Möödunud kevadel sain ma kirja. Sisu ei klappinud ümbrikuga kokku. Ümbrik oli minule aga paberileht kirjas, algas pöördumisega Jaani poole. Või polnudki seal seal pöördumist? Ma ei mäleta enam, ma lihtsalt teadsin või arvasin teadvat, et ilma sigeme ajas neid Anton Hansen Tammsaare ja Mersu asju ikka harilikult Jaan Toomlaga. Ja küllap seal pidi ikka Toomla nimi olema, sest et muidu ma oleksin kõhelnud, kas saata see eksikiri edasi temale või siiski näiteks ka elik Tedrele, kes kahju Tammsaare eluloo Finesside mees oli. Paar rida siia paberile puudutasid ühte üsna palju räägitud episoodi Anton Hansen Tammsaare vahekorrast, tema teoste korrektuuri lugenud Theodor Melsoga mis oli üles näidanud puritaanlikust ja talle vulgaarsetena tundunud sõnu asendanud Anton Hansen Tammsaare kauni reageerinud selle peale selge tekstiga. Härranelso jätke minu sitt rahule. Ja ema ei mäleta, millist aspekti nüüd sellest Tammsaare Melsa arvamustevahetusest minu postkasti tulnud kirja realist puudutasid, jaga sygena nimi oli ikka seal või mitte. Aga tema käekiri oli oma korralikkuses oma täiesti välja kujunenud vormis. Nii iseloomulik, et autorsuses ei viinud mingit kahtlust olla ka siis, kui nina all ei olnud. Igatahes ma saatsin kirja lehe edasi, Jaan Toomla real. Ja siis tuli suvi ja tulid puhkused ja siis tuli sügis ja siis oli mingi asja pärast vaja toom talle helistada. Ja jutu lõpus tuli kas kevadine kiri mulle meelde ja siis ma küsisin, kas ta on selle kätte saanud ja oli küll. Ja siis ma hakkasin arutlema, et no mitte ainult selle vale aadressi pärast, aga ka paari harva kohtumise pärast, viimasel ajal hakkasin arutlema, Chickemäe on ikka juba väga-väga vanaks jäänud. Mille peale toru jäi alguses nagu imelikult vait ja siis torust kostis, nagu juba surnud juba juulis. KUI Maimu Berg mõni aeg tagasi Kirjanike Liidu saalis oma laineid löönud soolo dialoogi pidas siis ütles ta paljude muude tähelepanu väärjuta mõtete hulgas ka niisuguse, no umbes niisuguse, et igal kirjanikul on oma aeg. Igal kirjanikul on aeg, millal ta on kõige tähtsam, kõige räägitav on kõige olulisem. Noh, kas see nüüd päris kõigi kohta käib, aga Ilmar sideme kohta käib see minu arvates küll. Oli aeg, kui ta oli kõige räägitavam kirjankiš ja see oli 50.-te keskpaiku räägiti tema jutustusest pealkirjaga tolm ei saanud, sellest mööda tullakse koosolekud, ajalehe ülevaated ja humoristlikud võtmes võttis selle asja ette Juhan Smuul oma muhulaste laulupeoloos. Peale Smuuli aga oli kõigi teiste toonud muidugi väga tõsine. See jutustus, tolm ilmus 1955. aasta Loomingu märtsinumbris numbri avateosena. See on lugu ühest lisast mehest Jürist, kes kirub ja õiendaks, ei taha kuidagi leppida. Nagu tolleaegses sõnastuses öeldi ebakohtadega meie elus. Jutu alguses sammukese Jüri üle oma vabriku õue, mis on puhas ja korras ja tal on väga hea meel, sest alles see oli, kui õu oli must ja räämas, aga Jüri kirjutas seinalehte artikli ja õu tehti siis ühiselt korda. Ja õiendaja ja viriseja nagu Ilze tavateadvusest, seal on see Jüri on korraks eluga täiesti rahul. Aga siis saab tööpäev otsa, jüri läheb koju ja näevita plikatirtsu, kes maha kukub ja üliaida pikali süles ja vaatab õudusega, et tüdruk on nii tolmune, nii tolmune. Sest tolmune ja räämas on see äärilina tänav ja no ega midagi tüdruk Jüri käe kõrvale, mis su