Tervist head muusikahimulised kaasmaalased on jällegi õige aeg ja on koht kuulata Mööleni muusikat, aega, kohtlane, eikellegimaa ja eikellegimaal siin. Praegu on meil ilm pisut tikese sajune ehk nagu ütlevad head prantslased. Häid prantslasi on tänases saates palju võtta. Ütlevad prantslased, sest siis, kui nad ütlevad nii, sajab vihma ja vihma, sajab Meinud kaunisti kaks ja pool minutit jutti koheselt sest laulab meile terves selles saates üks isepäine andekas prantslanna, mitmekihiline artist, mitmetahuline näitleja, laulja, muusik, helilooja, president, fond on tema nimi. Minu nimi on Tiit, kus need saatenimena kellelegi hooaja algusloo nimeks, nagu öeldud, Ilple. Laisaar. Sed Sakke. Ilma sooja sumedaja sajuse õigi niiviisi eikellegimaale prantslanna. Sellest sajust ja Pisus pisukesest sombust ei ole aga põhjust väga muretseda. Sest seesama daam võtab kätte, ajab pilveks laiali ja veeretab sealt tagant välja päiksegi, vahel aeg-ajalt ehti. Ilm on püsitwonteni muusikas loomulikult siis samavõrra muutlik, nagu ta on aeg-ajalt tänases saates Precitvalt ajal, kelle nimi ei pruugi olla prantsuse populaarne muusikaga juhututvust tegijale liiga tuttav on jõudnud mitmekümne aasta jooksul teha muusikas ilma nii ja teistmoodi aeg-ajalt ka muusikalavalt ära kaduda, hoopis teatrilaval rohkem platsi võtta ja siis jälle tagasi tulla. Et tegemist on valdavalt prantsuskeelset muusikat ehk mitte eranditult esitava lauljannaga ja helilooja alla, aga siis angloameerika maailm ei ole tast tema karjääri alguses väga suure õhinaga välja teinud. Pigem all ikka kulgenud asjad nõndamoodi, et mäletatakse paremini seesuguseid prantsuse populaarmuusikas, samuti olulisi tegelasi, nagu kasvõi kadunud säär käis puuri või Rosso aardigi nimi on pigem kergem meelde tulema. Fantaasial kusagil nende keskel kõrval teistsugusena ja tehti suveräänse tegijana, ütleme siis nii. Kuuldud palav, sombune, sajune Loe Ilp on päris Taani lauljanna karjääri algusaegadest pärit. Nagu õeldud, häid prantslasi mahub tänasele kellelegi omale palju. Koos presidkontaaniga olid nii muusika, kaasautorite kui Oražeerijatena kuuldud loos tegevad Shalkloodwanjee ja Pearma ruum. Neid häid prantslasi tuleb kooslusidkontaaniga, siia veel tuleb ka häid aula, ameeriklasi, kes heast prantsuse muusikast oskavad lugu pidada Glebloori rokkbände nii ühelt kui teiselt poolt laadiumanši kui ka teiselt poolt suurt vet Ameerikast on eriti 1990.-test vastatest peale Pantani laulusid võtnud nii ise esitada, ümber teha kui ka koos proua presidendiga koos muusikat teha juba uuemal ajal. Kõigest sellest karjääri algusest rääkides on küll täpsemad ajamäärused paika panemata kuuldud lugu oli pärit 1960.-te 70.-te vahetuselt ja tsirka. Samast ajast on pärit järgminegi pala. Vahepeal on eikellegimuusika hõljunud lendava vaiba alla tasakesi, 21. sajandi rajajoontele lähemale. Pealt võtsid esitada viimast numbrit, mis oli idee seal nõu ja enne seda laulis üks hääl, kes oli president, fantaan tomaarsketes, Suaw, mood ja monsieur ise teab, millest kõigest. Vaat seal tema ja temaksed laulsivad. Viimati laulsid tõesti kaks inimest noormees ehki seda häälte järgi pruukinud arvata. Tema nimi oli matšediig. Tema lõks, neid