Vikerradio. Tere kõigile on taas üks nendest hommikutest, kui väljas valgeks ei lähegi. Aga jutusaade oma külalistega tahab just niisugustel kuulamise hommikutel ikka head seltsi pakkuda. Tänan stuudios Margit Kilumets ja jalgpalli ajakirjanik Indrek Schwede. Tere hommikust, Indrek. Tere hommikust. Helipuldis aitab meil liivi karaka ja ma ütlesin, et sa oled jalgpalli ajakirjanik. Ja mõtlesin, et Eesti on nii väike. Isegi lihtsalt ajakirjanik on keeruline olla, mõnikord tundub, et sa oled kõikidega ja kõigest juba rääkinud. Aga sa ikkagi identifitseerida ennast, kui jalgpalli ajakirjanik. Jah, ma arvan, et ongi kaks varianti, et ma olen kas jalgpalli ajakirjanik või lihtsalt ajakirjanik, et kui öelda spordiajakirjanik, siis minu jaoks läheb see nagu teemast mööda, kuna no minu jaoks tõepoolest on jalgpall ja sport kaks eri asja, et jalgpall kuidagi on saavutanud sellise iseseisva autonoomse staatuse ja Ta ei mahu enam sinna spordi alla minu jaoks, mida rohkem ma seda jalgpalliga uurinud olen ja, ja tema seoseid ühiskonnaga, poliitilisi, sotsiaalseid, kultuurilisi ja täna ma leian, et seal on väga palju erinevusi spordi ja jalgpalli vahel ja ajakirjanik võima ka olla, sest lõppude lõpuks ma olengi ajakirjanik ja, ja mõnikord kirjutan ka hoopis muudel teemadel peale peale jalgpalli ja, ja spordi. Aga millal see juhtus, et jalgpall ja sport sinu jaoks nagu kahte erinevat teed pidi läksis meenutad sa seda, ma ei tea, kas päeva aastat või hetke. No vot, eks ole, et päeva ei ütle, aga eks ta niimoodi seda jalgpalliuurimise lugemisega tulnud, et mäletan, kui ma hakkasin Inglismaal käima perioodiliselt 90.-te aastate lõpust ja jalgpalli pärast ma seal käisin ja aina rohkem ja rohkem hakkasime sealt tagasi tulema raamatutega jalgpalliraamatutega, inglise keelsetega, mida ma lugema hakkasin. Ja siis avanes minu jaoks täiesti uus maailm ja hiljem loomulikult olema raamatuid tegelnud juba teades, mida ma tahan saada. Sest iga aastaga ei käi Inglismaal ja kõiki raamatuid ei ole ka poelettidel saada. Aga ühel hetkel vaadates seda jalgpallilektüür ja, ja eriti pärast seda, kui ma sisenesin ütleme siis jalgpalli sellise akadeemilise kirjutiste maailma, siis ma sain aru, et see on hoopis midagi muud. Et ma võin siin tuua niukseid võib-olla mõne niukse, hea näite, et on olemas väga head akadeemilised andmebaaside elektrooniliselt siis ja ma kunagi lõin seal sisse sõnad jalgpalliühiskond ja siis võrdlesin ka teiste spordialadega ja need vahed olid mõne alaga, sa rohkem enam kui sajakordsed näiteks korvpalliga oli, mis seal seitsmesajakordne vahe mitte siis 700 võrra, vaid korra ja võrkpalliga oli kuue tuhandekordne. Et see tähendab seda, jalgpall ikkagi väga palju on olnud, on selline ühiskonnamudel, kuna teda mängitakse kõikidel kontinentidel, kõik rahvatada, mängivad, mängivad suured väikesed mängivad rõhutud ja need, kes teis rõhuvad kõik sotsiaalsed kihid ja midagi ta ikkagi peegeldab. Ja seda näitavad ka need väga huvitavad artiklid, mis ilmuvad ja jalgpallis on olemas ikka täiesti teadus, a4 olemas. Jalgpallis kui kultuurist, jalgpallikultuurist kõigest sellest me jõuame järgneva 50 minuti jooksul kindlasti rääkida. Aga raamat, mis tegelikult sind siia saatesse täna hommikul tõi, kannab pealkirja Mart Poom, minu lugu. Ta on sinu ja Mart Poomi ühislooming ja enne kui me sellest raamatust rääkima hakkame, kuuleme lihtsalt ühe mõnusa hommikuse loo. Inimesed saavad sisse elada. Saavad võtta väikese kohvitassi või midagi muud mõnusat ja selle loo nimi on, kui kõlab sving. On? Teistest saamadest tale üpriski reedaks. Aasta laeva puuduvad. Rikk Ingereda. Unistan veel ma. Pean täis saama ümbriski kuulunud ka Reeda. Mööduda aegudename. Riiuliplaate ka siis, kui tema eelnenud Aasta laeva puuduvad. Ja. Mõnus duett Kaljo terasmaalt ja Uno loobilt stuudios täna hommikul Margit Kilumets ja Indrek Schwede. Ma mõtlesin selle Mart Poomi raamatu peale kuidagi ühes võtmes filmiga, millel nimeks poisipõli, mida filmitud 12 aasta jooksul. Ütlekas sina tegelikult seda raamatut tegema hakates teadsid ka juba ette, et kui Mart peab päevikuid ja kui ta kaasa tuleb selle mõttega, et siis sellest sünnib midagi võimsat. Ega ma päevikut olemasolu teadvustanud üldse endale, kui me hakkasime tegema ja päevikut tuli lihtsalt sellepärast välja, et Mart tuli tagasi Eestisse pärast siis Inglismaal veedetud profikarjääri ja lihtsalt ütles mulle, et mul on päevikut ka teise pakkus neid. Kui neid päevikuid poleks olnud, oleks raamat samamoodi sündinud. Ta oleks kindlasti teistsugune. Kindlasti oleksid õhem sellepärast, et inimene ei suuda ju meeles hoida kõiki asju, mis tal on mõneteistkümne aasta jooksul