Igasugu koosolekuid ja kooskäimisi oli tõesti kohutavalt palju. Toimus lauguks lakkamatu arutamine, kokkuvõtete tegemine ja perspektiivide visandamine ja kasvatamine ja suunamine. Suuniste andmine, nagu üksvahe öeldi. Ilmselt ei ole maailmas iialgi olnud niisugus sekeldamist kirjanduse ümber, nagu oli nõukogude liidus ja ilmselt ei tule ka mitte kunagi enam. Teinekord nimetati, õigemini nimetasime seda hellitavalt respekteerivad üleliidulises kirjandus eluks. Korra mäletan ühelt Tallinna koosolekult Kaplinski üleolevat nägu koos küsimusega, mis asi see on? Ma ei saa aru, mida see endast kujutab? Noh, see kujutas endast Kirjanike Liidu juhatuse pleenumilt ja kui need olid laiendatud niisugune termin oli, siis kutsuti sageli ka peatoimetajad juurde ja nii ma seal ilmselt siis sageli kah olin. Ja siis olid igasugukomisjonid kriitika, komisjon, tõlkekomisjon, liiduvabariikidevaheliste suhete komisjoni, siis muudkui taheti arutada olukorda liiduvabariikides ja kutsuti teised liiduvabariigid ka kuulama ja õppima. Aga tippüritusteks olid muidugi kongressid. Seltsielu mõttes jälle olid lopsakad igasugu dekaadid ja kirjanduspäevad ja lõpuks oli ju päris kena reisida mööda, aga kui seda terminoloogiat kasutada, mis siis oli mööda üleliidulisi kirjanduspaiku võtta osa üle Eidulistest üritustest, aga tänases keeles öeldes oli tore reisida mööda impeeriumi avarusi. Minu tänased killud ongi siis nendelt kohtumistelt esmajoones just sealt. Moskvas toimusid need ettevõtmised kõige sagedamini Kirjanike Liidu majade blokis morowski ja Hetsani tänavavahepeal. Kui möödunud aastal üle hulga aja seal koos tuulikute ja kallaste ja eesti paljude venekeelsete kirjandusajakirjade toimetajatega käisime siis oli vorovski tänav ümber nimetatud, aga Jeltsini kohta ma ei tea seda kindlasti ütelda. Igatahes ajakirjad, Ruusmanaroodov toimetusest me kaugemale ei jõudnudki suurt tahtsime küll minna Vene aadlimajja seal Kirjanike Liidu õue tagaotsas, kus vanasti oli Kirjanike Liidu juhatus ja töötlesid neid meie nabanöörid Moskvaga ametinimetusega konsultandid. Aga see toideti kohe maha, sest öeldi, et seal majas on nüüd lausa kümmekond erinevat kirjandusorganisatsiooni ja mõned neist vastastikku vaenujalal ja sellepärast arvati, et parem on, kui me sinna ei lähe, kui me siin aga kutsutud ei ole, meid ei olnudki nii, et see mälu värskendamise visiit jäi ära. Aga minu esimene tänane kild tuleb siiski just sealt sellest vanast õuepealsest majast. Seal oli 60.-te algul mingi järjekordne koosolek ja see pidi olema üsna kõrgel tasemel, sest kohal oli ka Aleksander Fardovski. Ja kuna Eestis oli äsja just ilmunud Loomingu Raamatukogu number, kuhu August Sang oli tõlkinud katkendeid Vardovski poeemist kaugused kauguste taga siis tekkis Eesti konsultandil Veera Ruberil. Idee seletuseks peab ütlema seda, et Vardovski poeem oli tõeline läbimurdeteos. See rääkis Stalini vägivallast, nagu seda seni trükisel polnud tehtud. See rääkis küüditamisest, mida siis Eesti trükisõnas ainult väljasaatmiseks võis nimetada. Ja ta rääkis muidugi usu ja lootusega sotsialismi uuestisündi õilistumisse. Aga isegi see nõudis kõige