Sarjas 50 portree visandid kordame möödunud detsembris kavas olnud saadet, kus Aksel Tamm kõneles Linda Paulia, Juhan Viidingust. 50.-te aastate lõpus oli Paul Viiding sagedane külaline Loomingu toimetuses. Vastasistuja toimetuse laudade taga, Karl Kivi oli tuntud Paul Viidingut juba kui Treffneri gümnaasiumi vanema klassi õpilast ja oligi ainult temalt juba 1923. aastal trigonomeetria angerjas järeleaitamistunde võtmas oli järjel eksamitest. Karl Kivi on Paul Viidingu visiite toimetusse kirjeldanud niimoodi. Märgid hakkavad pihta viidingulori meelde viis toimetusse ilmuda. Kõigepealt tuli nähtavale pea kavalalt ja paljutõotavalt muiates tegi kindlaks, kes keskmises toas on. Ja kas seal Loomingu toimetuse peastaabis saab juttu rääkida, alles siis astus sisse kogu viidingise terves oma isiksuses. Kohalolija väga ootasid põnevusega, mis nüüd tuleb mõelda natuke vahele, kivi läheb edasi niimoodi. Viiding tundis eeskätt huvi kõige selle parema vastu, mis järjekordset oli luulest avaldatud. Vahel tuli mõnda šedöövrid päeva jooksul kaks-kolm korda kuulata, millele järgnes kalambuure saatel teravmeelne analüüsija vaagimine. Eriti õnnestunud kohtade rõhutamine. Ja taas ning taas kordamine. Niimoodi on siis kirjutanud Karl Kivi. No mina mäletan seal toimetuses niisuguse ettevaatliku otsekui kobades liikujana, küll Kivi-Karla ennast. Aga Viidingu tulekute puhul räägiti ka seda, et alati, kui midagi vähegi olulist on juhtunud, on ta kindlasti platsis. Tal oli nagu niisugune tunne saabuda sündmuste peale ja tal oli vaja suhelda, tal oli vaja arutada. Ja mõistagi luuletajate lugeda, luulest rääkida. Oli ilmunud Loomingu Raamatukogu rehti luuletustega. Nende hulgas oli ka laste ristikäik ja me sattusime sellest Viidinguga hoogsalt rääkima. Paul Viiding kutsus mu külla oma koju Pärnu maantee 23. Tulge luulet kuulama, Ani, ta vist ütles ema käisingi luulet kuulamas. Kõik viidingud olid koos tütred ja kümnene Juhan vanaproua Linda Viiding. Ja peale minu külaskavel Mart Mäger. Paul Viiding istus kirjutuslaua taga ja muudkui luges. Aga veel enam ma mäletan neid ümberolijaid, kes muudkui kuulasid. Ma jätsin sellest Karl Kivi mälestuskillust lugemata selle Kohavus Kivi arvates Paul Viidingut muu peale kirjanduse ei huvitanudki. Et nagu tavalist inimest huvitasid päevauudised, aga Viidingut ainult luule? No ei tea, võib-olla ei tahtnud Paul Viiding natuke dogmaatilise kiviga päevauudiseid arutada? Mina mäletan küll Jutega nii-öelda üldistel teemadel. Täna aastal 1999 paneb mind mõtlema, paneb isegi nukralt kahetsema hoopis see, et me ei läinud oma juttudes Paul Viidinguga mitte kordagi hiljutistest aastates. Mis siis oli Paul Viiding tookord minu jaoks, millisena ma teda ette kujutasin? Tartu Sõjaeelse intellektuaalina Arbojana oli ta mees nagu kusagilt kaugelt ammustest aegadest, midagi tahaksid ka Sangla merilaas, mõned teised ka, aga mida vähemalt võõrastega eriti jutuks ei võetud. Pauligi kooli inimene, kelle akadeemiline haridus tõi meie kirjanduslikku mõtlemisse täppisteaduse distsiplineeritud. Ta oli mees, kes alles hiljuti oli avaldanud tähtsa luuletuse pealkirjaga dialektika sööri ilma 