nimi on? Tiiulanla. Ja võtaks siis Tiiu ja läheb kohe majavalitsusse. Vaadake, kui Triin laps, see pole minu laps, ütleb maja, valitseb minu oma ka jorite Jüri, aga miks ta nii tolmulan? No siis tuleb pikk dialoog, kus üüriargumendiks on, et on olemas ju täitevkomitee määrused tänavaid kasta ja see dialoog lõppeksid lubadusega, et eks me siis kasta, eks mis kastab seda muidugi hakata tegema ja paari päeva pärast on Jüri uuesti äärelinna majavalitsuses lubasite kasutamist ja pole siis teinud seda. Majavalitseja ajab asja kõrvalise linna nurga süüks ja ütleb, et peatänavaid kastetakse. Aga kui Jüri vaatorit Pärnu maanteed kaigastetaja kuidagi veel korra majavalitsuses käib ja kui see kõik ikka ei aita, siis ta seab sammud raekotta. Ta nõuab end jutule täitevkomitee esimehe. Nonii siis linnapea juurde. Ja siis läbi igasugu mitmekordsete sekretäri, tõkete ja kohtumise täitevkomitee asetäitjaga jõuab ta lõpuks pressib ta end lõpuks esimehe juurde välja ja ta ründab väga kurjasti, teid kutsutakse peremeheks, mis peremees te siin olete, kui teie käske ei täideta ja 99 protsenti tänavaid kastmatel esimees läheb selle jutu peale ideoloogilise ekskursioon, julge jutt Te unustate, et meil on palju saavutusi, aga teie tekitate paanikat ja Jüri ütleb selle peale vastu, et ah ette siis hoiatate, et ära kuku nõukogude korda maha tegema ja esimees märgib selle peale, ahaa, koidab. Ja lõpuks Jüri pressib jälle lubaduse välja ja ütleb siis tähendusrikkalt, mõnigi linna asutus on hirmust tolmupesaesimees, vastab kindla Stambiga Kindla 50. aastal tekstiga kipute liialdama ja üldistama. Lahkutakse siis kastmise lubadustega kastma ei hakata ikkagi siis tuleb veel üks kohtumine sõjamehega, kes Jüri järgitusel kirjutab linnatolmust ajalehte ja siis on Jüri ära sanatooriumis, aga koju tagasi tulnud, näeb, et ikka ei, katsetaja läheb toimetusse, kus ollakse rahul formaalse kirja vastuse ja voolikute tellimise lubadusega ja siis tuleb sügis. Ja Jüri kohtu uuesti Tiiuga ja lähed nende juurde koju ja näeb seal kodused. Randlate katus tilgub läbi ja siis hakata ajama hoopis tilkumise asja. Mitte ainult tolmu, vaid tilkumise, mitte enam kuiva, vaid märjaelemendi asja ja Randlatele uue korterisaamisesse kaar. Ja siis õnnestub Jüril täitevkomitee esimees endaga kaasa meelitada ja kui kerges vines maja valitsejanna nad mõlemad majavalitsusest välja viskab, siis jääb esimees lausa kurvaks ja kutsub Jüri raekotta kaasa ja seal toimub siis esimehe ümberkasvamine ja mehed löövad eelseisvate tegude nimel käed kokku. Muidugi on see kesine jutt. Ta on üle neljakümnelehekülje pikk, venitatud korrutada üsna tüütu. Ma võib-olla oskaks mõni väga osav tõlgitseja mõtelda sellele korrutamisele juurde mingi erilise tähendusrikkuse semantilise kaalukuse, aga lugeda on seal praegu ja oli ilmselt ka siis üsna suur vaev. Ja tekst tõestab seda, Chickemäe lihtsalt ei olnud suure vormimees talilaastude kildude hetke intressioonide mees. Aga tegu oli tehtud, jutt oli ilmunud ja karistus ei lasknud ennast kaua oodata. Ilmub rahva hääles Hansleverehti pikk retsensioon, tammumine, tolmus mis on tõeline märatsemine kinnisvormelitega ja ma ei suuda jätta tsiteerima mitte tänitamiseks varastamiseks, sest et lõpuks sel ajal tegin ma juba ise avalikke lollusi vaid ma tahan lugeda need mõned laused ette selle aja keelesegaja