Kinno tulime oodatud külaline eksemplar ja meil on päris hea sukel, kohtusime läbi pargi, jälgisin sama samas ja käe-jala juures päris hea pärast olla. Käe-jala juures ja aita, mina ikke kraadin, kui ta ükskord on 25 kraadi, siis ma lähen suplema. Täna on siis iga aasta on üks päev olnud 25 kraadi aga mitte rohkem. Tänavu jälle see päev veel käes või ei ole, tänavu on vast üks. 20 kraadi, siis klast on? No lähme vaatame, seda maja meil veel ei olnud. Ei, ma käisin ükskord hiljem kirjanikkude ekskursiooniga siin isalise maja juba ja ja, aga nii kui me siin ikka pikalt ükskord istusime, see oli, see oli ükskord varem, siis ei olnud seda maja ühise hülja, seitsmeteistkümnendal oktoobril veel kinkisid mulle need kaunid krüsanteeme. Koidula nimelised tarva imekenad olid need. Ja kindlasti üks kuu aega oli ka siis ilusaid veel. Nii et see oli üks eks ilus ilus istumine, väitsin. Selles väikses toakeses näed siin ei keela, toimuvad meil siin käivad söömas ja kas need on siis krookusi kohati läinud, Krukuse asemed veel ja kui sa kätistada muru regati tänavu juba vist kuus, seitse korda niita saanud, millega käkida. Ei, mul on väikene masin, rohemonid, mina niidan omad sirbi. Väike muru on ka rohkem on teda või teil siin? Noh, ega ta ei ole niisugune oru, no ta on niisugune konarlik maa ja no lihtsalt rohi jagada pole varu. Niisugune ei saa võrrelda, mina külvasin selle muru, 35. aastal vaadati nende inglise Morude eurodeni jõuda, mis on kaks viset pidid olema ikka kui palju aastasadu vanad tagasi ukselehed ära, sellepärast kollase tasemed praegu need kaovad hiljem ära nagunii käike tuleb, siis on siin aias veel ilusam. Chrisin, välgud, galühed, dramaatilisem, tänapäeval need paduvihm õige sagedus tõusnud, ega midagi jälle puruks jäänud. Jään ikka parkisi ühte puusse, pikne põrutas sisse, ei muidu mõnes kohas viljapõldusid kuidagi nii väga ägedad sajud on nii maha pannud. Rästi näidake niidjale uusi kujusid, enam midagi haakinud. Kodu tulemata, tarkus, õpilasel tehelaidilt, toon siia trepinurga peale ühe kassi, pea kulli. Hakkab siin istuma valvama. Need on niisugused, aiad on, neid peaks alati nende koos olema tegelikult Eeessel jaamikul vahel no ja igasuguste lase aastaaegadel ja päevaaegadel, sellepärast mul ongi hea meel, et äike hakkab tulema seal. Jälle uue uue värvi, sellele laiale dramaatilisi need kujud siin juurde suurte välja, see on kohe täis pisut dramaatiline olek. Mitmes kord see on teil siin käia, ma arvan, et mul on vist neljas kord. Marvanni. Huvitavam aeg on, kui elulõng õitseb, see on juuli lõpust kogu augusti september siis on see sein ja aken üleni lilla ja muru on siis ka juba täiesti ühtlane roheline. Mis lilled on kõige ilusamad üldse mitte siin aias, hästi lilledest. Kirjutan kirja ja minul on väga armsad, need kollased, mis need on. Ai-ai aias, teate, need kõige odavamad lilled. Saia lähme siis, kui me abiellusime ja seal üleval Tartus selles ilusas korteris elasime, siis muud Lille'i ei jaksanud osta. Kõige odavamad. Küll need olid ilusad, need olid meil alati siis need on ilusad lilled, kõik. Aga muidugi on alati see, mis on nendeks seotud, see teinekord