prantslasi, kes on osanud varjata oma tõelist mina suurepärase segadust tekitava pseudonüümi ka žürii president, fantani duetipartner viimases loos on mees, kes tähistab end muusiku nimega. Suurim täht aga selle M-tähe ümber on parasjagu segadust anglo ja kallija muusikaliste sonaalides, ütleme nii. Selle M-tähe juures muusikaga kroonikates võib leida ühe n-tähe, mille taha on varjunud keegi, kes kunagi esitas poplugu suurepärase nimega pop Music põgenedes jutt keisse, muud seesugused žanrid seal. Too oli hoopis üks teine mees. Ta oli Robin Scott ja too oli juba ammu aeg, aga matš, nii on üks prantsuse noorema põlve popmuusikuid, kelle isagi on populaarmuusika olnud ja tema oli seadnud arranžeerinud eelneva pala iidisa süü, mis presidkond Tanja ja fantani pikaajalise muusikalise partneri Arski pelgas, see poolt oli kirjutatud. Järgmine on autorite talda Milt fantaasial veel, kas see ja seegi on meil seesugune uuemaaegne, et mitte öelda peaaegu selle sajandi lugu, araabiapärane, küll on see oma kõlalt. Tasapisitasapisi järjest järjest hakkab end sitkontani eklektiline muusikaline ampluaa end üha enam ja enam avama. Loodan ma. Eikellegimaa lugude edenedes oleme me kuulnud nii kenasti ja väga kelmikalt orkestreeritud valab prantsusepärast jeebopi peaaegu et samamoodi viimati oli juba suuresti sünteetiline ja idamaiste kõladega pala, mida isegi ballaadiks ei oska päriselt nimetada. Aga kaunis õhuline kesktempoline kulg, oli see nii või teisiti? On katsunud järele oma võimekust väga erinevates stiilides. On seesuguseid palasid, mis siia saatesse ei mahu, võib-olla kogunisti sünnikski. Ta on väga erinevaid instrumentaal-seid, vokaalseid, improvisatsioonilist projekt ette võtnud äärmiselt erinevate ilmanurkade impovisaatoritega muidugi, eriti tihti Ameerikast pärit džässmuusikutega, kes on Prantsusmaal tihti leidnud loomingulist pelgupaika, kus nende jaoks on teinegi kord olnud rohkem ja heasoovlik mad publikut kui oma kodu maal Ameerikas, mis ometigi džässi sünnimaa on. Nii on leida Precitwontaani diskursust, oh jess koostöid, nii Eesti maadki külastanud muusikutega džässi suurkujude hulgast, nagu näiteks saksofonist, Aašišep või Aart, ansambli Chicago liikmeskond täies tükis tegelenud on. Eks fantani, huvitavamaid vabamaid, kriitilisemaid plaate, üht lugu me ennist sealt kuulsime, me läheme nüüd tagasi jälle pisut kaugemasse aega ja kuulama seesugust. Võiks öelda, et Gallia pärast, kauboi Bobby 1970.-te algusest. See elegantne flöödi viirukiga lõhnastatud estraadinumber, mille fantaan laulis kahasse loo kaasautori kõige lääniga võib ollagi üks fantani päris karjääri algaastate pikemaid palun sest neli ja pool minutit seal 60.-te lõpus, 70.-te alguses oli ikka ühe estraadi poppala kohta väga paras pikkus juba tol ajal ikka nii mõnigi lugu lõppes enne kahe minuti täistiksumist ära ja pikad plaadidki, mille nimeks oli LP, kestsid teinekord kõige rohkem pool tundi. Aga nüüd üks väiksem kelmikas number samast ajast. Ilmestamaks saatejuhi sõnu selle kohta, et hea laul ei pea isegi kahte minutit kokku kestma. Seesugune väike kelmikas pihivorm Nii lühikese lõbu oligi, aga teinekord ei peagi lõbu pikemalt kestma, saab Lõbu ka lühikesest lõbust väga suurepäraselt. Presid fantali hilisemad ja see tähendab juba 1990.