stiili meenutamiseks. Niisiis Hanslevereti kirjakohti? Nõukogude kirjaniku ülesandeks on tegelikkuse tõetruu kujutamine tema revolutsioonilises arengus üksiknähtuste analüüsides Pealt alati näitama üldise tuure ei tohi moonutada perspektiive, kirjaniku ülesanne on avastada nähtuses põhilised suunavad jõud. Järgmine koht, kui Jüri Visnapuu oleks eesrindlike teadlik tööline ja just sellisena püüabki autorile kujutada, siis ei eksiks ta nõukogude maal kommunismi ehitamise elementaarsetest küsimustest. Kas ta siis ei tea, et nõukogude võim rajaneb, töötab rahvasaadikute nõukogude valitavuse põhimõttele, kõik Everesti sõnade edasi leeverest leiab, Chickeme ei paljasta, nähtusi paljastan ka tema sõna muidugi. Ja nüüd tuleb jälle täpne tsitaat. Mitte kui kapitalismi igandeid ei paljasta, tähendab pisikene, mitte kui kapitalismi igandeid, mis on jäänud meile külge vanalt maailmalt vaid kui midagi orgaaniliselt, omast rahvale, vastandatud ülemusele. Ja sellel ei ole midagi ühist marksistlik-leninliku elukäsitlusega. No ja päris lõpuks. Sykemäe poolt elu tagahoovist üleskeeratav tolm on kahjulik, sellepärast teda varjab lugeja eest ära meie nõukogude eluterve ning kauni põhialusena. Vot kõik need sõnad, kõik need ülevad peaaegu parlamendi tippsaalide laused, kõik need sõnad ja, ja lauset ühe tagasihoidliku ja, ja lõpuks isenesest manna, kreemilikult lõppeva heietamise kohta, abitu, aga parimate kavatsustega kirjandusliku elu parandamise ürituse kohta. Ja seda kõike ajal, kui Stalin oli juba mausoleumis ja kirjanike teine kongress Moskvas oli kogu vaoshoitusele vaatamata siiski mingeid muutusi aimata lasknud. Seda kõike juhtivas ajalehes, ohvitschoosis, partei häälekandjas. Kui minu kooliajast teegaablistide puhul ka midagi meelde jäänud ei ole, no siis üks õhkamine ikka Emelceed lõputult kaugel olid nad rahvast. See passiivne chia kaal. Ja ma ütlesin küll selle tsiteerimise puhul juba ära sõna, lõpuks aga päris lõpp. Rahva hääle artiklis on siiski veel lugemata, päris lõpp ütleb seda. Et kahjuks ei ole tegemist mitte ainult ilma sideme kui kirjaniku vigadega vaid aru tuleb päridaga sitlemelt kui Loomingu kolleegiumi liikmelt ja toimetajalt. Ja tuletatakse meelde, et alles hiljuti ilmus Loomingus Lembit remmelga meil ja mujal, mille mõningad seisukohad kutsusid esile terava kriitika. Ja nüüd näitab Loomingu peatoimetaja uuesti üles vähest nõudlikkust. Selle Leberete artikliga on nüüd lõppenud. Ilmasikene toimetas loomingut aastast 1053 kuni aastani 1957. See tähendab peatoimetas, aga tol ajal peatoimetaja nimetust ei kasutatud, olid toimetaja ja siis osakonnajuhatajad. Ta võttis ameti üle KT-na kohusetäitjana töötanud Oskar hulgartilt. Esimene numbrini sideme, toimetan alla, kirjutas on 53. aasta veebruarinumber. Kui praeguse numbrit vaadata, siis tekkis imelik tunne, nagu oleks toimetus kuidagi valmistunud ees ootavaks ajaloo murranguks siis nii täis on kõik materjalis Stalinit. Ma mõtlesin, tehke looming ilmumisega hiljaks ja pidi juba leinama selles numbris, aga number on trükki antud siiski, 21. veebruaril. Aga sisaldab muu kõrval siiski Juri Lotmani retsensiooni kogumiku literatuurne ennast sellest või järjekordsele numbrile. Aga juba kahe nädala pärast ootab toimetajat ilma sige mäed. Tõeline katsumus, sest märtsi alguses Stalin sureb ja suur surnu eeldab