teeb siis mõned lilled armsamaks ja mingisuguse mälestuse ja nii nagu sul sai, oli meil vist Kerstiga mõlemil on ikka aasalilled metsalilled, aga sügislilled ka, tead, kui terve suve tegid rasket tööd ja siis said kooli sügisel. Ja siis olid floksid ja need, see lõhn siis said raamatute juurde. Meie kooliaeg oli ikka meil ikka lõbus aegs. Suvel oli ju hommikust vara hilja õhtuni, väga raske töö taludes või turbana oskab. Iga suvi meil Saaremaal oli nii, et lilled olid ikka lilled ja risid, rohes oli kõik see, mis aias kasvas, tegelikult no siis ei olnud mitte mingisuguses Rootsi, aga siis noor ja orjanid ja seal siis võis talle seebililled ja need olid siis need murtud, seda või need olid roosid siis sellise toredus, esimesed luuletused on ka ju tavaliselt ikka, kas noh, kui ei ole just tunde luuletusega, siis ongi lille või loodusluuletus. On küll, aga mina kirjutasin need lilleluuletused, Ernesaks tahab teha tsükli soololaule, ka mõistma kirjutusi mustungiltamate temaga vist tegemata või on tal tehtud, ma ei tea, lille luuletusi, Mats traat alustas, ma mäletan, kui kui ta oli noor vihane mees, siis alustes ka sellega, et heitis suure väljakutse kõikidele lillele avikutele ja tegid siis igavesti kaduvväike, pidi shows luuletajate põlvkond. Aga jah, ei nähtavasti neid asju kuidagi saa lahutada ikka. Luulest ta jääb ja ja jääbisid kõige nisu karmimatel, luuletajatel on, alati leidub neil ikaga ka lilledest luuletusi. No kas nad lihtsalt ka teinekord sümboliseerivad seda inimlikku ja õrna ilusat, milleta elada ei saa. Ja nii see oli, muidugi traadi suutis nali rohkem, aga eks temal on ikka hilisemas luules on tal väga ilusad just lootuse luuletused, just need ja, ja kõik see, mida ta siis nii pärinaga on niisugused luuletajad, kes alustavad linnaga ja kõigega, aga ikkagi tulemus, teatud tagasipöördumine. Millist ei ole ühtegi luuletajat, kellel ei oleks kuskil kallilledest räägitud või, või puudest või üldse loodusest ja taimedest, kas luuletused saavad sündida ainult suvel või suvel, ma ei, peaaegu ei ole kunagi ilusaid tänavaid ja suvel on nii, et oled nii, naudid seda, seda suve ennast, teised olemist ja ei ole, et sellesse lihtsalt nagu ära vajunud ja ja nii et need looduse luuletusest minu jaoks on küll ikkagi nagu ütleme siis memo paaride suvemälestused ja siis nad on nagu võib-olla. Nojah, see distants olemas võib-olla veel kaunim, kõik tundub ja ilmselt selle tõttu siis ikka vast rohkem, talvel tekivad need sinult ka vist niiviisi. Nojah, ma ei tea. Ega minu meelest ära ei lähe. Ja see pole üldse tähtis, mis sa kirjutad. Ja suvel on ikka raske kirjutada minu meelest üldse ma olen üldse vähe kirjuti, aga suvel on kõige raskem arvel lõbuks ja mis ta sõnad ikka teed, siis on võitjata võrreldes sellega, mis on, on nii võimas ja vägev, et sõbrad on kole? Ei tea. Niiviisi väikselt ringi kolada oleks vist kõige parem, kõige mõnusam nii tasapisi kolistada olla, maal tahaks veel päris maal, aga inimene muidugi aias tööd ja nihukeses aias mitte mitte kapsaste veel rohtu kitkuda, vaid vaid et kus sa ise oled planeerinud ja ikka ikka kui sa ei ole käsualune, vaid kus sa peremees