57. aasta kevadel loomingus ja samas numbris Debora Vaarandi lihtsate asjadega ja niisama tähtis ja murranguline. Neid asju ma kõike teadsin. Muidugi teadsin ka seda, et valgus koordis Everesti romaan oli toonud žürii esimeheks olnud Paul viidingule etteheiteid ja karistusi. Aga tagantjärele tõepoolest hämmastab mind ennastki, et ehkki ma pidasin end avatud ja tundlikuks inimeseks ei osanud ma endale selgeks teha, ei osanud endas läbi tunda neid vahepealseid, aastaid. Ülikooli kateedrist taeva Käosaar muidugi olid andnud üht-teist mõista egole olijaid. Richard Kleis. Suur entsüklopeedia tegija Eesti entsüklopeedia ist peab töötama müüjana Tartu raamatukaupluses. See oli mul mingi mingi veider infantiivsus, mis oli muidugi palju mugavam kui toimuva teadvustamine. Igatahes, kui vist selsamal laste ristikäigu lugemisõhtul. Üks noortest viidingutest tuletas meelde Smuuli. Aga ütleme pask villi pealkirjaga inglise friik kus laevakokaks oli Parun, fon, Viiding, Haus, kelle juurde käisid igasugu üsna solvavad iseloomustused ja noorte viidingute juttude järgi ka mürgitatud toidu valmistamine meeskonnale. Kui selles seal viidingute luule kodus juttu tuli, olin ma nagu üleolev kaalne lohutajad, no kas te siis kirjanduslikku poleemikat ei tunnistagi, kas te lapsed siis naljast aru ei saagi, aga tegelikult oli asi muidugi naljast kaugel. Ehkki võib-olla on isegi hea, et nad tookord olin nisu, nagu olin, sest et Paul Viidingu oli ju nii vähe aega järelejäänud et seda vist poleks tohtinud segada Uudishimulike küsimustega, et kuidas see kõik oli ja mis te siis tundsite? See oli 50.-te 60.-te stiil. Neid elukihte peaaegu ei puudutatud, välja arvatud siis mõned Nigol Andresen, mürgised märkused. Viimasel ajal olen ma nüüd üht-teist vaadanud, nii-öelda järel õppinud. Ehkki tean, et protokoll ei tähenda muidugi veel koosolekut ennast, aga see on siiski jälg. Ja selle järgi midagi saab ikka otsustada. Niisiis, 1950. aasta 19. aprillil arutab Kirjanike Liidu parteiorganisatsioon Paul Viidingu personaalküsimust. Oskar hulgalt teatab, et aasta tagasi juba paljastati kosmoboliidide formalistid Andresen ja Viiding, aga et nüüd pärast partei keskkomitee kaheksanda pleenumi otsust tuleb nende tegevus uuesti vaatluse alla võtta, sest Semper, Jaan Dreseni sügavalt kahjulikust tegevusest Kirjanike Liidu raamides oli neile lähemaks kaastööliseks abiliseks. Paul Viiding. Kurgast kahetseb pattu, Paul Viidingu tööle rakendamise pärast on ta juba noomida saanud ja see tõesti oli pärast seda tema süü. Ja edasi ikka hulgad sealt protokollist. Viiding ei saanud lahti Harbujate ülistamisest, tähendab, ta püstitas loosungi Pigedeegaadentidelt formalistidelt. Kirjanike Liidu ühe juhina oli ta järjekindel Merilaasi Shangasoos ja tal on juba vali noomitus sissekandmisega arvestuskaardile seoses leebereti vastu tehtud otsusega ja omakaitses olemisega siin ütleme, Paul Viiding vahele, et mitte omakaitses Madeostasin saksa okupatsiooni ajal sundkorras sillavalvet kolleeg kolleega. Aira Kaal küsib, kas veidi võitles oma tööle suunamise vastu Andreksoni poolt. Ja Viiding vastab protokolli järgi. Kahjuks ei võidelnud siis