suurekaliibrilist leinamist ja seda loomi muidugi ka teeb, sest siin ei oleks mingi isikupärase tonaalsuse otsimine muidugi mõeldav olnud. Nagu ajakirja tegijad teavad ja kõik teisedki aimavad. Pidi ju märtsinumber oluliselt veebruaris valmis olema. Seda muljetavaldavam on nüüd leinaluuletulv märtsi loomingus. Ja siis hakkan Ma nendest vanadest numbritest sulle lahkelt raamatukogus lauale pandi otsima muutuste märke. Ja need muutuste märgid ei jää tulemata. Juba mainumbris luuletab Debora Vaarandi. Ma kuulen, kuidas metsad kohisevad ja koju tagasi mind kutsuvad. Luuletaja huuli selliste peatoimetaja ei hooli sellest, et ortodoksi telepaistab see minevikku ihalusena ja koju tagasi ning kutsuvad ja nad ei jäta seda ka, ütlevad, et nojah, ei jäeta bioloogismis ja tont teab veel, milles süüdistamata Ellen Niitu kes veel Ellen Hiiobi nime all 54. aasta jaanuarinumbris rõõmustab, et kaks on kõrgel pilvelaeva jätkaks nõlval Natket kaske ja lõpuks siis kas see on siis mingi ime, et me kokku juhtusime, et me kokku sattusime, siiski oli vist et me kokku sattusime kahekesi kevadel. Aira Kaal oli niisuguse ebamarksistliku elu mõistmise peale väga pahane. Aga Heldur Niit naeruvääristas kohe kohapeal ära selle luule võõra luule lugemise. See oli üks õhtu Tartu Kirjanduse Majas seal õpetaja tänavas. Ja siis, kuu aega hiljem võtab Debora Vaarandi sõna suhu. Ta paneb luuletuse pealkirjaks üks jõulumälestus. Ja seda teeb ta 54. aasta veebruaris. Me olime kirjastuses jõulude kui sõnaga hädas veel 20 aastat hiljem ja ei osanud seda tsensuurist läbi tirida. Ju on see minu pikk peatoimetaja elu mis paneb seda loomingut sirvides mõtlema just peatoimetajale Ilmarsike mäele, kes pidi ju kõik ära rääkima ja pidiga vastutama. Sest oluline oli sellele kah mõelda, et aeg ei olnud üldse veel klaaria korras. Sest näiteks alles kaks kuud enne seda jõulumälestust seda lubatavuse demonstratsiooni ilmub Juhan Smuuli-lt tookord veel Smuulilt oopus, mis vist on tema halvim kirjatöö, sest mustvalgel seisab loomingus Juhan Smuuli nime all ja ilmselt siis ka tema käega kirjutatult. Kibuvits Tooming, Kangropool, Kaarin kaskon, maskeeritud rahvavaenlased ja okupantide käsilased. Ja pärast lisab ta veel ka Andrei seni sinna kui teadliku vaenlase ja siis vaenulikkusega ühendab ta veel Hans Kruusi, Johannes Semperi, Paul Viidingu tähtede vehkledel palju. Ja sellest samast Loomingu numbris saab küll teada, et novembris oli toimunud partei keskkomitee pleenum. Smuul oli teinud selle ettekande nii, küllap samas vaimus ja samade sõnadega opereeris ta siis ka oma artiklis, aga ega sellest kergem ei ole. Mina tahan toonitada siinkohal just seda ilma Sykeme vaikset toimetaja tublidusest. Muidugi ei saanud ta vastu rääkida Smuuli artiklit trükkimisele. Aga see luule, teie kobamine, tee rajamine, see on täiesti ilmne ja noh, kui me tipphetki tahaks otsida, siis minu arust jõuab tippu näiteks 57. aasta märtsinumbris Paul Viidingu luuletusega dialektika ja Debora Vaarandi lihtsate asjadega aga ei piirdu ainult luule vihjelise mitmetähendusliku maailmaga. Näiteks algab 54. aasta mais loomingus eesti kirjanduse ajaloo neljaosalise kooliõpiku arutamine. Alguses leiba tuleb jõgi ja Nikolai Remmel. Siis jätkavad Heldur Niit, Villem Alttoa, Eerik Teder, Aarne Vinkel ja see on õigupoolest esimene tõsine katse rannapiiri, sellele keele ja Kirjanduse Instituudi diktaadile ja Endel Sõgeli autodid aktilisele kategoorilisusele eesti kirjanduse ajaloo muidugi ka kaasaegse kirjanduse asjades. 