kogunenud, kui ta on olnud jalgpallur ja nii erinevates klubides mänginud, aga päevikud andsid nagu selle aluse, et tõepoolest sai peaaegu päevalt läbi käidud ühe inimese profikarjäär. Sa oled kirjutanud selle raamatu minavormis natuke nagu noh. Et mina astub minu kõrvale ja kuidas sa selles eesti kultusfilmis on, et kas oli keeruline? Ei olnud, ma mõtlesin selle peale, et et tõenäoliselt lugeda on kõige mõnusam siis, kui mina-vormis tehtud, muidu oleks kuidagi nagu mingis kolmandas isikus vahepeal ja, ja kuidagi see asi oleks jäänud kaugeks ja, ja loomulikult pärast seda, kui, kui ikkagi ma sain aru, et päevikuid saab väga hästi kasutada. Tõenäoliselt minavorm ongi kõige kõige parem selle raamatu jaoks. Et ma arvan, et see oli kindlasti õige otsus ja, ja ei olnud üldse raske, sellepärast et loomulikult mõju toetusin kõigesse mardi jutule. Ma ei saanud sinna midagi sisse luuletada, küll aga küll, aga see minavorm ja mõnikord oli niimoodi. Kui meil oli mõnest asjast juttu olnud, aga ma tahtsin, tundsin, et seda oleks vaja nagu natukene täiendada või tihendada teksti või paremini põhjendada. Siis ma mõtlesin ennast margiks küll mõnikord ja selle teadmisega ta ju loeb selle läbi. Ta ütleb, et ei, ei indrek nii ei lähe, nii, ma ei mõtle. Selle julgusega ma küll mõningad niuksed mõtted ja lõigutsena juurde kirjutasin, aga nii palju kui ma mäletan, siis nad läksid vist kõik mardi silme alt läbi ja ta kiitis heaks. Teil ei olnud üldse sellist kriisi kohta, et oleksite kusagil konflikti serval olnud. No tõesti, ma usun, et nii pikka tööd koos tehes väga keeruline on kogu aeg hästi läbi saada. No Mart ei ole üldse konfliktne isik, et see on juba alata number üks, teine, mis oli väga hea, oli maha pandud ja seda ta ütles ise ta tahab, et raamat oleks aus selles suhtes mitu korda ja seetõttu meil tõesti ei tekkinud mingeid konfliktikohti, et võib-olla seal paar korda oli niimoodi, et kus ma soovitasin talle, ütlesin, et kuule, mõtled, et kas äkki sellest võiks pikemalt kirjutada, noh et mitte, küsimus ei olnud selles, et midagi ära jätta, vaid mina soovitasin võib-olla pikemalt lahti kirjutada mingisugune noh, tema, tema elu, mingi, võibolla Mustamäehetk, et sellest oleks huvitav inimestel teada. Ja siis ma andsin niimoodi mõtlemisaega nii-öelda ja ja Mart mõtles ja, ja noh ka jällegi ikkagi enamasti ta arvas, et jah, et teeme, teeme siis niimoodi. Ma räägin siis pikemalt selle asjale. See ei ole õnneks üldse niisugune muusi inimene ja seetõttu ma julgen ka küsida, et mis on kõige valusam etteheide, mis sulle selle raamatuga seoses on tehtud. Veel ei ole tehtud, et ma olen küll kõigile tuttavatele öelnud, kes on raamatu saanud, et kui seal midagi on, eriti kui mingeid faktivead või muud asjad, et kindlasti öelge, et mul oleks väga huvitatud ja ühte faktiviga ma juba tean seal leheküljel 282. Noh, see on natuke spetsiifiline, pole, pole vaja seda sinna hakata, et hüüdma. Aga muus osas veel ei ole neid etteheiteid olnud, aga ma hea meelega ootaks. No mina ütlesin sulle küll, kui me selle saate asjus kokku leppisime, et need väga spetsiifilised jalgpallikohad, anna andeks, Indrekuga herned edasi, sest kuidas läks mäng aastal, ma ei tea, 92 sellel või teisel staadionil ja kuidas seda samm-sammult, et tõesti noh, jalgpallitehniliselt. Lahtiseletatult ma ei tea, kui palju naisi on, keda see võiks huvitada, et sa ja te olete ikkagi kirjutanud väga teadlikult meeste raamatu. Noh, ei ole, et ega, ega me ei mõelnud niimoodi, et sihtrühm on vanuses see ja see sugu selline, eks ole, huvialad sellised, see raamat on kõigile, keda esiteks huvitab Mart Poom, teiseks, keda huvitab jalgpall ja kolmandaks keda huvitav, võib-olla isiksuse kujunemise lugu. Ja neljandaks, võib-olla tõesti, et, et, et ka neile inimestele, keda võib-olla huvitab see, et kuidas siis pere lugeval profisportlasel, kes ise tõstab peret kogu aeg esile oma jutus ja kellel on väga oluline perekond. Et miks, miks mitte, eks ole, ka selline lugeja võiks seda siiski kasvõi ühe silmaga lugeda. Mart Poom ise on öelnud, et tema kujunemise teel on olnud olulised sellised spordiraamatu nagu Erika Salumäe viraasia ja Jaan Taltsi tahe. Jah, Jaan Talts, Paavo Kivine koos tegid. Aga sinu kujunemise teel, millistel raamatutel on oluline roll? Tohutult paljudel, et see läks väga pikaks, aga, aga võib-olla üks niukene huvitava noh, selline raamat oleks ehk nahksuka jutud. Et ma mäletan, et kui ma neid lugesin siis väga vastuvõtlikkus eas. Praegu ma kardan, et nad ei jätaks mulle mitte mingisugust muljet, aga see oli vastuvõtlik iga ja mis mulle sealt ikkagi väga külge jäi, oli see sõnapidamine, ausus. Ma isegi mäletan, et