Eduard Männik, kas teil oli omavahelisi koosviibimis, mida arutati ja Viiding inkvisitsiooni vastu ilmselt juba võimetu, möönab jah, oli rauapool. Me arutasime Andrese rauaga kirjanduslikke küsimusi ja ka Jakobson näidendit elutsitaadilis. Ja siis leiab Mart Raudedviidingul olid esikohal isiklikud huvid ja et ta on oma naise mõju all. Edasi ei taha ma enam tsiteerida. Ei siiski veel vana tuttav Erni hiir. Enne hiir tunneb huvi, kas Viiding tutvustas. No võib ka teisiti rõhutada, et kas Viiding tutvustas Felix kotalarboreid, tellisite Talviku ja Alveri, need, kes meie kotarvikus Muidugi on hea, et ma ei tulnud jutuajamistes Paul Viidinguga kunagisele punase kultuuri inkvisitsiooni juurde. Praegugi on vaev lugeda ja vaev, eriti sellepärast, et kõike seda ei räägi mingid poolkirjaoskamatud revolutsiooni võitlejad, vaid eesti kirjanduse olulised nimed. Veel ühe sammu Paul Viidingu poole neil ängistavatel aastatel teeb Mari Tarand ajakirjas Akadeemia 97. aasta märtsinumbris. Ta läheb nii lähedale, nagu tohib minna ainult tütar. Mina aga laiutanud käsi ja ei saa aru. Kust tuli siiski jõud pärast selliseid kirjanduslikke kõnelusi pärast reetmist võimu poolt, keda Viiding oli aktsepteerinud ja kolleegide poolt, kellele ta oli ju ka ilmselt luuletajate lugenud. Kust tuli see jõud? Vähem kui 10 aastat pärast toimunut olla taas vormis, olla kõigest huvitatud, pakatada ja pulbitsedes? Ta oli vana raadiomees kogenud raadiohääl juba enne sõda Eesti ringhäälingus töötanud. Mina üritasin ka juba midagi raadiost teha, Nasaine raadio maris mõnikord kokku ja mõnikord saime jutule. Paul Viidingut kuulates eriti just tema raadioesinemisi kuulates ma olin lausa rabatud tema jutu loomulikkusest ajuti lausa painavalt tuntavast kobamisest õige sõna otsimist läbi variantide ja julgusest lauseid isegi õhku rippuma jätta. Korra ühe mõnusa jutuajamise käigus ütlesin talle seda. Ja järgnev oli lausa uskumatult usaldav, teate, ma teen seda meelega, ma olen nii kaua raadiotööd teinud, et ma tean, rääkimine paneb ennast hoopis rohkem kuulama kui ettelugemine. Mul on kõik tekstis olemas, komistused ka. Aga te ei usu, teinekord näitan nii umbes Viiding ütles. Ja korra ta lausa sööstis Loomingu toimetusse. Kivi poolt kirjeldatud ettevaatlikkusest polnud juttugi ja lausa hõiskas välja tuli. Haaras küll neid väikeste asjade rõõme. Ott, sammal oli nimelt olnud vaja mingit riigipüha tähistada ja ta lasi mul kokku panna õhukese vihiku Loomingu raamatukogu jaoks see oli vihik vene luulet. Tõlkjaskond oli temaga minu värbamisel suursugune niit. Krossi laht tõlkisid Järdušenkot Debora Vaarandi, Marta Margarita, Aligeri Boriss Lutskit, Rajamets, Robert Frost Estonia ja nii edasi ja nii edasi. Ja Paul Viiding tõlkis ära selle vihikule pealkirja andnud Vladimir Soluhhini luuletuse. On sõlmeks sõlmitud lõngad. Aga toimetusse tormas ta teise luuletusega. See oli Vladimir šokolovi sipelgas ja nii kui ta oli ütelnud välja tuli, hakkas ta lugema, on 1000 okast jalus ja üks on Burjaldal, kes öelda võiks, et kerge on väiksed sipelgad ja nii edasi, kuni siis Apothoosini. See on ju tore okas, mis sina koju tõid. Mul oli täitsa