Olid 1977. aastalõpupäevad Estonia kontserdisaalis oli Voldemar Panso matusetalitus. Sõnad, helid, nagu see ikka on. Keegi rääkis, et Panso oli ise väga täpselt ära määranud, kuidas kõik peab toimuma ta lavastust lõpuni. Poolel talituse peal tuleb saali Hellar krabi Ameerika eestlane. Ta näeb minu kõrval tühja kohta, tuleb istub, sinna, on möödas aasta. Meie kohtumisest tema kodus Washingtoni lähedal. Arvame, et oleks mõistlik pikemalt rääkida ja et me kokku, et kohtume kolmandal jaanuaril kell kaks kirjastuses Eesti raamat. Selle päeva töömärkmik ütleb niimoodi, et kõigepealt helistes kolmanda jaanuari hommikul Jaan Kross. Jutuks oli mingi Elleniga seotud asi, sisestus läbi Vladimir Beekman, siis tuli Arvi Siig ja siis kutsus mu enda juurde kirjastuskomitee peatoimetaja. Või oli ta juba esimehe asetäitja Kaljo itra. Paar aastat olime töötanud Hitraga kirjastuses koos. Et kui mind üsna üle kivide-kändude kirjastuse peatoimetajaks pandi määras kirjastuskomitee esimees Lembit kaik oma senise abi Kaljo itra peatoimetaja asetäitjaks. Me saime muidugi mõlemad Hitraga aru, et see pidi olema nagu kirjastuskomitee silm tamme peal, rääkisime sellest isegi korra. Ja tegelikult olitra suurepärane kolleeg ja väga omajoonega karikaturist. Peale selle. Igatahes oli temaga väga hea koos töötada ja varsti võttiski Lembit kaik ta enda juurde jälle tagasi. Ja nüüd, teisipäeval, kolmandal jaanuaril 1978 ta helistas ja kutsus enda juurdekomiteesse. Ja ütles keerutamata, et teada on niisugune arvamine, et külalisi poleks vaja vastu võtta. Mina polnud oma päevaplaani kellelegi tutvustanud. Juhi jälgisid Hellar Grabbi-vastuvõtjad, sest vastuvõtjad pidid ju ühel Ameerika eestlasel olema, kuid aastal 1978 Tallinnas oli ja nii siis jälgisid need vastuvõtjad ilmselt hoolega ta liikumisi. Olgu peale, ütlesin Maitrale, aga mul on graviga kella kaheks kokku lepitud ja ma ei näe mingit võimalust ja, ja ma ei näe mingit vajadust selle kokkusaamist nüüd ära jätma hakata. Eks sa ise tead, ütles Hitra. Ja ma läksin tagasikomitee ja kirjastus olid trepikoja kaudu ühenduses. Ajasin siis veel mingeid päevas ja siis helistab jälle endine alluv, jah, nüüdne ülemus vitro ja ütleb, et on ikka niisugune arvamine, et see kohtumine tuleks ära jätta. Ta räägib seda nagu vastu tahtmist ja mina räägin vastu, et paar tundi on jäänud ja kuidas ta seda ärajätmist endale siis tegelikult ette kujutab. Puht praktilised, mõtle midagi välja, ütle vitro. Seal pole siiski mõtet, ütlen mina vastu, me rääkisime selle asja enne juba selgeks. Aga oh seda visadust. Natukese aja pärast heliseb telefon uuesti. Vitro tekst kategoorilisel, nüüd teatate, et ka kirjastuskomitee ei saa seda kohtumist kuidagi lubada. Mina ütlesin siis umbes nii, et see on vist ikka minu asi, kellega ma oma kabinetis just nimelt kabinetis kohtun. Ma ei hakka ennast idioodiks tegema, mõeldes välja mingi jabura vabandusi ja peale selle, kui on vaja pealt kuulata seda lauset. Ma mäletan täpselt see mu kõrvus, et kui on vaja pealt kuulata, siis seda saab ju telefoniaparaadi kaudu teha. Seda viimast ma isegi tehnilisest küljest ei teadnud, et kuidas see täpselt käib, aga igatahes korra ma olin seda näinud, kui väliseestlastega kultuurisidemete arendamise ühingu sekretär Kadrioru