kui ma vist raamatu kaane kinni panin, siis isegi vist pisar kukkus mul. Mis ma võisin olla 12 13 aastat vana ja, ja vot see on küll jätnud tohutult sügava jälje ja ma olen hiljemgi rääkinud mõne kirjandus inimesega, kes on öelnud, et, et novot Indrek, kui ma olen selle loo ära rääkinud, et see näitab, kui oluline on noorsookirjandus inimese kujunemisel. Et me võime seda pidada ju võib-olla mingi tühine lookene või, või mingi kassikese või koerakesest, eks ole. Aga kuidas sealt antud mingisugused, kas tõekspidamised või sellised armsad lood ja, ja, ja see, eks ole, et, et mis on elus nagu oluline ja, ja millised on head asjad elus kõik see sõnapidamine, ausus ja, ja headuse, et see võib tegelikult just nimelt noore inimese hinge pugeda sealt varases eas ja neid selliseid raamatuid lugedes. Meie seda pommi raamatu juttu nüüd siin lõpmatuseni ka ei veereta, sest et mul on nii palju muid asju, mida ma sinu käest tahan küsida, aga ütle selle teema lõpetuseks. Kuidagi sa nende noorte juurde tulid ja ma arvan, et see Noorte inimeste mõjutamine või, või neile midagi ellu kaasa andmine millegi ellu kaasa andmine on ka selle raamatu puhul tegelikult üks olulisemaid asju. Jah jaa, ja mulle nagu hästi meeldib seal selle Mart Poomi, no ütleme siis ikkagi pöördumine võib-olla noorte poole ja, ja kõigi nende poole noolte poole, kes tahavad mistahes elu alal läbi lüüa. Ta on väga hästi, selgitab seal, milline väärtus on ajal, kui vähesed on ja ta ei loe seal mitte ainult tunde ega minuteid, vaid ütleb ka, noh, ütleme siis natukene võimendatult, et ka iga sekund on oluline. Et kui me kas või siin stuudios vaatame, kuidas sekundid jooksevad, eks ole, riburada edasi mõtle selle peale, kui sa oled noor, mida ma saan igal minutil igal sekundil teha selleks, et saada paremaks oma valitud erialal. Et kas ma molutan niisama, aeg läheb, kas ma lasen seda aega surnuks. Ja niimoodi, et ma olen 24 tundi kättesaadav siis tänapäeva tehnoloogia abil või ma mõtlen selle peale oma tuleviku peale selle peale, et oma tulevases kutsetöös saada paremaks. Et minu arvates see on väga sisenduslikult seal selgitatud noortele, kui oluline on mõelda selle peale, kuidas oma aega kasutada paremaks saada. Plähed päeval või päeval läbi, lähed õhtul voodisse. Milline su päev oli, mis sa tegid enda heaks, mis sa tegid enda tuleviku heaks? Ma pean nüüd vist kuulajatele ütlema, et me tegelikult sinuga tunneme väga ammu. Me oleme isegi ühel kursusel õppinud ülikoolis, mistõttu jälle ma julgen küsida, mida sina hakkasid mõtlema selle peale, et õhtul voodisse minnes päev oleks asja ette läinud. Kui varad olid. Seda ma küll ei mäleta, et kas ma, kas ma üldse mõtlesin, aga aga kindlasti, ja noh, tagantvaates, et kindlasti sai väga palju aega raisatud ja kindlasti palju rohkem kui Mart, Mart Poom on siiski väga erandlik inimene, et et noh, ka tema ju lapsepõlv lõppes siis, kui ta hakkas jalgpalli mängima, nagu tal emagi ütleb ja, ja kõik need, et sugulastega kas kasvama sugulaste tundmine, nagu me eile tema autos raamatutuuril käies just rääkisime, et on ikkagi väga hõredaks jäänud, kuna Mart oli see aeg spordilaagrites ja kuskil võistlustel ja ja ma arvan, et minu selline noorus oli kindlasti palju palju energilisem, tulisem ja kindlasti oleks ka väga palju aega igasuguste lolluste peale. Aga noh, eks mõnes mõttes ka lollused ja õpetavad inimesi. Aga see, et kelleks ma saada tahan, see oli mul ikkagi väga varakult selge, et ma olin, mõjub olla teises-kolmandas klassis, kui ma juba ise maalisin ja kirjutasin spordilehti, nii et see asi oli ikka väga klaar. Mina mäletan väga selgesti neid ajakirju, millega sa ülikooli tulid, andsid ise üksinda välja täiusliku ajakirja, kus olid pildid, artiklid, ma ainult ei suuda meenutada, kas selle nimi oli ka juba sporditäht või. Ei olnud, see oli Eesti sporti ja seal oli jah, seal ei selles mõttes tõesti omas ajas võib-olla päris huvitav, et seal olid ka ju see see paberi nii öeldakse, taustad olid ju ka värvitud kõik, et ei olnud nagu valged lehed oli, olid seal all nagu ikka moodsates ajakirjades, toonad võis olla ka roheline või roosa või kollane põhja. Aga kuidas su karjäär tegelikult edasi kulges, kui hästi skemaatiliselt seda kujutada, siis tuli ikkagi see päris sporditäht, kostoonatus, armandiga. Jah, pärast ülikooli lõppu ma siiski olin Päevalehes Donald, aga noorte hääl, aga siis tuli sporditäht tõepoolest ja ja sporditähest läksin juba Eesti päevalehte nädalalõpulisa toimetama ja, ja tagasi sporditähtaja ja siis hiljem nüüd viimased vast juba seitse aastat ajakirja Jalka. Sa kirjutad päris palju pseudonüümi all ka? Ma ei tea, kas neid tohib öelda või parem