oled, ise mõtled, mis sa teed ja siis halvasti. Vot see töö on huvitav. Nüüd tehakse kõik puha masinatega ka mina olen ju kogu kõik suved Einal olnud ja noorelt vilja koristanud ja. Ei, oli ikka tore. Hommiku tõusta oli raske, aga pärast ja siis jälle, kui jälle oli hea ein, kui läks vikati hommikul, see oli ka ikka pärast värskena maa tees on ikka ilu muidugi ka väga palju. Muidugi on nii piinlik natuke rääkida, sest iga ma maatööline võib ütelda, et ahmis Ta. On raskelt? No muidugi jah, kuule, kõige raskem töö, minu arvates on sõnniku laotamine. Seda ta käsu on, no kuule, midagi enam ei tehta käsitsi, aga ükski töö mul ei olnud raske, aga tead, kui ikka pikad õled alla pandi või niuksed ja siis selle argiga, see oli ikka kõige raskem töö sellest olete luuletusega kirjutanud. Tselluloos, seal kirjutavad rekest. Heina seest on ta kirjutanud ja mõnest niisugusest raskest asjast sõnniku laatorissist. Mulla kaevab, rinne, oleme jälle talgud on muidugi see on seal sõnnikulaudas jälle jälle see talgude lõbusa tehnika talgudega enamast teda ühest suust öeldu, et kui ta ei oleks poeedid, et siiski oleks aednikud või maatöölised aednikud. Aleksi küll isegi võib tõesti arvata, et oleks, ehk. Seepärast, et see töö on mulle küll alati ikkagi meeldinud ja. Nüüd on, aga kui teinud ka, siis niisama lihtsalt aednikuks ka ei saanud, poleks pidanud sinna kooli minema, ei olnud ühtegi kohta, kas ei olnud ja mina olen ka iseõppija. Ühesõnaga, me oleme viltu läinud oma eluga. Meil pole midagi kahetseda, meil polnud maad, sa mõtled kellelegi juures sulane olla, jah, ükskõik, olete aednik või mitte aednik kui sa aednikuna neist linna teenistusest parkide peale seaduse üks huvitav, aga aednik oli ju siis ka mõtled, kuigi omal maal? Nojah, see on nüüd niisugune ilusa teema, aga no üldiselt on ikka ju see praegu on nii palju kurba ka kõiges selles, mis me loodusega ühenduses on. Jah. Kerstil jälle on sellestki luulet ka kirjutatud, ületatud jõgi. Näguslikese loodusasi on nagu rohkem nüüd suurem jah, seotum, kui ta varem oli jah, kui ka ei olnud ohus inimkonna probleemiga juba terve suure planeedi probleem ei ole niisama ainult üksikute inimeste ilutsemine, kuule, meie elupäevadeks jätkub ikka. Te sõitsite nende sõidate veelgi sel suvel palju ringi, mis tunded teil tekivad, kui teinekord satud või teise kohta? Muidugi ühte ringi sõitmist, no eriti palju ma ka ei sõida, aga siiski kõige rohkem on see, kui kohtab huvitavaid inimesi. Ükskõik kui ilus on loodusega ikkagi, inimene on ikkagi kõige olulisem meie jaoks alati minu meelest meie võõrustajaperemees on õnnelik inimene. Ma arvan, vähemasti tema mõjub külastajatel nii, et lähed alati rikkamana ära ja ei ole säärast Naru tunnet, et et inimesed ei tea. Vaesed inimesed, mis nad maailmas elavad, ei teki nihukest kurba tunnet. Annilisi Väi. No näed, kipub ikka aedniku enda orjaks tegema vägisi. Nii et liiga palju on tihti teed aias. Sealsest magusorjus Marwan. Harjus. Nii ma tahan teda lihtsamaks teha. Jään vanemaks, ei jaksa nii palju tööd teha. Stan ümber korraldada, et ta lihtsam oleks korras hoida. Aga mismoodi lihtsamaksis pisid, taimed on nagunii on