54. aasta Loomingu novembrinumbris vaidleb Sõgel küll pikalt vastu, aga toimetus ei jäta jonni ja kaitseb oma pikas lõpu kommentaaris põhiteesi. Seda mõtet, et Eesti kirjanduse ajalooõpikud on suured puudused. Vahemärkusena siia, et ma aiman kogu selle diskussiooni taga olev jõe suunavat ja innustavalt ja noh, tagant utsitama, et osa sest jõgi ja sideme omavahel minu arust väga hästi läbi. Kirjandusloo diskussiooniga maha saanud on käes uus erutus ja uus pahandus, see on Lembit remmelga reisijärgseks kirjaks nimetatud meil ja mujal, mida mainis kahandsleverest ja millest ründajate hammaste vahele ei jää muidugi mitte ainult joodikud, Tallinna tänavatel Jagolisev tramm ja siis kipsist sukeldaja kuju. Kadrioru tiigi ääres Päka remmelga trotsliku käega kirja pandud read. No näiteks meil peetakse tihti rahvuslikest küsimustest rääkimist natsionalism, miks ei ole see natsionalism, kui inimene arvab, et kohvi, aga kohv peavad olema eesti keeles Pihkva Oudova? Noh, see nagu midagi erilist ei ole, aga nüüd järgmine kohta küll märgid algavad, kuid mulle tundub, et mõned meie ajaloolased osattunud pärast kodanlikke ajaloo võltskontseptsioonide noh muidugi nende sõnade puhul, millised on 154 aga nii, et pärast taoliste kontseptsioonide purustamist nüüd tekst edasi tähendab, mõnede alusena tundus pärast nende purustamist teise äärmusse notabene kippudes käsitlema eestlaste ja slaavlaste suhteid kuidagi sentimentaalse ülearu roosale. Nii ehk sobib näidata balleti Kalevipoeg. Nii sobib näidata balletti Kalevipoeg finaalis ja kuid mitte ajaloolistes kirjutistes. Sidemed pisut tundes ei julge ma öelda, kui palju tema oli algataja ergutaja. Aga igatahes on temaaegne looming, murdeaja, looming. Uuenemisprotsess on käivitunud. Ja sellised asjad ei saa ilmuda ilma peatoimetaja heakskiiduta vähemalt nõusolekuta. Viimane sihukene poolt alla kirjutatud number on 57. aasta septembrinumber. Et annetaja nimi on loomingust traditsiooniliselt, tollal oli traditsiooniliselt viimasel leheküljel. Aga number algab juhtkirja ja Hruštšovi hobusega. Kirjandus ja kunst olgu tihedasti seotud rahva eluga. See on lühikokkuvõte. Nikita Sergejevitš kolmest kohati õige jõhkravõitu kõnest paise juulis 57. Ja küllap ka seletus sellele, miks sideme siiski pidi lõpetama. Toimetaja tegevuse oktoobrinumbrist peale toimetab loomingut uus mees Paul Kuusberg. Päris isiklik tutvus Ilmar sige mäega algas 58. aastal. Ka vähem kui aasta pärast tema kirjandusametniku tippaja lõppu. Ma pean kohe ära ühe asja, et erinevalt paljudest, erinevalt minust enesest, kes ma ilmast ilma alustan, lauset, kui ma Eesti Eesti raamatu peatoimetaja olin ja, ja kui ma noh, seda seda tegin või nii ehkki selliseks osutuseks puudub vähimgi sisuline vajadus. Erinevalt Neist edevaist ei rääkinud sigemäe nende 40 aasta jooksul, mil me ju tegelikult palju kokku puutusime, mitte kunagi. Et kui ma loomingut toimetasin, siis Tal puudus see erutoimetaja hoiak, milles peegeldub ja natukene kunagine toimeta hoiakse ülemus puudus tal täiesti see puudus nii valdavalt, et ma söandasin kohene isikliku tutvuse alguses teda jõuliselt toimetama hakata. Kuna suvelisin kaheksa