerikasse, et need on nii toredad inimesed ja Austraalia ei tulnud kõne alla ja Kanadasse võeti ju ainult nii-öelda raske töölisi. Kõige kultuursem koht ikka oli, oli ameerika ja, ja Peter Paulil olid mõned soovitused ka sinna, sest üks kuulus empressaaria Saalomon Huroc käis vaatamas neid tüüpi laagrites ka kas on sealt midagi võtta. Ja ta oli Peter Pauliga väga rahul isegi. Ja andis nii, et meil oli teed natukene olemas ka juba nagu me saime New Yorki, ta läks Saalomon kontorisse ka, tal oli soovitus sinna. Aga seal öeldi niimoodi. Praegusel momendil ei ole midagi, tuleb oodata, tuleb oodata ja oli isegi niimoodi, oli üks sõjaväelane, kes oli ka Peeter-Pauli nende operette kuulnud ja nägi, teadis seda, lõin seal orkestrit kokku selle stipilaagris ja ütles, et et, et muretsen selle koha Memphises siia varsti tulevad daamid Memphises, lööme kaubad kokku, et seal ei ole orkestrit, tuleb orkestri asutada. Ja ka mõtlesin orkester asutada, daamid tulevad, isegi linnapea ei ole selja taga. Väga paljud, kes tulid, olid pettunud, kähku nad Ameerikasse tulid ja me nagu ei julgenud seda sinna minna. Ja siis, kui sai, oli võimaluses väiksemas linnas pahvalu lähedal saada organisti koht. Ja seal oli väike rahasumma pandud juba meie jaoks ja ja prii korter oli muretsetud. Mis me siis veel. Oma korter, eks ole, kus me põhimõttelise võisime elada, vaatame, mis edaspidi saab, ehk edaspidi lammentsises. Aga noh, ega see nii kerge ei olnud ja ega see Ameerika siis sel ajal nii väga kultuurne ei olnud. Nii et kui me pahvalusse saime, siis ta mängis kohe seal kreegi kontserdi, enamasti olid need mängijad seal sealt Rochesteri muusikakoolist ja kohalikud ja tahaks juba siis pahvalu ajalehti. Karmen Priidule andis seal kontserdi, mis õnnestus väga hästi ja siis ta sai kohe kolledžisse ka, sai õpetajaks ja tegi seal Hansel and Gretel nendega ja ta võis võtta siis filharmooniaorkestrist omale mängijad, mida ta tegi, aga ta tegi siis ainult ühe proovi ja ütles, et oh, mul oli Estonia orkester oli ju parem, kui siin on need, meil tuli seda kõik nagu jälle uuesti üle elada, kus me nüüd oleme sattunud ja siis sündisid lapsed. Siis me pidime just tema ema kah meie juurde võtma, nii et meil oli kaks ema ja väiksed lapsed. No ega me ei saanud siis liikuda kahe enam. Ja siis ta noh, ikka juba vanemaks kasvanud. Siis tal meeldis juba perekonnaelu, mis me siis, kus me ikka tormame, eks ole, ja nii me siis jäämiseni. Kristi Hanson läks vispaadioni ooperi juurde ja ma nägin, ma käisin neil külas veel ja meie jääme ikka sinna ja ma ütlesin, jääme sügisel, lähme juba ameeriklase, järsku oli Kristjan Ameerikas, mis põhjusel ta tuli, seda ma ei tea tänapäevani. Aga ega ta siin ei saanud enam laulmisega midagi teha. Ta hakkas lihtsalt leiva väljavedajaks ja hiljem läks siis läänerannikule, hakkas vene keelt õpetama. Ega siin kerge ei olnud peale hakata. No kui sa tuled nii nagu Neeme Järvi, see on teine asi, niisugune tagapõhjaga Peterburi konservatooriumi hinnati siin kõrgel, siis on teine asi, aga meie olime Pi laagri kaudu siia kuidagi sisse viilinud ja, ja meil oli Ameerikaga sel ajal väga võõras ka. Ja eks aastaid tuli ka juurde. Kas teie olete kõik need aastad olnud kodune proua või olete ka tööd teinud Ameerikas? Ma olen Ameerikas tööd teinud ka alguses teinud. Vaatasin, kuidas tema hakkama saab ja ja ka alguses meil läks siis päris hästi, aga kui lapsed hakkasid juba ülikooli minema ja nüüd ka sissetulekud oli rohkem vaja, siis ma läksin ka tööle. Ja lõpuks ma olin haiglas, olin siis raamatupidaja. Millal teie abikaasa suri? Ta suri 83. aastal, Ta oleks saanud 77 ja ta ütles niimoodi, nüüd mul tuleb üks kriitiline aastad. Minu ema suri 77 aastaselt, minu isa suri 70 seitsmeaastasel ja oligi nii, et ta oleks pluss saanud just 77, kui ta suri. Milliseks on kujunenud teie laste saatus? Teil on poega, tütar, tütar on vanem, poeg on noorem ja tütar on, on praegu Itaalias. Nad mõlemad said ikka ülikoolihariduse. Nad on mõlemad käinud Columbia ülikoolis New Yorgis, tütar õppis keeli, temal alati kooli ajal hirmsasti huvitatud Itaalia Kreeka kultuurist ikka. Aga samal ajal. Ma mäletan, kui ta oli 14 aastane, ta kirjutas ühe koolitöö niisugune auhinna töö ja kirjutas, miks ma olen eestlane. Ja tema tahtis väga ikka olla eestlane ja eurooplane. Ja siis ta kirjutaski, selle töö, ameeriklanna kui üks suur mets, kus sa võid ära eksida ja sa pead ikka kuskile kuuluma, ta ei ole Eestis käinud oma pojaga, läksin siis tema autos, oli ju siis juba abiellunud ja ootas, beebid ei saanud minna. Ja nüüd, kui ma siia tulin, ma mõtlesin, võib-olla ta nüüd saab. USA saatkonnast poeg läks panganduse alale, kui me siin käisime, see oli 85.-le astal, käisime siis Mihkel Lüdigi haual, käisime laulupeol, kus ta kuulis kah Mihkel Lüdigi koitu. Seekord kõlas väga ilusti. Falfaaridega hakkas peale ja see oli tõesti väga võimas ja ma ise mõtlesin, taevas hoidku, selle mehe mehepoja lapsed on minu käes, mis ma nendega. Aga ja kui siis tuli, see tuli see, et me saime üürosse sisse, siis ta oli New Yorgis. Ottawas ÜRO juures, aastat aga noh, neil on seal seadused, kolm aastat tuleb töötada ja siis pead koju tulema, jälle nii-öelda see välisministeerium ja tema oli juba neli aastat olnud ja siis öeldi, et nüüd tuleb Eestisse tulla. Ta ei julgenud siiski siia tulla ja ma saan aru ka sõbrastud Teil on ikka neid palju, neid parteisid ja elupoliitiline elu on kaunis keeruline. Aga muusika, seal nad siiski kumbki ei ole läinud. Tüdruk jah, mängis päris hästi klaverit, Itaaliasse väike poiss paistab küll olema musikaalne ja võib-olla tema satub jälle selle joone peal, eks me ei tea, ma hoian seda klaverit veel alles.