administratiivhoone ühes tiivas, kus nad asusid muide täiesti tähtsusetu ja tähendusetu jutu eel naeratava näoga telefoniaparaadi lauasahtlisse paneb ja siis sahtli kinni lükkab. Nii et sealt ka minu teadmine. Jah, ja see jutt Kaljo itraga oli ka mu viimane jutt teemal Hellar Grabbi külaskäik ei sel päeval ega ka kunagi hiljem ei tuldud kõrgemalt poolt selle aine juurde tagasi. Aga krabi ise tuli väikese hilinemisega massiivsete häälekalt, nagu tal ikka kombeks oli. Lükkas ukse lahti ja siis imestas tohoo, nagu ta need pikad äälitsemised olid. Oo, sa oled siis ikka olemas või. Ja miks pagan, ma ei peaks siis olema? Eino muigab krabi. Täna on kõigiga midagi juhtunud. Ma pidin kõigepealt kunsti minema, aga seal oli mingi remont vä. Ja siis ma tegin aja parajaks ja läksin valgusse, seal oli ka mul kokku lepitud, aga seal oli haigeks jäänud, sina, siis ei ole haigeks jäänud. Ja tõepoolest, Eesti vene võimude suhtumine krabisse oli. Ta oli üks esimesi, mis sealt väljast, kes hakkas esinema Eesti ajakirjanduses, tähendab siinse Eesti Nõukogude Eesti ajakirjanduses oma nime all ja veel erikorrespondendina USAst reporteerides, tõsi küll, spordiasju, aga ikkagi nimi oli ikkagi sees. Ja ta oli Eestis suhteliselt sage külaline ja korra tuli ta isegi poegadega ja poisid olid siin kuidagi spordiringides sees ja mängisid õige heas seltskonnas korvpalli. Minu intuitsiooni elukogemus ütleb, et ükskord üritati tema Eestis viibimisega isegi midagi rohkemat. Nimelt korraldati enne seda, kui ta sadamas laevale läks. Põhjalik läbiotsimine, otsiti muidugi käsikirju, mida temale mana toimetajale siis eeldati toodud olevat hulganisti kokku. Igasuguste käsikirjade väljatoimetamine ilma tsensuuri loata oli ju rangelt keelatud. Keskkomitee osakonna juhataja asetäitja Ants Saar esitas sellest operatsioonist Kirjanike Liidu parteikoosolekul ülevaate. Seda küll operatsiooniks nimetamata aga ta ilmselt vaimustatud kavalast tuuramis võttest nagu nii-öelda peibutuspardi kasutamisest. Samas aga silmanähtavalt kurb, et tulemused nii väheefektiivsed olid. Õigupoolest on siin koht üheks kõrvalmärkuseks. Mul on tõepoolest kahju, et tolleaegsed julgeoleku töötajad, kes ideoloogiaga tegelesid, ei ole oma operatsioonidest reaktsioonidest ise rääkinud. See on ju ka Eesti kultuuriloo osa ja venelased loovad oma arhiive märksa intensiivsemalt. Ja, ja asi ei ole ju ainult arhiivide avamiseks ja dokumentide väljatoomisest, sest et dokumendi tõde on ju ka ainult osaline tõde. Dokumendi usaldusväärsust tuleb kogu aeg hinnata. Kriitiliselt tuleb kaaluda, mis eesmärgil üks või teine asi on kirja pandud. Ja ainult see on õige allikakriitiline lähenemine, nii et seepärast tahakski väga elavaid tunnistusi. Aga siinkohal võiks ju jälle otsast alata ja ütelda niimoodi, et ka nende elavate tunnistuste usaldusväärsust tuleb hinnata ja kaaluda ja nii edasi ja nii edasi. Aga mis nüüd sellesse krabi episoodi puutub, siis jäid minu mäletamist mööda sellega mingil mitte eriti dramaatiliselt moel vahele Ehin ja Kaplinski. Ja ma söandan öelda mitte eriti dramaatiliselt, sest Ehin oli ahastamiseks liiga joviaalne ja Kaplinski liiga globaalne. Aga 78. aasta alguses oli krabi jaoks ilmselt siis käes umbusaldamise periood ja sealt tulid siis need kontaktide