kõrgema heakskiitu. Kui aga see heakskiit käes oli see Hruštšovi jah-sõna siis ilmus põim kohe ajalehes ja minu mäletamise järgi just nimelt Pravdas. Et selle teose riiklikku tähtsust ja sellele antud parteilist heakskiitu selgesti alla kriipsutada. Ja Eesti oli vist siis esimene, kes ka raamatu no ütleme, luulevihiku lauale pani. Ja selle luulevihku siis Veera ruber kiidelda tahtiski. Tuli istumise vaheajal minu juurde energiline, nagu ta ikka oli, käskis tule, lähme Tarkovski juurde, näitame talle, Loomingu Raamatukogu tuletab, no muidugi, ma tulen. Bordovski polnudki veel olla puhvetist läinud, kuhu need Kirjanike Liidu istumised alati maandusid, tõsi küll, niimoodi, et suured ülemused eraldi ja lihtmehed eraldi, aga jah, ta oli veel üleval koridoris. Ja juba me siis olemegi ta juures ja Veera Rube, teatab Aleksandr drifonovitš, näete, siin on eestlane, nad andsid juba teie poeemi välja. Pardovskun, suur, aeglane, väärikas, ta pöördub kuidagi raskelt. Ja asja tähtsustamata, aga siiski ka mitte üleolevalt. Ta pöördub. Sirutab mu käe selle õhukese vihiku järele, mille Veera ruber Talle ulatab. Ja ütlen nagu pisut tüdinult, aga ikkagi väga rahumeelselt, aitäh, aitäh, tegite seda tõesti kiiresti. Võtab siis selle Loomingu Raamatukogu kätte, imestab, et see väljaanne nii õhuke on. Siis tuleb minu kord seletada, et tegemist ongi niisuguse piiratud mahuga perioodilise väljaandega, seepärast oldi sunnitud valima. Selle peale tuleb aeglane nagu pisut unine küsimus, mis te siis valisite, siis hakkab Vardovskil ehitsema. Tahab saada peatükkide pealkirjade tõlget, ma tõlgin. Ja ma tunnen lausa füüsiliselt, kuidas senine ükskõiksus muutub. Padovski tool muutub, ilme muutub, dub, ta jõuab pealkirjadega lõpule. Ulatab raamatu tagasi ja ütleb spasibo. Spasibo pudru, siili. Ja alati, kui ma selle episoodile mõelnud sellest rääkinud. Ma teadsin muidugi selgest täitsa pudru, siili ei ole mingi hea sõna, aga ma alles nüüd vaatasin neljaköitelist järele, mis ta siis ikkagi täpselt tähendab. Ja seal on nii, et iroonilises kasutuses tähendab see karuteenet. Niisiis karuteene Padovski laskus ka veel kommentaarini ja see oli umbes nii, elus on argipäevad ja elusam, pühapäevad ja mina kirjutan mõlemast, aga teie valisite ainult argipäevad, teie tahate ainult ühte värvi ja siis kordas veel spasibo pudrusiili keeras selja ja valgus minema, pettunud ja pahane. Või tont seda teab järsku ka murelik, seda tõlke fakti võib kuidagi tema vastu kasutada, sest ehkki varasest noorusest saadik ordenit ja preemiatega dekoreeritud ja pidevas ülistuste voolus, aga tegelikult olite vahekorrad võimuga ju ikka parajalt pingelised igatahes mitte liiga lihtsad. Kuni need lõpuks peamiselt Sozenitseni toetamise pärast ja siis ka õige mässumeelsete publikatsioonide pärast. Taldovski toimetatavas novembris lõppesid selle ajakirja noveeneri äravõtmisega ta käest noodema minemalöömisega peatoimetaja ametist, tema eemaletõukamise ka kirjanduselu juhtimisest ja kujundamisest. Ja siis üsna lühikese aja järel neuroloogiga, milles, kui ma õigesti mäletan, tema toimetaja elu ei meenutatudki. Aga kui see kohtumine seal Kirjanike