hea meel, kuma hulk aastaid hiljem kohtasin neid värsse Ühes kooli lugemikus või isegi kooli laulikus, nii et viis oli neile juurde tehtud. Kohtumised Pauliidinguga olid tõepoolest alati hoogsad. Mõtted lausa loobiti teineteise ette. Ma olin noor ja ei pööranud tähelepanujuttudele etalon tervisega pahasti, kõigil on aeg-ajalt pahasti, leidsin luuletuse epitav, mis lõpeb niisuguse veaga päev oli liig lühike selle luuletuse ma paigutasin ka iga luuletaja jaoks traditsiooniliselt kohustusliku repertuaari. Ja Tõnismäe haiglasse läksin teda vaatama ka, see vist oligi ta viimane haiglas olek. Läksin sisse polikliiniku uksest ja see oli tuttav paik hambaarst ja nii edasi. Ja siis suunati mind vahekäiku, mis ühendus polikliinikut, haiglaga ma mäletan tänaseni selle koridori. Lootusetud lõputust hiljem tulid filmidesse niisugused pikkades tunnelites kihutavad stseenid, mina astusin ja imestasin, kui kaua veel. Mul ei olnud mitte mingit asja, ma tahtsin lihtsalt Paul Viidinguga kokku saada. Suvel 1962 kutsuti mind draamateatrisse matusekõnet pidama. Leonid parašin, Paul Viidingu vana malepartner kirjastuskomitee tegelane tuletas meelde nendevahelisi välgutamisi ja Paul Viidingu näiliselt jahedat osutust langenud osutile. Teie aeg on läbi ja nüüd oli siis Paul Viidingu aeg läbi. Rääkisin midagi kontrastist, sest väljas asutati mingiks laulupeoks ja ja siin lahkumine, vaikus, see oli siis nagu kontrast Viidingu elukoolist ei osanud maa pool veel rääkida. Tal ei olnud ju antud häid pikki rahulikke tööperiood matemaatiku või nagu Bernard Kangro ütleb oma raamatus arbujate kaasaeg, filosoofilise matemaatiku kirjanduslik eneseteostus. Sele skepsist sünnitama ja ettemääratluse käes vaevleva maailma läbihammustamine selle läbi hammustamise kirjanduslik katsesalgas debüütkoguga traataed aastal 1005 ja sealt tuli ju ainult neli aastat teise maailmasõja ja Eesti haaramiseni ühelt ja teiselt poolt. Katsed sotsialismi kaudu sotsiaalse tasakaaluni jõuda löödi küünilise mõnitusega lukku 1090 neljade 900950. Ja tagasitulek 50.-te aastate keskel oleks võinud olla rahulikuma loomingu algus, aga kümmet aastat erasitud ka siis talle anda. Ometi jõudis ta oma luuletuses dialektika ära ütelda. Maailma näha nõnda nagu on ja armastada, armastada siiski on selles ära, rääkimata vaevad ja ära rääkimata. Õnn. Kümneaastane Johan oli luule lugemise õhtul viilingute kodus. Vaikne poiss, ma usun, nagu mäletavateta korrolex. Lisa kõrvale, kirjutas laua taha ja seisis seal jälgides teksti enam. Aga siis ma kaotasin ta õige kauaks silmast. Aeg-ajalt räägiti kirjastuses midagi probleemidest, aga ma ei tea, kas need olid siis tõesti probleemid või niisama väikesed sekeldused. Mingil ajal rääkisid kirjastuskomitee mehed, et ta töötab trükikojas nende abil või omal käel. Ei tea sedagi. Vaatasin Oskar Kruusi kirjandusleksikonist järele ja seal seisab, et Juhan Viiding astus Tallinna seitsmendasse keskkooli, seejärel õppis Kose-Lükati sanatoorne metsakoolis Otepää keskkoolis ja veel mitmes nii on seal öeldud ja veel mitmes Tallinna koolis. Kahekümneselt hakkas õppima lavakunstikateedris. Nüüd on hilja uurida, miks ta reisis