teil vist rohkem pisik taimed? Pisik taimed küll, aga nende vahel on ikka nii palju teise taimed, kogu suvepeapõhise oleme ja kui ühed ärajaid Daniel, teised asemele, nemad tahan rohkem nii dekoratiivsete lehtedega taimi aeda soetada. Aga öelge, mis asi see sunnib teid nii kõvasti selle kallal mässavad? Teeb muret on palju, sellest ise ka aru ei saa, kord olete andnud sõrme kuradile, võtab terve käe. See on nagu see loominguline moment ju siin kõva juures, just see inimene tahab midagi luua ise täitsa algusest peale mitte käsutäitja olla, vaid vaid ise näha, mis välja tuleb ja kõik, see on muidugi suur nauding. Siiski arvavad. Te viitasite siin sellele suurlinnainimese üksindusele. Tegelikult minnakse loodusesse üksindust otsima. See on teistsugune üksindus muidugi see nagu ei olegi üksindus muidugi looduses sest elavad ju tõesti metsade sees päris üksinda inimesed ja nad ei, ei tunne üksindust. Nad on harjunud ja majakavahid ja, ja kõik, see oleks mõeldamatu, kui see oleks nii piinav. Aga üksindus on ikka siis, kui sa oled inimeste hulgas, just nende inimeste hulgas on suurem, ütlesin ma olin terve talve Peedul ja tulnud mingid üksinda väga vähe pulse inimestega kokku, see ongi üksindus, kui sa oled inimeste seas vatsu eksinud ja võib tekkida niisugune kohutav tunne, et said nagu ratas, oled unustatud kuhugi teiste hulka ka ja sind ei ole kellelgi vaja ja sa oled seda ma kujutlen, et see on üsna suur. Suur traagika. Ja selle vastu muidugi väga suurt ohtu ei ole siis suurlinnades muidugi peetakse loomi mitmesugust ja gaasial toa lillekesi, aga noh, see on nii ikka vähe vähe, ikka väike asi, siga. Looduses tõesti ei ole üksindust olla, käib metsas, niisugune tunne on, eriti kuuskede puhul on mul niisugune tunne, et nagu kuused räägiks, muga. Ei ole Lähed metsa, seal on linnud ja ja nii palju on vaadata ja mis seda veel rääkida kui lillede marjade. Kui veel seente aeg on seal lihtsalt. Ma olen läinud hommiku välja, udud ei, märkad vihma kaela, tuleb üksinda medaleid, nii põnev on, jooksis tsenteri. Pärast õhtuks on sul neid seeni nii palju ja häälekat. Ja ei, ikka ikka hästi hästi. Onul ahavat nooremast peast küll, tahad olla rohkem linnas inimeste seas. Vanemast peast? Mina tahan küll ära maale minna, ometi koonduvad luuletajad ja üldse kirjanikud, kõik linn. Seda pilgatesse ka tihtipeale, et kõik räägivad sellest, et kui ilus on maal ja kui ilus on looduses ja ometi lähevad kõikjale tagasi oma oma nendesse kabinettides. Muidugi on ikka nii ka, et ega niisuguse elukutselise kirjaniku või luuletaja töö see on nagu iga muugi elukutsed, seda tuleb ikka niisuguses on ka, leidis keha ja, ja selleks ei jätku, et sa lihtsalt tundlad ja oled kuskil nii noh, nii ja kui me siin räägime looduses ja, ja kuulad kuuskede juttu ja sellest kõigest on ikkagi sa pead lihtsalt ikka laua ääres istuma ja ja seda vaeva nägema ja, ja see on ikka suur töö ja selle kirjanik kutsega on seotud ka ikkagi väga paljud veel muud probleemid ju, et noh, kasvõi kõik seal toimetused ja oma organisatsiooni tööd ja kõik need on ka veel olemas, nii et see on siiski arusaadav, et kirjanik töötab linnas. Minu meelest