keelud ja, ja helistamised mullegi. Nii sellelt kohtumiselt kirjastuses kui ka aasta varem aset leidnud külaskäigult krabi juurde. Ameerika ühendriikides ma mäletan seda suurt teada tahtmist ja samas suurt informeeritust juba ennegi. See viimane asi, mida ma olen imetlenud paljude väliseesti kirjanike juures. Nii oli tõepoolest Bernard Kangro ka rääkides alati tunne nagu elaks ta siinsamas kõrval siinsamas Tallinnas, tähendab, sest ta teadis nimesid ja tundis teoseid, ta teadis, sümpaatiad ja antipaatiaid teadis kokku põrkides uuseumisi. Krabi ei olnud nii intensiivne oma teadmist üles näitama, aga tema küsimustest ja seda enam parandustest oli selge, et kodueesti, kultuurielu ja poliitika ei ole tema jaoks midagi kuskil eemal olevat vaid igapäevane elu pärisosa. Ta andis sellest teadmisest märku, manas, millega ta oli seotud algusest peale, seega siis 50.-te aastate lõpust kuni viimaks viiski mana tegemise Rootsist USAsse. Ja ta andis sellest teadmisest märku. Kui õige mitme jutuajamise lõpus päris lõpus päris kõrgete kraadideni jõudnud tujus kostis ta küsimus. Ja kuidas siis on lugu Paul-Eeriku saatja aadressi väljaandmisega? Välisraadios ammustel aegadel kõlanud kirjanduskriitilised tekstid tookord anonüümselt kõlanud tekstid koondas ta hiljuti soliidseks raamatuks. Kunagi Harju tänaval minu juures istudes ütles ta, et on oma tööde suhtes perfektsionist ülima täpsuse ja täiuse taotleja ja taga ja nüüd on ta siiski oma koondpildi lugeja kätte andnud. Ja pagulusega nii pagulaskirjanduse pagulaskirjanikega seotud probleemistik ei olnud mul endal sugugi algusest saadik käes. Mul ei olnud selleks ei perekondlik biograafilist ega ka nii-öelda koolilist alust. Ma ei räägigi sealpoolse elu olemuslikus mõistmisest, sest selleks peab seda elu ise elama. Raimond Kolk on ühtama tegelast seletades, kirjutanud niimoodi. Mu kirjanduslik idee ja probleem pruunalembergi puhul on võib-olla pagulust kui inimlikule olemasolule ebaloomulikku nähtust esitada ja kujutada. Ja läbi tuntud ja läbi tunnetatud arusaamine Eestit 40.-te aastate keskel tabanud kultuurišokist kultuurikatastroofist. See arusaamine tuli mulle samm-sammult. 68. aasta kevadel üsna suure Kirjanike Liidu grupid, Rootsis viibides. Olin teil üsna kobav oma kontaktides ja oma hinnangutes muide noore ametnikuna kuidagiviisi eriti riivatav. Olin ju juba algaja peatoimetaja. Jaa. Mitu kokkulepet sai ju tehtud kogude väljaandmise kohta. Aga minu pealehakkamisel mõjus ootamatult halvavad see kui pärast viisakat, ehkki mitte just väga südamliku, aga igatahes ka mittevaenuliku külaskäiku kus üks järjekordne kokkulepe sündis, sõitsime koju ja kui siis meie koju saatja ütles, et kui teil väljaandmisel mingeid küsimusi tekib, siis lahendage neid minuga, sest saate aru, autori käed peavad sellest kirjastamisloost täiesti puhtad olema. Meil on siin Rootsis oma probleemid ja ta ei saa ennast ametlikult ja avalikult teiega siduda. See isegi Sulbas, sellepärast et enda arust ma olin üles näidanud niisugust mehe meelt ja unustanud ära kõik Klensmanid ja Adamsi, ma mõtlen tsensor Adamsiga. Ja sõlminud tõepoolest kokkulepiti aitäh ja nüüd järsku vaba Rootsi vaba mees tahab, et see kokkulepe oleks mingisugune salajane lepe ja et see nagu polekski, sest et temal on