-te aastate palad on tihtipeale väga otseselt rokk muusikalisi hetki. Aga tema puhul ei ole siin mingit erilist vastuolu. Lase kallija, kaunis Poppelegantsia, estraadi, lõhnastatud flöödiviiruk. Ega see ei peagi olema ainult Üht laadi kaunis. Sealt on välja kasvanud muidki harusid, oksi ja võrseid ja kõik need muusikalised õied, mida fantaani hilisem repertuaar on õitsetanud. Ega need teinekord võivad kuuluda no vägagi sinna žanrisse, mida mõned eriti eriti kirgised prantsuse muusika austajad kipuvad nimetama angloameerika plekki kolinaks. Teisisõnu pärisid fantaani. Kaastööliste ja austajate hulgas on tõesti suurepäraseid rokkansambleid, nagu näiteks soni Kyushu-Ameerikast või ka tõsi prantsusepäraste huvidega stereolaar. Viimatinimetatu on ka no 90.-te laulule nimeks saanud Brexit ja seda just nimelt fantani auks ja kiituseks. Nüüd aga kõik see pikk sissejuhatus jõuab selleni, et tänasel eikellegimaal tuleb kuuldele. Esimene kanges inglise keeles laul fontaani esituses on ta selle teksti päris omapäi kirjutanud, mine tea, aga teema, mis selle laulu sees on, ega pealkirjas juba peitub on lühidalt öeldes seesugune. Mina olen issanda õnnetus, mina olen jumala luupainaja. Kaatsemat määra laulab president pääl. Elan näidis moa vaid vaevu ennensiis budget. Seega jõudis nüüd kätte üks neid kohti, ehkki see koht pole seesugune ainuke näha selle kellelegi, kus võib väikse hävinguga ohata ja küsida, kas tõesti esitas mõlemat viimati kuuldud laulu üks ja sama hääl üksnes oma lauljanna, kas tõesti? Kas mitte ei olnud äkki ema ja tütar aga teps mitte kaht eelnevat salvestust kaadrulait määr ja see viimatine Poporkestratsioon kaunis joo, paariline pärinevad väga erinevatest aegadest, ehkki laulis mõlemad tõepoolest presidkonte kah salvestust lahutas vähemalt üks 30 aastane vahe. Aga midagi on sellest tänasest vaadates, arvestades, et lauljaks on prantslanna just nagu olnud vähevõitu või laugud puudunud. Täiesti on üks asi, üks sõna see miski, mille kohta prantsuse lauludes leiab tavaliselt väga palju kohta sõnadele lamuurla, muu glamuur, vot nüüd tuleb seda Lamugi, nii et vähe pole ja kogunisti tangorütmis. Tänaste kellelegi maa muusikat sisustab ehk siis kenasti kellelegi maad katab helikunst, mis on pärit krediit fanteni ja tema loominguliste partnerite suust ja sulist. Aga katab see muusika kellelegi omavad mõnevõrra ebaühtlaselt, vähemalt üks päris paras valge laik on selle maa peal ja selles muusikas nimelt 1980.-te koha peal, kui sitt fantaan muusikast suuresti puudus ja nagu eelpool mainitud, kisay pigem leidis oma loome rakendusteatri laval, siis saab siis, kui viimati on kellelegi ma muusika koos preditiga liikunud 1970.-test 90.-tesse ja, ja sajandivahetuse piiri ligi. Siis nüüd me läheme jälle teistpidi kaugemasse aega tagasi. Šarmantne daam, see võluv eklektika, kes on sisustanud tänase kellelegi muusika on olnud ja on veel ühe loo jagu prantslanna presidkontaan, viimane pala jääb tal laulda esitada koostöös Ameerika rokkbändi kassoni kius. Ja selle tänase saatemuusikavaliku tegi liit, kus need aitäh kuulamast, eikellegimaad ja presidkonteni jääme jälle. Kohtumiseni. Diisiastik.