see ei olegi nii väga võõrastav nähtus. Kirjaniku elukutse oli just niisugune, ta muidugi võib linnas, aga tema võib ka väga hästi maal olla, iga enam kutsega ei, ei saa ju. Ta võib all ja meil mõned on ka nii maal siis, aga ikkagi väikelinnades on ka ja meil ei ole ju siiski ka meie mahu ulatuses ei ole see probleem üldse nii väga tähtis, nii Tallinna või seal Elva või maa-asula tund lahed vahed on üsna väikesed lähedal, et ja niiet see on nagu taskigi on elama asunud ja sisse seadnud ennast ja tihti on ka brekondlik. Panevad ühes kohas elama ja Discosmite ja nii ma arvan, et see meil vas niisugune suurt probleemi ei ole, et kirjanikud linnas elavad otsekohe. Ja ja üldse ka see jutt niidet, et nad ei kirjuta maa elus, sellest võib väga palju rääkinud, tähendab, ütleme, põllumajanduse, Ega selle jutuga ka seda asja paremaks ei tee, sellepärast et igal kirjanikul on oma kutsumus ja kui tema seda kutsumust ei tunne, siis võid võib, tema oli nii palju rääkide Heda kui tahes, et et vaat seda on tarvis ja mine kirjuta maaelust nii edasi, nagunii ta ei kirjutanud sealt head nahka ei tule. Säält tulevad kirjanikud, kelle lapsepõlv hulgast tööliste seas või lapsepõlv ja noorus on väga tähtis, kus inimene need on veetnud. Praegu näiteks mina võiks vanast endisest külast ja majandust küll kirjutada, aga ma ei tea, sa ju praeguses kirjutada, aga see, et ma jalutan, tead kuskilt kolhoosist läbi või mõni päev kuskil peatume. Ega see ole tundmine ja mina arvan, isegi kui mitmeks kuuks minnakse isegi pooleks aastaks siis sul on ikka oma kirjanik, honorari omad, sinu elu ja sissetulekud olenevad hoopis teistest asjadest, vaid sa pead elama selles elus, töölisperekonnas või, või kolhoosi perekonnas, nii et sa sinna perekonda kuuluv ja sinu kõik eluhädad, on need hädad sinu omad, aga need rõõmud on siin omad rõõmud. Aga mitte pealtvaatajana arvan, kajastanud ka raske, kui minna köie, elad kolhoosis praegu hetkeks muidugi on seal noh, hästi palju on vaja muidugi sealjuures siis niisugust puht puht nisukest tehnikat õppida, sellepärast et see on niivõrd muutunud, et ei tea seal elades lapse ja täiesti iseendast Küldi. No see on muidugi kõik võimalik, see ei ole nii võimatu. Seal on võimalik omandada. Aga, aga seesama just jah, et, et nende niisugust neid probleeme omal nahal nii kuidagi värske, et ära tunda, selleks peab tõesti olema seal kasvanud selles uues külas, muidu tulebki uued. Eks sealt tulles juua või kui on jälle väga pidev joon, ütleme näiteks Heino Kiigel, kes kogu aeg on maal jalad kogu aeg selles suunas edasi läinud ja tema on selle asja sees kogu kogu aeg, siis on see veel mõeldav. Aga missugused nisukesed pretensioonid teil oleks selles suhtes kirjanikutele, seltsimees tamm? Mida te tahaksite üldse kirjanikud, kirjutad? Miks ma ei ole lihtsalt leidnud veel kirjanikku, kes nüüd tõsiselt väga huvitaks? Niisugused no niisugustest eluringist ikkagi rohkem huvitaks lugeda, ütleme teemad kasinad. Memuaar on meil tõesti vähesn õigust sääraseid huvitavaid memuaare ja kui ei olegi ja mina loen ka neid hea meelega, ma ütleksin, vanad. Te räägite naist hästi, inimeste hakkasime lugema, aga