kohustused teiste ees ja amet. Ma olin küll oma solvumisest suurem ja nagu me seda ametikeeles ütlesime, nimetus läks kirjastamisplaani. Plaan läks siis keskkomiteesse kinnitamisele ja no muidugi büroo laua taga tõmmati igasugune võõras ideoloogia plaanist jäigalt maha. Ma ei tea, kas vasturääkimine oleks aidanud? Vaevalt küll eriti, sest, et suure maja ikka tolleaegset terminit suurema aja meeste käsutuses oli alati materjale tsitaate mõnest kõnest, katkendid mõnest luuletusest ja nende najal öeldi lihtsalt niimoodi, et midagigi, kirjastus mõtled, kavatses hakata välja andma inimest, kes on meid Nõukogude Eestit laenanud ja mõnitanud niisuguste niisuguste sõnadega. Nii et küllap ei oleks vastuvaidlemine aidanud, aga siiski osutamine viitamine, pagulaskirjanikud, kes on valmis, kes tahab meiega kultuuri koostööd teha, see oleks kirjastuse hoiakut tugevdanud. Ja muidugi ma alahindasin kaua pagulaskirjanike laiemalt pagulaspoliitikute ültse pagulaste omavahelisi pingeid seassegi situatsiooni keerukust. Mõnda aega tundusid nad mulle ühtse ja väga ühtlase perena kellest sai mõelda kui tervikust, aga lähedalt vaatate suhtluselu keerukamaks ja hoiakud nii poliitilise taktika kui ka esteetika asjades olid vägagi erinevad. Aga muidugi, seda vähem oli õigustatud see Berliini müür, mis siin kodus kodu Eestis püstitati eesti kultuuri vahele. See oli vaimu amputeerimine, parteiline kultuuri diktatuur. Et neid raamatuid sa võid lugeda, aga neid mitte. Ja neid nimesid sa tohid teada, aga neid mitte. Ja seda on lubatud mäletada, aga seda mitte. Olen väga tänulik asjaolude kokku jooksmisele pidulikult öeldes saatusele et aastal 1986 jälle rootsi sain. Ja et sõjaeelse Estonia teatri koridorides mälestustes ringi joostes tekkis kiiresti usalduslik vahekord imalt Rebasega KesK tundise teadis sõjaliselt Estoniat. Ja kui ta mind imalt Rebane Rootsi päevade lõppedes lennuväljale saatis ja oma elust kõneldes nii lahti läks, nagu mina vist kunagi pole söandanud minna siis ma sain aru, et on tekkinud ja mingisugune kontakt, mingi suhe. Rebane, tõsi küll, suri varsti meres. Aga enne seda, kui me rebasega leidsime mingisuguse mõistmisel, enne seda olid ilmad Laabani, Aino Tammjärv pikad telefonikõned, Bernard Kangro ka väga koduselt häälestatud Raimond Kolk, doktor Keilanud, Ilmar Malini vend, mind mitu korda üles otsinud Vello become. Ma ostsin abielupaar luuletaja ja arhiivimees Elmar Pettai ja paljud tunnid raamatute taga. Ja ma sain lausa füüsiliselt aru, et Eesti ei saa elada, ei pea elama ilma selle kultuuri kihitamis on seotud väliseestlastega Nende kunagise loominguta. Ja nende kultuurilooliste mälestuste ta nende uudisteoste, ta ei ole meie kultuur täielik. Sirje Kiilil näiteks oli see varem selge, kui ta Kirjanike Liidu parteikoosolekul pisaratega võideldes nugis Kirjanike Liidu osavõttu Marie Underi matustest. Aga ka hiline äratundmine on siiski parem kui mitte midagi. Igatahes kodus tagasi toimetasin keelt ja kirjandust juba natuke teistmoodi. Ja Kirjanike Liidu tolleaegse funktsionäri Jaak Jõerüüdi ka, saime siis kätte Rein Ristlaane ja siis muidugi ka kirjastuskomitee toetused Eesti pagulasluule antoloogia koostamiseks ja seda pidime tegema hakkama koos Ivo hilistega. Aga enne aeg tegi oma töö hoopis