homse tulin, siis olid seal kohe ees paar käsikirja, mis mulle siis anti noh nagu selli tööks, nagu ma pärast aru sain, üks oli Johannes selt Bachi käsitlus Oskar Lutsust ja see küll ilmumata. Aga ju ma sain sellest siis tuult tiibadesse ja läksin ka sigeme Vargamäe lugude kallale. Muidugi oli tal Karl Mihkla sarnaseid kohti, aga nad mõlemad olid lihtsalt samu dokumente kasutanud. Ja peale selle sideme olime ka veel Pearu prototüübi tütrepoja päris õigusega, kui ta rääkis vargamäest ja Tammsaarest. Ja see oli asi, mille ta oma nime eestistamisega kindlalt ära fikseeris. Sest tütre pojana olid alguses olnud Vedger ja veel Helmuta hetkel. Aga sellest siis sai Sykemäena tagasipöördumine Sikenbergi juurde mäel. Sikenbergi oli muidugi vaba õigus vargamäe materjali igasuguseks käsitlemiseks. Ja Paul Kuusberg rahustas mu kohe maha andes ka olulise toimetamise õppetunni. Kui ei pea ilmtingimata toimetama parandama, siis ei maksa oma variante pakkuda, kui ta sellest igat asja saab teha ja öelda mitmel viisil ja kõik need võivad olla head. Ja üldse peale selle ei olnud ju sideme üldse juhuslik ütleja, sest sõna huvitas teda väga. Kui algas suur uute sõnade tegemise aeg, tegi ilma sideme mitmeid pakkumisi. Eirama on meil ju kindlalt keeles ja seda ei saa enam üldse eirata, ignoreerimist rääkimata. Uudissõnade loomisel näitas taga Pearut iseendas taanise varjamatu uhkusega kirjutanud, kuidas kooliõpetaja Endel Vannas tegi mitmeid uute sõnade ettepanekuid. Muuhulgas on Endel Vannaselt pärika ärandama, mis pidi asendama kohmakad ära ajama ja asendas ka, nagu nüüd näeme pisara käima. Niisiis mees rahva hulgast. Endel vanas tegi ettepaneku ja kohe kirjanik ilma Sykeme toetas selle tuliselt sõna saju oma koha keeles kätte ja alles kunagi hiljem teatas sigemäe häbeliku naeratusega ta ise endal Vannas ongi. Noh, korra olin ma sedalaadi atraktsiooni puhul tarbetult tõsimeelne. See on mu teine ja viimane ebakõla vahekordades sige mäega. Olin vahepeal korra Eesti raamatuametitoolil ära käinud, aga siis peatoimetajaga tülli läinud, tollal peatoimetajana, Ehart Tedrega pärast lühikest sirbis ja vasaras olekut jõudnud jälle Kirjanike Liitu. No niisuguse paika kätte näitab ameti peale nagu organisatsiooniline sekretär. Ja noh siis selles funktsioonis Žanna kord kirja vist noorte hääletoimetajalt, et seltsimees sekretär, selle asemel, et kutsuda neid üles kirjaneksitlemine juubelit tähistama, võiksid ju ise oma ametkonnale vastavaid materjale organiseerida. Mina olin muidugi hämmelduses, sest et ma polnud mingeid nõudmisega näpunäiteid kellelegi saatnud. Ja siis ma helistasin ja sain teada, et mul ei maksa ajada lolli juttu, sest minu allkirjaga kiri on neil toimetuses oma, nõudsin selle kirja välja, niisugune kiri oligi seal olemas ja paarist teisest toimetus ka veel. Ja vaatasin tarbetu tõsimeelsus tahteta. Tõsimeelsus on nüüd selles, et ma hakkasin selle asjaga tegelema ja tuli välja, et sihukene ise oli need kirjad laiali saatnud. Lõi Paul Kuusberg selle peale käega, tema oli siis ülejäänud jõud Kirjanike Liidus, mäletaks sekretäri esimehe nime all, igatahes ütles ta. Ja see asi ka niisama. Aga kui ma ikka veel niimoodi solvunud ametnikuna oma õigust nõudes oleksin Debora Vaarandi kaevamasis, Debora Vaarandi, kas naerma ja ilmselt minu kehva inimeste tundmist ürgtõsidust pahaks