ma ei tea ikkagi tõesti Ma näen, et nendel on niisugune suur väärtus ikka kui on hästi kirjutatud. See on väga huvitav lugeda. Jah, see on just küsimus, et kui on hästi kirjutatud igavalt memuaare kirjutada, neid ka ei taha lugeda. Ma ei taha muidugi, ja meil on väga palju, ütleme, näitlejad on kõige rohkem kirjutanud memuaare, aga no need on ikka niivõrd ühesugused kõik näitlejad, muidugi ta on eestiks neljaniaal, kirjutajad, nemad on kõik jäädvustanud, nendel on alati albumeid, kuhu nad kõik oma elusündmused ja mis nendel on. Ja siis noh, see kere ikkagi ja aga üldiselt nad ei ole küll ikka väga huvitavat, huvitavat kirjutet, kõike huvitavat, kui nad oleks muidugi säärased memuaarid inimestelt, keda me võib-olla ei teagi, aga kellel on väga huvitav elu selja taga, niisugusi, mis meie hulgas on küll ja küll me ei leia neid ainult üles. Onju meile tuttavaid ka küllaltki huvitava elu olnud, näiteks. Ma mõtlen, kui neis Nigol Andresen oma memuaare kirjutatakse. Ja ausalt kirjutaks kõik algusest pääle, kus ta ka noor õpetaja oli ja see oli ju, see on täitsa meie ajalugu ja, ja kui ta kõik lähevad ja võib-olla ka kirjutava, ma arvan, et tema elu on ja ta teab palju, minusugune ei tea ju, palju asju ka alati on selle asja juures on ikkagi see häda, et inimene teinekord ta lihtsalt ei, ei aima seda, mis lugejale on, oleks huvitav üldse teisele inimesele huvitada, kirjutab oma memuaarides ja kõike seda, mis mida on võimalik mujalt kätte saada. Seda päris päris niisukest, värsked vahenditud nisukest vemaari peaaegu ei ole netona karv ka mina praegu mul pooleli maak trenni, see memuaarid või autobiograafia un pooleli, ta räägib kagi ikkagi ka niisugustest asjadest, mis ei ole teistele huvitav, aga ta oli väga vana mees, kui ta seda kirjutas. Nii oma perekonna pisiasjadest, mind oleks huvitanud rohkem. Nii laiemalt see olustik seal. No ei ole, Ants Kruus ei ole jõudnud oma memuaarid ikka veel päris niisuguse niukse hilisesse itta kujunemise aeg on Vistan ja kirja pannud. Nii et ei tea, kuidas tema seda teeb. Hans Kruusi memuaarid on päris huvitavad lugeda, aga teie vestlusest siit ma panen ka mõndagi kõrvalda. Keeldudes ise praegu tegelen. Ma kirjutanud Sangaste grafist tema elust ja perekonnast ja minevikust ja Sangaste rukkist saab varsti 100 aastat vanaks. Ja see on nelja aasta pärast ja selleks ajaks ma tahaks midagi kokku saada, aga mina ei ole kuigi osav kirjutaja. Sellepärast ma tahan just, et seda rohkem elavamaks ja ma pean nende oma kirju kõvasti siis. Ja olen praegu ülepeakaela sellega tegevuses, et ma kogun materjali, loen ja kirjutan maha. Mul on praegu siit, loen tema ema, kirino, mis 100 aastat tagasi on kirjutatud sealt avaneb selle perekonnaelu väga huvitavalt ja ma teen sealt väljavõtteid ja ja ma arvan, et see teeb selle huvitavamaks, kui mu oma sõnastust. Kindlasti on see õigem niiviisi teha, seal see võib tulla, väga huvitav asi, ma mõtlen. Jumal siin materjali, palju nende kirjavahetust ja ma võin teile näidata Dokumentidega on alati, Need on alati hea, et sellepärast ma võrdlesin seda vaenukoki, seda, mis temast kirjutati elujanu ja on temal on ju ka olemas tema