kiiremini kui meie helistega. Ja üks väliseestlasest kirjaniku raamat hakkas järgnema teisele ja kõik välja antud siinsamas Tallinna kirjastustes. Ma mäletan Andres Langemetsa valjuhäälsed avaldust. No kes oleks võinud seda uskuda? Vaatan loomingu aknast välja, Kalju Lepik kõnnib mööda Harju tänavat ja polegi nagu midagi erilist. Aeg on teinud tänaseks oma töö ja mõiste pagulaskirjanik kuulub ilmselt ajalukku ja ka väliseesti kirjanikul pole seda piiritust, mis varem. Aga ma sattusin nüüd üldiste asjade juurde ja ikkagi veel mõned näod ja hääled. Pärast seda mulle tähendusrikast 80 kuuendat aastat olengi olnud veel õige mitu korda Rootsis. Olen tänulik Ivo Iliste, ta viis mu oma koju Skoonesse Lõuna-Rootsi hiskoone enda pärast. Ivo Iliste naise, Jaan Krossi tõlkija ja Eesti Kirjanike Liidu liikme Birgitta Johanssoni pärast kui ka sellepärast, et helistajate juurest oli paar minutit bussini ja lühikese sõidu järel tuli ümber istuda ja paarikümne minuti pärast olid Lundis mis on eesti kultuuri jaoks väga tähtis linn. Kõnelustest Bernard Kangro ka, olen ma kord juba rääkinud. Lundisse on esmakordselt kokuga Valev Uibo puuga. Pärast oli neid kohtumisi temaga veel Tallinnas, nii temaga abikaasaga ja peaminemis. Valev Uibo. Puust mu arusaam, mis on jäänud, on mingi eriline selginenud pilk maailma asjadele mitte seda, et ta poleks olnud terav. Kust ta seda vajalikuks pidas ja mitte ka seda, et ta ei oleks teadnud askeldamisi ja rähklemisi nii oma kodus kui ka teisel pool lahte nagu kõik nad teadsid, aga ta oli neist kuidagi kõrgemal, need pisiasjad ei rõhutanud teda, ta mõtiskles tendentside ja perspektiivide üle või siis ajalooloogika võit loogikatuse üle. Ta muidugi ei eitanud valiku vajadust, aga ta tuli oma arutlustes ka korduvalt selle juurde, et alati ei anta valikuks võimalust. Ja korra ta ütles niimoodi, umbes kui oleksin olnud siin, see tähendab Eestis ei oleks ma võib-olla osanud teisiti käituda kui teie, kui teie kõik siin. Ja ma kujutan paljusid Eestis elavaid kirjanikke Rootsi sootsiumis, Nad oleksid seal täiesti omal kohal ja nad oleksid seal toiminud, nagu mina umbes nyyd arutas. Ja kui ma keelest ja kirjandusest Kadriorgu tööle läksin, saatis ta mulle sõbraliku kirja, milles lingvistiline tegeles. No naljaks, minu uue ametinimetuse nõunik, võimaliku etümoloogia, aga nõunik, nõusnik, vene nuusnik. Ja viimased helistamised, need olid siiski nukradoonilised natuke enne tema lahkumist. Palju on olnud neid viimaseid kohtumisi ja rääkimisi. Me saatsime paari inimesega Tallinna lennuväljal. Raymond Kulki, kes järjekordselt Eestis käis ja kes seekord kandis toatuhvlid. Nii nagu Paul Keres oma viimasel Tallinnas mängitud turniiril. Tuhvlid olid mineku märk. Alles mõni aeg enne seda oli vana Vasakpoolne Raimond Kolk paarile Neugapitalistlikule kultuuriajakirjanikule Stockholmis selgitanud streigivõitluse loomulikkust postsotsialismi tingimustes. Ja siis olid viimased telefonivestlusel Bernard Kangro ka, kes oli ratastooli jäänud, kelle alatine leebe elu kindlus ei kostnud enam. Ja oli ka kõne Grüntalite kodus, telefoni võttis ta abikaasa keelel ja kirjandusel oli Ivar Grünthal tähtpäevaks pilte vaja ja ma tahtsin rääkida Grünthal ei, kriitika kogu väljaandmisest eiei, ütles naine väsinult, Iivar