mitte. Mul on, mul on, mul on mõned noored fännid, kes on lausa kes lausa kõksuvad naerda ja helistavad mulle, kui nad vanade sporditähtedest leiavad jälle mõne vahva pseudonüümi, et ma olen ise ka mõelnud, et peaks nimekirja tegema. Sadat vast ei tule kokku, aga ma arvan, et poolsada tuleb kindlasti. Genteerik rootslane on üks, mille, mille kaudu sind tuntakse. Kenton, su poja nimi, eks ju. Ja ja Schwede tuleb, rootslane tuleks vedest jah. Kusjuures pseudonüüm, enne kui poeg Aga miks sa pseudonüümi all kirjutad? Ma ei oskagi öelda, ma, ma kunagi olin selline ajakirjanik, kes niisugune, ma ei oskagi öelda, et. Ma arvasin, et ma jäängi kirjutama Indrek marjamaa nime all. Et ma lihtsalt olengi selline fiktsioon siis, et kodanikuna nime all ja ja ajakirjanikuna marjamaa nime all. Ma tahtsin kunagi oma nime eestindada, sest ma olin suur ajaloo huviline. Ma olin kunagi ka ikkagi väga tuline rahvuslane, olen ka praegu niisugune mõõdukas, mitte natsionalism, vaid rahvuslane, just nimelt. Ja siis ma lugesin eesti aja kohta, et kuidas kolmekümnendatel oli nimede eestindamine kampaania ja ja siis ma mõtlesin, et aga miks mul peab niukene jama nimi olema. Niuksed susisevad tähed seal ees ja keegi kirjutada ei oskaja. Ja vanasti ju kuidas esindamine käis, oli kolm põhimoodust, üks oli talukoha järgi, nahk Anton Hansen Tammsaare, eks ole ju Hansen kodanikunimi Tammsaare tulid, alustab ja minu isatalu nimi oli Mulgimaal marjamaa, sealt tuli marjamaa. Teine variant olid kõlaliselt sarnane. Ja siis ma mõtlesin, et mis võiks olla kõlaliselt sarnane. Ja siis oli Schwede eelvee. Siis ma olin Henrik, ETV, see oli mul pseudonüüm, tuleb meelde ja kolmas variant tuli, tõlkimine tõlgiti enamasti saksa keelest, eks ole, eesti keelde ja Schwede ongi saksa keeles rootslane. Ja siis ma olingi Genteerik, rootslane, Genteerik veel nagu Rootsi eesnimi, eks ole. Noh, oleks võinud ju eesti nimi olla, aga aga oli siis selline segu. Kui selle rahvustundele rahvuslikkuse juurde korraks tulla siis sul on tegelikult tänases saates kaasas üks lugu, mis ma arvan, selle teemaga praegu üsna hästi haakub, see on serbia horvaadi keeles jahtlust mida väga tihti vikerraadio eetris ei kõla. Aga miks see niisugust lugu tahad eesti rahvale mängida? Sellepärast, et mulle millegipärast mingisugune kiiks selle Jugoslaavia nimetame siis seda Jugoslaavias kõiki neid, eks neid praeguseid ja neid lõunaslaavi seal vabariike. Mul on mingi kiiks nende muusika suhtes, et et seal on, minu jaoks on seal mõnikord sellist kihvti nostalgiat, kihvti meloodiat ja ma tõstsin, unistus on kiiks. Ükski normaalne inimene nagu ei tule muga kaasa nende mõtetega. Ja, ja teine asi on see, et ma juba mäletan vanasti, kui, kui Soome televisioonis Jugoslaavia näiteks eurovisioonil esines ja ja need olid ka niisugused vahvad laulud ja hiljem nüüd Eurovisiooni jälginud, nüüd ütleme ühe silmaga niimoodi mitte enam väga fanaatiliselt. Mõnikord jääb ka vahele. Aga pange tähele, kuidas laulavad seal Makedoonia Serbia-Horvaatia-Sloveenia, et alati omas keeles ja mulle see tohutult meeldib, et rahvad laulavad omas keeles ka eurovisioonil. Sellepärast, et minu arvates see teeb maailma rikkamaks, mida rohkem on siin rahvaid ja riike, noh kas või mõtleme selle peale, et on olemas ju väga palju selliseid erinevaid kliimasid, kus erinevad rahvad on ellu suutnud jääda seal nagu ju ka mingi ellujäämisõpetus kogu inimkonnale, et et kui näiteks kui näiteks kaob, eks ole, mõni põhjarahvas, kes, kes on seal põhjapõtradega harjunud elama koos kaob mingi geel, mis sisaldab väga palju oskusteavet selle kohta, et kuidas sellises kliimas ellu jääda siis inimkond muutub vaesemaks ja minu arvates oleks maailm väga igav koht, kui siin oleks kõik inglisekeelne. Ja seetõttu ma leian, et on väga tore, kui, kui on erinevad keeled olemas, kui, kui nendes keeltes julgetakse ka laulda rahvusvahelisel areenil ja seetõttu ka Eestil on oma ülesanne eestlastele, et hoida seda maailma mitmekesisust, hoida eesti keelt, eesti kultuuri, jääda püsima, jääda kestma. Sest et kui me nüüd vaatame nende suurte poole ja eks noortele ikka meeldib, mis on suur ja ilus ja värviline ja sillerdab, eks ole. Ja kui me nüüd kõik sulandume sinna ühte kultuur, on see siis inglise keelekultuur või siis mitmesse erinevasse suudle, kultuurimaailm muutub vaesemaks. Ja minagi, näiteks kui ma välismaal käin, siis on ikkagi alati üks väike eesmärk. Et õlle on alati kohalikus keeles kätte saama. See on ikkagi ka austusavaldus sellele rahvale, olgugi et see on väike, väikese humoorika huumorivinega tehtud, aga no ikkagi, no tule taevas appi, eks ole nagu siin kas või me näeme, eks ole, mõned