koolist kooli. Küll aga mõtlen selle peale, kuidas nad pärast Paul Viidingu surma nii paljukesi siiski toime tulid ja lapsed koolidest läbisaid. Pildile tagasi tuli Juhan Viiding mul juba luuletajana ja marstiga näitlejana ja siis saime kirjastamise asjadeks kagu. Aga mitte eriti sageli ja peaaegu ilma dramaatiliste tsensuuri probleemideta. Ja üks Ede sattus mulle siiski näppu. Sina kirjutatud Maarja 19. mail 80. Noh, see on siis kirjastus Eesti kirjanduse toimetuse juhataja Maarja oyama, tema teade, see teade on niisugune Juhan Viidingu Eesti kuningriigi luuletus, Eesti kuningriigi lõpust on välja võetud kolm sõna. Rändan meeles vabadusmuinaslood. Aga neid vahelesegamise junud nagu palju. Ja on isegi raske seletada, miks tema puhul tsensuuri valvsuse mehhanismid eriti ei käivitunud. Võib-olla sellepärast, et Juhan Viidingu taotlused tahtmised olid nii laia haardega, tema traagiline elu nägemine, nii üleilmne etrovintslik, tsensuur ja toimetajad, mina kaasa arvatud, ei takerdunud detailidesse, umbes nii, et ega ta meist ei räägi ja seepärast rääkigu pealegi. Ja nii ta siis kirjutas ja ilmusi oli varsti oma põlvkonna ja oma aja üks tähtsamaid luuletajaid. Kirjanike Maja raamatukaupluses kuulsin, nägin kord stseeni, mis oli nagu mingist anatolfaasi raamatust, poodi tulid kenad noored inimesed ja tahtsid saade Jüri Üdi uut raamatut ja see oli juba läbi müüdud. Nad ei pahandanud, aga hakkasid omavahel luuleridu loopima. Muidugi, Juhan Viidingu ja ma sain aru, et arutlus teemal, mis on see luuletaja elu võib mõnikord tõesti kõige üle olla. Me olime temaga viisakad tuttavad aga mitte rohkem vanusevahe, nagu meil oli, ei lasknud mul tema jaoks Ulai vanem põlvkond. Ega muidugi mitte ka põlvkonnakaaslane. Aga peale selle arvama, et segas minu ametniku staatus, ma ei olnud niisugune ilus ametnik nagusega. August Sang kirjutab, et kes kulunud kui puhta kraega ja nii edasi, nii edasi, nagu ta seal luuletus on, vaid ikkagi funktsionäär. Tõsi, mõned noored mehed suutsid sellest üle astuda. Ja sellest oli minu arust kasu mõlemale poolele. Aga jutuajamistel Juhan Viidinguga ja võib-olla seal asi oli rohkem psühholoogias kui nendes sotsiaalsetes aspektides. Nende jutuajamistel tuli juurde mingi pinge, ta etendas nagu mingit rolli, millega ma ei osanud kaasa minna ja niiskust aforismide vahetad minust kahju, olukorra oli siiski üks täiesti pingevaba kohtumine. Ülemise korruse toimetajad olid ta ilmselt alla pea toimetusse saatnud, et ta lepiks ise kokku oma uue, kogu pealkiri Aasias. See pealkiri oli selges eesti keeles. Ja muidugi oleks valvas tsensor ja sellest kergesti tõesti ka sõjakad rahvusliku üleskutset võinud näha, aga Juhan Viiding tuli selleks, et öelda, et see kogu algab märkusega. Et selle raamatu tõlkimisel palun teha pealkirjas muudatus vastavalt keelele, milles tõlge, nii et k Natšistant, usk on osake minu mäletamist mööda ilmusse kogu tsensuuri probleemideta. Aga mulle tegi ta selle koguga siiski haiget ja ma räägin selle asjaga ära. Olin parajasti niisuguses eluperioodis, et ma sain pojaga ainult kokku mõnikord mitu korda nädalas küll, aga ikkagi ainult saime kokku. Mul