Liidu sopilises koridoris oli ikkagi kirjandus, poliitiline fakt, millest aga ei mina ega ilmselt ka mitte Veera Luuber kaua aega juttu ei teinud. Asi oli lihtsalt selles, et Otto Samma aegne Loomingu Raamatukogu oli ju pidevalt tolle aja keeles löögi all. Samale heideti valiku ühekülgsust ja tendentslikustit ikka vastu ja iialgi poolt ikka mustad värvid kunagi heledat. Ja nende arutelude juurde ei tahtnud kuidagi lisada tardovski autori pahameelt, mitu aastakümmet isegi ajad kombed. Noomeni toimetuses endas lovski hääli käinud pärast teda küll mitmeid kordi. Ja kaua veel lehvis seal Moskvalikult ülitagasi hoidlikes toimetuse ruumides Padovski mälestus, noh, lihtsalt jututama ütlemistest, astumistest, hoiakutest, suhtumistest. Tegelikult läks tal muidugi hästi, see tähendab tema mälestusele läks hästi, et tulid teised ajad ja et tal oli palju andunud biograafia nagu näiteks Vladimir vaktsiin, kes episoodi episoodi järel meenutasid lausa võitlust võimuga midagit. Vardovski ikkagi pidas. Minu viimane mälestussead Mirist kuulub juba 80.-te aastate teise poolde perestroika aega, kui need ka meenutada unustusse vajunud sõna. Ma läksin sinna üht tuttavat toimetajat vaatama, aga ilmselt oli sobiv kellaaeg lõuna ja ilmselt olid asjad Eestis ka juba niivõrd käärimased. Puhvetisse kogunes hulk rahvast ja ka peatoimetaja Sergei salongi. Seal oli selleks ajaks küllalt palju Eestis tõlgitud mõned pealkirjad Iltuši kaldal, rahva sõda, Lõuna-Ameerika variant, komisjon pärast tormi. Seal tundis meie tõlkijaid ja toimetajaid, ta tundis pisut ka Eestit, oli siin käinud ja ühel kirjandus nõupidamisel Tallinnas kus oli kõlanud nagu etteheide, eesti kirjandus eemaldub tava realismist ja muutub liiga tinglikuks. Seal oli seal lõõdin oma malbe olemise ja niisuguse rõõmsa roosa lapse näoga. Manitsenud olge edasi isesugused. Ärge kaotage oma erijooni, ta oli ehitusinsener ise, täpsemalt vesiehitusinsener. Ta oli teaduste kandidaat ja ökoloogiaprobleemidega Baikali järve solkimisega kõigepealt, aga ka muude looduse ümberkujundamise afääridega tegeles ta eriteadlase kaalukuse ja kirjaniku vaimukuse ja säraga. Nii et tal olid minu arust lihtsalt kõik eeldused aru saada sellest, mis käimas on. Ja lõpuks ka peale selle ime kui niisugune lühend veel meeles on, ega peale selle esialgu midagi muud nagu käimas ei olnudki. Ja ometi sain ma seal Novõi Miri puhvetis vene väga sümpaatset ja demokraatlike kirjanike toimetajate seas järsku aru et neil on lausa võimatu koguma Eesti armastuse, Eesti austuse juures. Lausa võimatu aru saada, et tegemist on maaga, mis tahab elada omaette, elada iseseisvalt. Seriisaloginiga, kellega alati oli väga hea rääkida olnud, katkes järskuse oma inimese hoiak, sest et jutt võimalikust oma rahast sai tema poolt järsku nigelalt pragmaatilise vastuväited, aga kui ebamugav on siis suvel Pärnusse sõita? Ja ma tunnen, et mu jutt, aga kuidagi nagu kiiva kiskuma, sest ma kavatsesin tõesti alguses nagu teisiti, ilma igasuguste pretensioonid. Aga ju siis on igasugu mäletamisel oma loogika, oma emotsionaalne loogika. Ja ma lähen siis edasi, õigemini isegi tagasi ma lähen taas 60.