inimesed elavad aastakümneid siin ja ja ei suuda, eks ole, meie keeles isegi tere öelda, et kus see kõlbab. Aga kuidas siis on serbia horvaadi keeles, palun mulle üks õlu. Ma enam ei mäleta, et minu minu mälu on selliseks juba jäänud aastatega, et et ikkagi, kui ma uuele maale lähen, siis ma õpin selle uue asja selgeks ja, ja lihtsalt, et et kõik see, mis nagu mida ikka igapäevaselt ei kasuta, läheb meelest. Aga, aga tuleb alles alati uuesti vaadata. Vabandust. Vastu võetud ja kuna see on niisugune saade, kus tõesti külalised võivad oma kiiksuga muusikat mängida ja ma loodan, et inimesed on ainult rõõmsad, kui nad seda kuulevad, siis kuulame sinu valitud lugu. Stuudios täna hommikul Margit Kilumets ja jalgpalli ajakirjanik Indrek Schwede. Aga räägime jalgpallist Eestis. Sina oled mees, kes käib nii palju kui võimalik ikkagi eesti koondisega mängudel kaasas oled seda juba, kui kaua teinud? Noh, aastast 93 ja, ja, ja ma isegi oskan öelda, et ma olen teinud 90-l välismängul välismaal Eesti koondise mängu näinud kokku üle 200 Aga kui tihti kohtab sind näiteks tuulisel jõhvi staadionil vaatamas siis Eesti oma mänge. Varem väga palju sellepärast et ma olin ka veel Eesti jalgpalli Liidu mängu inspektor mänguinspektor on siis asjamees, kes käib, vaatab, et kõik oleks noh, ütleme, reeglitepärane ja, ja, ja ka veel kohtunike tööd pidises hindama. Et see oli selles mõttes väga hea, et miks ma selle üldse vastu võtsin. Et see andiski mulle sellise ajendi ja põhjuse käia üle Eesti üle Eesti käia vaatamas siis meistriliiga esiliiga mänge, et seetõttu olen ikka üpris palju käinud Eestis ringi. Praegu on noh, natuke negatiivsem teema ka on Eesti jalgpalli suur skandaal seoses siis mängude selliste kokku leppeliste lahendustega, seleta kuulajale, kuidas seda tehakse, kuidas see tehniliselt üldse nagu töötab see kokkuleppimine, et nüüd me kaotame või saame viigi või seis, saab olema niisugune. Mina küll oma blondi peaga sellest aru ei saa. Ka mina ei pruugigi kõikidest nüanssidest aru saada, aga kui niimoodi lihtsalt niukene skemaatiliselt ära seletada, siis tänapäeval ju ka kihlveokontorid, kõik on globaalne, kõik on, kõik on väga globaalseks läinud ja ma saan aru, et Aasias on väga palju selliseid kihlveokontoreid ja ennustada saada peaaegu kõik liigasid Aasiast võid rahulikult ennustada, aga mingid Eesti teist liigat või esiliigat, no mis on täielik mudaliiga, eks ole, maailma mõistes. Ja loomulikult on väga hea ju sellistes väikestes liigades, kus ka tähelepanu, võib-olla nendel on väiksem, suhteliselt vussarid teha ja leppida kokku seal nende ikkagi odava palgaliste või üldsegi mitte palka saavate jalgpalluritega, kellel on võimalus natukene raha juurde teenida, leppida kokku mitte alati, aga tulemuses vaid kas või selles, et mitmendal minutil lüüakse omavärav või või, või mitu kollast kaarti saadakse esimesel poolajal, mida on võimalik ise tekitada, eks ole, minnes lüües vastast täpselt kollase kaardi vääriliselt. Jaa jaa, väga erinevaid küsimusi on nagu kihlveokontorites üleval, mille peale saab kihla vedada ja kui see kõik kenasti kokku leppida eelnevalt jalgpalluritega, kellel on materiaalsed huvid, eks ole, siis on võimalik raha teenida ja suurt raha. Et ega siis küsimuse all ei ole ainult Eesti liiga ennustatakse üle maailma ja ja miks see nagu Eestis on praegu niimoodi välja tulnud, et nii palju siis Eesti jalgpalliliit on võtnud põhimõttelise seisukohad selle vastu võideldakse, et et ega siis minagi olen siin viimastel päevadel kuulnud küsimusi, et kas Eestis on mingisugune midagi väga mäda, et 26 jalgpallurit viimati, miks mujalt kuulda ei ole? Mujal on täpselt samasugune korruptsioon. Aga kui me nüüd mõtleme, et sa oled jalgpalliliidu mingi asjapulk ja mujal on jalgpalli väga populaarne ja olles jalgpalliasjapulk, tähendab, et sa oled ühiskondlikult väga väärtustatud kohal. Miks sa peaksid oma elu raskemaks tegema sellega, et hakkad uurima mingisuguseid kihlveopettusi juhul kui nad lausa silma ei karga, juhul kui kohalik ajakirjandus sellest esiK4 kisendab? Elu on hea elu mugav jalgpalli juures enamasti ka suurtes riikides. Oled sa raha juures, miks endale tüli kaasa tuua? Aga noh, Jumalale tänu, et et siin, Eestis on inimesi jalgpalli eesotsas, kes mõtlevad teisiti ja ja väärtustavad ausat mängu. Eestis on jalgpalli eesotsas olnud tegelikult juba väga pikka aega, Aivar Pohlak. Kas sellise ühe inimese suhteliselt autoritaarne positsioon on sinu arvates hea või halb? Konkreetsel juhul on ta hea ja, ja ma tsiteeriksin siin vappu Vaherit, kes on seda nimetanud juba ammu valgustatud monarhia ks. Et lihtsalt Eesti jalgpallitulemused näitavad seda, et ühe inimese