ei tee selliste asjadega enam tegemist. Aga siis ta ütles? Ei, ei. Ah, teie olete, jah, ta siiski tahab rääkida. Ja me rääkisime trüntaliga veel tükk aega, ma sain mingi ehmatuse või kohmetusega aru, et see ei tee enam tegemist, oli öeldud liivakünkal jänese kõrval olles, sealsamas olles minek oli pikk ja raske. Ja nüüd ka veel korraks uks alasse. Sinna tõid mind Helga ja Enn Nõu. Ma nägin Enn Nõu vapustavat arhiivi, millest olen ka koda juba rääkinud. Nagu nõud selle aasta veebruaris, vabariigi aastapäeval Tallinnas ütlesid. On Enn nüüd pensionil ja saab kogu tähelepanu sellele arhiivile pühendada. Taan fanaatiline arhiivimees, see paistab ju tema proosateostest ka välja. Reaalse elu fakti ja väljamõeldise vahekord ilukirjanduslikus teoses. Ja siis ka lubatavuse nii-öelda sündsuse piirid. Need olid teemad, mille üle Enn ja Helga 24. veebruaril Tallinnas Kirjanike Maja musta laega saalis hoogsalt diskuteerisid. Ja ma kuulsin ainult esimest poolt. Aga toovad Uppsalas läksid nad pühapäeval kirikusse, ühe käes oli ettelugemise kord. Aga mulle kutsusid nad väikese kõhkluse järel seltsiks Ilona Laamani. Väike kõhklus oli sellepärast, et Ilona nagu seletas, n on tõrges igasugu ootamata kontaktide suhtes. Aga ta tuli siiski sinna. Nõudemajja. Ta on küll paar aastat noorem kui mina, aga siiski sama põlvkond. Oma luules on Ilona Laaman irooniline, murelik, terav ja kuidagi kinnine ja siis järsku ootamatult salvav. Aga selle mitmetunnise jutu jooksul olla valvas natuke mõistatuslik ja väga iseseisva maailma nägemisega ning valmis arutama asju. Paar päeva tagasi leidsin ühest vanast-vanast ta luuletuse pealkirjaga kuulsus ja see käib niimoodi ühepäeva liblikas oma parimates tundides, ütles, sain päris elusalt näha eesti poetessi, sellest jutustan kord õhtupoole oma lastelastele. Ja sellega sobiks ju ka lõpetada, kui mitte üks pooleli jäänud jutuajamine Kalju Lepikuga. Õieti vaid jutu hakatus, soov määritleda aasta-poolteist tagasi. Mis on siis viimasel perioodil viimase 10 aasta jooksul meie vahekordades muutunud, mille võrra on Eesti eestlaste ja välismaa eestlaste suhtlemine läinud loomulikumaks ja kas see on näiteks läinud ka jahedamaks? Kas eelmiste kümnendite salapära ta tuleb ju sealt raudse eesriide taga, ükskõik siis kas siitpoolt sinna või, või sealtpoolt siia. Ta tuleb ju sealt, kas see suhtumine pole mitte asendunud ükskõiksusega. Kas meil on palju vastastikku klaarimata etteheiteid, kui neid üldse on? Igatahes mingi sotsiaalfilosoofiline probleem siin igatahes on olemas muide ka väliseesti kirjanike teoste tulv. Nii Eesti Kirjastuste, uus trükkide kui ka paljude raamatu annetuste näol raamatukogudel ja niisama üksikinimestele. See tulv tuli ju ka niisugusel ajal, kui Eesti loeb märksa vähem. Dramaatiliselt võiks isegi öelda, kui Eesti ei loe, vaid rügab tööd teha. Sest tõepoolest, kui niisugune vara oleks meile seitsmekümnendatel sülle sadanud ja kui siis oleks muidugi vaba voli olnud, siis oleks raamatukogud üle päeva lugejate konverentse korraldanud. Praegu on teised prioriteedid. Aga ega ahmida ei olegi vaja. See, mida kirjutab eestlane poole sajandi jooksul välismaal korda saatis on ainulaadne kultuuritegu ja uus sajand on ju ees ja loodetavasti on see ikka ka raamatu lugemise sajand.