-tesse Tallinnasse kuhu on saabunud mitu tõlkijat ja kriitikut. Et tutvuda uute nimedega. Ja kaaluda, mida teha eesti kirjanduse populariseerimiseks üle liidu. Koos eesti kirjanduse propageerimise tõlkimise nõukogude aegne lugu on ju osa meie kultuuriloost. Ja seda peaks vähemalt kunagi saama käsitleda ilma poliitiliste päeva kirgedeta. Nagu ma loen näiteks Anton Hansen Tammsaare kirjade köidet ja Leonid treti mälestusi. Ja kujundan sealt pildi neist visadest ja täiesti viljatutest pingutustest, mida tegi Anton Hansen Tammsaare selleks, et olla välja antud vene keeles. Ja kui ma siis võtan kätte selle raamatu statistika, mis räägib aastatest 50 kuni 80 ja sealt ainult kõige ümmarguse maid, tiraaži Harbe, vaatan ja tõepoolest ainult kapitaalseid, romaani väljaandeid puudutavaid arve ja ka ainult vene keeles avaldatud tõlgete lahtrisse jäädes kui ma neid arve ja, ja nende piirangutega. Kui liidan ja kerge vaevaga tuleb kokku peaaegu poolteist miljonit venekeelset ammsaadet, siis on noh, kuidas seda võtta, aga see on siiski oluline kultuuripeatükk. Ja sellepärast tulime me Tallinnas, mulle tundub üldiselt üsna tähelepanelikud tõlkijate vastu, kes sind visiitidel käisid. Küsimus polnud mitte ainult eesti kirjaniku aus ja kuulsuses, vaid ka täiesti arvestatavate sonar olides tõlgitavatele autoritele. Ja nüüd ma lähen siis tagasi sinna äsja valmis saanud Harju tänava Kirjanike Maja juhatuse tuppa kus järsku lõikab kõrva üks pöördumine külla tulnud kultuurivahendajate suus. Ja rääkis üks nendest, kui hea meel on tal töötada. Nüüd tuli kasutusele sõna Mestney. Niisiis, kui hea meel tal töötada Smestlemi Pisaatilemi, kuidas Woodžesto mest Pisaatili kujutab endast tähtsat osa ja nii edasi ja nii edasi. Niisiis tuldi kohtuma kusagilt kõrgelt kohalike kirjanikega, patsutame õlale provintsi, kirjanikel avaldama neile lokaalannetele oma ülimusliku tunnustust. Reageerimine harilikult hiljaks, aga seekord õnneks ma sain kohe aru hakkama, sain varsti sõna ja ma tänasin, et Moskva kohalikud kirjanikud on vaevunud Eestisse tulema ja nad tutvustavad meile nii huvitavalt kohalike Moskva probleeme ja kui ma olin seda veel kolmandat korda ütelnud, siis oli selge, et asi on selleks korraks nagu klaar. Selles grupis oli ka eru tiitja vabamõtleja Boris ruunin kes hiljem kirjutas eesti kirjandusest väga palju huvitavalt. Kellega olime korra suvel ühel ajal Kirjanike Liidu musta mere ääres asuvas puhkekodus. Ja kellel Moskvas külas käisin saades tõepoolest osa vene või täpsemalt öeldes vene juudi intelligendid vaevadest. Seal Kirjanike Liidu uues juhatuse toas Harju tänaval arutas ruunin eesti luule tõlkimise üle. Natuke isemoodi oli uuenemisaeg niidu Kaalepiga krossi järel luuletasid uues keeles Paul-Eerik Rummo traatia vetema. Ja kõige selle vastu erksat huvi tundev Orsruuninud pakkus välja mugandatud tõlkimise idee, et kuna 60.