selline pühendumine oma vao ajamisele oma oma oma valdkonna edasiarendamisel on olnud õigustatud. Et noh, loomulikult, et kui sa niimoodi põhimõtteliselt küsid, siis, siis selline mingisugune niukene ainujuhtimine enamasti ikkagi viib, viib viib sellise maandumiseni ja, ja miks mitte korruptsioonini. Aga alati on ju ka olemas võimalikud erandid ja mina küll julgen öelda, et antud juhul on tegemist väga õnneliku erandiga sest kui me vaatame, kuidas Aivar Pohlak ka, kas see on oma alaliitu juhtinud, siis kujutame ette, eks ole, tuleb juhatus kokku ümmarguse laua taha. Kui juhatused üldse kokku tulevad, noh, mis tahes eluvaldkonnas räägitakse juttu, lepitakse kokku, mis tehakse, eks ole, saadakse kahe nädala pärast kokku. Noh, mis vahepeal juhtunud on ja väga paljud inimesed peavad vargsi tunnistama, et teate, mul polnud üldse aega, aga kohe, kui ma siit ruumist välja lähen, siis ma helistan ja uurin järgi, et see asi, mida mina pidin siis uurima ja korda. Aga jalgpalli liidus on väga hästi olnud, et et kui ka enamus ettepanekuid on tulnud Aivar Pohlakuga ehk siis tema nüüd asunud ka kohe teostama, et ei ole niimoodi, et saadakse alles kokku ja siis Aivar Pohlak ütleb, et oi, teate mul pold vahepeal üldse aega selle asjaga tegeleda. Ta on lükanud vankri käima ja innustunud ka teisi ja, ja see ongi kõik, kas jalgpallieluga edasi viinud. Kas sul on maailmas oma lemmikklubi? Noh, mul on selline lihtsalt varnast võtta, et kui küsitakse, et siis ma nagu nagist võtan ja ütlen, et ma ei ole tõsimeelne fänn seal sellel klubil, aga ma võin siis öelda jah, et Tottenham siis Londoni klubi mängib ka Inglise kõrgliigas ja ja ma sain selle klubis niimoodi, et kui väga paljudele oli oma niisugune klubi ja minul justkui ei olnud ja noh, et Indrek, et mis toimub, ise tahavad jalgpallijuustu, et sul ei olegi ja siis ma mõtlesin, et mul kunagi jäi meelde, kui ma olin ka niukene noor poiss, spordilehest lugesin ja ja siis spordilehte toona oli väga põhjalik ja, ja kirjutati need pikad nimed välja, mis tegelikult ju tänapäeval öeldakse lihtsalt Tottenham ja mina siis lugesin ka oma suureks imestuseks, et tegelikult täisnimi on Londoni Tottenham Hotspur futbolg laad ja see kinnistus mulle. Läheme tundus niukene totakas nimi, Tottendan totakas, ma ei teadnud mitte midagi, ma ei teadnud, et seal Londoni linnaosa mitte midagi, eks ole. Siis mõtlesin, et, aga et kui see mulle kunagi niimoodi meelde jäi miks ei võiks siis Tottenham olla, noh, ja siis, kui keegi küsib, siis ma võin öelda, et mul on lemmikklubi. Aga kui ma praegu sind vaatan, siis ma saan aru, et see pole nagu üldse oluline sinu jaoks, eks ju noh, natukene on, et eks ma ikka jälgin tema käega. Kui rohkem kui teised ja võimalus on, siis vaatan mänge, aga, aga mõnikord on ka niimoodi, et jah, et ega mul pole erilist aimu, kuidas viimased mängud läinud on ja ja et ega ma jah, selles selles rütmis niimoodi elad, nagu nagu mõni elab. Aga näiteks meistrite liiga finaali vaatama igal aastal tahad minna või pole see ka tähtis, et oled rohkem ikkagi selline eesti jalgpallimees vä? Ei, ma olen ikka rahvusvahelist jalgpalli ka käinud vaatamas, et ma olen meistriliigat käinud vaatamas ja 199. aasta kuulus finaal kus siis manu Manchester United võitis Bayerni Barcelonas, et seda ma olen ikka näinud ja ja ma olen tegelikult tõesti võib-olla isegi kõige rohkem erinevaid võistlusi ja nende finaale need Eesti ajakirjanik, et ma olen näinud kahte MM-finaali Euroopa meistrivõistluse finaali meistrite liiga finaali karikavõitjate karikafinaali, seda seal enam ei ole ja ja ka see kunagine klubide maailmameistrivõistluste finaal, mis toona oli intervjuu Continental Captookesed nähtudeta. Et ikka olen käinud ja inglise karikafinaali olen käinud vaatamas ja ikka huvitab see see välisjalgpall ka ja ja kui ma ka doktorantuuris olin ülikoolis, siis mul oli seal loengusari jalgpalliühiskond, mis äraseletatult tähendabki nagu maailma jalgpalli ajalugu, aga, aga siis mitte ainult jalgpalli ajalugu, vaid siis kuidas jalgpall on ka seotud siis erinevates riikides, erinevates kultuurides, ühiskonnaga kaasas, jälle seesama ikka poliitilised, sotsiaalsed, kultuurilised, majanduslikud seosed, need on seal väga põnev temaatika ja, ja saate alguses, kui me rääkisime, et minu jaoks jalgpall ei ole sport, vaid ta on eraldiseisev valdkond, siis seesama, see kogu see lektüür näitabki, et nõnda see tegelikult maailmas ongi. Jalgpalli ja poliitika on tegelikult jälle tõusmas tulipunkti üsna pea. Kas sa siis lähed Venemaale võistlusi vaatama 2018. aastal või kuidas sa seda kuulajale seletaksid? Noh, ma ei oska öelda, kas ma, kas ma, kas ma läheksin, et ma olen