olid need kokkusaamised väga tähtsad. Ma ütleksin mõnevõrra tundeliselt, et ma lausa elasin kohtumisest teiseni. Mõnikord käisime väljas söömas, mõnikord ka restoranis. See polnud mingi keksimisest, restoranid olid siis odavad, kond sisse sai ja klooriasse harilikult ikka sisse, seal siis istusime, poisiga. Vestlesime. Ja korra aga võib olla ka paar, nägin seal Juhan Viidingut ja ütlesime perega. Kuni selgeks eesti keeles juba allakirjutamiseks pea toimetusse toodi. Ma ei mäleta, kas siis trükkimiseks või, või juba ilmumise loaks. Lugesin, maga pisut. Ja kohe üsna alguses sattusin seal pealkirjale pojaga restoranis ja mu süda aimas halba. See luuletus algas niimodi istuli jälle restoranis, tuulil. Külm on sõbrad, elu, garderoob seal lehel on liikumatult silmad, mida kelner linnutiivul toob. Kanakotlet laseb välja rasva kuskil kaugel, mõrtsuk laseb verd. Kallis poeg, sa ruttu suureks kasva, näed Pariisi Kairot Surnumeres. Siiani oli kõik väga hästi. Aga kaks salmi oli veel ees, kaks viimast salmi olid niisugused. Palun arve, meil on mutikäike, pole tarvis, tänamiste, nüüd kallis poeg, sa pole enam väike, nüüd pead teadma, kuhu ennast müüd. Ära solva kodanikke, sigu, siis sul käivad hästi käbarad, ära korda oma isa vigu, õpi, keeled, kanna kübarad. Ja mu solvumine oli rähk. See kõik võis olla ülemäärane hellus ja riivata, kus, millest ma arvasin tõesti Ta olevat ja küllap parasjagu olingi, muidu ma oleks kirjastuses vastu suutnud pidada maksjale hulluks läinud. Aga nüüd suutis Juhan Viiding mind ometi rängalt riivata. Muidugi oleks esimene mõte pidanud olema maa poe ilmaasjata luuletuse tegelaseks, et ma ostan selle kõik ise välja mõelnud, et sellist situatsiooni pole viidingule ometi vaja elust maha kirjutada. Ma ei ole sellest loost kunagi varem kellelegi rääkinud. Aga ehk siis oli mu solvumine nii suur, et mingeid kummalisi Astraalseid teid pidi ulatus Juhan Viidingu nii iganes toimus midagi täiesti kummalist. Ta helistas ja küsis, kas ta võib kirjastus läbi tulla ja muidugi ütlesin, ma olen siin. Ta tuli ja tõi mulle juba mõni aeg tagasi Loomingus ilmunud laastu mälestus 1954.-st aastast selle laastu korrektuuri lehed. See on see lugudes, läksime surnud isaga maale, isal olid kahed prillid. Hea optika oli kallis ja kuidas siis need prillid ära kadusid ja poiss jäi üksi. Ja tal oli hirm ja ta hüüdis isa järele ja siis pärast tuleb ühine maale seitse on niisugune vapustav Elumudel. Nagu Viidingu sageli kuni lõpu lauseni, aga nüüd hüüa, kui palju tahad. Ülaservale oli kirjutatud mulle pühendus. Ei enne ega pärast pole Juhan Viiding mulle oma kogusid andnud ja ma võtsin seda, ma ei tea kui lepitust, kahetsust kui märki, et ta oli aru saanud. Olgu see minu konstruktsioone. Aga 10 aastat enne seda oli üks hommik, ma arvan, kevadhommik oli selline hea ja klaar. Ilm, säras Harju tänava Kirjanike maja oli vaikne ja lohisev nagu harilikult. Ja järsku hakkas kuskilt kõrgelt kostma kõlav poisi hääl. Pillid inina saatel laulis hääl puhtalt, selgelt ja heledalt, mingit mulle tundmatut viisi. Ja mis siin tunde, see oli lihtsalt hääl hommikus. Mina olen niisugusesse väärile muusika suhtes