-te aastate vene lugeja ei suuda vastu võtta vabavärssi siis oleks õigem kõnelda temaga harjumuspärasel keelel ja tõlkida eesti moodne luule vene keelde ilusti riimilis rütmiliselt, siis võtab ka Vene lugejaile vastu. Muidugi luule tõlgitavuse tõlkimatus ja tõlkimisviisid on omaette probleem ja jäägu see praegu kõrvale. Aga igatahes reageeris Paul-Eerik Rummo delikaatse ruunini arutlusele täiesti kategooriliselt. Ta ei ole nõus oma kohandamisega, kui tema luulekeel ei ole mõne arvates mõnele rahvale vastuvõetav siis eelistab ta olla tõlkimata. Venelastel oli see reageering üllatus, sest üldiselt tegi juba ainuüksi tõlkimise fakt ise kohalike kirjanike õnnelikuks. Aga Eesti oli just esimesi, kes hakkas üles näitama ka nõudlikkust eesti keelest tõlgitava vastu. Et ma nüüd Boris ruunini mälestusele liiga ei teeks, siis olgu ka üks episood kuumal suvepäeval Musta mere ääres. Ruunin viis söökla maja ees juttu Kuusbergi vihma piiskadele. Ja ma ei oska siiani seletada või ei ole muuseas ka enda ees küllalt ausust anda endale aru sellest, miks mul ikkagi selle romaani vastuvõtmisel tõrkeid tekkis. Igatahes hakkasin ma vastuseks ruunini küsimusele oma reserveeritust üles näitama. Ta kuulas mu ära, vahtis siis tõepoolest ainiti otsa ja ütles, et tema ruunini jaoks on see Kuusbergi romaani nii oluline kuulutus meie valest elust. Ja pange tähele, mitte elu valest, paljust, valest elust. Et kõik muu on tema ruunini jaoks teisejärguline. Ja veel üks hetk. Mul olid Moskvas väga head tuttavad Nuikinid, Andrei ja Galina. Galina töötas kaua üleliidulises kirjastuskomitees. Selles on tõepoolest eemale, tõukas loovuse tasalülitamise Kavkalikus kontoris. Ta tegeles seal lastekirjandusega, aga õnneks sai ta risu täis ja ta läks ära Novi meili toimetusse. Temal ma seal külas käin. Käisingi sele, Salogini kohtumise puhul? Ei, kirjastajad peaksid ju ka teda mäletama ja midagi on ta ka pist eesti lastekirjandust tõlkinud. Andrei pakub sulle kaks üllatust, ütles Galina Nuikina. Kui esimest korda nende kodus olin. Ja tõepoolest, Andrei noikin nägi välja nii nurgeline, nii robustselt jõuline, kuidagiviisi nii tahumatu ja nii vaba igasugusest trafineeritusestest, ma hingasin kergemalt, sest ma olin kartnud, et kas minust on seda jutukaaslast, sest Galina ja teisedki olid loonud ta ümber mingi filosoofilise pühaduse atmosfääri ja seda ma kartsingi. Ega Monica Liina nuhkinud seda kunagi üle ei küsinud, aga ma arvan, et just see oligi tema ennustatud esimene üllatus. Ja teine üllatus minu jaoks vähemalt oli see kuidas Andrei Nuicki paindlikult lahti läks. Teine üllatus oli tema elu mõistmise avameelne, dramaatilisustama teoreetiliselt läbi kaalutud ja tingimusteta ei võimule, nagu see seitsmekümnendatel oli ja täielik ideaalne kontakt, kaasvestleja laskumine selle tasemele. Ta oli kõrgema parteikoolipoiss, mis poissmees muidugi. Ja sealt Travdasse tööle suunatud, aga 1009 68. Sügisel ei olnud ta valmis kirjutama patriootilisi lugusid Tšehhoslovakkia vallutajatest ja Pravdast muidugi minema. Siis töötas ta vist kusagil lasteajakirjas. Hiljem aga esteetika instituudis ja täna nüüd teist korda ei saa. Perestroika ajal oli ta demokraatliku liini oluline mees, kirjutas sageli jõuliselt. Parlamendi poliitikasse siiski ei läinud, ma ei tea, kas ta ei tahtnud või tal ei õnnestunud minna. Tema viimaste aastakümmet ma ei ole enam jälginud, aga mäletan tänuga, kuidas mõne