ühel MM-il käinud, et ma olen nagu oma kaifi kätte saanud, et oma linnukese kirja saanud, et ma olin Saksamaal 2006 algusest lõpuni iga päev vaatasin vähemalt ühte mängu, seda mängu toimus, sõitsin 10000 kilomeetrit mööda Saksamaad ja käisin kõik need MM linnad läbi, et, et ma nüüd tean, mis see tähendab ja ma tean seda võistlus ise ikkagi need on väga vähe, et mänge näedki väga vähe, et väga palju kulub reisimise peale ja ja toona ei olnud ka nutitelefone, et milles siis oleks saanud vahepeal rongisõidu ajal, eks ole, vaadata neid mänge, mida sa näinud ei ole ja ja, ja ma ei ole kindel, et ma nüüd väga rõõmuga läheksin ühelegi MM-il, et võib-olla tõesti kodus on parem vaadata, aga küsimusele vastates siis tahtsin rõhutada sõna vene just venemaad. Noh, mina ei teata, et õige on ikka see, et poleks pidanud tohtinud andma üldse Venemaale MM, et nüüd, kui juba antud on, et mis sa seal ikka siis nüüd teed või et et sportlased kannatavad tegelikult jaa jaa, kõige selle peale peaks nagu mõtlema varem, kui sa annad kahtlaselt riigile mingisuguse korraldusõigused, need probleemid tulevad ja ja, ja miks, miks peavad jalgpallurit tõesti kannatama, eriti tobe olukord on siis, kui osad riigid ütlevad, et me ei lähe sinna ja teised lähevad. Ja MM-tiitli väärtus ju langeb kohe, kui mõned tugevad ei tule kohal, eks ole, konkurents on lahjem ja alati saab pärast öelda, et aga vat need ei tulnud ja nemad ju ei mänginud kaasa ja teie tiitel ei ole ikka päris tiitel ja et kui juba antud on, siis ega, ega, ega see tore ei ole öelda, et aga, aga siis noh, mind nagu kohale, kuigi samal ajal ega jälle mingi mingi teine pool minust kindlasti rõõmustaks, kui keegi teatab, et põhimõtteliselt ei lähe, et, et see põhimõtteliselt selleni oleks nagu oleks nagu kihvt. Aga võistlus ise kannataks, selle võistluse renomee kannataks. Sa ütlesid natuke mõned lauset tagasi kasutasid sõna doktorantuur, kas olete doktor, sul on kraad käes vä? Ei ole, monograafia on kirjutamata, et ainepunktid on tehtud, aga. Ja see monograafia kõneleb meile, millest. Kirjutab kõneleb sellest, et miks juhtus niimoodi, et jalgpall, mis oli enne teist maailmasõda Eestis päris kindlalt täiesti konkurentsitult spordiala number üks, sinna kõrvale oli väga raske ühtegi ala panna. Venestus okupatsiooni ajal. Et jällegi maailma ajalugu on täis näiteid, kuidas väiksed rahvad on kasutanud jalgpalli vastupanuvormina kas või baskid näiteks kas või katalaanid oma FC Barcelonaga ja neid näiteid on veel veel veel veel Gruusiat, Armeeniat on mainitud näiteks nõukogude liidus, et kuidas siis jalgpall oli niisugune vastupanuvorm. Et kuidas meie andsime selle käest ära. Et minu jaoks on see ka nagu rahvuspsühholoogiline küsimused. Me taandusime ju mitte ainult jalgpallist, vaid kõikidelt aladelt, kus oli füüsiline kontakt ja mida harrastasid kohalikud venelased. Box, mis on Eestis väga tugev rahvuslik box enne teist maailmasõda. Taandusime hoki, mis oli väga tugev eestis med taandusime jalgpall, mis oli väga tugev, taandusime ja Ma olen vaadanud, et seal on väga põnev selline seos ka näiteks oli üldse Eesti eluga, et ikka seesama, et, et kuidas me tõmbasime kardinad ette ja pidasime jõulu ja ja, ja kuidagi nagu see ühiskondlik elu oli meil tõesti siiamaani räägime, et, et nii-öelda, et vene kogukond ja siis Eestis põhirahvastik, eks ole, et nad elavad eraldi elusid toona kaabel kuidagi ju. Me me kuidagi nagu taandusime sellest sellest avalikust ruumist ja ja, ja hoidsime kuidagi omaette ja see füüsiline kontakt just nimelt siia tulnud muulaskonnaga ei olnud meile väga meeldiv. Ja minu arvates needsamad spordialad, need kontaktspordialad, mida, mida ka kohalikud muulased harrastasid, et see kuidagi nagu näitab seda. Mängisime korvpalli edasi, siis on kontaktne ala, aga kohalikud muulased ei mänginud korvpalli, eks ole. Et see on selline väga põnev hüpotees, mida võib-olla ei õnnestugi tõestada, aga ta on, ta on ka nagu selle teema juures, et et miks me nagu taandusime, miks me lõime nagu memmepoegadeks, eks ole, et ma ei, ma rääkisin Taivo Uiboga, kes on poliitvange jalgpallitreener ja tema rääkis mulle, ta jonnib Isotamm koos istunud seal Mordos, eks ole, ja, ja tema rääkis mulle ka niimoodi, et seepärast sõda tuli kuidagi see, et kui mängiti koos jalgpalli ja, ja siis oli juba arvestatav ka muulaskunud siia tulnud, et siis vene poisid võisid eestlastele öelda, et sa oled kuradi fašist ja niimoodi aga eesti poissi manitseti, et ärge öelge midagi, eks ole, te teate, eks ole, et vanaisa küüditati ja Me tahame ikka, eks ole siin korralikult elada. Ja siis Taivo Uibo mulle ütleski, et meie ei tohtinud neile öeldakse ulatuvate tiblad