kirjades kirja, see on nii hirmus huvitav, aga kui ta niiviisi ümber jutustatud tehtud literatuuri ja puhas literatuurne. Ega see kodi gooti tähestiku välja. Siit lisaks mina küll, mida ta Rueeni? Mul on tema kirju, mitu mappi nad saatsid, kui nad ära läksid. Siit siis ta saatis koguma materjali, mis rukki kohta puutus siia. Me pidime avaldama tema monograafia, aga siis tuli sõda peale, jäi see asi pooleli. Aga nüüd ma võtsin selle asja uuesti üles. Aga kuidas Sangaste rukki saatus üldse, kas ta on praegu meil kasutusel ei ole, ma ei tea. Ta on praegu meil rajoonitud ja töö käib Sangastes edasi. Aga seltsimees talle tegi otsa lahti ja hakkas rääkima, vist temal parajasti käsilane oma jutus ka praegu siit edasi aja. Ütles hüppelkas, rahunes. Lõpetasin seal ka pooleliolevad asjad ära. Katalasemana näidendi kirjutanud, see on ju teada, et näidendi kirjutasid kuigi seal põlema lugeda. Näidendi küll, aga esialgu ei tea, mis ta veel väärton seda ütlevad tulevased põlved, seda nagunii ei saa praegu teada. Läksin laua juurde, tahtsin juttu kirjutada, aga järsku tulid kolm tilti silma ette. Ja siis ühega nägin natuke vaeva, aga muidu ei ja arvan, et, et ei oska teist kamist kirjutada. Nii et täiesti kogemata. Ja siis ma mõtlesin, et ta tõepoolest kuulan, nii, kohe näen kohe nagu noh, ja siis ma mõtlesin, et no jahes kirjutas näidendi juba sellepärast, et nägin, siis on vähem sõnu saab vähemate sõnadega ära hajutatud, kui jutuks oleks pidanud. Nagu aga tõesti kogemata eluilmas ma pole mõelnud näidet kilt. Ja kas neid pealkirju ära? Pealkiri jah, kaks viimast rida. Kaks viimast rida, viimastena ilus pealkiri. Peaks mulika kogemate juhtuma. 10 aastat ei siiski vist vähem natukene viimast luuletust ma ei saanud, siis? Ma ei tea veel ja ma olen ka muidugi midagi teinud, aga ma olen nüüd lihtsalt tõlkinud ja omajagu ka. Tõlkimine on päris huvitav, tee aga nii midagi oma loomingust ikka ilma selleta kaika paha elada küll ikka peab midagi tegema, aga praegu ei oska öelda, mida just ikka tahaks luuletada veel, ma ei tea. Ehk oleks mul jõukohane. Aga mismoodi? Et vanamoodi saama? Mitu kord mõelnud, et muidu väga pannakse pahaks seda, et on kuid järgi, kui kirjutab luulet, eeskujud järel lõpuks on ju, kui inimene kirjutab iseenda eeskuju, järeldus on täpselt sama halb, see ei ole ka varem ja minul ei ole enam mingisugust oskust luuletusi kirjutada. No vot see ongi, see kaob ära. Ei ole seda ametit, see, seda ei õpi ära mina, mina pole kunagi osanud iga kord, kui hakkad, ikka ei oska, ilmaski ei oska ja siis ei jää üle muud kui see, millest me alustasime. Aednikuks hakkate valmis? Mina tõsiselt kavatsen Peedul hakata ja teha nii kui tassis seda võtab igal juhul Ari oma aeda. Nii, või teisiti, kas siis sümboolselt ja sangar on üks väga hea värss ja see käib praegu just minu kohta. See on jahtub, lahtub meelt, pinge vaikselt oma aeda hari ja vaid kajan, asu hinge ulatub maailma varju. Taagile sina nii löömamees see kõige konsul tegemist köiekontserdist, Kristjanit, sa räägid, et sidur kaudselt ulatub Ahri kullaga osalete ühendate mõlemad harib sedasama väikest aeda Saaritega. Luule Surtad, saite.