erilise eriti kraapima, eriti ängistava režerliku jõuvõtte ajal sai temaga maha istuda ja arutada. Kui ma seal öösel olin, tõstis ta mulle tuppa Võssotski lindid, mis tookord olid veel hõlmaalune defitsiit ja Eesti raamatus võisin ma meelde jäänud katkenditega tõesti lausa tüütav olla. Ja teisel õhtul andis ta mulle lugeda akadeemik Sahharovi petitsioonid ja tegime nõutuks, sest mina arvasin, et ma olen oma elus kõik formatsioonide vahetused juba läbi teinud, nii et tegi nõutuks ja siiski siiski. Ja kui ma seal viimast korda olin, siis sattusin vene lauda. Rusku Estonia on vist selle nimi? Muidugi oli neisse Stolisid ennegi palju olnud, aga ainult Nuikinitega ja nende üliõpilasest pojaga. Seekord oli palju rahvast, mingid kosmonautide arstid ja nende naised kes kõik seal olid veel. Ja siis hakkas üks neist naistest sildistama, kui õnnelik ta on, kui ta Tallinna saab. Kui omapärane on Tallinna vanalinn, kuidas ta hing seal puhkab ja üldse kui hea, et neil, see tähendab meil kõigil on olemas niisugune idülliline paigakene. Kuhu meeldiv on sõita, kui ping on väsinud. Ma armastasin kõiki neid. Me olime vaielnud, aga pigem siiski asju arutanud, midagi dramaatilist polnud nende paljude kokkusaamiste ajal juhtunud. Aga see lisas tooli oli juba kestnud õige õige mitu tundi ja ilmselt ka selle mõjul viskas mul ära ja neis tähtsust seal nüüd ikka on, mis ma seal täpselt ütlesin, aga midagi niisugust see oli, et et te olete ju pool sajandit kõik teinud, et võta sellelt linnalt Ta nägu ja ta iseloom ja teil riigil, rahval on see suuresti õnnestunud ja see ei ole enam minu Tallinn. Ja kas te siis aru ei saa? Kui ja jah, ma ei mäleta, mis sõna see oli, kas te siis aru ei saa, kui on niisugune turistlik seadistamine? Muidugi ei olnud see minu poolt euroopalik käitumine. Andrei tuli koos pojaga mind bussile saatma ja mõlemad olid natuke nõutud. Mina olin kohmetu ja sain aru, et rahvusküsimuses räägime me ka Andrei Nuitkiniga teineteisest mööda. Otsi kokku tõmmates ja küllap see rahumeelselt ja vene kirjanikele austuse ja armastuse avaldamiseks mõeldud jutt kiskus kiiva, sellepärast et probleemid on ju ikkagi veel aktuaalsed. Et suurriikluse retsi tiivid on meie poliitilise elu igapäevane leib, õpetama meid kõik valmis, aga õppuse võtmine on nagu väikese ainuõigus. No ja nii edasi ja nii edasi. Ja ikkagi olen ma küllap oma paarkümmend aastat nii raadios siinsamas televisioonis vene kirjandusest rääkinud ja katsun praegugi venelastel eesti asjadest rääkida. Ja minu vene mälestuste hulgas on ka marraskil hingega hell inimene, Leon Toom ja emalik tädilik Liidia Toom muidugi ka, kes minu ajal juba enam ei kippunudki õpetama. Ja mul on Meelis Juri Trifonov, kellega kohtumised viisid täiesti isesugusesse pinge välja ja mul on tõesti väga hea meel, ametniku hea meel, et Eesti raamat ja Merike röötava ning Jüri ajama Tõlkisid teda ka siis, kui mitte ainult et tema kiitmine, aga isegi tema nime suhuvõtmine ei olnud üleliidulistel kirjandusüritustel heaks tooniks. Ja Irkutski kirjaniku Mark sirgeevit ei unusta ilmselt keegi neist eestlastest, kes temaga aastal 1966 Baikali ääres kokku puutusid.