ja kuidagi sealt nagu võib-olla hakkas ka seal mingisugune taandumine ja ja rahvuslik jänespükslust, ma ütleksin lausa niimoodi, et mu arvates nagu iga rahvas, kes tahab püsida ja, ja olla elujõuline, peaks igas valdkonnas ikkagi olema võimeline kaasa. Äkki ma ka eestlased, eks ole ka Antarktika uurimises ja kas see kosmoses, eks ole, et me ei saa küll mingeid mingisuguseid noh, mingid laboratooriumis ja võib-olla üles ehitada, aga vähemalt andma rohelise tee neile noortele, kes lähevad kasvõi välismaale ja ja toovad meile mingit, nõuab tagasi ja samamoodi on segaspordis. Et need alad, kus kus tehakse haiget, kus sisened haiget, mis on väga mehised ka seal peab olema iga rahvuskonkurentsivõimeline. Aga et minu arvates oli niukene seletamatu ja häbiväärne taandumine nendelt aladelt, kus oleks pidanud nagu panema jala jala vastu ja ja rinnarinna vastu ikka, et, et see oli ju selline lubatud lubatud areen, kus sai vastu astuda ja, ja veelkord, et maailma ajalugu näitab, et et just nimelt jalgpallis on väga palju näidatud nendele Anastajatele ja vallutajatele, et ärge arvake siin midagi, et et asjad päriselt ka nii on. Kui kõik need hästi läheb ja sa selle töö valmis saad, kas sinust saab siis esimene jalgpalli ajaloodoktor Eestis? Noh, see on, see on võib-olla terminoloogiline küsimus, et võib-olla jalgpallialaselt on veel kaitstud, aga see on siis niisugune meditsiinikülg, eks ole ju, et et vigastused ja need, aga, aga võib-olla see, et, et kes on uurinud jalgpallitähendusi või, ja selle vastukaja ühiskonnas, et, et siin ma küll kedagi eelkäijat ei tea. Ütlesite ja mul tuli meelde, et kardinad akende ette ja tulevad jõulud, mida sina jõulude ajal teed? Kodus tõenäoliselt, et on olemas üks variant, et sõidan ka ühte maakohta, mis ei ole siis oma kodu. Aga tõenäoliselt ikkagi kodus jah, et ega siin mingit mingit Ameerikat ei leiuta, aga. Jalgpallikoondisega kaasa ei sõida kuskile? Jah ei, sõidavad. Kahte Mul ei ole jah passi, et muidu oleks ehk saanud jah katarri kaasa minna, koondisega ei puudub pass, ID-kaardiga ei saa sinna minna. Meil on suhteliselt vähe aega jäänud, sest me tahame saate lõppu mängida veel ühe Itpiafi loo, aga ma kasutan nüüd juhust ja räägin ühe oma elamuse ja siis selle aja jooksul võid sina mõelda oma loo peale sellise lühikese emotsionaalse mina lihtsalt sellel sügisel käisin esimest korda elus tõelist jalgpallimatši vaatamas. Ja see juhtus Lissabonis mängisid omavahel siis Sporting ja porto ja, ja noh, see oli selles mõttes lihtsalt pöörane, et mõisa jalgpallist ju väga palju aru ja, ja kõigest sellest, kuidas 40000 inimest hakkab minema, Need on nii suunas. Miks on liiklus suletud, kui kusagile on saabunud siis nii-öelda vaenlase võistkond, eks ole, hotell on ümber piiratud, kuidas koduperenaised lihtsalt kargavad iga kahe sekundi tagant püsti ja, ja vehivad kätega see, ühesõnaga see oli midagi müstilist, isegi mina kusjuures mul on täiesti ükskõik, kumb võidab, olin sunnitud kaasa laulma Taadad A, TaDaa Sporting, Sporting lihtsalt mitte peksa saada sellel staadionil ja, ja kuidagi see hakkas minu luuüdi, see jõudma, see arusaamine sellest, et, et jalgpall võib tõesti olla midagi väga suurt, väga tähendusliku iga kõige keskmisema inimese jaoks, sealsamas Portugalis. Et ilma selleta lihtsalt ei, ei, ei ole võimalik elada. Et vot see, see on see emotsioon, mida mina tahtsin siia lõpetuseks rääkida, aga räägi mulle nüüd midagi vastu. Mul on ka Lissabonis kõige võimsam emotsioon, Eesti koondis oli seal kui 105000 pealtvaatajat tuli Benfica staadion, vaatame mängu Portugaliga ja see oli üks esimesi välismänge, mida ma läksin vaatama ja mul on nii hästi meeles, me läksime kuus tundi varem kohale ja juba olid seal salli müüjad kohal, juba elu käis seal staadionil kodus. Nii, aga vot see on jah, see, et jalgpall nagu läbistab ühiskonda horisontaalselt ja vertikaalselt enamuses ikkagi maailma riikides ja selle tõttu ongi ühiskonna peegel või seda, teda saab võtta ja käsitleda ühiskonna peeglina. Et jah, ma saan aru sinust ja sinu kogemusest. Aga suur aitäh, Indrek, et sa tulid täna hommikul jutusaate stuudiosse. Me soovime siis Eesti jalgpallile head käekäiku sinu ja Mart Poomi raamatule kõrget lendu ja sulle siis kivi kotti ja, ja loodetavasti sa jõuad oma oma koolitööga ühele poole siis juba sellel kevadel vä? Ma loodan, aga ei luba. Ja, ja hea meelega ikka kuulame sinu kommentaare ja, ja loeme sinu artikleid. Stuudios olid Margit Kilumets ja jalgpalli ajakirjanik Indrek Schwede. Lõpetuseks mängime teile ühe loo Edit peafilt. Miks. Noh, ikka sellepärast, et maailm oleks mitmekesine ja et ei oleks üks keel, üks meelsin ilusat pühapäeva.