kuidagi väga nõrk ja aja möödudes hakkas tunduma lausa unenäole. Hiljuti rääkisin sellest ühe Juhan Viidingu ajakaaslasega. See kinnitas, et jajah, talle meeldis ronida, talle meeldis ennast proovile panna ja korra unista, isegi Niguliste torn jõudis pooli poole peale ja ainult ahastav hüüdmine Alt tõi ta siis tagasi. Ma ei ole küsinud, kas Linda Viiding sellist laulmist mäletab, peaks küsima. Sest ta mäletab ju tohutult palju kirjandusõhtul, kui soone peale satub või ta esinejaid täiendada oma noorpõlve luuletuste ettelugemisega. Ta mäletab oma õpetajaid ja kaasõpilasi. Koda telefonis ütles, et alati ei mäleta laste laste nimesid, aga kooliaeg tuleb nagu ilmutus plaadile, kui ta klassis kõige noorem olin. Kodu-uurijad on rääkinud Linda Viidingu ohjeldamatult aktiivsusest, sest kui midagi on korrast ära, tuleb see korda seada. Seda tema nõuab järeleandmatult. Ma ei tea küll, kas käib siin ikka päris viimaste aegade kohta. See jutt on pärit paar aastat tagasi, ajast. Tihti on ta palunud otsida enda jaoks lehelõikeid, kui on millestki enda jaoks olulisena tunduvaid ilma jäänud. Ma olin poes, kui ta möödunud aastal kalendreid ostis. Alguses vaatasin kõrval, siis Deletasin linna. Linda Viiding seletas, et tema vajab kolmekalendrit. Üks harilik märkmik. Et mis vaja teha, teine üles märkida, mis tehtud on ja kolmas mõtete jaoks nimedest aru sain. Möödunud kevadel suure vihmasaju veel. Saime kokku Vana-Posti tänavas vanaproua viidinguli reisiselli välimusega mõnikord tunnetama ära, mõnikord käseb öelda, kes temaga räägib, seekord tundis ära. Kui ma siis imestasin, kuhu nüüd ütles ta kõigepealt oma dressi ja tenniste asjased. Ta läheb välja niimoodi, et igale poole passiks minna. Läksin pisut murelikuks ta plaanide pärast. Tema ütlused mari ütleb ka ikka, et ära mine kaugele, aga mina lähen viienda bussiga silikaat juurde, seal metsa. Seal on mul teed tuttavad ja ühes kohas on seal nelke. Teinekord kukub maha, ütles ta ja ei saa üles, lihtsalt kukun seisule süda. Aga olen nagu, kas minuga ei juhtu midagi, ma pean end vormis hoidma. Nii ta ütles ja naeratas armsasti. Linda Viidingust on tehtud film, mida eelmisel laupäeval jälle televisioonis näidati. Ta on kirja pannud oma eluloo. Ja see on huvitav kultuurilooline dokument ilmus Loomingu märtsinumbrist 1997 50.-te lõpus, millega täna peale hakkasin. Siis, kui meie soome-ihalus ja soomevaimustus oli veel piiritu ja kriitikameeleta noogutati vaikselt Linda Viidingu suunas ja öeldi sügavas arusaamatuses. Ta oli abielus soomlasega, aga talle ei meeldinud, seal tuli varsti Eestisse tagasi. Noh, need olid sõjaeelsed mälestused. Pärast Ehineja Vanapa luuleõhtut möödunud aastal tulime koos õue ja ukse juures rääkis ta Paul Viidingust. Jaanuaris sain teada, et on minek. Juunisto suri. Aga ta ei teadnud, ise talle ei ütelnud. Ta vaatas endale siin toavälju, see pidi olema hommikuse päikese poole. Ta oli hommikuse ärkamisega. Linda Viidinguga kohtudes. Saan aru. Surnud jäävad muidugi nooreks, aga mõnikord võivad ka elavad nooreks jääda. Kuuldud kordussaates kõneles Aksel Tamm, Linda Paul ja Juhan Viidingust. Saate toimetaja oli Martin veerand.