panna, see on ju sigem, sihukene, tundra, jumal hoidku. Omamoodi olide suu sekeldaja. Ta tuli kirjastus või toimetusse, torkas hina pooleliolevatesse käsikirjadesse. Ta tuli laua juures selja taha, alatihti ta uulise päris missioon, mis on. Ja see ei olnud ju päris tavapärane käitumine. Muidugi ei olnud Stalini aeg ja uudishimu ei võrdunud nuhkimisega, taevas hoidku. Aga ikkagi ehmatas mind mõnikord see niisugune rabelev teada tahtmine. Aga teda lihtsalt huvitas detail. Ma ei mäleta näiteks, et oleksime temaga üle pika-pika aja jooksul kunagi laialt. Mitmest kandist arutanud nii-öelda põhimõttelisi probleeme küllaga. Me selgitasime mõned trükivea tekkemehhanismi ja ajasime taga mõne inimese eluloojälgi detail ja detailid, mitmed varjundid. Kui ta leidis Tammsaare 100. sünniaastapäeva puhul juubelikirjutise, kus haarad Habermann väljendas oma lugeja rõõmulause puhul, millega olla alanud tema Habermani tutvus Tammsaarega. See lause oli. Kui kummaline on kuum. Siis ei andnud see asi Sikemale kuidagi rahu hakkas seda lauset tekstist otsima. Ta leidis tõest ja õigusest ühe kuu. See oli vist jussi. Jussi enese tapmise eel. Igatahes tõelise õigus oli see kuu olemas. Ta leiab ka kuu näidendist. Kuningal on külm ja leiab kuu romaanist Ma armastasin sakslast, aga see kuu ei ole kusagil kummaline. No ja nüüd tuleb siis Sykemäe, ta küsitleb läbi tema oma nimekirja järgi üle 20 Tammsaare uurija ja lihtsalt kirjandusinimese kummalist kuud. Keegi ei tea keegi peale Tamsalust kummalist kuud näinud. Siis satub ta kokku Habermani, küsib temalt. Kaaberma ütleb, et see lause on juuditist. Sikena otsib juuditist Jailiga. Ta vaatab läbida esimese trüki ikkagi Leist. Ta tahab veel minna kirjandus, muuseumid hakata käsikirjast kummalist kuud otsima. Aga õnneks istuta seitsmeteistkümnendal mail 1923. aastal maha kultuurielu toimetuses ja räägib Vallo Raunoga. Ja järsku Vallo Rauma sähvatab. Ja, ja Vallo ütleb, et see lause on Oskar valdi salu meest. See teade saabussike mäele kell 17 17 võlg kuupäeval. Järgmisel hommikul. Sykemäe selle kummalise Kuusalu meest ka leiab. Sellest episoodist VEEL KAKS Hardemist. Esimene sigemale meeldis fikseerida aegu, talletada mingeid jälgi koos olemistest ilmast ilma käis ta ringi kas mingi kogumikuga või koosoleku trükitud päeva korraga. Tahtis autorite või siis istumisest osavõtjate autogramme, seal mingi liigutage, natuke lapsik. Pidev põlistamine, nagu ilutamme oma klassikaks pürgivas jõululuuletuses ütleb, mina olen päkapikk, habemega laps. Ainult et noh, Adeczykenel polnud. Ja sisse teine hargnemine. Ma mõtlesin hiljuti esimest korda riiulist. Ja lugesin ka siis esimest korda seal juba 10 aastat. Niisama seisnud vasaku käeluud pühendus ridadega heaks mälestuseks. Sealt lugesin ma seda kummalise kuulu ka. Lugesin muudki. Ja minusse jõudis rahulikkus ja närvilisuse puudumine. Ske lõpmata tunne, et igaks asjaks on aega, kui sa ainult seda tahad, on aega huvi tunda ka väikeste asjade vastu, mille teadasaamisest sul mingit kasu ei ole, milleks nagu õiget põhjust ei ole, et neid välja uurida, peale selle sa saad lihtsalt teada midagi. Ilma Sikenes oli väline sekeldamine, rabedusi rabelemine ja seesmine olemuslik rahu mingis kummalises seoses. Ja vasaku käeluud on liigutav ja hea raamat ja mul on kahju, et ma sideme õigel ajal ei osanud öelda.